Head kuulajad, täna on meie ees aasta ema 2020, Katre sirel, palju õnne teile tagant järgigi veel. Suur tänu. Kas õnnitluste voog hakkab juba raugema? Nädala möödas? Nädal on möödas, aga õnnitles, ikka, tuleb ja õnnitlusi need on väga positiivsed olnud, nad on. Tõepoolest, esmaspäeval tööle minnes tabas mind selline õnnitluste tulv minu enda meeskonna poolt. Mitmed meeskonnad käisid koos. Seda on jätkunud mitmeks päevaks, aga täna, tulles täna siia on, oleme seda tundnud nii, et aga pisut väiksemaks. Õnneks. No see tähelepanu- ja tunnustus, et see on muutnud teie tänavuse väga raske kevade, nii nagu kõikidel meedikutel pisut rõõmsamaks ja andnud põhjust mõelda ka millestki muust kui sellest rängast kurjast viirusest, eks ole. Ja kindlasti kindlasti teie kandidatuuri aasta ema tiitlile esitasid naisliidule teie perekond ja teie töökaaslased Põhja-Eesti regionaalhaigla Covid 19 meeskonnast. Kas seda esialgu hoiti teie eest saladuses? Ma korruks täpsustan ning tegelikult esitas Covid eesliini covid staap terviseameti Ester Pruuden ja Arkadi Popov. Ja loomulikult see oli minu jaoks väga suur üllatus, ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ja ma pean ütlema, et kui mulle helistati ja anti teada, et ma olen selle tunnustuse nii-öelda pälvinud kandidaatide seast välja valitud siis oli äärmiselt suur üllatus, aga ta oli minu jaoks väga armas ja väga inimlik üllatus selles mõttes, et ma tundsin sellest sisemiselt väga suurt rõõmu. Aga te pidite seda teiste eest ka ikka veel saladuses hoidma, nii oli kolleegide ees nii on ja ega see kerge ei olnud. No see koroonakevad on nüüd põhjustanud selle, et tavapärast emadepäeva väga pidulik kontsert Teie Estonia kontserdisaalis ei saanud toimuda, ei olnud presidendi kõnet, lilli, suurt pildistamist. Kas teil on natuke kahju ka, et see kingitus presidendi kõne ja lillekimp tulid telesaates? Ma ütlen päris siiralt ja ausalt, et ei olnud, sellepärast et telesaates ma tundsin ennast väga väga hoituna. Anu saade on meie perekonna kindlasti üks vaadatumaid saateid pühapäeva hommikuti ja, ja kogu see meeskond oli niivõrd toetav niivõrd kenasti, kõik see kulges. Ja presidenti kohata seal stuudios. Ma ei saa kuidagi öelda, see oli väga pidulik, see oli väga pidulik minu jaoks. Teisipidi ma sain olla kogu oma perega koos seal stuudios. Nii et ei, ma ei arva. Ja kui ma jällegi onu saadet pühapäeval vaatasin, siis see, mis muud ikka sellele kevadele omaselt lapsed laulsid, kõlasid ju meeletult hästi. Saade oli niivõrd hästi üles ehitatud. Ei, ma ei arva, et see on täpselt sellesse kevadesse niipidi olema. Väga Dorali. Seal olid väga toredad niisuguseid vaheklipid, kus kõik meie kuulsad lauljad, näitlejad pöördusid oma ema poole, sest et ega oma ema sageli eakat ei saanudki ju sel päeval täna puhasta käest kätte ja, ja kallistusega õnnitleda, nii on ja nii on, see on kurb. Nüüd te olete olnud need eriolukorra kaks kuud vist isegi varem, kui see 13. märtsil ametlikult välja kuulutati. Te olete olnud Mustamäe haigla operatiivstaabimeeskonnas, mida see õieti tähendas, kuidas teie tööelu muutis? Ega see muutis täpselt niimoodi, nagu me jälgisime ju maailma, mis toimub. Me jälgisime, mis toimus Hiinas. Ja selge oli see, et kui Covid 19 murdis ikkagi Euroopasse, see oli täpselt see aeg, kus oli koolivaheaeg. Me küll alustasime tegelikult staap, alustasin varem tööd, mina liitusin kindlasti staabiga pisut hiljem professor talvingu juhtimisel, staap alustas valem tööd. Et siis kui ikkagi Covid 19 oli ikka Euroopas ja, ja, ja siis edasi Hispaanias ja oli väga selge, et ega Eesti jää puutumata. Me alustasime eeltööd päris päris varakult, enne kui esimene haige või patsient positiivseks eesti suusatus. Mida me alustasime, müüdame, tegime, et, et ega meil olid. Noh, kuna Põhja-Eesti regionaalhaigla ei ole ju nakkushaigla siis ja meil ei ole isolaatoreid, näiteks me pidime ju mõtlema selle peale, et Covid 19, positiivsed patsiendid tuleb teistest isoleerida. Meil oli vaja hakata mõtlema, kuidas seda teha. Kuidas, kuidas isoleerida patsiente negatiivsetest haigetest. Millised on need teekonnad, milline on puhas haigla pool, milline on must? Need on, need on kõik suured tööd ja tegemised mida nagu enne pole olnud. Rääkimata personali ettevalmistamisest isikukaitsevahendite kasutamisest, see ei ole tavapärane. See ei ole kaugeltki tavapärane haigla toimimine, mis tegelikult millist ettevalmistus, see periood meilt kõigilt nõudis. See tähendas ka 10 ja 12 tunniseid vahetusi, see tähendas töötamist kitlites, maskides omakorda