1343. aastal püha jüriööl tõusid, eestlased harjus üles oma isandat, olete vastu. Nii alustavad muistset kroonikat meie esivanemate kangelaslikku heitluse kirjeldamist. Selle meeleheitel rikku katseorjusest vabaneda uputasid röövvallutajate ülekaalukad jõud verre. Vabadusvõitluse sümbolina elasid jüriöö tuled rahva mälestustes läbi aastasadade. Kuid Jüriöö ülestõusu koht ajaloos. Kas me oleme sellele mõelnud? Jüriöö ülestõusuaeg, 14. sajand oli kapitalismi koidik Euroopas eeskätt Itaalias, kus koolady rientso 1347. aastal. See on neli aastat pärast eestlaste Jüriöö ülestõusu viis võidule anti feodaal see ülestõusu, millega Roomas pandi kehtima vabariik. 20 aasta eest 1321 oli surnud suur ferentselaned Antaligeeri uue elu ja jumaliku komöödia surematu autor. Jüriöö ülestõusu päevil elasid ja tegutsesid suured humanistid Petrarca ja vokaatio. Maailmakuulus deka merone ilmus 10 aastat pärast jüriööd. Poolsada aastat tagasi oli lõppenud viimane ristisõda. Kuus aastat enne eestlaste ülestõus oli puhke olnud ajaloos tuntud saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Moskva vürstiriigis oli kaks aastat tagasi 1341 surnud Ivanka liita, kelle ajal Moskva vürstiriik sai domineerivaks teiste vene vürstiriikide hulgas kasvades jõudsalt nii oma suuruse kui ka vägevuse poolest. 37 aastat pärast eestlaste ülestõusu toimus kuulus Kulikov lahing, kus vene väätviimitri Donskoi juhtimisel andsid Tatari vägedele purustava hoobi mis oli otsustav sündmus Venemaa vabanemisel Tatariikest. Et nende sündmuste hulgas oli ka Jüriöö ülestõusul vääriline koht Aprillis 1943 möödus rahva üksmeelsest väljaastumisest saksa. Taani röövvallutajate vastu 600 aastat. Aeg oli ülimalt kohane selle tähtpäeva äramärkimiseks peremehetsesid ju meie sünnimaal ordumeeste järeltulijad ja Eesti rahvusväeosade võitlejad olid hiljaaegu IZ vaenlast Velikije Lukis valusalt nuheldud. Loomulikult ei tulnud okupeeritud Eestimaal ülestõusu aastapäeva avalik tähistamine kõne allagi. Vabalt ja ulatuslikult tehti seda aga nõukogude tagalas ja eesti sõjameeste hulgas. Eestlaste minevikku kangelasloost said esmakordselt osa ka teised nõukogude rahvad. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm kirjutas oma aastapäeva artiklis. Suures isamaasõjas saksa röövvallutajate vastu ei võitle Eesti rahvas mitte üksi vaid käsikäes lahutamatus liidus teiste Nõukogude rahvastega. Nüüd on eestlastel võitluses sakslaste vastu kindel ühtne juhtimine bolševistliku partei ja nõukogude valitsuse näol. Tänapäeva võitluses võtavad eestlased arvesse kõik Jüriöö ülestõusu ja kogu oma eelnenud võitluse kogemused ja need kogemused õpetavad meile. Ainult siis saab saksa okupantidest lahti. Ainult siis saab nendest rahu, kui nad. Ära hävitada kõigis nois aastapäeva ettevõtmistes, toona teenis kangelaslikku minevikku, meenutab tamine üht ja ainsat eesmärki. Tugevdada kõigi eestlaste võitlustahet otsustavateks heitlusteks oma põlisvaenlasega. Selle eesmärgi teenistusse rakendati propagandistid, elav sõna trükisõna ja kõik kunstiliigid. Vahetult Jüriöö ülestõusu aastapäeva eel ilmus trükist kirjandusalmanahhi sõjasarv esimene number mida tagalas üldse ilmus poolteise aasta jooksul kuus mahukat numbrit. Mõistagi oli esimene number pühendatud aastapäeva äramärkimisele. Ajakohaste värssidega esinesid Johannes Barbarus, Erni hiir, Mart RaudJohannes, Semper, Jaan Kärner, August Alle, Paul Rummo ja Ralf Parve. Eks tormi