Estonia teatri laval tantsitakse Prokofjevi balletti Tuhkatriinu. Esitajate koosseis on pisut ebaharilik, sellepärast et lausa kõik osatäitjad publikule võõrad. Nimelt on ballett lavale toodud meie koreograafiakooli jõududega. Seal me näeme kõige pisematest, kuni õpetajateni tantsijaid välja. Ma palusin meie majja täna lavastaja Enn Suve. Et ta siis püüaks Tuhkatriinu lavastust iga külje pealt pisut iseloomustada. Võib-olla alustaksime sellest, miks just Tuhkatriinu. Käesoleva aasta rahvusvaheline laste aasta jaa Tuhkatriinu on kahtlemata kõikides maailmajagudes kõikides maades üks kõige populaarsem muinasjutt ja mitte ainult nihkerraa muinasjutu-na tuntud, mis on selle balleti aluseks, vaid paljud tunnevad mitte vähem kuulsad vendade Grimmide varianti ja ka Kreutzwaldi poolt kogutud eesti rahva ennemuistsetest juttudest on muinasjutt nimega Tuhkatriinu. Teiseks Prokofjevi on tänapäevaks saanud juba klassiku maine ja Prokofjevi teostest ballett Tuhkatriinu on kahtlemata kõige mängitavam teos ja leidnud võrdselt nii sooja ja vastuvõtu kui ka võrdse mõistmise testi kõikidel mandritel, olgu see siis Aafrika, Austraalia või Ameerika kontinendi teatreid, rääkimata Moskvas, kus ballett kunagi esietendus 45. aastal. Prokofjevi muusika on sedavõrd vaimukas ja ilmekas, et see peaks suuresti inspireerima iga koreograafia. Jah, seda tõesti, sest see muusika tõesti annab antud veel ei antud tegelastele erakordselt täpse iseloomustuse ja õieti annab edasi selle muinasjutu sisu ja vaimu. Siis ma arvan, et see teos oli meil õieti valitud ja muusikalist, seal ta muidugi kahtlemata meie noortele osatäitjatele kohati väga keeruline ja komplitseeritud, aga ma arvan, et seda enam on see neile kasulik, et juba maast madalast kokku puutuda. Hea muusikaga ja ka noorest peast pani keerulisema muusika ka tegemist teha. Te nimetasite mu küsimusena, tahtsingi küsida, et kas Strokofferit kogu selle ootamatuste värvide rikkusega on raske tantsida. Selget on, kui te püüaksite neid põhikaraktereid mõne sõnaga iseloomustada. Jah, seda küll, sest muusika kõrval teiseks lähtepunktiks on see muinasjutt ise oma süžeega son ferromuinasjutt Tuhkatriinu ehk kristallkingake, mille Prokofjevi tarvis Libretaks koostas Nikolai Volkov. Meie oleme oma kooli õppelavastuse otstarbeks seda libreto veidi reageerinud mitte rahulolematusest libreto originaalvariandi vastu, vaid sellisel kujul, nagu ta oli loodud Moskva suure teatri jaoks ja tellimusel. Valida oma mahult ja mõõtmetelt meie jaoks liiga suur. Me tegime sellest teosest seda enda kooli tarvis veidi väiksema ja kaamerlikuma variandi. Aga kahtlemata need karakterid on jäänud kõik ja kõik peategelased on jäänud välja, oleme jätnud. Meie õppelavastajast terve rea vähem olulisi kõrvaltegelasi põhitegelasteks on nagu tervislike Richtjate vaeslapse, Kadrina, tema kuri võõrasema temaga täiesti sarnased, nii-öelda tema suust kukkunud kaks tütart siis hea haldjas. Aga seaduse leebuse inimlikkuse poolt selles etenduses haldjas on nagu proovikiviks ja nagu paljudes muinasjuttudes, ta võtab ka alguses siin tähtsusetu kaitsetu vanakese kuju, et sel kombel teada saada, nagu ütleb büroo, kuivõrd lahke keegi on. Ja et Tuhkatriinu