tähendas õhu ja vedelikupuudust. Ja ma arvan, et kõige rängem võis olla see teadmatus, et ei tea, kui palju haigeid tuleb ja kui kaua see kestab ja keda üldse õnnestub päästust. Sest et maailma kogemus näitas, et, et ei jätkunud hingamisaparaate. Ja, ja see asi oli, olukord oli ju tegelikult ju täiesti katastroofiline Itaalia ja, ja Hispaania ja järjest, kui ta tuli Eesti poole. Et ega meie nii-öelda ma ise võin öelda selle murekohana välja, et, et ma ei kartnud niivõrd, et meil jätkuaparatuuri aparatuur on üks asi, aparatuuriga käivitame inimene, minu kõige suurem hirm oli, kas mul jätkub inimesi, kas mul jätkub õdesid. Et nemad ei haigestuks, et õdede-hooldajate, arstide, kogu kogu meeskonna nii-öelda valmisolek tulla tööle. Et nad saavad ka oma pereelu niimoodi ära sättida, et, et, et see on niimoodi korraldatud, et nad saavad tulla tööle. Et need olite, ütleme, sellised psühholoogilised dilemmad, mis meid võib ees oodata ja loomulikult see, et me ei teadnud sellest haigusest ja mitte midagi. Teadmatus elus on võib-olla, et vaatad kõige-kõige keerulisem taluda. Eesti televisiooni pealtnägija saatest ma sain aru, et professor Talving suhtles kolleegidega Itaalia ja teiste riikide haiglatest, aga sealt ei saanud vist ka väga palju abi, sest see oli tundmatu kõikidele. Nii on, nii, on, aga, aga samas jällegi nii palju abi ikkagi saime, et ütleme, olukordade kirjeldused. Ja, ja me saime ka seda kinnitust, et me oleme õigel teel. Et korduvalt oli ka seda, et, et kas nüüd ütleme Itaalia, et nad olid mingisuguse ettevalmistustöödega jäänud hilja peale. Et see asi nii palju eskaleerus neil et me kuulsime teatud kiidusõnu, et, et me oleme õigel teel, me oleme alustanud varakult ja kui haigus tabab meid väga laastavalt, siis me oleme selleks valmis. Et see oli tegelikult väga-väga hea, oli seda kuulda, aga see oli kindlasti väga suur töö, mida tuli enne teha. Te olete ameti poolest anestesioloogiakliiniku õendusjuht. Kas teie kliinikus oli õdede hulgas nakatunuid? Mul oli kaks korda, selle aja jooksul pidime kokku puutuma siis olukorraga, kus minu õde õed olid nakatunud. Üks õdedest oli tulnud puhkuselt Tenerifelt ja ta oli juba tulnud tööle, tal ei olnud sümptomeid ja sümptomid tegelikult tulidki just selle kriitilisel perioodil kahe nädala möödudes. Ja tal ei olnud jõudnud ühe päeva tööl käia. Mis tähendas seda, et me pidime väga selgelt selekteerima kõik inimesed, kes olid temaga kokku puutunud, jätma nad karantiini insolatsiooni. Ja teine situatsioon oli täpselt samamoodi ühel õel, kes ei haigestunud, meil ei ole ükski personalist ükski inimene jäänud haiglasse haigeks kelle abikaasa oli haigestunud, kelle analüüs oli positiivne ja täpselt samamoodi see õde tuli oli olnud tööl sellel ajal. Ja täpselt samamoodi need õed ja hooldajad, kogu personal, kes olid selles valves, tööl. Me pidime nad jätma koju. Me pidime neid jälgima ja me pidime katma kõik valved ületundidega. Nii et teised võtsid selle koormuse selleks ajaks endale. Et meie jaoks oli väga oluline, et töötajad ei haigestuks rohkem. Vaadates jälle neid videoklippe, mida Põhja-Eesti regionaalhaiglas on salvestatud. Ma saan aru, et hooldajate õdede hulgas on vanuse poolest riskirühma kuuluvaid inimesi. Kas nad võisid jääda koju, kui nad soovisid või nad meist keegi ei soovinud? Töölt eemale? Anestesioloogiakliinik on suhteliselt noorkliinik, et kuna me oleme, töötame erakorralistes tingimustes ja ja meil on hästi palju, on aparatuuri ja hästi töö on võib-olla väga kiire. Et meil on enamus töötajaid sellised nooremapoolsed küll, aga hooldustöötajate seas on meil vanemaealisi ja me olime teinud ka. Kokkulepe andis juhtidega, et kui haigeid on üle kriitilise piiri meie osakonnas on voodikohad täidetud. Et siis riskirühma kuuluvad töötajad loomulikult jäävad koju. Mis puutub nüüd seda, et, et kõik need hirmsasti oleks kartnud või et ma mõne üksiku töötaja puhul võin seda öelda, kes, kes tunnistas, ütles, et ta ei julge ja ta ei taha, et ta, pigem ma hea meelega jääks pigem töölt eemale. Aga teie ise oma pereelu kuidagi ei korraldanud ümber, et ei jäänud hotelli ööbima või või ei, õelnud oma perele, et sõitke Tallinnast ära või, või kuidagi midagi muuta. Mina olin selles mõttes eelistatud seisuses, et ka minu abikaasa on tööl regionaalhaiglas ja meie vanem tütar. Täpselt samamoodi on ju regionaalhaiglas arstina tööl. Noorem tütar oli küll nii-öelda distantsõppel, aga, aga meil ei olnud perekondlikult vaja teda kuidagi isoleerida, et tegemist on juba peaaegu täiskasvanud inimesega. Ja, ja olgem ausad, et