Langevarjustuudios on nüüd noor kena naisterahvas, kelle järel tänaval liiguvad grupikesed lipukesed käes. Tere, Karen Jagodin kiig. Tere. No kes on giid, kas, kas, kas giid on sama mis reisijuht või või reisisaatja, kas, kas need on kõik sünonüümid või igalühel on mingi erinev tähendus? Inimestena nad aeg-ajalt kattuvad, samad inimesed, kes teevad giidi, teevad tihti perega reisisaatmist, aga see ei ole tegelikult sama töö. Et giiditöö on ikkagi puhtalt võtta vastu Talle tutvustada seda kohta, kus sa nüüd on ja ütle talle ära saates head, aeg-ajalt. Aga reisisaatja terve reisi olema, selle grupiga koos kõik tegelema vastavalt juba alates majutusest ja kõigest muust. Mõlemaga vajadusel ei, ei, ei, mina olen ainult kohalik eesti giid, võtta need vastu ja siis lehvitan pärast järele, kust te nad vastu võtate, mina, mis minuni on jõudnud, jutute, tegelete ainult ameeriklastega. Kuna ma tegelen inglisekeelsete gruppidega, siis need on valdavalt ameeriklased, aga on ka inglased ja on ka väga rahvusvahelisi gruppe, kes võtavad inglisekeelse giidi sõnadega kohtu. Valdav osa tuleb siia ikkagi kruiisilaevadega, nii et siis ongi sadamas kai ääres on vastuvõtja synni valed pärast äraga viin. Mis koalitsioonis nad siia laekuvad, ma saan aru, see kruvis, aga see ei alga, sihitakse juba kusagil mingisuguses 10. Euroopa linnas käinud hängimas ja. Selge on see, et nad ei tule Ameerikast, eks ole, ainult need Tallinnaga tutvuma. Ei tule, tuleneb just seda, kuidas see tavaliselt tulevad lennukiga kuskile Londonisse hakkavad vaikselt seilama. Ja tavaliselt lendavad Euroopasse kas siis Hollandisse või Inglismaale, sealt kuskilt sadama, siis hakkab reis peale. Ja Meile tulevad ikkagi sellised kruiisid, mis kestavad siis 10 kuni 14 päeva ja käivad siin Põhjamaade linnades. Et noh, kindlasti alati Kopenhaagen, Stockholm, Helsingi Peterburi on nii-öelda see tõmbenumber. Nad tulevad ikkagi Peterburi peale ja siis niimoodi satuvad juhuslikult ka kuskil siia Eestisse mingisugusesse tundmatusse kohta nimega Tallinn siis avastavad, et siin on kailu On nende näost näha, ka nad tulevad kuskile, on sattunud kuhugi niisugusse tundmatusse kahtlasesse kohta, nagu tallingusenud sadamast nii-öelda peale. No ikka on, ega nad valdavalt ei ole mitte midagi eestlast enne kuulnud. Ja silmad ei sära ka, pigem on see nagu niisugune pillid, kohustus, mida nad peavad läbi tegema enne Peterburi jõudmist. Ega ei ole see nüüd, oleneb, kust nad tulevad, vaid need laevad käivad erinevalt, mõnikord nad lähevad Peterburi, mõnikord tulevad Peterburist. Kui nad tulevad Peterburi, siis nad on üldjuhul surmväsinud, ütles, et neid on seal hommikust õhtuni niivõrd ära väsitatud, et nad lihtsalt tulevad mulle bussi, magavad seal vahepeal, kui mina räägin ja siis pärast pärast on õnnelikud, et nad nägid midagi, mis oli vähe väiksem, vähe vaiksem ja puhas. Et esimene mulje on see, et võrreldes Peterburiga meil on kõik puhas. Et kuskil ei haise ega ei vedela prügi. Aga kui nad alles lähevad Peterburis, nad on tihtipeale tunduvalt erksamad ja sellised alles nagu ootavad, ootavad midagi alles reisilt ja nagu ärksamad kõike vastu võtma. Kõigepealt turistidest valdavalt nagu väga esimeses nooruses, inimesed ei ole enam, pigem pigem juba oma elutee nii-öelda lõpusirgele jõudnud jõudnud pensionärid, kes Ameerikas teatavasti terve elu teenivad raha selleks, et siis