Te kuulate saadet nimega ergaks koolist, stuudiosse on tulnud Riina sildas. Tere. Tere. Täpsemalt filmikriitik, on mul õigus? Ja võib öelda ka niisugust filmikriitikuna olen ma vist küll leiba teeninud aastast 87 peale ülikooli lõpetamist, nii et ma ei kirjutanud ja teinud Eesti raadiost saateid 93.-st aastast ja nii raadio kahes kui ka klassikaraadios nüüd jätkuvalt saade fini peegel. Nii et võib tõesti öelda, et filmikriitik ja siis ma jätkuvalt ikka hindan filme ka Eesti Ekspressis. Te kuulate saadet R2 koolis, nagu öeldud täna kinotund ning räägime väärtfilmidest. Kuidas hinnata väärtfilme, on see küsimus, millele täna siis hakkame vastama? Esiteks, mis asi on väärt film? Kui süveneda võib-olla sellesse sõnasse ise väärtfilm, siis see on film, mis on midagi väärt ilmselt. Ja kõik oleneb sellest, et kui laialt seda mõistet vaadelda või missuguses kontekstis, et väärt silm on vaieldamatult selline film, mis ilmselt köidab kinopublikut ja vaatajat mitte ainult siis selle linastumise aastal või siis pärast hiljem televisiooni vahendusel korra näidatuna vaid ilmselt selline film, mida tahetakse veel hiljem mitmeid kordi üle vaadata, et seda võiks nimetada, võib olla väärtfilmiks. Samas on välja kujunenud aastatega ja tegelikult see oli siis ütleme, eelmise sajandini nagu kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kui, kui tekkisid Euroopas enam sellised protektsionistlikku meeleolud, Euroopa filmi kaitseksid ameeriklased hakkasid kangesti oma filmileviga peale tungima ja On ju autorikinokeskne algusest peale olnud, ameeriklaste jaoks on siiski kino eelkõige meelelahutus siis ilmus käibele ka selline nii-öelda autorikino, ehk siis meie mõistes võib öelda ka väärtfilmi mõiste praeguseks hetkeks, kas on, on need piirjooned kadumas ja, ja enam ei tehta vahet, ütleme sellise autorifilmi või, või meelelahutusvahel. Et ka need mõisted on hägu hägunemas, aga võib öelda täiesti väärtfilm on film, mis on väärt vaatamist ka mitu korda. Kas on mingeid kindlalt kriteeriumid, mis panevad paika, et vot siit läheb väärtfilm ja siin on nüüd saast või mingisugune muu film? Ei ole, kes seda mõistet ise kasutab, eks ole, et kui me räägime ajakirjandusest, siis noh, vaieldamatult see on selline käibetermin, et tõesti, see tähistab seda, et film on ka siis kunstilises mõttes kes või kontseptsiooni seisukohalt või ütleme, ajakohasuse seisukohalt huvitav ja väljapaistev võrreldes teiste, samal ajal linastuvate filmidega. Ma ei oleks nii kategooriline selles mõttes, et väärtfilm, autorifilm, mis veel kultusfilm, et neid termineid kasutatakse suhteliselt vabalt tänapäeva ajakirjanduses ja vahetevahel selleks, et paremini lauset üles ehitada vahetevahel lihtsalt, et tähelepanu juhtida filmile kõik tegelikult need terminid on siiski oma sisult veidi erinevad, et kui me räägime autorifilmis, siis see tähistab ikkagi sellist filmi, kus on väga tugev autorikontseptsioon, seda filmi vaadates ka võib-olla mingit kümmet sekundit kahtekümmend sekundit saad aru teistele teose loonud on kultusfilmi puhul võib-olla ei ole autor esikohal, vaid pigem on, kas žanri seisukohalt on see film uuenduslik täiesti erakordne või selle žanri sees noh, näiteks mingi õudusfilmiklassika või noh, et ta kujuneb kultusfilmiks ehk tal on kindel hulk kummardajaid, kes seda filmi järjest ja järjest tahavad vaadata, sellest pidevalt räägivad, et on tegemist pigem sellise nagu kultuurinähtusega juba, et noh, et kõik need terminid siiski, millest me varem rääkisime, värsime, autorifilmi kultus siin nad on veidi erineva sisuga, küll. Kes on need, kes panevad paika, kas film on väärt