Euroopa valimised toimuvad juba kolme nädala pärast ja tänases valimiskoolis räägime sellest, milliste probleemidega tegelemist Eesti kodanikud Euroopa parlamendilt ootavad ja milline üldse on Eesti kodanike suhe euroop papaliiduga ja kuivõrd usutakse sellesse, kas ühe inimese poolt valimistel antud hääl kuidagi mõjutab Euroopas tehtavaid otsuseid ja meid kõiki. Selleks olen appi palunud Tartu ülikooli Johan Skytte, poliitikauuringute instituudi võrdleva poliitika vanemteaduri Piret Ehini, kes oma teadustöödes artiklites on Euroopa Parlamendi valimiste temaatikat ka käsitlenud tervist, tervist ja värskeks sisendmaterjaliks, mille põhjal ka küsimusi olen sõnastanud on läinud nädala neljapäeval avaldatud värsked eurobaromeetri küsitluse andmed, millega uuritakse eurooplaste valimiseelseid hoiak, kuid huvi valimiste vastu ja samuti arvamusi euroop integratsioonist kõigis 28. Euroopa Liidu liikmesriigis ja värskeim küsitlus viidi läbi veebruaris ja märtsis ja selleks intervjueeriti üle Euroopa digikahtekümmend seitset tuhandet inimest aga Piret Ehin, mis iseloomustab Eesti elanike hoiakuid Euroopa liidu suhtes, mida teie esile tooksite? Kõigepealt on päris selge, et Eesti elanikud suhtuvad Euroopa Liitu üldiselt väga positiivselt, et see tuleb välja nii, sellest viimasest eurobaromeetri uuringust, kus selgub, et koguni 88 protsenti Eesti elanikest arvab, et Eesti on kasu saanud rahvaliitu kuulumisest. Kolm neljandikku leiavad, et Euroopa Liidu liikmeks olemine on, on hea asi ja, ja samamoodi kolm neljandikku ütlevad, et kui homme toimuks referendum Euroopa liitu kuulumise küsimuses, nad nad hääletaksid poolt. Aga seesama positiivne meelestatus tuleb tegelikult välja ka pikaajalistest trendidest, et ma panin siin kokku mõned graafikud kasutades neid küsimusi, mida on küsitud eurobaromeetrist, siis siis alates 2004.-st aastast kogu selle perioodi, et kui Eesti Euroopa liidus on olnud, siin on küsimused Euroopa Liidu usaldamise kohta ja Euroopa liidu kuvandi kohta ja me näeme, et Eesti elanike hoiakud on läbivalt Euroopa Liidu keskmisest positiivsemad. Ja eriti torkab silma just nimelt negatiivset hoiakut, vähene osakaal. Et kui näiteks Euroopa Liidu kuvandi puhul Eesti keskmine on on üpris Euroopa Liidu keskmise lähedal, siis selles osas, et, et kui suur on nende inimeste osakaal, kellel on positiivne kuvand Euroopa Liidust siis siis just vaadates nüüd neid, et kelle jaoks see kuvand teeme, siis me näeme, et selliseid inimesi Eestis on umbes poole vähem kui, kui Euroopa liidus keskmiselt. Ja, ja kui nüüd rääkida veel trendidest pikemalt, siis siis joonistub välja selge kontrast liitumiseelse liitumisjärgse aja vahel. Et täna on huvitav meenutada, et Eesti oli tegelikult üks kõige skeptilisemad kandidaati vahetult liitumiseelsetel aastatel 2002 2003. Ja tegelikult ju Eestis kardeti koguni seda, et referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses võib anda negatiivse tulemuse. Aga need eestlaste kõhklused ja kahtlused leevenesid ja, ja, ja päris kiiresti peale Euroopa Liiduga liitumist hakkas toetus tõusma ja see, see toetuse tõus jätkus pikalt. Ja ma tooksin ka välja selle, et eestlaste valdavalt positiivne hoiak on jäänud püsima ka Euroopat räsinud kriiside ajal. Et kui me vaatame nende trendide ajajooni siin, siis me näeme, toetus vähenes majanduskriisi ajal, toetus vähenes ka rändekriisi kõige teravamalt aastal 2015. Aga aga kummagi kriisi tekstis ei muutunud hoiakute saldo Eestis