Tänases saates kuulete klaverimuusikat soome heliloojate keskmiselt ja nooremalt põlvkonnalt ja nimelt Einar Englundi introduktsiooni advokaat Jonas Kokoneni Sonatiini ning Heino Johan Iradawara kahtsüüti pillimehe käikoonid. Need olid esimesed Soome kaasaegsete heliloojate klaveriteosed, mis mulle hiljuti pooljuhuslikult kätte sattusid ja pean ütlema. Suurt rõõmu valmistasid esiteks juba sellepärast, et oli võimalus tutvust teha lähedase naaberrahva klaverimuusikaga, mida me tõtt-öelda veel väga vähe tunneme. Teiseks võis nähtu ja kuuldu põhjal nentida meeldivalt kõrgetasemelise värske, huvitava ja klaveripärase literatuuri olemasolu soones. Kõik kolm nimetatud autorid kuuluvad sellesse heliloojate gruppi, kes pärast teist maailmasõda hakkas välja püüdlema Soome muusikaelu kitsaist rahvuslik romantilistest piiridest. Eeskujudeks Said, Stravinski, partok. Nii asutati 1949. aastal kaasaegse muusika rahvusvahelise ühingu International Society of Contemporary Music Soome osakond kus puhkesid teravad diskussioonid nii loominguliste kui organisatsiooniliste küsimuste üle. Maa muusikaelus. Peab märkima, et väga paljud soome noored heliloojad on saanud erihariduse Sibeliuse akadeemia kõrval ka välismaal õppides stipendiaatide teistes Euroopa maades või Ameerikas. Nende hulka kuuluvad ka Enn Lundi raudvara, kelle loomingut täna kuulete. Kolmas tänase saate helilooja Jonas kukkunen on silmapaistval positsioonil nii kunstnikuna kui ka ühiskonnategelasena kompositsiooni eriala professor Sibeliuse akadeemias. Soome Akadeemia liige ja soome heliloojate liidu esimees. Alates möödunud aastast. Hariduse on ta saavutanud iseõppijana ja oma suurimaks õpetajaks peab ta Bachi on nimetatud kolmest heliloojast on kõige vanem Einar Englunud kes käesoleval aastal sai 50 aastaseks. Tema klaverimuusikat iseloomustab sära, virtuooslik, pianism, elavaloomuline ja vaheldusrikas rütmika mille poolest ta on kõige lähemal Prokofjevi-le ning üllatavalt värsked kompositsioonilised leiud. Kuulake näiteks eraldi lõiguna Tokaata kulminatsioonis sisse toodud Khanonstraid tot, kus üht motiivi Korratakse kaanoni põhimõttel pidevalt, kusjuures selle motiivi rütmiliselt toetuspunktid antud taktimõõdus pidevalt vahelduvad. Juurde tulevad hääled peavad samuti sellest vaheldusest kinni ja nii tekib üha kasvav Tokaaterliku liikumise pidevust ja matoorsed pinged suurepäraselt edasi andev 16 taktiline lõik, mis kõlab nii. Nii introduktsioon kui Tokaata on ehitatud samale motiilile, mida autor kogu teose ulatuses kasutab suurepärase rütmilise leidlikkusega rajades kogusummana selle motiivi meisterlikule arendusele. Teose kui terviku tihedalt kootud helide kanga. Mängin nüüd kõnealuse teoseid tervikuna. Niisiis Einar Englundi introduktsioon, Jadukaata. Linnar Englundist viis aastat nooremat Joonas kukkuneni tuntakse peamiselt sümfonistinaal, tema kolmest sümfooniast viimase sümfooniat, kaamera esiettekanne toimus 1962. aastal lutsernist sealse kammerorkestri poolt, kes teose heliloojalt ka tellinud oli. Sümfoonia on kirjutatud klassikalisele teemale bee aktseid h. Kusjuures kasutamist on leidnud niinimetatud vabarea tehnika Jonas kokkuneni loomingulist käekirja iseloomustab line Arsus. Joonte puhtus, tasakaal. Helilooja poolt kasutatavad kõlavärvid ja kujundid tunduvad olevat rohkem intellektuaalse kui emotsionaalse tagapõhjaga. Sõnatiini klaveripäraselt särafaktuur on muusikaliste kujundite väljendusrikkusega hästi põhjendatud mitte asi iseeneses. Vormi seisukohast on huvitav kahe allegro kõrvuti asetamine. Loomulikult on autor mõlemale andnud erinevad kujundilised, karakterid ja ülesanded. Kui esimeest iseloomustab energiline ja reibas samm, siis teine on voolav graatsiliselt hüplev. Viimane areneb ühtlasi päike selliseks finaaliks, moodustades esimesele allegro le vajaliku kontrasti samaaegselt aga ka tabava täienduse. Esitan nüüd Jonas kokkunenizonatiini klaverile. Osad