Meil on telefonil nüüd helilooja ja muusikateadlane Alo Põldmäe, tere päevast. Tere päevast. Laulupidu ja tantsupidu on nüüd siis jälle ajalugu, kümned tuhanded osalejad ja tuhanded vaatajad kaasajal. Ajad on saanud emotsionaalse elamuse ja laengu järgmisteks aastateks, aga kindlasti midagi veel. Halo, kuidas teie siis seekordse laulupeoga rahule jäite? Olite eile Tallinna lauluväljakul kohal. Ja oli meile täies täies pikkuses kohal kõik need pikad tunnid kaasa olin tohutu rahva hulgas, käisin mitmel pool nii istujate seas olin, olin põhilises osas seisjate hulgast täiesti teadlikult. Et saada selgust sellest rahvahingamisest saadav osa, kuidas rahvas elab kaasa ja rahvast tuli järjest rohkem juurde, kuna ilm läks järjest järjest ilusamaks. Kogu selle peo üks tunnussõna võiks olla haruldane ilm ja see koondad ka rahvast. Ja rahvas tahab sellesama ilusa ilma kaudu näidata oma suhtumist üksteisesse kui laulusse kui korraldajatesse, nii et see ühtsuse tunne oli mul eilsel laulupeol väga tugevalt minu küljes ja ma seisin, laulsin täiesti võõraste inimeste kõrval, paljusid laule lauldi kaasa, lausa inimesed teavad laule rohkem, kui ma üldse arvame. Ja kui siin viimane lugu oli. Tauno Aintsi üks selline nii-öelda sümbollauluks kujunenud lugu juba kujunenud. Kuigi laulupeost on sellest ehitusest, see oli kaks päeva, on möödas juba ühest laulust nagu sümbol laul kujunenud. Ütlen ühe sellise kiire mõte, et rahvamuusika suurem levik Eestis rahva ürgs, eesti rahva runolaulu toomine läbi Viljandi folgil. Viljandil on muidugi suur kummardus siin Viljandi folgil, Hiiu folgil, Käsmu, folgi, Mooste, folgi. Uskumatu, missugune side tuleb nüüd 150 aasta vanusel laulupeol tuleb meie rahvaloomingu ja tänapäeva heliloojate loomingu vahel seal. Võtab hinge kinni lihtsalt ja kuidas see väljendub rahva suhtumises, meie laulus, meie laulupeotraditsiooni? Ja ma tulen veel kord selle kuse juurde. Mainisite, tahtsite ka kogeda seda pidu nagu erinevates kohtades mulle ütlema, kindlasti räägime saates sellest ja mulle tundub, et korraldajatele tuli vist ka üllatusena, et nii palju rahvast kohale tuli kas ka teile, et et Eesti rahvale see pidu läheb nii palju korda ja nad tahavad seda seal koha peal kogeda? Ja see läheb korda, et eriti korda läheb see, et inimene tuleb kohapeale ja siin muidugi ei saa ilma ilma süüks. Kõik ei saa me ilma süüks ajada. Isegi kui on vihmased päevad olnud vihmased momendid ikka inimesed ei ole kuhugi ära läinud, ikka on kaasa elanud sellele. Aga see vahetu kogemus, mul on üks väike tähelepanek, mismoodi see Pi ajast nutitelefoniajastu Ühest küljest natuke, ta võib-olla segab lauljaid seal vahepeal sirvitakse neid nutitelefone isegi laulmise pauside ajal, aga see on juba ajast on selline. Aga. Piltide ja sõnumite kaudu ma näen, inimesed saadavad nutitelefoniga sõnumeid, tule ruttu, tule ruttu kohale. Sa, sa jääd millestki väga olulisest ilma, tähendab nutitelefon aitab eelmiste päevade elamust kanda vahetada edasi ja inimesed tulevad juba sellepärast kohale, et ka minu vanaema või minu isa käis eile. Tule sina täna kohale, seal saab midagi erilist. Tähendab see info kiire levimine tuleb meie laulupeole kasuks, aga kasuks tuleb ta muidugi igal juhul kasuks. Aga laululava ja lauluväljak? Eilse seisuga jäi juba kitsaks. Nii et praeguse raadio vikerraadio andmetel praegu oli inimesi eile 95000. Nii et see on ikka tohutu üks kümnendik eesti rahvast oli