Talu mängitakse tihti kohvikutes, tuletab sulle meelde Talgabergaa, et kopikutu Saatejuhid Rein ja Jarek on sisse seadnud, et Tartu kohvikus maailm saadeta. Vaat mis saadet, no selge on see, et kohvikklubi on meie saate nimi läheb otse-eetrisse restoranist restoranist maailm ja hankijatega ja mitte kuskilt mujalt linnast kui Tartu linnast, mis on täiesti reaalselt olemas ja eksisteerib Lõuna-Eestis kui keegi tea. Tere pärastlõunat kõigile headele inimestele, kes meid kuulavad ja neile, kes meid ei kuula. Andke tervitused kadasi ja mina olen Jarek Kasar ja minu kõrval on nagu ikka, Rein Pakk. Siin Tartus avatakse varsti suur kaubamaja ja võib olla, sellepärast ma olengi täna pisut ärevuses, sest ma nii ootan seda. Ajal, mil Arvo Pärti reklaamitakse Coca-Colaga oleks patt mitte rääkida siin kaubamajast ja mitte rääkida ka muusikast seame tänase saate teema on siin, ma jõudsin lõpuks välja, meil on täna külas esimest korda meie saate ajaloo jooksul üldse mitte Tartust pärit inimene. Meil on külas kuulus pianist ja muidu mõnus mees, hirmu eespere. Siis on meil siin veel, kohvikus istub eurolaulja neiuna tuntud Rebecca ja Tiihheina tuntud antiaaver ja klubi Tallinna direktorina tuntud Karl germes ja meil on väga palju vipessiin kohvikus. Maailm. Aga mõista on, et me räägime täna muusikast ja me laseme ka seda. Järgnevad lood ongi kõik Jurmo eespere, uue džiibi, pardatšokistvali ja hirmu. Ütlen sulle teleka ära, enne kui me hakkame muusikat mängima. Tere, Irma. Tere, Jarek nii, ja nüüd hakkame muusikat mängime, siis räägime. Käib saade kohvik-klubi, meil on külas maestro Jorma Espere, kutsusime Reinuga külma saatesse, sest hirmud ja muusikast kindlasti rohkem kui mina ja Rein võib-olla vaatad isegi. Meie esimene muusikapala vihjas, et me räägime paljude natšo ääs muusikast. Ütle meile kuulajatele Jurma, mis on käes või õigemini, mis on just sinu jaoks. See on väga hea küsimus, lube hea küsimus, here pikaajaliselt välja. Jah, noor noor lahmi Valer saatejuht Jarek on siin juba igasuguseid suuri sõnu teinud. Minu kuulsusest ja mingisugustest siipides tegelikult see, et ma ei ole kuulus tuhkagi ja need plaadikookisime ka oma 84. aasta valge null, viie pagasnikust aga millestki valesti aru saanud vale inimesega saatesse või, aga siis, mis asi on minu sääs ja väga hea, väga hea küsimus, öeldakse käes, öeldakse jazz. Jazza, nagu ma arvan, et tartus ütlevad jadas, sest et siin on see Tartu vaim ja kõik muud asjad. Kampsun on sees ju tugevalt ja. Aga Me just lahkasime seda oma uue õpetajaga, kes on, kes on meil muusikaakadeemias Anthony banker. Ja tema just küsis meilt, mis temal avardada, tema on meil muusikaajaloo ja kompositsiooni ja igasuguste muude asjade õpetaja. Aga ja oli päris raske, tuli igasuguseid vastuseid, mis asi on sääs? See on sealt, kus praegu krokodillid uppunud inimesi õgivad, sealt alguse saanud New Orleansist. Selline muusik, kus ühenduvad afroameerika rütmika ja Euroopa harmoonia traditsioone. Põhitunnuseks on tal kindlasti see, et, et ta on niisugune nagu tuubad haaba oskab, iga tartlane kindlasti on kuulnud, mis, mis asi see võiks olla, et seal nagu triooli põhjane faseering on seal igasugused muud targad jutud, mis võiks keda, aga, aga ma arvan, et laseme muusikat ja ei vaeva. Ei kurna inimesi nende igasuguste definitsioonidega, seda kindlasti New Orleansist on saanudki, paljud siuksed, veidrad