Ja nüüd on meil ka stuudios hea meel tervitada, Mart Normet ütles, tere päevast. Tere. Sinu nii-öelda nime taha võib upitada terve hulga tiitleid, teleprodutsent, ajakirjanik ja nii edasi, täna oled sa siin, aga kui vististi ainukene diplomeeritud jälgimisühiskonna asjatundja Eestis? Jah, selle diplomi sain ma kunstiakadeemias tegelikult juba poolteist aastat tagasi. See oli siis magistriprogramm, mille ma läbisin ja kirjutasin magistritööks jälgimisühiskondi mobiiltelefon nimelisel teemal. Ja nagu ma ütlesin, see oli poolteist aastat tagasi, nii et tänan, teie küsimused, ma loodan, lähevad ikka õigesse kohta. Arvad, et need selle pooleteist aastaga on asi veel hullemaks läinud? Minu töös kirjas oli. Jah, et minu tõeline võrdlemisi leebe käsitlus sellest, mis maailmas tegelikult toimub. Räägime jälgimisühiskond, suudad, sa oled paari sõnaga, sa oled seda asja uurinud üsna põhjalikult, teaduslikul tasemel. Mis asi see jälgimisühiskond siis on? Sõna jaoks tähendab seda, et kuskil keegi istub, vaatab monitoride pealt, kuidas inimesed liigutavad nii nagu jumala valvas silm kõigi. Inimeste üle jah, niimoodi, nagu sa seda praegu kirjeldasid, põhimõtteliselt võibki ütleme, visualiseerida jälgimisühiskonda tegelikult ilmselt ta ei ole alati niivõrd visualiseeritud ses mõttes, et eelkõige puudutab andmebaase, kuhu siis kogutakse inimeste kohta andmeid, kas siis tahtlikult või tahtmatult kas inimeste teada või mitte teada. Noh, hästi praktiliselt rääkides ja kuna ma uurisin mobiiltelefoni, siis eks ole siis noh, mobiiltelefonist ju talletub tegelikult igavesele suur poisu, igasuguseid andmeid iga päev mobiilioperaatori andmepanka on see siis nagu asukohapõhised andmed, ehk kus inimene liigub konkreetselt ehk kusse, mobiiltelefon liigub kellele helistab, kes talle helistab, millise sagedusega, mis sõnumeid saadab, mis lisateenuseid tarbib, millised on tema arved ja nii edasi, et ühesõnaga tegelikult saab kokku panna juba ainuüksi mobiil mobiiltelefoni pealt inimese päris nagu põhjaliku portree ja seda siis nimetataksegi andmekehaks, mis tegelikult on inimese nagu füüsilisest kehast juba ees. Mis mõttes ees selles mõttes näiteks, kui sa lähed panka, siis tegelikult pank teab sinu sinu andmeid päris hästi. Sind ei ole näinud, aga ta teab, teab sinu kohta juba päris palju ja, ja ohud algavad pihta tegelikult siis, kui need andmepangad ühendatakse. Ja, ja on see siis mingisugustel turvakaalutlustel nagu tänapäeval on hästi-hästi moodne, kitsendada inimeste privaatsust või siis või siis hoopis kuritegelikel kaalutlustel ja, ja isegi tegelikult ühe andmepanga puhul on siis panga andmepank või, või, või haigekassa andmepank või, või mis iganes, mobiilioperaatori oma on küsimus selles, et, et milleks neid andmeid ja kuidas kasutatakse, mis sinna on kogutud. No võtame näiteks seesama mobiiltelefonioperaatorina, teoreetiliselt on muidugi kõik need jäljendavad maha, eks ole, loomulikult on operaatoril võimalik põhimõtteliselt vaadata, kuhu ma olen helistanud, tal on võimalik vaadata, kellele ma olen helistanud, eks ole, kui kaua ma olen rääkinud mida iganes. Aga see on ju tegelikult ainult teoreetik. Tiline võimalustes praktiliselt usud, sa tegelevad ka mobiiltelefonide operaatorid näiteks Eesti mobiiltelefon, sellega nad panevad kokku mingisuguseid jälgi või