1926. aasta kevadel said meie konservatooriumi teise lennu seas lõputunnistused noored heliloojad professor Artur Kapi kompositsiooniklassi, tugev kolmik, Evald Aav, Riho Päts ja Enn Võrk. Mitmekülgsete muusikutena ja tõsise missioonitundega rahvuslikul pinnal loojatena suutsid nad palju ära teha eesti muusikapõllul ja on kohati küll eri aegadel leidnud ka mõistmist ja tunnustust. Ajaratta ringlemise tihti heitlikus tõmbuses on paraku Enn Võrgu töö ja tema rikkalik, eeskätt koorilooming suures osas unarusse jäänud. Ja seda enam on põhjust sellele taas hakata tähelepanu pöörama. Ja eks ole kohane seda teha helilooja 70 viiendat sünnipäeva meenutades. Enn Võrk sündis 14. märtsil 1905. aastal Valgevenemaal Volkovosti linnas, kuid hariduse sai ta juba vanemate kodumaal Eestis. Ta õppis konservatooriumis selle avamisest peale 1919.-st aastast viiulit professor Paulseni kooridirigeerimist ja orelit professor August Stockmanni ja kompositsiooni Peeter süda Adolf Pietro ja Artur Kapi juures. Mitmel alal on ta ka töötanud viiuliõpetajana, juhatades raadio orkestrit peamiselt aga ikka koorijuhina. Vähem Tartus palju Tallinnas. Enn Võrk suri 20. septembril 1962. aastal. Tema esimesed tuntuks saanud laulud ilmusid juba 1924. aastal. Ma lillesideme võtaks ja südametunnistus Juhan Liivi luuletustele. Sellest peale ilmus uusi laule aastast aastasse põhitoonilt väga tõsiseid, hästi laulda vaid ja hästikõlavaid. Mälestusi, n-võrgust ja mõtteid tema tegevuse kohta kuuleme professor Gustav Ernesaksa keelt ja professor Hugo Lepnurmelt. Esimene tõsisem kokkupuutumine oli minul temaga siis, kui mõlemad teemise Roonud. Ta moodustas noorsõduritest umbes 25 kolmekümneliikmelise meeskoori ja õpetas seda kuuldused mitmedki tuttavad palve, Laan, viiuldajad ja terve rida muusikamehi. Hiljem olime veel. Kuid eriliselt populaarseks sai ta 1928. aastal, kus tuli ettekandele tema koorilaulud, mille sise ja tulevik ei teagi õieti ühtegi laulupidu, kus nii kiirelt ja nii ootamatult nii noorelt keegi populaarseks sai mõlemal päeval laule korrati. Kui meenutada koorijuhina, mul võimalus isegi kord temaga ühe väikese kooli matka sooritada, seda lauljana ei mäleta. Kukruse hulkas oli Võrus kusagil Lõuna-Eestis, igatahes oli. Ta juhatas Jaani oratooriumikoori, kuid nendel kavadel ja väga palju ilmalikke laule Siis ma pean ütlema Taniva võimetest, koorile mis pärast kaljus suuremat kontsertkoorid ei olnud, seda ma ei oska seletadagi, ta oli absoluutse kuulmisega väga nõudlik. Farmastatada kallist muusikat, huvitav, et tema isik nagu oli lüüriline ja väga lahke ja naeratava näoga tallati, tuli vastu pisut kõveras, naeratas alati, lõbus oli temaga ohtada. Ikka tänavakohtumised venis pikaks pikali teemasid, millest temaga rääkida, kuid selle lõbususe all oli tema kooridistsipliin väga. Mõtleksin ootamata. Tõlke vahel on ikkagi nii, et kui liiga lüüriline on, siis lüürika läheb ruumidesse ja, ja need proovid lähevad koduseks. Kodusus tal oli, aga sealjuures ka see oli seotud suure nõudlikkuse. Orelimängijana on ta mulle meelde jäänud kui suurepärane saak ja mul ei lähe meelest, äratame pärast sõda, millalgi laulsime Tobiase elargod ja seda saatis Enn Võrk, see oli niivõrd haakuvalt niivõrd. Kui vaadelda teda, kui heliloojad siis pead ütlevad laulude nimestiku küllalt suur. Nõmm ülev v küll mure, südametunnistus ja mitmed