et kui tervishoiutööd Ta siiski mõtleb. Kui ta kasutab isikukaitsevahendeid korrektselt, kui ta peseb oma käsi. Et arvata, et ma peaksin seda nüüd koju viima. Et mul ei olnud seda nagu hirmu, sest ma väga teadlikult noh, väga teadlikult üritasin ju kõiki neid nõudeid järgida küll, aga mida me, mida me pidime tegema, oli siis minu ema, kes kuulub riskirühma. Vaieldamatult. Saan öelda seda, et emal oli just enne jõule põlveoperatsioon oli just sellest taastunud, oli meie juures pikka aega ja vahetult enne nii-öelda koroonakriisi viisin ma ema Põlvamaale oma maakoju ja vot siis tuli teha see otsus, et tema peab jääma sinna üksinda. Et see võib-olla oli meie jaoks ka kõige keerulisem aeg jätta ema üksinda, et me ei ei käinud teda vaatamas teadlikult, et ta pidi seal hakkama saama, et me loomulikult organiseerisime toiduviimised ja kõik sellised hädavajaliku. Aga see, et, et me ise niimoodi temaga kokku puutuda ei saanud, et see oli selline korralduslik pool, küll. Te olete üks nendest meedikutest, kes osales videoklipist eemale, püsige kodus. Vaat nüüd, kui olukord hakkab leevenema, siis nüüd ma hakkan mitmelt poolt kuulma, et kas nii karmi kodus püsimise või, või selles isolatsioonis püsimise nõuet ikka oli vaja, mis on teie hinnang, kas seda oli vaja? Ma olen täiesti kindel, et oli vaja, ma olen täiesti kindel, et oli vaja. Ja, ja ma olen tegelikult ka Eesti rahvale väga tänulik, et eesti rahvas niivõrd mõistlikult sellesse ikkagi suhtus enamus Eesti rahvast. Ma arvan, et see koroona Covid 19, ei eskaleeru noh, Eestis on väga suuresti selle saavutus, et eesti rahvas püsis kodus ja ta kuulas et ega see, kui me teame, et tegemist on piisk kusega siis isegi täna me saame ju teada, et on erinevad grillpeod olnud kus inimesed on nakatunud. Nii et koroona Covid 19 ei ole kuhugile kadunud. Ja, ja see, et inimesed jäid koju, see, et ei olnud suuri kogunemisi, ei kaubanduskeskustes. Ma olen enam kui kindel, et nii pidigi olema. Mis üldse on kogu selle kriisi ajal olnud kõige raskem hetk? Nimetasite, et eraeluliselt oli see, et te pidite oma ema, kes oli tulnud operatsioonilt jätma Põlvamaale. Selles mõttes isolatsioonita ei saanud perega kohtuda või, või töö juures, te nimetasite mõnda rasket hetke, aga kas on võimalik välja tuua, mis? Noh, te olete nii optimistlik inimene, tõenäoliselt te kunagi ei ütle, et, et siin on piiresid, rohkem, on võimatu taluda, aga aga kui praegu saaks teha kokkuvõtet, siis mis see oleks? Ma ma tõesti ei saa öelda, et oleks olnud seda piiri, kus ma, kus oleks tunnetanud, et on, on väga keeruline, väga raske, et vaadake, kui teil on hea meeskond, kes, kes saab iseenesest ka sellest aru, et praegu on minu koht olla tööl. Ma pean seda tööd tegema nii hästi kui võimalik, ma pean väga selgelt aru saama, mis on lubatud mida ei tohi ja mis on suisa keelatud. Ja kui kõik inimesed saavad aru sellest Mul ei, mul ei ole, mul ei ole teile tuua, noh nii on küsitud, et oli, oli pisaraid? Ei, ei olnud, sest me tegime oma tööd ja me olime valmis hullemaks. Õnneks meid ma ei tea, taevased jõud, eesti rahvas ju päästis, et selles mõttes ma siiski jään selle juurde, et, et mul ei ole tuua välja midagi sellist. Noh, väga-väga hullu, väga hullu seisu. Aga niikaua kui vaktsiin ja ravimit ei ole ja seda ei lubata meile ennem kui aasta pärast, et nii kaua me peame olema valmis selleks, et see raske olukord kordub. Nii on jah. Aga nüüd me oleme siis rohkem valmis, ma loodan, et jah, Aila Aila mõistes küll haigla mõistes küll, et me oleme nagu selles mõttes teinud ikkagi oma nii-öelda Me oleme õppinud sellest kriisist ka. Me oleme ju väga palju korraldusliku poole pealt, et see teadmine, mida meil võib-olla enne veebruaris veel ei olnud, on meil täna olemas. Me oleme ju teinud ka ettevalmistusi selleks, kui see teine laine tuleb, me oleme oluliselt paremini täna valmis, kui, kui me olime. Nii et, et ma ei taha öelda, et tulgu nüüd, aga, aga jah, et igal juhul valmisolek haiglas on oluliselt parem ja ma arvan tegelikult ka üle Eesti haiglates. Et see ei ole ainult Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Teie vanem tütar Laura, nii nagu te ütlesite, töötab ka juba Põhja-Eesti regionaalhaiglasüsteemis ja temast saab lastekirurg. Tema läks Kuressaare haiglasse vabatahtlikuna tööle siis, kui seal olid kõige raskem aeg, mida ema süda ütles. Laura läks tegelikult jah, Saaremaalapi, aga, aga tema läks tegema sinna oma erakorralise meditsiini residentuuritsüklit. Ja kui te küsite, mida ema süda ütles või mida, mida meie abikaasaga arvasime, Laura