vanaduses lihtsalt ringi reisida. Miks nad nii on jah, et valdavalt Natega siia jõuavad ikkagi viimaste reisidega, et enne nad käivad ära kõik muud Euroopa riigid käivad ära kus iganes Kagu-Aasias ja nii edasi, et siia nad jõuavad ikkagi nagu juba selliste keskeltläbi 80-st aastastena. Niimoodi 70 on keskmine vanus. Nonii tuleb sulle, kui suurde gruppi tal mingi paar-kolmkümmend inimest või 30 kuni 40 30 40 niisugust kaheksakümneaastast ameeriklast tuleb siis laevalt maha, eks ole, on sõltuvad selleks nad on juba Peterburis käinud või ei ole olnud, siis kas veidi erksamad või veidi väsinud. Mis siis edasi saab, saab pista, tahad kuskile bussi, hakkad neid mööda linna sõidutama vä? Jah, meil on neid valida, Nad ise valivad, mida nad tahavad tehasest laev müüb neile kümneid erinevaid tuure. Et nad võivad võtta ainult sellise, mis kõnnib Tallinna vanalinnas. Kui nad on vähe vigasemat, siis nad võtavad sellise, mis on rohkem bussiga, siis neid sõidutatakse mööda linnaääri ja keskust igalt poolt, kus püssiga saab. Mõned laevad, mis püsivad terve päeva kuni õhtuni sees, käivad ka Tallinnast, väljas käiakse ka Rakveres ja Lahemaal mõisates. Et see nüüd oleneb täiesti sellest, kui kaua see laev on sadamas ja sellest, millise, kui kalli ja kui pikalt uurinud on ostnud need reeglina ikkagi need inimesed, kes tulevad, saavad mõne tunniga pildi Eestist keskeltläbi on see niimoodi neli tundi, mis nad siin veedavad neli kuni kuus tundi. Kui palju informatsiooni selle nelja tunni sisse Pigistama peab nii palju, kui ma suudan füüsiliselt suusatada, kuuldavale tuua. No sa ei ole seda, sa ei tee seda ka esimest korda, eks ole, sa pidevalt, eks ole, mitmed aastad juba, eks ole, grupp grupi järelgrupp, seal ollakse suhteliselt nagu suhteliselt nagu peos juba olemas. Metoodika, mida sa neile räägid, siin? No rääkida tuleb kõike alates ajaloost, kõik, mis siin lühidalt, mingi ülevaade, mis siin riigis on toimunud lõpetades sellega, mis meil siin praegu toimub alates Euroopa Liidust ja maksusüsteemist ja kogunege, kõik nad üldjuhul nad on kõige huvitavamad, nad ikkagi ongi lõpuks sellest, mis oli siin nõukogude ajal ja mis on meil siin praegu ja kas need asjad on erinevad, kas me oleme nende jaoks teataval määral kui shoki turism, et nad tahavad näha seda, mismoodi siis üks, üks üks maaneb välja pärast pärast nõukogude aega, eks natuke ole, et nad tegelikult nad tulevad siia suhteliselt tagasihoidlike ootustega, ütleme nii, et nad ikkagi võtavad seda, kui endise nõukogude liidu liikmesriiki tulevad nüüd vaatama, et mis siis 14 aastaga Ja see suhtumine on ikka natukene veel jõus, mis kunagi räägitakse. Väliseestlane oli tulnud üle pika aja esimest korda Eestisse ja Soome laeva peal oli kuuldud rääkimas, kuidas ta loodab, et Eestis elatakse Eestis nii halvasti, elatakse Soomes. No aga neil omad toidukotid ometi kaasas ei ole? Ei, ei, ei, päris nii hull ei ole, aga käite siis nendega niimoodi vanalinnas ringi siin Tallinna peal ja näidata neid toredaid vanu maju ja, ja räägite kõik, kui mitusada aastat vanad on. Kuidas nad nagu, nagu nagu ajalukku üldse suhtuvad, et ameeriklaste teatavasti on pisut lühendus, on see ajalugu, aga muidugi mis eestlastel kinni on, aga no nende jaoks on see kõik alati hästi muljetavaldav. Juba kõik, mis on vanem kui kaks aastat 200 aastat on nende jaoks juba ürgne. Et kui nad ikkagi näevad maju, mis on ehitatud 13. sajandil 14. sajandil, et ikka seinad on täitsa püsti ja katus on peal sisse nende jaoks uskumatult vana. Et nad üldjuhul nad ei, nad ei mõtlegi nagu selles ajaruumis, et millal see on ehitatud, vaid nad mõtlevad sellest, kui vana see on. Et mitte nii palju neile ei ütle see, kui ma ütlen, et see on 14.