Algab kolmas saade Maia Lilje sarjast, mis on pühendatud dirigent Herbert von Karajanist 100.-le sünniaastapäevale. Saate teema Karajan tehnika lummuses. Vaevalt on ükski 20. sajandi interpreet klassikalise muusikatööstuse ning heli- ja videosalvestuste tehnoloogia arengut mõjutanud oma isikliku aktiivse osalusega nii määravalt kui Herbert von Karajan. Nelja aastakümne jooksul seisis ta otseselt selle arengutee murranguliste üha uusi perspektiive avavad hetkede juures. Karajan muutis väga individuaalsel viisil arusaamist dirigendi elukutsest ja interpreedi rollist tänapäeva endust realiseerunud muusikamaailmas. Ta polnud mitte üksnes esimene, kes stuudiovõtete kogemusi ja tehnilisi võimalusi reaalse orkestri kõla täiustamisel ära kasutas vaid ka esimene, kes huvitus televisioonist ja filmist ning oskas neidki meedia vahendeid enne teisi oma kasuks pöörata oma kunsti ja enesereklaami teenistusse rakendada. Olen veendunud, ütles ta, et ajastul, mil tele visioon on haaranud suure võimu, ei saa ega või sellest enam mööda minna. Muusikafilmide, eriti sümfoonilise muusika filmide tegemine on lausa aja käsk. Nii ta ütles ja nii ta ka tegi. Herbert von Karajan salvestustöö tulemusel on tänaseks valminud üle 600 erineva heliplaadi ja 50 filmi ning videosalvestuse. Tema hiljuti möödunud 100. juubelisünnipäeva tähistamiseks on maailma juhtiva plaadifirmad välja andnud albumite kaupa nende uusversioone mis on töödeldud ja täiustatud moodsaim tehnoloogia abil sealhulgas ka mitmeid seni avaldamata heli pilti, dokumente. Neil peatusime sarja esimeses saates. Täna kõneleme pöördelistes aegadest tema muusikasalvestustöös mida kannustas maestro enese fanaatiline tehnikahuvi. See ei piirdunud kaugeltki ainult muusikasse puutuvaga. Karajani kutsuti sageli mister tehnoloogiaks, mis mõnegi kriitiku suus omandas iroonilise, halvustava varjundi. Tauli moodsa sõnaga tehnika friik lapsest saati kuni oma surmani. Ja see asjaolu oli nii tema muusiku ja lavastaja tegevuses kui argielus olulise tähendusega. Ta oli perfektsionist ja kasutas tehnika viimast sõna kõiges, millega kokku puutus. Herbert von Karajan esimene plaadistus leidis aset 1938. aastal kui ta Berliini riigiooperi orkestriga salvestas firmale polidor Mozarti võluflöödiavamängu. Samal aastal oli Mozarti ooperi Berliinist tervikuna heliplaadile jäädvustanud söör Toomas piitšev. 1939. aasta kevadel salvestas polüdor Karajaniga Tšaikovski kuuenda sümfoonia ja see oli dirigendi esimene sellealane koostöö Berliini Filharmoonikute ka muide Tšaikovski kuuendat sümfooniat plaadist lasta kuni 1984. aastani kolme orkestri, Berliini, Londoni ja Viini Filharmoonikute ka tervelt üheksa korda. Tuleks meenutada, et veel viis-kuus aastat pärast teist maailmasõda salvestati muusikate sellak ehk vahaplaatidele mille ühele küljele mahtus vaid umbes neli minutit muusikat. Selline ajaline piiratus kirjutas interpredile sageli ette. Tempo valiku, teose liigendamine lühikesteks lõikudeks välistas muusika loogilise dramaturgia. See on ka üks põhjusi, miks tollased salvestised nüüd juba digitaalseina ideedele remiksitult tänapäeva asjatundmatuid, kuulajaid sageli oma ebatavalistes tempodes või loogilise terviku puudumises. Hämmastavad