Ja nüüd on meil hea meel raadio stuudios tervitada Eesti ainsat psühhoanalüütikut Endel talvikutes, tere päevast, terve. No mis töös on psühhoanalüütiku töö, on olemas psühhiaatrite psühholoogide, siis nüüd on meil ka psühhoanalüütikud, mille poolest psühhoanalüütikute töö erinevaid. Psühhiaatritest psühhiaatrid kirjutavad rohtusid, nalja, mis jumal, et need inimesed, kes kuulavad ja tegelikult on eestlased päris palju psühhoanalüütilise psühhoterapeut, mis on natukene nad. Nad teevad natukene lühemalt seda teraapia tööd ja tavaliselt ei tehta nii sageli. Psühhoanalüüs on selline platvorm, kus kohas käiakse neli või viis korda nädalas ja räägitakse oma probleemidest 45 minutit järjest, umbes neli-viis aastat. Ja siis selle ajaga, siis õpitakse iseennast hästi tundma, saadaks aru oma varjatud nõrkustest ja alateadvuse nüanssidest, mille pärast sattuma mingitesse käitumismustrites sisse, millesse me tegelikult ei taha sattuda. Nii et põhimõtteliselt selleks ei pea inimene olema tingimata psüühiliselt haigete juurde tulla, aga mina võiksin vabalt panna ennast teie juurde nii-öelda patsiendile kirurge ja teie juures neli korda või viis korda nädalas 40 minutit rääkida ja, ja see võiks mulle isegi pikas perspektiivis. Ma arvan, kindlasti meie koolituse juurde kuulub see, et me käime ise psühhoanalüüsis. Nii et ma olen isegi viis aastat analüüsis ja ma arvan, et see on mulle väga palju kasuks tulnud. Ja ma soovitan seda soojalt kõigile, sest ma arvan, et see inimestele, kes töötavad teiste inimestega see aitab väga palju mõista teist inimest, aitab eelkõige mõista iseennast ja siis nad kaudu mõistame paremini, teisega. No aga psühholoog on sama, ma lähen psühholoogi juurde, ta esitab mulle küsimusi, ma räägin ka, eks ole, psühholoogiale, mille poolest psühholoogide psühhoanalüütik? Pärinevad psühholoog Se naiste layPofessioon, psühholoogia, see on nii umbes nii nagu insener, aga insenerid on veel eraldi siis maja, ehitusinsenerid ja masinaehitusinsenerid ja nii edasi. Samamoodi on ka psühholoogid, reklaamipsühholoogid on igasugused muud soolot psühholoogidega, noorutiinilisteks psühholoogideks ehk need, kes töötasid haiglas kliinilise psühholoogi osad, teevad teste ja mõõda kuidasmoodi inimesega on, osad räägivad inimesega, siis teevad sellist nõustamise tööd reeglina üks, kaks korda nädalas vahel ka kolm korda nädalas, aga mitte sagedamini. Tavaliselt kestab see umbes aasta kaks. Aga nüüd see analüüs on natuke nagu põhjalikum ja selle selle noh, see on lihtsalt natukene peenem töö, ütleme niimoodi. Te ütlete, et inimesed saavad läbi sellise vestluse. Psühhoanalüütikuga saavad endas selgusele Kui palju kurje tegelikult inimesele teeb, et ta endast midagi ei tea, või on tal mingid pettekujutelmad ja väärarusaamad endast? Eks see oli ka päris palju kurja. Et kui me mõtleme näiteks kõike seda värki, kus kohal me tänase tunni teema nagu see sõltuvus, nagu ma olen aru saanud, et kui me võtame kõikide sõltuvuste peale, siis tegelikult on väga palju see. Me sõltume paljudes asjades, millest me ei teagi, kui palju nendest laimagi, sest me ei mõtle selle peale, kui paljude mingitest asjadest sõltuma kuidasmoodi, me satume uuesti uuesti mingitesse sellistesse korduvatesse mustrite sisse näiteks. Kui Ma ütlen, et ma tahan olla õudselt kõva mees aga tegelikult olin kogu aeg omale naisi, kellele tuhvli alla siis see on mingisugune minu sisemine sundus, mingi minu sisemine käitumas pattern, mille järgi ma käitun asja eest teist taga lollist peast. Aga mis selles siis halba on, kui inimene anna mingisuguse sõltuvuse ori ja ta seda