teised, need on nii-ütelda kontsertkooridele mõeldud talle huvitav oma heliloomingu ulatas nii-ütelda kõige lihtsamast laulust. See oli väga kunstlikud ja ja kuidagi piirimail ja suure riskitsoonis, vaid nad olid kuidagi hästi laulda, eriti tema lihtsad laulud, neid vajas algaja koos ma mäletan, kui ma linnade meeskoria laulsin, sellist väga suupärased, paar laulu niisama lihtne kui sul, nagu me tunneme, lätte malemäng ja nii edasi, mis ometi väga vajalikud laulud, koort, osa, laule, laulutekste valista. Rahvalaulude hulgas tunduvad nendest Elisa ilma korduvalt laulukesed kavatsetudki olnud. Külamud ütleb mister vastu. Pikem kooriteos oli tal ilus õit. See valmistanud pärast sõda, seda kandis riiklik meeskoor ette ühes juure kopteeritud hästi valitud sajaliikmelise naiskooriga. Kui meenutada tema teiste kool liiklide laule siis on ta meeskond laulude nimestik küllaltki rikkalik. Siis oli väga tuntud lahinguratsu Talviku tekstile loodud. Taldrikult oli veel legend. See oli muinasjutt, Loorits teksti. Mehed, Gustav suits, uus kodu, Paul Rummo, vaba rahvas, Mart Raudkevad sadumat raud. Ühte laulu Gustav Suitsu kaela kooriliigil täna Ta veel ühte laulu. See on tõst ehk meie laulupeo publikule kõige tuttavam eriti naispool tuttav. Ärge unustage laul, see on olnud meie mitmel laulupeol ja on iseenesest kujunenud juba laulupeol lisapalaks nii-ütelda. Ja kui tulevad kuradil naiskoorid kokku, siis on see üks niisugune laul, mida võib ilma proovitab. Ilma riskita koos laulnud. Muudutvus Enn võrguga algas sel ajal, kui ma konservatooriumi astusin. See oli 1928. aasta sügisel ja muidugi professor Topmani ja oreliklassi kaudu. Enn Võrk sel ajal oli nimelt Tallinna Jaani kiriku. Ma ei tohi öelda, kas organist igatahes Jaani oratooriumikoorijuht ja orelit ta mängis seal ka sagedasti, neist aegadest on meeles n võrk. Kui tubli koorijuht, kes selle Jaani oratooriumikooriga kandis ka mitmeid suurteoseid ette. Händeli Messijast näiteks mitu korda siis Händeli Simsoni juudas maka Beuse ettekanne 33.-st aastast kuulun eriti täpselt meeles ja Seesam Franki oratoorium õndsus mis oli väga huvitavalt orkestreerinud ja mille kohta ma alles pärast sõda sain andmeid, et selle oli klaveri järel Enn Võrk ise orkestreerinud. Kuna Franki originaal orkistratsiooni kirjastus ei laenutanud vist välja või kuidas sellega oli nii, et meil autori enda orientatsioon puudus. Aga see ettekanne oli väga huvitav ja tore neil aegadel. Võrk mängis ka mõnikord suurimate teoste ettekannete orelit. Ma ei mäletata, orelisoologa oleks esinenud. Muidugi võrk tol ajal 30.-te aastate algusel oli heliloojana märksa tuntum kui hilisemal ajal. Tänu oma kahekümnendatel aastatel Lorb koorilauludele, mida laulupeo kava ja hea menuga vastu võeti. Ja suure huviga lauldi. Neist lauludest mõtlen, et on juba räägitud, jäi mulje, et võrk just nende kaudu on populaarseks saanud eriti Juhan Liivi tekstidele loodud laulud. Ega tal oli Juhan Liivi luule vastu mingi eriline sümpaatia ja alates 1933.