ori dirigent, kes selliste tingimustega kuidagi, mida ei suutnud üks neist Wilhelm furtfengler kellele stuudios juhatamine oli üldse vastumeel. Juba siis mõistsid produtsendid, et noor Karajan on salvestustööks otsekui loodud. Ta oli teistest paindlikum ja leidliku. Juba Tšaikovski sümfoonia plaadistuse puhul leiti, et vaatamata tehniliste võimaluste tinglikkusele olid temaga orkestri häälestus haruldaselt puhas, üksikute häälte liikumine ka tihedamas helikoes selgelt kuulda ning kogu kõlapilt erakordselt tasakaalus. Klassikalise muusikatööstusrevolutsiooni algust lugeda aastast 1946 kui tollal ühe maailma juhtiva plaadifirma EMI produtsent Walther leke kohtus Herbert von Karajan ikka Viinis. Legi oli tulnud liini, et leida Londonis spetsiaalselt klassikalise muusika salvestamiseks loodud filharmoonia orkestrile dirigent. Kuulnud Karajani juhatamas, mõistis ta, et oli leidnud muusiku, keda otsis. Ameerikas oli sellelaadne spetsiaalselt raadiosalvestuste ja Artur Taska nimi jaoks isiklikult loodud LTS-i sümfooniaorkester. Tegutsenud juba 1937.-st aastast. Toscaniini eeskuju tiivustas Karajan janune suurte teadmiste, kõige professionaalsemalt tasemel stuudio ja muidugi raha järele. Esimene heliplaat emiga valmis 1946. aasta sügisel Viinis. Sealsete Filharmoonikute ka. Ja esimene teos oli Ludwig van Beethoveni Kaheksas sümfoonia. Londonis ilmuva ajakirja grammofon kriiti käänderson võrdles Karajani versiooni sümfoonia varasemate salvestustega franceržalkija Felix vann Cartneri dirigeerimisel aastaist 1930 ja 37 ega varjanud oma vaimustust. Niivõrd värsked olid nii Karajani rütmi stiisiast kantud interpretatsioon kui salvestuse enesekõlapilt. Edasi jätkus töö Londonis kuigi 40.-te aastate lõpus 50.-te alguses andis Karajan Sealsete Filharmoonikute ega ka avalikke kontserte ja käis hiljem mitmetel kontserditurnee del. Nii Euroopas kui Ameerikas oli tema põhiülesanne siiski sümfoonilisi ooperimuusika plaadistamine. Paljude oma aja parimate solistide osalused. Juba algusest peale kujunes välja üks Karajani edasise tööpõhimõtteid. Enamasti eelnesid kontsertidele kavas olevate teoste plaadistused või nagu ta ise tavatses öelda. Salvestused on live kontsertide hästi tasustatud proovid. Sama tegi ta hiljem ka oma Salzburgi ooperilavastuste puhul. Enne kui ooper etenduste kujul lavale jõudis, oli see juba heliplaadile ja videolindile jäädvustatud. 1948. aastal oli Ameerikas füüsik gold margi poolt välja töötatud uus heliplaadi valmistamise tehnoloogia. Sellak, plaadi asemele tulid kauamängiv vinüülplaat. Lühidalt LP. 33 ja 45 pöördega minut dismillele mahtus juba kuni 25 ja vastavalt 12 minutit muusikat. See tähistas uut etappi helisalvestuse ajaloos. 1951. aasta detsembris salvestas Herbert von Karajan Londoni King's või hoolis eni esimesed helbed Richard Straussi Virtoossete orkestriteoste sümfoonilised poeemidega don Huanya til, Uulen Spiegel ning Beethoveni seitsmenda sümfoonia. Järgnesid partoki, orkestri kontsert ja Sibeliuse viies sümfoonia. Need olid plaaditööstuses uue ajastu nurgakivid mis tegigi helisalvestustöö paljude kaasaegsetega võrreldes eriliseks. Eelkõige tema enese maksimaalne valmisolek ja partituuri eelne omandamine kõige peenemate nüanssideni, mille ta siis paljude mikrofoni proovide juures orkestriga maksimaalse tulemuseni realiseeris. Viiuldaja Yehudi Menuhin iseloomustas dirigenti tollest 50.