küsis minu käest, et kas ma võiksin, noh, et kuidas teie tunnetate, et kas ma võiksin minna Saaremaal, et ma ise ise hea meelega läheksin, et et nii kummaline, kui see ei ole, siis meie ütlesime, et jaa, loomulikult lummikult muidugi mine. Laura sai väga hea regionaalhaiglas väga hea koolituse ja kooli, kuidas kasutada isikukaitsevahendeid. Ja kui Saaremaa oli hädas seda ja, ja tõesti noh, ta sai minna ühelt poolt Endale tehase residentuuri tsükkel ära ja teisalt olla abiks seal miks mitte, ta tuli sealt tagasi ja ta ütles, et, et väga raske oli. Äärmiselt raske oli, seal olid erinevad olukorrad ja noh, maakonnahaigla või on hoopis teine, kui ju aktiivravi Tallinnas, eks ole. Regionaalhaigla aga ta on tegelikult selle aja eest väga tänulik nendele Saaremaa inimestele ja Saaremaa kogemusele. Nii et kohe saab siin ka öelda, et tüdruk on ju nii tubli ja välja õpetatud, et Ma ei ole ju haigestunud, et, et see on jälle järjekordne näide, et kui sa käsitled isikukaitsevahendeid, kui sa teadlikult toimetad siis ega ei haigestu. No üks nakatumise kõrval ka see psühholoogiline olukord ja see stress, mis eriti Saaremaal oli, et see on kahju topeltraske kanda. Jah, kindlasti kindlasti ja me oleme nendest situatsioonidest, ta on saanud rääkida. Ja loomulikult tuleb kuulata ja tuleb, tuleb ta ise ütleb ka, et on tagasi tulles rahulikult mõelnud need asjad läbi ja, ja aru saanud, mis seal siis tegelikult tõesti toimunud on. Räägime teie tööst veel. Anestesioloog on rahvakeeli narkoosiarst, kas see on õige arusaam ja nii, mis tööd õendusjuht anestesioloogiakliinikus teeb? Rääkige meile oma tööpäevast, palun normaalses olukorras. Anestesioloogiakliinik on Põhja-Eesti regionaalhaigla kõige suurem kliinik ja meil on neli keskust. Kiirabikeskus, erakorralise meditsiinikeskus, anesteesiakeskus ja kõrgema etapi intensiivravi keskus. Meil on selline valdkond, mis tegeleb tõesti kriitilises seisundis patsiendi raviga. Intensiivravis anesteesia siis anesteesia õed on operatsiooni ajal annesseoloogile abiks tagavad siis patsiendi elutähtsad parameetrid ja hoiavad teda elus, kui kirurg opereerib. Erakorraline meditsiin erakorralise meditsiiniga. Tavainimene puutub tõenäoliselt kiirabiga kõige rohkem kokku. Nii et, et kõik sellised kiired, kiired eraldiseisvad, väga suured erialad on anestesioloogiakliiniku koosseisus arest, soologa kliinikusse kuuluvat, ütleme, personali hulk on päris suur, meil on kokku neljakeskuse peale kuskil 800 töötajat. Ja anestesioloogiakliiniku Õed on kindlasti eriõed, et kes on saanud siis vastava väljaõppe töötamaks selles valdkonnas. Lähete hommikul tööle ja millest te alustate? Millest ma alustan, täna on, täna on päris lihtne, mulle väga meeldib hommikul kohe võtta valve raportit vastu, et küsida intensiivide käest, et kuidas neil läinud on ja millised haiged on ja ja, ja mida nad, kuidas öö on möödunud, et erakorralises meditsiinis täpselt samamoodi ma vaatan, mis on ööpäeva jooksul toimunud, millised haiged on käinud või külastanud erakorralise meditsiiniosakonda ja siis hakkavad tulema raportit tuleb kiirabist, kui palju on väljakutseid olnud, kui palju haigeid hospitaliseeritud, kui raske, et nad on olnud, kas Covid patsient on olnud. Et see on selline ülevaate saamine, mis on toimunud ööpäeva jooksul väga konkreetselt. Ja edasi lähevad juba sellised suhtlemisteemad, läheme palvevahetus koosolekutele, suhtleme personaliga. Täpselt samamoodi uurime järgi, küsime, mis on, mis on probleemid olnud millised on rõõmud osakonnas olnud, nii et selline suhtlemine on kindlasti üks hommikuse nii-öelda ühe õendusjuhi rolle. Vaadata graafikuid, kes on haigeks jäänud, kuidas leida asendusi? Et sellist personalitööd on hästi palju ja päeva jooksul tuleb erinevaid, on erinevaid projekte, on kvaliteedialaseid projekte, mida tuleb siis kas on arendustegevust? Seda tööd on on päris päris palju, enamuses on loomulikult personali ka kõik seotud. Kas on ka olukordi, mis vajavad teie sekkumist? Kiiret otsustamist? Kuna me ütleme niimoodi, et kui ma olen kliiniku õendusjuht, siis mul on ka allpool olevaid nii-öelda vahejuhte. Ja jällegi ütlen, et nemad moodustavad minu kõige lähema meeskonna, et ma ei ole selline juht, kes väga palju sekkub osakonna nii-öelda toimimisse. Sellepärast et kui, kui mina peaksin väga kiirelt sekkuma osakonna igapäevasesse toimimisse, siis ma arvan, et neid vahejuhte poleks vaja. Aga, aga teisipidi jällegi ma ütlen, et Nendega koos erinevaid asju lahendada, kui on mingisugused probleemid tekkinud või või on mingisugused noh, ma ei