Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari ajendiks on järjekordne näide edasiliikumist pidurdavate inimlikust ahnusest. Aga õnneks pole olukord lootusetu, kuid esmalt siiski halvad uudised. Otsingumootor Google alustas mõne aja eest projekti nime all Google print, mille eesmärgiks oli viia elektroonilisse vormi täna raamatukaante vahel paberil kinni olev tekst. Tänu otsingumootorile jõuaks otsija täna tolmu alla hästi peidetud ja veelgi paremini unustatud mõtete ja ideedeni. Teiste sõnadega varasem looming aitaks kaasa uue loomisele. Ainult et see kõik kehtib ideaalses süsteemis. Mõni aeg tagasi näiteks pahandasid prantslased, et peamiselt inglisekeelsetes raamatukogudes raamatuid skaneerib Google vib inglisekeelse kirjakultuuri ühe sammuga teistest keelekeskkondadest eest ära. Paistab, et mureks pole siiski põhjust, sest otsingumootorite konkurents otsib varem või hiljem üles ka kõige ebapopulaarsemad prantsusekeelsed raamatud. Ja kõige värskem konkurent raamatutes kaneerijate season ja hookoostöös tõbi ja juured Packardiga. Kui äsja oli siiski tegemist pigem kultuurimurega, siis järgnevas ilmutab ennast juba puhas ahnus. Hiljuti kaebasid Ameerika kirjanike esindaja others Gild Google'i kohtusse autoriõiguste rikkumisest. Nimelt tähendavat raamatu kopeerimine ju kopeerimist ja nemad sellist asja ei luba. Eelmisel nädalal lisandus kaebajate hulka veel viis ameerika kirjastust koosseisus pinguin Macro Hill, Pearson Education, Saimonantshastel ja John valianssans. Teemaks taas kord ilma loata informatsiooni kopeerimine. Kirjastajate künismile lisab vürtsi asjaolu, et suurem osa raamatutest, millele nad omavad õiguseid ei näe enam kunagi trükipressi. See tähendab, et nende raamatute sisuga saab tutvuda hea õnne peale raamatukogus või antikvariaadis. Kirjanikke esindav others kild ja kirjastajate süüdistus osutab õiguste rikkumisele kuid nende sisulise eesmärgi võtab kokku sama others Gildi kodulehelt leitav juhis kirjanikele, kes peaksid sellel teemal avalikkusega suhtlema. Seal öeldakse, et Google'i valmisolek teha raamatutes kaneerimisele ülisuuri kulutusi on märk nende saadavast kasust. Sisuliselt tahavadki kirjanikud, kirjastajad saada osa Google'i reklaamituludest endale aga keskendugem nüüd hoopis kommentaari lõpus nähtuse helgemale poolele. Kirjanik Marko palub avalikus kirjas oma kirjastajad. Saimonentshastorite lubaksid Google'il tema raamatuid kopeerida. Ta lausub, et enamus kirjanikke kirjutavad raamatuid, sest see õnnestub neil teistest paremini ja nad loodavad, et nende loomingut loevad võimalikult paljud inimesed. Majandusliku ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks on just nende raamatute nähtamatus. Kirjanikest vaid harvad saavad kirjutamisega rikkaks. Kui nende algupära on eesmärk oleks rikkaks saada, tegeleksid nad ju millegi muuga, näiteks mõtleksid välja otsingumootoreid. Meghan Marko osutab, et raamatud on ju täiesti tasuta loetavad raamatukogudes ja talle pole probleemiks, kui neid indekseeritakse otsingumootorites sky. Otse vastupidi, ta sooviks seda. Ning vastuseks kellelegi küsimusele, kuidas ta suhtus kui keegi kopeeriks koopiamasinaga tema raamatuid ja jagaks neid tänavanurgal kõigile soovijatele tasuta vastab Meghan Marko Jeesusele. See sobis levitamata usuõpetust, kuid säilitades meeleolu, kristalliseerub autoriõiguste probleemi järgmises mõttes. Kirjanik, kes soovib saavutada jumalikku staatust, levita oma loomingut ning kasuta kaasaegseid võimalusi selle jaoks. Julgematele olgu lohutuseks veel rahvatarkus, mis õpetas, et heldet aitab jumal.