Ööülikool tuletame meelde Koreaa saksa filosoofi, punktšul Hanni, kes kasutamist vahvad saksakeelset väljendit nihke õnnen, kännen olla võimeline, mitte olla võimeline. No see ongi võib-olla avatuse tuum olla võimeline tunnistama oma abitust ja võimetust, nii nagu Jeesus Kristus ütleb, mäejutluses õndsad on vaimust vaesed. Tõepoolest, sõna otseses mõttes, kes on valmis tunnistama, et nad on vaimust vaesed, kes on valmis kätt välja sirutama lootuses, et kuskil on keegi, kes selle käega vastu võtab ja siis meid meie hinge pimedas surmaorust valguse kätte juhatab. Koole. Muusik, modell hauakaevaja Kalev rajangu kõneleb teemal Uku Masing 110. Filtriga või filtrita, selles on küsimus didaktiliselt partnerluse dünaamika ja metafüüsika. Saade on salvestatud saueaugu teatritalus. Tere tulemast ikkagi Uku Masingu 110. sünniaastapäeval. Meil on täna juba lausa ideaalmõõtudes Uku Masing, Maasing, 110 110 90 120. Te muidugi teate, millele see arvude rodu viitab nimelt ideaalsele naise kehale, rind 110, öö 90, puusad 120. No ma arvan, et Uku Masingut midagi selle vastu ei oleks, kui teda võrreldakse lausa ideaalse naise kehaga. Aga nüüd on hashtag metafoor, panete tähele, täna me ei saa isegi irooniliselt olla ilmat. Me kasutaksime vastavaid teematrelle või, või motikane. Seega siis nüüd on kujund, sest need filtrid, millest me täna räägime, esimeses järjekorras ei ole. Sigaretifiltrid ei ole roiskfiltrid, vaid pigem kõik see, mis jääb meie ja maailma vahele. Mis jääb meie maailma vahele. Mäluoskused, teadmised, kogemused, tarkus, keel, kultuur, traditsioon, terminist ja kui kõik need asjad on kehastunud ühes inimeses personifitseeritud ühes inimeses, näiteks õpetaja suure algustähega või kurus siis me saamegi öelda, et õpetaja ongi see filter meie ja maailma vahel ja sellisel juhul see küsimus, tänane küsimus. Ongi siis metafoorselt filtrite kohta, kas õpetajaga või õpetajat sedasorti strateegiline partnerlus mittena siis huvitabki. Aga enne veel tuletame meelde, kui me selle juurde asume, väga põgusalt, tuletame meelde, et Uku Masing peale kõike muud oli jõuga kirglik suitsetaja ahelsuitsetaja paneme tähele, et sel küsimusel filtriga või filtrita on tähendus või mõte alles siis kui me oleme teadmiseks võtnud sigaretipakkidel leiduvaid hoiatusi, suitsetamine tapab, kahjustab teid ja teid ümbritsevate inimeste tervist põhjustab infarkti, insulti, impotentsus, nii edasi. Ka see küsimus õpetajaga, õpetajate, seal üleüldse mingi tähendus tekib. Alles peale seda, kui me oleme teadmiseks võtnud, et elu on väga riskibisnis, elu tapab, kahjustab Teide teid ümbritsevate inimeste tervist, põhjustab infarkti, insulti, impotentsus ja nii edasi ja elul emus hoolimata oma vägagi paljutõotavalt nimest. Noh, varem või hiljem lõpeb ikkagi surmaga. Ja liiatigi, kui teie eesmärk on meil elusamus, Uku Maasing ise tõlkis seda väljendit inglise keelde. Mora laienes järjest rohkem ja rohkem elusamm. On selge, et ei saa olla elusam kuidagi valikuliselt saab olla terviklikult elusam. Noh, ja loomulikult, mida elusam te olete, seda kõrgemad on riskid. Mida te võtate, seda avatum te olete, valmisolek on saada haavata, isegi viga saada noh