Vikerraadio. Ökoskoop tere, head kuulajad, algab ökoskoobi saade ning tänases saates räägime loodushoiust liigirikkusest, Väärtustest, looduskaitsest. Meil on täna saates külas Eerik Kumari nimelise looduskaitse preemia laureaat, Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran, kes on varsti pea 30 aastat koordineerinud väljasuremisohus oleva euroopana pritse edukalt taasasustamisprogrammi. Hiiumaal on nüüd nende väikeste euroopa naaritsat kodusaar. Nii võiks öelda, aga Eerik Kumari nimelist preemiat antakse Eestis välja 1989.-st aastast ja see on, eks prestiisikama ei tea. Suuremaid autasust. Kristo Elias käis koos aasta muusiku Kadri Hollandiga tema lemmikpaikades Lahemaa rahvuspargis, kus ta on pea terve karantiiniaja peetud ja uut muusikat loonud. Millist inspiratsiooni pakub loodushelide loojale ja millisena tajub ta enda osa looduse erinevates mustrites ning värvides seda kuulemegi ning aasta loom ehk siis nahkhiir laulab meile tunni lõpus. Oliver Kalda nahkhiireuurija räägib täpsemalt, mis häält teeb või teevad nahkhiire. Kuidas seda kuulda ja olgu öeldud, et neid niisama lihtsalt ei kuule, tuleb kasutada kiirenduste spetsiaalne tehnikat, aga kõik see on Oliveril olemas, nii et kuulame nahkhiiri lauluga. Sellised teemad täna minuni meedristadayne helipuldis on Villem Rootalu head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Tuultega mäe haavne. Tuult väljal on asja tuua. Kaasa aeg, kui kõik mu Meie luu seest välja, kui nõiaga. Kui kool sierra paluma kõrvadele taeva nad ajalehti Kui ma veel varem Lumememme aja tuulata lõimuda. Aeg täitub, ajab ja no ei loe. Tuuled suletud. Kuulavad hääli. Tahtmine suur. Meela koolseira. Kõrvadele. No ei Kuule. Iga kuu sinna palud mõelnud mu kõrval ühele ta kõigis maas ajab lehti. Leila Tallo. Meil tuleb. Tööle. Minna kuulad? Seljaansambel hilised ärkajad, lindude keel ning nüüd on ühes külas mees, kes ma arvan küll, et kus ta lindude keelt teab, aga naaritsat ja loomade keelt küll. Tere tulemast saatesse Tallinna loomaaia direktor Eerik Kumari nimelise looduskaitse preemia laureaat Tiit Maran. Kutsumust. Kuidas on selle loomade keelega, lindude keelega? Eks sellega ole väga raske, et me vist kipume rohkem interpreteerima seda oma prismast lähtuvalt, mida loomade inimesed näevad, aga muidugi teiselt poolt. Kurikuulus ütles antroporofism, et me ei tohi loomile inimese vaadata. Siis ega meil paremat mudelit ei ole, kui me ise loomade tundemaailmatunnetust mõista, nii et see on alati kahepoolne. Päris inimeseks teha ei tohi aga nii paljusid asju, tegelikult me suudaksime läbisenda loomade puhul paremini mõista. Me oleme ise ka liik nagu loomad teisedki, olgu nad siis karud või kanad. No vahet ei olegi, et, et see ongi selline kummaline asi, mis on kuskilt väga kaugetest aegadest meie kultuuri sisse kirjutanud, tuntud, et me oleme kuidagi erilised, et võtame siin kristluse algaegadest Kristuse järgi Kristuse järgi inimene on tehtud jumala näo järgi, ülejäänud on kõik tema kasutamiseks, siis see suur narratiiv, kanad meid siiamaani. Ja ilmselt on ka üks osa sellest probleemist, kus me tänapäeval oleme, sest midagi ei ole teha. Me kuulume ühte suurde tervikut tervikusse, mida me võime biosfääriks nimetame võime Kaiaks romantiliselt, kui tahame. Aga me oleme ühe suure elu üks osa ja ülejäänud eluta. Me eksisteerida tegelikult ei saa kohe mitte kuidagi. Kas seesama lugu, vana lugu, mis on kuskilt alguse saanud, et oleme jumala näo järgi ja kõik on meie jaoks toodud, kas see on viinud ka selleni, et nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus loodus vajab kaitsmist või või mis asi on see looduskaitse? No vot, see on nüüd selline hea suur teema, et kui kui teda lahkama hakata, siis ta võib kippuda hoopis näppude vahelt ära pude Maest, et kui me räägime looduskaitsest, siis me peaksime hakkama mõtlema, mis asi see loodus üldse on, et kus on piir looduse ja mingi asja vahel, mida me võiksime mitte looduseks nimetada, tema jäävad siis me hakkame kohe hulpima, et, et seda on raske paika panna. Aga tunnistan ausalt, et mul on endal see probleem olnud ja enda jaoks ma olen piiri tõmmanud siis niimoodi, et see, mis on inimkultuuri poolt loodud et see on siis nii-öelda mitte loodus, tõsi küll, jutumärkides samal ajal ja kõik see, mis väljapoole jääma, mille osa me tegelikult oleme, on siis see nii-öelda loodus ja loodushoid, siis ühelt poolt peaks olema selle alalhoidmine või õigemini selle lahtimõtestamine, mis jääb väljapoole meie kultuurikonteksti järjest rohkem, ehk siis looduskultuuri laiem lahtimõtestamine meie ühiskonnas ja kultuuris. Ja kui me nüüd tegevusest vaatamas üks tegevus võiks olla selline, ütleme, aktiivne looduskaitse nagu kasvõi seesama naaritsaprojekt või mingite piirangute sättimine mis siis nagu taga nagu tulekahju kustutamist, mis meie ühiskond on tegelikult tekitanud. Aga tuge, kahju kustutamisega