Meil on nüüd hea meel tervitada oma stuudios oma saates heliloojat ja dirigenti Jüri-Ruut, Kanguri, tervist? No kas see pulgake, mida dirigendid käes hoiavad, kas see on kuidagi eluliselt vajalik, kas ilma selleta üldse ei ole võimalik orkestrit Grigori dirigeerida? On ikka üldiselt seal nagu just orkestri dirigentidelt koori dirigent seda ei kasuta, aga see on ikka harjumuse asi, et viimasel ajal nagu aina rohkem ja rohkem võib näha, ei kasuta orkestri dirigendid seda, aga see on noh, eks ta sellest on tulnud ilmselt, et natukene nagu paremini, nähtavus oleks eriti võib-olla kuskil ooperiteatris, kus on pime näiteks ja noh, niukene ainult puldi valguse kuma ja et siis oleks nagu käed võib-olla ei ole nii nähtavad, et sa dirigendikepp justkui nagu mingi helendav pulgake kuidagi annab sellist. Et see ei ole see ei ole niimoodi, et orkestrid peavad jälgima seda sena helkleva pulga otsa nagu võlu, kepikest. No eks nad jälgivad nagu kätt tervikuna, et see on siis nagu käepikendus või midagi sellist ja kui suur on 100 liikmeline orkester ja, ja võib-olla nähtavus on nagu ja teha mingi väga väike sõrmeliigutus, siis ei ole võib-olla nii nähtav, kui, kui see koos selle kepiga Mobiiltelefonid, me peame Aabiculenud järjest väiksemaks, et kunagi oli, peab hästi suurelt, ei tõmbaks tugijaamaga kaasas tassima. Kas dirigendikepikese on ka midagi sarnast olnud, et ajalukku tagasi vaadates mingit tervele toigas, millega vehitakse? Ega ma nii hästi seda ajalugu ei teagi, ma ei tea, kui ma usun, et selles mõttes ta kindlasti alguses mingisugune niuke nagu puhkpilliorkestritele on niisugune juhtpulk lihtsalt ülevalt alla, et aga millal nüüd selline dirigendikepp tekkis nagu praegu, et seda ma arvan. Ta on rohkem olnud selline nagu. Noh, mitte mitte nii-öelda konkreetselt mingi pikkuse, see on igaühe individuaalne, kuidas keegi tahab, et näiteks ma olen kuulnud Neeme Järvi pidi enne kontserti olema selline mapp, mille ta teeb lahti, kus on 20 dirigent ja siis, kui on raskem mingi sümfoonia sihukene, traagiline, massiivne sitta, võtab ühe siukse suurema jämedama niuke kergem mingi Mozarti lugu, sest ta võtab niukse. Teine. Mis ma saan, on ostu nagu justkui nagu kitarrid või seal on mingid erinevad firmad, kes toodavad dirigendikeppe ja on olemas ka niimoodi, et tal on halvemad ja niuksed, odavama kategooria dirigendikepi tulundus, kallimad ja niisugused noh, nii-öelda dirigentidest tradivaarused kindlasti. Pärelgi, millest on tehtud, on ka siis mingi on ka plastmassist ja lihtsalt mis kuskile vastu läheb kohe katki minna, aga on tavaliselt see fiiber on selline materjal, mis on siis nagu vastupidavam. Ja ei noh, see on muidugi, hinnad võivad erinevad, mõned on lihtsalt ja lihtsalt saab selle tunnetuse, aga selleks, et nagu ise harjunud olla, see on päris oluline niuke, ta on. Vahest on olnud noh, mõnikord on lihtsalt niivõrd raske see dirigendikepp, et käsi väsib ära selle dirigendikepi pärast, et selles mõttes see ei ole päris nii, et toota ükskõik millist ta peab olema ikkagi nagu mugav kork, mis otsas on, et see oleks ka selline peos hoides nagu mugav. Selle dirigendikepid on poes müügil, ses mõttes me läheme muusikaga turistide kauplusse, palun, mul oleks