lõika see, kes külvanud on tuult, ei joo need selget bet, kes ajanud kaebussegi Kessoriisunud rahvalt maa ja leiva tema suult kord tasumise tund tuleb nende legi nad sama mõõduga, mis mõõtsid, kätte saavad, vaid timukate surm teeb tasa. Vahavad Niiluuletas Jaan Kärner, proosat esitasid almanahhi Aadu Hint, Arnold tulit, Paul Keerdo ja August Jakobson. Ei puudunud ka katkenud Eduard Bornhöhe tasujast. Peale selle kirjutas Nikolai Karotamm artikli Jüriöö ülestõus ja eesti rahva isamaasõda. Professor Ants Kruusi kirjutis eestlaste vabadusvõitlus aastail 1343 kuni 1346 oli esimene katse käsitleda ajajärku marksistliku ajaloo käsitluse seisukohtadelt. Moskvas ilmunud ajaleht Rahva hääl avaldas arvukalt ajakohaseid propagandistlik materjale, mille eest toimetuse töölt leidis tunnustamist Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee büroo otsuses. Mõni sõna muusikast. Jürje teema ei olnud varemgi võõras eesti heliloojatele meenutab NSV Liidu rahvakunstnik sotsialistliku töö kangelane professor Eugen Kapp. Kui ma päris nooruke olin, veel tähendab, õppisin koolis siis lugesin väga kuulsad Eduard Bornhöhe romaani tasuja. Ja see avaldas mulle väga sügavat muljet, kas ma olin tol korral 16 või 17 naastu, seda ei mäleta, aga aga mõtlesin, et miks matesti Hirvad ei ole kirjutanud ooperit vastaval teemal. Et seal on väga huvitavad isikud ja tüübitanab ooperi jaoks on minu arvates väga kõlblikud, otsustasid kirjutada, diplomitööks võtta niisugune sümfooniline poeem. Jälimetasin selle tasuja. Tänase saate alguses kõlanud muusika oli võetud kantaadist jüriöö tuled, mille Jüriöö ülestõusu 600.-ks aastapäevaks kirjutas praegune professor Hugo Lep Nursööriks suuremaid vokaalsümfoonilisi teoseid üldse, mis sõja-aastail Nõukogude tagalas loodi, meenutab autor. Ja siis ma hakkasin kuulma üsna juba juba 42. aastal seal jüriöö kuuesajunda mälestuspäeva tähistamise ettevalmistust, peamiselt Nigol Andresen ja Hans Kruus. Kasutasid seda mõtet omavahel üksikasju kaob, mis peaksin tegema, kuidas seda peaks, need arutelud kestsid nii söögilaua juures ja, ja muidu omavahel õigel mitmel korral. Mäletan üht lauset, kuid Andresen ütles, et et Jüriöö ülestõusul minu meelest on, on üleeuroopaline tähendus. Ja siis Hans Kruus ütles. Minu meelest on sellel vähemalt kosmiline tähtis. Siis hakati kunstnikele soovitama teemasid, mis oleks kuidagi nihkunud ka isamaasõjal kuidagi seotud ja mitmete skulptorite Enn Roos oli Moskvas alaliselt samuti vist gaasikuga käsitlikuid jutuks selle teemal ja heliloomingust ju teatavasti kirjutasin kantaadiga Jüriöö tuled ja see tellimine. Selle andis Johannes Semper siiski minu Jaroslavlis olekul. See oli veel novembris enne Moskvasse sõitu. Siis Semper juba tellimise vormist rääkis sellest Mart Raua tekstist ja Jüriöö tuledest. Ja sellega ma hakkasin Moskvas peale. Kui ma mäletan, 29. detsembril 1942. Ja siis töö kestis seal terve jaanuarikuu 12. veebruaril oli tema muusika valmis. Õieti see viimane järk seisis mul kaks nädalat ei tahtnud aga paigast nihkuda. Ja siis tuli, tuli Semper Moskva ja küsis, mis te olete teinud. Tuli lõpust ikka tubli viiendik Bel puudu. Semper selle peale nagu veidi muiatustes, no mis te siin selle aja jooksul teinud oleks pidanud valmis olema või nii siis kahe päevaga, siis oli ta valmis selle järel. Loomulikult ei olnud see teos ainuke, mis valmis selleks tähtpäevaks. Sel ajal teised kirjutasid ka Ernesaks vist