asjad alguse saanud. Katrin Katrin oli, sai alguse ja ta jõuab sinna ju ei ole siin, ei ole veel jõudnud, alguse saanud ookeani peal algusel. Okei, aga miks öeldakse, Chaos on kohvikumuusika? No esiteks, kes ütleb ja näitab mulle seda inimest, kohe saab kohe sahtli puhtaks. Ma võtan. Okei, ma ütlen praegu kohvikumuusika, ma olen inimene sõima. No aga räägi, miks öeldakse, sa oled ise ka, et öeldakse, onju mina ei ole ausalt öeldes kuulnud, et öeldakse, aga, aga võib-olla on põhjus selles, et kus on nagu üks jazzpianist, kes mängib lihtsalt Charlesi taustaks inimestele, kes joovad kohvi? No tegelikult ei jah, et kui me hakkame rääkima sellest, et mis on nii-öelda see varajane sääseksis, svingmuusika oli, et see oli ju, see oli lõbu soli, lõbust, inimeste lõbustamiseks, eks ole, taustaks tõepoolest, ta oli populaarmuusikabänd, mängis kõrvuni, naeratus huulil mängis laua peale muusikat ja, ja kõikvõimalikud mafioosode sõid ja jõid selle taustal ja siis lõpuks ka tantsisid, eks ole. Aga ütleme, alates 40.-test aastatest ja eelmise sajandi 40.-test vaadates pole ta enam sugugi nii kohvikumuusikat, siis sai tast ikkagi kunst, muusika, mida praegu akadeemiates õpetatakse, see näitab, seda ta ei saa olla mingi suust suhu leviv niisugune labajalavalss. No rahvasuus on rahva suureid, igast lollust on räägitud, džäss pole üldse muusika, et seda ei saa kaasa laulda, et seal on niivõrd keeruline viis, käib kogu aeg üles-alla ja harmoonia on keeruline, aga täpselt nii nagu on, muusikakultuuri tähendab klassikalises muusikakultuuris väga erinevalt erinevaid suundi vaid ajastuid olnud on ka juba džäss tegelikult ju ikkagi oma noh, ütleme julgelt siis noh, võib-olla hakkab varsti 100 aastaseks saama, eks ole, selle aja jooksul jõuab juhtuda nii mõndagi. Et erinevaid stiile on väga lihtsaid asju, mida võib kaasa laulda, on ka väga keerulisi, mida ei ole mõtet üritama hakatagi. No sa valisid igasuguseid luusid täna siia järgmine lugu, kuulame selle loo ära ja siis vaatame, kas me saame seda kaasa laulda, laulame pärast järgi on ju väga hea mõte. Ilusad hääled nagu meil on väga. Restoran maailm, ilusad inimesed räägivad hästi lõbusat juttu, see, mida me kuulsime leiuist, kaver Rava loost on mul õigusfirma jah, täiesti korrektne, sule muidu abaluud ei meeldi, aga see kaardatud versioon meeldib Tšaesersi. Tähendab ei meeldi loomulikult meeldivad. Nad on ikkagi geniaalsed lood, lihtsalt, ma võib-olla pigem ostaksin nagu selle versiooni sellest loost, aga aga see on jällegi ju see viga on ju juures, et lihtsalt kõik tuleb ümber teha, eks ole. Minu meelest see oli nagu täiesti geniaalselt ka ümber tehtud, et ta ei kõlanud mitte teps mitte halvemini kui originaal. Kõik kõik lood tulebki ümber teha, ei sinu suhe kaverdamisse tahad kaverdada, oled kaverdada, mees ei ole ilmtingimata palju kasulikum oleks teha oma lugusid, eks ole, ja sealt autorikaitset noppida ja raha pärast muuseas loomulikult loomulikult, eks ikka eino lihtsalt see jõle tore oleks saada selles mõttes surematuks, eks ole, mõtte tegin geniaalse loo ilgelt tore ja ongi tore, aga noh. Samas on nagu siukseid vanu popasju jõle tore üles kaevata ja nagu uues uues võtmes neid avada, et minu meelest superkihvtilt tehtud uue nurga alt vaadata, neid asju uue nurga alt vaadata neid, aga seal sees oli räppi ka mada. Chas ongi vist süntees erinevatest muusikastiilidest, et