dirigendikeppi. Siis nad Nelima. Jah, leid ikka on, aga ega seda valikut. Noh, nii väga ei ole, et ikkagi taas lähed poodi ja siis katsetada, et kas see sobib ja mõnikord on kas korkuse muna liiga suur või on see kepizeliga jäme või midagi ei sobi või ta madal peab olema nagu see muna otse siis dirigendikepi osa peaks olema nagu tasakaal. President suka varastada ei ole. Jah, et tasakaalus, et muidugi on see kepi osa liiga raske, siis kui sa võtad kätte, siis hakkab Fena liigaga alla vajuma või vastupidi, et see korgi Osamis peo sisse jääb, on liiga raske, et ta peaks olema nagu niuke balansis, et oleks, aitaks dirigeerinud. Ma olen kuulnud, et et noh, ütleme näiteks Piiuldajatele nad ikkagi Madvoteesi viiuldajaid, milliseid, milliseid pilli neil on, kellel nüüd onstradivaarias, kellel, kellel mitte, räägitakse, kui palju üks või teine pill maksab vajadus dirigentide, nii, et te lähete kuskile näiteks mingile festivalile ja siis Võtan välja. Vaatate, vaatate selle järgi, et ka hea üks või teine dirigent on? Ei, seda ei saa. Mõtlesin, eriti kui publiku poole pealt jälgida, siis nii kaugelt ei saa sellest suurt aru, milline relv käes on, et ega see noh, ta on ju niukene dollaritega klingi nagu selles mõttes küll, see on ikkagi individuaalne igaühele, et ta ei ole. Ma arvan küll, et nüüd keegi võistleks sellega ja noh, ütleme mõni on harjunud sellise pikema dirigendiks, leppige mõni selline lühem, aga ma tean näiteks, et Jüri Albert Estonia teatris, tema juhatab alati sellise lühema dirigendikepi uda, on niimoodi harjunud. Mõni tahab just, et on hästi pikk. Kas siis suurus loeb? Kitarrimängijatel on tehtud tihtilugu niimoodi, et nad räägivad otsele kitarriga kunagine Jimmy Hendrix, vot mul õnnestus 20000 dollariga kuskilt oksjonilt saada dirigendikepp, dirigent on ka mingi selline dirigendile dirigendile liin, et tal olemas mingid eriti ihaldatud dirigendid kuskilt kaugest ajast, keda võib-olla meie hulgas enam pole ja kellel ei olegi dirigendikepid, nagu veel kuskil liiguvad ja mehed ostavad neid suurte suurte rahade eest. Vot ma usun, et see võib nii olla, sellepärast et ega meil siin Eestis muidugi ei liigu, aga kui on olnud sellised suured nimed nagu mingi Herbert von Karajan, Leonard Bernstein või midagi sellist, et kui kellelegi noh selline kuskil oleks ja siis see on ikkagi niisugune põhimõte, auasi, et näiteks oleks võimalik selle dirigendikepiga juhatada ikkagi seal midagi, nagu sisuliselt ilmselt ei muuda selles muusikas juhatada kana niuke. Aga ma arvan, et noh, need ei, need on taas kuskil muuseumides, et need niimoodi levitad tõeliselt. Dirigenditöö on minu arvates suhteliselt suurt füüsilist koormust nõudev ala, et kuidas, kuidas teie ennast vormis hoiate füüsilises mõttes ja, ja mis on need nõrgad kohad, mida noh, juuksuri, tal on, jalad jäävad haigeks, õpetajatel, hääled, mis, mis dirigendile haigeks jääb. No käed võivad jääda küll, tähendab see teinekord eks ta muidugi nõuab tavaliselt kui on juba aastaid tehtud, ega siis ei raiska ennast iga kord, et noh, see füüsiline noh, ei ole nii, et sa oled nüüd mingi väsinud, et ma võin mingi mitu tundi juhatada, et ega sellest nagu midagi kuskilt ära ei väsi, rohkem, võib-olla vaim väsib