mingisuguseid suvandeid oma oma klientidest, uurivad, jälgivad nende tegevust ja tegelikult kõik see, mis sa praegu kirjeldasid, ongi praktiline, ses mõttes kui nende andmete põhjal esitatakse sulle arve selles mõttes, kui palju sa oled helistanud ja nii edasi, eks ole, et selles mõttes nad ikkagi protsessivaid info läbi, okei, seda teeb masin ja keegi võib-olla ei, ei uuri seda. Aga, aga noh, selge on see, et sellised, ütleme, nii-öelda dünaamikat, kajastavad andmed on, on siis kõikidel mobiiloperaatoritel loomulikult olemas ja neid säilitatakse päris kaua. Teine asi on nüüd, eks ole, selliste sisuliste küsimustega, et kas nad ka kuulavad su kõnesid Pealt, kas nad loevad sinu sinust sõnumeid, eks ole, peal. Võimalik kuulavad ja kas nad loevad, ma tahaks küll teada. Ma ei usu, aga see on, see on praktiliselt täiesti võimalik ja seda kindlasti teeb näiteks kapo või, või mistahes jõustruktuurid. Aga kuidas see välja näeks? Lihtsalt mingisugune? No täpselt niimoodi nagu meie siin istume, istume suure kõrvaklapid peas ja vajadusel siis salvestame seda asja, eks ole. Ja, ja ilmselt niimoodi lähekski välja, ma ei ole ise juures olnud. Aga selle asja üle mingi kontrollkaan või võib iga iga operaatorfirmas töötav inimene. Selle üle peaks olema ikkagi väga range kontroll, kui ma, kui, kui, kui mind ei ole petetud nende andmetega, mis on, mis on minu valduses, on ikka tõesti range kontroll ja jumal tänatud, et see niimoodi on ja, ja noh, loomulikult kõik algab seadustest ja Eestis on seadustega suhteliselt head lood. Sest et või vähemalt ütleme seda jälgimist ja ja inimeste privaatsust puudutavate seadustega on suhteliselt hästi, et praegu Euroopa liidus käib küll äge debatt selle üle, kas peaks peaks hakkama piirama inimeste privaatsust just nimelt selle terrorismi kartuses ja noh, nüüd on need suuremat terrorismipaugud jõudnud otsapidi Euroopasse välja. Ja, ja noh, Ameerikast üldse rääkimata seal inimestel põhimõtteliselt privaatsust kui sellist, nagu väga palju ei olegi. Ja mis erinevus on Ameerikal ja, ja euro? Privaatsusele no väidetavalt Ameerikas ei ole nüüd küll selles mõttes ei ole väga süvenenud sinna seadusandlusele lugenud just nimelt ütleme siis sekundaarsetes allikatest nagu raamatud ja, ja niimoodi, et et seal inimesed ei ole enda andmete omanikud, et kui, kui kaubanduskett ikkagi on kogunud sinu kohta mingeid ostuinfot ja nii edasi, siis ta võib seda rahulikult edasi müüa või sellega tehaksegi. Aga kas ei ole siin samamoodi, enne sa rääkisid mul mul jäi mulje, et kogu see võrgustik vahetab omavahel igasuguseid andmeid, et mobiilifirma jälgib, kellele helistan. Kui need ühendatakse selles mõttes, et tahaks nagu väga loota, et selliseid superandmebaase ikkagi väga ei, väga ei teki. Et need oleks kindlasti juba juba ikka väga suure suureks ohuks. Olgu peale, aga okei, oletame, et minu arust on olemas mingisugune pilt, eks ole, muidugi annustel jah, kindlasti on, ma helistan Margotile, vahest helistan sulle, Mart, eks ole? Tore, eks ole. No muidugi, iseenesest on see minu nii-öelda privaatne informatsioon, aga mingisugust maailma lõppu ma nüüd ka ei näe, kui see, kui see informatsioon mingisuguseid Veiko või Juhani kätte satu, peale seda kusagil Eesti mobiiltelefoni või, või Elisa või kus iganes. Kapo büroos uurib, et kus, kus, kus nagu. See on