vaatamist või ei ole? Võib öelda, et, et siin on kolm sellist gruppi, et ühest küljest kindlasti vaatajad, sest kõik filmid ja ma usun, et kõik kunstiteosed ikkagi sünnivad selle mõttega, et neid tehakse kellelegi jaoks, et see inimene, kes neid loob, et tal on mingi sõnum, mida ta tahab edastada, seda kunstiteos on see vahend. Et millega see sõnum edastada. Ja, ja seetõttu kindlasti need inimesed ehk need tarbijad ehk need vaatajad, et need ühest küljest määratlevad, et kas see on väärt film nende jaoks ja väärt silm ka seetõttu, et Nende kõrgendatud huvi selle filmi vastu, kas siis ütleme, inimeste hulk, kes seda vaatab või ütleme, mingi teatud sihtgrupp, kes seda filmi nagu pärast nagu väga hindama hakkab ja, ja, ja sellest ka palju räägib siis kindlasti väärt filmi mõistet kasutavad et selle eriala inimesed ehk siis filmikriitikud vaieldamatult üritavad seda filmi kirjeldada. Väärtfilmi termin on kindlasti üks selline relv nende jaoks. Ja, ja kolmandaks kindlasti noh, laiem avalikkus, ma mõtlen ka ajakirjandus, eks ole, kes ka üritab seletada seda filmi filmi tähtsust läbi selle termini. Nii et noh, ütleme väga lai hulk inimesi Teeme siit vahele väikese muusikalise pausi ning seejärel tuleme tagasi ja vestleme Eesti filmidest ka. Te kuulate saadet R2 koolis, külas on Riina Sildos ning räägime filmidest. Tuleme eesti filmide juurde, kas Eestis on olemas väärtfilme? Et Eesti film ja tegelikult ju alates eelmise sajandi 50.-test aastatest alates ka toodeti ja põhiliselt muidugi Tallinnfilmimärgi all oli ka telefilm olemas ja kokku tegelikult igal aastal tuli Eestis kakskolm filmi ekraanile kas siis nüüd valgele ekraanile või helesinisele ekraanile. Vaieldamatu ainult Eestis on sündinud suur hulk tippteoseid ja kriitikud tihtipeale üritavad neid ritta seada. Et missugused on siis Eesti filmi nii-öelda top 10 ja, ja selline kerge küsitlus toimus ka kolm-neli aastat tagasi, kui ma ei eksi, aga noh, ütleme nende kriitikute hulk, kes neid filme hindama siiski suhteliselt piiratud ja ütleme, selliste laiemad küsitlust vaatajate hulgas läbi viidud pole ja, ja ka puudub tegelikult Eesti filmiauhind, mis mingil määral ka väärtustaks võib-olla ja aitaks orienteeruda, et mis siis on väärtfilmi, mis oleks nii-öelda mingiks kvaliteedimärgiks? Praegusel hetkel küll veel mitte. Küll, aga no kultuurkapital annab tõesti üks kord aastas välja filmipreemiat ja see on siis aasta film, parim dokumentaalfilm, parim animafilm, mängufilm ja samuti ka premeerib parimaid autoreid, seal on võib-olla üks kriteerium, mille järgi otsustada viimaste aastate jooksul, aga enne seda muidugi on aeg teinud oma sektsiooni tegelikult, et kõik, kes me oleme Eesti filme näinud, peame kõige paremaks filmiks viimseid, reliikviaid millegipärast, eks ole. Teisest küljest noh, kriitika võib loomulikult selle peale viltu vaadata, tegemist on suhteliselt niisuguse odava seikluslik romantilise filmiga, kus noh, ei ole ei sügavat, et eks ole, ega ka ütleme selline maailmatasemel tippteostus, samas aga on kõikidel eestlastel need laulud peas, tsiteeritakse filmis dialoogi ja kõik on ülirõõmsad jälle kui pühade ajal see film nagu Eesti televisioonist peale läheb. Et selles mõttes on väga raske nagu määratleda, mis võiks olla Eesti väärtfilmide nimekiri. Samas kindlasti Arvo Kruusemendi filmi kevade suvi, sügis vaieldamatult Kaljo Kiisk on äärmiselt viljakas ja äärmiselt silmapaistev lavastaja olnud ja ja hullumeelses on, on eesti filmikriitikutele kõige lemmikum olnud. Nii et ütleme, kuni aastal 91, mil kõik filmid tegelikult ju Tallinnfilmi egiidi alt välja tulid on ühel või teisel määral