oma meeskoorilaulu jüriöö varss, see, mis pärast suure eduga on läinud. Edgar Harrox pidi kirjutama selleks pidulikuks kontserdiks, mis 23. aprillil toimus, pidi kirjutama orelipala. Ta pani selle pealkirjaks lihtsalt ma Estonias oli niisugune niisugune piduliku marsi või avamängutaoline. Nüüd kui kontserdi kavalehtede trükkimine oli, siis Andresen küsis minu käest, kes meil arroga nüüd koolivennad ja head sõbrad olime, kuigi meid rooli Jaroslavlist mine, Moskvas küsis minu käest Andresen, et kas, kas me ei saaks sellele kuidagi mingisugust jüriöö temaatilist pealkirja välja mõtelda? Ma ei tea, kuidagi ma siis pisut üle linna ütlesin, et, et see võiks saarlaste, selle 1343. aasta ülestõus olla seotud ja muidugi sellest keegi veel peale Andres haaras kinni ja sai siis pannud sellele maiastoos oli üks neist väga kõlav pealkiri. Kui kontsert oli toimunud, siis arvustus ütles, et lugu ise on nagu liiga formaalne selle niisuguse ajaloolise sisu jaoks. Arv pahandas pärast, et miks ta mu selja tagant selle ristist Lõik Edgar Arro mass toosost. 23. aprillil 1943 toimus Moskvas suur pidulik kontsert. Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamiseks Eesti riiklike kunstiansamblite kollektiivid seal ei osalenud, kuna olid parasjagu ringreisil Uuralites ja Siberis. Esinesid hoid, ansamblite solistid, püüame nüüd professorite Eugen Kapi Hugo Lepnurme mälestuskildude kaasabil taaselustada selle kontserdi kulgu. Juht, ma ei mäleta tema nime. Kes oli, võttis meid vastased, Sandresenalitav korraldaja rab ministrile nõukogu aseesimes. Ja seltsimehed on väga tähtis sündmus, on eestlastel ja nad määrasid kindlaks, tähendab selle kontserdi läbi viia 23. aprillil 1943. aastal millegipärast see käis ka raadio kaudu, sellepärast et see orkester oli raadiokomitee juures. Nähtavasti selle tõttu. Kontsert oli Moskva konservatooriumi suures saalis. Seal oli meie heliloomingut kõigest läbisegi, mis meil oli ja kõik ei olnud sugugi jüriööga seotud, seal oli näiteks Eugen Kapi ooperis tasuleegid Olga, lund laulis vähemalt ühe aaria ühe rahvalaulu. Me mängisime Alumäe, ka minu kirglikud variatsioonid viiulile ja orelile oli veel üks soololaul tasujad kirjutada Mart Raua tekstile. See oli kuidagiviisi jüriöö seotuks tasujad ja niisugune ülestõus, see laul läks mul kaduma. Seda ei ole kellelgi vist enam. Kui me tulime 44. aasta sügisel Tallinna siis esimeselt maabumisel seal Suvorovi puiestee riiet, hoius varastati mul kopter ära. Mitme asjaga seal nende hulgas oli, oli see soololaul tasudelt ja paar lugu veel, mida mul enam ei ole. See oli, ma mäletan, Ernesaksa sõjasarv arro mõningad teosed ja minu Kadis seda ette seesamane raadiokomitee orkester Sergei Kortšegovi ootusele, Fazeri leigartši koht töötas just parajasti raadius juures, tema oli. Kas ta oli esimene või teine dirigent, ma seda ei mäleta. Ja kallis seda niivõrd hästi. Kohta ja gaasivormilise ülesehituse poolest. Talle meeldis seni, minul oli muidugi see suureks auks see kontsert minu arvates õõnestus hästi ja rahvast oli päris palju. Kas ta nüüd väga täis oli või nii, aga see võrdlemise täis rahvast ja määratletud meil oli pärast sõda oli üks väikene istumine, see oli nii meeldiv, et kortse kohvistus tol korral. Paljud kunstnikud, maalikunstnik olid ka seal. Praegu ma kadestan kolleege televisioonist selle juurde, millest nüüd juttu tuleb. Kuluksid väga äranäitajad ekraanil. Raadiol see võimalus kahjuks