seda lahkelt vastu võtab ja teda aitab ning abistab võõrasema. Ja tema tütred aga vae seenekese majast välja kihutavad, siis ongi, nagu öeldakse, kõik karakterid läbi proovitud. Edasi võib alata sündmustik, nagu te teate. Sündmustik algab sellest, et kriipsu Tarlased kutsuti kuninga paljude lassi ballile, nende seast valida endale kaasat. Ja siin tuli nüüd hea haldjas, Tuhkatriinu happy. Natukkadeemia sai kõige kaunimad rõivad maailma ilusamad kingakesed. Ja et ta mitte ainult ei olnud kaunites rõivastes, vaid oli ka ise meeldiv ja lahke, siis kahtlemata just nimelt tema võlus printsi, aga mitte meie kaunitesse impudesse ja nii-öelda üles klopitud. Võõrasema tütred. Vot see on see koht, kus on kiusatus vahel öelda, et kostüümid on tõesti kõik väga kaunid. Raske on öelda tõuge, teine on kõige kaunim ja lava on ka väga ilus. Kunstnik on siin ma fantaasia ilmselt küll päris lahti lasknud. Jah, kunstnikel talente, kellega ma olen korduvalt ka varem koos töötanud ja kellega me oleme paljude tööde vältel jõudnud teineteise vastastikuse mõistmiseni ja üks meeleni hästi ka nagu paljudes asjades, ka sellest pani välja koikama võimeid ja ilmselt ka teda see teema väga Lahendus, et tõesti teatrisse tulev laps satuks nagu muinasjutu võlumaailma Kunstnik Heldur Renter nüüd siis värvisite kujundasite selle Tuhkatriinu ära. Kas muinasjutu puhul on seda teha kergem või raskem, sest ühelt poolt muinasjutt annab täiesti vabad käed, aga teiselt poolt miski või kanna esimest impulssi. Miski ei toeta. Kahtlemata ühte konkreetset seisnes konkreetses keskkonnas. Olemas selle kohta kättesaadavamad ja muidugi seal tuleb niikuinii Omalt poolt fantaseerida ja vastavalt teosele kujundada muinasjutte puhul käed on täiesti lahti küll, aga see materjal on ka nii port piiramatu haaret seal ei oska nagu esialgu võib-olla jah, kohene lähtedagi, mida sealt õieti siis nüüd kasutada nakata Tuhkatriinu puhul otseselt siiski oli asi küllaltki konkreetsem, ses lavastaja len suvel oli endal juba niisugune valmis lähtepunktid, temapoolne seisukoht. Kujutlus oli, et see peaks nagu toimuma barokkteatri stiilis teatridekoratsiooni ajaloo seisukohalt rakk teatridekoratsiooni tõesti kõiki fantaasia Marikamis, tallet esitaja peo lavale ja kostüümi televeel erinõudeid? Jah, kahtlemata. Ta lava puhul Jubaseeri nõuet, põrand peab olema ikka ruumiliselt väga lage ja puhas. Just puhvlised tantsulise liikumise tõttu, see peab ikka jääma täielikult ballettmeistri valdusesse. Balletis muidugi peab olema kahtlemata põrand, kas ta sisaldub üksikute detailidega, kas ainult märgitud, nagu mis tõesti kaasa mängivad otse tantsuliselt isegi on vajalikud nagu ütleme Super saalses Kasele kaks tooligi, millega siis siiski vajadus oli seal tegeleda, samuti ka kostüümide puhul ikkagi balletikostüümid vastavalt koreograafia ole kahtlemata peavad olema all kergemad materjalist ja võimaldavad täiesti keha liikumist maksimaalselt väljendada. Me näeme väga värviliste, väga rikkaliku loom, tahtsin öelda, hoolimata sellest, et põrand on jah puhas. Aga nüüd hoopiski selline küsimus. Meie näeme küll väga palju värve, väga palju ilu. Aga kas teie näete laval kõike seda, mis te oma eskiisidel nägite, kas