Tervist boreaalia saade hakkab veerema siit ja praegu oma rada. Ja tänases saates tuleb juttu karjalastest ning tänase saatekülalised on Õismäe humanitaargümnaasiumi arendusjuht Jaan Õispuu ja kirjanik Olev Remsu. Tere õhtust. Tere õhtust. Mis teid karja lastega seob? Mind isa, minu isa, nüüd poliitiline küsimus, Katari soomlane, Karjala soomlane, võid karjalane, seal voki nimi seal vahet ei tehtud, kuid hiljem disStalini ajal hakati tegema väga raudselt vahet ja tehti vahet siis kuni selle nõndanimetatud Soome Nõukogude sõda talvesõda ja siis seal piirkonnas kõigil, kellel olid passide sees finn, soomlane, seal vahetati passid kahe nädala jooksul ära. Hüppasid ja siis oli karjalane, nii et see rahvusmuutus samuti muutusid siis nimed. Minu isa nimi oli siis enne siis sellesse samasesse punaarmeesse minekut antirämpsu ja oli tal ka pass tagasi saadud, passiva sees oli see karjalane oli juba ning juba sisse piletil on Andrei Rev soojad. Karjala isa rääkis palju keeli ikkagi soome ehk karjala keelt, siin on ka omavahel näiteks Karjala ANSV-s oli ametlik keel soome keel, mitte karjalaga, nii et siin on küllaltki peeneid nüansse, kuid need kõik rippunud, ühesõnaga siis Moskva poliitikas need peened nüansid ja natukene ka Helsingist neid karilasi hakati küüditamist pärast sõda, see oli juba ette nähtud ning kuna minu isa oli siis nagu punaarmeele, siis oldi tema vastu leebe ja Ta võis ise sõjaväes siis demobiliseeruna valida endale siis elukohti. Ja nagu paljud Karjala selle umbes 70000 karjalasse tähendab mind, need tulid siis Eesti NSV-s ja asja kurblooliseks on selle asja juures, sest minu isa ei õnnestunud Eesti NSV-s. Aga enamus umbes Paul Ariste arvab, et kolm neljandikku rohkem venestus Eesti NSV-s Kiviõlis ja Kohtla-Järvel, kus olid uustulnukad, siin oleksid karjalased, venelased olid seal Kuustunukkuda, uustulnukad muutusid siis kõik uueks sõpruskonnakse, siis venelased, minu isa tuli Lõuna-Eestisse Tartusse ja einestama. Jaanuaris Karjala asend on karjalastel olnud vähemasti viimased 100 aastat, nii õnneks kui õnnetuseks ühest küljest ühine piir läänega, ma pean siin silmas Soomet on karjalastele olnud kasuks, võrreldes teiste meie keelesugulastega on karjalastel otsene pääs välismaailma olemas vahetu piir, võimalus kuulata raadiot, vaadata isegi Soome televisiooni ja muidugi on karjalast võõrkeele oskus hoopis midagi muud kui näiteks teistel soome-ugri lastel, sest venelased oskavad praegu ütleme, kuni 80. eluaasta vanused inimesed suures osas nüüd noored jälle soome keelt. Kui 20. aasta ja 14. oktoobril sõlmisid Soome ja Nõukogude Liit Tartu rahu ja siis tekkis ka ametliku keeleküsimus, siis leiti, et Karelastele kõlbab soome keel ka. Ma tegelikult kahekümnendatel ja 30.-te aastate esimesel poolel olidki siis tol ajal Karjala autonoomse vabariigijuhid. Kõik soomlased olid Soomest põgenenud Soome kommunistid ja soome keelt hakati tee kiirest õpetamisel kohustuslik õppeaine kõikides koolides. Sellepärast et Karjala pidi olema kommunismi idee siis eksportimise platsdarm Soome ja 39. aastal siis Terry Joel üritatigi ideed lääne poole kanda ja siis seal Ka 30.-te aastate alguses, no siis üldse nõukogude liidus rahvuspoliitika muutus ja ilmselt ka unistused, et karjalasse platsdarm saab ja siis soome keeleõiguse hakati vähendama kuni 37. aastani mil soome keel kuulutati tihti koguni fašistlikuks keeleks ja keelati hoopistükkis ära. Ja loomulikult need, kes olid jõudnud ka siis 39.-ks aastaks, kui talvesõda pihta, kas, eks ole, novembris 39 oli ta jõudnud juba passi kätte saada, tavaliselt Nõukogude Liidu inimestel juba siis ei olnud väga piiri lähedal? Jah, neil pidid olema sellepärast ja kuna ta soomlane sisse kirjutatud, no siis soomlastega soome keelt ei tohtinud enam nõukogude liidus olla ja, ja seetõttu kõigepealt soome keele õpetamine keelati ära ja tehti suure kiiruga karjala kirjakeel. Muuseas, karjalased on oma iseseisvuse kuulutanud meist varem välja juba aastal 1906 Tamperes Gabriela oli seal Arhangelski kubermang, kuhu siis kuulusid need karjalaseni? Üldiselt kavatsesid kuulutada see pooleli 1906. aastal iseseisvuse Põhja-Karjala ehk siis valge mere Karjala iseseisva vabariigi