või midagi sellist, aga et see tehnika asi on nende aja jooksul omandatud, seda ma olen õpetanud ka ja ma tean, et see on päris raske töö, et seda õigeid lihaseid kasutada, et noh, käed ei olekski hoopis ja nii edasi, et see on selline, eriti kui õpetaja tahab just jälgida, et õpilane õpiks nagu vabalt seda kätega väljendama, mitte mingisuguseid kramplikke liigutusi tegema, sest muidu ta võib suhteliselt kiiresti mingi poole tunniga kääni ära väsitada. Mitu päeva haiged. Kuidas see õppimine siis käib, peegli ees seisab ja, ja vaata, kui kratselised ja vabakal kääda. Ma saan ikkagi õpetaja, vastas seisab, hakatakse mingitest harjutustest peale ja toetatakse küünal nukile ja mingid olulised sellised punktid ja asjad, mis, mis nagu peavad olema kasutusel ja kuni kuni selle tehnika täiustamine alguses lihtsalt kogu käega suudaks vabati vaatada kuni lõpuks randme ja kõikide peenete nihukeste nüanssideni välja. Aga ära võivad käed väsida näiteks sellest situatsioonist, kus sa juhatatud, ma olen teinekord juhatanud, kui näiteks orkester seisab püsti ja mul ei ole ka mingit suuremat poodiumid, et ei ole näiteks toole orkestrile, siis, siis on küll nii, et siis sa pead selleks, tagumised sind näeks nõuga käsi hästi kõrgel hoidma. Ma ei saa sellest loomulikult ka Kersti kõrgele, no siis on muidugi mingit toetust ei ole ja siis siis võib ikka päris päris ära väsida küll, et see nagu eriti meeldiv ei ole. Ma olen ainult heegeldakski rokivad täiega, selles mõttes, et nad on seal oma oma dirigendipuldis kõlava muusika Ministrite kondlike intensiivne teos, nad ka elavad selle muusika sees täiega ja vehivad ja, ja higistavad, teil on ikka lava taga back streigile või ma ei tea, kuidas teie nimetate seda lavatagust, on teil nii-öelda rätikud ja, ja veepudeli tasarkas pärast ootamas? Rätik on küll jah, et see on ka kuidagi individuaalne, kuidas keegi, et noh, mina näiteks higistan meeletult selga, siis ma tean, et mul selg nii märjaks, et teinekord Erkki täitsa kleepunud sinna külge ja siis ise juhatades toredad, aga meeldiv ei ole, aga mõni higistab kuskile laua peale ja nii edasi, et eks see on kindlasti ütleme, särgivahetus kuskil vaheajal ja nii edasi. See higistamine on paratamatutega, kui lihtsalt elad sellesse muusika sisse, et siis siis nagu nagu läheb suhteliselt kergelt. Kas see on niisugune orkestri ette, nüüd te lähete lavale tõusete sinna poodiumile, ühelt poolt vaatab teid orkester ja, ja teiselt poolt siis publik, et kuidas, kuidas te nagu sellest sellest niisugusest pingeolukorrast välja lülitate ongi nii, sukeldujate, vea muusikasse ja ja siis elate selle niukse üle. Ega üldiselt see sõltub ka jällegi mitmest asjast, et näiteks teinekord kui on nagu väga vähe proove olnud või asi on väga kahtlane, et kas kontserdil üldse välja tuleb, et siis võib-olla see pinge nagu suurem, aga muidu kui asi on nagu selge, siis mina üldiselt nagu naudinatega mind nagu selles mõttes pigem nagu toetab, et on publik saalis ja, ja selles mõttes, et. Aga te tunnete nagu seljaga publikut? No seda kindlasti tunneb, kuidas publik kaasa elab, et noh, on tehtud igasugustele seltskondadele ja kas publik nagu oskab nagu kontserte kuulata, kas ta nagu sahistab, jutustab või