et sa ei saa öelda näiteks kui seal loos räppi räppi oli sees, et sa ei saa öelda, et see nüüd ei ole enam sääs või? Ei, aga miks ma peaksingi ütleme see see nagu ettekujutus džässmuusikust, et need on sihuksed, silmaklappidega hobused, kes mängivad oma piibopi ja, ja ajavad inimesed iga igasugustest klubidest välja, et see nagu ei ole enam ju ammu enam niimoodi, et et eks me peame ka silmaga eest ära võtma ja maailma vaatama, et et siin suures konkurentsis ellu jääda ja midagi uut suuta pakkuda, seal ikkagi süntees sadadest, juba erinevatest stiilidest Tänapäevase džäss, et õige õiged on, aga mis, mis muusikastiil sulle kõige rohkem meeldib või või nagu sa räägidki, et avastadki kohe kogu aeg ise uusi uusi muusikastiile, uusi suund? Tegelikult on ju, on ju inimesel see mingisugune muusikaline paisted, mis ütleb, et mis on hea ja mis ei ole igas igas muusikastiilis on kindlasti kirjutatud ka väga häid asju. Võib-olla ainult toodekafoonia ja seeriatehnika. Klassikalises muusikas on asi, millest ma pigem ütleks, et ma ei saa aru, aga noh, samas ma ei tahagi väga arusaadav, minu meelest ta kõlab sandilt võib-olla nii keeruline ja keegi saab sellest tohutu naudingu mingi valemi kokku kirjutas, aga, aga kui asi kõlab hästi, siis olgu ta ükskõik mis stiilis, mis ta on tehtud, on ju hea, eks ole. Mul on ka niisugune mulje jäänud, et ükskõik mis mis laulu kuulad nagu ükskõik mis stiilis sa saad öelda, et kas ta on tehtud esiteks seda, kas need on tehtud ebaprofessionaalselt professionaalselt või saab öelda, et kas ta on lihtsalt hea lugu või halb lugu, et selleks ei ole vaja kuradi teada seda muusikastiilist mitte midagi, mina arvan. On sul sihuke arvamuskaja, Janek, sa oled tark poiss, ma olen tark poiss vist ja, ja tahtsingi küsida su käest, et, et Sa ise teeb ka lugusid, on ju, ei olnud, lihtsalt kuulus pianist, prionis loomulikult lõbusast, mis diil on see, mida sina, viljeled? See on niisugune minu stiil. See on sinu stiil, ongi. Ma ei saa öelda ei taha ennast niimoodi ära lahterdada, seda peavad, teised ütlevad, mis stiil see on. Ma ei ole muusika, niisugune kriitik ja mingi tohutu analüsaator, et ma arvan, et see on midagi sarnast, vähemalt ütleme nii, et mida ma tahaks teha, see võiks olla midagi sellist, mida ma olen just täna kaasa võtnud siia kuulata, et see, mida ma kuulan, see on see, millest ma olen muusikaliselt läbi imbunud. Järelikult jääb seega kuhugile kinni ja tuleb sealt tagurpidi läbi sulepaberi peale välja, et et nii need asjad sünnivad. Tunned sa ennast kindlamini improviseerida või lugedes nooti? Ma tahaksin ennast tunda igas mõttes kindlamini ja minu meelest kõikide muusikute püüdlused peaksid just sinnapoole nagu suunatud olema, et ennast kõikvõimalikes stiilides ja kõikvõimas olukord kõikvõimalikes olukordades suhteliselt mugavalt tunda. Et loomulikult alati võiks paremini osata nooti lugeda ja saada kohe esimese hetkega kõigest aru, mis sinna miski ribalad sinna visatud, aga improviseerida mugavam seal niisugune laisema inimese asi, et et oled ükskord endale mingid asjad selgeks teinud ja siis noh, on nagu lihtsam. Sulle meeldib koos nagu bändiga musitseerida või üksi. Kuskil näiteks oledki kuskil suurel laval hirmu, eespere, soolokontsert, mängi püksi. Ei, ma ei kujuta kohe kuidagi ennast niimoodi sellises rollis, et vetika bändiga. No vaata, see muusika ei ole selles suhtes nii