ja selle kuulutasin end uuesti välja, 1919 aeti laiali, 1920 ja Tartu rahu just selle lõpliku nagu olgu pani niimoodi ja selle pealinn asus muide puhtas soome keeles uhtua on karjala keeles ja arvake, kuidas vene keeles praegu on Stankaali Kalevala siin tuleb muidugi kõige selle taustaks, ühelt poolt on see õigeusk loomulikult, mis on nendele siiski kahjulikult mõjunud. Ja teiseks, need 20. sajandi ajaloos on üsna tähtis siis Soome kodusõda, mis on tõeline kodusõda, oli nii valgete kui punaste polarid, soomlast, mitte nagu meel ja Karjalas ja üsna palju punaseid nõuga soomlasi. Ja põhjus on sellesama siis noh, revolutsiooni hälli terri lähedalolek seal siis nad tõepoolest proletariaadi bolševiseerus ja seal oli suure vennatapusõjad. Nii et see ajalooline taust on neil üsna nii keeruline, kui tundub selle juures ja, ja see on nendel ikka väga kahjuks. Ja tänapäeval on siis on nendel siis see Karjala vabariigi ametlik keel on vene keel ja siin on üks selline takistus, kuna aastal 2002 on siis Venemaal tehtud seadus, et kõik Venemaa riiklikud keeled peavad kasutama kirillitsa. Kalevlased tegid katse saada karjala ja vepsa keelele riigikeele staatust 98. aasta jaanuaris, aga kaks häält ei puudu, see oli üsna suur šokk neile Karjalas jaoskond, nendel on koguni keeleseaduse projekt, on avaldatud nii Karjala soome keeles, et tekst on olemas. Ja seal jaanuari lõpus 98, aga siis tekkis paus. No ega üksmeelt ka neil ei ole, sest karjalased on üsna killustatud. Eks kõigepealt valge mere karjalased, ehk nagu nad ise ütlevad, Vienna Karelased sisaunuslased ehk Liivi Gadja lüüdi lüüdi karjalased. No muidugi on probleem selles, et siis pärast seda niisugust tohutut pettumust kas tulema neid projekte üsna mitmeid, minu meelest on üle 10 variandi üldse neid kuni tuli 2002. aasta sügisel see jõuluüllatused, et kõik ametlikud keeled Venemaa Föderatsioonis ta kasvatama kirillitsa ja ma juhtusin just siis Karjalas olema ja nüüd ongi siis nad on kuulutatud regionaalseteks keelteks, mis näiliselt annab mingid õigused, aga tegelikult Pole sellel regionaalsuselerit, regionaalseid keel on seal kolm ja harjala, Soome ja metsa ja kõik need kolm väikest läänemeresoome keelt. Boreaalia te kuulete poriaaja saadet ja tänases saates on külalisteks Õismäe humanitaargümnaasiumi arendusjuht Jaan Õispuu ning kirjanik Olev Remsu. Mina olen Jaan Leppik. Kas karjalaste puhul on tegu kindlaid rahvuse tundemärke omava rahvaga? No see jaotamine murdeks keeleks on poliitiline, see ei ole lingvistiline, me võime kuitahes mudega pidada Hollandi murred alamsaksa keele murdeks, kuid selle peale ei tule mitte keegi. Kõik räägivad hollandi keelest ja see on ka täiesti loomulik, sellepärast et see riik on aastasadu olnud iseseisev, kui Karjala oli aastatel 1940 kuni 956 liiduvabariik Karjala-Soome NSV ja see oli kindlasti mingi Stalin, ta oli väga kaugelenägev selles nimetuste suhtes mingisugune salakaval rõngas, ilmselt ta kavatses Soomest suuremat tükki endale rabada või kogu Soome isegi nii. Ja siis oli olemas riiklik, moodustus Karjala-Soome, NSV oleks saanud Helsingi panna ja Tampere ja Turu ja kõik, eks ole, oli olemas valmis ja see mingi vabatahtlik astumine oleks tehtud või edasimoodustis oli olemas siis kui ühesõnaga Rushovjad pinged langesid, kaotati ka, see tähendab NSV muutus aines 56. aastal ja kes tahab selle olemasolu näomingu Estonia teatrisse. Seal Karjala-Soome NSV papp ilusti üleval 16-st liiduvabariikidest. Aga selle Karjala-Soome NSV ametlik keel oli soome keel, nii et sellest nüüd järeldada, järelikult karjala keel oli siis selle nagu murre, mida seal kõik nagu rääkisid. Karjalased on nüüd sellepärast ka üks huvitav läänemeresoome rahvas, et nad on tegelikult ju juba peaaegu 1000 aastat noh, niikaua kui kaks ristiusu kirikut, eks roomakatoliku ja teine kreekakatoliku on omavahel võidelnud ja 13. sajandi alguses oli esimene nii-öelda selline Euroopa jagamine, eks ole, ja karjalased kui praegu vaadata, on ju tegelikult piiri peal, Soomel luterlik maa, Karjala ortodoksid ja Karjala piir on ju kogu aeg nihkunud. Üheksas suures vaherahus 14, kümnendat seal seda 323 pähkel. Rahu oli esimene kukkus, piir fikseeriti viimaselt