puudub kuhjaga kuulajale juhtuks. Pihku sattuma almanahhi sõjasarv esimene number siis selles avaldatud reprodutsioonide kaudu peaks ta selge pildi saama eesti kunstnike suurest tööst Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva eel, kus lühikese ajaga valmistati ette ulatuslik temaatiline näitus. Edasi räägib Eesti NSV teeneline kunstitegelane Märt Bormeister. Jüri näituseks ettevalmistamise aeg oli ju tegelikult üpris lühike, sest veebruaris toimus Moskvas Üleliiduline, näitas 25 aastat punaarmeed. Sealt veebruarist jäi võib-olla seal paar nädalat märts-aprillis ka paar nädalat, sest ega verivärskeid töid ikkagi Moskvasse saata ei saanud. Nii et tuli üpris kiiresti tegutseda. Ateljeeks oli Jaroslavlis esinduslikuma äri suur ruum ja selle keskel oli seal üks pärast plik kahi. Talv 140 200 300 oli küllaltki krõbe. Põhiliselt sooja andjaks oligi Tomnese plik ained, vahel olid seal ainult paar kraadi sooja, siis ja ikka sooja hing sees oli. Aga meie saime maalida. Ma ei ole iialgi tulnud, et värvi lõhn oleks nii meeldiv Alukkumanna sõjalistelt töödelt mulle võimaldanud ja sõita ütleme Jaroslavli ja see on eluks ajaks, on see, tunnen veel siia Jürje näitusega seoses Okasel oli näiteks selle Eesti vanemate või kuningate nelja kuninga hukkamine Paide lossis ja Ta nii kiire ja toimekas nagu ta on, et kui oleks tollal olnud fotoaparaat jalka kasutada, siis õhk point vist iga paari päeva kohta uue versiooni uue maali saada, sest mõtles vahepeal järele ümber, et ei, niiviisi ikkagi parem ja maalis kohe kiiresti ringi. Ja leidsidki nalja, et ei tea, mis nüüd okas täna oma selle nelja kuningaga teed. Aga nüüd need tööd tulid korralikult raamida ja akus sellel raam saada. Aga Eesti esimeses Moskvas seal oli suur ja huvitav, väärtuslik kunstikogu ja need tööd olid hästi raamitud, rasked kullatud raamid omaette kunstitöö, mõõdeti nende tööde mõõdud. Siis hiljem jaotati need mõõdud nii-ütelda välja, kes soovis suuremat kellele soovitati suuremat, sest tehti veel nimelt rida ühistöid ja siis nendeks on juba siis suured tööd ja tehti siis vastavad alusraamid. Aga eelnevalt, Me ju ilukirjanduse kaudu oleme ju kõik Jürje sündmustega seoses, aga siin oli juba vaja hoopis suuremat konkreetsust ja selle konsultandiks meil professor Ants Kruus, tema käis meil mitmel korral Jaroslavlis, ütleme konsulteerima seal. Ja arutamas, kui me tegime kavandit ütleb, näitab nüüd kavandid ja hiljem juba suuremat kartongid ja kuni siis juba kandsin suurema lõuendile ja siis tuli ja vaatas. Ma olin töötanud enne sõda arheoloogia õppe keskmuuseumis magister Indreku juures ja teatav huvi just et vaja sündmuste vastu ja see kunagi mõtlesingi, et kas minna ajalugu õppima ja no mulle osutusse muidugi kasulikuks ja võib-olla sain mõnele kolleegile ka natukene nõu anda, palju siis neid kunstnikke, seal esinejaid osavõtjaid oli nimelt 21, kunstniku, kokku oli 151 tööd, maale, graafikat, akvarelli ja skulptuuri, kõik ei olnud otseselt Jüri ega ka seoses näiteks Okasel osa rindejoonistusi hoideril oli ta veel momendil otseselt veel siin, IRL-i kollektiivi kuld olid rindejoonistusi. Ilmanelgi oli osa seal rindejoonest, hoiakuid, okas Heindma, näiteks tegite suure maali teks Veliki Luki garnisoni ülema von Sassi vangistamine. Ja näitus ise, millal ja kus? See toimus väga esinduslikkus kohas, Kunstnike Liidu näitusesaalis, kus Netski mostil ja näitus avati täpselt 23. aprillil ja