nagu muidu olemine, et mõnikord inimene vajab üksindust ja vaikust ja rahu. Et iseendast ja teistest aru saada siis muusika puhul seda vaikust ja rahu on ikkagi vaja, eks ole, muusikule kõikidele inimestele, aga kui ma juba laval olen, siis ma tahan seal olla koos heade sõpradega, sest et siis nad mõjutavad mind, mina neid, siis sünnib midagi enamat. Oled sa kogenud ka mingit sellist keemiat, töödates erinevate muusikutega, et et kui sa ei tunnegi neid inimesi, aga lihtsalt nagu muusika kaudu saad tuttavaks? Jah, no see eeldaks väga palju igasuguseid rahvusvahelisi kontakte, mida noh, nii tohutult ei ole, aga siiski tänu näiteks tunnen Riin bigbändis mängimisele ja, ja kõikvõimalikele muudele projektidele on ikkagi ikkagi natukese olnud juba, et üldiselt on ikkagi rusikareegel see, et mida, mida nagu tänapäeval nagu koolitatumine, haritum muusik seda lihtsam on temaga leida nii-öelda kiiresti ühine keel, sest et tänapäevased koolitused ei ole enam see, et sind õpetatakse ainult näiteks kellut ja, ja kivi käes hoidma ja sinna mördi vahele lükkama, et ütleme, kui nüüd muusikalist koolitust rääkida, et need on väga laiapõhjalised, et väga lihtne mängida muusikutega koos kellel on öelda erinevates stiilides kaasa ja kellel on tohutud koosmängu kogemus, et nad aitavad, kui sa oled ka nendest vähem näiteks kogenud muusik, nad aitavad sind jalule jälle, kui sa komistad ja Kukud kuhugile, eks ole, hästi mugav on nagu vati sees käib. Kas bänd on niisugune üks, üks nii-öelda kogum või on tähtis, on bändis, oleks solist, kes juhib kogu kogu seda asja? No kõik oleneb, millisest bändist rääkida, et kui nüüd rääkida sellisest impro improvisatsioonilised ja ütleme siis natukese Tšassilikust või selline popsassilikust või Fongi bändist, siis ma ei kujuta üldse ettegi, et seal oleks niimoodi, et seal solistide bänd, bändi solist, on tegelikult üks ja sama asi ja, ja ei saa üldse öelda, et bänd koosneb erinevatest liikmena, sest vaid, et ütleme, see rütmirühm, rütmigrupp peab seal olema täiesti selline nii-öelda nagu üks instrument, et need inimesed peavad ühes rütmis hingama nagu piltlikult öeldes ja ja, ja kõike praktiliselt koos tegema. Aga rahvas vaatab ikka tavaliselt ju ainult solisti, teab solisti nime. Saate saatebändi nii-öelda saatebändile, mitte keegi. Nojah, noh, võtame näiteks Eesti kuulus bänd, terminaator Me teame, kõik Jaagup, Kreemi, temal solist. Või, või, nojah, aga mina, pigem tean. Noja, aga mina Mayersist, okei, aga mina, pigem tean. Smilers siis seda, et seal mängib Petteri Hasa trumme, mis on minu jaoks noh, ütleme, et rahvast. Rahvas, oleneb rahvas, rahvast on väga erinevad, et võib-olla kõvema häälega plakutavad. Ega siis, ega siis see ei tähenda, et noh, et nemad nüüd teavad ja nii ongi, eks ole, et solist suhtleb publikuga. Meil on natukese jah, niimoodi igal pool maailmas, aga meil on võib-olla natuke liiga sihukene lauljate keskmine see asi, et meil on kõik kaks takti ette seal lauljat jaoks kõik, noh, meil peaks olema pillimeeste jaoks ka kaks takti ette, kolm takti taha, mis iganes, et meil natukese jõle kiiresti saavad need lauljad kuulsaks, tõstetakse kuskile pjedestaalile, imetletakse samas seal kõrval tema bändis olla temast 10 15 aastat vanem, kogenum suurepärane, näiteks bassimees. Ma nüüd ei räägi ja eks ole, selliseid näiteid on väga paljudes bändides tõstis tuua ja teda ei tea