jubedus pärast teist maailmasõda, eks ole, ja kogu aeg on seda piirika lükatud siiapoole ja sinnapoole alguses Novgorodi ja Rootsi vahel pärast ebaMoskva ja Rootsi vahel. No ja siis kõige lõpus juba Soome ja Nõukogude liidu vahel ja mis puudutab nüüd, et seda, kas Karjala on keel soome murre, siis viimast seisukohta on tegelikult kõige rohkem viljelenud just nimelt Soome keeleteadlased, nende hulgas ka Tartu ülikooli esimene me läänemeresoome keelte professor Lauri Getunand ja kolmekümnendatel aastatel. Tal oli Soomes üsna levinud see arusaam, et tegelikult karjalased on üks Soome murre ja ja juba siis, kui oli soomlaste rahvusliku liikumise aeg, siis ju noorsoomlased käisid sealt valge mere karjalast oma juuri otsimas ja just vene nõukogude politiseeritud keeleteaduses oli see, kes hakkas karjalastest oma keelt ja oma rahvast tegema ja tegelikult, kui võtta arheoloogia andmed ja kõik need, et sinna juurde ja piiri nihutamised ja usk kui nüüd praegu rääkida näiteks nendest kirjakeeltest, mis on üks valge mõrra Soome Vienna karjala kirjakeel. No siis peab ütlema niimoodi, et kui ainuja selle kanti murretega üpris sarnased ja kui tulla nüüd lõuna poole tähendab lemmikud ehk Aunuslased siis erinevused on muidugi suuremad, aga seal on olnud ajalooliselt suurem vene keele mõju kogu aeg ja ma olen tahtmatult paar korda karjalasse solvanud, sellepärast kui ma ütlusel karjala auluse esikeeleteadlasele, mille markiana veel, et kui ma Karjala keele kursus pean, et siis vene tudengid saavad tekstist paremini aru kui eesti omad ja sest ta vaatas mulle otsa ja küsis, et kas siis nende keel on tõesti nii venestunud. Väga noh, tõepoolest oli see nii, et vene tudengid said paremini aru. Ma arvan küll praegu niimoodi, et kui võtta aluseks keelekriteeriumid, olgu need siis lingvistilised või poliitilised, nagu see ütles, et see on praegu siis ma arvan küll, et karjala keel on omaette, Karjala keel on ju ka tegelikult üldnimetus ja hõlmab vähemalt kolme erinevat karjala keelt, siis valge mere ahnuse ja lüüdi oma ja erinev ja, ja veerand ongi tegelikult ju ajalooline või aja ajalootulemus, sest seitsmeteistkümnendal sajandil, Rootsi võimu ajal, kui Karjala oli Rootsi käes, nii nagu Eestigi suur Rootsi ajal, siis Karelased põgenesid siseVenemaale seitsmeteistkümnendal sajandil põhiliselt ja neid oli üsna palju kloostri maadele, kus oli tööjõudu ja Rootsi nõudes neid küll välja, Venemaa on maksnud ka põgenevad kalevlaste eest Rootsile mingisuguse summa. Tegelikult venelased vaatasid päris hästi, selle pealt karjalased sinna jäid. Ja need ongi siis nüüd, keelesaared on praegugi veel olemas ja nendest oma väitekirja kirjutasin õieti, sest minu esimesed kontaktide saanud mitte selle praeguse Karjala vabariigi karjalast ka suhtlemisest, vaid just nimelt Karela keelas, haarates seal oli ta Kalinini oblast 31.-st aastast ja nüüd Tans uuesti Tveri oblast uuesti tagasi. Leningradi oblastis on Tihvini karjalased, see oli minu esimene kokkupuude karja. Ma rääkisin seda sellepärast ütlesid, et nõukogude riik siis noh, muidugi seal oli kõik silmakirjalik ja paka Suha digisellesse karjalastele nagu kirjakeele ja riigikeele, see oli eri omad, jäid sellest täiesti ilma ja nendel polnud mingit haridust karjala keeles. Täis minestamist on praegu umbes Karenes pluss-miinus 10000, nendest elab umbes palju üks 70 80000 elab siis Karjalas ja. Jah, no praegu on niimoodi, et kui rääkida Venemaa karjalast arvu vähenemise, siis vähenemine toimub eeskätt just Tveri karjalast arval sest et kõige suurem ja kompaktsem kõnelaste asuala oli kolmekümnendatel aastatel, siis sügaval nõukogude ajal juba oli just nimelt traagilises Tveri oblastis ja seal muuseas loodiga esimene karjala kirjakeel 31. aastal, siis käis jälle üks aktsioon ladina ja ladina tähestik ja vepslased said siis oma kirjakeele isurid ja karjalaseta Tveri karjalast. Aga nendel on ju enne seda enne meie sedda Taara avita ja on endal ju kasetohu ja 13.-st. Nendest karjalased olid kõvad kaupmehed ja Novgorodis on leid, 1001. leiti 50.