tea, lahkhelid, seda tuleb ka ette, et et, et siis ma olen muidugi nende kõrval põhjalikult oma õdede ilutunnet, et kas nad käivad teie käest mõnikord nõu küsimas ka mitte tööalastes asjades või käivad teile südant puistamas ja kas neil üldse on aega neid kuulata? Ja ikka jaa, ikka ja ikka noh, kuna see töö on ju reatöö või ütleme, õdedel on ju ju valvetöö, nad on 12 tundi tööl, nad on, kiirabis on need 24 tundi tööl, et kiirabi, meil on küll regionaalhaiglas nii-öelda põhjapiirkonnas, et igapäevaselt just päris kiirabitöötajatega kokku ei puutu, aga ütleme, et ikka tullakse, ikka tullakse rääkima. Ja, ja kuna õed-hooldajad neid on palju, siis, siis loomulikult ei suuda oma kõikidega suhelda, aga aga nad kindlasti teavad, et minu uks on alati lahti ja seda ma olen ka alati öelnud, et, et kui on mingi probleem, mida ma saan aidata või lahendada, siis, siis minu juuksed on alati lahti. Ja te olete seal nii kaua töötanud, et te lihtsalt tunnete oma oma õdesid. Ma arvan, et see on nii ja ma arvan, et ma arvan, et ma iga õe nime küll tean, eks ole, ja tegelikult nii mõnegi mõnegi isikliku elu, kui nad on mind usaldanud. Ma tean küll sel nädalal tehis Läti rahvusvahelist õdede ja ämmaemandate päeva ja siis oli ajakirjanduses juttu sellest, et Eestis on puudu umbes 500 mitude. Milles teie lahendust näete? Kas need on palgaküsimused, kuidas hoida tervishoiu kõrgkoolidest tulnud noori medtõdesid oma erialal? Ei vahetaks seda? No siin algab tõenäoliselt eelkõige ikkagi sellest, et tervishoiu kõrgkoolid et oleks võimalik tervishoiu kõrgkoolis nii palju õdesid vastu võtta, kui on vajadus. Et ega ma täna ma ei näe niipalju, et õed läheksid Soome. Et viis aastat tagasi oli see väga suur probleem, täna see enam nii suurt probleemi ei ole. Aga küsimus on selles ikkagi, et tervishoiu kõrgkoolid saaks võtta piisavalt õdesid õppima. Eks see on jällegi selline rahastamise teema. Ja ma ei saa öelda, et õeks õppima ei minda, minnakse küll täna tervishoiu, kõrgkoolid on tohutult heal tasemel, kui ma võrdlen meditsiinikooli tollel ajal või tervishoiu kõrgkooli, mis täna on, see on öö ja päev, tervishoiuõeks saab õppida väga-väga heades tingimustes ja tegelikult konkurss on päris päris korralik. Aga seal on need lihtsalt see teema, et jälle tuleb vaadata, kust me tuleme. Et õdede puudus on juba nii suur defitsiit on nii pikaaegne olnud et õdede vajadust lihtsalt koolituste järgi ja, ja nii-öelda tervishoiu kõrgkoolidest õdede koolitamise järgi on, on suur. Nii et, et ma arvan, et tegelikkuses hakkab sealt see pihta, et me meil oleks piisavalt tervishoiu, kõrgkoolidel rahastatud õeõppekohti. Ja, ja siis hakatakse noh, nii-öelda meil on tehtud konsensusleppe ja, ja see, selle vilju me tegelikult praegu ju naudime, hakkame nautima, aga see ei ole piisav, et meil peab olema selline õdede õppe jätkusuutlik, et meil oleks võimalik nii palju ütleme kuskil 400 õde kahe kooli peale iga aasta lõpetada siis, siis oleks mingisugusel mingi ajaperioodil võimalik öelda, et õdede arv on, on piisav, siin tuleb, siin on nii palju erinevaid nüansse, et õed lähevad pensioneeruvad uusi tule, perearstide juurde lähevad, eks ole. Nüüd on teine nimistu, õde tahetakse kolmandat, vaata täpselt samamoodi hooldekodudesse. Alles sellel aastal selle aasta alguses hakati rahastama, eks ole, hooldekodusid sinna on kohe vaja 250 teda, et kust neid võtta, ehk et see tervishoiu, kõrgkoolide, nii-öelda õdede õppeõdede õppekohtade ülevaatamine, kindlustamine on see, et on võimalik õdesid nii-öelda õpetada tervishoiu kõrgkoolides. Et see on praegu võtmesõna. Ja kui õde lähebki oma erialal tööle, aga seal on õdede puudus, siis ta peab üksinda tegema mitme, nii on inimese töö. Ja see on ka kindlasti üks asi, mis teda oma erialal ei hoia. Jah, töö intensiivsus on, on päris suur. Kajaloodi, mis on aasta ema 2020, Katre Sirel, rääkige meile, palun oma lapsepõlvekodust. Ma olen hästi lihtsalt perest pärit. Minu ema on õpetaja, minu ema on õpetaja olnud üle 50 aasta, tal suvel saab kohe 75-ni vastaseks, seda on endiselt tööl hästi krapsakas ja, ja ta tõesti tahab olla tööl, lapsed on tema jaoks nagu üliolulised. Isa ei ole meil enam peaaegu aasta. Isa lahkus Meie seast eelmise aasta augustis ja mul on väga raske rääkida, eks ole, olevikus minevikus kooseks. Aga isa oli bussijuht aastaid, nii et ma tegelikult olen hästi lihtsast perest pärit. Kui palju selles kodus oli loodust ja, ja looduse keskel viibimist, palju ma võingi öelda, et ma olen põline maakas? Ma olen Põlva külje alt ja, ja ema ja isa kodu on, ongi