Te teate küll, talu mängitakse tihti kohvikutes, tuletab sulle meelde Talgabergaa, et koplikutu. Saatejuhid Rein ja Jarek on sisse seadnud, et Tartu kohvikus maalingutega saadet Oot, mis seal, mis saadet ma teile kõigile loomulikult saadet nimega kohvik-klubi, kuigi alati selles saate avalaulus kõlab kohvikut õnn. Aga mis siis sellepärast me küsimegi, mis saades, tere, mina olen Jarek. Tere, mina olen Rein. Nonii, täna oleme siis siin jälle istumas Tartus eluteatris nimega maailm ja räägime jälle teatest. Me oleme seda varemgi teinud, aga aga eks elu on, kui ka meie saate üks vist külastab tuim teema, rastatum teema, et elu on niikuinii suur teater, et miks ei võikski. Nõnda igal pool ka nii pakutakse, kogu aeg on pealetükkivad luule väga pealetükkiv. Aga täna mõtlesime rääkida niisugusest teatrist, mis püüab kaotada piire sellesama elu ja teatri vahel ja siukest teatrist, mis, mis kipub kuskilt teatrimajast välja kõrtsi või vanasse anatoomikumi end esitama. Ja, ja siis veel selliseid teadust, mis toob seda elu ennast sinna teatrimajja. Ühesõnaga märksõnaks on, ütleme siis nihuke keskkonnateater ja üldse küsimused. Puhu, Theo, jällegi teater või teatrisse. Kuhu teater kaasaegses maailmas üldse suundub, kus ta teel on? Vot selleks puhuks on meil ka külaline, külaline on meil Vanemuise teatri draamajuht Ain, kes praegu haisuga södereain. Tere, Ain noogutas tervituseks, kõik kuulajad nägid seda, eks ole, aga kõigepealt siis nagu ikka, leevendame leevendama ennast pisut muusikaga, siis lähme jutu juurde. Nonii. No nii, niimoodi siis, et istume siin järjekord väga murelik käis kõigis laudades küsimas inimeste käest, kes istuvad, et kas on ikka normaalne muusikaära, valeta? Ei mäleta tõesti, sa oled jumalast normaalne. Jarek tõi selle muusikaga, teie kuulajad, kirjutage meile, kuidas teile tundub, kas on normaalne muusika, see lugu meeldis näiteks nonii, asja juurde, veitsis ainult mehe, Hans, Vanemuise draamajuht on meil külas. Tere Ain. Tere. Tere. Tere. Et oli mõte küsida sinust sinu käest mingeid nihukesi kaasaegset teatrit puudutavaid küsimusi. Esimene on koheselt näha puhul niisugust mõistet nagu keskkonnateater. Keskkond on asi, mida me tänapäeval kõik väidame ennast hästi hoidvat ja selle eest hoolitsevad. Mis asi on keskkonnateater? No tegelikult see on küsimus või teemapüstitus, millele, millele võiks tundide ja päevade kaupa rääkida rääkimatusetega ühest Ühest mõistet nagu, mis asi on keskkonnateater? Ega ei olegi, keegi ei ole andnud ammendavat definitsiooni tavaliselt tavaline ristiinimene, ütleme, Eesti teatrivaataja, kui talle öelda keskkonnateater, siis esimene, mis talle ette lööb, on vabaõhuetendus kuskil tanumal. Et jälle on otsitud üles mingi koht, on see siis Reiu jõekaldapealne või, või setomaakolgas. Et, et see, et kui seal nagu etendust näha, et see ongi keskkonnateater. Jah, mingil määral küll, aga tegelikult kui norida, siis keskkonnateater ja tähendab ikkagi seda, et et kui sa etendab mingit lugu, teed perfomance-it, mis iganes, kui ja sul on selleks nagu väga hea ja võimas sisemine põhjendus mitte lihtsalt see, et sa võtad mingi tüki näiteks vigased pruudid ja mängid seda kuskil lauda ääres, see ei ole veel keskkonnateater. Keskkonnateater on see, et, et, et, et ütleme, et point, miks sa