-te aastate algusest järgmiselt. Karajan andis oma interpretatsiooni maksimaalsel lisi, kus sentimentaalsus ja liialdused olid viidud miinimumini. On vähe salvestusi, mida tahad korduvalt kuulata sest enam kui noote võib kuulda interpretatsiooni, subjektiivseid nüansse, mõnegi interpreedi ekstsentrilisust Karajandigi salvestusi, mida võib ikka ja jälle kuulata. Kui paljud teised dirigendid lubasid endale stuudios samasuguseid tempo vabadusi nagu elava ettekande puhul kontserdisaalis siis Karajan paistis eredalt silma oma lummava rütmi, täpsuse ja tempo distsipliini poolest. Karajan nägi lindistatud töömonteerimise võimaluses uusi perspektiive. Tehnoloogia vormis otseselt tema interpretatsioon. Näiteks kasuta seda Bachi h-moll, missa salvestamisel, vokaliste saatvais, oboe oblikaato sooludes kahte instrumenti, et sisseastumisel selgelt kuulda vaid niinimetatud haaratud hingamisi vältida ja kahe mängija fraase kokku lõigates anda meloodia liinidele katkematu voolavus. Seda võtet kasutas ta pikkade meloodialiinide saavutamisel ka kontsertidel elavas ettekandes, lastes teemad mängida kahel solistid unisoonis. 1958. aastal oli valminud esimene kauamängiv heliplaat Deutsche Cramofonile Riho Straussi sümfoonilise poeemi, kah kangelase elu. Seejärel näevad ilmavalgust mitmed garaini parimateks peetud salvestised Igor Stravinski psalmide sümfoonia ning Kevadpühitsus mille salvestust, kas Stravinski kuulas Glenn kuulda, arvas, et Karajani interpretatsioonis on pühitsus fantaasia kaim vaimus rangeimalt struktrueeritud ja teose inspireerivaid realisatsioon, mida keeli plats siiani on pakkunud. Samasugust kõla, rikkust ja rütmimaagiat kuuleme ka pisut varem plaadistatud Morris Ravelli balletis süüdis tahnisse Kloe. Kuni oma surmani 1989. aastal oli Karajan Deutsche grammofoni enimmüüdud kaubaartikkel ja veel käesoleval ajal moodustavad tema plaadid umbes veerandi selle firma iga-aastasest produktsioonist. Deutsche grammofoniga tehtud salvestused annavad hiljem erilise põhja ka tema muusika filmidele, millega ta aktiivselt hakkas tegelema 1960.-te aastate keskel. Kui väga Karajani külalisi eksperimente pakkuv salvestustööga köitis jäida erinevalt teisest suurest stuudio fanaatikust Glenn kuldist veendumusele, et elav kontakt publikuga on muusikule hädavajalik. Glen kuuld, kes Kareli plaate pidevalt kuulasi analüüsis tõi eni ja Deutsche grammofoni produktsioone võrreldes välja Ühe olulise erinevuse. Ta kirjutas. Nende heliplaatide peenel võrdlemisel, mis Karajan on Londoni filharmooniaorkestri ja emiga ning Berliini Filharmoonikute ja Deutsche grammofoniga teinud, kostub, et Deutsche grammofonimeeskond on otsustanud kuulaja jaoks luua pluss kontserdielamusest. EMI salvestused aga pakuvad Karajanile sellist akustikat, mis stuudio piiratud võimaluste juures kontserdielamust vaid järeleaimavad. Herbert von Karajan nii populaarsus oli tema telesalvestuste kaudu kasvamas üle maailmasõnad, Karajan ja dirigent olid saanud sünonüümiks. Kui ta 1959. aastal kontsertide ja ooperite