-st sajandist kui see, et ma ütlen, et see on 600 aastat vana. Et ise nende jaoks tundub nii tohutult suur number, et mingi asi saab olla 600 aastat vana. Ometi sa ütlesid, eks ole, nad kõigepealt käivad pigem ära, teised Euroopa riigid ja lõpuks satuvad, satuvad siia kandunud. Ehk tähendab seda, et nad on käinud teistes linnades ka üle Euroopa. Mille poolest see Tallinna vanalinn siis nüüd nii ekstroodinaalne, see on küsimus, mis ka mind aga otseselt huvitav ja puudutab ka mina turistina küsiksin sinu käest seda samamoodi. Et räägitakse, et Tallinna vanalinn on kuidagi eriti ekstraudinaarne ja tont teab mis, eks samal ajal kuskil Viiasse või vanalinn on kümneid kordi suurem, eks ole. Kümneid kordi Impressiivsem, millest see Tallinna vanalinna fenomen seisneb? Ma arvan, et see veno fenomen ongi just nimelt see väiksus, et seent on nii kompaktne, tan seal nööri seest on üks kindel territoorium, mis on suhteliselt terviklikult säilinud. Et temas ei ole sellist sõjad, sõdadest jäänud suuri auke või, või väga palju täidetud moodsa arhitektuuriga, et on ikkagi valdavalt säilinud ju keskajast ja et ta on niivõrd väike, siis see ongi see võlu. Ja ilmselt on siin mingeid arhitektuurilisi iseärasusi, mida, mida, mida mujal Euroopas on, on raske leida. Ei no jah, vaadates kasvõi raekojast, mille millesuguseid ei ole Euroopas enam väga palju järel ja lõpetades lihtsalt seesama natukenegi terviklikumat, keskaegse linna mulje, et vanalinn et salviitada ainult ühe ja teise maja juurde, vaid ta saab nagu sellise keskaegse linnaruumi muljega. Et millised need tänavad ja millised, milline linna asustus oli. No jõuad nüüd nende 20 kaheksakümneaastast Ameerika tädile oludega Viru väravate juurde näevad seal tuttavat pilti suurde M-tähte kollast, lähevad nad rõõmsaks ka vä? Lähevad lähevad nad, neil on selle kohta nali, et seal Merlikene endasse. Ahaa, see on Ameerika saatkond, Judge Donaldas. Rahaga vahetavad, mul tekkis küsimus peaaegu et mitte. Sest et mida nemad kulutavad, nad ostavad suveniire, postkaarte heal juhul mõne raamatu ja seda teevad suveniiripoodidest ja need võtavad Tallinnas kõik vastu dollareid eurosid. Lõdvokaar. Ja kas see on seadusega lubatud ka ma olen näinud mõnikord, et seda tehakse. Ma tahan küsida, kas see on seadusega, see on seaduslik tegevusega. Kui ma päris ausalt ütlen, siis minu teada ei ole see seaduslik. Aga vahepeal on räägitud, et, et suveniiripoodidele on tehtud erand. Et ütleme, restoranid või mingid riidepoed ei tohi seda teha, aga suveniiripoodidele on erand, sellepärast et tõesti turist muidu jätaks üldse raha. No aga Eestis videol Tallinna suveniiripoodide raha tähendab, et sa lähed valdavalt nagu ise ütleme, Vene maffia näitas, et kui palju seda nüüd Eestisse tuleb, see on ka muidugi oma asi, sellepärast et mida nad ostavad, merevaik ja matrioskad just ma olen kuulnud seda hammast, eesti suveneri business, kontrollib Vene maffia. Väga tähelepanu väärne fakt mumeelest. Rääkides maffiast kas need, kas nende kaheksakümneaastaste, Ameerika vanurite jaoks nüüd vanalinn