Ja jätkub Euroopa Parlamendi valimistele pühendatud valimiskool, kui nädala eest võtsime jutuks Euroopa Liidu institutsioonid ja rääkisime ka sellest, kuidas valitakse parlamenti ja mis on Parlamendi ülesanded, aga millega tegeleb Euroopa Parlamendi saadik, keda me siis 26. mail hiljemalt valime sellest nüüd räägimegi ja tere tulemast valimiskooli, endine Euroopa Parlamendi liige Marju Lauristin. Tere päevast ja tõepoolest, see on teema, mida peaks üsna rahulikult lahti arutama, sest minu meelest ega Eesti inimene väga hästi ei kujuta, vist nendes suurtes klaasmajades seespool toimub ja ega mina ka ei kujutanud, kui ma sinna läksin, tõsiselt, mul oli ka üsna üsna pealiskaudne ettekujutus, nii et mul on väga hea meel nüüd jagada seda, mis ma seal õppisin, ma tõesti seal väga, väga palju õppisin. Ja kõige esimene asi oli see, et Euroopa parlament töötab ikkagi nii-öelda klassikaliste parlamentaarsete reeglite järgi ta palju rohkem parlament kui Eesti riigikogu. Euroopa Parlamendi valimistel on küll meile lubatud rohkem seksikaid mehi, on lubatud eesti hääl Euroopas kuuldavaks teha, et kas teie arvates Eesti valijad ja veel Euroopa Parlamendis tööl mitte käinud inimesed Euroopa Parlamendi tööd üldse ette suudavad kujutada? No selles ongi häda, et meil on näiteks niisugune arusaam, ei ole ka levitatakse, et oh, Euroopa Parlamendis on kõik rahvusriikide vastu ja see on kõik, ainult ütlen, et suured saadikurühmad on ju ainult nende suurte ideoloogiate nagu alusel koostatud. Minu esimene üllatus oligi see, et kui ma jõudsin siis oma sotsiaaldemokraatlikku saadikurühma, mis on Euroopa Parlamendi suuruselt teine, nähtavasti ka jääb suuruselt teiseks, millest siis ka üsna palju sõltub, mis seal toimub, siis ma avastasin, et põhiühik kogu selle saadikurühma tegevuses on rahvusdelegatsioon. See oli mulle muidugi väga soodne, sellepärast et mina olin seal ainuke eestlane, aga moodustasin ka üksinda rahvusdelegatsiooni ja näiteks, kui seal oli 20 rumeenlased, siis nemad moodustasid ka ainult ühe delegatsiooni põhiasjad otsustati delegatsiooni juhtide nõupidamistel, nii et selle kõige võiks öelda aktiivsemal arutlemiskogul on tegelikult väga oluline roll just rahvusriikide seisukohtadest. Igal rahvusriigid on seal üks hääl teistega võrreldes, nii et kui meie inimesi näiteks üldse ei ole, ütleme nii, et kui suurimates fraktsioonides võtame kasvõi seal, kus need oli Tunne Kelam Isamaa poolt, see on kõige suurem, kõige mõjukam fraktsioon, EPP, Euroopa Rahvapartei suuruselt järgmine sotsiaaldemokraatlik fraktsioon, kus mina olin, eks ole, kui seal ei ole seda ühte eestlast siis tegelikult sellele, et kõige olulisem on lõudavalgus, tõesti saab asju mõjutada, ei kõlaga eesti hääl. Nüüd teine asi, mis mulle seal selgus, oli see, missugune on komisjonide töö ja komisjonide töö on selles mõttes ikkagi põhitöö. Igal parlamendiliikmel kujuneb välja siis kaks komisjoni, kus ta on ta üks anduma põhiliige ja teine, kus ta on siis nii-öelda asendusliiget või muidugi heal juhul olla ka teises või kolmandas veel. Aga see, kus ta põhiliikmena on, see on tegelikult juba väga suure töömahuga, sellepärast et praktiliselt kujuneb välja igal parlamendiliikmel oma teema taal mingisuguste suurte eelnõude juures, kui ta ikka on aktiivne ja tubli, see sõltub ka väga palju temast endast, kas siis on variraportöör või vähemasti ta on selle rühma liige, mis sellest saadikurühmas arutab, seda konkreetset eelnõu iga selle teema puhul ongi teatud väike hulk neid neli, viis saadikuid, kes määravad kogu rühma seisukohad