ja tegelikult ka elu sammus hoolimata oma vägagi paljutõotavalt ninast ikkagi varem või hiljem lõpeb ka surmaga. Vot nii, ma tean selle eksistentsiaalsete valikutega, kas õpetajaga või õpetajata. Seda suhet tahakski täna natukene üsna põgusalt muidugi vaadata, tuletame meelde, kes või mis Uku Masing tegelikult oli, sest ma üldse originaalne, kui ma nendin, et umbes viimase 35 aasta jooksul Uku Masing on surnud olnud tegelikult mingit erilist Masingu renessanssi ei siin ega kuskil mujal ka teadaolevalt pole aset leidnud täpselt nii ära unustatud ja mahavaikitud, nagu ta oli oma eluajal on ta ka täna selle vahega, et täna on veel midagi hullemat, on üksjagu moest ära läinud, autorn, antikveerunud, Vinkel, veeuputuseelne tegelane. No me teame, et kuskil Tartus tegutseb mingit sorti salaühing või salasekt mille nimi on väidetavalt Uku Masingu kolleegium. Noh, see ei ole küll mingi Supilinna salaselts, pigem nagu tammelinnas alaselt Uku Masingu kolleegium, kes on siis aastakümnete jooksul toimetanud ja välja andnud Uku Masingu teoseid. Muidugi sügav kummardus neile, mida meil ikkagi hoolimata kõigest kolleegiumitest, igasugustest muudest algatustest 35 aastat tale Uku Masingu surma ikka veel ei ole, on niisugune. Inglise keelne Peiparbak mingi ja Sanš Masingu Instant Maasing, kuhu siis oleks kokku kogutud Uku Masingu kõige olulisemad ja tarbijasõbralikumalt filosoofilised esseed tõlgituna inglise keelde võib-olla kuskil kaks-kolmsada lehekülge, mida saaks siis levitada laias maailmas, noh, meil ei ole veel paljusid asju, mis meil on. Õi ammu on vanema põlve teoloog Aarne Hiiob kaitsnud oma doktoriteese Uku Masingu dioloogiast vägagi põhjalik uurimus. Noorema põlve luuletaja müstik ja kirjanik Lauri Sommer on ka väga-väga ammu kaitsnud oma magistritöö Uku Masingu luulest, kus ta loob ka väga intrigeeriva Rahvusvahelise konteksti Uku Masingu loomingule ja tegevusele. Siis on meil veel mõned mälestusekesed ja intervjukesed ja, ja filmikesed jutukest, aga üldiselt see ongi suuresti kõik. Just sellepärast mõned hästi põgusad repliigid, kes või mis Uku Masing oli. Esimeses järjekorras oli ta smoking, mann, suitsetav mees, kirglik ahelsuitsetaja. Tuletame meelde, kes on kõige osa kurikuulsana smoking mann Lääne massikultuuris viimaste aastakümnete jooksul. Loomulikult salatoimikute smoking, männ Ameerika TV-seriaal. Eks failis lavastaks, kus kaater, mida siis toodeti 90.-te lõpul nullindate alguses pidas vastu kogunisti üheksa hooaega umbes 200 episoodi. Seal on siis peategelasteks SPA eriagendid Malderes kalli, kes otsivad tõde ja selle vägagi kultuslikuks osutunud TV-seriaali veelgi kultusliku juhtmõtte Choosis aut väärtõde on kuskil olemas, aga väga keeruline on seda tõde leida. Kuna selles teleseriaalis siis aeg-ajalt ilmub ekraanile niuke 60 pluss onu kes lakkamatult suitsetab, Morris sigaret. Tal on seal seriaalis ka nimi. Harold Janhard, Bush, sihuke veider nimi viitab siis ilmselt Ameerika Ühendriikide presidentide isale pojale Bushile, aga tõepoolest see tegelane, keda siis nimetatakse smoking, männ, sigaret, smoking, mann, suitsetav mees, teda esitletakse selles seriaalis meile noh, niisuguse tõelise