praktiliselt keegi, eks ole, noh ainult ütleme, siukseid eriala inimesed teevad, aga noh, see on meie sage silmaga, igas bändis mängib üks selline Eesti, ütleme nii, see on Eesti teema, me kuulame välismaa muusikat, meil täna Eestis kahjuks ei ole ja pärast muusikapala tuleme, räägime edasi. Siis ta peaks minema. Tahtsin öelda, et saade kohvik-klubi jätkub. Meil on külas pianist hirmu eespere, kes tegi muusikapausi ajal prae söömiskiirusrekordi. Muusikasõbrad teadupoolest on koorijuhid ja muusikakriitikud. Ma tean, kuidas sa kori juhtidesse suhtud. Väga hästi, mu ema, koorijuht, ära sinna aja mingisugust. Nojah. Aga ehk sa oled öelnud nende kohta üht-teist, kas või seda, et oi jälle muusikud, nad on muusikasõbrad. Aga see selleks, kuidas sina suhtud muusika kriitikutesse? Nii ja naa, oleneb, et kas räägitakse asjast, räägitakse Oya augu argumenteeritud kriitikat või just nimelt noh ütleme niisugune tüüpiline eesti noh, ütleme popmuusikakriitik on küll selline, kes räägib, kartul suus sellist üldsõnalist juttu, mis kus tegelikult nagu muusika nagu muusika, nagu tehniliselt üldse ei analüüsita. Räägitakse lihtsalt mingisugustest imelikest emotsioonidest, kas kriitik peaks seda analüüsima just seda niimoodi muusikat või, või emotsiooni, mis ta saab sellest muusikast, kumb tähtis tähtsam ta peab nagu põhjendama ära, miks ta sellise emotsiooni sai, mitte nii, et ta lihtsalt räägib, et et, et ma sain sellise emotsiooni, sellepärast on see muusika nagu halb või et sellepärast on eana, kes ütleb, et maailma kõige targem inimene võib-olla sai sellepärast Alo emotsiooni, et noh, mina ei tea hommikul jõudnud potil käia enne selle muusikapalad kuulamist, siis kirjutamist, no mis iganes, eks ole. Aga see sulle tundlik teema ei ole selles mõttes, et sa ise ei ole muusiku kriitik muusikakriitiku käest haiget saanud, mõjuks kindlasti nooremana olen ja, ja on igasuguseid skandaale siin olnud igasuguseid organiseerimisskandaale, muid asju, aga eks see on ju see ka ei taha rääkida, lähemalt. Ei no mis siin ikka, eks saatesse sisse lükata, kes teavad, need teavad, kes ei tea, nende jaoks ei ütle isee nimi ega teine nimi ega minu nimi nagunii midagi. Mul on hea meel, Ma tean. Räägitakse, muusikakriitikud räägivad, et Eestis on ainult sülti, tehakse ainult sülti, tehakse suuremalt jaolt. Kuidas sina seda kommenteeriksid? Kuidas sa kommenteeriksid siukest tüüpilist eestlast, kes omab tüüpilist eesti muusikat, mida me siis kutsume süldiks või? Võib-olla see halb on see hea, esitasid juba kaks küsimust muidugi veel kolmanda kaotsa okei, kirjutanud ülesse ja hakkan siis endale endale rohkem meeldivas küsimuses pihta selle kohta, et kes mida kuulab ja kui palju. Tead, ma ei tea, mul on õnn viibida kogu aeg inimeste seltskonnas, kes nagu mingisugust sellist rämpsmuusikat ei tarbinud. See on suur õnn, ma arvan küll, jah. Aga muidu võib-olla ei tea selles mõttes, kes teab mis igasuguseid hädasid juba küljes. Vaata, sa ei olegi mänginud sihukestel inimestele, keda tõesti koti, mida sa mängid, kes ütlevad sulle, et mängin nüüd seda näiteks on olnud loomulikult juhuseid, ega siis sellest ei pääse ükski laul, kuidas toimivad, eks ole, või kuidas see toimida? No see oleneb jällegi situatsioonist, aga ega mingit ühest lahendust ei ole, et löön klaverikaane või kinni või sündi minema tulema. Aga, aga neid neid asju saab ju tegelikult selliseid