Tere lugupeetud muusikahuvilised, nende pühalik helide saatel. Alustan mina, Valner Valme täna Islandi hullumeelse postroc, udu kollektiivi, sigu, roos, värske plaaditakk tutvustamist. Plaadi andis seekord välja kehvena, see on bändi neljas album ja kuigi need, kes huvitavate loovast muusikast tõesti hoolivad, teavad sibul roosi juba ligi 10 aastat on bändil, täpsemalt küll tema distribuutorite, muidugi seekord ambitsiooni läbi lüüa ka Ameerikas ja tuua see kaunis, aga mõneski heas mõttes sassis muusika ka kogu Euroopas ja maailmas senisest palju laiema publiku ette. Selle vastu ei saa meil mõisafanaatikute muidugi midagi olla. Bänd on hea ja kadedad me ju pole. Kes teist taga Žigul roosiga nüüd esimest korda kokku puutub, jätke see nimi meelde. Vaate või õigemini kuuldenurki jätkub siin väga mitmesuguste muusikastiilide austajatele massiivsest müra, rokist, peene eksperimentaalpopini ühendavaks jooneks ebamaisus ja psühhedeelia eriti aga seega peaks raskelt määratletav asi meeldima eklektikutele, nagu ka muuseas mina. Minu jutu all on aga mängima hakanud bändi uue albumi takk. Esimene singel kloos oli. Islandi bänd Sigur roos kogunes 1994. aastal saareriigi pealinnas Reykjavikis. Asutajaliikmed olid kitarrist-vokalist Jon suur Birgisson kelle hääletämber muide võtab välja nii kõrgeid noote ja Niibamas kuliimseid võnkesagedusi, et kui mina seda bändi üheksakümnendatel esimest korda kuulsin, arvasin, et solist on mingi eriti psühhedeelne naine. Nii see oli, see, see on toor. Birgit on edasi Georg Holm ja trummar, aga kust nad olid siis hilisteismelised? Praegu seega 30 liigitüübid. Hiljem on võetud juurde Ilmar Ilmarsson, Orribal türason ja tšarthans Reinson ning lahkunud on haagist. Nad olid kõik vaimustatud ühel ajal väga erinevatest asjadest. Spiritzwalaid Sonic ju 2000, sund, Kaspid ju black entero ja nii edasi. Aga kõiki neid bände ühendab ju helide, kummastav, pealtnäha vaba ja kontrollimatu voog, mis aga moodustab väga erilisi ja peeneid harmooniaid. Sedasorti muusikat, sümbioosi oma lemmikutest hakkas tegema aga siguriroos ja teda ning tema mõjutajaid ühendab veel üks lüli. See on teatav hüpnoosi võimalus. Õhus on kogu aeg midagi müstilist ja mingites füüsiliselt suletud aga vaimselt avatud suurepärastes oludes võib see muusika mõjuda päris kaifilt. Kuidas kellelegi, muidugi. Vahepeal on aga mängima hakanud pala hopiip olla. Sigu rosid tutikalt plaadilt. Tänapäeval aga võiks nagu roosi ühelt poolt võrrelda eksperimentaalseks pooleldi elektrooniliseks postrokiks arenenud Inglise indie ansambliga reedi Ahed ühelt poolt ja kammerliku poppi tegeva Kanada elektroonilise trubaduuriks Julian Feiniga teiselt poolt. Samas muidugi on siguriroos üks neid põhilisi, kes täna defineerib islandi imelikku poppi, mis kohati tuleks justkui teised planeedilt tegelikult kõigest veidralt Keysaritega kaetud, peaaegu ilma puudeta saarelt Atlandi ookeani põhjaosas kus naabrite puudumine ja karm, aga kuuldavasti ilus loodus on tekitanud mingi erilise fluidumi mis oma pitseri vajutanud ka sealsele popmuusikale. See on eeterlik, elegantne, ühtaegu narkootiline ja puhas ning süütu suurest osast maailma popmuusikast eristuva helikeelega Žigul roosiga. Samasse kategooriasse võib tinglikult liigitada saarekaaslased muumi ja vormis kriini. Üldiselt on aga lugu selline, et kui kaheksakümnendail teati islandi muusikast laiemalt sügacyhubsi üheksakümnendail sele friik popbändi endist solisti, kes siis täna kuulutavad maailma juhtivad muusikaajakirjad iga kuu mõnest uuest Islandil esile kerkinud potentsiaalsest tähest kes enamasti jäävad küll tähtedeks ainult hullude muusikataevas. Jaloogiline ongi, sest Islandi muusika on selleks liiga Katartiline või tripi etleda iga laiatarbemuusikahuviline iga kell vastu võtta suudaks ja miks ta vastu võtma peakski? Nüüd aga hakkas all mängima lugu Svoo liot ja räägin mõne sõnaga Žigul Roosi eelmistest albumites. Esimene pikk plaat von eesti keeles lootus ilmus bändilt leibeli SM Alt 1997 ja seal oli veel elemente 70.-te Brok rokist ja My Bloody Valentine'i stiilis case'ist kus on segatud müra ja õrnus. 1997 vabandust, 99 ja roosi teine plaat, mida nimetati läbilöögialbumiks aketis Türi on, see tähendab hea algus või hea start, see oli juba rohkem sigu, roos kui uue suuna rajaja kui tigu, roos kui oma mõjutajate summa. Loodan, et te teate, millest ma räägin, kui ütlen, et see plaat on täiesti nõiduslik ja autov argipäeva paska. Plaat lõi aga läbi, aga türjun niivõrd, et seda märkasid Briti ja ka mõned USA muusikaväljaanded kes kuulutasid kohe uue võimsa bändi tulekut. Musica liks pressi nädalas hingel StarFM geen Laar oli näiteks sellel albumil aga muidugi Žigul roosilist ei saanud muusika telekanalitele päevaste programmide bändi ega üleilmsed müügiartiklit veel. Ja siis kolmas album, pealkirjaks sulud, kinnistas Siigur Roosi saundi, mis visuaalselt on nagu vaadata läbi jääkirme Sagna lõputule lumisele, lagendikule, kus psühhodellitsevad kõige veidram valguses mängud ja nägemused. Ja seda kuuleme siis helides. Plaat nimega sulud on väga kunstplaat, paiguti muidugi nii kunst, et muutub pisut tüütuks, aga ainult siis, kui puudub vastav sisend sel hetkel teie ajus neljandal plaadil, mis siis täna jutu alla mängib see roosi uus album. Siin on seda Glockens piili ja kitarre, mis oma esiisa, kitarre ega nende mängustiili nagu ei tunne ja on viiulit Ulvi ja imelisi klahvpille trummimängu, mida ei märka, aga mis töötab, ja unistusliku vokaali solistilt. Kelle nimi on siis joon, tuur, Birgesson? Kõike, mida sibul, roos on siiani pakkunud ja mida ta võiks oodata. Aga selgemini ja puhtamalt ja võimsamalt. Ja seega võib arvata küll, et ehk leiab see uus album ka senisest rohkem, pigem kuulajaid, sest selline muusika saab inimesi ainult paremaks muuta. Nüüd aga mängima jääb lugu nimega Milano.