ise tegelikult ei tea? Ei, selles pole midagi halba. Halb on siis, kui ta sellepärast kannatab, kui ta sellepärast läheb, lõpetab üha peale aru, põgeneb teise juurde. Nii nagu paljud mehed hanges ühest abielust, sest ta ei saa pöörasse kolmandasse, neljandasse nagu noh, tänapäeval on kombeks, öeldakse, võetakse nagu noorendatakse seda masinaparki, aga see on mõnes mõttes põgenemine iseenda eest. Et ega see see kuhugi välja viu, kui inimene ainult jookseb uisapäisa. Kui te peaksite sõltuvust kuidagimoodi defineerima, kuidas definitsioon kõlaks? Kui mina seda peaksin defineerimisest, mina nimetaksin seda. Pool füsioloogiline vajadus mingite asjade ainete tunnete. Aga millest sõltuvus sõltuvus tekib selles mõttes, et on seal nüüd puhtalt mingisugune keemiline protsess, ütleme, kui ma noh, minust inimesest saab alkohoolik, siis eks ole, kui ta kasutab alkoholi ja alkohol kuidagi tekitanud mingisuguseid keemilisi reaktsioon, aga samas on seal, eks ole, segakanalil ta mingisugune psüühiline aspekt. Et inimene nagu vaimselt sõltuvuses mitmesugustest asjadest Just nimelt seepärast mõtlesingi, et son, pool füsioloogiline sõltuvus on hästi palju erinevaid, et inimesed kas pidada igasugustest asjadest sõltuvaks. Kes ütleb, et seksist sõltuv, kes on alkoholist sõltuv, kes suhkrust ja tegelikult me oleme kõik suhkrust sõltuvad, aga osa inimesi on sellised, kes ütlevad, tunnistan ausalt üles, et Tal tuleb vahel selline magusaisu peale, et ei saa enam pidama. Ja naised, kes ütlevad, et mina ei saa aru, kuidasmoodi mees ei saanud Energiat. Minul küll alkoholi üldse vaja ei ole. Kui sellele naisterahvale öelda, et okei, teeme niimoodi, et järgmised 30 aastat ei saa ühtegi komme süüa. Mitte üks piisk komme, mitte midagi magusat kohvi sisse ka magusate pane. Ei, ma ei kujuta seda hästi ette, on nad kohe lehmade jahmunud, nii et tegelikult see sõltuvus on mis väga sageli olemas. Ja ma isiklikult arvan, et näiteks sellisest magusasõltuvusest värgist ei, reeglina ei ole midagi halba. Et halb hakkab siis pihta, sõltuvus tihtipeale ju ikkagi määratletakse ära selle järgi, et ümbruskond ütleb meile, et kuulge Sa jood liiga palju. Ja üks alkoholisti, selline definitsioon ongi ju see, et alkoholist on inimene, kes joob rohkem kui tema ihuarst. Ehk reeglina on selleks ihuarstiks siis abikaasa. Et abikaasa ütleb, sina jood liiga palju? Ei noh, tihtipeale me võtamegi selle vastu täpselt samuti on olnud inimesi, kes tulevad, ütlevad, et neil on seksisõltuvus. Iga kuu nad tahaksid olla vahekorras. No see pole küll kuigi ebanormaalne, aga nähtavasti abikaasal oli ebanormaalne. No ütleme, alkoholismiga ja, ja küllap kuradiks liigsöömisega lisanduva siiski teatud mured nagu veel, et olgu peatatud, võib-olla naisele tundub jah, mees joob liiga palju, aga kui mees ikka tõesti liiga palju jookstel hakkavad tekkima mingisugused muud probleemid, maks ei pea vastu ja tekivad, tekivad hallutsinatsioonid ja sama asi on magusa kaheksale kunagi liiga palju söön magusat, siis ma lihtsalt lähen ühel hetkel nii paksukesed, minu jalad ei jaksa mind enam jaksame tena tassida. See on tõsi, et selliste sõltuvust ega ongi niimoodi, et hea on, kui meil on selliseid palju erinevaid väikseid sõltuvusi sest tegelikult, kui me sünnime siia maailma, siis on meil põhimõtteliselt nagu peale selliste õhu ja, ja sooja ja selliste sõltuvuste on meil üks suur sõltuvus, sõltuvus emast. Edaspidi, mida suurem, kas me saame seda väiksemaks hakkab jääma sõltuvus emast ja selle asemel tulevad teised, sellised väikesed sõltuvused. Väike laps võib sõltuda oma kaisukarust, ta ei saa magada