siiski meie osa meie rahvuskultuurist ja on seetõttu juba Meie jaoks väärtfilmid. Aga teisest küljest, Ma arvan, et igalühel on vaieldamatult oma lemmik, mida ta uuesti uuesti tahab üle vaadata. Sellepärast rahvusfilmide puhul tegelikult töötavad ka teised kriteeriumid selles mõttes, et, et meil on huvitav vaadata näitlejaid, kes nägid võib-olla 20 30 aastat tagasi job noored välja, missugused on siis välja nägi, mis oli näiteks Tallinn-Tartu Visunegi Eestimaa välja, ütleme kuuekümnendatel aastatel. Et noh, samas on ka selliseid dokumendid meie elust, mis pakuvad päris nagu muud huvitavat avastamisrõõmu. Kui me räägime tegelikult nüüd uuema aja filmidest, siis see on olnud päris raske periood eesti filmielus, sellepärast et noh, oli selliseid 10 musta aastat, mil eesti film praktiliselt oli surnud tänu sellele, et Tallinnfilm saadeti laiali, erastati ja filmitootmine kui selline täiesti katkes. Õnneks kaks stuudio nukufilm, kui Eesti joonisfilmi suutsid oma tootmise jätkata, suutsid jätkata nendesamade inimestega, kes olid talifilmis tööl ja seetõttu nagu eesti animafilm on maailmas väga kõrgelt hinnatud. Priit Pärn saanud assifo elu preemia, mis on kõige kõrgem auhind üldse ühele animategijale ja meie animafilmid on pidevalt festivalidel võistlusprogrammides tuues ära auhindu, et see on selline mõnes mõttes nagu parameeter tunnistamaks, et tegemist on tõeliselt heade väärtfilmidega, et ühest küljest nad on, on teada ja tuntud siin Eestis ja teisest küljest nii-öelda väga hinnatud väärt filmidena mujal maailmas ka lühifilmina ja eelkõige. Ja, ja teine asi, mille poolest Eesti on nagu omal ajal silma paistnud on nagu dokumentaalfilmid Mark Soosaar Andres Sööt, vaieldamatult Peep üks ja mida muidugi rahvas alati kõige rohkem teab ja näeb, on mängufilm. Mängufilmiga ongi, see, on kurb lugu, et kuna mängufilmi eelarved on ikkagi väga kõrged ja mängufilmi ettevalmistus on miinimum kaks aastat, tavaliselt kuskil kolm, neli lausa viis ideest, kuni siis võtteperioodi, niisiis need 10 musta aastat eesti filmis andsid tõeliselt tugeva tagasilöögi, kuna mängufilme ei olnud võimalik toota lihtsalt rahalistel põhjustel ja mängufilmi tootmine läks väike stuudiote kätte ja nüüd siis on, ütleme niimoodi toimunud uus tõus ja aastast 2000 on meil ekraanile tulnud nimed marmortahvlil kui ka vanad ja kobedad sigade revolutsioon ja palju uusi teisigi mängufilme. Siin on nagu raske hinnata isegi praegusel hetkel, et mis nendest on nagu väärtfilm, need kõik on väärtfilmid selles kontekstis, et inimesed on väga karmides tingimustes näinud kõvasti vaeva ja andnud endast parima, et teha filmimis, meeldiks publikule ja teisest küljest noh, mida 10 aasta pärast oleks hea vaadata, kuigi siinkohal tahaksingi Lennart Merele kes väidab, et filmikunst on kõige kaduvam kunst, sellepärast et kui vaadata vanu linateoseid, siis Neid ei huvita kedagi. Et minu arvates, kui vaadata sajandi alguse filme või kui vaadata näiteks 40. aastal sügisel Keini, mis on geniaalne film ja siiamaani ta on alati eriti väärtfilmide edetabelis number üks, nii et aeg, võib-olla filmide puhul tõesti ei ole kõige määravam. Siiski huvitav oleks vestelda sellisest filmist, nagu näiteks malev linastus just hiljuti septembrikuus ja mis tekitas sellise diskussiooni tegelikult ajakirjanduses ühest küljest, mis siiamaani kestab, sest paar päeva tagasi stopi saates Gerda kordement võttis sõna teemal filmikriitika ja nii-öelda väärt film, et filmikriitika põhimõtteliselt nagu ei suudaks suhestada ennast filmiga ja mõistab seda liialt hukka ja, ja käitub nagu arusaamatult lugejale küsimusele eelkõige