on, niisugune looduslik muuseumi keskkond oma muna kivideedega kuidagi saatuslikuks on saanud? No eks neid kukkumisi tule vette, mis saab? Oleneb, kui õnnetult on läinud. Üldjuhul ei juhtu midagi, kära on alati rohkem, kui tegelikult see väärt on, ehk siis tavaliselt on see lihtsalt mingi väike kriimustus, põrutuste ajab ennast ülesse ja istub kuskil pingi peale, natuke puhkab ja on kõik korras. Nojah, aga aga on küll juhtunud, et inimesed saavad ka lahtise luumurru ja siis ei olegi muud, kui kiik, kutsub kiirabi ja, ja viiakse ära nagu imestavad, kuidas ta niimoodi elada, saada. Eks nad, eks nad natukene imestavad, aga eks nad ikkagi reisinud inimestena ka teavad, et vanalinnades keskelt, linnades valdavalt on sellised tänavad ja muidugi giiditöö on seda ka ette hoiatada. Et esimese asjana, kui nad ikkagi bussi võetakse, loetakse kõigepealt talle ette kõik asjad, millele ta peab tähelepanu pöörama ja need on ka need munakivid, et ta teab juba tegelikult teda on ette juba nii palju hoiatatud, et lõppkokkuvõttes vaatab, et need ei olegi kõige hullemad. Mis need teised hoiatused on? Vargused kindlasti, sest vanalinn on täis taskuvargaid ja sellepärast on väga palju ikka probleeme. Mingi nädal aega tagasi ma nägin võis olla rohkem või vähem, on suhteliselt kehv ajaline taju. Ma nägin, ühtäkki oli Tallinna vanalinna täis politseinikke. Kas see oli mingisugune lihtsalt mingisugune reid või, või, või nad hakkavadki nagu mõtlema selle peale ka, kuidas, kuidas turisti nende taskuvarastest. Mina sügavalt kahtlen, et see nüüd midagi muutub, sellepärast turismiagentuurid reisifirmad on iseenesest politseiga väga palju sellel teemal kembelnud, et saaks rohkem nähtavale politseinike sellepärast et politsei väidab, et neil on tsiviilriietes mehi küll linnapea, aga, aga see ei tekita turistist seda kindlust, sest et ta ei näe ja tihtipeale küsitakse, et teil ei ole mitte ühtegi. Ma ei ole ühtegi mundris meest, ainult kas teil keegi kaitsesin. Aga selle peale, kui turistigrupid olid lossiplatsi Toompeal nii ära ummistanud, et enam isegi riigikogu liikmed ei saanud tööle minna, siis aeti muidugi nende pärast Toompeale patrull välja need praegu igatahes Toompeal patrull olemas. Ameerika turistidest küll rahustab ka ainult kiivri automaadiga. Politsei ja mitte lihtsalt meil selle hobusega. Vanasti oli seal kusagil nuhib kuskil nurga väga selge. Kui vaadata neid samu, neid on valdavalt siis eakaid ameeriklasi, kes siia Eestisse kuidagi juhuslikult satuvad kohustusliku nimekirja alusel, kes need, kes need inimesed on, saab kuidagi teha mingeid mingeid üldistusi ka, mis, mis elu nad elanud on, kui haritud nad on või? Nad on valdavalt Ameerikas sellisesse aprillil klaasist kõrgemasse keskklassi kuuluvad inimesed kes on eluaeg tööd rabanud kes on nüüd välja teeninud lõpuks oma pensioni ja seda siis kulutavad. Nad on üldjuhul ikkagi kõrgharidusega inimesed, nad on edukad inimesed valdavalt kõrgharidusega. Aga mis puutub haridusse, see on muidugi teine teema, et see, tal on oma erialane haridus, ei garanteeri talle seda haridust ja seda üldist üldist intelligentsi. See muidugi on väga individuaalne, aga millest see nagu välja paistab, siis see paistab välja küsimustes hüdroküsimus. Kõike kõigele lisaks. No tavaliselt peab lõputult seletama ikkagi nõukogude aega, see on see, mille kohta tulevad enamas küsimuses, nad ei küsi selle