seda või teist lugu selles või teises kohas mängib, sellepärast et teistmoodi pole see võimalik, et see peab selle kohaga seostuma selle paigaga inimestega, kes seal elavad või selle loodusega, mis iganes, et seda nagu selles kohas endas peidab peituma see põhjendus, et tal on tihedalt selle tükiga näitemänguga seotud olema. Et see on, noh, see on võib-olla kõige lihtsam määratlus nagu sellele, aga aga keskkonnateatrivorme on nii palju erinevaid ja selles mõttes käisin just Edinburghi festivalil ja nägin seal ütleks niimoodi, et kõige äärmuslikumad mõttes keskkonnad, et kus mida mängiti näit näiteks kolmele neljale inimesele korraga. Et ja keskkond oli antud juhul oli näiteks autos auto sees auto, mis auto, salong, auto salongis istus publik, kolm tagasi istusime tagaistmele, sõitsime mööda linna, etendus toimus autos, kui pikk see etendus oli? Poolteist tundi ja väga veenev, see oli täpselt selline tunne, nagu tuli meelde lapsepõlve unistused kui vaatasid mõnda hästi põnevat film, et, et kui saaks ise seal filmis sees olla, et mitte, et vaatad eemalt, vaid sa oled ise nagu asja keskel. Vot see ongi täpselt see tunne, et see oli keskkonnateater nagu kõige äärmusliku heas vormis, et seal ei olnud mitte midagi nagu teatraalset, vaid sellel dekoratsioone ka. Kõik oligi reaalne, et, et ma ei tea, kas see on aja märk või et. Et noh, põhimõtteliselt oli ta väga hästi tehtud krimka aga selle väärtuse etendusele lisaks sellele, et näitlejad väga hästi mängisid ja see lugu oli päris huvitav, oli just see keskkonnamängutoomine, et sa iial ei teadnud, et kas järgmine hetk, see, mis toimub, ka see mootorrattur, kes auto kõrval peatub, et kas see on kas see ei või mis ja, ja see tekitas hästi kummalise noh, sellise kaasa haaravuse lihtsalt noh, öeldakse küll, et et noh, mingi asi või mingi etenduselt ilmale nii köitev, et unustad ära, et, et sa et sa vaatad teatreid, aga selle sõna kõige otsesemas tähenduses siuksed unustasid selle ära. Täitsa äge. Kas seda nimetataksegi keskkonnateatriks, kus nende pehmete mõõkadega jäävad mingid tüübid metsamehed ringi ja mängijas neid rollimänge sisaldavate või seejärel midagi rägansid? Seal on mingi nimi ka, aga mul ei tule meelde, praegu ma kuskilt lehest lugesin, Solar Jahlarnsulaseni, aga, aga see ei ole ikkagi totan teatrielement, aga milline eeskõnelejatega see on, tegemist ikkagi mänguga, et teater on ka mingis mõttes mängib, aga kasutades ikka klassiku Brucki määratus, siis teater on see, et kui üks inimene kõnnib läbi tühja ruumi ja teine toda vaatab. Ja see üks inimene kõnnib selleks, et noh teab, et teine, kui seal oleks, kui seal oleks vaatlejat, siis oleks jah, aga see on natuke teine teema, jah, jah, ja ei hakka sellega, keskkond noh, näiteks kokku nagu, et keskkond. Noh, see ei pea olema just nimelt küla tanum, jõeäärne, et see võib olla mis iganes keskkond ja päris keskkond ja see, see asi või etenduse lugu, mida räägitakse, on tihedalt selle keskkonnaga seotud. See on noh, see on kõige õigem määratlus ja ma ei tea, kas see on aja märk või või on see reality show de mõju, aga aga mul on tunne, olles käinud nagu viimasel aastal päris paljudel festivalidel ja näinud ära kümneid lavastusi, et teater millegipärast liigub, et kõige huvid odavamad teatrinähtused, mida ma näinud