-te lõpul siis Aunuse murdeline tekst, seal on igal juhul jumala Nool ja niisugused sõnad sees. Et kas ta on siis mõni kaupmeeste vandetekst või on ta mingi loits või ja pärast on neid veel leid suusakirjas ei, see on ikkagi kirillitsas ja Novgorod oli tähtis kaubakeskus ja siis karjalase käis seal väga palju garad ja pärast muidugi siis kui juba noh, Novgorod Moskvaga liidete ja isaraga siis muidugi karjalast osakaal seal vähenes ka ja nii nagu terve Novgorodi, kuid keskuse osakaal vähenes. Aga jah, Karjalas ta kohta ma ütleks siis veel, et karjalast ajalugu on vahel selles suhtes ja see 20. sajandi ajalugu on raske mõista, aga just nimelt keele poole pealt. Esimene kirjakeel laadi 31 treeris, mitte kusagil ei ole sellest kirjutatud, aga kuna ma käisin 84. aastal, oli vist. Ma sain kokku Tveri karjalast seal suvitanud daamiga, kes oli olnud eluaeg tahtis parteide, kelle nägu oli nüüd siis tol ajal oli juba pensionil, aga tema vend Konstantin, mansin või Manju kosta, kes käis muuseas siin Tallinnas, kelle käsi, kirjalisi sõnastikke ja grammatika on siin Eesti keele instituudis praegu veel olemas. Ja Tartus ka ilmselt mina küsisin, miks nad siis järsku hakkasid kirjakeelt tegema, ütleks niimoodi, et hirmus soome keele ees, et veri karjalased olid mõelnud, kui Karjala ANSV-s valitseb soome keel. Järsku kellelgi tuleb pähe hakata ka Tveri karjalast soome keelele üle viima selle pärast, kas see on tõsi või ei ole, pole kellegi käest enam küsida ka seal ka iva võib sees olla, aga 37 kuni 39, kui juba Nõukogude Liidu ja Soome suhted olid selles suhtes selged sealt Moskvast teate juba, et varsti läheb sõjaks siis see Karjala kirjakeel, mis 30 17 ja seal kasutati juba kirillitsas see oli puhas poliitiline samm soome keele vastu. Boreaalia. Ma võin öelda siis nendest Drempsadest nii palju, et nad ongi sellised vokinimist ja isegi siis noh, auväärt Lõõnrat, kes käis seal kokku siis 11 korda Kalevala materjali korjamas ja mõnikord koos sõpradega tihti siiski üksinda ja isegi tema märkmetes on siis rämpsude nimesid üsna palju. Ta on kirjutanud Carlempsudelt siis ülesjutte ja laulukesi ning need on kõik teaduslikes, väljendas olemas, isegi tänapäeval antakse välja siis karjalasse rahvaluuleteoseid ja seal on ikka keming hiljem suvievilt varembsulton siis mingid laulukesed üles kirjutatud ja mina käisin siis selles Nedwokinimisest viimati 88. aastal, nii et 20 vastad saab varsti täis ja seal oli isegi lasteaia Maria rämpsu memoriaalmuuseum. See marja rämpsooni siis kirjaoskamatu Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liige ja neid oli hästi palju, noh, kõik need rahvalaulikud nagu meie, Vabarna neid võeti kõiki ning Uhtva uhta siis Ramona nagu ta nimi on ning see on siis üks niisugune lai, nagu seal oli passi hlakarasgowotyypana linna tüüp, siis asula hästi laiali raamatega uulitsa Lenin on peatänav ning tõepoolest Rempsude nimesid võid seal kohtuda igal sammul. Kas nad nüüd minu sugulased, võimlased on, selles ma kahtlen, sest see on lihtsalt üks kohapeal tohutult levinud nimi. Drempsud on tõesti siis noh, üle maailma rännanud sealt hästi palju rändas need siis nagu kari lastel kombeks oli, 1905. aastal, mis oli seal ka Peterburi lähedus ja Soome kõik seal oli veel suurem Madistamine, kui meil meil on jäänud 905. aasta oli suur mõisate põletamine, sõnad rändasid Ameerikasse ja Rootsi ja ka Soome, ainult nii, praegu on need üle maailma laiali ning nendel on siis olemas oma nagu internetikeskkond, kus siis tõepoolest isegi mina olen seal paar korda sõna võtnud ning seda asja aetakse nagu kombeks meest inglise keeles seal. Rämpsu. Inglise keeles kahjuks, aga siiski ka soome keeles. Te kuulete Boraalia saadet ja tänases saates on juttu karja lastest. Külas on Õismäe humanitaargümnaasiumi arendusjuht Jaan Õispuu ning kirjanik Olev Remsu. Kui karjalased jagunevad põhi-lõuna suunal rahvuse sees siis ajalooliselt paraku on nad pidanud jagunema ida- ja läänesuunaliselt, et kas on juba nüüd piisavalt palju aega mööda läinud, et ütelda, et Soomes elavad karjalased ja Venemaal elavad korealased on kuidagi etniliselt oma nägu läinud või, või nad on raskemaks muutnud see piir nende. Suhtumist ma ei tahaks seda öelda, kusjuures üks asi on siiski üllatus, et ka Soome ajalugu, seda kodusõda ja kõiki teisi käsitleb, nii et eriti hullud olid