Päris hea küsimus, et kus on nagu jälgima, aga see ilmselt ongi suhteliselt nagu isiklik, et võimalik, et sina ei tunneta seda ohtu ja võimalik, et seda ohtu tunnetavadki näiteks kurjategijad palju, palju tugevamini kui sinusugune aus kodanik, eks ole. Aga tegelikult selle, selle nagu töö eesmärk, miks ma selle kirjutasin, oligi ju see, et et pigem nagu näidata selle mündi nagu teist külge ka, sest et inimene on kahtlemata muutunud hästi mugavaks ja ja kõik see uus tehnoloogia, noh, põhimõtteliselt peaks aitama inimest selleks, et inimesel oleks rohkem aega iseenda jaoks ja kõik asjad toimivad automaatselt ja ta ei pea mõtlema, et mis, kuidas ja, ja nii edasi. Aga samas eks ole, kui inimene muutub järjest nagu laisemaks paksemaks ja siis samas muutuvad arvutid järjest pisemaks ja kiiremaks. Ja, ja noh, eks see kogu see teema ongi otsapidi seotud juba tehisintellektiga, kuhu ma ei toppinud selles magistritöös veel veel oma oma kombitsaid ja mida ma võib-olla ei hakkagi kunagi eriti hästi tundma, aga aga mulle tundub, et siin siin nagu üks rada viiks selle tehisintellekti nii põhimõtteliselt välja ehk siis nagu robotiteni või arvutite nii kuidas iganes, kes suudavad juba sünteesida, eks ole, seda, seda informatsiooni, mis on inimeste kohta saadavaid ja seda kuidagi nagu oma oma oma tarbeks ära kasutada. Aga rääkides konkreetsetest ohtudest kasvõi hästi nagu hästi selline lihtne oht, mis tegelikult puudutab ja vihastab inimesi kohutavalt, igapäevaselt on igasugune rämpspost, eks ole noh, see on küll tegelikult naeruväärne näide, siis pole midagi lihtsamat kui ära visata, aga selles mõttes sa ikkagi alati tunned, kuidas tuleb mingisugune nimeline kiri kusagilt pangast, see, mida sa ei ole kunagi kasutanud ja ei hakkagi kindlasti kasutama. Et tuleb jälle imeline pakkumine, just eile mõtlesime tutvutsutatud, kuidas nüüd just mulle ja mis asja. Et, et see on iseenesest nagu jabur ja lihtne näide, et mis, mis on suhteliselt nagu süütu. Aga, aga see näitab just nimelt seda, et kusagil on mingisugused andmed ripakile, kusagil sind analüüsitakse. Ja mul pangas Tseemne nimeline pakkumine just mulle, sest mul on põhimõtteliselt nagu põhjust helistada. Siis ja paluda last uurida, millega mehed pangast see tegelevad, kust on saadud minu privaatne informatsioon, sest ütles, et seadustega on Eestis kaunis head lood. Aga näib, et nende täitmisega vist tingimata alati ei ole. Ja ilmselt on siin ikkagi tegu kui inimeste enda lohakusega aeg-ajalt, kui nad ei vaata, kuhu nad linnukese panevad või selles mõttes, mida nad nagu lubavad teha oma andmetega. Et pärast seda pärast selle töö kirjutamist olen ma küll praktiseerinud aeg-ajalt seda, et ma lihtsalt ei ole öelnud mingites asutustes näiteks nagu prillipoes, ma ei öelnud meile oma aadressi, oma telefoni, milleks seda vaja on? Ja teada, kus kohas ma elan, noh, tõesti, võistlen seal lihtsalt nagu prilli vutlarist. 