näitas, kestis kuni 10. maini. Näituse peakomissar esimees oli Adamson-Eric teaduslik konsultant professor Ants Kruus ja anti välja kataloogi. Kataloogi kujundaja oli Paul luhtein. Nii ja siis kataloog graviord autor Ernst Kollom. Meile oli see muidugi niuks eriliseks päevaks, et hulka hulka inimesi Moskva kunstnikke ja kunstnike kriitikuid kunstihuvilisi sest nendele oli see omalaadseks huvitavaks sündmuseks ja suurema formaadilised lõuendit. Teosed paeluvad rohkem, ütleme näiteks saakritsa ja Adamsoni ühistöö seal feodaali lossi ründamine, Sanna mehe skulptuurid, ka Roosi Kaasiku skulptuurid, Nendesse suhtuti väga positiivselt suure huviga. Töid, mis omanik koloriidi tõttu hoidsid teatava osa vaatajaskonnast või oma, ütleme temaatikalt näiteks Sagritsal oli langenud ja taas üles tõusnud. Eestlane ma ei mäleta, see kahjuks kiusatame täpsemalt nime nimetust, seal on näiteks üks selline töö Sagritsal L1 sakslastest, kes läinud eestlaste poole üle ja saadi kätte poodi siis jalgupidi üles. Ilmselt see neile huvi pakkus, on ju Venemaalisus teatav osa, Adams on ajaloo jõustele maaliga seoses on ju väga-väga tugev olnud. Ja kui hiljem meil oli võimalus tutvuda, ütleme nende kunstikogudega, siis sa näed, kahjatseme Jaroslavlis just oli haruldane ikoonide kogu aga et oleks just ajaloom maalialasest võimalus tutvuda olnud selleks, et taolised muuseum nagu Moskva Jaroslavlis ei olnud. Nii et sel kriitika suhtus üpris leebelt üpris hästi. Meie tüvedes, sest palju meil seal selleks nendeks töödeks seal modellide kasutamist või ütleme, see vajaks aga vastavad aksessuaare rõivaid üksteisele poseerisime ja, ja polnud ju meil kuigivõrd mingisugust siin illustratiivsed, materjali, mida me saanuks kasutada. Näitus oli eesti kunstnikele mitmeti oluliseks õppetunniks. Arutelu tuntud kriitikute osalemisel osutas mitmetele tõsistele puudustele, mis tulenesid mitte üksnes lühikesest ettevalmistusajast vaid ka senistest tõekspidamistest ja oskustest tehes kriitikuid nende arvamustest. Kokkuvõtet märkis Johannes Semper sõjasarve teises. Pris maalitud massi ja lahingustseenides jääb siiski üldiselt dünaamikast puudu. Oleks tahtnud võitlebays eestlastes näha enam viha ja hoogu surmapõlgust ja heroismi, millest kroonika jutustab. Eestlased on sageli nagu kokkulepitult kujutatud kohmakate pakkialgadena mingite jässakatena, kes on armetult riietatud ja kelle näod on pigem tuimad või poolmetsikud, kui et me võiksime sealt välja lugeda esivanemate vaprust ja vabadusearmastust. Mõne riietus detaili ajaloolist tõenäosust taga ajades on unustatud tähtsam inimese ilme. Võitlus tuli tema silmadest. Võib-olla liialt karmid, kuid ometi vajalikud sõnad nendele, kes hakkasid astuma esimesi samme sotsialistliku realismi teel. Gustav Ernesaks, Jürje, Marss. Üks aastapäeva sündmustest, osasaaja Moskvas oli praegune personaalpensionär Linda Lepin. Tollal veel Linda Mõtus ERK nii keskkomitee töötaja, kes oma komsomoliülesannet täitis Moskva raadios eestikeelsete noortesaadete toimetajana. Temalt mõned mälestuskillud. Orga Jaroslavlis tulid kunstnikud oma lõuenditega äratasid need tohutut suurt huvi, meeldis väga kunstnik alase üks üks maale mis on praeguseni silmade ees. Et on küll konkreetselt seda aitasin mina tol korral kanda sinna, kus need skimostile sellesse näitusesaali ja, ja olin päris abi abi tööjõuks seal selle näituse ülesseadmisel. Teiseks oli jüriöö aastapäeva puhul, ma ei mäleta