punased, nüüd alles nüüd üks-kaks-kolm juba aastaid tagasi. Valgete sõnalises mõttes mõrtsukatöid ja seal on teada siis ikka näiteks viiburis selline asi. Valgete komandörid lasevad lugeda vangi võetud seal üksi kaksi kolme ja kes ütleb, Jõksi lastakse maha siis kui algas talvesõda, siis tähendab piir läks ju ainult 32 kilomeetrit Leningradi südalinnast. Muide, see piir on seal siiamaani näha, sest et seal vana piiri taga algab kõrge mets. Nõukogude pool raius metsa maha, et keegi põgeneda ei saaks. Nüüd on näha, tähendab, ida pool on madalmets ja lääne pool on kõrgemad, nii et kui seda sõita, siis Peterburi Viiburi maanteel. Vana ilmustub, tunnust seal ei ole, aga see oli ikka väga lähedal, nii et 32 kilomeetrit. Ja kui siis Nõukogude Liit ründas Soomet, siis need karjalased taganesid koos oma Sõrvega soomepärast, kui jätkusõjas Soome ründas kuni vana piirini, mitte kaugemale. Ja siis need tulid tagasi karjas. Ja nüüd, kui siis Nõukogude uuesti ründas, läksid nad lõplikult soominet karjalased ja seal ehtsad soomlased, selle mitte mingit vahet on, ainult tihti on kaheksa õigeusk, eks ole, õigeusu säilitanud, kuid keele ja elunormide poolest olnud kõige ehtsamad karistused. Kusjuures isegi näiteks meil Tapio Mäkeläinen hästi tuntud, eks ole ka tema isal muide Karjala täpselt samasuguse saatuse üle elanud, nagu ma siin räägin ning ma olen temaga Soomes kodus käinud täpselt soomlane, muud mitte midagi. Ja nüüd võib-olla siis, kui läks sellest poliitikast nagu juttu. Väga tähelepanuväärne on see soomlased, jätkusõjas tulid ainult oma vana piirini, see on siis mis oli 32 kilomeetrit tollases Leningradis südalinnast. Kõigepealt Hitler, sakslased tahtsid, et nad tuleksid. Sest noh, see oli ainukene Leningradi nõndanimetatud blokaadist, väljapääs oli just sellest Soomer rinde kaudu ja teine sakslaste ettepanekut vahetame rinded ära, andke meile oma Rinima oma rinded, oleksid sakslased Leningradi rünnakut, soomlased seda ei andnud ning see, et soomlased ehitasid kaugemale ei läinud sakslastega, siis kokkuleppel rinnete vahetamise küsimuses on üks põhjusi, miks 45. 44. 47. aastal, kui seal viimane rahuleping sõlmiti, Soome säilitas oma iseseisvuse vähe sellest, et iseseisvus vaid ka kodanliku kapitalistliku korra. Nii et nad, Stalin niisuguse asju nagu hindas, et hea küll, et nad ei läinud, sakslaste kokkulepe läks, vana piirin, las jäävad iseseisvaks. Nii et see on oletatavasti üks nende põhjuseni, et, et need asjad tihti küllaltki kummaliselt kujunevad. Ning noh, see on siis ka karjaste saatuses, sõda ei peetud siiski mitte niivõrd Soome maa peal, noh, Soomet pommitati, eks ole, Helsingit ja nii edasi sõda käis ikka Karjalas, temale. Kas võib öelda niimoodi, et karjalased tunnetavad ennast karjalastena enam Venemaa poole peal, kui Soome poole teel? Oleneb muidugi ajast, sellepärast et kindlasti juba 80.-te aastate teisel poolel, kus Nõukogude sotsiolingvistika kirjutas täitsa avalikult, et karjala keel on hääbuv keel ja karjalased hääbuv rahvus, siis võis tõesti niimoodi olla. Karjalane olla ei olnudki uhke ja hääleta, oma rahvust varjati ja, ja seda ma olen ka kuulnud nende endi käest. Tõnu 30.-te aastate lõpul. Need sündmused, mis alates 37.-st aastast põhiliselt toimus, et see sundis tõesti karjalasega oma tegelikku päritolu varjama ja ja ütlema, et nad on venelased. Kunagi avaldasin teksti kogu ja seal on üks lugu Moskvas elanud Karelasest, kes, kes, kuidas nad oma naabritest oma tegelikku päritolu varjasid. Nüüd need, kes on Soomes või soome karjalased, muuseas Soomes tuntakse selle vastu praegu üsna üsna palju huvi. Ja viimastel aastatel Tal on on Soome riik koguni rahastanud uurimisprojekte. Seda tööd korraldas endine Joensuu Ülikooli lektor Matti eskanen, kes muuseas õpetas viis aastat ka Tveri ülikoolis Soome ja Karjala keelt. Ja praegu ongi Joensuu Ülikool see keskus ja möödunud aastal ilmus täitsa huvitav artiklite kogumik, mis käsitleb Soomes elavate karjalaste keele ja rahvusidentiteeti. Mina olen ikka nii aru saanud, kui soomlane ütleb, et ta on karjalane, siis ta mõtleb umbes nii, nagu eestlane ütleb, et ta on saarlane või Paidelane või nii edasi mõtlen midagi sellist. Kui ütleb siis