ilma selleta, see peab tal kaasas olema, siis antakse talle kaasa loomulikes tingimustes võtab ta isegi seda lasteaeda kaasa ja nii edasi. Mõned julgemad võtavad sellega kooli kaasa. Aga mida suuremaks me saame, seda rohkem õpime oma sõltuvustest lahti saama. Nüüd, kui minus hakkab välja arenema, ütleme, alkoholismisõltuvus, siis reeglina on see niimoodi, et me tegelikult taastoodame mingisugust väga varast, sõltuvus sellega. Taas toda mingisugust ühtlast, mõnusat heaolutunnet. Võime ette kujutada päike, et kui ta ema rinnast kõhu kõvasti täis tõmmanud nii mõnus, õhtune uimane tunne, inimene ei mäleta seda ometigi. Keha mäletab, keha mäletab meil väga paljusid asju ja, ja see keha panebki meid niimoodi toimima. Ja ma arvan, et siin on väga palju seda psühholoogilist poolt sest on teada näiteks seda Vietnami sõja ajal oli praktiliselt normiks, et kõik sõdurid, kes olid Vietnamis sõjaväes kõik tarvitasid narkootikume. Ja kui nad tulid Vietnamist tagasi, siis teatud protsent nendest Hei, tarvitame. Aidatud, ülejäänud suurem osa lõpetas selle tarvitamise ära. Et see oli nagu selline kriisisituatsioon, kus kõik tarvitasid aga ei tekkinud kõigile sõltuvust. Et ma arvan, et see on nagu ilmekas näide sellest, et osadel hakkab arenema selline psüühiline sõltuvus, vajadus taastoota, mingisugust head tunnet. Ütleme, kui inimesed hakkavad napsi võtma siis reeglina ei võeta napsi mitte sellepärast, et õudselt hean. Kes on siis sellepärast joonud, et nii hea, nii nad ütlevad. Nii nad ütlevad, jah, aga alguses mille pärast te ootate, tuletage meelde, kui ta ise võtsid esimest korda minema. Ma ei taha mäletada, mina mäletan, kui mina olin laps, siis ma nulisin vanaisa kahest anna õlut maitsta, sest mehed nyyd õlut tahtsingi maitsta. Vanaisa ostis meil autolaskast limonaadi. Maitse suhu kõvasti mõru vesi. Mina küll ei mõista, mismoodi me seda jooma hakkan. Aga nüüd on aeg mööda läinud jooni küll vahel. Ja ma arvan, et siin ongi see, et tegelikult juuakse seltskonna pärast hakatakse napsi tarvitama, sellepärast et nii mõnus on koos sõpradega istuda ja aega paras mööda saata, elu tõugata. Ja siis, kui on, nagu selle elutõukamise juures hakatakse rohkem napsi võtma ja siis läheb google järjest rohkem sisse sisse. Järgmistel kordadel me üritame nagu taastoota seda mõnusat kogemust, mis oli meil siis, kui ühe korra sõpradega elu tõukesime, isegi kui istutakse, jõuaks üksinda. Just siis me hakkame mõttes elu tõukama, sest ega siis või midagi tuimestama alkoholiga ma väga sageli tuimest, näe midagi Tapa mingeid emotsioone, enda sees, mingisuguseid hirme, mingist ärevusi või, või pingeid. Ja, ja nii hakkabki arenema, et me hakkame järjest. Pärastpoole ei saa enam tegelikult joomata jätta, joomine on vastik. Ma te olete mees, kes oli restoran alkoholist rüpes. Eakas mees juba. Ta ütles niimoodi. Ta teab, et ta keskeltläbi kaks korda kuus joob mitu päeva. Ja esimesel korral, kui ta jooma hakkab, jälle väikese vahe tagant nädalaga vahet või poolteist nädalat vahet. Esimesel korral, kui ta jooma hakkab, see esimene müts on selline, et see tuleb välja. Ja ta peab selle jõuga sisse tagasi surumisse, nii vastik, füüsiliselt vastik. Aga edasi juba läheb. Mille pärast inimene peab ennast sundima tegema selliseid asju? Jah, ma ei tea, miks, aga ometi seda tehakse. Aga, või kui võtame, Ta joomine, nagu te ütlesite ja nagu mina olen, aru sain, on suuresti sotsiaalne ja seltskondlik tegevus, sama öeldakse suitsetamise ja narkomaania kohta. Aga, aga nüüd selle sõltuvuse teine pool ütleme, on hingeline või vaimne, ma ei tea, kuidas teie terminoloogias