150 kroonise aadresse taheti lähmegi kliendikaart meid selles, et miks mitte, kui sa mitte midagi ei maksa, et noh, hea küll, nüüd hakkas tulema, kus te elate, te tahate ta keeruliseks ja läksin minema. Sa oled ise ka mingi eksperimendi läbi teinud katsejänese-na olnud? Nädal aega telefoni teel, siis jälgitav. Jah, selline juhus oli just just õnnelikult minu selle magistritöö kirjutamise ajal. Tegelikult oli tegu hästi nagu süütu eksperimendiga justkui ja väga intelligentsete intelligentsete tegijate poolt. Võib-olla nad ei, sa teadsid, et sa uurid neid ka. Ma ei, ma isegi ei mäleta, kas ma neid niimoodi teavitasin, ses mõttes, et ma sain tegelikult, et kuidagi niimoodi võrkturunduse kaudu püüti sellesse võrku ja, ja sellises jah, põhimõtteliselt ütleme Tallinna planeeringu hüvanguks, ses mõttes, et siin löövad välja hele mobiiltelefonid, on väga nagu positiivsed küljed mobiiltelefoni jälgides, eks ole, sa näed, kuidas inimene liigub ja sa saadad näiteks vaadata, kuidas Tallinnas on mingite kohtade läbilaskevõime ja kui tihti seal inimesed käivad ja kuidas linna paremini planeerida ja selline Te uuring ja, ja noh, selles mõttes, et mina kui kodanik uskusin neid, et see enam, et kasutatakse selleks Nad muidugi selleks, et sinna seda eksperimenti nagu katsejänese-na läbima saada, tuli vastata küsimustele ka muidugi palju sa teenid ja mingeid selliseid asju, mis vastasid nendele siis ausalt tuli noh, jah ausalt panin natuke juurde. Aga päris muna kaadrisse mingeid selliseid asju ei tahtnud küsida, aga ühesõnaga nagu te aru saate, minul on nagu teatav probleem sellega, kui minul nagu andmekeha analüüsitaks. Ja, ja ma ei usu tingitud just nimelt sellest paranoiaks, mis ma siis ütleme, selle töö jaoks materjali kogudes sain vaid vaid tegelikult juba enne seda tööd kirjutades. Muidugi täiesti instinktiivselt läksin seda teed, et, et näiteks kirjutasin sinna Ekspressi areeni, kus on õhus rubriik, see viimane, kus siis kus siis noored ja moodsad inimesed kirjutavad, mis neil südamel siis sinna kirjutasin kaks sellist, ütleme jälgimisühiskonnast nagu kant lugu ja need tulid tõesti täiesti instinktiivselt, selles mõttes ma kasutanud isegi sõna jälgimisühiskond ei olnud selline mõiste üldse on olemas. Aga ju siis midagi nagu seal midagi mu sees nagu ütles, et ühiskond ei ole liikumas väga õiges suunas. Minu meelest inimesed võiksid enne natukene mõelda, kui nad jälle loobuvad mingisuguse väikse vidina tarbeks oma oma väiksest kogusest, privaatsusest, mis neil niigi siin on. Muuta, aga võib-olla inimesed vaatavad seda asja teise nurga alt. Naabrivalve tädikesed on kõrvalmajades akna peal jälgivad, kes, kes su juures käivad naabrivalvelohus, Anonüümsete vihjetelefonid, igaüks saab kaevata omasele naabri peale. Siis igasuguseid ostukeskusest saabuvad. Personaalsed pakkumised on, et keegi keegi piinleb ja jälgib minu ostukorvi ja nii edasi ja nii edasi. Kõike serveeritakse tegelikult ju meie enda huvid. No absoluutselt jah, totalitaarne ühiskond serveerime alati kõikjal meie enda huvides. Ja niimoodi ongi, et kõik need, ütleme, tohutud turvakontrollid lennujaamades, noh, eriti Ameerikas, eks ole, et lähed ühest läbi, on juba teine ja siis on juba kolmas, et loomulikult see on meie kõigi huvides ja mõningal määral ju ongi kõigi meie huvid, sest kusagil ongi mingisugused hullud, kes tahavad seal lennuk, eks ole, õhku lasta, keegi nagu ei vaidlusta seda, aga küsimus on alati selles piiris, eks ole, ja küsimus on selles, et miks see ühiskond on jõudnud nagu sellisesse staadiumisse, kus peab hakkama juba täiesti agressiivselt agressiivselt ennast kaitsma ja tekitama nagu sellega lisaprobleeme kodanikele. Aga mis puudutab naabrivalvet, siis on päris huvitava hästi