selles, et, et kui malev tuli välja maleva autoriteks on fraktsioon, noored, vihased mehed, kes ei ole professionaalid, kes lihtsalt armastavad kino teha, teevad seda mõnuga ja alustasid tegelikult oma karjääri sihukese mõnusa lühifilmiga nagu tapja õllejogurti vist sai siis Palamuse filmifestivali peaauhinna. Aga nüüd on küsimus selles, et nad on teinud täispika Ajaloolise farsi ja, ja seda esitletakse, kui noh, nii-öelda mainstream filmi ehk siis noh, nii-öelda kui professionaalselt tehtud filmi, kui sa vaatad selle plakatid Coca-Cola Plaza seina peal mõõdus viis korda seitse meetrit, siis sa mõtled, et aulalaad võib-olla tõesti monti püüton või noh, midagi taolist, eks ole, sa lähed vaatama ja sa ei saa aru, mida sa siis lõpuks näed, tegemist on tõeliselt nagu niukse vahva bee trash filmiga, mida peakski nagu minema mõnusat reklaamima kuskil tänavanurkade peale, siis peaks näitama garaažides kinomajas palun väga tekitama sellise adekvaatse õhkkonna sinna vastu ja siis tekibki vastuolu, et ühest küljest nagu seda näidatakse nii-öelda väärtfilmide ehk siis professionaalselt teostatud filmide ekraanil aga see ei ole professionaalne filme, tegelikult ta ei olegi nagu selle taotlusega tehtud. Nii nagu aetakse kergelt, nagu publik segadusse samas filmikriitika teda tõlgendab. Kui ütleme sellist bee filmi ja avalikkus ei saa aru enam, millega on tegemist. Et see on selline üks tüüpiline näide, nagu et selle väärtfilmi termini nagu tõlgendamisest Mul tuleb meelde ka üks huvitav seik Eesti filmil turult just nimelt, kes hiljuti tuli välja, vali kord, mis, kui ma ei eksi, siis Eesti filmikriitikute seas pigem just Eesti kodanike seas ei pälvinud heakskiitu. Ja sellega oli suur jama, aga hiljuti ühele filmifestivalil sai väga olulise kõrge auhinna. Ja see on väga kergelt seletatav sellepärast et, et vali kord on oma olemuselt selline provokatiivne sõnavõtt filmi seisukohalt on muidugi huvitav, kuna ta on tõesti noh, niisugune seda tüüpi dok nagu teeb Madli moor näiteks ja seetõttu ta on ka huvitav festivali nagu publikule sellele žüriile, kes valib neid filme ta nagu värske ta, tal on mingi teine nurk, millele materjali lähenetakse, ta on julged, on ülbe siis alati žürii teine tegelikult meeldib ja ka Eesti kontekstis oli tal seesama iseloom, aga kunstilises aspektis, et noh, et kas ta siis pakub meile mingisuguse uue elamuse kunstilisel tasemel? Ei, vaieldamatult mitte. Et on nagu väga tugeva sotsiaalkriitilise iseloomuga, pigem et miks mitte, igal juhul on ta väljapaistev linateos ja seetõttu võib teda nimetada väärtfilmiks. Kuulame siit vahele veidi muusikat ja siis oleme jälle tagasi. Käisin hiljuti sellist filmi vaatamas nagu siinsete kinos Sõprus, mis reklaamiti tudengifilmifestivali käigus ka kui väärtfilm. Ja mis minu emotsioon sealt välja tulles oli see, et mulle see absoluutselt ei meeldi ja kohe, kui ma koju jõudsin ja läksin Internetiportaali IMDB pom, andsin sellele kõige madalama hinde, mis ma sain, sest et see oli mulle vastu ja ma ei leidnud sealt mõtet, kuidas filmikriitik hindab filme? Ma saan aru, et mina hindasin lihtsalt emotsiooni põhjal, mina ei näinud sealt mingit sisu, aga kuidas filmikriitik sellesse suhtub? Clive kriitik tegelikult suhtub ka väga subjektiivselt selles mõttes, et Tanja lihast ja luust inimene, et sa oled tema taustast ka selles mõttes, et kus, missuguste filmide keskelt on üles kasvanud, et kui vaadata näiteks Ameerika filmikriitikat või Euroopa oma või näiteks Eesti omad, Eesti oma väga tugevalt siiski üles kasvanud nii-öelda vene kinematograafia pealt ja teda mõjutanud vaielda matult seitsmekümnendad