on see, et me võime ju tulekahjusid kustutada, aga kui me lastele õpetajad tikkudega mängimine on ohtlik, siis igatahes palju tolku ei ole. Teine pool lihtsalt siis on ikkagi sellesse meie praegu olenevalt olemas tuuri sellesse suurde narratiivi selle austuse ja respekti sisse kirjutada domine teiste eluvormide vastu. Ehk siis mitte, et me peaks ainult kaitsma, aga me peaksime jagamast. Tegelikult me oleme kõik koos, me peaksime õppima jagama seda maailma. Vot selle saavutamine võiks olla sellise, mida me nimetame looduskaitseks, mis te mulle ei meeldi. Mulle meeldib loodushoiust rääkida, rohkem. Võiks olla nagu ülim ülim nagu eesmärk või sisu, nagu mina teda näen. Aga ma ei tea, kas mulle tundub nii või, või sain ma valesti aru saanud, aga on inimesed, kes kuidagi vaistlikult või tajuvad, et loodust tuleb kaitsta. Me oleme osa, meie hoiame seda ja teised, kellele räägi või ära räägi, aga see nagu ei jõua kuhugile, et ikka leitakse mõni seadus või kuskil mingi krutski, et võta sealt, kus tegelikult nagu võtta ei tohiks. Et kuidas selle loodud või tähendab, kuidas selle kaitsmisega on, et mul on tunne, et see on nagu niisugune vähest missioon või huvi teistele, on see, nagu ikkagi kõik taandub raha ja majanduse peale. Et kasum on eelkõige ja siis vaatame, mis saab. Politoloogias sotsioloogias on üks taoline mõiste nagu piiratud ratsionaalsus, mis väidab, et ei ole olemas absoluutset reaalsust, aga see reaalsuse taju või mõistmine, ratsionaalsuse mõistmine sõltub väga sellest, millist teadmiste pakettime, omame. Ja see on erinevatele inimestele erinev, sõltub lastetoas, sõltub sellest, mis koolist nad on läbi käinud ja meil tekib paratamatu selline olukord, et meie haridussüsteem on väga lahterdunud on inimesed, kes saavad juriidilise hariduse ja kes ökoloogiast, mitte midagi, majandusteadlased, kes ökoloogiast, mitte midagi. Ja, ja paratamatult kogu see globaalprobleemistik, mis meil praegu on nendele inimestele, mitte et nad oleks halvad inimesed, kaheldamatult mitte nad ei suuda lihtsalt sellesse teemasse sisse minna ja vot sealt tekivadki sellised nagu kummalised vastuolud, et nii-öelda ökoloogilised vilepuhujad, kes näevad probleemi väga paljud teadlased, noh, räägime kliima soojenemisest, plastiku reostusest, räägime eluga paikade kadumisest, elurikkuse kadumisest. Et selle tegelik tähendus ei jõua nende inimesteni välja kes omavad teistsugust haridus taustu, sest nad lihtsalt ei saa aru sellest. Ja mis on väga kahetsusväärne, et noh, kui minu teha oleks, siis tegelikult ma küll kannaks hoolt selle eest, et kõik need inimesed, kes võiksid kunagi otsustuspositsioonidele sattuda, et neil oleks väga korralik arusaamisest, mida kujutab endast biosfäär, mida kujutavad eluorganismidevahelised seosed ja ka sellest, et, et me oleme tegelikult seal ühe suure osa, me ole jumala poolt loodud eriline olend kelle jaoks kõik ülejäänud on kui ressurss ainult kasutamiseks antud. Ühesõnaga, mis võiks olla praegu kõige suuremad probleemide ohud loodusele kui nüüd inimeste selline massiline paljunemine ja. Puudulikud teadmised kõrvale, no minu jaoks on nagu loodushoid ja, ja kõik see valdkond, mis me praegu räägime, esiteks, et meil ei ole palju üksikuid kriis, et meil ei ole kliima soojenemine, see kadumine ja nii edasi, et meil on üks suur kriis. Ja see kriis tuleneb meie praeguse kultuurijuhtiva kultuuri ja biosfääri olemuse fundamentaalselt vastuolus ja kuna me biosfääri muuta ei saa, siis meil peaks olema ainukene võimalus, kuidas edasi minna tegelikult, et kohandada ümber oma kultuur, mis on väga suur väljakutse. Kuid see ei ole lihtne. Vaat see on miljoni dollari küsimus, kui niimoodi majandus majandusinimeste keeles öelda või rahandusinimeste keeles. Ma usun, et see tekib aegamisi, aga seda aega tuleb võimalikult kiirendada, sest kui ma vaatan, et kuidas uus põlvkond mõtleb teistmoodi proovib teistmoodi asjadest aru saada, mitte kõik siis tegelikult ma näen põhilist võtit tegelikult, kuidas seda asja muuta, on läbi hariduse. Ja siin üks probleem muidugi on sellest, et meie praegune nagu see üldnarr, tiiv humanism või kui me tahame sinna sisse panna kitsamalt Saniooli, liberalistlik maailmavaade. Et see on kujundanud ju meie ühiskonnasüsteemi majanduse, meie legaalsüsteemi, hariduse, süsteemi, põhijooned tulevad sellest samast suurest narratiivist. Ja vot selle narratiivi muutmine saab teha siis, kui üks väikene hulk ühiskonnast juba hakkab mõtlema teistmoodi räägitakse kolmest protsendist, viies protsendis 10-st protsendist. Et minu jaoks on just oluline see, et me suudaksime seda kriitilist massi muuta nii palju, et nad ühel hetkel hakkaksid muutma ühiskonda ja meid juhtivat suurt narratiivi. Kui meil aega on jäänud väheks, sest muutused toimuvad üha kiiremini ja kiiremini See on õige ja see ongi kõige murettekitavam, et aega on vähe, aga muutused kipuvad liiga aeglased