kohta, kuidas elu oli Rootsi ajal või Vene impeeriumi ajal, vaid nad küsivad ikkagi nõukogude aja kohta, aga see tegi nagu tahtmist juba öelda, et saage sellest üle, et, et me noh, tekib küll, eriti kui ta peale seda, kui rääkida ära mingisuguseid repressiooni või, või muu inimõiguste kitsendamise teemant, siis ta sult küsitakse siin esimesed, aga miks sa politseid ei kutsunud. Siis tekib küll tunne, et aitab juba sellest teemast, et lõpetame ära. Kas need inimesed kunagi tagasi tuleb, kõnen, vanus seda lubab. Mis mulje neile Eestis nagu jääb? Üldiselt on meil väga hea mulje, sest et ma arvan, et see on eelkõige põhiseaduses, tulevad väikeste ootustega ja kui sa reisid väikeste ootustega, siis on sind hästi kerge meeldivalt üllatada. Ja kui sul on hästi organiseeritud tuur ja sind viiakse ilusatesse kohtadesse, miks sa peaks rahul olema giiditööst tegelikult sõltub milliseks, milliseks ühest või teisest riigist või linnast välja kujuneb. Väga palju. Kas nad söövad ka siin või lähevad, söövad laevas midagi vä? See nüüd jälle oleneb, oleneb tuurist selliseid täis pikatuurid, mis on kuus kuni kaheksa tundi, nendel on alati lõunasöök sees. Aga see on organiseeritud lõunas kuskil restoranis grupi lõuna, mis nad on juba tuuri piletiga ära maksnud. Aga niisama ise restoranides käimist ja sellist on nüüd nende seas, kes ei tuletuurile, vaid tulevad ise maale, lähevad kevadise omati ringi. Aga muidugi neil on laeva peal on neil absoluutselt kõik, mis on eluks vajalik, et nad võiksid täiesti siin mitte midagi muud teha, kui ainult tulla korraks, osta mõned suveniirid postkaardid ja minna tagasi sellepärast, et on olnud ka juhuseid, kus keset tuuri ütleb mõni turist Kiril, et mul on need 15 minuti pärast laeva peal juuksuriaeg ja ma pean ära minema. Ja noh, sest neil on kõik elu, kõik, mis neil vaja on, on seal all olemas. Ma olen mõelnud sellise asja peale nagu rahvuslik uhkus, et, et kuidas see giidil on, et jällegi taas, ma ei pea seda terminoloogiat, kas see on giid või reisisaatja, kes, kes kusagil kusagil soojal maal võtab vastu näiteks Eesti gruppe, kes sinna lendavad. Et ta tutvustab seda, seda meie jaoks võõrast maad eesti keeles, aga, aga sel juhul ei saa rääkida nagu sellest rahvuslikust uhkusest selle maa suhtes. Aga teil konkreetselt, kui te nüüd siin Tallinnas neid ameeriklasi vastu võtate, et kas on, on nagu, nagu nagu mingi mingi uhkus ja kas, kas seda välja lasta paista või peaks olema kuidagi objektiivne ja, ja maha suruma? No mina isiklikult ideaalis püüan ikka olla objektiivne ja rääkida nii, mitte ainult kiita. Ta oli taevani seda elu siin öelda, kui ilus ja kihvti areneb meil siin kõik on ikka tuua nagu välja ka see, mis tegelikkuses toimub. Aga aga nende jaoks piisab juba sellest, kui ma ütlen, et jah, et me oleme olnud iseseisvad alates 9009 91. Elu on läinud paremaks ja piisab sellest lauset. Nad võtavad mind juba kui eesti patrioodid. Eestlased, see on nagu täiesti isiklik, kuidas keegi minu sõnu tõlgendab. Aga loomulikult valdav osa giide. Ma usun vähemalt siiralt, et nad ei tegele sellise üleliigse eesti kiitmisega, vaid ikkagi püüavad, nagu kajastada elu nii nagu seinal on, tegelikult toimub, mis ei ole tegelikult niisugune müügitöö. Ma arvan, et suurem müügitöö toimub enne, toimub selles, et see inimene üldse siia tuleks, toimub selles, et ta üldse valib selle tuuri ja siia maha