aastad võib-olla kaheksakümnendad, aga no ütleme, Eesti filmikriitika on suhteliselt eakas. Kuigi on ka nooremaid tegijaid. Karlo Funk võiv Jaak Kilmi, Renee Vilbre, kes nüüd on ise filme tegema hakanud, et ja tegelikult nemad on üles kasvanud, noh ütleme Tarkovski filmide peal, võib-olla ka prantsuse uus laine ja nii edasi nii-öelda tugeva autorikino peal, ameeriklased rohkem hindavad tegelikult filmi sisulist poolt ja, ja kuidas see nagu teostatud professionaalselt, kuidas lugu tööd ja seetõttu on sellele filmile ka äärmiselt vastakaid arvamusi, kui siin praegusel hetkel huvitav nagu filmikriitiku seisukoht, siis mind valdasid täpselt samasugused tunded, kuigi ma saan aru, et see kliima on teostatud väga huvitavalt selles mõttes, et seal on nagu kasutatud kolm t taustu, et vedrud riiges kasutab, kes on iseenesest väga huvitav niukene Tarantino pundist pärit kunsti, kes tõesti suudab alati väga head näitlejad leida, ta on innovatiivne, tal on väga huvitavad lahendused niukestele, klišee, žanritele, mida ta pea peale pöörab ja siis täiesti uuesti, nagu toob ekraanile ta muidugi ei ole nii andekas kui Tarantino, kes on geenius selles mõttes, et ta on vananenud, miljon filmi oma elu jooksul videobaaris töötades ja, ja miksime täiesti uudselt kokku ja saavutab täiesti uue teose. Et ta on üks väheseid, kes seda tegelikult suudab teha. Rodrigo selles mõttes nii andekas vana ei ole, samas on ta ikkagi suhteliselt põnev selles, et kuidas ta neid žanreid siis nii-öelda miksib, eks ole, seda, seda tulemust on huvitav vaadata. Aga selle filmi puhul ma pean sinuga nõustuma selles mõttes, et miks need arvamused kaldusid nagu äärest äärde, tegemist on nii-öelda koomiksi Anineerimisega koomiksilinateoseks tegemisega, et on erinevaid variante, on tegelikult Mann on Superman, on jumal, neid aina tuleb rohkem, sest hoolivad on lihtsalt nagu kuivkaev. Kõik stsenaariumid süüakse ära juba esimesel tasandil. Miks Hollywoodist häid filme tegelikult ei tule? Õudselt lihtne. Sellepärast et filme toodab mänedžer, kes on nagu maailma absoluutselt niuksed, tippkoolitatud Ta mänedžeri. Aga samas need stsenaariumid, mida tuleb ka tohutul hulgal, sinna ei jõua nendeni sellepärast et need palganud stsenaariume lugema. Üliõpilased, eks ju, kes noh, selles mõttes peavad väga, täpselt ja subjektiivselt nagu ise otsustama, et kas neile see meeldib või mitte ja, ja selleks, et üldse sellest nagu torust läbi pääseda, eks ole, peab see vastama tavaliselt väga niuksed kindlatele nõuetele see stsenaarium, sest nad ei taha eksida, need rahad, mis sinna filmi pannakse niivõrd suured. Et see peab vastama nii-öelda nende mallidel, mis depiline filmid jube igavaks, aga tagasi koomiksite juurde, et miks koomikseid kasutatakse ka nii palju, sellepärast et on selge, et see süžee ehk lugu on nii paljudele inimestele juba tuttav koomiksite kaudu, et seda on nagu väga kerge ekspluateerida ja seetõttu on nii-öelda müügiedu tagatud. Nüüd Rodriguez tab koomiksi ka samuti nagu teised, noh, ütleme võib-olla mainstreami tegijaid, aga Ta ei lahenda seda nagu tavaliselt nii-öelda live action ehk siis mängufilmi statistikas ehk siis 35 kaamera 16 millimeetrit, mis iganes ei ta mikser sinna taha nagu kolm t taustad ehk tehes sellel nii-öelda liikuvat kaks koomiksiks. Et ühest küljest see on, see on uudne, see huvitav, seda võib-olla garantiina kasutades lihtsalt puhast kaks animatsioonikilbis ja see oli tunduvalt huvitavam, minu arvates aga Rodriguez siis lihtsalt läheb ütleme selle stilistika ohvriks, sellepärast et minu meelest see lugu enam pole, see lugu muutub kergelt nagu tühjaks õõnsaks