materjalid ei ole kuskil ette jäänud või kas te olete kõik toonid kätte saanud? Siis kauaaegne juba teaduses töötlemise praktika ikka on juba nagu kogemuse sellele asjale andnud, tähendab üha enam mõtlema seda, mida ma tean, et see enam välja ei tule juba ma enam-vähem kõike juba püüan kujutleda selles võimalustes, selles materjalides selles värvides, mida me tõesti realiseerida saada, sest muidu oleks lihtsalt kahekordne. Esiteks, ma mõtlen selle välja, mida ma tahan näha ja pärast on see siis, kui see välja ei tule, siis muidugi, milleks ma ennast sellega Te petma juba ja nii palju juba tähendab, oskab ja saab ette näha küll, et kuidas seda võiks välja tulla ja teiseks muidugi teatrikunstnikuga lähedane natuke niisuguse Realis musta kunstniku trikiga, see on kõik nagu pooleldi pettuse kraamiga siis see kuldne sära ja kõik see ei ole ju niivõrd ehtne, nagu ta tõeliselt võiks olla seal kaunis nii-öelda lihtsate vahenditega saavutatud küllaltki odavate vahenditega, tegelikult, et see, võib-olla see ehtne materjal ja kõik see laval ei annakski seda tulemust mul tihtipeale oma praktikas sellega nagu sisse kukkunudki, et olen kasutanud küllaltki kallilt hinnaliselt kalleid materjali paralleelselt solistide puhul ja siis skoori puhul ja Riho puhul olen püüdnud neid imiteerida lihtsalt teatripäraste vahenditega maalimisega ja kuldsuguse kile paberiesele kleebilisega peale ja tagajärg on täiesti vastupidine, tähendab need solistid, keda ma siis olen püüdnud nii kallihinnalise materjali riietada, on tulnud laval nii kahvatud ja kuidagi nii luitunud selle kõrvale, mis on näiteks töökodades maalijad, kostüümimaalijad, selle imiteerivad mõjuvad palju ehedamalt, paljud neutraalsemad ja palju väljapaistvalt ja nii ongi siin saavutatud, et ega selles ei ole võib-olla tõesti see tyhi küsimus lihtsalt võib-olla et peab olema muidugi kogemusi, et kuidas näha, kuidas üks asi välja tuleb. Ega siin ei ole ka seda sära võib-olla nii palju pandud lihtsalt asetama teatud aktsentidele ja siis jääb mulje, et kogu asi on särav ja värvikas, ei hiilga, üksikud aktsendid lihtsalt tõstavad kogusale pildist välja ja nagu inimese silmal tohutult petlikke ja vaataja silma mõistlik tõesti, sellega ta küllaltki palju, et jätab mulje, et inimese silm hakkab ise nagu sellele juurde mõtlema, et see kõik muu on ka seal kõik selline rikkases ära. Kas teie ise peate tuhkatriinut lastelavastuseks lastele mõeldud lavastuseks? Tegelikult Prokofjevi ballett ise ei ole kahtlemata mõeldud otse ainus lastele, ta on ikka kirjutatud nii-öelda kogu perekonnale vaatamiseks täiskasvanutele muidugi ja kahtlemata hommikuti teadust mängides ka muidugi võetaksegi siis lapsed sinna kaasa, ta peaks olema arusaadav nii nagu see muinashetki. Ta on juute Roobostika kirjutanud. Algselt täiskasvanutele on ka see sukkade balletisel vaadatav nii ühele kui teisele generatsioonile juba oma idee puhul oleks hea ja kurja võitlus ei ole mitte ainult nii-öelda ainult lastele selgitada, vaid see teema läbib kõiki teoseid igasuguses žanrites, nii oopereid, kui ta sõnalavastuseni läheb. Ja praegusel juhul on ta, kuna lapsed ise selle Väga noori, väga väikse lapsi seal teevad, selle tõttu ta