kohal. Et no igatahes, emotsioonid on küll, minul on taevas. Suurepärane. Korraldajatele ja mul on suurepärane võimalus tänada korraldajaid kõiki korraldajaid, kes oskavad sellise rahvamassi liikuma panna. Ja et emakeele aastal tähtsustatakse laulude kaudu meie emakeel, meie rahvuslikult tuur ja mul on ka õnn olnud sellele natukene kaasa aidata. Ta ja istusin eile täiesti teadlikult kontserdi viimase osa kõige pidulikuma või selle ülevama osa istusin Ernesaksa monumendi peaaegu et jalamil mitte istunud, vaid seisnud, sest seal polnud kuhugi enam istuda. Ja mõtlesin selle peale, et kuidas hernesaksa minule kaasa aidanud ka kasvõi selle tänu Ernesaksale tekkis minul eriline huvi ka laulupeo ajaloo vastu ja sain kari ooperiga maha. Rein Veidemann ja leelo tungla abiga Emajõe ööbikud. Nii et täiesti teadlikult läksin tänama lauluisa Ernesaksa, ta pani minus idanema sellise erilise huvi laulupeotraditsiooni vastu. Nii, aga kui nüüd kavast rääkida Alo Põldmäe alati on küsimus, mida võtta ja mida jätta Ta ja on ka alati, võib-olla siin tekkis seegi kord peo puhul küsimus, et võib-olla pidanuks võtma ka selliseid, ütleme, poplaule sisse, mida koorid saavad esitada. Aga ikkagi korraldusmeeskond rohkem jäi kindlaks sellele klassikalistele koorilauludele kindlasti selle põhjuseks ka seekordne, selline suurem aastapäev 150 aastat ja kas või esimesel kontserdil rõhk nendele õpetajatele meie, meie heliloojate õpetajatele ja põlvkondadeloojatele. Ja see on õpetajate puhul, on niiviisi pööratakse, see on väga toredasti leitud vorm. Tänu võimalik. Eestlastele eelkäijatele, kes on selle kõige võimaldanud meie laulupidu on nii nii kõrgele taevasse tõusnud. See on väga tore leid ja et tahan öelda lühidalt seda, et laulupeo korraldajad on leidnud huvid vaid väljundeid. Siinkohal ei saa mitte kuidagi alahinnata tantsupidude ja ka rahvamuusika kontserdiosa. Need kõik moodustavad ühe terviku, et see osa, mis jäi inimestel võib-olla puudu sellest laulupeo ajaloolistest kõige kõige, kõige parematest, kõige põnevamatest lauludest. See osaliselt tuli ettekandele ka rahvatantsupeo. Saatemuusikas tuli rahvapillikontserdipalade teemades ja erinevates seadetes. Nii et ma leian, et see pidu on kuidagi eriline. Et ta ühendab tantsu ja rahvamuusika ja selle laulupeotraditsiooni põhiliste lugudega. Iga igas kontserdist saavad oma osa leiavad oma osa aga, et eilsel kontserdil eilsel kontserdil oli rõhk jah, suhteliselt keerulistel lauludel, mõned olid ikka päris keerulised aga ütles nii kohale oma arvamuse. Ega kui me jäämegi ainult nende lihtsate laulude peale, siis ei arene ju meie koorikultuur ja võib-olla ka nii edasi. Me tahame ju, et ikka areng toimuks ja nende natukenegi keerulisemate laulude kaudu saavad lauljad ka ennast pingutada sest laulupidu toimub iga viie aasta tagant. Vahepeal on küll noorte noortepeod, noored on muidu muide teatud eelisseisundis. Kaudu ja ütlen siinkohal ühe väikese märkuse, kui jutt oli siin sesse juhat tell härra Varikali. See ei ole mitte tõrvatilk, mis ma tahan praegu öelda, aga et võib-olla mudilaskoorid ei peaks nii sageli laulupeol osalema, sest nad lihtsalt väsivad ära ja nad peavad terve päeva olema. Võib-olla mudilased peaksid natukene harvemini olema. Tõrvatilga all ma mõtlesin loomulikult neid inimesi, kes kahjuks peole ei pääsenud, aga sellest me räägime, järgmine tund veel korraldajate esindaja aga, aga veel kord repertuaarist, et see