ta vait või kas ta kipub siis kui natukenegi omanikke mingi kahesekundiline paus on ka seda kipuksid kohe plaksutama hakkama või, või on oskata kuulata, et noh, siis siis laksud oleks nagu dirigent käed alla laseb noh, sellest täitsa tajutav. Kuivõrd tekib teil selliseid olukordi, et orkester nagu ei tule järgi ja muusika läheb edasi ja, ja tahaks nagu nagu ise häälega kaasa aidata, et on kui levinud on laulva dirigendid, minul on olnud kunagi laulev kontsertmeister, kellel näpud ei tulnud järgi ja siis ta siis ta laulis lihtsalt neid. Ja ma olen korraga näinud itaalia rahvusest dirigente, kes laulis Vivaldi aasta aega, nii et kohe ikka papa Ei, no seda on kindlasti ka, et see tahtmine on kindlasti, et seda täitsa kontrollima, seda nüüdset tavaliselt dirigent komme, selline mühisemine või kuidagi selline mismoodi see tähendab, et noh näiteks niimoodi noh, mingid see on siis hingamiseta ise hingata. Füüsilised kaasa ja on olnud dirigente, kelle mühin on isegi sinna Estonia kontsertsaali rõdu tagumistesse ridadesse kastet noh, elad mitte ainult kätega kaasnevaid, mitte ta ei laula, aga ta niimoodi hingeldab kaasa hästi kõvahäälselt, et see selles mõttes ei anna. Muidugi, kui aga Peab jälgima, et teda kätega nagu klaariks. Lindistada lindistuste päris olla takistuseks. Ja seda on, on dirigent jah, kellele on öeldud, et katsuge katsega jälgida oma mühiseb, muidu jääb peale või siis mõni püüab nagu jalgadega või rütmiga kaasa või trampida või midagi, seda saab jälgida teie töös. Niisugust automaatikat on selles mõttes, et väga paljud rokkmuusikat mängivad 20 aastat samu lugusid, nad lähevad lavale. Nad loovad loo lahtinädal, et nad ei, nad ei, nad ei mõtle absoluutselt selle loo peale, mõtlevad hoopis mingid hoolimata, kui tohib, siis ma olen homme, midagi on plaanis. Mingid reisivärke teevad täiesti mingeid muid plaane. Ma tean muusikuid, kitarrimängijaid, kes on lugusid komponeerinud, samal ajal laval mängides mingisugust teist lugu. Et sa niisugune lähevad peale, panevad autopiloodi sisse, mängivad seda lugu. Palju teie töös niisugune asi võimalik on ja see on võimalik küll see ikka kui on võib-olla mingi klassikaline sümfooniline muusika ja mis nõuab sisseelamist. Siis seda üldiselt ei teki ja kui on mingi noh, on seal mingi valts mingi lihtsam Palace või kasvõi mingi popmuusika töötlus, kus ütleme sellise juhatamist pooled, et tegelikult ära näiteks trummikomplekt, et noh, kes tegelikult hoiab seda tempot teiega, dirigent noh, niisama võib-olla näitab sisse ja juhatus aitab seda, et siis siis võib küll ennast tegelikult tabada mingilt muult mõtet hetkel, sest noh, tegelikult ainult akteerid seda ja noh, mingit ülesannet ei ole siis. Aga dirigent peab ju olema kogu aeg sellest kõlavalt hetkest grammikene eespool, et et kuidas te, kuidas te nagu sellest kogu aeg kramplikult saate kinni hoida või, või see see muutub automaadikaks samuti. Ei, no muusikaline mõte või see ikka ja noh, tavaliselt on ka erinevaid dirigente, selles suhteliselt on neid, kes nagu teevad Töömeeletud proovis ära panema nii täpselt paika ja lõpuks see asi käib noh, niimoodi võib-olla maha, et on selline kuiv töö, aga on selliseid, kes on nagu hästi spontaanset, kes nagu