olen, on just sedalaadi, mida me võime tinglikult nimetada keskkonnateatriks. Kas siis etendus toimub kuskil korteris, kellegi korteris, ka viiele-kuuele inimesele korraga, kus räägitakse? Noh, ma tooksin näite sedasama Edinburgh festivalilt. Et etendus lõhnadest. Et sa liigud väikse grupiga mööda kortereid, kus elavad kolm naist eri tubades, üks neist on köögis. Ühes toas sihuke vanem publik liigub, eks, ämblik liigub. Noh, ta vanem daam, võtame siin vastu, annab meile nuusutada, lõhnasid Shanelia aastast 25 special edition, mis pidi väidetavalt originaal, räägib oma elust pakub meile kommi, kohvi ja räägib oma lugu. Liigud edasi kööki, kus Mehhiko päritolu ameeriklanna kärsatab liha põletab viirukit, et ja, ja hingab sisse tšillipipart ja, ja kõik see lõhnade ja kõik ja ka samal ajal oma lukku. Ja viimane lugu on siis surev tütarlaps oma surivoodis, kes hästi elurõõmsalt räägib oma, miks ta selline, mis temaga juhtus ja eetrilõhnad ja siuksed. Seal oli farmelini midagi, midagi tabamatud, mida võiksime ta küll nagu teispoolsusesse pannakse vahel, et kõik see moodustas nagu niivõrd vägeva muljet muljetest. Et, et kui sa midagi sellist oled ära näinud, kui sa lähed tavalisse teatrisse teatrimajja kus mängitakse mingit klassikalist tüki, ütleme, sul on väga head näitlejad, sa tunned, et see ei ole enam, see tähendab, et see oleks nagu väga hästi. Väga hästi tehtud olema, et, et seal peaks mingi väga hea sisemine põhjendus olema, et, et kõige nagu tavalisemas tähendus tavateatrit enam nagu näha ei taha. Selge, kuulame nüüd vahepeal ära ühe loo muusikat siinpoolsusest ja siis läheme jutuga edasi. See lugu oli siis sellepärast, et Ain Mäeots on meil Võru poiss, Kauksi Ülle tarkamisse seal Obinitsas lavastasid, on ju ka keskkonnateater? Ei, ei julgeks arvata küll juba selles mõttes juba sellepärast, et setu lugu setomaal me tegime seda selles kohas, kus see tädi, legendaarne Tõdidaar liikus ja oli ja tõenäoliselt sealsamas paigaski käinud kerjamas, laulmas mida iganes tegemas. Et ja kõik noh, kogu tüki tegevus oli sellest kohast ja nendest asjadest, mis selle kohaga seotud on ja nendest kuni puu puulehtedeni välja oli sellega seotud selle külaga selle kohaga selles mõttes küll kindlasti. Aga lavastaja oli vist väga lihtne ei ole, kui kunstnik on loodusvihmad ja kunstnik Iir Hermeliin, mitte lähedalt. Iir Hermeliin, kes sõlmis lootusega diili tema ise, eks loodusjõud, nii et kolm tilka verd keski risti pääle selles mõttes on, ma võtan ires, kummarda maaniat. Et ühest küljest olla kunstnik niimoodi teha, teha, teha selline kujundus, et sinuga, kunstniku töö selles mõttes heas mõttes ei paistagi välja, et oh, see on kunstniku tehtud, vaid kõik on nagu iseenesest sinna tekkinud on see, et sa vaatad peale, tundub, see on nii loomulik. Aga tegelikult, kui seda platsi teada, mis ta enne oli ja mis ta oli siis selle etenduse ajal, need on kaks täiesti erinevat maailma võimas jäätiire, ehitanud sinna Eurovisiooni lava. Jahtu tahtis küll, aga ma nagu pea täis sul paju rahvast seal, et viitsis, viitsisid inimesed tulla. Obinitsa see oli kõige-kõige hämmastavam asi, et teete kuskilt Narvast Obinitsa sõita päris ja nad sõitsidki, et meil olid etendused nii puupüsti täis, et lihtsalt ei mahtunud sisse. Viimane etendus, kus me