need karjalane või Petroskoilane, ütleb ta karjalane, siis ta mõtleb seda, mida müüa. Ütleme selle loomulikult need, kes omal ajal olid põgenikud ja kes soome tulid. Ega nende saatus kerge olnud, soomlaste jaoks olid nad rüssat ja oleneb konkreetsest juhtumist, kuidas need vastu võeti, kas hästi halvemini või päris halvasti. On ju täiesti selge, et tänapäeva soomlased, kelle juured on Karjalas, on juba kolmanda põlve inimesed ja see on võib-olla perekonna traditsioon ja inimese isiklik arusaam sellest, et kas ta näeb. Ta on karjalane ja peab sellest lugu või tema jaoks ei ole see üldse mingi küsimus, ma mõtlen Soomes Karjalas on sama lugu ju ma arvan, Karjala verd inimese Karjalas palju rohkem kui neid, kes ennast korralaseks peavad. Boreaalia kui Jumekalt jookseb piir karjala eri hõimude Põhja-Karjalased lüüdi karjalased aulase karjalased vahel. Tegelikult nad hoiavad ühte, eriti et viimasel ajal omal ajal olid nad ju tegelikult ka halduslikult eraldatud, sest mingit ühtset Karjalat see ei olnud, esimene, terve karjal oli tegelikult Karjala töörahva kommuun. Mis pärast Tartu rahu loodi 1920? Nad olid erinevates kubermangudes ja ma arvan küll, et noh, et tead, et keeled on, on sarnased ja karjalased olid võrdlemisi ükskeelsed inimesed, tähendab vene keelt ei osatud eriti naised, kes olid paiksemad, mehed käisid kodust väljas tööl ja nii edasi. Massiline vene keelele üleminek, see on ikka põhiliselt viimase kuue 70 aasta tulemus. Ja praegugi ju kus koolides püütakse keelt õpetada, siis vanemad ja vanavanemad ütlevad, et karjala keel on hea küll ja ja silitab kõrva, aga ka karjala keele oskusega pole ju midagi teha. Ja pragmaatilistel põhjustel ka leitakse, et laps peab kõigepealt vene keele ära õppima ja nüüd on karjala keelel veel teine väga ohtlik rivaal ja seal soomekeelse soome keel on staatuslikult palju kõrgemal ja võib-olla meil siin Eestis, ma loodan, on need ajad möödas, kus kõik vaatasid üheskoos Soome poole. Kuidas sinna pääseda. Karjalas on seal praegu täiesti päevakohane teema teha seal probleem, see on probleem, BM laus õpivad ülikoolis soome keelt. Ja siis praegu on tõesti niisugune olukord, kui 90.-te aastate alguses, kui ma julgen öelda Vi siis Karjala rahvustaassünni kõrgaeg, siis nüüd ollakse pragmaatilisemad. Isegi ma arvan, et, et muutused hakkasid toimuma juba 94. aastal, kui niisugune romantismiperiood läbi sai, siis hakkas karm reaalsus ja see on nüüd on ütleme, viimase kuue seitsme aasta jooksul läinud ikkagi üsna tõsiseks ja paar karjalast on mulle öelnud, et kui nad minuga enam ühendust võtta, et järsku nad on siis juba trellide taga. Sõnad, või siis mõtlesime šovinistlik, imperialistlik suhtumine, see on niivõrd loomulik, et isegi ei tulda selle peale, et noh, teist rahvust võiks austada ja nii edasi ja ta ütlebki, aga me alustamegi, kuid see tähendab seda, et koolis ei saa õppida karjale ka soome keeles. Ühesõnaga on raskendatud selle tegemine ja niisugune vene keele ja vene vaimusurve on seal tohutud, mis neil on, nendel on, eks ole, paar ajalehte on siis karjala keeles, siis on kirjanduslik almanahh, pudelit. Üheksakümnedast aastast Karel ja Kareli on jah ja raadio- ja telesaadete arv väheneb kogu aeg, see on tõesti drastiline. Tegelikult on üsna raske näiteks karjalakeelset lehte osta. Minul on kõik aastakäigud olemas, aga mina tellin Soome kaudu. Mõned fraasid on meile ka tuttavat, mis esinevad näiteks Karjala vabariigi pressis. No kui näiteks, kas keegi kirjutab Karjala ja Karjala kultuur, tuletan meelde, Karjalas Jaan Karjala vabariigi elanikkonna see 10 protsenti, et see ähvardab vene keelt ja vene kultuuri. Need on umbes 700000, elab seal Karjala vabariigis ja 80000 ja nii edasi. Neid karjalasi karja lasi siis karjalast nii ja paarkümmend 1000 on veel siis drerrisage ja neid andmeid ei saa täpselt mitte kuskil käte või sulanud. Tähendab, viimase vene rahvaloenduse andmed on ju tekitanud väga palju vastukaja Venemaal võib-olla isegi vähem kui näiteks Ungari, Soomes ja Eestis, Venemaa rahvaste hulgas muidugi ka, aga see pilt, mis nats karja laste puhul, on muidugi üsna kurb. See viimane rahvaloendus oli nõukogude ajal 89. aastal ja siis nüüd oli üle 10 