Tere õhtust siin Koidu kuumas tunnis ka minu, Valner Valme poolt ja bänd, mida ma täna õhtul mängina, millest räägin, käib kaasas praeguse võimsaskaa lainega maailmas. Need on briti noored kutid, koondnimega, te teete tekstis ja nende samanimeline debüütplaat leibeli Alt deltas Sonic leebel, mille kolm aastat tagasi tegi tuntuks Karal. Kõigepealt kuulame lugu kohe avalugu, mis mulle hoobilt kohale ei jõudnud, aga uskuge, see lihtne, aga lahe kidrakäik hakkab tasapisi tööle. Lugu mõnes mõttes sobiva nimega Rajotroidio. Raio Travjõu jätkas mu tavalaste algul bändi hittsingleid, see oli nende esimene ja seni kuulsaim lugu ja TÖÖD tekstis surnud kuuekümnendad jäi alla kostma. Ja nüüd veidi bändist. See on liverpooli kvartett. Neli noort meest, kes olid elu jooksul liiga palju Spesel site klassi kuulanud said kokku ja tegid bändi, millele panid nime protestimakski kässimaks ühte siiani populaarsed suundumust kaasaja popis. Nimelt nende tüüpide jaoks juba imalaks muutunud biitlid poisi ja muude 60.-te bändide, üha uue ja uue kopeerimise vastu 21. sajandi noorte inglise kidra rokkgruppide poolt. Siin võib muidugi vaielda kopeerimise ja vana mäletamisega uue tegemise vahekorra üle ja samuti ma ei tea, kuidas suhtuvad, teeb teksti protesti nende leibeli kaaslased korral, kes võtavad paljud ideed kuuekümnendatel teel popist. Samuti võib küsida, et millal tuleb bänd eitis võiduteed Klementis sest mille poolest taandude sixty parem 60.-test mõjutatud kui tema oma juured tulevad 70.-te lõpust ja 80.-te alguses ka rockil ja dub pungivooludest, mille tuntuimad esindajad olid keskeltläbi veerandsaja aasta tagused klassides pecial. Ja eks protesti 60.-te vastu kopeeribki Mcmeremon tekstis klassi George trammerilt, kes aastal 1977 ütles, et kuuekümnendad on surnd ja nõu peetud nõus Tony Snow, faking Elvis in antiin preventiivse aren. Selle plaadi puhul tasub rääkida ainult subjektiivselt muusikast ja ta teeb tekstis on üks ägedamaid k rokkari vaevali esindajaid tänases popmuusikas. Kui mitte kõige ägedam, teised läbi löönud näiteks hoolinariboyson pisut lahja ja harfay on rohkem misiganes disko, rock that bank sümpop, kombo, kuis ka läheb aganüüd taabiks õiget lao. Jõuan jutuga sinna, kes on ta tekstis liikmed, laulja ja kitarrist Matt märkis, me anname, on, on bändi initsiaator ja põhiline ideegeneraator. Teine kitarrist on Ben Gordon, bassi mängib Charlie Turner, trumme Brian Johnson. Kaks aastat tegid poisid lugusid proove, esinesid ülikoolides ja Brixtoni pubides ning 2004 läks nende muusika õngeplaadifirma delta. Tsoonik, kelle staarid on mõistagi korral ja ja korraliga on, teeb teksti seal minu arust mitmeid sarnasusi, vaatamata päris erinevatele viljeldavatele stiilidele. Kui kõrali solist Scelli veel. Hinge ja kõripõhjast laulis, meenutab Teet tekstis Mätmek manemoni tämber Veides Kelliti, aga ujuma jäävad kitarride saundid ning vanamoodsates rentide vingerdavad helid meenutavad kohati korral ei kõla. Võib olla ka lihtsalt nõuab selline muusika natuke isikupärasemat vokaali, kui on manemonil produtseerinud, on, teete teksti see plaadi sellise tabava nimega nagu tsentraal nervous, system, kesknärvisüsteem ning kuigi bändi laivid on isegi ekraani vahendusel üpris pungid, siis plaadi saund mahub siiski tantsurokikategooriasse ja sõnumi. Kogu punk on kas traditsiooniline ebamäärane mäss või peod ja alkohol ning restoritel hoopistükkis panevad nad plikasid kiljuma ja tantsima, konkureerides Killersi ja depreiveri fännide pärast. Nüüd kaad. Kõht killa oli loo nimi ja nii karjus Mätmak manemon. Ja te teete tekstis, mida võib kokkuvõtteks öelda, kas maailmal on sellist plaati vaja ja kas see pakub ka midagi uut ja head lisaks sellele tuletab meelde aeg-ajalt ikka klassi kuulata ja pesalduse vanad albumid on teinud maailmas juba ei tea mitmenda kamber Ivervates juurde uusi prits, ka kuulajaid ja nii edasi, et Genelon uut verd. Marwan Ta on oluline bänd küll, kui me ka ei võta päris tõsiselt nende steitmente ja võib-olla natuke ülepingutatud punketit, juudi bändil on powerit produtseeritud, on see mitte liiga Redrolt kuigi jah, kuuekümnendaid võib välja kuulda, vaatamata nimele kas või mõnes vana Bondilikus kitarri Rihvis või pseudopsühhedeelsed sündi käigus. Aga seitse lugu, 13-st on minu arust väga head ja tups sugemetega ka rock kõlab täna jälle värskelt ning klassija peselesi kõrval kuulub tänapäeva esindaja koht eelkõige Teed diktisele. Lõpetuseks Nation vaid õdusat õhtut. Kuulake head muusikat.