otsustasime, teeme kummist maja nii-öelda, mõtlesime pool platsi näitlejate käest ära ja panime inimesed sinna muru peale istuma, et aga nad olid väga tänulikud ja ja tekkis, noh, samas nagu hoopis mingi teine muu kvaliteet. Et tulid küll kohale, rahvast oli tõesti palju selles mõttes see nagu noh, ma olen alati arvanud, et kui teha noh, reeglina et kui teha ikka enda jaoks teha asju, mis sa tead, et see on õige ja, ja kui kõik need inimesed, kellega sa koos teed, seda kui sa tunned, et nemad ka teavad seda tunnevad ja tahavad teha, siis see jõuab saali ka. Et see ongi ainus asi, et, et niisama nagu, oh, teeme suvetüki, mis me sel suvel teeme, teeme jälle mingit vaatemängu, mõõtluste hobuseid sees, et et see aeg on möödas. Kuulajale teadmiseks. Kui oli setu keeles, mina näiteks ei saa suurt midagi seal haru seal sellepärast et me käisime kontrolletendusel ja me ei saanud neid. Libreto seitse oli kõik ilusti kirjas, kavalehel, aga meistusimine. Meil oli olemas ja see kavalehte ei lugenud, ma lugesin ta läbi. Ega seal ei olnud seda kogu seda. Kirjas, mis seal täpselt sõna-sõnalt ennes rääkisid nagu teatri või siis ütleme, selle kaasaegse siukse keskkonnateatrisuuna nihukesest reality sõu sarnasusest. Kas sa oled näinud ka päris niisugust teatrit, mis, mis oma tegevuselt on ka nagu reality show, noh, ma mõtlen seda, et näiteks see lõhnade Heather, eks ole, mis käis toast tuppa, et noh, see oli ikkagi ometigi ju lavastatud, et need olid nagu näitlejad, kes andsid ikkagi mingisugust noh, läbimõeldud teksti ja lõhnasid ja tegevusi. Päris sellist teatrit oled sa näinud, mis on noh, mille tegevuse mõnuga spontaanne. Kellel on reality show, tähendab, tükk algab ja, ja keegi kurat ei tea, kuhu see lõpuks välja umbes nii dokumentaalset asja ma olen näinud küll katsetusi selle, aga reeglina on, need on niisugused haledakesed, et tähendab tegelikult üks asi on impreza toona teater, et pundile näitlejatele antakse ette mingid tingimused ja lähtekohad, et vot need on need, sina oled selle armuke. Sina, sina pead selle asja seal läbi viima, sina tahad seda, et noh, hakake pihta. Aga reeglina noh, selleks peab olema nagu hästi võimase sisse mänginud väga heade kogemustega näitlejad, väga selge joon, kuhu, kuhu ja mida tahetakse õppi, omavaheline keemia ja, ja, ja ikkagi lõpeb see tavaliselt sellega, et et kinnistuvad ikkagi mingid variandid, mida siis noh, nagu mida mängitakse ikkagi ette, sest et noh, muidu muidu ta ajab lihtsalt nagu kodavaks, kui me räägime nagu tavatükist, siis näitame Mõtlesin tegelikult enamus sellest keskkonnateatrist, mis on teatrisaalist läinud kuhugi kohta mis peaksid olema põhjendatud, nagu sa ütlesid, et enamus sellest on ikkagi siis niisugune traditsiooniline selle poolest, et ta on ikkagi lavastatud ja läbi viidud ja tekstid ja tekstide tegevused paigas. Et selles mõttes on see ikka traditsiooniline teater, kuigi teises kohas, et sinna on toodud koht mängu. Selles mõttes küll aga koht koht ise annab, kohta annabki, noh kui on sellesisulise põhjendusega tegemist kohta, annab juurde just selle hädavajaliku hädavajaliku kütuse, milles asi toimiks just nimelt keskkond ei lähedalt, teatri lava on tinglik, aga et seal on kõik justkui päris, eks ole, see oleks keskkonnateater kui teatris, mängida teatrit