kahtlemata siis on nagu laste balletis nimetatud aga ta võiks ka huvi pakkuda lastevanematele või kes seal ka kaasa tulevad, sest see on niivõrd siiski inimlik, aegumatu probleem. Et kurjus ja tigedus saab oma palga ja headus, kroonid siis oma tasu seal on muidugi püütudki ballettmeistripoolse küllaltki nii visuaalselt näidata muidugi arvestatud siiski ei kontsad sõlmitakse täpselt kinni, mitte ei jäta lahti originaalis muidugi natukene teisiti, ta lihtsalt lõpeb printsi rõduga Tiina Toometiga seal nii palju, et nende siiski otsustas, et ta näitab ka lõpuks siiski tuhorinokroonidest, et siis oleks ka täiesti laps nagu ikkagi lõpuks võib ju kellelgi ei hakka ikka püsib, aga mis neist siis edasi sai, aga siin ei ole tal vaevalt enam, tekib kelleltki probleemi selles mõttes Nonii lastepärasemaks lihtsalt mõnes mõttes nagu lihtsalt serveeritud. Vähemalt selles mõttes küll tähendab lapsele hinnaalandust teha, seda ei ole üldse mõeldavgi, laps võtab seda asja palju suurema kriitikaga ja palju suurema nõudlikkusega Justinglikkuse seisukohalt tinglikkusega lapsel nii kergelt ei lepi, neil peab olema ikkagi kogu asi niivõrd elulähedane ja tõetruu. Nad tahavad ikka ja nad kahtlemata sellega lähevad ka kaasalad võtavad ikka seda asja ikka puhta kulla, nad unustavad täiesti, et seal nagu muinasjutule lähevad täie hingega ikka selle kaasa minna ja selleks muidugi elamust vastavalt ka saada. Selles mõttes muidugi olen püüdnud ka teha nii, et teda oleks vaadatav nii lastele kui ka täiskasvanutel, kes nendega kaasa lähevad. Meil on etenduses ette valmistatud kaks koosseisu osalist, kuigi meie etendusse tuli lavale novembrikuus. Meie põhilise töö tegime möödunud aastal ja see oli kavatsetud kevadiste lõpetajate diplomi etendusena. Kevadistest lõpetajatest me nägimegi esietendusele Tiiu kõrge saart võõrasemana Eeva otsa ja Eva-Kristiina sainid, tema tütar tina, Jelena džaulinat või Irina Kirschi haldjana ja noormeestest Andrus kämbre ja Gennadi karatkeni Key karitena. Tuhkatriinu on käesoleva aastalõpuklassi õpilane Kaie Kõrb ja tema prints, sama klassi noormees juriie kiima. Nad on ju kõik nii taris rohelised algajad ja kõikidele neile on see nende elu esimene osa laval publiku ees. No kahtlemata muidugi valisime neid osatäitjaid vastavalt nende näitleja eeldustele ja karakterile ja võimalustele, mis neis Meie kooli pedagoogide ja minu kui lavastaja arvates peitub. Ja kas nad on just need kõik just nimelt sellise ampluaaga ja kas nende järgmist osad teatris kujunevad sarnaseks või hoopis teise laadiliseks on praegu raske öelda. Kuigi ma arvan, et nad olid ma mõtlen just need nimed, peaosalisi, kellest meil oli juttu ja need olid tõesti kõik Aga tubli ja ilmselt see Kadrinu lugu, mis on sajandeid köitnud. Kaitsnud lapsi kõigil mandritel köitis väga ka meie noori näitlejaid ja ta tõesti igaüks andis vist kõik, mis ta antud perioodil oma Loningulisel teel suudab. Meil on rakendatud praktiliselt kõik kooli õpilased alates teisest klassist ja vastavalt sellele, palju nad on õppinud, millisena ta on juba saanud erialase ettevalmistuse, on nendele ka ette nähtud tantsuliselt ülesanded. Ja seda me oleme lavastuse juures aga arvestanud, millise vanuse, ka