on seesama inimene, kes seksist või inimene, kes sõltub oma Ma ei tea tööst või töönarkomaania või kes sõltub võimust või mingist suhtest. Et kuidas, kuidas selle puhul see on väga-väga-väga isiklik, see selle kohta ei saa ju öelda sotsiaalne tegevus. See on väga isiklik. Jah, aga siin on ka just nimelt, et taasloome mingisugust mõnusat tunnet. Et paljud mehed, kui nad lõpetajal joomis ära ühel või teisel põhjusel. Siis nad põgenevad mingitesse muudesse sõltuvustesse, mõni hakkab suitsetama, mõni hakkab kommi klõbistama, mõni hakkab naisi taga ajama, mõni kukub tööd vihkama. Need on asendustegevus, on asendustegevused, sõltuvuse ravimisõltuvusega, just kurat aetakse õelapealse Puliga. Kas kas üldse sõltuvuse võõrutusravi mis tahes tasandil ongi, ongi tegelikult selle asendamine nende nagu kergemad sõltuvust, aga väga sageli ei ole väga sageli lihtsalt võõrutatakse. Aga ma arvan, et heas variandis on muidugi see, kui selle asemel tuleb midagi muud. Et oleks kergem, parem ja meeldivam sõltuvus. Aga kui see on lihtsalt selline asendamine või võõrutamine, nii nagu vanasti lehte ma tean selliseid situatsioone, kus kohas Tartu linnas tehti näiteks sellist hüpnoosi ravi. Et alkohol on vaeste eksana aste, sajab oksendama, petrooli maitse üles. Oh sa haised nagu hobuse ja nii edasi toimis, toimis, mehed lõpetasid joomise ära, ei saanud üldse haiglas juua, proovita anti, viin, uhkuvastik lõhn ei saa. Mõned mehed läksid välja, vaatasid, ah puh, poeviin on täpselt samasugune lõhn juures. Siis ma lähen joon petrooli, mõnel mehel mõjus hoopis millegi muu peale selliseid situatsioone, kus kohas mõni mees läks autobussi peale, nägi seal ühte tuntud professorit. Selle bussist välja, sest ta, tal tekkis reaktsioon hoopis selle professori peale met alkoholi peale. Ega midagi Oprofessorbydijana kombeks on, aga, aga samasugust taktikat saab ju kasutada mis tahes võõrutuse juures, et ma ei tea. Hasartmängurid näiteks jah, põhimõtteliselt hasartmängude puhul ka üritatakse kasutada tihtipeale samasugust taktikat, et üritatakse neid lihtsalt sundida olema ilma. Nii nagu alkoholi puhul sunnitakse inimene olema ilma. No alkoholi puhul tehakse seal igasuguseid muid trikke, seal tehakse niimoodi, et et rohtudeks luuakse selline seisund, kus kohas siis antakse natuke alkoholi peale, siis hakkab nii halb. See on see niuke äge, võõrutusravi. Aga ütleme nüüd mänguritele, see oleks väga raske sõltuvus, seda ei saa nagu sellise füüsilise sellise võõrutasime kuidagi nagu sellest lahti ka ainult Ameerikas on proovitud selliseid asju, kus kohas inimesi, kes lähevad nagu sõltuvuses mänguautomaate, siis nendele tehakse sellist trenni kognitiivkäitumuslik ravi, kus kohas selle terapeudi Office'i mänguautomaat iga kord kuitahes puudutab seda nagu automaadist voolu ja. Pavlovi koera? Jah, aga mida need inimesed, kes need lähevad abi otsima, et palun võõrutage meil mingi mingi mingi mingist minu mind painavast sõltuvusest mida, kuhu maani nad tegelikult oma sisemuses jõudnud on. Et nad endale seda tunnistavad, et nad lähevad abi küsima? Siin ongi see, et väga sageli ei tulda tegelikult abi küsima mitte selle sõltuvuse vastu vaid tullakse abi otsima, selle sisemuses ei olda veel loobutud. Või ei olda valmis loobuma alkoholist või narkootikumidest või tööstujaks kõik, millest vaid tullakse. Sellepärast et naine saatis või, või sõber saatis ja tullakse abi otsima oma sellise igapäevaelu probleemide vastu, üritades neid lahendada. Aga sees on väike lootus, et võib-olla ikkagi natukese aja pärast, kui ma olen nendest probleemidest üle saanud ma siiski sanele