vaat-vaat-vaat-vaat ja see on paradoks, aga tõsi. Aga kas, kas niimoodi ei ole nüüd, kui hästi palju teatrit liigub välja teatrisaalidest, siis teatrisaalid ise jäävad tühjaks, et kas näiteks seal ei võiks mingisugused debütant kätt proovida või diletandid, kes üldse ei oska mitte midagi teha, et äkki saaks nüüd siis minule järgi sugused lavastajad saaksid äkki lavale? Ei, ma tule seada, noh samas ei ole nagu näha ei ole. Eks see pendel jõuaks nagu otsaga jälle tagasi sellesse, et et publikul publiku kõrini Kablutamisestagu ühe ühelt pööningult teise keldrisse, eks ole, Obinitsa tagasi, et ega see tavateatrisaal ma arvan, kuhugi kaob. Et noh, siin me jõuame nüüd natuke natuke abstraksema küsimuseni, et, et nagu milleks või kellele 21. sajandil neid üldse teatud vaja on. Et ja mis kujul see peaks olema, et meil on olemas noh, kui võrrelda perioodiga, eks ole, kas või 20 aastat tagasi. Noh, ma ei mõtle mitte ainult meil, vaid ka kogu maailmas, et nende Meediumite arv nagu mida inimene, mida inimene näeb ja kasutab ja, ja need tähendab meelelahutuse võimalused kanali kohanud olen, on sadu kordi nagu laiemad ja ometi ometi inimest käivad praegu teatris, aga oluliselt vähem ei, vastupidi, oluliselt ma lugesin, mingit, mingit statistikat seal ei, on seal. Ma räägin praegu meil Eestis nagu olukorrast, et tähendab reeglina on ikka teatrisaalid täis, kui vähegi põhjust tulla, kui on ikkagi heade, väga heade tükkide puhul, on, on, kuid ettetükid välja müüdud. Protsendi suhe oli 33 kuus, mis see 33, kuus on 33 protsenti inimestest käis teatris, see oli siis niisugune traditsiooniline publik, aga noh, teatripublik, kes käivad lihtsalt teatristatistikat, mis on nagu nõukaajaga võrreldes. Siin on siin mängivad natuke teised asjad ka rolli, et teatud puhkudel oli nõuka ajal teadvus käik ka kohustuslik, palju rohkem relvaga ähvardati, lähed sinna teatrisse, lähed teatreid vaatama? Päris nii, aga selles mõttes, kui ka kollektiivi ühiskülastus tehti ja siis oli sellest kohustuslik osa võtta ja nii edasi, teatri sovhooside bossid, selliseid muidugi hea meel. Esimene esimees ütles, et nüüd läheb minna, kõik läksid, viimne kui traktorist täiesti, aga ma ütlen, et kuulame muusikat, kõik kuulavad muusikat kogu aeg. Restoran Café kuhjetoloove Club Mir. Istume siin järekiga ja teeme jälle seda laupäevast saadet nimega kohvik-klubi ja külaliseks on ainult tartu ots tarjahu. Vanemuise draamajuht räägime teatrist. Laulmiskõlas tõestab nüüd küll kõigile, et Jarek võib küll muusikuna olla hiphopi artist, aga muusikakuulajana on ta väga laia profiiliga väga laia profiiliga, aga me oleme siin rääkinud täna hästi palju, nüüd juba sellest sellisest teatest, mis on, mis on siis oma olemuselt nagu keskkond, teater, mis on läinud teatrisaalist välja, kas, kas keskkonnateater on võimalik ka teatris sees ilma ilma, et ta sealt nagu väljuma peaks? Traditsioonilises kohas? Küsimus ongi selles, et. Jah tegelikult sellega üritatakse tegeleda ju kogu aeg teatris tavalises teatrisaalis. Mis etenduse loomine muud on, kui tegijate püüa luua uut maailma ja publikut siis sinna sisse kaasa võtta endaga ja publik selle läbi, saab targemaks või saab, saab mingi teadmisega kogemuse osaliseks mis iganes. Ja, aga noh, oluline ongi see, et et mis teemad või mis