-st aastast umbes võrgu loominguline huvi läheb vaimulikule alale. Ta on huvitatud eesti omapäraste koraalide loomisest ja neid ta aegade jooksul on loonud päris palju, kasutades ka rahvaviise üks nendest rahvaviisile Meil aiaäärne tänavas loodud on läinud käibele koraalina. Järgmine periood, millal mul võrguga tihedamaid kokkupuuteid olid pärast sõjaaastat, kus ta alguses oli loominguliselt võrdlemisi produktiivne heliloojate liidus sagedasti tema koorilaule esitati lähedasemalt kokkupuuted algasid õieti Estonia kontsertsaali oreli ehitamisega. See ei olnud uus ehitus, vaid Tartu ülikooli kiriku endine orel, toodid 48. aastal kontsertsaali, seda täiendati mitme juhuslikult siit-sealt leitud või korjatud registriga. Professor Opmann muidugi oli selle ehituse peakonsultandiks, aga paistab, et tegelikuks nii asja hingiks. Või kes seda tööd nii pidevalt nagu energiliselt siiski kui mitte juhtis, siis vähemalt kõiges kaasa, mõtles, tegi, oli Enn Võrk. Instrument muidugi praegu enam ei eksisteeri. Külaliselt ta oleks võinud käibel olla, aga mehhanism oli kaunis juhuslikult valmistatud ja selle asemel tuli ehitada praegune orel Estonia praeguse orelimängupuldil figureerib ka Enn Võrgu nimi ühe selle dispositsiooni koostajana ja kui seda orelit püstitati, siis Enn Võrk oli pidevalt, et selle tegevuse juures ja pärastki andis nõu häälestamise intoneerimise küsimustes. Mis häälestamise puutub, siis see ala oli võrgul mingisuguseks hobiks juba üsna varakult, nii kui ma teda mäletama hakkasin ja ühtlasi häälestamisega seotud matemaatika ja tehnikaküsimused, mis muusika juhul võivad kuuluda teatud määral ja kuna Enn Võrgu vend Hans võrk oli Tallinna Polütehnilise Instituudi professor, siis võib-olla sealtkaudu ka see huvi tehnika ja matemaatika vastu. Igatahes. Enn Võrk oli üks esimesi, kes kasutas meil ostsillograafi ja hiljem veel mõnda muudki helikõrguste ja häälistuses vajalikke mehaanilisi ja elektrilisi instrumente. Aastast 1955 ta selle tõttu oligi Eesti raadios klaverihäälestaja kaks. Ja 59.-st aastast 15, kui ma ei eksi, Tallinna klaverivabriku kunstiliseks juhiks, igatahes kõik need klaverit, mis klaverivabrik välja laskis, neil aastal, et käisid Enn Võrgu kontrolli alt läbi selles häälestamist öös ta oli väga põhjalik ja võis mõnikord isegi kaaslaste kannatuse proovile panna ikka jälle uuesti korrates kas orelite klaverite häälestust, samuti orelitega, ta armastas katsetada vahetada mõnda registrit ühest orelist teise, mis tema arvates akustiliselt antud ruumis parempidi olema. See muidugi oli seotud kõik tema üldise huviga akustika küsimuste vastu. Ja kui pärast sõja aastatel oli Tallinna konservatooriumis akustika kohustuslik õppeaine siis luges seda Enn Võrk, kas oli kolm või neli aastat, igatahes õppeplaanide muutuse tõttu see aine võeti maha hiljem. Minu mulje järel mõni tema loomingust. Selles on tubli annus eesti rahvaviisi sugemeid ja mõnikord ulatab isegi kohe tervete peaaegu terviklikke rahva viiseni. Aga selle juures võrk neid rahvasuust üles ei kirjutanud, vaid ta kasutas oma kaasaegsete koorilauljate kuulajatele omaseks saanud intonatsioone ja tegi seda oma loomingus väga osavasti, nii et see on kuidagimoodi väga niisugune pidevalt voolava ja sümpaatse joonega võrgu meloodika lihtne kõiges, aga siiski tuntavalt tugeva isikupäraga. Üks suurteos on n-võrgul, mida üldsus ei tunne, see on 52. kolmandal aastal oratoorium naismees segakoorile, sümfooniaorkestrile. Teos on ladinakeelne ja seni ette kandmata. Viimasel ajal võrk kannatas tervisehäirete all vist kümmekond viimast eluaastat. Ja klaverivabrikus oleks ta töö võinud viljakalt kahtlemata jätkuda, kui ta elu oleks nii vara pidanud lõppema. Ja inimesena võrk oli