selle eelduseks, see tähendab seda, et see eelnõu tuleb endale põhjalikult selgeks teha. Need eelnõud on pikad, nad on keerulised, detailsed ja nendega tuleb töötada tõesti väga põhjalikult, mitte ainult et üksi oma nõunikuga, vaid saadikutööks minu jaoks kõige põnevam osa oli see, et tegelikult on nende eelnõudega ju seotud väga palju läbirääkimisi. Kõik võimalik huvirühmadega. Euroopa Liidu juures Brüsselis on sadu ja sadu ametlikult registreeritud täiesti avalikke, täiesti seaduslikke lobikontoreid. Ja nemad jälgivad tõesti sõna täpsusega, mis seal seadustest võib tulla ja nemad töötavad need läbi ja nemad siis on need, kes on tegelikult iga saadik ukse taga. Nii et mul oli igaks päevaks järjekord nendest, kes tahtsid minuga kohtuda ja arutada neid eelnõusid, millega mina tegelesin ja nii on igal saadik selleks on valmis, peab olema valmis ka selleks, et see lase ennast haneks vedada. Et seda teemat niivõrd valdades, sa saad aru, kus sulle topitakse sisse näiteks mingisuguse erafirma üksikhuvi ja sa pead suutma sellega noh, nii-öelda nii tegeleda, et sa näed, missugused on need teised huvid, nii et tegelikult minu jaoks ma ütlesin, see oli üks suur suur mõtlemisaeg ja ma arvan, et igaüks, kes Eestist sinna läheb juba sellega ta iseendast toob Eestile tagasi midagi, et ta tuleb tagasi ja seda uut kogemust saab õppimist nüüd muidugi üks väga suur osa saadiku tööst on see, mis ta teeb oma rühmas. See on nagu iga kord, niisugune saadikute töö on väga palju seotud mitteformaalse suhtlemisega ja seal iga Eesti saadik, mina tundsin seda jumalast iga päev, ta on nii-öelda Eesti suursaadik. Sellepärast, et neid küsimis, oi, kas teil on tõesti nii ja rääkige, mis siis see riik ikkagi on ja ja kas teil on ikka tõesti hirmsat konflikti eestlaste venelaste vahel ja ja kuidas ta ikka nii väiksed olete, me mõtlesime, et olete palju suuremad, kuidas te siis olete oma majanduses hakkama saanud ja oimistele hariduses toimub? Sa pead kogu aeg olema valmis, et esiteks ei teata Eestist eriti midagi ja teiseks sa pead ise teadma ja oskama seletada. Tee neid probleeme, mis võib-olla sulle iga päev Eestis ei tundunudki, niisugused noh, kõige kõige Et aga, mis sõltub ühest saadikust, et kas eesti rahva seisukohast on vahe, kas saata sinna noh, piltlikult öeldes puupakk või aktivist No minu meelest sellest, mis ma praegu rääkisin, tuligi välja. Saadiku enda aktiivsus on väga oluline just Eesti seisukohast sest muidugi võib istuda nagu bemm, mitte suud lahti teha ja ka saadikurühmas ma mõne saadiku häält üldse ei teagi, kuidas kõlab, aga noh, need olid enamasti suurte saadikurühmade niisugused noh nii-öelda natuke seal on passiivsed liikmed, aga kui sa oled seal üksi või kahekesi, siis sa pead olema ka eriti aktiivne. Ja sa pead tõesti olema valmis, esiteks nendel teemadel, millega sa tegeled, olema autoriteet peale selle sa pead õppima rääkima täpselt ja kiiresti, sellepärast et sulle antakse aega mitte ainult suures saalis vähe, vähe suures saalis tähendab, et sul antakse 60 või 90 sekundit, heal juhul üheksakümnendad on juba palju, et öelda ära kõige põhilisem, aga siis, kui ka saadikurühmas on suured arutelud, siis mida suurem rühm, seda vähem sul jääb aega oma sõnavõtuks on ka ikkagi kuskil mitte üle minuti. Sa pead minutiga suutma ära öelda selle, mis su kõige tähtsam sõnum ütelda, nii et see jääb meelde, paistab silma, jääb tõepoolest kõlama. Nii et see on üks tõsine kah, niisugune, võiks öelda väitluskoor. No sellesama mündi teine pool on see, et üsna levinud arvamus siin Eestis on