juhtumisi saab nagu ennetada, tuleb natukese maatsandeerida, et kesse sind kutsub kuhugile esinema. Et kui see ei ole avalik kontsert, et kui seal on rohkem niisugune kliendi teenindamine, millest nagu tegelikult vist nähtavasti suurem osa Eesti vabariigi muusik kutest elav, eks ole, siis, siis tuleb natukse uurida, mis taustaga klient on, et kas ta teab, mida ta tellib või et või me peame hakkama seal tema nagu täpselt tema nagu reeglite järgi seal jaanihüppama. Aga kui seesama muusikes käib seda kaerajaani mängimas, et igal pool siis kas kaotab, muusikaatab oma väärtust ka või? Aga kui ta igal pool mängib, loomulikult ta kaotab, see on täiesti selge ja, ja aga selge on ka see, et et tihtipeale need, kes seda toredate eesti sihukeste saksa pärast laagrimuusikat inimestele esitavad neid on muidugi jõle palju, sest et selliseid inimesi on Eestis juba palju, kes sellist muusikat tarbivad, eks ole. Aga aga ma ütlen ka seda, et ega need muusikud oma ringist selles mõttes välja ei pääsegi, et ega neid ei kutsuta suurematesse kontsertsaalides nagu nii-öelda kuulamiseks mõeldud muusikat esitama, Nemad ongi leidunud oma niši ja väga hea, noh, sest et noh, mina hakkaks ennem autojuhiks, läheks Simonile lõõtsa tõmbama, kas kurb ei ole vaadata, kui mõni tõesti hea muusik raiskab ennast niimoodi? Ei ole kurb minu meelest, miks ma peaks kurb olema, see on tema valik. No tal on alati võimalus keerata oma oma Mosele plafoon katusel hakata kasvõi taksot sõitma, mis oleks nagu noh, et juhul, kui ta hing nii jubedalt nutab, sellepärast et ta, et, et vaata, milliste andke andeks, paska ma pean tegema, et ma olen ju rohkemat väärt, ei ole rohkemat väärt. Me ise ju tegelikult teeme selle maailma, ega maailm ei ole valmis koht. Kas pillimees peab olema oma bändile truu selles suhtes, et kas pillimehel peab olema üks bänd või võib tal olla tõesti väga palju bände? No tähendab, selle määrab ära see, kuidas, kuidas see pillimees, mis on tema panus sinna bändi. Et kui sul ei saa olla see panus enam lihtsalt nagu teistega võrdne ja sa ei saa olla nagu adekvaatne, kui sul on, ütleme noh, miljon bändi miljon ütleme, minu jaoks on juba see, et, et kui on juba viis bändi, see tähendab seda, et sa oled nagu libu, kes käib ühe ukse tagant teise ukse taha, noh et ma olen ise üritanud seda järjest vähendada, aga mis seal salata, Eesti turg on väike ja mõistke inimesi rahu ja kõik, me oleme ju kahe suure panga orjad, eks ole, üks ühe panga ori teineteise panga ori, et, et noh aga see on ka oma valikul. Ega keegi Meil on hästi palju saatel noori kuulajaid, straalivaktsion noorteraadio enamjaolt. Kuigi meil on ka vanemaid inimesi, kes kuulab meid, aga noortele läheb, istub see popmuusika selle koondnimetuse all, ükskõik mis stiil see siis on. Aga popmuusika? Kas tavaliselt öeldakse, et üks inimene, kes teeb nagu populaarseid lugu palasid, et see on parem? Sa jagad seda arvamust, kuigi kui kes kui see, kes ei tee seda. No aga mida te teine süsteem ütleme, teeb mingit populaarse meloodia, mida kogu eesti rahvas laulab kaasa üks ja ja see parem oletama, parem kese, halvem siis on, mida me teeme, mingisugust muusikat, mida keegi ei oska kaasa laulda, millel on oma mingisugune viis kuulajat. Ja, ja, ja ongi, seob, et kas saab öelda niimoodi, et üks on parem. Aga kas sa saad öelda näiteks, et kurg on parem kui karu? Ja seda saab tõesti, see on