maal ja loodust, meil on hästi looduskaunis koht, meie kodu, et loodust on Lõuna-Eestis ikkagi väga palju, väga armast loodust minu jaoks. Satute sinna praegu ka veel ja ei tea ka ikka ja teil on kaks venda, nii, teie olete see pesamuna ei ole, vastupidi, mina olen see kõige-kõige suurem ja kõige targem vanem õde, vanem õde, just nimelt. Te pidite lapsena olema ka lapsehoidja ja, ja, ja ma olin väga hea meelega lapsehoid ja mul on väga suurepäraselt lennud. Nii et jaa, olin küll, olin küll mille Eesti oma vanematele tänulik olete nüüd oma praeguses eluetapis. Mul on hästi palju olla tänulik neile eriti emale. Emaga on minu side olnud hästi tugev. Ja noh, kui sul on ema, õpetaja, siis selgelt on sul võib-olla lapsena oluliselt kõrgemad nõudmised, seda enam, et minu ema mulle olnud ka klassijuhataja perioodil elust ja ema teadis väga hästi, kuna mul on õpitud ja kuna ei ole õpitud ja, ja küllap ta siis organiseeris mulle selle nii-öelda küsimise, kui mul ei olnud parasjagu õpitud, nii et mul väga selgelt oli, oli seal õppimisharjumus pidi olema väga-väga korralik, sest et kunagi ei teadnud. Kuna see, kuna see kontroll, siis see tuleb. Aga kui sul ema on õpetaja, siis selge on see, et tere ja viisakusreeglid vanemate inimeste austamine ja, ja kõik sellised põhibaasasjad on, on perekonnas väga olulised olnud. Nii et ütleme, et ma arvan, et nii minu vendadele kui mul endal ei teki ilmselt sellise viisakusega probleeme, selles ei saa keegi küll süüdistada, et ja, ja noh, ütleme nii, et tema on tõesti, ta on äärmiselt abivalmis. Seda te olete oma ema käest õppinud. Ma arvan küll ja mure teil praegu elukutse juures kõige rohkem vaja. Abivalmiduse südamlikus. Tülite umbes 20, kui meil riigikord muutus, oli laulev revolutsioon ja olid teistmoodi ühiskonnas hästi ärevad ajad. Kui palju te sellega ise kaasa läksite või kui suur roll see oli teie elus? Tookord? Ma pean ütlema, et kuna ma tõesti olin Põlvas võib-olla Põlva, Põlva on selline väike koht ja, ja ma ei mäleta, et oot, ma nüüd mõtlen, laulev revolutsioon oli ikka juba sellel ajal ju, kui ma olin Tartu periood, eks ma olin ju siis 88. aastal jaajaa sinimustvalge vaid just just nimelt ei, ma olin ju siis juba kooli lõpetanud, just nimelt ma ei olnud enam ema ema isa juures. Vot ütle, näinud Tartus olid ju kõik need üliõpilasrongkäigud, et ei fosforiidi-le ja, ja Tartu oli ju meil üks niisugune vaimuelu. See oli nüüd mul tuleb meelde, muidugi meil olid, kindlasti oli hästi palju see laulev revolutsioon oli juba Tartus oli see muinsuskaitsepäeva jõu ja sisulised rokkfestivalid, eks ole, ja need need olid küll, kus noored said käidud. Aga siis te olite juba tar, too sellest ta oli siis vist veel mett, koolid ja, ja mina olen Tartu meditsiinikooli teadsite, et te tahate just seda eriala õppida, ire teadsite, kuhu te õppima lähete, seal kõrval ei olnud niisugust kahtlemist, et võib-olla seda, aga võib-olla veel midagi kolmandat. Ei, ei, see on huvitav ja ma olen selle peale nüüd mõelnud, et kui ma keskkooli Põlva keskkooli lõpetasin, siis ma tegelikult teadsin täpselt, et ma tahan Tartu meditsiinikooli minna ja ma tahan saada õeks. Jälle eeskuju teema, et olin lapsena palju haige Põlva haiglas olin ja, ja tõepoolest. Et need õed, kes seal olid, see töökorraldus ilmselt, mis tollel ajal oli, see mõjutas mind nii palju, et mulle mulle väga meeldis see töö, mida nad tegid. Jaa, jaa. Ma ma ei mäleta, et ma oleks tahtnud kelleltki teiseks saada kui üheks. Kas te jäite pärast lõpetamist Tartusse? Peale lõpetamist? Jäin ma mõneks ajaks Tartusse ja siis läksin ma Võrumaa haiglasse, nii et mul on tegelikult olemas kogemus nii Tartu Ülikooli kliinikumis tollel ajal maarjamõisas töötamisest kui ka Võru maakonnahaiglas töötamisest. Siis ma olen edasi läinud jällegi tulnud Tartusse tagasi töötanud kliinikumi intensiivravi osakonnas. Ja juba 20 üle 20 aasta oleme me siis Tallinnas. Nii et et jah, mul on olemas maakonnahaigla kogemus kui ka kõrgema etapi haiglate kogemus. Töökogemus. Ma olen rääkinud mõne arstiga, kes ütlevad, et pärast Tartu ülikooli lõpetamist on hea minna mõnda maakonnahaiglasse tööle, sest otsustamisvabadus on palju suurem, kui on näiteks Maarjamõisa kliinikus, kus on tuntud korrufeedia professorid ja, ja ise nagu ei pääsegi, võib-olla nati otsustama või, või jääd pikkadeks aastateks operatsiooni assisteerima. Nii, võib-olla, nii, võib-olla kui te tulite Tallinna, siis kohe Mustamäe haiglasse ja teid kutsuti tegelikult mind, meid kutsuti perekondlikult, minu abikaasat kutsuti siia ja abikaasa tuli