tuleks, sest et ega temal on valida ka jääda laeva peale, kui me räägime kruiisituristist. Et tema ei pea üldse välja tulema, ta võib olla ka ainult seal laevas, kõik see kaks nädalat loksuda. Et ma arvan, et suurem müügitoode tegelikult üldises plaanis see, mis mulje see riik üldse endast jätab, et see on kõige suurem nii video, kui sageli juhtub seda, et giidina on häbi oma maa pärast, juhtub midagi või nii kole intsident või noh, ma ei tea, mis iganes. Ma ei püüa neid asju nii isiklikult võtta, ahah seepärast, et minust ei sõltu valdavalt see, mis ümberringi tuuri ajal toimub, mina püüan oma tööd teha nii hästi, kui mina suudan või sel hetkel olen võimeline. Aga ma ei kipu nii isiklikult võtma seda, kui nüüd Eesti riigis kuskil on midagi muud halvasti või küsitakse midagi, millele ma saan selgelt negatiivse vastuse. Et ma ei leia, et see oleks isiklikult, nagu ma peaksin selle pärast kuidagi piinlikkust tundma. Igal pool maailmas on on häid asju, halb asju ja turist saab sellest väga hästi aru, et, et kui juhtub, siis juhtub ja kui on, siis, Restoranis inimene täna ettekandjat põhiliselt sedaviisi, et annab prodge, eks raha siis jootraha moodi turistid giidi tänavatest topivad ka selle kümnedollarilisi püksitasku vä? Topivad 10-ni on väga hea ja topivad küll see on ikka, see on giididele suur sissetulek, seepärast et ega giidi kyll tasustatakse ka tunnitasu alusel, aga, aga noh, sealt tuleb osa raha, aga see missale inid tipiga nagu me ütleme selle jootrahaga juurde on ikka ikka samapalju veel. Nii et see on okei, ma olen ise selle peale mõelnud ka niimoodi käies välismaal niimoodi grupiga ja kiil on väga hea, kiire ja mulle on väga meeldinud, aga kuidas ma võtan Tänakraagi raha ja annan talle, see on igati okei. Niuke tipi andmine kiilile on, on rahvusvaheliselt aktsepteeritud asi. See on ja meil tehakse seda niimoodi märkamatult, seal lihtsalt nagu viisakusavaldus, sa surud ja seal on midagi või anna taga, aga mina olen kuulnud nendelt samadelt turistidel, kes tulevad Venemaalt, et Venemaal pidavat olema ka nii, et giid seisab kohe karbikesega kõrval ja nagu eeldabki kohe, et sa pead sinna meiepoolse ikkagi on nii, et kui antakse, on väga tore, aga ma iseenesest ei, ei seisa kellelegi ees, et sa ei saa siit enne minema, kui sa mulle kopikat ei anna, aga, aga pidavat olema riike, kus tõesti kohe seistakse karbiga, et peab. Kui arendamise giiditöö enda jaoks on. Et kas see, kas see, kas see mingil hetkel muutub niisuguseks rutiinseks automaatseks ja, ja, ja, ja lõpuks tüütab ära, et ühtesid samu kohti kogu aeg näidata, mis need inimesedki nende erinevad on või, või iga iga ekskursiooni jooksul ikkagi midagi, midagi enda maailmapildis avardub. See oleneb täiesti grupist, see on iseenesest muidugi arendab, sest mida rohkem ma viin gruppe uutesse kohtadesse, seda rohkem ma pean ise lugema ja palju neid uusi kohti nüüd, nii väga ikka siin Tallinnas on Tallinnas mitte, aga aga väga palju sõidetaksegi Tallinnast välja metsaühtlaselt ikkagi kui ma viin neid jälle õudesse kohtadesse, ma pean ka ise ise uusi materjali läbi lugema ja lihtsalt ka kaasaegse eluga kursis olema, et ta arendab. Aga mis nüüd puutub nendesse tüüp ekskursioonide, see siis loomulikult, kui ma teen seda neli päeva järjest, siis paratamatult mul tekib juba mingi selline efekt, et ma panen nagu kasseti peale ja hakkan ikkagi mingit sama