alati rahulik, sõbralik naeratlev. Rääkis võrdlemisi vaikse häälega, aga kuuri ta oskas vaimustada ja kooris lauljaid kaasa kiskuda kuidagiviisi. Nii et ma olen kuulnud nendelt lauljatelt, kes tema koorides on laulnud, tegid suure heameelega ja mingisugune niisugune magnetvõrgul oli, millega ta koori hästi suutis hoida ja hästi laulma panna. Vahest võrdlus on tänavusest spordiaastast lähtuv, kuid koori dirigent, kes tõuseb üldlaulupeo hitt koori ette peaks ennast tundma umbes nagu autasustamis pjedestaalile jõudnud sportlane. See on ühe pingelise tööperioodi lõpp, selle kulminatsioon ja järgnev vabanemishetk. Küllap ka õnnehetk. Homme oleks Aado Velmet saanud 70 aastaseks. Neljal laulupeol seisis ta naiskooride ees, 17 aastat, juhatas ühte Tallinna parimatest taidlus kooridest Jaan Tombi nimelise kultuuripalee naiskoorile Ilo. Kuid samavõrra tähtsad või veelgi tähtsamad olid Aado Velmeti töödes-tegemistes helilooming ning pedagoogiamet. Tänaseid komporiste ning muusikateadlasi, kes oma teadmised muusika vormidest ning polüfoonia tema käest said, on palju. Eesti NSV teeneline kunstnik, tšellist Toomas Velmet. Teie isa oli üks range stiili, tugevamaid spetsialiste. Kas ta oli range ka eraelus? No ma arvan, nii et eks see rangus hakkaski ära luht peale. Rangus on võib-olla valesti öeldud, aga siiamaani hämmastab mind ja meeles tema enesedistsipliin. Ja küllap sellest sai ka alguse tema huvi range stiili vastu. Polüfoonia vastu ja ka spetsialiseerumine sel alal, mida inimene ilma tugeva enesedistsipliiniga arvatavasti ei suudagi omandada. Siis ta vist pidi olema ka range päevakava muidu oleks võimatu nii paljude asjadega korraga tegeleda. No päevakava kohta on minul raske arvamust öelda, sest minu lapsepõlv sarnaneb arvatavasti mitmes mõttes minu laste lapsepõlvega kes isanevad kodus harva. See on ju noh, muusikute ja meremeeste perekondade viga. Aga üks, mis mul on sööbinud mällu koos lapsepõlvega olid tema hommikused klaveri stuudiumid. Ta ju kõigepealt lõpetas konservatooriumi Theodor Lemba klaveriklassi. Ja oli noh, nagu tol ajal oli kombeks mitme mitmekülgse eriharidusega muusik. Ma ei mäleta vähemalt vähemalt lapsepõlves ühtegi hommikut, kus ma ei oleks ärganud Bachi muusika saatel. Ei saa harjutes Bachi fuuga süidi prelüüdi. Ja noh, arvatavasti tänu sellele ei ole senini mul probleemiks nende hästi tempereeritud klaveril Fubeda prelide helistiku määramisega ja ka vormi suhtes ei tohiks olla probleeme. Aga selline oli tema ranges stiil. Päeva reziimis. Võin oma stuudiumi ajast meenutada niisuguseid hetki, kus üliõpilase väikseimgi tundi hilinemine tõi kaasa Aado Velmeti tõsise märkuse. Heites pilgu oma ülimalt täpsele kellale, võis ta ütelda. Te jäite 23 sekundit hiljaks. Kuid ta tundides ei olnud iialgi tühje kohti. Õppetöö läks väga suure pingega ja praegu õpetab neidsamu aineid konservatooriumis helilooja Olev Sau. Õieti tema jaoks ma avastasin enda jaoks range stiili Palestiina ja selleaegsed mehed. Koos Karl lehteriga, Heino Eller, Käia Hugo Lepnurme k olid nad suur nelik minu jaoks. Ma lihtsalt imestasin, kui suured teadmised võivad olla. Ühel inimesel paistis, et kogu maailma muusikaliteratuuri Annadovelmetil silmade ees ja mitte üksi meloodia tundmise vaid just vormi tundmise kaudu. Ta näitas mulle omi harjutusi ja ülesandeid, mis ta oli koostanud palestiina stiili