see, et tegelikult ühest saadikust, aga ka kuuest Eesti saadikust ei sõltu mitte midagi, et on teil näiteid kas või enda sellest perioodist kus tegelikult kas ühest või, või ka kuuest Euroopa Parlamendi Eesti saadikust sõltub väga palju No kuulge, kui see Eesti saadik on mõne teema vedaja, raportöör, sõltub temast kõik tema on tegelikult see, kes selle teema teistele esitab. See, kes valmistab ette hääletused, valmistab ette positsioonid, näiteks sellele andmekaitseraportile, millega mina tegelesin, tuli üle 800 ettepaneku, sa pead tegema kaheksas 100. siis nagu selle üldistuse, eks ole, selle, mida lõbuks hääletatakse, tegelikult sinust sõltub kõik, kui sa isegi ei ole raportöör, aga sa oled selles oma saadikurühmas selles teema rühmas, seal kuulatakse sind väga tähelepanelikult, kui seal on näiteks mingeid vastu võetud, mina mäletan, oli niisugune imelik teema nagu laevaehitus minule täiesti võõras. Ja meie saadikurühmas rei prantsuse raportöör ja tema tegi seal siis seda niisugust ettepanekut ja seal sees oli mina avastasin, muidugi mitte ise, vaid Need olid väga mures meie Eesti saatkonna inimesed helistada, vaadake, mis seal on, mina vaatan, seal on näiteks niiviisi roopa sadamate vahel liikuvad laevad peab kõik olema Euroopas ehitatud. Me olime just Türgist laevu ostmas ja kuna see raportöörid minu saadikurühmas, siis meie esindus ka ütles, et kuulge, kas te ei saa temaga võtta, ühendust rääkida ja tõesti oligi nii. Ma palusin talt siis nagu aega. Me istusime kohvikus kaks tundi, ma tegin talle selgeks, et see, mis ta sinna kirjutanud selles punktis on jabur, mitte sellepärast, et see Eestile, vaid see on WTO reeglite vastu seal üldse, eks ole, kahjulik ja nii edasi ja kuigi ta hirmus kangekaelne see härrasmees, aga prantslased on üldse väga enesekindlad ja väga arrogantselt, aga mul siiski õnnestus teda veenda, et ta võib ise sattuda lolli olukorda, kui ta seda sealt välja ei võta ja ta võttis selle sealt välja. Nii et ma suutsin selles mõttes eesti jõhvikaid sest tegelikult teha just nimelt seda kuluaaritööd sellisena, mida saabki teha, ainult kui sa oled võimeline selliseks üks-ühele suhtluseks. Aga kas saab ka Euroopa Parlamendis näiteks viis aastat niimoodi mööda saata, et tööd üldse ei tee, raporteid? Ei tee, sõnaaega ei saa, käid lihtsalt kohal, hääletad, nagu partei ütleb ja võtad lihtsalt palka vastu. Ja no nagu partei ütleb, tähendab seda, et kõik need hääletused, mis tulevad saali, Need, arutatakse sellest saadikurühmas läbi ja igalühel on seal võimalik ütelda, et ta näiteks nii või teisiti hääletada ei tahaks ja ta saab veenda oma rühma, et hääletus oleks teistsugune, nii et kui seda ei tehta või kui inimene lihtsalt kogu aeg mõtleb, ma tean, mis asja peale või käib ainult seal kohvikus ja nii edasi, siis ei ole tast lihtsalt mitte midagi kasu. See on null ja kui me mõtleme nüüd selle peale, et meil on seal ainult kuus või seitse, siis on see väga suur. Null Neid riike, kus saadikud on näiteks 60 70 ühe saadiku, passiivsus ilmselt väga palju ei mõjuta. Aga kui meie kuuest või seitsmest on keegi, kes üldse aru ei saa, mida ta seal teeb, on see tegelikult Eestile äärmiselt kahjulik. Milline on parlamendiliikme töökuu? Kolm nädalat ollakse pidevas töös, kusjuures üks nädal veedetakse Strasbourgis ja Strasbourgis veedetakse see nii-öelda hääletuste nädal. Kusjuures kõigepealt küsimuse töö, kuhu nädala kohta töönädal on, selles mõttes üsna kummaline ikkagi nädalas 40 töötundi, aga need 40 töötundi on jagatud neljale päevale. Mis tähendab seda, et tööpäevad