negatiivseks ja see on samuti miski, mis eristab meist väga paljudest teistest Euroopa riikidest, kus negatiivsed negatiivne suhtumine nii-öelda võttis üle teatud perioodidel. Niisiis, eestlased on keskmisest tunduvalt euromeelsemad. Kordame numbreid uuesti üle siis, kui toimuks hüpoteetiline euroreferendum, homme 74 protsenti eestlastest vastaks jah. Eesti peaks jääma või kuuluma Euroopa liitu, mida teadusuuringud ütlevad, mis mõjutab inimeste suhteid astumist Euroopa liitu ja kas või vastamist sellistele küsimustele, kas Eesti ja Tšehhi, Eesti ja Tšehhi, Me oleme mõlemad saatusekaaslased. Me kannatasime Nõukogude Liidu pealesurutud sotsialistliku ühiskonnakorralduse all. Startisime Euroopa liidus suhteliselt sarnaselt positsioonilt. Tšehhi inimestel läheb ju ka ülihästi, praegu ma vaatan, tööpuudust peaaegu ei ole. 1,9 protsenti inimesi on tööta. Aga näiteks Tšehhis leiab ainult 58 protsenti inimestest, et nemad on võitnud Euroopa liitu kuulumisest, mis mõjutab neid hoiakuid. Suhtumine Euroopa liitu on on väga mitmetahuline nähtus, teaduslik kirjandus sellel sellel teemal on väga mahukas ja käsitlenud igasuguseid erinevaid tegureid. Et ühest küljest tõepoolest arvatakse, et inimesed kalkuleerivad kasu ja kahju, mida liitu kuulumine neile kaasa toob. Aga teisest küljest on kahtlemata olulised ka pehmed küsimused, väärtused, identiteet tänapäeva globaliseeruva maailma kontekstis kindlasti on väga oluline avatuse ja suletuse küsimus üldiselt sealhulgas siis suhtumine migratsiooni. Aga üldiselt uuringud on näidanud, et et suhtumine Euroopa liitu on ikkagi väga tugevas seoses sellega, kuidas, kuidas tajutakse olukorda riigis üldiselt nii majanduslikku olukorda kui poliitilist olukorda. Usalduse toetuse numbrid Euroopa liidu suhtes on korrelatsioonis ka objektiivsete majandusnäitajatega, see ei ole küll alati päris selgelt nii, aga, aga on tuvastatud, et inflatsioon, majanduskasv, tööpuuduse näitajad, need, need mõjutavad suhtumist Euroopa liitu. Aga samamoodi ka see, kuidas kuidas tajutakse korruptsiooni taset, inimõiguste olukorda, demokraatia toimimist. Nii et neid tegureid on tõepoolest palju. Tulge tagasi on nüüd Eesti juurde Euroopa liidus keskmiselt üle poole elanikest 51 protsenti usub eurobaromeetri kohaselt, et minu hääl Euroopa liidus loeb siis eesti vastanuist usub seda vaid 21 protsenti. Kuidas te seda selgitaksite, kas pole veidi vastuoluline, et ühelt poolt eestlased väga ülekaalukalt toetavad Euroopa Liitu kuulumist? 88 protsenti leiavad, et me oleme väga palju võitnud Euroopa Liidust, aga samal ajal Eesti inimesed ei usu, et meie hääl Euroopa Liidu otsuste vastuvõtmisel loeb. Ma arvan, et siin on tegemist sellise eestlasliku kaina ratsionaalse mõtlemisega selles osas, et tõepoolest Eestist valitud saadikute osakaal on ju alla ühe protsendi kõikidest Euroopa Parlamendi kohtadest. Nii et tõenäosus, et ühe konkreetse valija hääl midagi muudab, on tõepoolest väga väike. Aga see on politoloogias selline laiem ja, ja ammu teada-tuntud paradoks, et miks inimesed üldse valimistel osalevad. Kui kui võimalus või tõenäosused üksiku valija hääl midagi muudab, on, on imepisike. Sellest viimasest eurobaromeetri uuringust tuleb välja. Küsitlusele vastanud ütleb, et peamine põhjus, miks nad, miks nad ikkagi plaanivad valima minna, on oma kodanikukohuse täitmine. Ja ma arvan, et et see on kahtlemata oluline põhjus, aga et võib-olla et selleks, et see jääks niisuguseks loosunglik sõnakõlks, uks