Tere, mina olen Valner Valme ja räägin täna legendaarse Depasch Moody uuest plaadist pleing Eingel välja tulnud endiselt üpris radikaalse leibeli minut Alt. Alguseks kuulame aga hitti, see on muidugi. Vähe on bände, kes on tegutsenud 25 aastat ja suudavad end muuta, areneda. Depeche mode on üks sellistest aastani 1993 ehk albumini Songs Of Faith. Antivoushion oli ta iga plaadiga popmuusika uuendaja. Iga plaadiga öeldi midagi uut. Sealtpeale 12 aastaga on tehtud kolm albumit. Kui me võtame aga viimased 18 aastat, siis Depeche mode on selle ajaga reliisinud ainult kuus plaati. Tootlikud olid nad seega ainult oma karjääri algul. Mulle on see muide sümpaatne mitmel põhjusel. Esiteks on bänd alati alates siis 80.-te lõpust võtnud pikad mõtlemisajad plaat ja tuuride vahel minnakse lausa kuudeks, kui mitte paariks aastaks praktiliselt laiali kogutakse. Ennast ja uusi ideid paigutatakse end uues ajas uuesti ümber, vahel tehakse mõni sooloplaat või projekt. Varem täitsid albumite vahelisi pikki pause ka solist Jevgeni puhul näiteks narko ja alkotuurid, millele on mõnikord järgnenud võõrutuskuurid. Bändi põhilisel senisel muusika autoril, kitarristi ja klahvpillimängijal Martin kooril on alkoholiprobleeme olnud. Kokkuvõttes aga Teppess, muud ei ole üliproduktiivne bänd, nii nagu me täna neid enamasti teame seest. Alati, kui nad tulevad uue albumiga on neil tõesti midagi uut öelda oma sisekaemuses tingitult midagi uut ja põnevat ja nende muusika areneb ja kui Depasch muud ei käigi iga albumiga ajast ees siis ajaga kaasas käivad nad päris valutult. Kaasaegse muusika kontekstis on neil endiselt oma sõna öelda selle tõestuseks järgmine pala, sahver Uuell ja nagu depressi loo tihti räägib see muidugi ränkadest, hingelistest, läbielamistest ja pisikesest lootus kiires. Safe äärmuell õnneks ei ole TM-i maailmapiin ja skisofreenia läinud eriti läilaks vaatoslikuks nende tekstidest siiski veel midagi on, kuigi mehed ise on ammu muidugi rahunenud, miljoneid ja miljoneid teeninud elu füüsilises plaanis kindlasti mugandunud. Õnneks siiski vaimses. Niisiis lühike pilk ajalukku Inglismaal Essexi speecildonil linnakeses kogunesid aastal 1984 noort meest. Vints kloaak Andy Fletcher, Dave Khan ja Martin koor. Kolm sündi, mängijat ja lauljaga. Neist vints, Klaak lahkus bändist, kaks aastat hiljem koppimatele jahimaadele asutas ja suur koos Allison mojega. Asemele tuli Alan Wilder, kes omakorda läks ära 1995 kui bänd oli üldse lõplikult purunemas Tõnu muuhulgas Khani enesetapukatsele ja üldse üsna sassis elule. Sealt peale juba 10 aastat on Teppest tegutsenud Kitrioona ja kui varem kaheksakümnendail ja üheksakümnendatel kuule seisis laval kolm sündi meest ja laulja, siis hiljem kasuta bänd laval taustamuusikuid ja taustalauljaid ja trumme ning kitarre. Asi on läinud rohkem rokiks, lisades teiselt poolt ka moodsamat, elektroonilist biiti. Nii palju koosseisu muutustele. Isiklikult loen bändi parimate albumite hulka 1986. aastal ilmunud Black sele Brationi Music For The märtsis 1987, aastast Vello Leito ja 1990 ning Tra aastast 1997. Samas kui halba albumit on selle bändi puhul võimatu öelda, kasvõi sellepärast, et kui album tervikuna pole ka kõige tugevam, siis aega ja inimesi mõjutavaid lugusid on iga peal neist New Life Church, käntkedenav või nõudisco, esimeselt 1981 ilmunud plaadilt või triimon eelmiselt eksaitterilt ja aastast 2001. Kuhu sel skaalal paigutub värske realiis bling Engel, näitab aeg. Üks kandidaat ajad üle elavate lugude sekka tuleb aga siit. Liliann. Pehmod elektropopiks nimetatakse neid siiamaani, mina ütlen selle liini kohta süntroc, mida nad teevad ja see lugu oli Lilian depress moodi uuelt plaadilt bling Einsel, mille valmimiseks kulus muude tegemiste kõrval jälle neli aastat. Veeveegrahan on nüüd 43, Martin koor. Pole teab mis iga iseenesestmehed ise räägivadki, et on uuesti tippvormis ja seda on kuulda plaadilt tüüpide teravmeelsetest intervjuudest kui ka sellest, et endiselt tšikid kutid pole läinud kuidagi pekki ega nõmedaks ja jaksavad ka laval endiselt endast anda kõik ja seda pole vähe. Mulle meeldib uue plaadi lipukiri teine tasaringini jõus tempos ehk piin ja kannatused erinevates tempodes. See on öeldud pisukese huumori vibraga. Elu tumedamat poolest on TPS mood oma aja jooksul siiski teinud kunsti omaette. Muusikaga õigupoolest kõlas nagu TPS-i uus plaat juba täpsemalt kõlas sellisena, nagu peaks kõlama Depasch moodi uus plaat aastal 2005 tänavu mõned kuud enne ilmunud Timesi vail lit leibelilt international kiigolos, mille artiste üldse on Depašmood kõvasti mõjutanud ja ütleme nii, et ei kõlaks ka uus ports of känada või Joan Mcliin või üleüldse Fischer tuuner või kümned olulised elektroonilised popitegijad. Nii nagu nad täna kõlavad, kui poleks Depasch moodi. Täna ütleme nii, et TM on oma mõjutatutega dialoogis võttes ka nende uusi suundumusi omaks. Bänd, kelle enda algsed mõjud on hoopis Saksa avangard, toppis graferkist läbi Krautrocki anš türtsandennoib autoni. Täna sihitega viimane depressi pala, see on Siiner immii patustaja minus patustaja minus läheb ära. Mitte patust. Okei, ilusat pikka eluteele.