üritavad kontserdil millegagi üllatada või teie olete mina üldiselt olen armastan alla just see spontaanne, et selles mõttes, et, et noh, muidugi kõik see töö on tehtud ennemaaga, et kõik peaksid valmis olevat kontserdile midagi täitsa teistmoodi tulla või kõik tuleksid nagu sellel hetkel kohaselt siis hakkab see asi nagu noh, tegelikult elama. Ja, ja seda, seda minu arust on hästi huvitav jälgida, tavaliselt ütleme ka minust sineeringlasse Neeme Järvi, et nüüd ma olen ka seda tüüpi nagu loovad seal kontserdil nagu selliseid uusi hetki ja see, see on nagu selles mõttes minu arust nagu palju huvitavam kui see, kui mingi kaks kuud tehakse, proovi, pannakse täpselt paika, vaat siin on see crash endo, see suurel forte on täpselt selles taktis ja siin kohe piano ja kirjutatakse kõik ükshaaval üles ja siis lõpuks kontserdil. No see on niisugune nagu mehhaaniline töötab, et ikka nagu musikaalne Klassika esitlemisel on tegelikult ju väga suured ette kirjutada, kui palju te üldse saate dirigendipuldis eksperimenteerida mingite väga tuntud teada tehastega. Tuntud teade teostega muidugi riskid, eks seal on ka ajastu värk, et kui on ikkagi mingi barokk või klassid, siis kus on nagu neid reegleid nagu rohkem, et seal siiski need tempod ja mingid dünaamilised asjad on ikka suhteliselt nagu teada, et ega seal väga mingit uut lauset. No aga milleks siis üldse dirigendi iga iga orkestreerinud teab, seda istub ja saevama asja. Mingi mõtestatud interpreteerimine nagu on ikkagi võimalik ikka tempoga ja ikkagi mingi pausi suurusega, võiks kõik millegagi saab ikkagi nagu teha teistmoodi ja ka ütleme alates romantilisest muusikast on väga vabad käed ikkagi tempo ja kui suurde, kui lärmakalt seda muusikat viia või kui suurt peanud teha või kui suurt aeglustub, seda kõike, noh, selles mõttes seal on palju variante. No kas üks orkestri headus sõltub tegelikult seal mängivadest professionaalsetest, muusikutest või, või, või pigem ikka dirigendist. Nii üks kui teine kindlasti, et selles mõttes loomulikult on selle, nende muusikute selline tase ja see koosmänguoskus ka väga vajalik, aga noh, dirigent ka, et, et ta on olnud tihtipeale publiku poole pealt ei saa nagu aru, et vaatad, et väga hästi mängivad, aga hästi kõlab, et jõuda dirigent ka noh, on head tööd teinud, tegelikult on lihtsalt väga hea orkester ja dirigent ei pruugi muusikud omavahel seal laua taga räägivad, et katsume ise teha, ärme lase ennast dirigendist segada. Et selles mõttes on ka selliseid nähtusi just viimasel ajal nagu väga levinud, et kõiki intervjueerida hakkavad muudkui dirigeerima, et on ta siis klaverimängija viiuldaja ütleme, dirigeerimise haridust saanud ei ole, aga noh, nad lihtsalt muusikud, nad lähevad ja hakkavad lihtsalt niimoodi. Viimasel ajal, aga vastupidiseid näiteid ka, kus võib-olla ka täiesti keskpärasest orkestrist väga keskpärasest muusikast või sellisest teosest, mis nagu noh, muidu keegi ei saa aru, et kas see on mingi šedööver või mitte, mõni mõni dirigent oskab väga hästi selle viimase välja imeda. Nii et põhimõtteliselt vabandust võib ka. Ei, ei jää asi nagu seisma, kui dirigendi midagi juhtub, Maide minestab või kukub kokku või mida iganes. Luu läheb edasi hädapärast