algavad hommikul, noh, ametlikult kell üheksa tavaliselt isegi kell kaheksa kestavad kuskil 90-ni õhtul iga päev, kes ikka väheke teeb, kellega vähegi tööd teeb, selle tööpäevad on sellised. Ja siis on reede vaba nii-öelda enamus saadikuid sõidab nädalavahetusel oma koduriiki kuigi on ka neid, kes muidugi veedavad toredat nädalavahetust Brüsselis, aga, aga need on üldiselt vähem kui neid, kes sõidavad kogu aeg, sest ma nägin neid tohutuid minuga koos kohvritega lennujaama liiklejaid nelja ja esmaspäeva hommikul või püha õhtul tagasi. Ja see Brüsseli nädalad on jagatud siis nende nädalate vahel, kus põhiliselt tehakse tööd fraktsioonis ja teine nädal põhiliselt tehakse komisjonis ja siis on see nii-öelda neljast nädalast Strasbury nädal, kus siis istutakse selles Strasbury suures majas ja seal jällegi mitte ainult suures saalis ei hääletata, vaid täpselt samuti toimuvad paralleelselt ka omaenda saadikurühmas kõikide eelnõude veel väga tihedad hääletuseelsed arutelud, pluss siis ka komisjonid, arutelud, sest komisjonid vastutavad nende eelnõudest, mis saali lähevad. Ja plenaari puhul on niiviisi küsitakse, et noh, et oi, meil on seal tohutu võimalusena stsenaariumi näidata, on nagu ma ütlesin, planaaril on esiteks on väga väikesed Ajad ja teiseks need, kes pionaaril üldse sõna saavad, peavad nii-öelda selle sõnavõtuõiguse oma rühmas noh, kuidas öelda, tõendama sest et rühma see koordinaator tegelikult juhatab, keda siis lasta nagu saali keeles, siis võib kasu nii-öelda olla, kes, kelle jutt võib olla selline, mis kaalukas on. Ja see nimekiri tehakse enne valmis. Nii et sõltub väga palju igast ühest, kui, kui, kui, kuivõrd ta suudab seal midagi ütelda, kuivõrd suudab seal mõnda sisulist asja saada, kuivõrd ta suudab ka Eesti asja ajada ja nii edasi. Mis aga on tähtis aru saada, ei maksa teha illusioone. Selline parlamendi töö on väga-väga aeglane, väga aeglane. Näiteks sedasama ühte nendest eelnõudest, mida mina tegin, seda tegelikult kokku tegi eelmine koosseis, siis see minu koosseis, nii et kokku see võttis kuus aastat. Ja kui ma näiteks komisjonis oli, ma kuulsin mõnegi staažika saadiku suust, oi, kui me üleeelmine koosseis seda probleemi juba arutasime, siis me jäime pidama sinna ja sinna sinna. Ja neid võib olla kummalisi asju, näiteks selliseid eelnõusid, mis on niiviisi on pidanud juba aastaid või on küsimus vanema uhkusest, mis meil on nagu enesestmõistetav, aga see on nagu üks kuum, noh, niisugune kuum kartul, tuul parlamendis, sellepärast et väga erinevad on erinevate riikide reeglid. Ja kui meie ütleme uhkusega, oh teate, meie anname siinpoolteist aastat ja vaat kui vahva, eks ole siis paljudes riikides näiteks isegi saada kuu on, on väga suur asi ja see on olnud asi, mis on jäänud selliseks igaveseks teemaks. Ja muidugi on diskrimineerimisteemasid igavesi teemasid ja on veel teisigi, nii et üks neid teemasid, mida Eesti on pidevalt niiviisi toksinud ja natuke ka edasi liikunud on olnud põllumajandustoetused. See on väga raske teema Eesti põllumehele eriti tähtis teema, Ivari Padar on teinud siin suurt tööd, et veenda seda ja muidugi mitte üksi, vaid koos poolakate ja lätlastega meestega, et Ida-Euroopa põllumees väärib täpselt sama toetust, eks ole, mis prantsuse põllumees aga jällegi üleöö siin imesid ei sünni, aga sellise toksimisega midagi saab saavutada, nii et peab olema valmis ka selleks. Ühesõnaga on täiskogu, lisaks on olemas komisjonid ja poliitilised grupid või fraktsioonid ja nende sisesed arutelud, et kuidas siis sünnivad otsused. Tavaliselt on