põhjendusel nüüd on, et üks näide Moskvas sel kevadel festival kuldne mask, mis muuseas nüüd ka Eestisse tuleb, olen nagu selle raames õnnestus mul näha Venemaa ühte huvitavamat hetkel teatri teatritrupi, mis on väga ava, kaardne, väga sõltumatu trumme mängivat kuskilt kortermaja keldris oma etendusi ja nad on kuulsad üle Venemaa, neid joostakse vaatama, tegemist on noorte, väga andekate näitlejatega, kõik teatrikõrgkooli tõtanud. Nad ei ole selles mõttes, et mingi asjaarmastajate trupp ja nad mängivad väga teravat sotsiaalset teatrit, väga teravate päevakajaliste teemadega tükke, see, mis mina nägin seda kodututest. Kujundus on väga lihtne. Ainult kaks pappkasti tekib ja oli kõik. Ja kodulehel, jah, aga, aga see ei olnud selles mõttes nagu halvas mõttes pateetiline vene satiir või mis iganes vennataralism oma räigel kujul, vaid see oli väga peene hästi intelligentne lähenemine selles mõttes, et, et Eestis võiks paralleeli tuua nagu karuse teatriga, et need kõik on reaalsed lood. Nad, nad ei, nad ei mängi selles mõttes dokumentaalse põhjaga, nagu kõik, kõik, mida sa teater teeb, on dokumentaalse põhjaga. Et nad on nutnud materjali elust enesest ja siis pannud seda väga huvitavasse lavavormi ja väga intelligentselt selle kokku pandud kõik. Ja, ja see oli nagu üks võimsamaid elamusi sellelt festivalilt niivõrd lihtsate vahenditega ja niivõrd ja, ja muidugi teravalt nagu sotsiaalkriitiline ja niikuinii. Ja see teater, Doc, kui nüüd me toome seda Tartusse, Vanemuise tuleb Eestisse üldse tähtis ja ka siis, ja et see on ka ainus etendus, mida teater Doc Tartus mängib, sama etendus ei ole, see ei ole sama etendus, aga noh, trupp on sama ja mis Tartusse tuleb, on tükk nimega september, kuna seal toimub, see on 13. oktoobril kell seitse Vanemuise suures majas suuremal laval, õigemini ja tükk räägib Beslaani pantvangidraamast. Aga mitte sellisel kujul. Et seda ei ole vaadata õudne selles suhtes, et seda uuesti läbi elada. Kindlasti on teema, on teema on õudne, aga tähendab tundes teades trupi, siis võib või võiks, võib oodata, nagu selles mõttes väga omapärast huvitavat lähenemist on, ma ei usu, et seal ohtliku teema muidugi vett lihtsalt seal laval on, lavale tulevad automaatides pommivöödega mehed, et, et nad on üles ehitanud selle etenduse põhimõtteliselt, et Venemaa ajakirjandusele vastu kajadele, internetikommentaaridele ja läbielajate muljetele. Ühesõnaga et see koguse Teslani pantvangidraama antakse meile kätte nagu läbi hästi mitme, mitte nurga siis viie näitleja poolt, et ja see on kõik vene keeles või vene keeles etendus, aga selles mõttes on, on, võib seda rahuliku südamega vaatama minna, aga inimene, kes vene keelt ei jaga, sest Maria Klenskaja on sinna etendusse sisse lavastatud eesti näitlejanna, kes kes on trupiga proove teinud ja, ja on ka üks nagu trupis osaleja, kes kogu selle asja nagu eestikeelsena, noh praktiliselt nagu aegki eestikeelne tõlge all. Noh, võime nimetatada sünkroontõlkeks, aga ta ei ole päris tavalisel kujul, tõlk istub kuskil saalis pimedas nurgas ja sel aastal. Ta on otse laval, nii et kogu see asja sisu peaks jõudma ka Eesti vaatajale tõesti, nagu puhtalt kätte. Aga see, mis sa nägid selles teatri dokist Moskvas, et see kodutute tükk, et kas, mille poolest näiteks, mis tegi siis nagu