aasta vahet ja et soome-ugri rahvas ta harvu üldse protsentuaalselt. Ta on nii palju vähenenud. Mina püüaksin näha asjas optimistlikumad puu selles mõttes, et tegelikult kui võrrelda 89. aasta küsimustiku ja see, mis nüüd viimati oli, sest need on ju täiesti erinevad. Kui 89. aastal küsiti, et milline on emakeel ja millise keelte kõneleb teise keelena siis on loomulik, et saadaks ühed tulemused kui, siis kui noh, peaaegu et sellist mõistet nagu emakeel ei kasutata, rääkimata teisest keelest. Ja kui inimene ausalt vastab, sest ta loomulikult vastab eitavalt ja, ja see võib ka üks põhjus olla sen metodoloogiat. Iseasi on see, et kas niisugune metodoloogia kasutamine rahvaloenduses oli sihiteadlik või mitte. Boreaalia karjalaste suuremat pühad, kas on säilinud enne? Kristlikke pühi, mida peetakse karjalast, pühad on ikka õigeusupühad ja naat järgivad oma pühade ka vana kalendrit. Aga muidugi kõik need nii nagu üldised, et Venemaa pühak kõige tähtsam pühani nagu õigeusklikel on, ma julgen väita midagi lihavõtted. Ja siis on olemas küladel veel oma pühakut ja siis on need nõndanimetatud küla pühad, nii et tegelikult ega karjalastel pidutsemisest puudust ei ole, aga mis on seal kõige kenam, seal see siis metsateed ja see palmi parvetamine, nii hing, kui need parved valmis said, siis istusid mehed nende palgiparvede peale ja neiud olid kalda peal. Mehed laulsid oma laule ja Kalda peal laulsin neile vastu, niimoodi see palgiparv sõitis, kuni siis mingisugune suure lauavabrik kuni ja nii edasi. Seda on ka Soomes, aga see on ka ehtsat karjalale ürgselt omane. On see veel säilinud kuskil? Ma arvan, et mitte. Aga mis puudutab nüüd siis kombeid, näiteks karjala pulmi ja siis need on küll pidanud kaua säilinud olema, sellepärast juba, et näiteks minu keelejuhid on, on ise niisugustes pulmad olnud ja mäletavad kõike, neid asju on, ma arvan juba kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel veel siis vähemasti pulmatraditsioonides, Jaanikega vanad traditsioonid olid veel olemas, karjala matuseid ma olen ise näinud, itketakse õieti siis kadunu juures ja, ja siis pärast karjalased ütlevad nad pominkad, aga Itkoda karja lastel ja säilunud ja muidugi neid on ka uuritud väga palju. Ja jälle soomlased ja, ja noh, siin tuleb kindlasti nimetada Berti virdoranda uurimusi, kes Ta siis tõlkinud on kunagi virn suhunduva. Pean üks niisugune raamat, kus on veel olemas itku eestikeelne tõlke jaapanikeelne ja mis seal kõik on. Ja siis on üks niisugune asi, mida meil ka kohati leidub, kirikliku kombetalituse järel toimub siis mingil määral nagu matuserongkäik enne hauda laskmist, kus siis kas hobustega või millega veetakse siis kirst siis koos põrmuga siis kõigist nendest kohtadest läbi, mis on temaga seotud, olnud ta, kui on, eks ole, tähendab, neiu siis ta on ju ühes talus on ta sündinud ja pärast teise mehele läinud, siis minnakse ka sellesse esimesse talu juurest läbini. Aga muidu on jah ikka ka matusekombed on õigeusukombed, ma arvan, et Karelastega suhtlemisel mäepoolelt ei olegi tähtis, kas suhtlen soomlane või Karjala päritolu, jumaldan oma identiteedi selles mõttes kaotanud. Ja sellepärast, et Soome riik on karjalasi väga palju toetanud seal pärast, et näiteks Soome kirjandusklassikute sari, mida välja antakse, sellest nüüd on ilmunud juba juba viis raamatut, tähendab viie klassiku oma, need on just nimelt need valge mere Karjala omad, kes kirjutasid Valdot, sest soome keeles on soome Jumingeko toetusel välja antud siis õpikuid Toetavad soomlased, rahaliselt rääkimata sõnaraamatutest ja nii edasi, nii et et soomlased toetavad karjalast küll ja, ja see on siiski ainult kultuuriline ja ajaloo, mitte mingi kvaliteedist ei soomlaseda. Ma julgen öelda, et eestlased on oma mõtteavaldustes tihtipeale palju karmisõnalisemalt, kui soomlased. Boreaalia Te kuulete poriaalia saadet seal karjalastest ja stuudios, külalisteks Õismäe humanitaargümnaasiumi arendusjuht Jaan Õispuu ning kirjanik Olev Remsu hakkab tasapisi jõudma lõpule. Ja tahaksin saate lõpus küsida veel Karjala rahvamuusika kohta, millel see baseerub. Karjala rahvamuusika ma julgen öelda, et üks asi on rahvamuusika, teine asi on ikkagi vana regivärsi