filmimisega alustas ja sellele uuele eksperimentaalsele alal astus, olid oma ajast kaugelt ees esimest korda väljaspool Euroopat vahista televisiooni maagilises jõus veenduda juba samal 1959. aastal Viini Filharmoonikute turneel Jaapanisse. Tokios vaatas Karajani kontserte 25 miljonit inimest. Kindlasti jättis teleheli soovida ja väiksemõõdulise ekraani kaudu võis saada paid kujutuse kontserdielamusest. Kuid ka nende miljonite jaapanlaste jaoks, kes kontserdisaali ei pääsenud, oli temast saanud ebajumal. 1965. aastal algas koostöö nimeka prantsuse režissööri Berliinis elava Andrei shorsklus sooga, kelle režiga valmis kuus suurt muusikaprojekti. Viimane neist laskala, orkestri ja solistide, ka filmiversioon Verdi reetlemist. Perfektse muusika reportaaži saavutamiseks nõudis plusso viitteist kaamerat. Tohutu hulga monitore ja tehnilist meeskonda peletas projekti idee juurest eemale. Nii toitsid grammofoni kui EMI produtsendid. Õla pani alla firma kosmotell, mille Karajan oli koos muusikafilmide produtsendi Leo Kirsiga 1966. aastal asutanud. Just kosmotelli produktsioonina valmisid aastani 1982 paljud Karajani muusika, filmide suurprojektid, Beethoveni üheksa sümfooniat, tema enda intsineeritud Verdi ooper Vello ja koostöös Frank otsessi religa loodud Putšiini poeemi filmiversioon. Reekviemi salvestustöö käigus avastas Karajan noore võrratu hääle ja musikaalsusega tenori Luciano Pavarotti ande kes hiljem Bofeenis laulis Rudolf fot. Nimirollis oli üks Karajani tollaseid Meelis Suproneid. Pavarotti sagedane lavapartner Mirella Freni. Verdi reekviemi salvestus toob vaatajani erandliku pildi Karajanist, kes juhatas seda teost peaaegu tervenisti avatud silmadega kogu hiiglasliku esituskoosseisuga vahetus kontaktis olles. Kosmotelli produtsent Howard hoogeld ütles, et hiljem kasutas ta seda salvestust kui üht tugevaimat argumenti veenmaks Karajani muutma oma tavalist harjumust juhatada kinnisilmi, kuivõrd inimlikum vahetum tema musitseerimine oleks. Karajan tõrjus ettepanekud tagasi selgitusega, et vaid kinnisilmi näete partituuri sele terviklikkusest. Plaadiajakirjade kriitikud on teose interpretatsioon võrdlevaid analüüsides leidnud veel nüüdki, et Kareni kolm erinevail eluperioodidel ja erinevate solistidega tehtud Verdi reekviemi salvestust kuuluvad läbi aegade parimate esituste hulka ning on saanud omamoodi etaloniks. Pikemalt sidus Herbert von Karajan teravates põrkumistest hoolimata koostöö saksa režissööri Hugo Niibelingiga kelle tugevaks küljeks olid olnud pildiliselt revolutsioonilised tööstus ja kaasaegsed arhitektuuri kajastavad dokfilmid, mis tehnokraat Karajan ilmselgelt vaimustasid. Nii pelingiga alustas ta 1967. aastal Beethoveni sümfooniat tsükli filmimist. Berliini Filharmoonikute meenutavad, et algas peaaegu lõbusalt. Aga kui tervelt kuus nädalat valmistati ette Beethoveni kuuenda sümfoonia salvestamist, muutus asi orkestrantide jaoks piinavaks. Kaamerate, asukohavõtte, rakursside ja eelkõige dirigendi lähiplaanide fikseerimiseks kasutati enamasti statiste ja üliõpilasorkestrit ning dirigent assistent. Sest Filharmoonikute närvid olid katkemise piiril. Maestro ise istus suurema osa ajast stuudio kõrvalruumi paigaldatud monitoride