sellest tükist, kus ma sain aru, oli üsna sihuke tinglik lavakujundus, eks ole, üsna lihtne ja noh, kõik on nagu hästi teatraalne tinglikus mõttes, et mis, mis tegi nagu sellest niukse keskkonnateatri või või miks, miks võis nagu seda nimetada mille poolest ta nagu mõjub siis ütleme samas võtmes nagu eestlane, teater. No mis sa mõtlesin pärast, et seal on päris mitu asja koos, et on, on esiteks väga tähendab nende teatri näitlejad nende kreedo on see, et nad ei näitleja üldse. See eeldab nagu väga hea näitleja olemist või noh, aga tegemist tõeliselt andeka, et näitlejad tõesti nendes nende mängus puudub igasugune teatraalsus, et, et mul nagu kordagi seda tükki vaadates ei tekkinud tekkinud tunne, et kuidagi nagu või noh, siin üle mängitud või nüüd läheb nagu pisarad, kõik oli selles kõige paremas mõttes ehe. Ta oli niivõrd nappide peente näitleja vahenditega nagu maha mängitud ja, ja teine asi on see ja samas nagu see pidev võõritus selles mõttes, et kuidas need tegelased siis nagu pärast kuidas nad publikuga kontakti astuvad, kommenteerivad ja küsivad ja et et noh, just nimelt kogu see lähenemine, et see teema, teema käsitlemise põhjalikkus see loobki nagu selle keskkonna, et sa võid selle keskkonna luua väga imaginaarne Ta vahenditega ma tahan seda öelda ja see ongi siis natuke nagu see reality show moodi teater, mida ma ennist küsisin siis ta ongi siin NUT Nikonna lahe asi on võimalik meil siin oma väikeses Eestis vaadata, aga vahele muusikat vahele, muusikat ERR-i juttu ei kordasin vastast. Veeretasin Virprazindiaatri juttu, Jarek iga, ja, ja külas on meil ain, kes on selle jutuveeretamise teatri jutuveeretamise asjatundja. Et rääkisime ennist ühest vene teatavasti vene teatri suurest festivalist, mis ka Eestisse tuleb ja ka meile, Tartusse siia. Et tahtsin küsida süldise äsjaselt lainet, mida see sulle tundub, mida sa, teater üldse üldse otsib või, või miks, miks peab? Miks peab teater mingisuguseid nihukesi? Lott, miks ta peab otsima, miks ei võiks mängida Tšehhovi seits piiri, mis on vanade heade töötavad ja näitlejad mängiks hästi, lavastaja oleks leidlikke. Mis noh, see on, sa esitad küsimuse nagu, mis, mida, eks teatrime endalt kogu aeg, eriti lavastaja peaks, peaks küsima lavastaja nendele sellele vastandatud. Pidevalt üritan pidevalt, et et ükskõik mis, mis lugu sa teatris mängid, räägime ikka, tavaliselt mängitakse lugusid ikka nii et. Et see ei ole lihtsalt see, et sa räägid sa mängimegi loo, et, et see on head näitlejad on nii-öelda hea tükk, et sellest ei piisa. Hea kunstnik, et sul on väga hea teatrimaja koos püsib, eks ole, ja sellest ei piisa, sellest ei piisa selleks, et asi üldse koos püsiks. Selleks peab olema see noh, tegelikult, et see miski, et samad, miks ma mis, ma tahan sellega öelda, et miks ma seda trikki teen, et sellest, sellest algab algavadki kõik lahendused, absoluutselt viimne kui lahendus, kuni selleni välja, kus me seda, kus me seda mängime ja mis vahenditega, et kas see on nagu noh, Ta peab olema heas mõttes, sul peab olema mingi probleem endale mida sa, mille sa otsid lahendust, millest sa kaasad siis nii näitleja kui publiku Woodsid vastust millelegi, et ja teine asi, mis ma su küsimusest välja lugesin, et miks me, miks me seda teatrit ütlesin, et teeme, on üks väga hea