juttu rääkima, sest paratamatult enamus asjad korduvad. Aga isiklikult, et kui palju ma mingeid terakesi endale korjan, see nüüd sõltub täiesti grupis, sellepärast et on gruppe, kus on ikkagi väga toredaid inimesi, kellega on yhe mõnus vestelda ja, ja saan nagu teada, natuke nende maailmavaatest ja arvamistest asjadest. Aga on gruppe, kelle puhul sa esimesest minutist peale mõtled, et saaks juba läbi ja saaks siis on jääma ja, ja et on ikka mintena õnnistatud. Kas halbu kiidan ka olemas ja kuises, milles, milles, milles nende halbus seisneb? Ma arvan, et halvad giidid on, on arenemisvõim, võimetud, giidid et need, kes, kes ei püüagi midagi nagu uut enda jaoks selles töös leida. Et ma saan täiesti aru giididest, kes ütlevad, et see töö on üksluine, seda temas on üks luisust iga igas töös on. Aga kui sa isegi ei taha seda enda jaoks üldse huvitavamaks muuta ega üldse areneda ja räägid juba viis või 10 või 20 aastat ikka sedasama juttu siis ma arvan, et see on, see on nagu negatiivne kivi juures, ma arvan. Vabandust, ma arvan lihtsalt, et see jutu jutu rääkimine maha rääkimine, see on asja üks külg, giidi puhul on ikkagi oluline see niisugune sidemed mis, mis, mis peab siis selle jäme turistiga tekkima. Väsinud või ei ole, on, on, see on ma ikkagi, turistil on õigus terve selle tuuri ajal mitte midagi muud teha kui lihtsalt minu sabas lonkida. Aga mina pean 24 tundi või kuus tundi aktiivselt nendega kogu aeg suhtlema. Ja ma ei suhtle lihtsalt mitte fiktiivselt piiga, vaid ma suhtlen tegelikult ikkagi konkreetsete inimestega, sest ikka tuleb keegi, kes küsib midagi, siis tuleb teine, kes küsib midagi muud. Jama kõik see aeg olen kogu aeg kõigi jaoks kõigi jaoks kättesaadav ja ma ei saa endale lubada seda, et, et ma ei viitsi vastata, ma ei taha teha, May, olge oma päid, ma pean kogu aeg nendega olema, aga kumb on hullem variant, kas see, et nad kogu aeg küsivad nagu praegu meie mind või see variant, et nad lihtsalt niimoodi lihtsalt lasevad teil ära rääkida ja ja hullem on ikka see, kui nad üldse huvi ei tunne ja, ja nad on lihtsalt sul tuima pilguga seal seisavad ja sa ei saa aru, kas neil läheb midagi kohale või kas siis tekib paratamatult tunne, et äkki mina midagi väga valesti. Et kas ma, kas ma ei saa aru, mida ma räägin või kas neid ei huvita või see on ikka kõige hullem, kui ma nendelt ei saa mingit tagasisidet? Kui sa iseseisvusreisile, kas sa ostad pigem lõunal planebki, loed ise vaikselt longid omaette või, või puht professionaalsest huvist registreerin ta mõne grupi juurde. Mina olen selline üksik rändaja ja ma olen üks kord elus käinud organiseeritud turismireisil tšarterlennuga kohale ja tagasi ja see oli väga kummaline kogemus, valdavalt ma ikka reisin ise. Selge, aitäh, munad. Oleks sulle parem tulemus, kui palju? Jutu lõpetuseks me kuulame muusikat, sa oled valinud vennaskonna? Jah, see tuli mulle esimesena pähe, midagi vanemaks ja midagi siis Eesti, eks selline parajalt Eestit tutvustav töö ja natukene patriotismi peab siin olema ka, et siis laseme Eesti muusikat ka turistide käest, et mis praegu ei küsi, emad küsivad pigem seda, et kas ikka meie esineja pelsingevad kontserte andmas ka, aga meie kaasaegse muusika või popmuusika või levimuusika vastu küll huvi ei tunne. Selge, aga aitäh sulle veelkord. Kena palun kiirimise jaksab jätku. On läinud. Läinud möödas, Reinsalule, jõua lae. Seina.