Päevakorral on telefoniühendus Valter Ojakääru, tere päevast. Tere. Valter Ojakäär on nimi, mis eesti muusikas on omanud sellist olulist kaalu läbi aastakümnete ja meil on väga hea meel, et te olite nõus raadio kahe kuulajatega natukene oma mõtteid seoses eesti muusikaga vahendame väljendama. Härra, alustame sellest, et et ilmselt olete teie kaob kohanud oma elus inimesi, kes ütlevad, et Eesti muusika pehmelt öeldes ei kõlba kuhugi. Noh, maitse üle vaidlemine on alati üks selline piinlik ja suhteliselt mõttetu teema, aga neid inimesi on ilmselt küll, kes eesti muusikast üldse ei pea, kuidas teie neile vaatate või mis teie arvate nendest sellistest asjadest? No taevale tänu, minu tutvusringkonnas eriti palju neid ei ole, sellepärast et et minu tutvusringkonnas on, kes söövad eesti toitu ja kuulad ka eesti muusikat. Aga loomulikult, eks paljudel muidugi on pettumus. Vaadake nii palju, kui on inimesi, nii palju muusikasoove. Ja mina mäletan oma noorpõlvest kolmekümnendates aastates, Neil oli kogu aeg kodus raadio ja mina otsisin sel ajal ikka džässi ja svingi ja ma olin hirmus pahane, kui sealt seda ei tulnud. Ja, ja tuli mingist vana tantsumuusika palkasid ja siis ma olin püha viha täis, et nii et mulle on see tuttav, niisugune valik ja see niisugune noh eitamine ka mõnes mõttes, aga taevale tänu, ma olen aastatega sellest kõigest üle saanud ja, ja praegu ma leian, et ükskõik mis muusikat kui seda hästi tehakse, siis mõni polka on ka, kui on ikka tõesti hästi tehtud, ilusti organiseeritud ja siis pole tal häda midagi. Ma ei ole üldse kursis, kui paljude praegusaja Eesti muusikat kuulate, aga, aga teil on hea võimalus seda meile öelda, millist muusikat praegu Eesti esinejatele ansamblitele kuulata, et, et kas selline noh, meie mõistes tavaline pop ja rock mis raadioeetrit üldjuhul täidab mahuka sinna hulka. Vot ma pean ütlema seda, et ma kuulan muusikat võrdlemisi vähe, sest ma kirjutan praegu oma Epopöa Eesti levimuusika ajaloo kolmandat köidet ja ma istun arvuti taga ja ja muusika sel ajal segab, kui, kui midagi käib, nii et ma eelistan vaikust ja üldse elus on nii kohutavalt palju muusikat kuulatud, et kui midagi tõepoolest eriti head ei ole, mul on sõpru, üks on Saksamaal ja üks on Inglismaal ja siit-sealt Soomest tulevad ja mõni mõni plaat tuleb, vaat siis mis on valitud niimoodi, et no et saatja teab, et no see võiks teda huvitada. Ja tõepoolest siis ma kuulan suure naudinguga algusest lõpuni. Ja üks viimane plaat, mida kuulasin algusest lõpuni läbi, oli Lauri Saatpalu, Se. Sa oled hea või mis ta on, see mul oli vist pealkiri oli esimene lugu oli kohe. Nii, et. Niisugused võrdlemiseni enam ja seda ei ole mul, et ma teen raadio lahti ja ütlen, et vaat huvitav, et vaatame, mis nüüd tuleb. Teie olete ka kirjutanud pise päris palju muusikat ja samal ajal nagu te äsja mainisite, ka tegelete noh, teatud mõttes eesti muusikaajaloo talletamise ka siis kirjasõnas kas muusikast rääkimine või selle hindamine või kommenteerimine kritiseerimine on selle võrra keerulisem ka. Kui te olete ise ühest küljest justkui heliloojat, et kuidas aidata nii-öelda ametivendasid. No ühest küljest on ta kergem sellepärast et olles ise selle asja sees ja teades seda tehnikat ja seda seda