lastega meil on tegemist ja millised ülesanded neil tuleks laval täita. Meie akadeemilise teatri lavakooli klass need väga erinevad kohad õpilase jaoks. Kuidas nad kohanesid teatrimiljööga ja orkestri sees olemisega ja ja kuidas nad üldse harjusid näiteks dirigendi olemasoluga, kas läks neil kergesti? Noh, eks see läks mitmet moodi, mõnede Kahade numbrid läksid kergemini, mõned läksid raskemini, eks teatud määral on ta harjumatu ja nagu uudne, eriti nooremate klasside õpilastele, kes ei ole kaasa teinud teatrilavastustes. Vanematel klassidel on juba terve rida praktilisi kogemusi mitmetes Estonia teatri lavastustes esinemisega. Aga eks tegelikult see on ju kooli eesmärki, ülesannet lõpuks nad tulevad tööle, teatrisse ja teatrisse, proovile minekut ja eriti lavaproovi tegemist ja orkestriproovi, rääkimata etendusest. Seda kõik ootavad lapsed alati väga suure kannatamatusega. Ja see, nagu siis korvab kõik need raskused ja ka vajakajäämised, mis vahest esile tulevad. Dirigent Vallo Järvi, kes seda lavastust juhatab on võrreldes teatrietendusega võib-olla natukene raskemas olukorras, sest kuigi on seesama Estonia teatri orkester kellega ta pidevalt kokku puutub, on lavale siiski väikeste või täpsemini öeldes täiesti ilma kogemusteta osatäitjad. Ja see muidugi komplitseerib lava orkestri kokku viimist aga valla järgnevaga varem juhatanud kooli etendusi. Tema enda tütar teatavasti lõpetas üsna hiljuti meie balletikooli, nii et nii kodust, kui ta meiega oli praktikast, on tal sellega suured kogemused ja temapoolne suhtumine oli meile väga suureks kasuks ja abiks. Ja koostöö dirigendi ja tema poolt juhatava orkestriga oli meil väga hea ja laabub. Paistab, et hästi. Millised on teie plaanid, kui tihti hakkab Tuhkatriinu laval olema ja kui kaua te plaanitsete teda üldse laval hoida? No need novembri ja detsembrikuus oli kummalgi kuul kolm etendust. Neli etendust on planeeritud jaanuarikuu koolivaheajale, hommikuste lasteetendustega. Kahtlemata Tuhkatriinu jääb kavasse kogu käesolevaks hooajaks ja loodame ka järgnevaks hooajaks. Kui palju neid kindlasti etendusi tuleb? Ma ei oska täpselt öelda, sest siin tekib teatud määral omamoodi vastuolu, sest ühest küljest muidugi on lastele väga vajalik ja väga kasulik laval esinemine ja praktilised kogemused, mida seeläbi saadakse, aga kui etenduste arv muutub väga suureks, siis ta hakkab jälle meile teistpidi ennast tundi andma. Sest need lapsed, kes balletikoolis omale tulevasse elukutset õpivad, on iga päev lisaks erialastele tundidele seotud ka veel üldainete tundidega. Ja kui etenduste arv ja vajalike proovide arv nendes etendustes hakkab muutuma liiga suureks, eks siis hakkab jääma ja üldhariduslik tase nõrgaks. Aga ega keegi ei taha näha ju harimatust, näitlejad. Nii et siin on omamoodi võimaluste piir. Aga loodetavasti nii palju neid etendus ikka tulevad, kõik soovijad pääsevad teatrisse näevata ära. Antud juhul on raske vastata sellele küsimusele ei oska öelda, millise vastukaja veel meie värske lavastus leiab publiku hulgas, sest esimest etendused on meil läinud küll täismajadele ja saanud sooja vastuvõtu osaliseks. Eks lähem ja kaugem tulevik milliseks meie lavastuse saatus kasutud.