tasub meil mõelda valimas käimisest. Sellises mängu teoreetilises võtmes, et mingis mõttes ju väga lihtne oleks mitte minna ja mitte panustada aega poliitika jälgimisele või erakondade ja kandidaatide seisukohtadega tutvumisele. Aga, aga tegelikult siiski valimas käies me osaleme avaliku hüve loomisel, sest ma usun, et enamus meist nõustub sellega demokraatia Euroopa Liidu tasandil on miski, mida me, mida me soovime. Et lihtne on mitte osaleda, aga kui enamus valijaid niimoodi toimiksid, siis annaks tõelise hoobi Euroopa Parlamendi ja laiemalt Euroopa Liidu legitiimsus ele ja tõenäoliselt Euroopa Liidu legitiimsuskriis ei ole praegu see, mida me vajame. Euroopa Parlamendi valimistel osalemise aktiivsus on ju kõigis euroliidu liikmesriikides traditsiooniliselt olnud palju madalam kui rahvusparlamentide valimistel. Te olete varasemalt ajakirjanduses rääkinud, et siseriiklikel valimistel valijad tunnetab, et minu häälel on kaalu. Valija näeb, et näiteks tema hääle saanud partei moodustab valitsuse valija hääle saanud poliitik võib saada ministriks või lausa peaministriks. Aga Euroopa Parlamendi valimistel inimene seda ei tunne. Ta, mistõttu inimesed eurovalimistel on ka võib-olla kergekäelisemad andma protestihääl et saata oma koduriigi valitsusele sõnum või, või üldse mitte minna hääletama. Aga miks see on nii, juurutab ju ka Euroopa parlament, see niinimetatud pitsin kandidaat ehk siis esikkandidaadi protsessi mis Euroopa Parlamendi visiooni kohaselt peaks siis käima, nii et Euroopa Parlamendi valimistel Euroopa tasandil TWA Erakonna esikandidaat, et peaks saama ka Euroopa komisjoni presidendiks ehk siis nii-öelda Euroopa valitsuse peaministriks ja meil on ka käimasolevatel või eelolevatel valimistel esikandidaadi, nagu näiteks Martin Weber Euroopa rahvaparteist ja Franz Timmermann sotsiaaldemokraatide ridadest. Kas see ikkagi ei ole toimima hakanud? Jah, paraku tuleb tõdeda, et tavaliselt valijad ei tea kuigi palju Euroopa tasandi erakondadest ega ka nende esinumbritest. Üks hiljutine küsitlusuuring, mida refereeris väljaanne poliitiku näitas, et vaid 26 protsenti sakslastest teadis, kes on Manfred Weber ja tegemist on siis Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni sakslasest juhiga, Euroopa Rahvapartei esinumbriga Euroopa Parlamendi valimistel. Ehk siis Euroopa Rahvapartei kandidaadiga komisjoni juhi kohale ja kui juba sakslased teda ei tea, ega tunne, mis siis veel teistest rääkida. Aga laiemalt ütleksin, et, et see niinimetatud juht kandidaatide protsess on oluline, aga samal ajal ka vastuoluline areng Euroopa Liidu poliitikas. Et selle juured on Lissaboni lepingus, mis ütleb seda, et Euroopa ülemkogu, kuhu kuuluvad valitsusjuhid ja riigipead peab arvestama Euroopa Parlamendi valimiste tulemustega, kui ta pakub välja kandidaadi Euroopa Komisjoni juhi kohale. Aga, aga mida see fraas Peab arvestama Euroopa Parlamendi valimiste tulemustega, nüüd täpselt tähendab selles osas on Euroopa Liidu institutsioonide vahel olulised erimeelsused, et parlament tõlgendab seda tõepoolest nii, et me tahame normaalset demokraatiat Euroopa tasandil, kus valimistel peaks olema mõju täidesaatva võimu teostamisele. Ehk siis valijal peaks olema olemas signaal selle kohta, et kui ta hääletab ühe või teise partei poolt siis siis kes, kes võiks saada tulevikus komisjoni juhiks. Aga Euroopa valitsuste valitsusjuhte ja riigipäid koondab Euroopa ülemkogu soovib ikkagi säilitada liikmesriikide suurema