nagu kergesti loetava ja samas Põneva raamatu kirjutas niisugune kirjanik nagu David trenn, kes on nii kirjanik kui siis ka ütleme selline mõneti nagu sotsiaalteadlane ja tema raamatu nimi oli transparentsust. Ehk siis läbipaistev ühiskond ja tema just nimelt oli, on niisuguse nii-öelda läbipaistva ühiskonna ja mõneti siis ka ütleme, selle jälgimisühiskonna nagu pooldaja, aga tema pooldab selles mõttes totaalset jälgimisühiskonda, tema pooldab seda, et kõikidel on, eks ole, niikuinii juba on need mobiiltelefonilt, kus on kaamerad, eks ole küljes või on lihtsalt kaamerad ja tänavanurkadel kaamerad ja andmepangad, et kõik on täiesti avalik. Et kui kõik on täiesti avalik, siis põhimõtteliselt kaovadki igasugused riivatused ära, sest et kõik on kohe näha, kellelgi ei tekigi nagu võimalust teha midagi sellist, mis kahjustaks teisi inimesi ja nii edasi ja ta tõi selleks päris huvitava metafoori näite, et ütleme, et kui sa istud restoranis sellises avatud suures restoranis siis sa noh, eriti ei söanda piiluda teisi inimesi või noh, niimoodi, et sa ei vahi jõllita teisi inimesi, pigem nagu tõesti piilud natukene võivadki, siin on jõllita neid inimesi, aga samas, kui oleksid seal mingisuguse niukseid, ribikardinad või mingid kardinad või asjad, siis kui saaks näiteks teha väikse augu sisse õudselt hea meelega nagu vahiks, kes seal on ja mis strateegia, mis ta tellib ja kuidas ta sööb, eks ole. Et selles mõttes on sellel Brennil jällegi omast kohast nagu õigus, et sa nagu filosoofiline küsimus, et kui, nagu avatuks saab seal ühiskonna ajada, sest et et eks me oleme siin igasuguseid täiesti utoopilisi plaane, kas või kommunismi või mida iganes, eks ole pidanud pidanud, kes meist isegi oma omal nahal peaaegu et tunda saama, et kuidas proovitakse teha mingit ideaalühiskonda, et see ikkagi ei pruugi pruugi nagu selles mõttes toimida, et inimene on ikkagi mõnes mõttes nagu loom. Uudishimu on üks looduse poolt kaasa antud selliseid loomulikke omadusi ja, ja see on nagu üks asi, mis nagu mis kaasa lükkab seda, et inimene pidevalt, et tahab ikkagi teada, mis, mis, mis seal teistega, kuidas teistel on ja võrrelda ennast teistega. No vaadates praegust meediat, siis jääb küll mulje, et inimesed väga tahavad ennast eksponeerida nii. Vägisi tikub pähe mõte, et kas mitte inimene tegelikult oma sisemuses ei taha olla jälgitav? Jah. Et sellest ma natukene kirjutasin siin pigem just ütleme, andsin sellist ajaloolist konteksti, kuidas need reality show'd on aja jooksul arenenud ja, ja ütleme, veeb kämmid. Ehk siis nagu veebikaamerad ja esimene veebikaamera muidu pandi üles 93. aastal Cambridge'i Ülikooli ühes ühes laboris selleks, et näha, kas kohvi on valmis või mitte, eks see oli mõeldud nagu sisekasutuseks, et noh, selleks kokeima tulema ühelt korruselt teisele, et vaadata, kas kohvi on valmis tilkunud või mitte, said rahulikult seda nagu võrgust vaadata. Aga, aga jah, et võimalik, et ühiskond ongi jah, nõnda nagu muutunud, et läinud selliselt suhteliselt nagu äärmustesse välja. Et ongi hästi palju inimesi, kelle jaoks ütleme selline avalik tähelepanu ja ja enese pidev, nagu jälgida laskmine on mingisuguseks väljakutseks, aga mis siin nüüd ikkagi salata päris paljudel juhtudel on see inimesteni sulgunud kahjuks. Või selles mõttes, et nad ei ole seda nagu väga kergesti