täpselt nüüd kuupäev, aga ühel ühel nendest pidulikel sündmustest viibisin ma ka isiklikult, see toimus sobinovskil ja see oli niisugune valitsuse vastuvõtt. Sündmustest osavõtjaile, Jaroslavli kunstiinimestele. Ja see päev langes täiesti juhuslikult muidugi kui vene õigeusuliste lihavõttepühadega ja selle puhul andis valitsus Moskvas öösiti liikumise loa. Muidu oli öösiti liikumise keeld kella 12-st vaata siis võis ainult eri propuskitega Moskvas käia ja olid Moskva tänavad inimestest üsna tühjad. Aga tol laupäeval oli siis liikumise luba ja mul on seni selgesti meeles, kuidas me siis seal need Jaroslavli kunstiinimesed ja meie siis sealt, et komsomoli keskkomitee töötajad ja suures hulgal läksime siis sobinovski uksest nii lausa demonstratiivselt kell 12 öösi välja ja, ja sealt siis mööda Kalinini tänavat punasele väljakule. See oli rahvast tulvil. Ei sugugi mitte mitte mingisuguse religiooniga seal ühenduses või, või usulise pühaga, vaid lihtsalt kasutati võimalust Moskva tänavail, seal kõlasid siis patriootilised laulud ja hästi-hästi. Eredalt on see niisugune valge ja Ilus, sõjaaegselt väga erakordne. Moskva meelde jäänud. Ja kaugel Moskvast kaugel tagalas meenutab praegune personaalpensionär hilbiliiv, kes kommunistliku noorena 1943. aastal töötas magnitogorski metallurgiakombinaadis. Parajasti tähistatud ja 93. aastal väga laialdaselt üldse tagalas. Jüriöö ülestõus. Ja Erika Siilivask tuleb siis minu juurde. Ühel päeval ütleb, et hilbiet, sinul tuleb nüüd ettekanne teha, aga materjali mul ju ei olnud, midagi kaaslast. Erika Siilivask, pärastine Eesti NSV teeneline õpetaja siis Eesti NSV valitsuse volinik magiTogorskis. Marsis mõningad materjalid olid ja andis mulle need materjalid, mis see vähene Olylemiska kooliajast meelde oli jäänud ja ja partei linnakomitee ruumides saalis toimus meid Jüriöö ülestõusu tähistamise koosolek. Ma mäletan, neid kogunes umbes paarkümmend inimest sinna ühiskondliku töökogemusi mul ei olnud liiatigi veel mingisugust ettekannet teinud. Noh, aga ütlevad, et ma ikka tulin toime selle asjaga. Kõige rohkem eestlasi oli tollal koos eesti rahvuslikes diviisides ja sõjameestele pidi jüriöö teema olema väga lähedane. 43. aasta aprillis olime Kalinini rindel. Lucy oli Bachi vabastatud. Ja me olime kui öelda linde meeste keeles, teises ešelonis pisut hinge, tõmbamas ennast Toigutamas ja uusi sõjalisi kogemusi omandama. On meeles, et ka meie vabariigi valitsus oli mõelnud Jüriöö ülestõusu tähistamine rindemeeste hulgas. Sõjameetrile pakuti külakostikontsertide näol ja ei puudunud sel päeval ka rindemehe 100 grammi. Mida muuseas osa mehi proovis õlekõrrega juua, siis pidi nagu ssažgrammiska natuke pähe hakkama. Meenutas endise 27. laskurpolku, 76 millimeetrise patarei rühmavanem, praegune personaalpensionär Meinhard Teder. Mu ees on seitsmenda diviisi poliitettekanne, kus on märgitud, et aastapäeva puhul toimusid kõigis allüksustes punaarmeelaste miitingut. Toimusid taidlus, kontsertid võeti vastu läkitus eesti rahvale. Tollel oli Eesti diviisides ajutiselt ka teistest rahvustest sõjamehi. 