korralikult pillimajandust, korraliku orkester peaks minema. Muidugi noh, see sõltub väga teosest, kui see niisugune klassikaline muusika barokkmuusika siis vast on, aga kui on ikkagi mingi näiteks 20. sajandi mingi selline ekstravagantne asi, kus ilma dirigendi sisse näitamiseta või tempo väga palju tempo, muud asja, siis, siis on see ikka suhteliselt kahtlane. Ma teen päris palju, tegelete ka noorteorkestrite ka noorte mängijatega, kas, kas see on teie jaoks kuidagimoodi väljakutse enesearenduse seisukohalt oluline või, või on see lihtsalt niimoodi kujunenud? Ja tegelikult te igatsete kogu aeg, et jõuaks, on kusagil ma, ma, ma ei, ma ei tea, mis, mis see unistus on. Dirigendi jaoks. Eks ta ole niimoodi nagu välja kujunenud ka, et ega loomulikult on soov või ma olen proffidega teinud ka, et sinna Haapsalu ja Pärnu linnaorkestriga, aga, aga noh, et selles suhtes on üldiselt noortega jällegi väga tore, et ju siis on see ka niimoodi mingi soodumus selle peale olnud nagu sellega nagu hakkama saanud ja ma olen siin, et igasuguseid juhatanud ja üldiselt see Töö ja vaev on ikkagi nagu teatud mõttes palju suurem, et selles mõttes seal tuleb ikka alustada täitsa nullist aeglaste tempodega ükshaaval partiid ja ükshaaval taktid ja selline rutiinne töö läbida. Proff orkestrites alustad koheselt muusika kujundamisel. Anteegiendine, nagu see jõuad, rokkmuusikud saavad selle eest palka, nende jaoks on see see töö nagu, nagu iga teinegi nad hommikul tulevad, õhtul lähevad, saavad oma kohustusliku puhkuse ja nii edasi, aga noorte puhul on see siiski selline vabatahtlik. Ja ei seda kindlasti tseeruv Brow orkestrilt ütleme mingi rutiin või selline see kindlasti see õhkkond on kindlasti hoopis midagi teine noh, nende hinnang, nagu juba, kui nad tulevad, vaatavad, et kui ma nüüd vaatan, mis seal tuleb, ka sealt tuleb sealt dirigendid, noh, et see on noh, dirigendile teatud mõttes isegi raskem, et need noored nagu innustavad ise ja tulevad kaasa ja sa oled üldiselt ikkagi nagu targem selles mõttes muusika mõttes, kui need noored, et need profa orkestrantide üldiselt arvavad, et nad on kindlasti vähemalt sama targad kui dirigent, et et siis ta midagi nagu väga erilist, aga noortega just see vabatahtlikkuse just selline Rõõm jaagu muusitseerimise rõõm nendega siukest rutiini, sellist igavust nagu sellest asjast ei ole, et see on nagu, kui sa suudad rannaneilt tõesti nagu kuulama ja tõesti nagu tegema seda mingit midagi huvitavat. Ega nad ka on noh, võib-olla immutatud sellest kõigest siuksest masinlikust, muusikast ja kõigest sellest ja ilma emotsioonideta, selline. Aga üldiselt see ei ole kuskile veel kadunud. Et seda saab siiski nendega suurt suurt muusikat teha. Kui suur mõju on veel dirigendile nende noorte inimeste peale selles mõttes, mismoodi või, või, või kuidas nad oma oma pilli võib-olla 20 aasta pärast mängivad. Eeldades, et nad ikka mängivad, et nad selle pilli juurde jäävad. Ilmselt see on juba üks emissiooni üks üks osade emissioonist. Nad seda pilli edasi mängiksid. No see on jah kindlasti, et meil nagu Eestis on täitsa noh, niimoodi, et meil inimesed üldiselt nii kui vaja, nad on mingi 20 viiesed, ütleme kui nad ei ole niuke kutselise muusikuteele