üle elanud. Ja, ja eks reality sõudesse tegelikult kandideerivadki nii palju, kui mul, ütleme, hindastri insenerina on kogemustega, päris paljud nendest inimestest ongi paraku kas natukene labiilsemad või on nende juhtunud midagi viimasel ajal, mis on siis, sunnib neid mingeid uusi väljakutseid otsima või nad lihtsalt kole nagu justkui enda arust yle tavalised inimesed ja nad tahavad kuidagi välja rabeleda, aga nendel on mingid probleemid, ühesõnaga et ta on väga vähe inimesi. Õnneks mul on tulnud kokku puutuda reality show sid ise, nagu tehes ka inimestega, kes, kes on tegelikult täiesti täie mõistuse juures, on väga vahvad tegelased, aga aga enamikel siiski, kes tulevad, on ikka näha, et on mingid probleemid ja tegelikult üritatakse pigem ikkagi neid ka võib-olla mitte. Ta ses mõttes, et siis sa ei tea, kuidas inimene murduda võib, seal. Aga see on hoopis teine teema. Just mobiiltelefonide jälgimisühiskonna juurde hetkeks tagasi tulles räägime nagu naguliseks praktilistest asjadest. Üks asi, see laseb filosoofiline pool, teine on praktiline pool eeldamegi nüüd et keegi kusagil otsustanud jälgida minu elu, mis, kui, kui kaugele ta mobiiltelefoniga või kui lähedale ta läbi mobiiltelefoni mulle jõuab. Ma olen oma elu jooksul intervjueerinud ühte ühte keskmiselt tuntud eestlast, kes väitis tõsimeeli, et. Et inimestel on võimalik jälgida isegi siis, kui mobiiltelefon lülitatud välja sest mul on taskus telefon, on välja lülitatud, aga ikkagi saab mind jälgida ja, ja minu järele luurata, vastab see tõele, praktiliselt ei saa ikkagi et telefon ei saa, küll aga on telefonijälgimise puhul võib-olla selline huvitav märkus, et mida, mida inimesed ei, ei ole nagu ei ole mõelnud selle peale mida jälgitakse olevaks, eks ole, number ja number on seotud siis SIM-kaardiga ehk siis, kui sa vahetad oma telefoni sees ära SIM-kaardi siis läheb sinna sisse erinev number ja eks ole kohe operaatoris näha, et on sellest telefonist SIM-kaart. Aga jälgida saab ka telefoniaparaati kui sellist. Et selles mõttes, et iga kord, kui sa lülitad telefoni näiteks sisse disoperaatorile saada, võetakse kohe nüüd põhimõttelised nagu hästi lihtsalt öeldes kahed andmed. Üks on see, mis number ja teine on see, mis täpselt, telefon selles mõttes igal telefoni on oma unikaalne kood, mida saab järgi vaadata. Väike asi, nagu tuleks sisestada lihtsalt klahvide peal ja vaadates oma unikaalne koodi järgi absoluutselt igal telefonimudelile on see maailmas olemas, ehk siis nagu jälgida saabki, ütleme, Kress nagu telefoniaparaat. Ja siit on tegelikult minu küsimus hoopis ütleme nendele politseile ja mobiilioperaatoritele varastatakse telefon ära siis, milles uba on selles mõttes, et miks seda telefoni kohe tagasi ei saada, seda on ju võimalik näha, kus kohas on täpselt see telefoni, kelle käes ja mis kaart seal sees helistada sellele uuele numbrile ja öelda, et kuulge, teie käest varastati telefon, tooge kohe politseisse ära, aga nad ei tee seda, aga ma ei tea, nai tee, järelikult kui nõnda palju varastatakse, eks ole, aga millest pole midagi lihtsamat kasutada nii-öelda seda jälgimisühiskond või nende andmepanku kuidagigi ühiskonna hüvanguks võiksid telefonid vähemalt tagasi anda inimestele. No mida annab selline suurte suured andmekogud andmekogude omamine ühele institutsioonile või, või