võtma hakata. Ja siin on nagu see kõige suurem takistada, kuidas inimesele tõesti jõuaks kohale, et ta mõnede selliste asjadega ei saa enam tegeleda. Et kui ma selle alkoholist loobunes loobuma lõplikult sellepärast et alkoholismile on need nagu kaks poolt, eks ole, et seal või see loogiline pool ja psühholoogiline ja füsioloogiline pool tähendab seda, et ainevahetus on muutunud. Ja kui ma alkoholi hakkan tarvitama, siis selle tagajalaga tekkima minus teatud sellised vaheproduktid ainevahetuse käigus mis sunnivad mind järjest juurde võtma. Hammas läheb perele. Ma ei saanud pidama, sest niipea, kui ma ärgi hakkan jätma, läheb olemine nii halvaks, et ma pean juurde võtma. Ja tantsimise loog läheb mul sellest murtakse kergemini läbi. Roht abil tilguti, värgid, inimene saab nagu sellest tsüklist nagu välja, tal ei ole vaja juurde võtta, kui ta enam ei taha. Aga see psühholoogiline pool sellest nagu väga raske välja murda. Sest see isegi, kui me teadlikult mäletame, et Reiljan on kõigil täiskasvanud inimestel on mingisuguse kogemusi, kus kohas. Oh, ma mäletan, kui ma ühe korra võtsingi, paha Mul oli. Aga seda kogemust sel hetkel, kui ma hakkan uuesti võtma alkoholi, ma ei mäleta. Küll, aga mäletan, kogemusega küll oli pagana hea, oli väga lõbus lahele, sest ja me läheme sõpradega kaasa. Taim, nii et ega vist ma ei tea alkoholismist ilmselt ka hasartmängudest või milles, millisest iganes teada-tuntud sõltuvusest ei ole ka võimalik inimest päriselt võõrutada, kui ta ise ei ole nagu selgelt nagu lõpuni aru saanud, et et ta peab sellest vabanema. Et niisugune vahepealne variant naine saadab umbes arsti juurde, aga see vist ikka ei tööta. Ja ilmselt on ka nii, et, et need inimesed, kes lõpuni aru ei saagi, nendega vist vist midagi muud teha ei olegi, kui nad lihtsalt lihtsalt lõpetavadki alkohoolikud või on neil ikkagi võimalik päästa midagi? No neid üritatakse aidata. Aga muidugi tänapäeva maailmas on, mis on üles ehitatud raha peale on järjest raskem ja keerulisem. Et vanasti olid igasugused sellised sundravile ja nii edasi, tänapäeval seda enam ei tehta, kui inimesel raha ei ole, siis tõmmatakse kuskile maal piir ja, ja edasi, siis jäetakse inimene nagu ilma peale. Ma arvan, et tegelikult saaks neid aidata ja saaks aidata, just nimelt sellised igasugused nagu ühingud, nagu anonüümsed alkohoolikud, nii nagu narkomaadel endiste narkomaania ja tal on omad sellised kolooniad, kus kohas nad siis üritavad koosneda, oma sõltuvusest lahti saada nii edasi. See on just nimelt see, et luuakse uus sotsiaalne, selline suhtluse vorm mis on ilma TEMA sõltuvusaineta. Samas tema kamraadid või need, selle, selle nii-öelda uue seltskonna liikmed on ikkagi täpselt samasugused inimesed nagu ta ise, eks ole. Jah just nimelt, aga neil kellelgi ei ole nagu seda vajadust minna võtma. Et seal ongi just nimelt see kriis, et kui üks läheb võtma, siis teised kohe järgi minek. Et see on nagu selline kriisimoment nendes nendes rühmades. Ja, aga ma arvan, et need rühmad aitavad väga palju ja aitab muidugi see, kui inimesele anda nagu mingisugune uus, selline elu, sisu, elukeskkond, uued, uued kohanemisvõimalused. Paljud inimesed saavad näiteks oma alkoholi sõltuvustes või mingitest muudest sõltuvustest lahti siis, kui nad näiteks leiavad omale uue mõnusa partneri kellega midagi tegema hakata. Kui kellelegi ellu tuleb mingisugune hea idee, millega tööd teha mis suunas areneda, kui keegi hakkab näiteks raamatut kirjutama, luuletusi kirjutama, Freud ise, kes oli tuntud kokanist kokaisteks, tarvitas kokaiini ja tema hakkas raamatut kirjutama. Unenägude