asunud, siis nad juba noh, jääb see asi nagu soiku, aga ütleme, mujal Euroopas on väga levinud ju sellised tüür sümfooniaorkestriga, kus mängivad siis näiteks mingid arstid või, või sellised ja ja päris hästi ja heal tasemel, et aga meil nagu on see see traditsioon rohkem nagu koorida kui täiskasvanud inimesed, noh, nii-öelda amatöörtasemel kuskil muusikaga tegeled siis koorides või mitte, et meil ei ole mingit amatöörsümfooniat, kes, miks meil ei ole need? No see on ikkagi ilmselt see, et see see noorteorkestrit, ütleme teke või selline stabiilne teke on siiski nagu minu arust justkui viimaste aastate trend, et me ilmselt nagu püüdleme selle poole, et nüüd näiteks 2007 noorte laulupeol laevad noorte sümfooniaorkestrid ja keelpilliorkestrile esimest korda nende laulupeol välja. Et see ongi just see, et tegelikult need inimesed, kui nad lõpetavad ka muusikakooli ära ja kui nad ei taha näiteks ütleme, Billy kutseliseks muusikuks saada, et nad vähemalt seda pilli kasvõi korra nädalas või korra kuuski mingis maakondlikud orkestris kuskil saaksid seda pillimängutaset nagu hoida ja miks mitte mängida. Et siit on see järjepidevus nagu lihtsalt ära kadunud, et ei ole selliseid orkestrid olnud, siis nad lihtsalt lõpetavad muusikakooli ära ja, ja noh, kui on juba mingi viis aastat vahetivusesse pillimänguoskus on juba palju kadunud, et noh, nagu ei riski enam mängima hakata. No teie olete nii dirigent kui helilooja, kas nende nende kahe asja ühendamine on keeruline, nõuab seal mingeid kompromisse. Jah, kindlasti nõuab, et eks see muidugi kõige lihtsam on juhatada oma muusikat, et selles mõttes noh, ta on ikkagi selles mõttes, et sa võid suhteliselt kindlalt öelda, et ma, sa ikkagi ise muidugi keegi teine võib teha teistmoodi, võib-olla isegi midagi muudavad, vastad, aga igal juhul see ikkagi ise tead, mida sa oled kirjutanud ja sulle nagu eas, et niisugust põnevat lugu luua, võib-olla kui seal kellegi teise partituuri ees seisad, siis noh seal ikkagi nagu suhtelisem selles mõttes, et Ma ei ole ise seda loonud ja maikuu on ikkagi ise mõtlema, et mida ta nüüd selle kohaga mõtles, aga ma ise olen selle kirjutanud, siis ma ikkagi täpsemalt nagu reaal Aga kui te kirjutate, kas, kas, kas teil kõik need hääled, mida, mida, mida üks orkester peaks kandma, kas, kas need kõik kõlavatel kõrvus ja, ja kõlannad reaalsusest siis samamoodi? Nojah, ikka üldiselt küll, eks ta niukse kõla kujutlusega ikka helilooming nagu käib, et noh, muidugi mingi klaver on abivahendiks panna mingid armooniad või mingid noodid kirjaga üldiselt ikkagi see sisemine niuke kuulmine nagu on ja siis on noh, kui kui tugev see ikkagi on, et siis vastavalt, et mina olengi tegelikult nii, et eks mida ma olen kirjutanud praktiliselt ainult ise ise ette kandnud, et on küll üks koorilaul, mida lauldakse päris palju mujal maailmas. Ja sellega on niimoodi, et ma olen teinekord mingeid lindistusi kuulnud, et vaata, et küllalt, tehakse imeasju täiesti valede tempodega täiesti teistmoodi, aga noh, sellega tuleb harjuda, et paratamatult noh, niimoodi deformeerub, kui teised hakkavad tegema. Te lähete nüüd Aafrikasse. Mida te seal teete ja kuhu, kuhu ta läheb? Kas Eesti dirigente, kes pühivad Eestimaa tolmu