lähenemine laulupeol on nii vanu laule, kuulsaid laule, tuntud laule, aga eelkõige ka uusi laule. See ongi see õige suund, mis ühel üldlaulupeol peab olema. Minu arust on see täiesti õige suund, sest me ei saa ju kõrvale jätta oma kullafondi. Siin on juttu mitmetest asjadest, kasvõi Alo Mattiisen lauludest, et miks need ei kõla igal igal kontserdil igal laulupeo kontserdil see on eri teema, ei peagi kõik asjad, kõik alati korraga, sest ei mahu ju kõik. Aga nad tulevad omal ajal ja, ja korraldajad mõtlevad ju asju päris põhjalikult läbi aastaid mõelda ja arutada. Ja tulemus on ikkagi selline, et suur osa inimesi on rahul. Muidugi see ei ole mitte mingi kontsert, et igale ühele midagi või nii nagu kunagi kunagi Ülo Vinter kolleegina, minule minule mitte midagi ja see oli niisugune väike nali, kui ma töötasin koos raadios, aga aga praegu on nii, et on siiski igale ühele midagi, on kõige-kõigemaid, laule on natuke vähem tuntud laule aga on sisulisi laule. Nii et kõike neid laule peaks laulude kavas olema. Praegune laulupeo korraldus on see, et iga inimene saab sealt midagi. Aga kummardus, et nad oskavad nii keerulises suures repertuaari valik, valik olnud. Ja mul on väga tore, et tuuakse välja, selliseid, selliseid autoreid võib olla näiteks mul oli suur heameel eile kuulda ka Uno Loobi laulu loobiga oleme koos isegi olnud ansamblis kollaaž kunagi. Nii et kummardus anameistrile. Nii et selliseid pop, muusika, rütmidega, lugusid tuuakse välja. See läheb noortele peale võib-olla seda laste mudilaste kooride juures võib-olla natukene liiga palju on seda liikumist, et see on rohkem nagu Tantsupeo element, aga seal kõik võib olla vaidlemise ja rääkimise. Mida oleks vähem vaja, mida oleks rohkem vaja, aga igale ühele midagi sellel peol kindlasti oli. Selge, aga lõpetuseks Alo Põldmäe, kuhu suunas siis veel kord need laulupeod ja tantsupeod peaksid liikuma. Te mainisite juba seda nutiajastut, mis on tulnud ja omamoodi muutnud pidu, aga mida teie veel mõtlete või näete nende pidude puhul? Meil järjest rohkem on laulupidu, laulupidudele soovijaid, lauljaid see, et raja järjest rohkem rahvast tahab laulupidudele tulla. Kas ei ole mitte mingi intuitiivne sisemine protest selle vastu, et lauluõpetus. Ütles, et esimene laulupidu õnnestus sellepärast, et et oleme tänu võlgu olnud Jaanist Cimze seminari muusikaõpetusele, kus pöörati suurt tähelepanu muusikale ja tänu sellele need kihelkonna koolmeistrid ja, ja köstrid, kes seal kindlasti midagi õppisid. Tugeva muusikalise hariduse tänu sellele meie esimene laulupidu nii hästi õnnestus. Miks siis meie praegu seda muusikaõpetuse osa olema nii vähe väheseks jätnud? Sest selle baasil kasvab laulupidu suuremaks. On üks moment, mis ma tahtsin ära öelda ja teine, teine moment on see, et. See on koht, kus jagada rõõmu ja muret teistega, sellepärast on nii palju rahvast, sest kui rahvas seisab ühtsuse kõrval tihedalt tunnetatakse seda kivist jõudu, et jälle viis aastat siiski rõõmsalt meeles edasi minna. Ja mida tihedamalt see rahvas üksteise vastas on, seda suurem ühtsuse tunne tekib. Vaat seda mina eile just sellel laulul peol väga-väga täpselt mõtlesin. Ma väga tänan, põldmäed oma mõtteid meiega jagasite ja tõepoolest võib-olla tasub siis mõelda muudatustele ja võib-olla neid arvestatakse, siin on arutada veel teistegi küsimuste üle, me jätkame kohe samal teemal, aga suur tänu teile ja kena suve jätku teile sinna Kadrinasse.