niiviisi, kui me räägime nendest direktiiv, määrus eelnõudest, mitte lihtsalt, et üldseisukohtadesse raportites, siis tavaliselt tuleb see esimene nii-öelda Kont, eelnõu tuleb komisjonilt. Ja millegipärast eestlased ikka veel arvavad, kuigi Lissaboni leping ammu muutis selle korra ära, et komisjonil on otsustav sõnaõigus? Ei ole, komisjon, on see, kes noh, nii-öelda valmistab ette selle eelnõu, aga ma ei ole näinud ühtegi neid eelnõusid läbivat parlamendis demuutusteta, muutused on ülisuured. Noh, ma juba nimetasin, et näiteks olid 800, mõnel elunud 1000 muudatusettepanekut ja võtame kasvõi sedasama rände teema, jah, komisjon tuli välja kas sedasama kvootide asjaga, aga see oli selgelt toores ja ta jäi parandama, et ei kinni ega teda pole ju vastu võetud ja parlament on arutanud ja arutanud, pakkunud välja igasuguseid rändepoliitika variante ja arutab veelgi, siis ta jäi nõukogus, eks ole, kinni tähendab, on väga mitu filtrit läbi, mille need eelnõud saavad lõpuks teoks ja viimane faas on see, kus istuvad siis ühe laua taha komisjoni parlamendi ja nõukogu esindajad, ehk siis vastavad ministrid ja nende esindajad ja siis alles lõpphääletusel selgub, mis siis sellest eelnõust saab. Nii et see on pikk tee ja parlamendiliikmetel on siin võimalik tõepoolest väga tõhusalt mõjutada sõdureid. Lõpetuseks Marju Lauristini, mis vahe on eesti valijal, kas ta läheb valima Euroopa Parlamendi valimistel oma saadikut või mitte? Mina kutsuksin ikkagi tõesti valima, sellepärast et igast sellest kuuest ma teagi, kas kuus või 700 Brexitist inimesed hakkab ikkagi Eesti jaoks väga palju sõltuma nii eestimaine kui ka mõnigi oluline, võib-olla isegi väike detail, mis aga mõnele meie näiteks eluvaldkonnad on väga tähtis olla ja mina paneks südamele, mis ma enne ütlesin, et kõige suurem on Isamaa ehk EPP. Rahvaliidu fraktsioon seal eestlased ei ole, siis meie mõju on kohe poole väiksem. Järgmine suuruselt on sotsiaaldemokraatlik fraktsioon. Jällegi, kui sealne esindajat ei ole, siis on Eesti mõju kindlasti kolmandiku väiksem. Kolmas suuruselt alles liberaalide fraktsioon, kus meil aga on nii Keskerakonna, Reformierakonna, need, kus on kõige palju, aga selle mõju on tegelikult üsna marginaalne võrreldes nüüd kahe suurega, aga siiski ta on muidugi loomulikult ta ei ole mitte mõjutada. Ja siis tulevad rohelised, kus Indrek Tarand oli rohelistest ja siis tulevad alles päris päris väiksed ja see, kuhu nüüd läheksid need nii-öelda eurovastased, millest öeldakse, et jah, nad on kindlasti tugevamad kui enne. Mis see tugevus siis tähendab? Eelmises koosseisus oli häda, et oma 40 kokku saada, et saadikurühma moodustasid nad said lõpuks kokku, aga see oli kogu aeg piiri peal, eks ole, isegi kui nad lähevad need poole suuremaks, on nad ikkagi mõjuvõimult üsna marginaalne, sellepärast et põhiotseselt võtab nad vastu need suured fraktsioonid üsna konsensuslikult, kõik suured eelnud krutitakse nii kaua läbi, kuni see lõpptekst on selline, et seal plinaari hääletusel saadakse enamus. Et loota, et mingisugune noh, see parempoolsuse laine tähendab seda, et nad Europarlament täielikult muudab oma mingeid väärtuspõhimõtteid, see on täiesti asjatud, väärtuspõhimõtted on ikkagi lepingutes kirja pandud ja nende lepingute eest nii-öelda seisavad needsamad suured fraktsioonid üsna üksmeelselt. Head kuulajad, selline sai tänane valimiskool. Nädala pärast räägime juba parlamendi tööst läbi saadikut abistavate struktuuride vaatenurgani, et kuulmiseni ja suur tänu, Marju Lauristin. Aitäh ja kindlasti minge valima, Europarlament.