olema. Noh, siin võiks öelda, et me võime ju proovida aeg osta kõikide nende naljakate roheliste tehnoloogiatega asjadega, mis küll samast narratiivist lähtuvad ja tõenäoliselt ei saavuta midagi, aga põhiline suur edu on kindlasti see, et nad annavad meile aega juurde teha neid suuri muutuseid, mis oleks tegelikult meie kultuuris vaja tekitada. On ju kaks erinevat kultuuri, Lääne kindlasti Hiina ja võib-olla on veel mingid kultuurid. Kui mõelda seda eriolukorda, mis tekkis siis tahes-tahtmata mõned hakkavad küsima, et aga et see sai ju alguse vot sealt, et näete, et nad söövad kõike, viivad loomi kokku ja, ja nii edasi ja nii edasi, et et kuidas need kaks erinevat kultuuri veel võiksite? Ma ei tea, ühise lahenduse leida, et lõpetaks ära loomadega äritsemise. Ja, ja nii edasi, no see nüüd väga suur teema, esiteks neid kultuuri erinevaid kultuuritüüpe on hästi palju olnud, ajaloos on neid veel rohkem olnud. On olnud väga keskkonna mõistlikuid, kultuur, eriti kui me räägime põliskultuuridest. Aga noh, mis nüüd Hiinast rääkida ja ütleme, nende loomadega kaubitsemise eest, siis seal taga kõlab kurjakuulutavalt see Hiina traditsiooniline meditsiin liikide kasutamine. Aga selle kõrval jääb ära üks teine komponent, mis on, vaata et veel olulisem on globaliseerumine ja kommertsialiseerimine, sest et kui see kõik see traditsiooniline meditsiin, mis vanasti toimus, lokaalsel tasemel toimuks samamoodi, siis probleemi ei ole. Aga kui praegu on nii totuaaba üks suur Kalamisele California lahes, mida püütakse välja tema ujupõiega tumis, maksab kilo, oli vist seal kümneid tuhandeid dollareid, sellepärast et ta millegipärast tundub praegu Hiina traditsioonilises meditsiinis olema suure väärtusega siis seal tegelikult ju selle traditsioonilise meditsiiniga ei ole midagi pistmist, lihtsalt kommertsmis on nii suurte väärtustega, et noh, ta läheb illegaalseks lihtsalt, et seda raha kätte saada. Et siin ei ole ainult seda poolt, aga siin on ka see globaliseerumise varjukülg, seal on positiivselt, aga on ka väga suured varjuküljed. Ja noh, siis paraku ka see globaliseerumine ja see ei ole ju esimene globaliseerumise voor inimühiskonnas meie tsivilisatsioonis on neid mitmeid olnud? Võiks kärpida, no tahaks loota, praegu ju peaaegu lõppes tänu sellele, et meil oli see koroonaviirus tekkis hetkeline paus, meie meele tus kiires arengus äritegevused katkesid. Mis on tegelikult väga suur positiivne märk. Tiina ju keelustas praegu metsikute loomadega kaubitsemise, mis tundus nagu olema mingi valguskiir. Tõsi, hiljuti Singapuris võeti jälle pangoliinide need nende soomustega kaetud loomad soomust ja kogus oli vist 10 tonni kinni. Nii et eks see kaubitsemine käib edasi, aga noh, kui Hiina oma suure siseturu ikkagi sulgeb, siis kindlasti see kaubitsemise määr märkimisväärselt väheneb. Omadega äri on võrreldav, ma ei tea. Kui äriga kindlasti, aga samal ajal ei, ei ole ju mõtet, nüüd vaadake, et vaadata niimoodi, et vaadata, mis ta seal, mis nad seal teevad. Kui oleksite läinud keskaegses Londoni turule või Pariisi turule, siis metsale Nende osakaal oli seal märkimisväärselt suur. See kõik on kunagi olnud ka siin Euroopas, ainult et me oleme kuidagi teistsuguseks kujunenud, meeldida sellisel kujul ei ole ja meil seda metsikut loodust nii palju enam ei ole. Eestis veel vist natukene seda metsikut loodust, noh, on jah, aga eks neid niukseid valusaid nüüd on meil igal pool, sest et, et siin on ju see vastuolu ärihuvide ja looduskeskkonna huvide vahel järjest eranevas konfliktis. Ja see tähendab, et metsloomad leiavad tee inimeste juurde sagedamini või siis jääb neid vähemaks. Jäänud kantakse punasesse raamatu. Jah, nad kantakse punasesse raamatusse, muutuvad ökosüsteemide koosseisud, lähevad teistsuguseks, sellele muudatustele, mis inimene teeb lihtsalt see ülejäänud keskkond meie ümber, reageeritu muutub teistsuguseks, mõningad liigid kaovad stega. Liikide väljasuremine on läbi aegade olnud, ei ole midagi erilist, ainult et need liigid, kes meiega koos on, need ühel hetkel kaovad ära ja see võib ühel hetkel olla meile sisemiselt valus, aga ta on ka väga tugev eetika küsimus. Üldkogu, mis roll on praegu Loomaaedadel? Kuuldkonnad kunagi loodi, siis oli ju eesmärgiks näidata midagi erilist, mis on kuskilt toodud. Aga mis on praegu loomaaedade ema, on pikk, sest et nende minevik on tegelikult päris tume olnud, seda ei saa eitada, nad on olnud metsiku loom, looduse ju kasutajad. Eks see piir, mis on loodus ja mis ei ole, loodus ei ole ka väga selge on, sest et ega Euroopas need loomaaiad, kes pidasid põliskultuuride esindajaid kulooni aedikutes. Ega see nii väga kauges minevikus ei ole olnud, tegelikult need piirid on alata. D kunagi väga ebaselge tulnud, aga siis ühel hetkel, kui see reaalne pilt, mida me tegelikult oma kultuuriga suudame teha, Euroopa riigid, eks ju, koloniaalmaades sealt loomaliike