tõve, vaenlasena, antikangelasena mingis salaseltsi või sündikaadi liige lakkamatult konspireerib õilsate eriagentide tõeotsingute vastu, susserdades-vusserdades õõnestab, loobib kaikaid kodaratesse, noh, tõeline niuke, deemonlik, trikster või siis lausa saatan ise. Ja mis võiks olla parim Metafor Uku Masingule, sest ka Uku Masingu oma eluajal lakkamatult konspireeris igasuguseid ideoloogilise tõerežiimide vastu susserdades-vusserdades kõikvõimalikku tavamõistust ja tervemõistuslikud ja provotseeris ja õõnestus kõikvõimalikesse hierarhiaid ja edetabeleid lakkamatult loopis kaikaid kodaratesse kõikvõimalikele, nii ametlikele kui mitteametlikele tõe otsingutele, aga me teame, et mitteametlik tõde on sageli veelgi jäigem ja dogmaatilisem, kui see ametlik tõde ongi. Segasin Uku Masing tõepoolest, õõnestus süsteemselt lammutas kõiki hierarhiaid, tõeline niisugune tõe vaenlane kui antikangelane. Niisiis Uku Masing, smoking, mann, Uku Masing veel oli, muidugi oli ta Indrek Veismann valdkondade ülene geenius, kel nähtavasti ilmselt oli see terviknägemus maailma asjadest integraalne nägevus valdkondade ülene nägemust, aga kindlasti oli olemas varblase pilk või kui soovite pateetiliselt, siis kotkapilk maailma asjadele kindlasti nägi ja suutis ka luua sildu ja ühendusi väga erinevate valt kondade vahe. Muuseas selle tiitliga Indrek päismann täna õnnistatakse Sloveenia filosoofi Slava siisekid, kes kasid olevat nihuke valdkondade ülene geenius kes gaasis Novigeerivat erinevate valdkondade vahel, ehk isegi haare ja ulatus on sadu kordi kitsukesem, kui ta kunagi Uku Masingule oli. Isegi teatavasti opereerib selles kurikuulsas Bermuda kolmnurgas Ulywoodi massikultuur, Raclakaaniski analüüs ja Wilhelm Heigeli dialektika. Noh, ei ole eriti avar puurikene tegelikult üsna lämmatav lõks, aga nüüd riiseki enda probleem. Uku Masing pigem oli noh, sedasorti võib-olla renessansigeenius või üldistajavi suure pildi nägija pigem siis äkki nagu Leonardo da Vinci. Lihtsam on meil rääkida sellest, millega Uku Masing ei tegelenud, kui see, millega ta tegeles, aga esimene asi, mis me temast rääkides temale mõeldes, mis meile meeldetuletus, on muidugi see, et oli polüklot, oskas rääkida, lugeda, kirjutada umbes 70. keeles üüratu hulk teeli, muidugi enamus neist olgu öeldud, pisikesed, eksootilised keelekesed oma, me teame, et mida väiksem on keel, seda keerulisema struktuuriga, seda rikkalikuma sõnavaraga, seda raskem on seda keelt omandada. Muidugi loomulikult oskas ta kõiki nõndanimetatud suuri keeli ka, ehkki hiina keeles ta siiski kirjutan. Ta ei olevat osanud. Muidugi ta oli filosoof, usuteadlane, loodusteadlane, keeleteadlane, Semontics, semiootik, tõlkija, kirjanik, kunstnik, luuletaja muidugi oli ta väga võimas müstik, šamaan. Ilmselt kuulus ta selle kahe protsendi hulka kõigist populatsioonidest kõigis kultuurides, kes siis on nõndanimetatud Natšeronboon šansselas inimesed, kes siis ilma igasuguste abivahenditeta on võimelised loesse minema, kui nüüd Uku Masingu enda sõna kasutada inimesed, kes ilma igasuguste abivahenditeta. Ta on võimelised navigeerima väga erinevate teadvusseisundite vahel väga erinevates reaalsustes väga