seletaja on selline raamat, mis on väga suuresti tõenäoliselt kirjutas kokaiini mõju all. Ma vabandust, ma sooviks küsida selle kohta, et kas on arvestades väga suurte laiade rahvamasside huvi kõrgendatud huvi eneseabi raamatute järgi, kas, kas, kas kõige selle põhjal saab nagu, nagu öelda hinnata kuidagi ja ühiskonna tervist saab küll. Ja ma arvan, et see näitab seda, et inimesed ühelt poolt otsivad nagu seda abi. Aga teiselt poolt see näitab kohe ka seda, et inimesed tahavad nii kangesti ise hakkama saada. Iseolemise kultuur, kas see, kui inimene ostab endale üha uusi ja uusi eneseabi õpikuid, tähendab seda, ta tahab ise hakkama saada või, või ta tahab tegelikult ollagi sõltuvuses sellest, et keegi ütleks talle, kuidas ta peaks hakkama saama? Ta tahaks ise hakkama saada tegelikult. Aga kuna ta ise kama, ta loeb raamatut, üritab sealt saada ja võib-olla kodus kümnete kaupa neid raamatuid. Kas see raamat ei muuda tema elu, kas inimene tahab ise sõltuvuses olla? Ta tahab No me oleme rääkinud siin igasugustes teada-tuntud sõltuvust rakme alkoholismist, narkomaaniast, narkomaaniast, seksiorjusest, nüüd siis ka eneseabiõpikute sõltuvusest. Aga kui palju on olemas sellised sõltuvusi, millest nagu väga laiemalt ei räägi, millest ei ole üldse, on inimene võimeline sõltuvusse jääma, ma ei tea, on see siis mööda Pärnu maanteel jalutamine või? Võtamine võimu ihalus? Jah, ma arvan, et nendest kõigist võib inimene sõltuvusse jääda. Ma ei ole kuulnud, et Pärnu maanteel võiks jääda, aga ma kujutan ette, et teoreetiliselt võib-olla selline sõltuvus mingisugustest meeldivatest jalutuskäikudest küll olemas. Et nii nagu mõni Kõige ilmekamad näited on seksuaalperverssusi kus kohas inimene sõltuv kingadest või vanadest sokkidest või juustest või mingitest muudest asjadest. Järelikult inimesel võib tekkida selline vale side, ütleme niimoodi naudinguga suvaliselt asjade peale. Ja teoreetiliselt miks mitte? Ja seda võib tekkida täiesti juhuslikult, täiesti täiesti ootamatult, täiesti, ma ei tea, inimene. Ja ma arvan, et see on ikka väga varase lapsepõlve mingisugused kogemused mängivad oma osa, aga siis hakkab tekkima sõltuvus näiteks valu järgi. Eks ole, mis viib Mosokistlikele käitumisele, kus kohas inimesed panevad endasse igasugused konkse riputan mastaapide ülesse ja teevad muid jubedaid tegusid iseendaga või sõltuvus valed valu tekitamise järgi. Kuskohas üritatakse teisi piinata ja teistele haiget teha? Sõltuvus on jah? Maruks lõpututest hulkadest. Sõltuvust võib nimetada teisisõnu harjumuseks või kuidas keegi jah. Aga kas, kuidas ma veel, Mihkel, vabandust, et kuidas, kuidas inimene tunneb tegelikult ise ära selle, et ükspuha, kas ta siis seda kõva häälega välja ütleb, et ta on ühest või teisest asjast, sõltub, et kui ma iga hommik tahan juua tassi kanget kohvi ja süüa sinna kõrvale kaks kohukest olema, siis sõltlane. Muidugi vabandust. Ma arvan küll, et te olete sõltule ja, ja ka selles midagi paha ei ole. Täpselt samuti, kui me tahame hommikul minna ja hambad ära pesta. Kas see on nagu sõltuvus, aga võib-olla ei ole sõltuvuses ma, ega ma väga neid ei taha ju pesta, aga ma pean. Te peate, no mõni inimene tunneb ennast väga ebamugavalt, kui ta ei ole saanud, noh, mina ütleks. Selle peale ma mõtlen pärandit. Tähendab selge, palju, palju tänu psühhoanalüütik Endel Talvik meiega täna ühinemast nagu, nagu kõigi oma külaliste käest. Küsime Teie käest lõpetuseks mõnda mõnda muusikut või, või mõnda teost, mida te armastate, et siis seda teie raadiokuulajate rõõmuks mängida. Nii nagu oleks hea meelega kohvinud. Aga palun Surdadele aitäh.