seadustele vastavalt. Kuid huvitav, ma ei ole kuulnud, et Aado Velmet oleks kirjutanud ühe vabastiilis fuga. Ta valdas seda kunsti suurepäraselt. Ma ei tea, võib-olla on tal koduste käes. Aga igatahes mina ei ole näinud ühtegi Fugot. Nii see päris ei ole. Alles hiljaaegu ma tegin korrastamistöid, ei saa loomingulisest pärandist. Ja avastasin seal näiteks terve rea klaverile kirjutatud fugasid. Teine asi on see, et ta neid ei avaldanud, võib-olla isegi kolleegidel ei näidanud. See seostub minu meelest tema rangusega tema enesedistsipliiniga kõige rohkem vast siiski enesekriitikaga. Aga vaevalt et inimene suudab õpetada seda distsipliini, mida ta ise ei ole proovinud teha või, või proovimisest rääkida, millest seda ei ole süvenenud. Ja mulle tundub, et tal oli isegi nõrkus fugade vastu polüfoonia vastu üldse. See avaldub ka tema viimases ootuses tema klarneti sonaadis, kus on palju vihjeid polüfoonia leiab Muugale. Kuigi küpsest east. Ma mäletan tema ütlusi, et tänapäeva Polifooniat peaks reformeerima leidma uusi väljendusvahendeid sest omaaegne range fuga tänapäeva muusikas ja tänapäeva farmides ei tee enam palju ära. Ma ei mäleta praegu täpselt tsitaadi autoritega, ta armastas ikka öelda, et kui helilooja oma loomingus satub nagu ummikusse, siis ta kirjutab ühe puuga. Ado Velmeti klarnetisonaat, millest oli äsja juttu, on ka üks meie fonoteegi kõige uuemaid helilinte. Valmis sai seal paar päeva tagasi esinejad Hannes Altrov ja Matti Railman. Sonaadi teine ja kolmas osa lähevad vahetult ja sisaldavad hulgaliselt polüfoonilise elemente. Teises osas aarias leiame fuga laadset käsitlust. Kolmas osaga kannab juba pealkirjas nimetust paša kalja. Praegu kuulakem katkendit teisest osast ja kui Aado Velmet on öelnud nii rangelt range fuugavormi kohta, mis tänapäeva muusika loomingusse lam palju uut ei tõota pakkuda, siis siin tähistab üsna vaba fuuga käsitlemine ilmselt tema otsinguid uue suunas. Helilooja sünnimaa on Hiiumaa. Toomas Velmet, missugune oli see Hiiumaakodu? No Hiiumaa on meie perekonna kodumaa Hiiumaani väikesaar ja ma arvan, et paljud teda külastavad turistidki on tähele pannud et ükskõik millise saare nurgas viibides tuleb vastu mõni kohalik taat, siis ta jääb sulle otsa vaatama. Ja vastates teretusele harilikult küsib, et huvitav ei tea kuskandist, kelle poeg sina võiksid ka olla. Tähendab, nad tahavad kõike paika panna näonägude näojoonte järgi ja see muudab selle maa väga koduseks ja tema inimesed väga omaseks. Ja erilised niukesed, mõnud või võiolud on see, mis see suur rahu, mis tema looduses ja, ja tema selle saare loodusega seotud on. Ja arvatavasti ka see, et ta on seotud kõigi lapsepõlve mälestustega. Lapsepõlve mälestused toovad hinge alati erilise rahu ja lubab kasutada seda ka loominguliselt. No mis puutub Pisa, siis ta oli ju sündinud ja kasvanud ja töötanud väga palju Hiiumaal. Ta oli väga põhjalikult uurinud ja tutvunud Hiiumaa kultuurilooga. Ega seal ei olnud ju ühtegi kirikut, surnuaeda, kultuurimaja, vana mõisahoonet, talu, mille kohta tal poleks olnud andmeid ja millega tal ei oleks seotud olnud isiklikke mälestusi. Noh, ja kõik muu, mis Hiiumaa juurde kuulub alates merest ja galakatest ja saunast nii-öelda. Miks ometigi õllest, see kõik on Hiiumaa. Mitmetest endistest Aado Velmeti õpilastest said hiljem tema lähedased kolleegid ja sõbrad. Üks neist helilooja Harri Otsa meenutab Pöördeline tutvus algas temaga tema 50.