taga ikka selleks, et miski tulevases pildis tema kontrolli all Tõi väljuks. Statiste ja üliõpilasorkestrit kasutas ta hiljem ka kontsertide, otseülekannete ja laip salvestuste ettevalmistamisel. Stuudiovalgusrežiim oli samuti peensusteni läbi mõeldud eripillirühmad teravaisse valgus vihkudesse haaratud just nimelt pillirühmad ja mitte neid mängivad orkestrandid, kes Karajani pildilahendustes enamasti kõrvalist rolli mängisid. Fookuses oli aga alati maestro ise. Kaamera mängib Grif laudade, kuulikute poognat, vasetorude klappide ja ventiividega. Orkester on haaratud oranžide, roheliste valgusjugade kaskaadi. Pildis liikuvad kaadrid on kõike muud kui muusika loomulikku dramaturgiat järgivad. Kummatigi pidid kriitikud tunnistama, et sümfoonia neljandas osas tornis stseenis oli kaameratöö looduse stiihia maalimisel sama Virtoosne kui orkestri mäng. Kuid muusika ise ja visuaalsele pildile vaid fooniks. Kosmotelli produtsent Horanthoffelt tunnistas hiljem, et see oli vähim, mida nad tollal soovinuks. Nende eesmärk oli konserveerida või dokumenteerida tolla aja orkestrimuusika, parimat kunstilist esitus, taset, mida teose heliversioon Deutsche grammofoni poolt ohustatuna ja ilma liikuva pildita aga oli valmis produkt pani nördima orkestrandid kuid teenitud honorar oli piisavalt suur, et summutada igasugused protestid. Imestati kui dirigent alustas Niibe lingiga järgmist projekti, Beethoveni seitsmenda sümfoonia filmimist. Õnneks hindas kriitika 1971. aastal valminud lõpptulemust parimaks orkestri mängu salvestuseks mida televisioonis eales demonstreeritud. Üha aktiivsemalt hakkas Karajan režisse veel enam aga filmitud materjali monteerimise sekkuma. Kuni jõudis lõpuks selleni, et hakkas filmirežiid täielikult ise juhtima. Tulemuseks oli, et näiteks viienda sümfoonia pildimaterjali Montaažile kulutas ta üle 100 tunni, enne kui jõudis rahuldavale tulemusele. Maestro Erirežissöörist partner Günter Herman on tunnistanud, et pole oma aastatepikkuse praktika juures kohanud ühtki dirigenti, kes tehnilistest üksikasjadest oleks nii põhjalikult huvitunud ja teadnud kui Herbert von Karajan. Beethoveni tsükli kõrval valmis peagi pildiliselt tagasihoidlikum ja loomulikum video ning plaadiversioon Johannes Brahmsi neljas sümfooniast. Erilise leegiga lõigatud raieni. Tehnika vaimustus põlema Berliini Filharmoonikute esimesel jaapani turneel 70.-te aastate lõpus, kui tema, Tokio hotelli luksus apartement muutus kõige uuema soni varustusega stuudioks. Helipuldi ja mikrofonide kõiki võimalusi demonstreerida lastes. Vaimustus Ta kui uut rongi mängunägev poisike kahetsedes samas, et on paarkümmend aastat liiga vara sündinud. Kõik, mis me varem oleme teinud, on vaid gaasi valgus arvasta. 1900 seitsmekümnendail aastail katsetasid paljud elektroonikakontsernid digitaalse audiosalvestuse väljatöötamisele. Selle tulemusel sündis seedee kompaktne laserketas elektrooniline infokandja, mis mahutas kuni 74 minutit digitaalselt salvestatud stereoheli. Selle pikkuse määrajaks oli Herbert von Karajan, kelle mõte oli, et uus tas peaks mahutama muusikaajaloo ühe olulisema teose Beethoveni üheksanda sümfoonia, mis tema eneseinterpretatsioonis kestab 66. Teosed tollal teadaolevalt pikim versioon Fortidengleri juhatusel aga 74 minutit. Sellest pikimat ükski dirigent oma kontseptsioonis vaevalt realiseerida võiks. Uue tehnika testimiseks salvestati Berliinis 1910 kaheksanda aasta septembris üht Herbert von Karajan kontserti. Pärast seda kutsuti dirigent stuudiosse tulemust kuulama. Soni oli hetkega leidnud temas vaimustunud kaasamõtleja. 