tüütuks, et selles mõttes, et sa näed Mikirurgi õudsalt heas osas nagu tõesti viimase peal nagu huvid. Kõik karakterid on samamoodi samasugused nagu koomiksis, nad on üheplaanilised, neil ei ole mingit karakteri arengut, neil ei ole sügavust, eks ole. Et kogu see film on liiga ühetasandiline, lihtsalt hakkab igav, et kaua sa võid seda vaadata. Et seetõttu nagu ongi need arvamused seinast seina, et täitsa ühest küljest võid vaimustuda, et see on nagu väga emotsionaalne otsus, et sa võid vaimustada sellest Laksakesena, et tal oli väga kõrge hinnangu ja teisest küljest, et kui sa hakkad nagu asjadesse süvenema või panete laiemasse konteksti Polegi nii väga huvitav. Just teostamise poolest oli nagu okei, eks kogu need värvid, liikuvus ja nii edasi, aga, aga samas ta hakkab meenutama kõiki neid teisi Hollywoodi asju nagu Batman, Spider-Man ja seal mingisugune lillas kostüümis mees, kes katuselt katusele hüppasid, John, kes elas samas sisu poolest ilmselt ei anna Tarkovski mõõtu välja. Kuidas kellelegi, kuidas kellelegi, sellepärast, et filme tehakse ju maailmas tohutul hulgal. Euroopas tehakse igast 650 filmi, Ameerikas 500 filmi, Indias tehakse kõige rohkem maailmas kaheksa filme aastas. Ja tegelikult see filmide hulk, mis maailmas toodetakse, on lihtsalt meeletu. Väga paljud filmid muidugi jäävad ainult oma koduma ekraanidele. Väga palju filme toodetakse ainult televisiooni jaoks ju väga palju. Filmid ei rända üldse maailmas ringi, et kui me vaatame tegelikult, kui palju filmid levivad, siis leiavad muidugi ainult Ameerika meitšerite tehtud leiavad väga üksikud Euroopa filmid, võib-olla 10 üle nende tootmisterritooriumite. Nii et tegelikult noh, see, mille järgi me otsustame filmide järgi hulk on väike, aga samas nad on ikka erinevad ja me võime tõesti öelda seda väga julgelt võime öelda, et nii palju, kui on inimesi, nii palju erinevaid filme, et nad räägivad kõik erinevates keeltes, homme teen pildi keeltes erinevatele inimestele killast ja on olemas inimesi, kes kummardavad tarkovskid. Kindlasti on inimesi olemas, kes kummardavad tegelaskujusid sel Supermani Bäckmani, kindlasti on inimesi, kes kummardavad näitlejaid. Ja tegelikult kogu Ameerika, ma filmi turundus on üles ehitatud ainult näitlejate peale. Et minnakse vaatama eelkõige näitlejaid, nii et see on niivõrd palju tegelikult neid erinevaid aspekte, mille järgi keegi võiks ja peaks hindama filmi. Nii et ma arvan, et see väethiimi termin jääb igaühe tegelikult nagu enda otsustada, lõppkokkuvõttes. Kus kohast on võimalik inimesel vaadata väärtfilme näiteks David Lynchi filme või Alfred Hitchcocki filme, selliseid filme, mis midagi väärt on, kuskohast saab neid näha, sest televisioon neid ei näitame, kinos neid suuremas osas ei ole. No asi räägib laisk inimene, sellepärast et viimasel ajal on filmileviga tõeliselt suure hüppe teinud, et Eestis näeb ära kõik enamus need filmid tegelikult, mis nii-öelda selles suures levis, ongi tõhusat tööd on teinud Pruus ja praegu on ju Coca-Cola Plazas vene filmide nädal, mis on lausa suurepärane siis Menamas pess, kus näeb ära üldse üle 300 filmi, sealhulgas muidugi lühifilmide dokfilmideks. Ja PÖFFi kohta pean ütlema, et olen oma elus suhteliselt palju ikka festivalidel käinud ka mitte ainult suurtel, vaid ka väiksematel PÖFFil on erakordselt hea programm, tõesti on nii, et, et kui vähegi võimalus, siis seda aega peaks küll enda jaoks nüüd nii-öelda broneerima, et film ära vaadata. Ja muidugi on alati olemas Amazon ja, ja muud netiväljaanded, kust on võimalik kõik filmid ära tellida. Sellepärast, et juba päris pikka aega antakse välja näiteks