selge, et karu on ikka parem, ta on ikka sihuke tõeline kurg, kana. Noh, see, see on see nii, okei, ma tõin, kohatu, ma tõin kohata, kes on hea muusik kes on hea, ma tahtsin sinna jõuda, tegelikult tahtis üritan veel kuule ja kiiresti selle kurekana jutukogud võivad veel hea muusika, ma tahtsingi sellega öelda, et, et ei ole vahet, kas sa teed nagu saad oma eluajal populaarseks või võib-olla kes kurat teab, saad pärast postuumselt just aga postuumselt siis noortele teadmiseks, et seal siis omapärast oma surma. Aga kas sa tead, mis muusikarahvale meeldib? Suudaksid teha mingisugust iga kell mingisugust hitti valmis ise ei suudaks, minu jaoks on see muusika tegemine niivõrd niisugune. Suhtun sellesse nii egoistlikult, et ma teen ikka eelkõige seda, mis mulle meeldib. Ja siis alles, kui see juhuslikult peaks, ega ma arvan, et keegi ei mõtle ekstra selle peale. Hitti. Ma arvan, et me kuulame nüüd ühe jazzmuusikahitti, vabandust, jääs muusikahitti, ega see ei olegi nii väga sääs, mis mul siin on, see on ikka selline popp ja et seal kõik on läbi põimunud, et pärast räägime ära, räägime ja vaatame, mis on siis ja muusika. Saade kohvik-klubi jätkub, hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama, hirmu, ma tahtsin küsida, et mida muusika tähendab sulle peale töö kus ei ole su töö? Sel hetkel? Tead, ma õnneks viimasel ajal ei ole väga palju pidanud mõtlema selle peale, et muusika, mu töö, et nähtavasti on õnneks nii häid projekte olnud, et sa selle hetkel, kui sa teed, siis on su hobi. Aga eks ikka on nii-öelda kehv keikkasid ka olnud ja siis tõesti mõtled, et saan töö ja sellel hetkel on muidugi jõle närune tunne. Niisugune ära kasutatud tunne on, kuidagi, ei hakka vähemalt maakeeli ütlema, mis tunne see on. Jah, aga on sul mingisugune hetk, on ka, et kui sul on muusikast täiesti kõrini, et sa tõesti ei taha teha, kurat, ma ei taha seda teha, eks ikka on vahetevahel olnud, aga õnneks mul on igasuguseid selliseid muusikaväliseid, hobisid ja, ja asju, millega seda seda aega sisustada. Et mul ei ole tekkinud üldiselt väga nagu siukseid hetki, et ma nüüd ei oska midagi teha ja, ja muusikat ei taha ka teha nagu seda muusika ületarbimist vist ei tohi kah korraldada enda jaoks. Ma ei korralda isegi, sest et noh kui ma kuulan, kas autos muusikat või kodus, siis siis ma üritan kuulata sellist asja, mida ma samal ajal ka suudan nagu endast läbi lasta, et sa ei hakkaks nagu lihtsalt mul kõrvadest nagu mööda käima. Ja, ja väga tihti, kui on, kui tuled kuskilt mängult õhtul koju sisse ka ei kuula seda muusikat, kuulad vaikust ja ja mootori urinat. No vot tänases saates siis rääkisime Hirmo espirega muusikast, džässmuusikast ja natukene, võib-olla piilusime muusiku hingemaailma muidugi selle hingemaailma avamiseks. Me jõudsime taevani, võib-olla vaevalt isegi väravani jõudsime. Me jõudsime, värava ees on üks vaip, me jõudsime sinna kui nüüd väga metafooriliselt rääkida. Teine saatejuht Rein täna kuidagi vaikne olnud, aga noh, ega ega seal ei olnudki kõike, ei peagi kogu aeg lobisema ja täisrääkima ennast tühjaks rääkima ennast või kinnirääkija või kinni. Ütlen sulle aitäh ja ütlen kõigile teistele, aitäh, kes meie saadet kuulasid. Meie hakkame nüüd siin hirmuga sööma, võtab oma teise prae. Soovin teile head isu ja kohtumiseni järgmine. Laupäeval kell kolm uute teemadega ja siis Rein lobiseb ka nii kuist tulin, tulin.