nii-ütelda, köögipoolt põhjalikult siis seda ohtu ei ole, et, et ma võtan kätte ja räägin midagi täitsa lollust. Aga ega see öeldakse üksnes vana kuulus lause on üsna kulunud juba muusikast ei tule rääkida, muusikat peab kuulama. Ja sellel on muidugi tõepõhi all ka, et et kes kipuvad ilmselt palju muusikast rääkima, teoritiseerime ja väga targalt, ma loen näiteks pidevalt sirpi ja vasarat ja seal on muusika arvustes üsna palju ja noh, ka teistes lehtedes seal ütleme Postimehes ja immo, Mihkelson mulle meeldib, tema kirjutab väga asjalikult ja Igor Karsnek, mulle meeldib ise helilooja ja vot seal on teda lugedes ma tean, et et ma usaldan teda, aga on olnud ka niisuguseid asju, et ma tulen kontserdilt. Antud juhul üks, üks niisugune episood, mis mul meeles on, oli süvamuusika kontsert, oli sind šoti orkestrile ja ma tulin täiesti niukses hea enesetundega ära järgmisel päeval lehe lahti ja see kontsert tehti nii maatasa tambiti kohe lihtsalt isegi ebaviisaka niisuguse väljenduslaadiga tambiti. Ühesõnaga, niisugust Roska poleks siia üldse vaja olnud tuua. No vot, niisugused asjad panevad mõtlema, et kas ma ikka, kas ma ikka üldse muusikast midagi taipan, kui mulle see meeldis? No tänapäeval heidetakse väga palju muusikale ette kommertsrealiseerumist. Kas aastakümneid tagasi oli ka see probleem, kui me räägime näiteks eesti muusikast üldse, et kuidas tookord asjadele vaadata, nüüd tagantjärgi eriti veel? No vot, kommertsialiseerimine algas muidugi siis, kui sellega sai hakata kõvasti raha tegema, sellepärast et siis, kui ütleme mina jaa, jaa ja naissoo ja Bodelskija, kes iganes seal haug ja kirjutasime laule, siis oli sees, süsteem oli väga lihtne. Mina mängi sel ajal Eesti raadio estraadiorkestris, praktiliselt kõik instrumentaalne ja laululooming tulid sealt läbi. Me mängisime seinad kõik linti ja siis nad hakkasid raadios kõlama ja taks oli nii niimoodi, et laulu klaveri ees tähendab klaverinoot. Selle eest maksti 60 rubla. Võrrelda võib sellega, et pudeli head Armeenia konjakit maksis neli rubla millegiga, seal ma ei mäleta täpset hinda, kas 15 või 25 või mis ta oli kopikat. Nii et selle järgi võib umbes arvata, mida siis sel ajal teeniti siis sellega ja, ja pärast seda, kui raadi juba mängis seda ja mingi sihukesed autorikaitset ei tilkunud kuskilt otsast. Esialgu vähemalt hiljem hakkas nagu tulema, aga see autoriõigustega arvestamine aga kirjutati lihtsalt. No ma ei tea, mina ise hakkasin, kõigepealt hakkasin Aranseerima orkestrile ja meil oli dirigent tuli Rootsis Laasner kuulamas sel ajal ja tema andis mulle mõned klaverinoodid kätte, ütles vot, meil on kõvasti vaja laule praegu teha ja mina üksinda nii palju jõua ja proovi ka midagi. Ja nii ma hakkasin tegema ja siis juba koos olid juba paar partituuri valmis kirjutanud ja kuulnud, et vot orkestris ka kõlab, pole vigagi. Siis tekkisid ka oma niuksed mõtted ja eks ta suuremalt jaolt selle kaudu väga paljudel tulidki need need oma loomingu ideed. Aga ega mingid rahad, üks ma tean tõesti, kes, kes läks raha tegemise peale välja, see oli Gennadi Bodeeriski, tema tahtis maja osta. Ja tal olid Moskvas agajad, sidemed. Jah, ta kirjutas 100 revolutsioonilist laulu. Neid lauljaid ja mitte keegi praegu. Aga nad kõik