ka Inglismaal, näiteks Briti filmi instituut annab välja, ütleme sellist autori filmide katalooge, noh, nii-öelda raamatukogusid, eks, ja samamoodi tegelikult ameeriklased, voolner, meie levitaja VK holding on andnud välja väga palju autorite filme Kultuuriministeeriumi toel, nii et tegelikult on võimalik ka maailmas juba juba juba kõik filmid kätte saada, samamoodi tegelikult aasia filmid, mis, mis rändavad üha rohkem ja rohkem India filme, samamoodi. India filmid tulevad, nad on lihtsalt Euroopas nagu raskesti levitada, seda tavaliselt kolme tunni pikkused. Et on olemas Inglismaal küll väga palju hindusid, tegelikult oma rahvusfilme armastavad ja iga aasta tuleb üks selline suur India film välja. Nüüd on taas, ma kahjuks ei mäleta selle töö pealkirjaga üks rikkamaid tööstureid on rahastamas filmi Budast, sellest tuleb taas selline film, mis ilmselt nagu alustab kannis ja läheb ja nii edasi ja nii edasi. Filmid levivad Aafrikast, Iraanist, Kosovost. Kui vähegi soovi on, siis surfata internetis ja, ja küsida ringi. Kinotunnist Ena vestlemise seina sildusega jäivist puudutamata selline teema, et kuidas hinnata filmi kas heaks või halvaks, mis teeb ta heaks, mis teeb ta halvaks. Vaatamata sellele alati sellele subjektiivsele hinnangule noh näiteks, et kuidas see lugu mind puudutab, eks ju, või kuidas ma suudan samastuda kangelastega jättes selle kõrvale muidugi mingisugused professionaalset kriteerium, mille järgi filme hinnatakse ja mis on minu jaoks alati esmatähtis, tähtis on, et lugu ise süžee või fabule ükstapuha kuidas siis noh, see siis vastavalt põhjus-tagajärg üles ehitatud või, või siis nagu segipaisatud sündmustena. See väga oluline, et kas sa saad sellest loost aru, et mida sul on tahetud öelda, kuidas on jutustatud, kas seal on mingisugused loogilised vead ka seal on mingid augud sees, et noh, see on nagu selline üks hindamiskriteerium, kui me ei räägi autori filmist ja kui ei ole tegemist väga tingliku maailmaga, mis on autori poolt loodud, et noh, sa lihtsalt nagu hõljud seal mingi seisundifilm siis teine kriteerium kindlasti on näitlejate valik, kui õnnestunud see on, kui hästi nad mängivad, kuidas on tegelikult dialoog kirjutatud nende jaoks, kuidas nad seda suudavad nagu väljendada siis kindlasti operaator, missugune on operaatoritöö missugune koos operaator ja lavastaja vahel, et missugune harmoonia nendevahelisest noh, operaator on seegi siit tegelikult visuaalselt selle nägemuse ellu tan üks olulisemaid loojaid tegelikult filmi juures. Et kui me näiteks Eesti operaatoritest räägime, siis Sulev Keeduse filmi puhul on Rein kootav see, kes nagu suudab tema maailma nagu maksimaalset välja tuua või on vähemasti seda siiamaani teinud siis väga oluline on ka helilooja väga hea helilooja loob sellise muusikalise tausta, mis ühest küljest nagu täiendab pilt, teisest küljest ei häiri, nagu ta, ta ei hakka omaette elu elama, samas kui tuua ta välja nagu selle pildi juurest siis ta elab oma elu. No näiteks ma ütlen nüüd ma nii muusika näiteks siin kämpieni filmis piano on täiesti geniaalne selles mõttes, et loob sellise leitmotiivi, mis hakkab täiendama kogu filmi nagu sisu iseenesest täiesti omaette elu. Ja, ja nüüd ma olen ju tegelikult või ihuhelilooja olnud ka, et sa mäletad seda muusikat, alati seondub sul selle filmiga, sa võid teda iseseisvalt ka kuulata, täiesti geniaalne helilooja ja Eestis, samamoodi on Sven Grünberg väga hea filmi helilooja tõesti ja ta on välja andnud ka plaadi, ütleme, hukkunud alpinisti hotell, eks me kuuleme ka seda hea meelega. Nii et ka see on väga oluline komponent filmist, nii et noh, neid