välja, kes mitte ainult loomaaia taga ka lihtsalt kollektsioonide kogumisel muutus niivõrd ilmselgeks, et hakatised rahvusvaheliselt kontrollima, siis tekkis loomadel väga suur sisemine identiteedikriis. Ja selle taustal tekkis siis järsku see looma, et kui loodushoiu ja loodushariduse asutusena näen temal väga tugevat suurt potentsiaali selles osas. Sest et meil käib palju külastajaid, me saame väga palju sõnumeid kohale viia inimestele, eriti lastele ja lastele on need, kus väärtushinnanguid on kergem muuta. Aga noh, samal ajal tuleb tunnistada ka fakti, et, et eks me ju ei oska veel kõiki neid asju teha, et me kõik õpime muutuda edukamaks ja paremaks oma sõnumite kohaleviimiseks, inimestele mõningate põhitõdede lahtirääkimist, eelkõige väärtustunnetuse loomist. Et oluline on väärtustada neid teisi vorme, respekti nendesse suhtuda. Kui palju on loomaaedade kanda jäänud selline liikide hoidmine, et mõni ohustatud liik on loomaaias on tal ainuke koht, kus teda siis paljundatakse, et võib-olla kunagi saata loodusesse. No seda tehakse pidevalt ja järjest rohkem, aga muidugi siin ei tasunud mõelda, nii et kui loom on loomaaia, siis Velicon loomaaias, et siis ta on päästetud, Stelt liik on liik ikkagi ökosüsteemis läbi oma seosta teiste liikidega ja loomaaed või panustada sellesse kasvõi siis ütleme, ümberasustamise projektidega. Aga järjest rohkem teevad looma ja ka väga palju läbi selle, et nad lihtsalt toetavat loodushoiutegevust, et kohapeal rahaliste vahenditega, et kui me vaatame rahvusvahelisi suuri mittetulundusühinguid, kes loodushoiuga tegelevad, siis loomad ja organisatsioonid on praegusel hetkel kolmandal kohal. Ja neil on üks suur eelis on see, et kui vaadata riiklikke organisatsioone, siis alati on lokaalne rahvuslik poliitik. On oluline, sellest lähtuvad paljude rahade eraldamised. Omad on sellest vabad ja see on suur asi. Kuulge, aga mis toimus? Need kaks kuud loomaaias ja ka mujal maailma loomaaedades, kui inimesi sinna ei lastud. See oli päris korralik šokk, see on siiamaani šokk, sest et nagu ma olen, ütlen, et loomaaiad küsivad nagu kolme samba peale, et üks on see loomade kollektsioon, teine on see uudishimulik ja väärtustav inimene, külastaja ja siis on organisatsioon, kellel on sõnumit, kes tahavad midagi toimetada, edasi anda. Ja nüüd, kui ühel hetkel see külastaja on ära kadunud, kes on ka väga paljude loomaaedade põhiline rahaline sissetuleku allikas siis on olukord väga keeruline, sest Need väärtused, need üliharuldased loomad ei ole ju kuhugi kadunud. Et neid kriisisituatsioone on üle maailma igal pool olnud. Praegu Euroopas hakkab leevenduma elumajade regi mööda avanevad noh nagu Tallinna loomaaed ja just praegu olen vaadanud, kuidas Ameerika loomaaiad, kus see kriis on, eksju on kodulehtede peal, on suured kriisi kuulutused, on vaja toetuseid loomi üleval pidada. Need on väga karmid ajad loomade jaoks. Aga mida need, ma ei tea, kas, et tahad, siis need võivad tagasi tulla? See on paratamatu, sest et ega see viirus leviks siin ei ole nüüd looduse süü, et see on ikkagi inimkäitumise, mustrite muutumise suvi ja suured keskkonnamuutused, mis on toimunud. Ja riskid pandeemiate tekkimise, need on ju väga vanad, ütleme siin, kui rääkida kasvõi David kommuni raamatusse eesti keeles tõlgitud spill-over inglise keeles, kes räägib pandeemiatest ja nende paratamatu, sest see tuleb nii ehk naa, sest et me oleme liiga tugevalt asjades sees. Me oleme liiga globaliseerunud. Me liigume liiga palju ringi. Et seda on väga raske kontrollida. Ja need ülehüpped toimuvad, et see on jälle meie kultuuriteema ja sisuliselt see on üks osa sellest suurest keskkonnakriisist, millesse me oleme juba sisuliselt sisenenud. Tegelikult on see natukene hirmutav selles mõttes, et ma tahaks sellest kriisist kuidagi väljuda, väljuda inimlikuna, aga samas. Osana, kas see on üldse võimalik, ma usun, et on võimalik, et mul on seal hästi kindel veendumus, et on, aga selleks on vaja väga suurt tahet ja üks väga oluline osa on tegelikult, et endale selle teadvustamine siin kaks aastat tagasi ilmus Jared taimoni raamat, mille pealkiri on absiidol või enda väljatõmbamine. Tavaliselt on tegelenud selliste teemadega. Et kuidas keskkonna ja inimese vahekorrad on, aga, ja praegusel hetkel ootamatult on hakanud vaatama, kuidas erinevad reisid on erinevatel aegadel kriisist välja tulnud ja tema järgi tema analüüsi puhul kõige olulisem on tegelikult kriisi tunnistamine. Kriisi kaardistamine ja selle põhjal siis õigete sammude väljaastumine. Et ei tasuks siin ilmselt jaanalinnumängu mängida, et, et me saame kogu aeg edasi minna samamoodi nagu ma ennem oli, meil ei ole võimalik, see kõik muutub nagunii ei saa lõputult majandust kasvatada teadmata isegi küsimata, miks me seda teeme, et piirid on ees. Öelge lõpetuseks veel Tiit Maran, mida igaüks meist saab teha või on see ainult selline pettus, et