1980. aastal valmis Berliinis Karajan esimene digiplaat Mozarti võluflöödi. Oma esimest compact diski demonstreerisid soni tollane president Aki Komoriita asepresident noori oga rahvusvahelise asjatundjate seltskonna ees 1981. aasta 15. aprillil Salzburgi pidunädalate eel toimuval pressikonverentsil. See oli sündmuste tähendusrikas jätk. Muide, mõned aastad hiljem kerkisid Karajani alalise onu koha aniisi lähistele mõned kilomeetrid Salzburgist soni firmale kuuluvat kaks tööstushoonet Karajani orkestri juurde Berliinis sündis aga maailma kõige moodsam salvestusstuudio, kuhu Morita värbas parimad professionaalsemad, helitehnikud ja insenerid. Juba esimesel aastal tuli müüki 20, kaheksas CDd, kuue helilooja, Beethoveni, Mozarti, Mendersoni, Schumanni, Tšaikovski ja Brahmsi sümfooniat, tega. Karajanile polnud teadmata ka asjaolu, et samal ajal katsetas Philipsi meeskond pildi signaalide digitaalse salvestamisega pannes aluse uudsele videotehnoloogiale, mis omakorda nõudis digitaalse heli lisamist. Maestro, jäänud ühistöö vilju kaua ootama, vaid haaras ka siin kontrolli oma kätte. Ta mõistis, mida uus teletehnika tuleviku jaoks tähendas. Ta oli tõeline visionäär. 1982. aastal asutas ta Monacos resideeruma hakkava firma telemundiaal, mille produktsioonis valmisid tema hilised muusika filmid. Neist paljud jõudsid müüki alles pärast maestro surm. Seal ei olnud tema enese. Uute tehniliste ja kunstiliste võimaluste otsinguil oli ta juba 50.-te keskel jõudnud veendumusele, et vajab ooperilavastuste jaoks ainulaadset maja. Otsese tõuke soovunelma elluviimiseks andis kindlasti see valus tagasilöök, mis tal tuli vastu võtta Bayrotis Richard Wagneri pojapojalt Viilandilt kes keeldus Karajani soovist ka seal juhatamise kõrval lavastada, nagu ta seda juba Milano La skaalas oli teinud. Nii kerkis 1960. aastal Karajani sünnilinnas Salzburgis mängsbergi jalamile 55000 ruutmeetriline festivali maja. Lava mõõtmed 35 meetrit kõrgust 80 meetrit laiust 15 meetrit sügavust olid suurimad maailmas nagu olid lavatehnika ja valgusseadmed, tolle aja moodsaimad. Clemens Hols Mayeri projekteeritud palee saalis on 2300 istekohta. Rahvusvahelise sisekujundajate pikas nimekirjas figureerib muide koguni Oskar Kukoscani. Karajan enese visioon oli maja projekteerimisel ja valmimisel suur. Salzburgi festivali maja avati 1960. aasta juunis Karajani Ühe armastatuima Richard Straussi ooperiga Roosikavaler. Seitse aastat hiljem sai alguse lihavõttepühadefestival, mille traditsioon on edasi kandnud tema järeltulijat tänaseni. 1968.