otsustusõiguse selles küsimuses. Ja osaliselt ka need mured on arusaadavad. Põhimõtteliselt võime ju ette kujutada olukorda, kus valimised võidab näiteks euroskeptiline erakond. See, see võib olla võimalik kaugel tulevikus, aga seal, sellist stsenaariumit ei, ei saa välistada. Et mida tooks kaasa näiteks euroskeptikust komisjoni juht või, või ühel või teisel põhjusel Euroopa tasandi parteide poolt väljapakutud kandidaat ei pruugi olla liikmesriikidele või siis mõnedele mõjukatele liikmesriikidele vastuvõetav. Eurobaromeeter on küsitluse põhjal ka reostanud teemad, mis on valijate jaoks olulised ja kui eelmisel aastal oli kodanikele oluliste teemade kõige tipus immigratsioon ja võitlus terrorismiga siis nende teemade olulisus on üle Euroopa langenud tahapoole ning võrreldes aastatagusega on tõusnud kõige olulisemaks teemaks või probleemiks hoopis majanduskasv ja ka Eestis peab majandust kõige olulisemaks kampaania teemaks 53 protsenti vastanuist. Euroopa Liidu keskmine on 50 protsenti. Kõige silmatorkavam erisus Eesti kodanikuootustes võrreldes Euroopa Liidu ülejäänud elanikega seisneb aga immigratsiooniprobleemi olulisuse tajumises. Kui euroliidus keskmiselt peab immigratsiooniprobleemi oluliseks 44 protsenti vastajatest siis Eestis on immigratsioon oluline probleem lausa 51-le protsendile vasterist. Kui võrrelda kasvõi meie naabritega Läti Leeduga, siis on ka siin suur vahe Lätis, Leedus Peab immigratsiooni probleemiks. 33 39 protsenti inimestest. Millega seda seletada? Eestisse pole ju saabunud hulgaliselt illegaalseid immigrante, siia pole toodud ka varem kavandatud enam kui viitesadat pagulast, meil on tulnud palju vähem. Millega seletada, miks erakordselt palju eestlasi teab immigratsiooni nii oluliseks probleemiks erinevalt kasvõi lätlastest-leedulastest. Jah, see on keeruline küsimus, ma arvan, et et me ei tohiks Eesti elanike hoiakute tõlgendamisel võtta sellist väga lühiajalist perspektiivi ja keskenduda ainult sellele, et meil ei ole ju palju põgenikke tulnud. Varjupaigataotlus esitatakse meile vähe ja ka immigratsioon on olnud piiratud viimastel aastatel, et tegelikult tuleks ikkagi võtta selline laiem ajaline raamistik. Ja kui me vaatame teise maailmasõjajärgselt perioodi tervikuna, siis Eestis ja Lätis aset leidnud demograafilised protsessid olid ikkagi erakordsed kogu Euroopa liidus oma ulatuse poolest. Et kui, kui teise maailmasõja lõpus 45. aastal oli Eesti elanikkond praktiliselt etniliselt homogeenne, peale seda, kui mitmed ajaloolised vähemused olid olid siit lahkunud siis siis Nõukogude viimase rahvaloenduse ajaks 1989 oli põhirahvusest elanikkonna osakaal kahanenud 62 protsendini. Nii et kogu nõukogude aegsest sisserände ulatus on on niivõrd erakordselt, nii suur, et see on kahtlemata miski, mis, mis mõjub, tahab riiki ja ühiskonda ja rahva ühismälu veel veel pika aja jooksul. Ja, ja tõepoolest, Eesti ja Läti hakkavad ka Euroopa tasandi statistikas silma, need on kaks riiki, kus on eriti kõrge mujal sündinud osakaal rahvastikus vaid Luksemburgis ja Küprosel on, on need näitajad kõrgemad ja kui võtta veel aluseks just nimelt väljaspool Euroopa liitu sündinud inimeste osakaal, siis on Eesti ja Läti edetabeli tipus. Aga, aga siit muidugi kerkibki see huvitav küsimus, et miks siis miks siis eestlased näivad sisserände pärast rohkem muretsevad kui, kui lätlased. Ja mul ei ole mõistagi ammendavat vastust sellele küsimusele, aga, aga Ma oletaksin, et äkki põhjuseid võib