jalgadelt ja läheb No see on selline tore kontakt, et õieti on sellel selline rahvusvaheline koori sümpoosion, workshop ja, ja see on seal india, india, india ookeani pole ääres, seal Maicel House'i nimeline koht ja seal ühesõnaga toimub selline kooriv festival, kus siis on mingi umbes neli 500 lauljat koos masskoor ja noh, mina olen siin õieti sellist oppi tegema, aga noh, ütleme mingil määral tutvustama eesti kooritraditsiooni ja laulupidusid ja kõike seda, aga ka juhatame oma teoseid seal. Et seal finaalkontserdil lõppkontserdi ma juhatan siis oma teoseid ja ühtlasi teen ka mingisuguseid terrigeerimis selliseid meistriklassi seal, et, et seal nagu see õpetus nii levinud ei ole ja Meie dirigeerimise õpetaja üldse Eestis on nagu paljud kadestavad, et see on üldiselt heal tasemel. Ja seal seal Lõuna-Aafrika dirigent käis siin eelmine aasta Eestis ja siis ta oli väga vaimustunud, käis otsa koolis tunde vaatamas ja nüüd ta on tahtnud sedasama süsteemia õpetust, mis siin on koorijuhtimises ja kuni pärast orkestri juhtumiseni välja, et seda nagu siin-seal sisse viia siit siit saanud tegelikult eeskuju. Ja sellepärast on ka minu üks missioon seal seda nüüd aidata niimoodi jalgele natuke ja alustada, alustada. Nad e suuri suurepäraseid dirigeerimise oskusi saab 2007. aastal vaadata ka noorte laulupeol. Jah, see on jah, selline huvitav ettevõtted on selles suhtes, et Me oletame, et see mängijaskond üle Eesti võib olla üks, 800 kuni 1000 inimest, et tegelikult see panna seal laululaval kõik koos mängima, kusjuures nahal ütleme tasemevahe on ikka päris suur, et me üldiselt ei pane kellelegi kätt ette, seal võib olla niuksed kaheksa kuni kümneaastaseid mängijaid, kuni ütleme Muusikaakadeemia tudengite nii välja et kõik need üheskoos kuidagi sulatada ja noh, ilmselt peaks mängima peast, sest seal ei ole ruumi, õelgitaks noodipultide ja nii edasi, et aga noh, seda traditsiooni kunagi on olnud, oli see noorte viiuldajat ansambel ja nii et tegelikult see pikka eeltööga on see, ma arvan, võimalik teha see tase nagu tõusmas minu arust vähemalt noorteorkestri osas Eestis küll. Vaadake siis selliste kokkulepete. Suur tänu, Jüri-Ruut, Kangur tulemast raadio kahte. Teie käest on ilmselt, eks ta keeruline teie lemmiklaulu või lemmiklugu välja pinnida, aga me ikkagi teeme selle katse. Ema ütles, et ei ole nii klassikalise muusika keskne kunagi nagu olnud, et ma olen väga nagu palju tegelenud ka niisuguste muude põnevate projektidega olemas tantsin popartistidega muusikalid ja filmimuusika asju ja sest ikkagi nagu lähtuda sellest, et Ta ei ole muusika nagu meelelahutused, mitte mitte enam kapselduda mingisuguse kahte nooti ja kuulad seda tund aega arvata, et seal tohutu tohutu huvitav kõigile nagu mingit klassikalise muusika süvagurmaanid. Et selles mõttes ma olen teinud väga palju Jahjustakse muid muid asju, et seal publikule põnev ja sellepärast ma ise pakkusin välja just nagu nii filmi kui muusikali poole pealt. Tegelikult ongi mu laeval Ruusist song seal tegelikult Elton John lugu, aga selle esitab selles filmis Ivan McGregor ja ma olen seda ise ka üritanud orkestreerida teha ja Koit Toomega koos esitanud, nii et tegelikult see on üks selliseid lemmiklugusid. MRP.