põhjendus on. Noh, teater on elus asi heal juhul ta peaks olema elus asi, päris asi, et et kuna järjest rohkem meie suhtlus omavahel inimeste vahel meilid, MSNi SMS-i, et kõik digitaliseeritud kohutava kiirusega varsti on varsti suhtlema holoprojektsioonidega nii edasi ja nii edasi. Aga mida edasi, seda, seda rohkem nagu tahaks. Tahaks näha, tunda, maitsta kontakti, vahetut kontakti, et see on, see on see. Sellel põhineb minu usket. Ja, ja tõesti, kuule üks niisugune vanakreeka suur teoreetik oli Aristoteles, ma ütlen igaks juhuks Aristoteles, Aristoteles, et kui Priimägi juhtub kuulma, ei mäleta, kumb hääldus oli õige, kas me mõlemad ära öelnud, et Aristoteles rääkis, niuksed asjad nagu Katar siis et see on see, et et see on, see etendus, jõuab lõpuks mingisuguse üldistuse tasandini, kus, kus kangelase, noh, näiteks siis traagilise kangelase saatus toob vaatajas esile pisarad, sest et ta ta mõistab või noh, nagu tunneb midagi enda sära või midagi sihukest, noh nagu ütleme siis joobe meelega. Tere põhineb äratundmisel, järelikult me otsime natsimehest ükskõik mida iganes, vaatame mised. Ma tahtsingi küsida, kas kas selline katarsise sarnane nähtus sinule veel tundub usutav või kas see on asi, mida, mida sa tahaksid ja võiksid ja loodaksid saavutada. Teates. Noh, see on nüüd see, et ainult ainult sellepärast teatas, teengi, ütlen ausalt. Et see püüd see, mida sina nimetad Katarsiseks see peab olema, et muidu muidu me mängiks, räägiks laval lihtsalt mingit lugu, aga katarsise ongi. Mille läbi mille teater peaks toimima, et see on ikkagi see, mis võiks ka tänapäeval vaataja sees aset leida, absoluutselt. Kuulame kuulame ühe Katartilise loo ära. See oli siis Eesti kõige puhtama noodiga mees Sven, Sven Grünberg ja mees, kes kes annab igale naislauljale oma häälega silmad ette, annab lille oma häälega, annab lille oma häälega. Väga kaunis. On hea olnud, rääkida siin täna järekijainiga, sellest kuhu teater läheb, mis teates jääb, mis tuleb, mis kaob. Onju poisid. Kihvt jah. Ja eks ole teiegi, kuulajad, olete tundnud rõõmu? Sellest me küll loodame. No mis me siis täna oleme huvitavat teada saanud, teeks ühe kokkuvõtte, mis sina, Rein teada said, täna? Mina sain teada seda, et keskkonnateater ei ole veel iga vabaõhuetendus, vaid ainult, vaid ainult selline teatrist väljenud tükk, mis on asja pärast läinud, mitte niisama. Ja samas võib võib hea keskkonna diaateriga aset leida teatris. Siit ka kõigile tähtis teade, minge teatrisse, Kuldse maskitükid on meie poole teel. Igavene hea vene Rama. Mängida tuleb näiteks ainult, Tartusse tuleb ka kindlasti, kui on lihtsalt oktoobril kell seitse Vanemuise suures majas, publik, sa ütlesid Ain siin vahepeal ühe loo ajal, publik istub ju ka veel laval, eks Olerlikum laval. Milline kogemus, milline kogemus, võtke see osaks, nüüd hakkavad tasakesi söögid tulema ja see võib tähendada, loodame kuulajale jää nälga. Loodame. Aga ütleme siis võib-olla selle kõige fundamentaalsem asja dialisu eestlane ei ütle, nii. Estasutab jätku leivale. Isu on meil alati ja leiba on vähe. Aga aine ei ole eestlane, pooleestlane pool võrace. Tema võib süüa, tema võib öelda, mida tahab ja süüa järel veab aitäh kõigile kuulamast, aitäh Ainile tulemast ja kõnelemas. Ja, ja, ja, ja hüvasti, Hormaalselt laupäeva.