on adhesioon, allegro ja veel kord allegro. Tänast saadet sisustavate soome heliloojate kolmikust on noorimaks Eino Johani Raudega ära kes on sündinud 1928. aastal tema nime nii esmakordselt väljaspool kodumaa piire. Meie ajal reekviem teos puhkpillidele, mis tuli ühel Ameerikas korraldatud konkursil auhinnale ja kantima ideega läinudaastasel Varssavi kaasaja muusikafestivalil, kus mul oli juhust seda kuulata. Ta kolme sümfoonia kahe kvarteti ooperi, vokaaltsüklite ja paljude klaveripalade autorina on Eino Juhani ravdawara katsetanud mitmesuguseid tehnikaid oma mõtete vormimisel kuni Aljatoorikani välja. Kuid kõige modernse kõrval kingita tähelepanuga konservatiivsematel loomingu printsiipidele, mida tähistavat tema klaverisviidid, ikoonid ja eriti tema esimene uppus pillimehed. Helilooja poolt helidesse maalitud ikoone on kuus. Need ongi süüdi kuus osa ja autor annab neile järgnevad nimetused ning seletused. Jumalaema surm kaks küla pühakut, Konstantinoopoli must madonna, Kristuse ristimine, pühad naised hauakambris ja peaingel Miikael võitlemas anti Kristusega. Kuulakem järgnevalt Tiiu Karingu esituses selle siidi esimest, teist, kolmandat ja neljandat osa ehk pilti, mida autor ise vastavalt sõnades kirjeldad. Esimesel maalil näeme purpur, sel asemel lamavad jumalaema. Teda ümbritsevad apostlid, kes kaloritest ja puuseppadest on muutunud kirik lekiks ülikuteks riietatuna säravasse kulda ja karda. Aseme kõrval seisab jumala poeg, hoides käte vahel hinge, mis on just maha jätnud ta ema keha. Õhk on täis viirukisuitsu ja kirikukelladest sügavat kõminat. Teisel pildil on kaks küla pühakut kes lihtsa maa kiriku ikono staažilt vaatavad väga rõõmus alla rättidesse mähkunud tüdrukutele ja habetunud talupoegadele. Kui palju kordi on need hallikas rohelisel foonil seisvat nimetud pühakud näinud rõõmsaid küla pulmi ja pidulikke lihavõttesuudlusi? Kolmas pilt viib meid ühte Konstantinoopoli iidsesse katedraali, kus seisab küünlasuitsust tahmunud must madonna, hoides kätel vastu rinda surutud last. Tema suurte mustade silmade pilk tungib läbi viiruki suitsuse õhu. Sellest on kadunud õrnus ja halastus. Kuna ta on liiga palju pidanud nägema inimlikku muret ja häda. Ja veel neljaski pilt, mis kujutab Jeesuse ristimist. See kool on valitud sinakas-rohelistes kuldsetes ja punastes toonides. Keset maali voolab otse ülalt alla jõgi, mille vood on kammitud korrapärastesse lainetesse nagu juuksekiharad. Samas on Kristuse kõhn askeetlik kuju, kelle pead parajasti salvib loomanahkadesse riietatud ristija. Johannes jõe vastaskaldal on kolm inglit tardunud, jäika kummardusse. Kullaga kaunistatud taevast aga vaatab jumal, kelle suust lendab tuvi kuju võtnud püha vaim. Kogu stseen toimub abstraktse maastiku taustal. Nii Kiia maa kui ka mäed on antud eluta sümbolitena nagu teatrilava näiti, seinad. Need olid siis neli osa Heino Johani rauda parasiidist ikoonid, mida esitas Tiiu Kariik. Taoline võte muusikateose rajamine kujutavas kunstis ammendatud inspiratsioonile kuld leidnud korduvalt kasutamist varemgi. Meenutagem kas või muu Sorski pilte näituselt selle muusika värvikat piltlikust, mida võib tajuda peaaegu et kõigi meeltega. Teatava Shelise ja vahest ka muusikalise paralleelina kerkivad siinkohal meelde ka, mis jäme 20 pilku Jeesuslapsele. Ravdavarasiidi huvitavaks jooneks on see, et helilooja on siin vanad impli süžeed ja kujud just nagu kaasaegse tehnikaga üle maalinud. Sealjuures siiski nende arhailist olemust säilitades. Sootuks maisemat kontrasti vana Bütsantsi viiruki lõhnalistele piiblis šeedele pakub Eino Johani Raude varas viit pillimehed milles kohtame rahvalikku poeesiat koos olustikuliste žanri pildikestega. Ka selles süüdison kuus osa, millest saate lõpuks esitan kolme. Jakob kõnni, kopsin Jonas ja närb pillimehed. Märkigem. Et söödi kõik osad baseeruvad 18. sajandil elanud soome rahvapillimehe Saamuel rinda Nikola loodud viisidele.