-st juubelist, mil ma käisin Kaasas Hiiumaal tema kodukohas 50. sünni juubeliaastapäevaks tehtud kontserdil kus ma esinesin ettekandega Aado Velmeti tööst loomingust. Ja just siis sellel perioodil tekkis mul temaga soojemad suhted mis kestsid tema elu lõpuni. Inimesena oli ta väga sõbralik, alati abivalmis ja tema emotsionaalsus, muusikaarmastus. Ta tundis võrratult palju literatuuri. Ja peaasi, ta oli ise ka hea pianist, viridioossete esitust. Ma panin tähele juba õpilase-õpetaja vahekorras, kui ta andis meile analüüsi. Ja kui ta mängis ette väga keerukaid klassikalisi teoseid. Nii-öelda päris kontserdi ettekandes Oma muusikaõpingute algust on meenutanud Ado Velmet ise tema 60. sünnipäeva puhul tehtud saates. Esimesed muusikalised mälestused ja esimesed muusikalised õpingud, nädaledased muidugi kodus nimelt ei saa juures. Isa mängis orelit. Jaa, ta muretses siis koju ka armooniumi, see väike armoonimann mul praktilist veel alles. Ja seal peal ma hakkasin õppima nii isa juhendamisel koorilaule. Ja Pean ütlema, nõnda et üsna varakult juba juba enne kooliminekut sain ikka juba nelja hääle peal ära mängida. Koorilaulu koraalid, nisukesed selles plaanis, kuivõrd ei saa ka mingis ikka nii tolleaegsed literatuuri ja peab ütlema, et Karl August Hermanni muusikaleht oli meil kodus, seda sai loetud ja sealt ka isa oma. Nii teadmised ammendas ja, ja siis meie jaoks on üsna varakult siiski pillimänguga just peale harmoonia mänguga. Kodus kuulis ta oma vanaemadelt ka üsna varakult vanu laule, runoviise ning ka uusimaid rahvalaule. Küla Kiigelt vahel tuli isegi külapidudel lõõtsaga kaasa lüüa. Pärast algkooli lõpetamist viis Akadee juba mandrile Läänemaa Õpetajate seminari. Seal tugev muusikaõpetus, orkestrid, koorid, klaveriõpetus, mis andis nii tugeva põhja. Selle pagasiga sai alustada hiljem õpinguid konservatooriumis Theodor Lemba juures. Klaveriklassi kõrval lõpetas Ado Velmet ka koorijuhtimise ja puhkpilliorkestri juutide erikursuse. Töötanud mõned aastad muusikaõpetajana Kärdlas, Pärnus ja Tallinnas. Algasid uued õpingud konservatooriumis, seekord juba kompositsiooni alal. Tema õpetajaks sai Heino Eller. Diplomi sai Ado Velmet 1947. aastal ja just sellest ajast algas ka pedagoogitöö Tallinna riiklikus konservatooriumis teoreetiliste ainete õpetajana, hiljem teooria kateedri juhatajana ja 1963.-st aastast alates puhkpilli ja puhkpilliorkestrijuhtide kateedri juhatajana. Et kõik tööd, mis Aado Velmet tegi, talle rahuldust pakkusid, on ta ise kinnitanud, kuid juurde lisanud. Ega õnne muidu ei ole, kui ebaõnnestumisele peavad olema ikka varia ja valgus ja siis näed seda õnne ja rahuldust kui palju paremini kui. Kui on mõningad niisugused raskused, mida pead ületama. Ületatud raskused on ikka need, mis tegija hinge soojendavad ja tehtud tööde hulka. On kokku loetud mitmete sadade suuremate ja väiksemate heliteostega. Aga seda ei ütle praegu veel ükski teatmeteos. Andmed pärinevad seekord helilooja Villem Reimani käest, et loomingukoorijuhtimise ning pedagoogide kõrval Aado Velmet. Ta oli viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel terve rea rahvalaulude ja rahvalike laulude kogumike toimetajaks ning et üsna lõpujärku jõudis ka ta muusikasõnastiku koostamisega. Muusikasõnastiku oleks aga lausa tuliselt tarvis.