isikule või organisatsioonile, mis, mis iganes. Et mida, mida see annab võimu, turvatunnet, mida. Nimetatust õigeid asju ilmselt oled mu tööd lugenud siis alati on väga põnev. Ja võim ja jah, mõnes mõttes ka turvatunne, eks ole, et sa kuidagi kuidagi hoolitseb selle eest, et sa oleksid nagu hästi informeeritud, no see on omakorda seotud sellega, et võim on selle käest, kelle käes on info, et kui sa tead konkreetselt ütleme sellest inimesest palju või sellest asutusest või millest iganes. Et siis sa nagu noh, elimineerida juba mingid probleemid ära tänu sellele, et sul on see, sul on see info käes. Aga jah, et ütleme, selline võimuiha on ju, on inimesel nagu sees kahtlemata. Kas on olemas ka see, keegi kõige kõrgem või, või, või, või kuidas käib see, kes kontrollib, kontrolliksid? Bailsi filmides me nägime meest, kes suitsetab sigaretti, andsin tegeleda siis ka olemas. Soolatud amort. Ja siis ma ei saanud. Kommenteerib ongi nii. Kas sul on telefoni ka juba tulnud või kas sinuga on päris tõsiselt küsides? Keegi üritanud rääkida ka sel teemal? Amet ei saa ju olla, kui on jälgimiseühiskond, kindlasti keegi kusagil jälgis ka, et üks üks Mart Normet nimeline mees uurib meie seda asja siin. Kas sul on tulnud ka telefonikõnet? Sest näiteks KAPO'st või kusagilt, et teiega oleks, seal on olnud põnev vestelda sel teemal. Ei ole jah, et ilmselt siis töö juures nõnda ohtlik ja tegelikult selle töö eesmärk ei olnudki teha midagi nagu väga ohtliku pelikan greif. Ei olnud jah. Et Eestis ega, ega selles mõttes ega meediasse ei ole ju tegelikult imbunud, et oleks kuidagi väga kuritarvitatud, võib-olla ükski tun maid, eks ole, jälgimise näiteid on seesama Edgar Savisaare lindiskandaal, see oli küll väikse kildkonna asi, aga selles mõttes noh, ikkagi täiesti ebaseaduslik tegevus, eks ole. Et salvestada nagu privaatvestlusi kaaslast teavitamata. Aga nagu me näeme vähemalt noh, või vähemalt see on teataval määral siiski ohumärke, et selline ebaaus tegelane tegutseb edasi. Seaduse keret järelikult inimestele ei lähe nagu väga korda tegelikult ikkagi see, et ilmselt peavad mingid suuremad paugud tulema selle privaatsuse kuritarvitamisega. Marta ütle, millal inimesed hakkavad mikrokiipi kandma ja millal nad muutuvad juhitavaks aasta numbrit tahad või? No ma ei tea mingit mingitki prognoosi, et ma teaks nagu valmis olla. Tahate selleks valmis on? Kuidagi ma ei tahaks, muidugi, ma ei taha ebameeldivaid üllatusi. Et kõigil juba on ja sul ei ole sõbrannadeni fon. Aaria sellele vastust ei anna. No ega ei oska niimoodi ennustada küll, võib-olla siis, kui ma olen doktor ära teinud, siis ma annan teile kõik need vastased. Selge, me jääme seda õndsat hetke ootama, millal või siis mitte. Eesti Vabariiki on tulnud selge, mis ühiskonna doktor. Me oma intervjueeritavate käest oleme alati küsinud. Mõnda muusikalugu. Ma saan aru, et poliisi evi preff, šeik Albivoshingi, ju see lugu täna olema siiski ei saa. Jah, valisin midagi, midagi saksakeelset, see on Hamburgi bänd Blumfelt ja ja nende nende laul, tee diktatuur, ter hange, pasten, mis peaks põhiline põhimõtteliselt tähele. Ma tähendama siis kohanejate tuuri ja eks ta on selline, ütleme, kaasaegse ühiskonna suhtes üsna kriitiline lugu, selge, suur tänu sulle, Mart Normet, ja jääme siis ootama järgmist astet sinu teaduslikul teel.