tegelikult ei saa me ise meist ei sõltu mitte miski. Või just vastupidi, meist sõltub kõik, et mulle väga meeldis siin eelmisel aastal see looduskaitsediviis igaühe loodushoid, et tegelikult see loodus huvitab igaühe hinges olema selles igaveses ütlemises igaühe igapäevases tegevuses loodust ei hoita, kaitsealadel loodust ei hoita, loomaaedades ei hoita mingite piirangutega kuskil loodust hoitakse sellega, kuidas me suhtume ümbritsevasse ja kuidas me vastavalt käituma. Aitäh saatesse tulemast viit Maran ja head kuulajad, laulab Kadri Voorand, ühed, seejärel juba rääkida Kristo Eliaselt, mida tähendab tema jaoks loodus ja kuidas tema leiab oma helide jaoks loodusest, inspireeris. Meie armastus viibi. Ma viisin need admata, ta ju Küll jagas jääre. Üksi ja teine jätab teisi. Ja igaüks nii oma veel. Sestuvate Vii päi. Teelahkmel bee situvad üle. Mis ühel on teise, ainult et? On nii ja teisiti, kõik, mis sinu. Kui kõik nii ja nii käidud A. Sa oled oma võimaluste oin. Ja üks jäär siia teinegi see jääb siin. Ja igaüks nii vaator tagasi. Kes välja läheb sel ajal ja see ja. Ja õnn ei leia teda ja. Ning armastus ilmaski kitsas rada. Kui lähed miine iseendasse. Ja 1000 leeki võtaarelega. Kuidas suhtub üks helilooja loodusesse, millist inspiratsiooni on võimalik loodusest ammutada ja kas looduses saab luua uut loomingut. Käisin koos aasta muusiku Kadri Voorandiga tema lemmikpaikades Lahemaa rahvuspargis. Ja esmalt vaatlesime majesteetlik kotkaid, kellega kadril on eriline side. Hetk tagasi nägime kotkaid ja need on kadrisu tuttavad kotkad. Ja siin oli näide suisa neli lõpuks kokku. Kahte nägime lähemalt ja ega ma ei saa 100 protsenti kindel olla, aga üks neist on mul käinud ikkagi seal õue peal külas. Eelmisel aastal oli ta isegi mitu korda ja ühte õnnestus mul isegi telefoniga filmida, see oli selline noorem. Ja need on küll sellised kohtumised, nagu oleks sattunud audientsile mõnele tähtsale kuningale külla ja saanud suure au osaliseks, et mind lubatud. Ja siin selles kohas on üks kindel kask mida ma juba eemalt kilomeeter eemalt. Võin silmaga rihtida, teatavad takso, kus üks nendest kotkastest armastata passida. Mulle meeldib neid siis jällegi jälgida ja ja vahel ka võib-olla mõtelda, ma ei tea, kas sellel on mingi mõte üldse. Aga mõtelda, et huvitav, mida ta seal mõtled, terve selle aja. Kas ta läheb ka nagu mõttelendu, laiutaks klassiivsele saaki, aga siis läheb mõte rändama, mõtled? Magasin maha siin, sest nad passivad nii kaua. Mõnikord võid oodata. Tund aega tõuseks õhku või teeks midagi. Noh siis muidugi selle momendi magad ikka maha ta lõpuks. Liteed lepiksime sama oksa, jumal, kui kaua ma olen seda vahtinud, aga seda tabada venti, millal sinna jõuan, millal ta lahkub? Selleks peab olema väga kannatlikku meelt. Mida sulle see looduse jälgimine on õpetanud, mida sina oma ellu saad kaasa tuua? No mind looduse filt, oma suursuguses Linnu demokraatias ja taeva vahelduva värvi gammaga inspireerib, nii nagu võib-olla mõni väga hea teos olgu siis kujutavast kunstist või kindlasti minu jaoks muusikast. Kui midagi on lõpuni ilus ja aus, siis ta inspireerib ja mind paneb tegutsema. Ja annab selliseid klaarimaid mõtteid. Kindlasti ei saa ju väita, et looduse lülita ei ole aus ja siiras. No vaat nad tiirutavad siin, eks mõned surevad, mõned väiksemad. See vist ei ole närigatkas. Äkki ikka on? Põnev, põnev. Mul ei ole ka nii võimsate Nokiat praegu igal juhul põnev on, ta loodus on lihtsalt iseenesest nagunii selgelt paigas. Ma mõtlen, kas kas inimene on looduse osa? See küsimus ju ikka tekib, et kui me defineerime loodust siis me saame mõelda ju nii kaugele, et tegelikult linnad on ka inimeste pesalad keset seda looduse tilti oma kummalise siukse kujuga. Aga kui samas inimene tahab kasutada mõistet loodus, siis me ei saa sellist absurdi sisse tuua. Ja siis ma mõtlen, et mis hetkel ma siis olen loodus, võib-olla sellised hetked, kus ma olen ekstaasi täis või see võib olla ülim rõõm või näiteks meeleheitemoment, kus sa oled endast väljumas ja võib-olla see siseilm, mis siis kuidagi mingisuguse üleloomuliku energiaga sellel raskel või rõõmsalvi erilisel momendil kokku puutub. Siis ma mõtlen, et kas see siis ilm ongi äkki see osake loodusest, mis on loomulik ja iseeneslik kult protsessi selline osa mis on igal juhul siiras ja aus, nii nagu looduse pilt. Et siis vot see osalist osa loodusest. Ürgne miski, see miski, jah. Kunagi ma olen lugenud mingisugust artiklit, võib-olla mäletan täitsa poolikult seda tõde aga mingisugune kauge Lõuna-Euroopast siia rännanud maadeavastaja, kes seal ei annan täitsa põhja välja, oli täheldanud. Naisad põhjamaa naised lähevad metsikuks aeg-ajalt? Täiesti justkui noh, endast välja. Ja miks nad pidid seda tegema, sest naised erinevalt meestest, piirid läbi sellise metsikuse saama ühendust jumalale kätega. Ja võib-olla see ongi see moment, vot näed nüüd ta