20 seitsmendas laskurpolgus toimunud miitingul esines vanemseersant kostenko, kes oli vene diviisist sinna üle tulnud. Ta ütles. Me oleme uhked selle üle, et viibime niisuguse rahvaväekoondise koosseisus, kellel on selline kuulsusrikas saksa orjastajate vastu peetud võitluse ajalugu. Me peame kasutama Velikije Luki lahingute rikkalikke kogemusi, et suurendada veelgi oma võitlusvõimet ja tuua lähemale kättemaksu tund saksa timukatele. Nende veriste kuritegude eest. Saadet ette valmistades leidsin mingist kogumikust ühe jüriöö lendlehe teksti mis üle rindejoone toimetati. Selles kutsuti rahvast üles jätkama esiisade võitlus traditsioone. Minule oli see kohtumine vana tuttavaga. Meenub 1943. aasta kevadpäikesepaisteline ja soe maikuu lõpp. Ühel pühapäeval läksime kolm neli teismelist poissi Vasalemma jõe vanast sängist lutse välja loopima. Just välja loopima, sest kevadisest suurveest säilinud lombid lausa kubisesid libe kaladest. Püügiõhina jahutas aga maha juhuslik leid. Ühes jõeäärses paju põõsas oli kimbuke osaliselt niiskusest rikutud paberilehti ühed helesinised, teised pruunikas-kollased. Ja nendel eestikeelne tekst poleks vist pikemalt neid uurima hakanudki, kui tähelepanu poleks sõitnud iga lehe paremasse ülanurka trükitud sõnad surm saksa augu pantidele. Lendlehed keelatud vili, mida ei tohi puutuda. Aga meie ometi puutusime, tõin pihutäie kaasa, lugesin läbi ja peitsin ära, kuhu, ei mäleta. Lendlehes oli Jüriöö sündmusi hoopiski teisiti käsitletud, kui seda tegi okupatsiooniaegne ajaloo õpik. Midagi oli sunnitud küll ka fašistlik Eesti sõna 23. aprillil hästi tagasihoidlikul kohal avaldama kuid selles oli ülestõus mässuks nimetatud, kus vastu aku peapõhjuseks olnud eestlaste Turksus ja kangekaelsus, mis sakslastega vahekorrad sassi ajanud. Muidugi oskas iga kooli poiski selle versiooni välja naerda kuid üle sajandit ulatuv võitlus, seos oli meie jaoks uudis. Mõtlema pani seegi, et lennuk lendas üle kogu Eestimaa, et Lääne-Eestis oma kandami maha itta, lootuses, et see inimesi okupatsiooniöös arutlema tõukab, asjade õiget seisu hindama sunnib. Kindlasti kuulati paljudes kodudes ka raadiosaateid Moskvast, mille üks tegijaid oli meie tänane vestluskaaslane Linda leebin. Mis puutub minu oma noortesaadetesse, mida ma Moskvas tegin siis nii palju ma tean päris kindlasti, et, et meil olid pühendatud saated jüriöö 600.-le aastapäevale ja Moskva kunstimeistrid, kes neist üritustest Moskvas osa võtsid, olid ka meil mikrofoni ees, tol ajal ei olnud ju mõeldav see, et mingisugust pidulikku aktust või kontserti oleks saanud üle kanda sellest vastavast kontserdisaalist, nii et need saated olid ikkagi raadio stuudios Puškini väljakul. Jüriöö 600. aastapäeva tähistamine nõukogude tagalas oli kaheldamatult suursündmuseks tolle ajajärgul üldse ja praegu tagantjärgi sellele mõeldes näib, et see oli ka üheks niisuguseks suureks pöördepunktiks meie propagandatöös ja konkreetselt raadiosaadetes. See andis niisuguse võimaluse kõrvutada juba ajalooliselt välja kujunenud olukorda ja suhtumist Meie rahva igivaenlastesse. See ei olnud mitte ainult mingisugune niisugune kerge sõna selle juures, vaid selleks sügavalt südamesse. Igale meist. Sest tõepoolest tasuja Borneo raamatut ma mõtlen, tähendab, ja kogu see ajaloost teadaolev ajalooline situatsioon ja olukord omal ajal see oli, oli ja on kaheldamatult ju igale eestlasele niivõrd sügaval südames juba lapsepõlvest saadik. Et kui nüüd siis tuli ja sai tähistada seda kuuesajandat aastapäeva, siis ei olnudki nagu mingisugust teist paremat võimalust kõigest sellest rääkida, nii lausa südame sunnil. Jah, südame sunnil ja südameisse minevikku kangelasloo taasmeenutamine kinnitas nendel karmidel päevadel kogu rahva veendumust. Meie võitlus on õiglane, meie.