vana runo traditsioon selles suhtes selles ei ole mingit kahtlust ja Põhja-Karjalas siis just nimelt valge mere Karjala aladel elab see kindlasti veel edasi. Ja näiteks karjala keele Kirjanduse Instituudi töötajatel on, on selles osas väga palju tehtud. Ma pean üldse ütlema, et Karjala intelligents on ju tegelikult üsna väikesearvuline, aga nad on tohutu tööjõu ka. Ja omal ajal, kui meie näiteks Eestis ei saanud oma väitekirju raamatutena välja siis sügaval nõukogude ajal ilmusid karjalast väitekirjad, mida nad käisid muide Tartus kaitsmas sellest Tartus oli liitus oma ugri keelte ja sama keelte kaitsmisest nõukogu siis need raamatud ilmusid, saab, aga mis puudutab nüüd rahvamuusikat, siis rahvamuusikat kasutati eriti 90.-te alguses, aga ka praegu just nimelt karjalastesse Karjala identiteedi süstimiseks. Leiti, et folkloor on see sild, mis võib veel venestunud karjalasse oma juurte juurde viia. No ja see folkloor on kinkinud siis maailma pesuehtsa eepose siis Kalevana tegelikult seal mingit erilist niisugust otsest süžeed või ühest punktist teise liikumist ei olegi, vaid on siis selle tähendab Ilmarise liin, lemmik jäi see liin ja väinamiseni liin loomulikult. Ja need on siis nagu mingil määral on või ei ole selle Kaleva pojad, eks ole, siis kalevala on see koht, kus, kus see asi seal käib ja ta on ikka ehtne truu ja ta on tõepoolest enam-vähem nii nõrgad, selles kirjutas nii-öelda ka säilinud mingid parandus ei ole ja see on üks ehtsamad Jäpusi üldse, tähendab tegelikult ma lugesin seda varem, kui ma seal käisin. Ja hiljem ma võin öelda, et minu nagu enda pildid, mis siis vaimusilmas sündisid, seda teksti lugedes olid nagu karjalikuma või ehtsamad kui need, mis ma seal nägin. Võib-olla mingi niisugune ürgne meniski, romantiline soov või siis Patricku ja ürgmetsa ja võimsate koskede ja jõgede ja selline ürgsoom sellist asja oma vaimusilmas näha. See oli minu siis niisugune pilt sellest tekstist pihta võivad nautida ka need, kellel karjala hõrgutisi Ühtegi tilka ei ole Soome poole peal, eks ole, Nolanga ja Karjala poole pealampana järvi, kus rahvuspargid ja kus tõepoolest, et niimoodi vaimusilmas fotografeerid ja siis paigutad kuhugi kallen kallela tööle. Tuntud rahvamuusik, kes meil Eestiski on mitmeid kordi käinud hõimupäevadel ja pärimusmuusika festivalidel, Monsanto Karhu, kelle nimi on ka siis tegelikult Aleksandr Medvedjev, võtanud troska ülikoolis, annad filoloogina ja kes omamoodi tegelikult propageerib karjala keelt ja kultuuri ja ma arvan niimoodi, et kui vanemad karjala luuletajad, kes võiksid talle sügavalt isaks olla, kritiseerivad teda kangesti julge sõnakasutuse pärast vahel. Kuigi noh, minu meelest Santo sõna sõnakasutus on meie kirjanike sõnakasutuse kõrval süüta lapse lalin. Jätsite isegi antoloogiast Väljase Santogarku, kui luuletaja propageerib oma Karjala rockiga Karjala keelt võib-olla isegi rohkem kui mõnina. Lydia Koidula vaimus luuletus. Tegelikult momendil on Karjala muusika tõesti Stavad kuulata. Ta ja seda esineb seinast seina. Soomest tulnud hilisemad Karjala parteibossid olid ju tegelikult haritud inimene, filoloogiadoktor aga näiteks Soomes tuli ju kirjanike karjalased, olid ikka maainimesed ja, ja ütleme, kui Timonen ja kes 20.-te aastate lõpul tekkisid, need olid esimese põlve ta Karjala kirjamehed, Karjala kirjandust ei olnud olemas selles suhtes, soomlased olid neist ees, aga kui võrrelda seda vähest, mis Karjala kirjanduses kahekümnendatel lõpus tegelikult kolmekümnendatel aastatel üldse karjala keeles ilmus ja need esimesed kõnelused tulid, siis ma tegelikult naudin seda, sest seal on tõepoolest huumorit väga palju folkloori. Muuseas, aga Karjala-Soome, kirjanik ja need on siis Soomest karjalasse tulnud. Nende teostes on pettumust ja tohutut viha Soome vastu kuidagi. Ja need on väga poliitilised. No näiteks üle ühe teose ikka niimoodi kuus ei loeks, siis ta hakkab vastu, aga karjaloomad on, nad on teatud mõttes naiivsed, seal on hästi toredaid ütlusi ja nii edasi. Ma arvan, et isegi, kui nad soome keeles kirjutatakse kõvaks Te kuulsite boreaalia saadet. Stuudios olid külas Jaan Õispuu ja Olev Remsu. Suur aituma tulemast. Kõike ilusat. Ei. Elaka ime.