ilmusid trükised kõigi eest, päris. Moskataksid oli õhtuks suuremat ka kui siin Tallinnas? Jaa, jaa, tõenäoliselt ta nii palju sai, et ta sai aja kinni maksta. No ütleme, kui korrutan, korrutada kas või kuuskümmentki või 100-ga, sealt tuleb juba päris ilusti. Ma ei aja praegu räägitakse meinstri muusikast või peavoolumuusikast. Mulle meenub kusagilt aegade tagant sõna levimuusika, kas teie teate, kuidas selliseid termineid eesti keeles kasutusele võeti, kes niisuguse asja välja mõelnud nagu näiteks levimuusika? Mina mõtlesingi nii, mina mõtlesin nii levi kui süvamuusika ikka ja, ja alguses, kui ma seal kolleegidele ütlesin, seal liidus ette, mis oleks, kui siis huvitav on see, et oldi kõik nõus süvamuusikaga, et, et see on hea termin jah, et milleks tõsine muusika või raskemuusika või parem on süvamuusika. Aga siis levimuusika osas julgustas mind Ain Kaalep. Ma küsisin tema käest, tema ütles ei, et see on väga hea, et saab ka kohe teha niisugused levi, helilooja, leviorkester ja, ja ühesõnaga tuletisi sellest samast tüvest ja ja enam-vähem on siin nagu käibele läinud. Ma vaatan, et Süvaga on isegi nii, et nüüd räägite juba süvakunstist süvateadusest ja nii et see süvaleidis omale võrdlemisi viljaka pinnase meil siin eesti keelepruugis. Aga põhjus oli see, et et tõesti kerge muusika, no mis kergemuusika seal ütleme näiteks. Billy Holiday laulab laulu sellest, kuidas kuub kukuks, John Glenn on pannud tõmmanud kuskile oksa musta mehe, kuidas varesed teda nokivad ja on niisugune täiesti niuke. Sünge ja lugu on ise ka nagu Reekviem ja nüüd see on nüüd korga kergemuusika. Ja neid näiteid võib väga palju tuua. Kui ma paluksin teil lõpetuseks välja pakkuda oma mõtte selle kohta, mis on Eesti levimuusika kõige suurem saavutus nende aastakümnete jooksul, siis kas teil oleks vastus kohe varnast võtta? Ega ta nii kergesti võtta ei ole. No ütleme kõige viimane, mis mulle tõesti väga meeldis, oli see Saatpalu plaadi ilmumine, sest tema oli otsinud just nendest samadest 60.-te 70.-test aastatest. Vist oli seal 12 pala ja teinud nendest uued arranžeeringuid Petteri, Hasa ja Raivo Tafenau ja kes seal olid need temal et pillimehed ja mina selles mõttes tervitan niisugust asja, et et vaadake välismaalt pidevalt ilmuv George kösseni Irving Berlini ja Richard raadiuses ja tsüklon Grööni ja nende vanade laulude ikka uusi ja uusi töötlusi, ikka uusi uusi esitusi, need laulud ei kao mitte kuskile. Ja tänu sellele need laulud elavad. Sest meloodia Peab nagu üles kutsuma kuulama ja, ja kui ta kuskil ei kõla, siis ta ununeb ja selles mõttes ma arvan, et siin on ka teised teinud. Näiteks Helin-Mari Arder on teinud, otsinud ka ja teinud uusi töötlusi seal ja ja, ja mitmed teised ka. Aga loomulikult. Kui nüüd võtta rääkida trendist siis üks trend, mida ma absoluutselt eitan, on see eurovisiooni jaoks kirjutamine sest see on ette juba niivõrd. Vaadake, meil on praegu valimised. Ja täna jälle võtsin postkastist välja igavese paki kõiksugu naeratavaid nägusid, mehiseid, pakkumisi minu jaoks. Minu jaoks on eurovisioon täpselt niisugune valimine, et vaadake, missugune hiigla vahva laul mul on, oi, see on nii vahva ja see on. Natuke nõme minu jaoks. Aitäh teile selle jutuajamise eest, Valter Ojakäär.