-st aastast hakkas Karajan siin koos oma lavakujundaja Günter Schneider Simsoniga publiku ette tooma Wagneri tetra loogia osi, mis algusest peale oli kogu festivali peaeesmärke. Nagu seegi, et Karajan tegutseb ise ning dirigendi, lavastaja kui valguskunstniku rollis. Salzburgi kogusta kevadeti Berliini Filharmoonikute kõrvale rahvusvahelise vaid vaagleri rollideks. Kõige sobivamaid lauljaid, kes kõrgete honoraride ka tasustatud olid end lavastus perioodiks vabastanud kõigist teistest lepingutest. Wagneri ooperid oma müütiliste tegelaste loodusjõudude liikumist maalivad kõlarikaste sümfoonilise vahemängudega on otsekui loodud fantaasiarikkaks valgusmängudeks. Ta on öelnud, et holograafia on üks tema lemmikteemasid. Karajan töötas Salzburgis sisse ka selge töökontseptsiooni. Cooper salvestatakse enne heliplaadile, et lauljad ei peaks lavaproovides tegelema enam muusikaliste küsimustega. Lavaproovidele järgnes filmimine ja selleks oli juba saavutatud muusikaline kui lavaline vabadus. Herbert von Karajan töötas vaid parimate instrumentaal ja vokaal solistidega ja otsis pidevalt uusi talente. Näis, et siingi tahtis ta ilmtingimata olla avastaja, olla tähes sünni selle tõusu juures ega suutnud ühtki esile kerkivat annet kellelegi loovutada. Karajanist kõneldes nimetatakse alati kahte annesofi mutri ja Jevgeni kiis nime. Viimasel õnnestus mängida Tšaikovski klaverikontserti Karajan üldse viimasel esinemisel Berliini Filharmoonikute saalis 1989. aasta uusaasta pidulikul kontserdil. Veel kahe noore andega ristusid viimasel eluaastal tema teed. Need olid metsosopran sessilja paartoli ja Korea koloratuur sopran Sumio. Alles hiljuti tuli välja heliplaat, kus on esindatud ammessoffi, mutteri ja Karajaniga tehtud salvestuste paremik. Viiulikontserdid, Beethoveni, Mendersoni, Tšaikovski ja Brahmsi sulest. Suurus ei ole muusikas midagi igavest absoluutselt. Ehkki kõik, mis suur olla, tahaks igavikuliste poole pürgida. Nii on kirjutanud muusikateadlane Alfred ainsteid, Mozarti biograaf ja kuulsa relatiivsusteooria looja Albert Einsteini sugulane. Anthony jõuab järeldusele. Suurus on kaduv ja seal maid selle väärtus kasvab või kahaneb ajalooliste väärtushinnangute vaatenurgast. Just tõeliselt suured asjad on ajalooliselt relatiivsed suhtelised. Võib küsida, kas Herbert von Karajan oli tõepoolest 20. sajandi suurim dirigent? Nagu sageli on väidetud? Kindlasti mitte üksnes neid kõrgusi silmas pidades kuhu ta oma tegevusega tõusis tohutut pärandit kaaludes, mis temast veel ei, ei helisalvestiste ja muusikafilmide kujul ega panust mõõtes, mis ta andis muusikasalvestustehnika osas ja mille perspektiive ta esimesena ära tundis ning oma kaugeleulatuvate sihtide ja üleilmse kuulsuse saavutamise teenistusse rakendas. Herbert von Karajan 100. sünniaastapäevapeokõnes Salzburgis ütles nimekas saksa muusikateadlane ja kriitik Joachim Kaiser muuhulgas. Muusika, ajalugu ja muusikakriitika peab just praegu. Leidma uue ühise keele kõnelemaks Herbert von Karajan ist. Näha temas vaid siledast kaunis kõlast huvituvad majandusimedirigenti on vaid tõe väiksem aspekt. Võib-olla et ta juhindus sellest oma hilistel aastatel, aga need on ainult ülesvõtted. Eelkõige oli see aga tema maagiline lavaline kohalolek. Tema jäljendamatu muusikaline tornilisus. Ja samal ajal peenetundeline subtiilsus, mis tegi temast muusikaajaloo edukaima järginis väärseima dirigendi. Kas see oli kolmas saade sarjast Legend Herbert von Karajan? Saate autor oli Maia Lilje helioperaator, Helle Paas.