püüdis kala vist ma ei tea, mis asjad seal tööliskotkas, seesama kotkas. Et võib-olla sellel samal nätsikuse momendil ongi see siseilm kokkupuutes nende üleloomulike energiatega, mis on hästi selgelt osake loodusest, me võime minna hästi suureks osake universumist, mingist sellisest isenestikust protsessist, mida meie inimestena ei saa lõpuni defineerida või kätt peale panna. Et mulle tundub, et äkki see maadeavastaja sealt mingist ammusest ajast mitusada aastat tagasi ei pannudki väga mööda. See võib olla klapib mõttega sellest siseilmastel avaldusest, kaka. Nüüd on meie taustana metsalinnud ja muusika on hoopis teine. Jah, see metsalindude Foon läks intensiivsemalt käima minu jaoks nagu hiljem, kuna mina mere ääres passijana ja lindude vaatajana panen neid nagu rohkem helipildis tähele. Aga seal põrkub ja sealsamas kohas meri ja mets. Ja siis nüüd alles mõned päevad tagasi see metsalindude foon läks ka lärnakaks lahti. See register on teises kohas, seal on palju rohkem kõrgeid helisid ja laulud on pikemad ja põnevamad kui kuuleb sellest möllust välja mõnda eraldi. Kas sa vahel oled looduses olles loonud midagi? Looduses, ma olengi kõige rohkem loonud. Selle koha pealt on minu jaoks matk või jooksutiir või jalgrattaga sõit loodusesse väga määrava tähtsusega. Et kui see mõte jookseb ummikusse või lihtsalt ei olegi selliseid häid ideid siis rikkudes ja eriti loodusest tulevad sellised puhtamad ideed ja need tavaliselt on need kandvad ideed, millega ma lähen siis tagasi pilli taha või nooti kirjutama. Et need nii-öelda need tulgatused tulevad ikkagi kusagil keset seda rada. Ja teine asi, et looduses liikudes või üldse liikudes Positiivsed mõtted lihtsamad ligi tulema. Noh, näiteks kui, kui ma lähen jooksma, siis roostes on igal juhul nagu lahenduskäigud tulevad kiiresti kätte. Ja siis, kui mõnikord on mõni muremõte, siis jääd kuidagi isegi võib-olla seisma. Ma nagu ei, ei ole teine, kui ma teen sporti lihtsalt loodusesse või see võib juhtuda ka linnaruumis. Mulle lihtsalt meeldib nagu saada seda pilti enda sisse liikuda, selle sees olla nagu osa sellest liikunud ja see, nagu toob mulle ikkagi kõige paremad ideed. Et lihtsalt niimoodi oodates seda püha. Millist vaimu pealetulekut toas on ka varianti aegs, rasketel aegadel peab sellega hakkama saama. Aga kui on loodud võtta sealt tulevad. Head kuulajad ja täna hakkame rääkima siis sellest, mismoodi nahkhiired omavahel suhtlevad, saates külas nahkhiireuurija Oliver Kalda ja ole hea, ütle mulle, mismoodi nahkhiired suhtlevad omavahel. Et nahkhiired tegelikult teevad mitme erineva funktsiooniga häälitsused, kuigi kui me käime kusagil öösel või õhtul ringi ja nahkhiired lendavad, siis me ei kuule ju mingisugust häält, mida nad teevad enamasti noh, vahest mõne liigi puhul teatud häälitsusi korraks võib kõrvaga tegelikult tabada. Aga seda peab teadma, teadma, kuulata või seostada nahkhiire käest, et üldiselt ma arvan, nad häälide ainest tiivad teevad sahinat. Jah, kui, kui on väga vaikne õhtu, et siis võib seda diiva tiiva sahinat kuskilt lähedalt mööda lennates kuulata. Aga hääli võib välja tuua, et on vähemalt kolme erinevat tüüpi, et nahkhiired teevad kajalokatsiooni hääli ehk siis ruumis orienteerumiseks ja saagi püüdmiseks. Nad teevad ka sotsiaalseid häälitsusi, mis siis on teineteisega suhtlemiseks näiteks paariliste meelitamiseks ja kõrvaga kuuldav on näiteks hädakisa, et kui nahkhiir näiteks juhtud keldris nahkhiiri üles äratama, siis ta hakkab kohe kähisema sellist hästi kriipivat sellist vastikut häält tegema. Aga mis asi on kajalokatsiooni, mismoodi ta sellega toimetab ja siis orienteerub ja kes seda kuuleb? Kajalakatsiooneks peo sonar on selline moodus, kuidas helide abil siis ümbritsevas keskkonnas orienteeruda või seda seda tajuda. Et nahkhiirt kasutavate ultraheliga lokatsioonid, mis tähendab seda, et nad teevad väga kõrge sagedusega helisignaale mis siis ei ole inimesel kuuldavad, need hakkavad sealt kusagilt 20-st kilohertsist mõne liigi puhul natukene ka madalamalt ja meie kõrvalist kuule. Aga tegelikult see heli on väga, väga vali, et nahkhiiremaailm nahkhiire jaoks on väga-väga lärmakas ja see tähendab siis seda, et nahkhiir lendab ringi ja pidevalt siis mingisuguse ajaintervalli, Tartu teeb siis ühe väga palju ja üsna lühikese häälitsuse püüab ja peale seda on ta siis tasa ja kuulab siis kajasid, kajad põrkavad tagasi ümbritsevat objektidelt ja selle abil siis ta saab nalja arvutada või sihukese kujutluse sellest, mis teda ümbritseb. Et ta eelistaks putukat noh näiteks ma ei tea, puutükist, ta ei läheks seda sööma. Jah, seda kindlasti ja lisaks siis, et ta vastu seda pudi põrkakseks. See peab olema võimas raal, mis ta peas on, et seda kõike kokku panna. Kas kõik nahkhiired saavad üksteisest aru selles mõttes, et see kajalikatsioon on kõigile ühesugune või teevad nad erinevaid hääli ja tunnevad siis selle