Mõned päevad tagasi juhtusin vaatama uut kuumasarja täitšeusel tegemist ameeriklase Dallas Jenkinsi teleseriaaliga. Filmi sündmused viivad meid 2000 aastat tagasi. Jeesus aega. See on muideks üks suurima ühisrahastusega projekt terves maailma meediaruumis. Esimese hooaja kaheks osa tegemiseks koguti 10,2 miljonit dollarit. Kokku tahetakse toota täpselt nagu Keymorfronil kaheksa hooaega, ainult et 10 korda väiksema kuluga miljardi dollari asemel 100 miljonit. Selle aasta märtsis ja aprillis Covid 19 pandeemia ajal pakkusid filmi tegijad kõigile soovijatele läbi nende äppi ehk mobiilirakenduse tasuta vaatamiseks seni valminud esimest hooaega. Mina muidugi rakendusest vaatamisega hiljaks aga avastasin, et Youtube'ist saab koos režissööri kommentaaridega kõik osad rahulikult järele vaadata. Pean tunnistama, et vähemalt eelnevatel aegadel olen kristliku sisuga filme vaadanud väikese eelarvamusega. Vahel on läinud hea idee nõrga teostusega natukene kaduma. See on minu isiklik arvamus, kuna sündisin näitleja perekonda, kus allahindlus ei tehtud. Selle filmiga on aga teisiti. 16000 investorit ühisrahastuse platvormilt on majanduslikult teinud võimalikuks tagada kõrge kvaliteet. Väga haaravalt saab kaasa elada Jeesuse-aegse Iisraeli inimeste eludele. Jeesust ennast on esimeses neljas osas suhteliselt vähe näidatud, pigem muid tegelasi, kellest evangeeliumid räägivad. Kolmandas osas on aga pikemalt üks tore episood, kus väike tüdruk Abigail ja tema sõbrad kohtuvad juhuslikult Jeesusega, kes jõe ääres mõned päevad väikest laagrit peab. Alguses arglikke laste uudishimu saab võitu ja nad julgevad võõrale mehele küsimusi esitama hakata. Lõpuks saavad lastest mõneks päevaks või nädalaks Jeesuse õpilased. See lõbus sundimatu õhkkond, mis Jeesuse ja laste vahel tekib, on nakatav sügavad tõed, mida paljud kirjatundjad, õpetajad, teoloogid ja filosoofid läbi viimase paari-kolme 1000 aastane erinevalt tõlgendanud ja nende üle vaielnud kõlavad nii lihtsalt ehtsat Jeesuse suust, et väikesed lapsedki saavad neile pihta. Siiras ja lapselik usk ongi see, mida jumal meilt ootab. See ole kuidagi naiivne ega vastutustundetu, vaid kindel veendumus headusesse ja armastusse, usk ja usaldus. Tihti kipume jumalasse, uskumist ja hingevalgustust üle müstifitseerima, nagu see oleks mingisugune maaväline kogemus vahel mõne inimesel tõesti on eriskummaline lugu Jumalaga kohtumisest rääkida, aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Et jumala, riik on meie ligi ja seespidi meie sees, kui me vaid usume temasse. Markus kirjutab oma evangeeliumis Jeesuse suhtumist lastesse niimoodi. Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks, ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ütles neile, laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on jumala riik. Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes jumala riiki vastu ei võta, nagu laps ei saa sinna. Ja ta kasutas neid, õnnistas neid, pannes käed nende peale. Matteus kirjutab oma evangeeliumis niimodi. Selsammal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde, küsisid kes küll on suurim taevariigis. Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele istuma ja ütles. Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa, kui lapsed ei pääse te taevariiki, kes nüüd iseennast alandab selle lapsetaoliseks, suurim taevariigis ja kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab, minu nimel võtab vastu minu. Ilmselgelt ei räägi Jeesus seda, et me, täiskasvanud, peaksime uuesti lapselikuks muutuma, see oleks vastu jumala seatud arengule, kus me peame täiskasvanuna ise tajuma ja tunnetama piire ja reegleid, headuse ja kurjuse allikaid. Jeesus räägib siin siirast usust usaldusest oma taevase isa vastu. Seesama lihtne usk oli meil kõigil, siis kui me oma ema puusal või isa käekõrval maailma avastasime siis olid meie isad ja emad meie turvapaigad, nemad teadsid kõik ja nemad olid maailma kõige targemad ja tugevamad. Nemad lahendasid kõik probleemid ja neil olid vastused ja keegi halvustanud meie usku meie vanematesse. Nüüd aga alustatakse aeg-ajalt meie kristlaste usku jumalasse taevasesse vanemasse. Mis on vahepeal muutunud, kas see, milles kirjutab Mark Twain umbes nii, et kui ta oli 15 aastane, imestas, kui rumal ta isa oli ja kui ta oli 20 viieseks saanud, imestas jälle, kui palju ta isa oli vahepeal juurde õppinud. Jumal on sama meie muutuma, aga siiras lihtne usk, armastus ja lootus, mis ei ole mitte lapsik paid lapselik, võiks jääda.