otsida sealt, et et kui Eesti rändesaldo on pööranud taas aktiivseks juba juba mitmendat aastat. Ta rändab meie riiki sisse rohkem inimesi, kui siit lahkub siis Lätis sellist pööret veel ei ole toimunud ja põhiline probleem on ikkagi jätkuvalt immigratsioon. Just majanduskriisi aastatel ja sellele järgnenud aastatel väljaränne Lätist ja Leedust oli tõeliselt massiline ja, ja tihti mitmete maapiirkondade väljasuremisest. Nii et, et sisseränne on Eestis taas teravamalt päevakorras, seda võitma pidada mõnes mõttes positiivseks arenguks ja, ja signaaliks selle kohta, et meil läheb hästi. Aga kahtlemata Ta on see areng, need teemad rahva teadvuses rohkem esile toonud. Veel üks Eestit puudutav erisus ülejäänud Euroopaga võrreldes väljendub kliima soojenemise ja keskkonnakaitse probleemide oluliseks pidamises. Mida sellest nüüd ikkagi järeldada, et Eestis on kliima ja keskkonnaprobleemide olulised vaid 28-le protsendile küsitleb, sest Soomes on need olulised 65-le protsendile küsitletutest. Tundub tõesti, et paljud Eesti elanikud ei ole kliimamuutus teema tõsidust tunnistanud ja, ja miks see nii on, on raske öelda. Ma usun, et vanem generatsioon ei ole saanud piisavalt süstemaatiliselt selleteemalist haridust, tundub, et noortele räägitakse nendest nendest teemadest koolis palju, noored on paremini kursis. Me näeme, et, et noored on ka aktiivsemad eesti noored, võtavad osa üle-Euroopalistest koolinoorte kliima streikidest. Aga kiire pilk eurobaromeetri aruandele näitas seda, et kliimamuutuste teemat peavad vähem oluliseks just nimelt uue uute liikmesriikide elanikud. Nii et idaeurooplased lääneeurooplastest vähem tähtsustavad kliima soojenemisega seotud muresid? Ei ja miks see nii on? Mul tuleb siinkohal meelde, on tuntud ühiskonnauurija Ronald ingle Harti väärtus erinevuste teooria, mis, mis rõhutab seda, et jõukamate heaoluühiskondade inimesel, et on hakanud rohkem väärtustama tähtsustama postmaterialistlik väärtusi sealhulgas siis keskkonda samas kui vähem jõukad Nendes riikides elanikud panevad põhirõhu ikkagi materialistlik ele väärtustele, nii et majanduskord, riigikaitse, sellised tuumküsimused, võib-olla traditsioonilised heaoluga seonduvad küsimused ja, ja vähem vähem mõeldakse keskkonnale vähem mõeldakse üldistele väärtustele ka võib-olla elukvaliteedile laie laiemas mõttes. Aga soovitus poliitikutele, kas poliitikud peaksid programmi tehes lähtuma arvamusküsitlustest ja nüüd mitte tegelema nende keskkonnateemadega või poliitikud peaksid ikkagi võtma sellise liidrirolli ja just nimelt rääkima nendest. Tundub tõesti, et võib-olla siis Eesti erakonnapoliitikas ei ole välja kujunenud nende nende teemade sellist väga head eeskõnelejad, et kui me vaatame ka roheliste erakonna toetust riigikogu valimistel, siis see on olnud ju ju ju napp. Viimastel valimistel said riigi rohelised alla kahe protsendi häältest ei pääsenud Riigikogusse. Samuti ei pääsenud nad riigikogu 2011. aastal. Nii et, et ma, ma arvan küll, et Eesti poliitikas oleks vaja tugevamat eeskõnelejad nendel teemadel ja kedagi, kes, kes oskaks rahva kaasa tõmmata. Stuudios oli Tartu ülikooli Johan Skytte, poliitikauuringute instituudi võrdleva poliitika vanemteadur Piret Ehin. Me rääkisime eesti inimeste suhtumisest. Euroopa Liit tuginesime kõige värskemale eurobaromeetri-le ja selle andmetele. Euroopa Parlamendi valimispäev Eestis on 26. mail eelhääletamine maakonnakeskustes ja ka elektrooniline hääletamine algab aga juba 16. mail.