järgi ära, et ahah, et sina oled mul põhja-nahkhiir ja sina oled hoopiski tiigil endale? Need hääled on siis liigi liigispetsiifilised, et see on selline huvitav asi, et mis teeb ka nahkhiireuurijate elu üsna. Kas lihtsaks aga, aga annab meile väga hea võimaluse erinevaid liike siis keskkonnas leida ja kindlaks teha, et kuna kajalakatsioon on selline aktiivne keskkonna tajumise viis, et vastavalt sellele, millistes lennuoludes nahk lendab, millist saaki ta püüab on siis kohastunud erinevatel liikidel erinevate, siis sageduste ja erinevate siis impulsi struktuuridega, et liigiks lendavad. Avatud biotoobis teevad enamasti madalamat ja aeglasema rütmiga sonarid, Ligiks lendavad väga. Näiteks puu erade vahel või puuvõra tee servas teevad hoopis kiiremat ja kõrgema sagedusega heli. Ja seetõttu on see evolutsiooni käigus muutunud eri liikide vahel erinevaks. Aga ütle mulle, mismoodi teadlased avastasid selle, et me ei kuule palja kõrvaga, aga meil on, vajavad sellist seadet ja siis järsku, et vau. Me kuuleme. See on üsna pikk lugu, et see on teadlased juba väga ammu paelunud küsimus et kuidas siis nahkhiired lendavad pimedas aga millelegi vastu või ei põrka. Ja seal tehti alguses kõiksuguseid katseid, et suleti nahkhiirte silmi, suleti nahtid, kõrvasid vaadata, mis saab ja mis juhtub ja ei osatud seletada, mis siis toimub. Aga 1940. aastal üks Ameerika teadlane, siis salvestas tollel ajal väga-väga sellise Kõrgtehnoloogilise väga kiire kassettmakiga või lintmakiga nahki lendavaid nahkhiiri ja tuvastas, et. Mida siis aeglustatult ette mängituna on siis võimalik inimestelt kuulda ja selle abinats lendavad. Et ultraheli salvestamiseks on vaja spetsiaalset mikrofoni spetsiaalset sellist selle heliimpulsi protsessi, mis teed seda siis salvestada ja enne teatud siis tehniliste võimekuste tekkimist ei olnudki meil võimalik seda üldse tuvastada. Et tänapäeval nagu väga paljude asjadega, on tehnoloogiliselt asjad läinud üsna lihtsaks. Nahkhiireuurijatel on ultrahelisalvestaja, et nahkhiiredetektorid, millega me siis saame nüüd helisid tuvastada, kuuldajaga arvutist pärast analüüsida. Kui palju on neid erinevaid hääli selles mõttes, et kui sotsiaalsed nahkhiired on, et mis juttu nad ajavad, üks asi on, need püüan saaki orienteerub, aga tahaks sõbraga puuõõnesjuttu ajada või otsida endale kaaslast, kuidas nende helidega. Ja et lisaks sellele talakatsioonile, mille eesmärk on siis mitte millelegi otsa lennata ja leida saaki on siis nahkhiirtel ka muid häälitsusi, et näiteks väga selline oluline asi on siis see nahkhiirte sotsiaalsed häälitsused, mille üks funktsioon on siis endale paarilise leidmine näiteks parginahkhiir teeb sellist spetsiaalset füüsikalise linnulaulu sarnast drillerdust, millega ta siis isased loomad hõivavad endale mõne varjupaiga lähevad sinna siis näiteks ava ava kõrvale või ava juurde hakkavad siis tegema häält, et mina olen väga äge isane parginahkhiirt, kas te tuleksite mulle siia külla ja see kõlab aeglustatuna siis selline väga niisugune ilus triller, nagu me kohe kuuleme? Ja selliseid häälitsusi on veel mitmete nahkhiireliikidel, mis siis ongi eeskätt teineteisega suhtlemiseks. Nüüd, kui kuulata, mida nahkhiired teevad näiteks koloonias, siis seal nad teevad igasuguseid Kädistamisi vidistamist, siis juhtumisi ka, et nad ikkagi ka teineteisega väga-väga suhtlevad. Aga nad ei ole matkijadet, on kuulnud kena linnu linnulaulu ja siis selle pealt nagu ahvivad järgi või ei, see on ikkagi nende oma keel. Ei seda, seda ma ei tee. Ja veel, kui nad on hädas, siis karjuvad. Ja et selline väga hästi sotsiaalne häälitsus, parginahk, hirmul, see on ikkagi ultraheli ja meie seda ei kuule. Aga mida inimesed kuulavad, on nahkhiirte hädakisa, et kui nahkhiir näiteks jääb teile kusagile ettide kogemata teda müksate ei näe näiteks keldris või leiate puuriidas nahkhiired tõstate puu ülesse, seal on näiteks põhja-nahkhiir, hakkab ta väga kähisevad kõrget kõrva, kriipivat häält. Et nad teevad ka selliseid inimesel kuundavaid häälitsusi. Ja näiteks minu puhul, kui ma mingi uuringu käigus püüan nahkhiired mets hiljem muidugi vabastada siis võrku sattunud nahkhiir väga tihti teeb sellist väga kurja häält ja õigustatult. Aga ütle mulle nende häälte puhul, et kui ma nüüd ikkagi tahaksin oma koduaias neid kuulata, siis mida mul selleks vaja oleks? Selleks on siis tarvis mingisugust seadet mis siis võimaldab ultraheli kuidagi kas siis teisendada või salvestada. Et üldnimetus, kui otsida internetist, on see nahkhiiredetektori detektor ja neid on erinevaid tüüpe, aga nende tööpõhimõte on siis see, et neile see on mikrofon, mis siis on tundlike ultraheli suhtes. Ja seda heli on võimalik mitut moodi töödelda, nii et see oleks meile kuuldav, et seda võib aeglustada, kui heli aeglustada, siis ta läheb madalamaks. Aga seda võib töödelda niimoodi, et rütm jääb endiseks, aga heli on muundunud ja meile kuuldav, et on erinevaid tüüpe, seadmeid seda natuke keeruline, pitsin seletada, aga kui te otsisite nahkhiired detektorite kohta, siis te leiate. Ja tänapäeval on ka selliseid mikrofone või detektorit, mis tegelikult käivad telefoni külge et üha üha lihtsamaks see asi läheb. Vot siis, aga nüüd see maikuu selline aeg kus siis on hea nahkhiiri eemalt vaadelda või mis toimub nende maailmas? 