tuli novembris Mustamäe haiglasse uroloogiaosakonda ja meie siis kolisime järgi. Paar kuud hiljem, kuidas tema abikaasaga tuttavaks said? Ikka tööl? Ikka tööl. Ma vaatasin seda telesaadet, hommik Anuga. Ja panin tähele, et kui te räägite, annate intervjuud, vastate küsimustele, siis ta aeg-ajalt ikka vaatate abikaasale otsa, et teil on kogu aeg niisugune silmside, mis näitab seda, et rutiin ei ole suutnud teie abielu murda. Kuidas te seda olete saavutanud, kuidas te seda teete? No minu abikaasa minust natukene vanem ka, ta on 14 aastat minust vanem ja, ja võib-olla ta tema elukogemus ja tarkus, eks ole, mis, mis temas on. Et. Meil on, meil on hästi usalduslik suhe, me räägime tegelikult väga palju. Ja, ja üks asi, mis meil on, et me tõesti räägime probleemid, kui meil on probleem, et igas peres on omad probleemid, on head, päevad, on halvad päevad. Aga meil ei ole sellist vimmapidamist. Meil ole pikka-pikka viha. Et kui sul on mingi probleem, siis me räägime selle selgeks. Ja, ja teine asi on see, et ma arvan, et me arvestame üksteisega väga-väga. Ma tõesti tunnen, et, et mul on väga turvaline ja hea kodu kus mul lastaks olla naine ja hinnatakse mind kui ema. Ja siis ei saagi ju olla mitte midagi muud, et kui mina täpselt samamoodi suhtun oma abikaasast lugupidavalt. Ja ma tunnen, et teda mulle on ikka jätkuvalt vaja noh siis ei, siis ongi nii. Mis on paarisuhtest tähtsam, kas see, et seista kõrvuti ja vaadata ühes suunas ühise eesmärgi poole või siis ta vastamisi vaadata teineteisele silma? Mõlemad on tähtsad, ilmselt farman, et mõlemad on tähtsad. Ikka moos tuleb ikka koos, tuleb ikka koos, tuleb vaadata asjadele ja julgeda koos vaadata ja julgeda võib-olla vaadata ka. Tõesti mul on, vot need on, tuleb mul vanaema mängu, et minu vanaema oli see vana vanaema, kelle laps tegelikult lapsena väga palju olin. Ta tohutult hoidis, ma arvan, lapsel, lastest võibolla mind kõige rohkem ja ma olin Tartu vanaema juures väga-väga sageli. Ja vanaema on tegelikult ma mäletan seda töölnud, mõtle, mida teine mõtleb ja näe, mida teine näeb. Ehk et see on kuidagi nagu jäänud, et ma, ma tõesti, vahepeal, isegi kui meil peres mingi probleem on, siis ma olen mõelnud, et oot, aga kuidas ta näeb mind või kuidas tema kuuleb, mida ma ütlesin? Et kui sa nagu suudad niimoodi nagu mõelda, et mida teine nagu või kuidas tema kuulis seda parasjagu ütlesid, et siis sa nagu võib-olla näed ka teistmoodi oma mingit probleemi, näiteks. Vanavanaemast on mul väga palju, ütleme selliseid elutarkusi minu meelest, mida ma ka praegu ise niimoodi kannan on lihtsa tööinimese austamine. Jällegi, mul tuleb üks, üks seik meelde, kus minu vanaema oli Tartus Ühe suure arhitektuuribüroo koristaja, väga lihtne inimene. Ja ma käisin seal arhitektuuribüroos temaga ju kaasas. Õhtuti pidin küll olema nende suurte nii-öelda suurte laudade ja poognate vahel ja, ja vaatasin, mismoodi see töö tegemine käib. Kuhu ma tahan jõuda, on see, et kui ma läksin esimesse klassi ja ikka seal küsitakse, et kelleks te tahate saada ja kes siis tahab arstiks saada, eks tahab õpetajaks saada ja ja mina olin väga kindel, et mina tahan saada koristajaks. Ja ma mäletan, et see, see terve see päev mind Norriti koristajaks, et noh, see oli midagi nii, nii häbiväärset, kuidagi. Ja kui ma memmele seda rääkisin, meil olid memmega sellised omad videvikutunnid. Videvikupidamine on ka praegu mul oma lastega hästi-hästi selline hea aeg. Aga kui memmega seda videvikutundi pidasin, siis ma tollega rääkisin, et kuule sihuke värk, et mis selle koristamisega nagu on, et miks kõik naeravad. Ja see oli päris pikk jutuajamine emmega lihtsa töö tegemisest ja lihtsa töö tegemise vajadusest. Et mul ei ole ka täna mitte mingit probleemi märgata koristajat või majahaldurit, kes käib, lükkab lund nendele tere öelda ja ja see tegelikult on nagu, nagu mennast pärit tõenäoliselt Tartu vanaema. Aga videvikutunni juurde tulles videvikutund on ka selline vahva vahva aeg, et see on mul, mul on väga, väga selgelt meeles, et kui ma selle peale mõtlen, siis see videviku videviku aeg, kus pimedus valguse üle koitu võtab ja, ja siis need jutud, kõik, mis on, et seda ma olen oma lastega teinud täpselt samamoodi ja mulle tundub, et see neil on väga meeldinud. Kõik jutud saab aetud videviku pidades. Ja vaata kuidas jääb aastakümneteks. Ja, ja ma arvan, teie lastele samamoodi, jääb meelde. Te olete mitmes intervjuus öelnud, et te olete oma tütreid Laurati ketterit kasvatanud eeskujuga, et, et see ei ole olnud niisugune käskude ja keeldudega kasvatamine, aga