Kahe Maarja Maarja, Maarja, Maarja. Kõrtsu põlvkond koges sel kevadel koolikatkestust. Mõned arvajad leiavad, et see oli hädavajalik väljaastumine rööprähklemise orav dast. Teised ennustavad, et distantsõpe suurendab hariduslikku kihistust rikkama ja vaesema elanikkonna vahel kuna esimestel oli võimalik vajadusel soetada lisaarvuteid, suurendada kodust internetimahtu palgata tuutoreid ja ka ise senisest enam lapsega tegeleda. Samal ajal kui teine seltskond koges tehnika, internetirahade, aga ka toidu ja kokkuvõttes Jaksuna post. Ka Eestis on terve seltskond lapsi, kes on distantsõppe käigus koolisüsteemist väga kaugele hulpinud. Põhimõttelisi vahesid on näha ka eesti koolide arvestuses. Kui mõne haridusasutuse jaoks oli eriolukord juba valmis mõeldud plaanide realiseerimine siis teised rapsisid nina vee peal hoides ja püüdsid lihtsalt ellu jääda. Esimeste jaoks oli kogu digiliiklusreeglipärane ja ühte kodutööd sõitsid ühes reas, konsultatsioonid teises ja foorides põles roheline laine. Testiti koolide õpilaste jaoks oli toimuv heal päeval nagu Vaba improvisatsiooniline, džäss halval, aga lihtsalt kaaskorraga olid kasutusel mitmed keskkonnad. Iga kord ei olnud täpselt aru saada, mida, kuhu laadima pead. Ja kõik tyhi liigutused ei pruukinud ranges mõttes olla üldse koššer. Kas sina teadsid, et algklassilastega ei tohiks mässinserjega Facebooki kaudu kooli ülesandeid jagada ega õppetööalaseid vestluseid pidada, kuna reeglite järgi ei tohiks nad neid programme enne kolmeteistkümnendat eluaastat üldse kasutada? Just seda kinnitasid mulle nii politsei kui ka Haridustehnoloogide Liidu esindajad. Noorte jaoks ei valmista ka erilist probleemi igasugune reeglite painutamine, otseteede leidmine panuse kohta valetamine ja ka võimete piiril piraatlusega tegelemine. Nende jaoks tundub netis tehtav Koluliselt argisema ja vähem tähenduslikuna kui vanematele inimestele, kel on kombeks isegi igama tihist laiki kaaluda. Enne kui see saatuslik meeldimine sotsiaalmeedias registreeritakse, kipuvad inimesed vaagima, mida see ikka õigupoolest minu enda kohta ütleb. Kui ma nüüd üht või teist asja laidin. Noortel aga käib see asi lihtsamini. Laikon Nike ei midagi erilist, kes neid üldse jälgida jõuaks või kes tahaks neid jälgida Jeltsigi, milleks läiksin, võiks seal, vaatan video poole peale, tahan edasi liikuda. Sõber postitas midagi enam-vähem, laik iidol postitas midagi ükskõik kui suvalist vaik. Teine asi, mida olen täheldanud, on need täiskasvanute nutielu on väga lineaarne. Üldjuhul on meil piiratud arv kontosid ja need on kuidagi tunnetuslikult ametlikud. See on minu, meil, seda mina kasvatan. Noorte jaoks ei ole neil niivõrd oluline identiteedi osaained kipuvad oma paroole unustades lihtsalt uusi kontosid looma. Sest vahet pole, kaaned palju, varmamad endast näiliselt suvalist materjali kõigile vaatamiseks internetti laadima. Kui neile tundub audiovisuaalne sisuloome midagi meedia Laatseta tõesti, nagu avaldatakse siis neile, kes on oma vanemate klõpsutavate filmivate seadmete all üles kasvanud on see taaskord lihtsalt elu. Ja mis seal imestada, nende valulävi nii madalaks kulunud on. Erinevalt varasematest põlvkondadest on ka nende akadeemilised saavutused ja vajakajäämised kõik internetis avaldatud. Ma pean silmas e-kooli, kus nende vanemad saavad end vabalt laste teadmiste ja oskuste ja kiitust ega laitust ega kurssi viia. Õpetaja tagasisidet võib selles kontekstis aduda ka kui kommenteerimist. Kell piiratud lugejaskonna foorumis, aga siiski, õpetaja on ju pandud juskui netikommentaatori rolli, kes ütleb mõnikord läbi lillede, mõnikord otse. Aga põhimõte on ikkagi see, et kas keegi on olnud laisk või Kirk, tark või rumal, andekas või saamatu. Eks teema, mida noortega arvutasin, olid kõiksugu petuskeemid, pahalased ehk noorte keeles lihtsalt skännerid. Üks tütarlaps rääkis mulle avameelselt erinevatest juhtumitest, kus ta nendes samades kämmeritega kokku puutunud on. Mängudes ja päriselus ikka mängudes nii ja päriselus naa, ta kõrvutas neid kaht. Kuulasin ja kuulasin ja midagi oli nagu justkui nihkes. Kuulasin veel ja sain aru, et olin eeldanud, et kui ta räägib päris elust siis ta räägib sellest füüsilisest maailmast, kus on füüsilised poed ja poemüüjad ja tuleb kanda maski ja deso ta käsi ja mis seega pakuks arvestatavat kontrapunkti mängumaailmas ostude sooritamisel, kus tuleb kõigepealt osta päris raha eest mänguraha siis selle eest virtuaalseid, karu kostüüme või oma avatari mingi muu kolinaga kaunistada, aga hey? Päris maailmas ostlemisest rääkides pidas ta samuti silmas just nimelt interneti ja seal asuvaid veebipood, nagu näiteks IP, kus samuti tema sõnul skännerit leidub. Ehk siis mängumaailm on netis ja pärismaailm on netis ja mõlemad on tegelikult nende jaoks päris ja netis. Sest Geongi päris eks meiega ju muidugi teame seda omal vaiksel moel. Ega me muidu ei oleks nõus, et palk rahakoti asemel hoopis ekraanile laekub. Kui kaua aga suudame meie kõikide nende puude taga metsa näha? Õige pea on just tänased äikesed piraadid, need kes hakkavad otsustama, kas, kus ja millal digitehniku lageraiet teha. Maarja Maarja.