1000 eriti hea sihuke vaatlemise koht on igasuguseid siukseid veekogude kohal ja näiteks pargis olevat mingisugused sellised tiigid. Et praegu on veel taevas, on üsna kaua, on selline hele ja kumab ja siis on seal üsna hästi näha, kus siis nahkhiirt taeva taustal niimoodi lendavad. Või siis teine, kui vaadata allapoole, siis veel Endlased võib seal kusagil tiigi kohal. Kas kuulata, kui on seade olemas või siis näha lendamas. Aga see on tegelikult hästi huvitav, et kui seadet ei ole, ei kuuleks ega teakski, et nad tegelikult räägivad, sädistavad, kägistavad ja nüüd meil on selline seade, siis me saame nagu pilgu heita nende loomade maailma, mida me muidu ei tea, aga kuule. Jah, see harjumus jääb väga sisse, sest et mul endal näiteks kuna enamasti, kui ma lähen välja nahkhiiri vaatama, on mul kaasas detektor, mis seal taustal prügiseb ja annab märku, et nahkhiired on lähedal. Kui ma satun lahkit, vaatame ilma detektorite kusagil juhuslikul hetkel, siis on väga harjumatu, sest et minuga aastaid kaasas Keitsed lendab nahkhiire, siis keetsid prügil ringilised, see jääb, jääb kuidagi kõrvade vahele ja kui on vaikus, siis tekib midagi, oleks nagu puudu ja siis hakkad otsima, et kus, kas aparaadil sai patarei? Vaat siis aitäh nende juttude eest. Oliver Kalda. Põgus aitäh Oliverile ja lõpus kuulsime veel siis mismoodi häälitses nahkhiir olgu öeldud, et see on suure kiirendusega kümnekordse kiirendusega salvestatud, sest ega muidu ei kuuleks ja aparaat on ka, peab olema eriline. Tartu stuudios on ka Lauri Varik, tere. Tere hommikust. Kas sa oled kuulnud, kuidas nahkhiired laulsid? No praegu kuulasin, enne enne ei olnud kuulnud ja ma saan aru, et ega tavakõrvaga siis ka väga lihtne seda teha ei ole. Ei ole, ei ole ja see oli ka harukordne võimalus, aga räägib, mida on võimalik tavakõrvaga kuulata sinu saates? Täna kella veerand ühest täna valib Tallinna tehnikaülikooli nõukogu uut rektorit kohe praegu peaks nüüd hakkama kogunema 11 liikmeline ja valima siis kolme inimese hulgast, kes järgmise viie aasta jooksul alates sügisest on tehnikaülikooli järgmine juht. Kandidaadid on siis praegune rektor Jaak Aaviksoo, siis Tallinna ülikooli praegune rektor Tiit Land ning et ETV enda seest, et ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor akadeemik Jarek Kurnitski. Aga mina räägin ülikooli kauaaegse prorektori ja akadeemiku Jakob Kübarsepaga, milline inimene oleks siis õige Tallinna tehnikaülikooli juhtima, ikkagi väga oluline ülikool ja kõrgkool Eesti mõistes siis räägime taas kord Rootsist ja ikkagi tahan onu kaupmehelt teada saada, et millel põhineb Rootsi inimeste usk ja toetusarvamusele, et keeldude ja piirangute tutega koroonaviirust ei võida, vaid õigemini on usaldada inimesi ja loota nende mõistmist kusele. Kuigi samas sellised nakatumise jaga surmade näitajad on Rootsis teistest maadest ikkagi kõrgemad, kasvõi kui Eestiga võrrelda. Ettevõtlusminutites räägime, kuidas on Eesti metsa- ja puidusektor koroonakriisi üle elanud ja samuti, kuidas ka kuuse-kooreürask seda turgu mõjutab, sest et see pisike mardikas teeb pahandust ju terves Euroopas. Ja siis on meil stuudios ühe suure spordiklubi keti my fitness i tegevjuht Erkki Torn, sest tänasest avanevad või avanesid juba ju ka spordiklubid, et kuidas siis nende töö nüüd edasi läheb ja muuseumidest räägime ka ministeeriumi kultuur. Muuseuminõunik Marju Reismaa annab sellest teada, mismoodi on muuseumide töö siis ümber korraldatud. Nüüd pärast eriolukorda? Milline on päevaküsimus? Ja kuulajaküsimus tuleb ka ikka just selle eriolukorra lõpu kohta, et saame siis nüüd küsida, et oli praegu õige aeg või, või kas valitsus on tegutsenud õigesti või, või mida siis inimesed, kuulajad arvavad, et teatud piirangud jäävad ju endiselt kehtima ja tuleb nii-öelda vabatahtlikult neid järgida. Kas see on nüüd õige tee ja mismoodi siis edasi minna? Eks ikka, selle kohta saab jälle küsida. Lauri aga ütle mulle sellist asja, kas sina oled spordiklubisse, lähed kohe täna. Ma olen praegu käinud rohkem väljas liikumas väga spordiklubis ei olegi käinud küll, olen ujulas käinud, ujulat teatavasti sinna vanemad vist tale ainult tippsportlastele, praegu aga ütlen poliitkorrektselt, et kui ilusti vahemaad hoida ja kenasti käituda, siis siis ujulasse läheksin küll. Väga tore, aitäh sulle ja kell 12 15 siis uudis pluss ökoskoop on tänaseks läbi minu nimi Krista taim helipuldis oli Villem Rootalu, täname teid kuulamast ja kuulmiseni juba õige varsti kena päeva.