komponente väga palju montaaž, mis tegelikult paneb noh, selle tempo paika ja annab ja samuti võtmefilmi mõistmiseks, eks ole, Shannen alati määratleb ära, et nahk on eepilise ajaloolise filmiga tegemist, eks ole, siis me eeldame seda, et pikad kaadrid, eks seal pikas stseenid, et seal ei ole nagu hakitud, nagu tavalisi action filmides on lõikeid on nii palju, et sul käib, hakkab enne pea ringi käima juba, et ei jõua pilti jälgida, niivõrd palju on lõigatud. Et aga noh, samas on, on, on seesama moodi, et missuguse mosaiigi või missuguse tükita paneb montaažilaual kokku, et missugune see film siis lõpuks nagu väljend. Seni me ei tee ainult lavastaja filmide tegelikult loominguline grupp alustades tegelikult juba sellised produtsendid, eks ole, selle loomingulise grupi nii-öelda lookos lavastajaga kes tegelikult valib koja stsenaariumile, kes valib stsenaariumiks lavastaja paneb loominguga grupi kokku kuni siis selle inimeseni platsi peal, kes nagu klappi läheb. Et kõik see suur kooslus, kõik see suur nagu loominguline ja tehniline meeskond, et see loob selle linateose, mille me lõpuks näeme ja mida professionaalsemalt, mida ühes rütmis hingamisest tehtud, see film on Nende selgemas nägemuses seda parem, see film on, et tegelikult on naiivne arvata, et kui stsenaarium on kehv, et ta läheb ekraanid paremaks, seda võtteplatsil montaažilaual parem paremaks võimalik teha ei ole võimalik teha. See kõik on ekraanil näha, aga suurendatuna ja samamoodi, mis on väga oluline, on see, et filmil oleks nagu hing sees. Et need inimesed oleks kantud sellisest, noh, ma ei teagi nimotograafilist, mis iganes vaimus, see annab ka filmile nagu sellise teise võimalusi isegi täna vead sees näiteks nimed marmortahvlil, eks ole, see, kuidas need poisid seal mängivad ja missuguse hingestatusega ja missugusest, sellisest nagu vaimust see silma on kantud. Vaieldamatult see teeb sellest filmist väärtfilmi, isegi kui ütleme oleks või on kuskilt võib-olla sealt midagi natuke lõigata või mis iganes, ikkagi see film nagu töötab väga hästi. Vahetevahel, kui on kuskil ütleme puhtalt noh, ütleme nii-öelda ideaalse skeemi järgi mingisugused väikesed vead siis mingid muud asjad võivad selle kompenseerida. Et lõpptulemus, oleneb, missuguse tundega inimene sealt kinost välja tuleb. Et see on kõige olulisem, et see on see lõplik hinnangu kriteerium. Kõige naljakam on muidugi see, et millest, mida ma tahaksin mainida, on näiteks, et miks nii-öelda Ida-Euroopa filmid on olnud edukad, filmifestivalidel on viimase 10 aasta jooksul kõik kergelt vigased filmide vigased filmid meie jaoks just olnud ja minema neid vigu ja saame nagu aru, et noh et mille pärast see nii on, et tootmisraskused, stsenaarium on liiga kiiresti käiku läinud, kellelgi pole olnud raha, palgata toimetajat ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aga festivali žürii on vaadanud neid filme nagu tulnuna täiesti nii-öelda elutervest kinematograafilisest keskkonnast, kus filme tuleb tõesti nagu Vändra saeveskist laudu, eks ole, ja nende jaoks on need värsked, et nemad vaatavad neid vigu tegelikult kui noh, taotluslike, mis tegelikult ei ole, ütleme, eksootiline regioon olnud ka, et seetõttu need filmid tihtipeale me ei saa ise ka aru, et huvitav, miks te selle auhinna sai võrreldes selle selle filmiga, eks ju, on ta nahk küsitava väärtusega. Kuna alati hinnangud on subjektiivsed ka filmifestivali žüriid ees kui ka kriitikute puhul, siis eelkõige minu sügav soovitus. Jälgige oma südame häält. Sellega lõpetame täna raadio kaks koolis, kinotunnis oli külas rinna Sildos. Aitäh tulemast ja kõike head. Aitäh.