eeskujuga ja hea sõnaga. Te olete kindlasti kohanud mõnda inimest, kes ütleb, et. Ma ei tea, kellesse minu laps küll läinud on, et me oleme kõik ju siin korralikud inimesed, korralikud lapsevanemad. Aga laps on täiesti käest ära läinud, et kas teil on mingi nõuanne, mida teha niisuguses olukorras, kus laps keeldub suhtlemast oma vanematega. Oisaid olla raske? Oi, see võib olla raske. Ega vist siin ei ole ka see hea nõuanne, et lase lapsel olla nii, nagu ta on. Kui ta sinuga keeldub rääkimast. Ma tõesti, ma ei tea, mul ei ole seda, mul ei ole endale seda olukorda olnud. Aga. Ega igale küsimusele ei olegi ega ei tea jah. Mul lihtsalt jällegi, see on nagu lihtsalt ei räägita rääkida, nii et tõesti mul on minu sõbrannal on autistist poeg Ma ma näen, kui, kui meeletut vaeva ta näeb, et saada oma pojale ligi. Ehk et kui mul on see kogemus olemas, siis mul on väga keeruline öelda, sest mul mul seda ei ole. Mul seda ei ole. Ega noh, ma olen ükskord nüüd öelnud, et puberteeti minu lastele vist pole olnudki. Ja ma loodan, et ei tule ka. Aga, aga selles mõttes küll, et, et nad on alati tahtnud minuga suhelda. Ilmselt on selline usalduslik suhe meil olnud kogu aeg, nii et nad ei ole pidanud. Nad on saanud olla nii, nagu nad on, nii nagu nii nagu nad on tahtnud olla. Ja, ja loomulikult see eeskuju, et me, ma ei saa öelda, et ma ei ole oma lapsi kasvatanud, kui on perest teada teatud piirid, teatud normid, mis on hea, mis on halb, mida ma ise kunagi ei tee, no siis laps võtab need omaks. Nii lihtsalt on. Ühes emadepäeva intervjuus te ütlesite, et te olete oma lastele tänulik siis nad on andnud meile võimaluse olla ema ja hea ema. Et kas on veel midagi, mida teie tütred oma olemasoluga või oma noorest east hoolimata on teile õpetanud. Ma arvan, et lapsed on mind väga palju õpetanud. Ma olen tänu neile palju kannatlikum. Ma olen neile tänulik, sest et uskuge või mitte, aga need lapsed on mind ka kuulanud. Kui mul on mure ja Nende tugi vahest ütleme, et kui tõesti on pingeline olnud, et et nad on aru saanud sinust, eks ole, noh, nad saavad aru, kui, kui sul on paha tuju ja kui see paha tuju kuidagi on nagu liiga paha tuju muutub nagu liiga tegemiseks, siis siis jällegi tulen selle juurde, et et lastelt õppidega lastelt vabandust paluma on suur asi oma vigu tunni omaniku tunnistama eest see on väga raske. Jah, ega ta kerge ei ole, aga samas saad aru, et kui sa võtad oma last kui, kui oma partnerit kui oma sõpra ja partnerit, eks ole, siis ta ei ole sinule tõesti niimoodi, et noh, et mina ütlen ja, ja nii peab olema. Aga, aga jah, et selline arutelude teemad ja ja, ja miks mitte ka vahepeal vabandust paluda muidugi. Hästi, mõistlik ja hea tunne jääb selle kirjelduse põhjal teie perekonnast. Tallink kinkis teile selle auväärse tiitli puhul võimaluse koos perega kuskile reisida. Kas te tahate üldse praeguses olukorras kuskile koos perega reisida? Ma väga tahaksin. Ma väga tahaksin, sellepärast et ma, ma pean ütlema niimoodi, et, Meil on väike traditsioon, mul mõlema lapsega, ma olen käinud välisreisidel iga aasta paar korda. Me Lauraga käisime siis, kui Laura veel nii-öelda tahtis minuga reisida, nüüd ta reisib väga palju ja reisib üksinda. Aga Getteriga küll ja, ja ma tõesti loodan, et üks aasta mul on veel, kus ma saan lapsega reisida, näha sedasama arutleda nende, nende linnade ja ajaloole, et et kus me käinud oleme. Et ma tegelikult mulle meeldib väga riist ja ma. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu. Ma ootan seda aega, kui me saame jälle reisida. Et siin ma jälle mäletan seda, kui ma käisin Barcelonas noorena ja ma mäletan seda tohutut purskkaevu ja, ja sellist valgusemängu. Ütlesin selle peale, et issand, kui mu ema oleks siin ja mu ema näeks ka seda, mida mina praegu näen. Et tollel ajal ju emad ei reisinud nii palju, kui palju nad üldse reisida saanud on. Aga, aga see tunne, mida sa reisides kui oma lapsega reisid, see on hoopis teine tunne, see on, see on seal tohutult hea. Ma usun ka mälestustes lapsele kui ka endale, et näha seda kõike koos arutleda, mis ilmas toimub. See näitab teie soovi jagada oma emotsiooni, jagada seda oma emaga jagada neid emotsioone oma lastega. Täname Katri sirelite jagasite oma Tõid muljeid oma kirjeldusi raskest tööst, mis siin on olnud nüüd viimased kaks kuud. Mälestusi oma lapsepõlvest. Aitäh teile, aitäh. See oli siis tänane saade. Aasta emaga. Katre sireliga regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku õendusjuhiga ja järgmine kohtumine juba järgmise saatekülalisega on nädala pärast kuulmiseni.