võimas šamaan, müstik ja on muidugi oli ta ka erakordselt võimekas muruõpetaja väga paljudele inimestele olgu öeldud, et kahjuks mingit erilist tolku Uku Masingut kogu sellest introspeesmenshiplusest ei olnud, sest spetsialistidelt nomineeritud kultuur täna eriliselt, aga kõigil aegadel spetsialistide juhitud kultuur, spetsialistide kultuur on ju erakordselt vaenulik igasuguste suurte üldistuste suhtes. Noh spetsialist on ju inimene, kes peab järjest rohkem ja rohkem merest vähemasti vähemast, mis tähendab seda, et tal mingi nägemus on, aga see nägemus on, kitseneb tunnel, visioon ja loomulikult kõik, mis jääb tema haardeulatusest ja nägemisulatusest välja, see kuulutatakse kohemaid niukseks hullumeelses sonimiseks, jamaks või lolluseks. Paremal juhul tekitab kadedust, aga halvemal juhul tigedust, vimma ja viha. Tõepoolest, Uku Masingut saatust tabaski mitte ainult inimlik kadedus, vaid vimm ja viha lihtsalt sellepärast, et spetsialistide tuurja spetsialistid ise lihtsalt see, mis käib üle nende mõistuses, ongi Niukest raevu tekitav ja ükski endast lugupidav akadeemiline bioloog või, või astronoomi või kannatada mingit pooletuubist puuest, segast luuletajat, luuletavat usuteadlast, kes hakkab korraga patrama orhideedest või mustadest aukudest. Tuletame meelde selle vahva vana loo järve kilpkonnast ja ookeanikilpkonnast minu meelest Uku Masingu seda ise kunagi kuskil kirjutanud mingis kogumikus, kus siis järvekilpkonni ookeanikilpkonn kohtuvad ja järvekilpkonn siis ühel hetkel, kui ookeanikilp on, talle kirjeldab ookeani, siis kuna see ookeani järve kilkuna pähe ei mahu, siis järve kilp plahvatad lendab laiali. Vot selline on siis spetsialistide saatus, kui nad kokku puutuvad suurte üldistustega. Paneme tähele, et meie kultuur siin ja praegu täna on ju spetsialiseerunud, kui kunagi varem igal sammul kohta niuksed silma klopistatud oma väga kitsale autoriteedile toetuvaid spetsialiste, kes siis arvavad midagi erakordset lollakat kogu maailma kohta, pole ka imestada, sest inimesed, kes teavad järjest rohkem ja rohkem järjest vähemasti vähemast, kui nad hakkavad arvama järjest rohkem ja rohkem järjest rohkemast rohkemast siis tulemuseks on kultuuriline, sotsiaalne ja poliitiline katastroof. Muidugi lisame siia pisikese keele ja meeleruumi, nagu eestlased seda kahtlemata on. Noh, niisuguse korporatiivsus ja kõik tunnevad kõiki, kõiki edetabelid on juba valmis tehtud, kõik hierarhiad on koostatud ja keegi ei soovi mingeid külahulluturgu solkima. Ja muidugi täpselt samuti väikeste kultuuride, sageli absoluutselt põhjendamatu rahvuslik alaväärsus, kompleks ka täna eriliselt Uku Masingu all, täpselt samuti kõik see, mis vähegi erineb rahvusvahelise või globaalse peavoolu või siis ametliku peavoolu või ka ametliku vastuvoolu nägemusest. Noh, me teame, et ametlik vastu pool on, nagu ma ütlesin, sageli veelgi jäigem ja dogmaatilisem kui ametlik peavool on kõik see, mis sellest erineb. Kõik see, mis on originaalsem või kuidagi lihtsalt ka teistsugusem, noh see kuulutatakse jalamaid regionalismiks üsna häbenemisväärseks, regionalismiks, lokalismiks või lihtsalt külahulluseks. Ja tõepoolest, nii juhtus ka Uku Masinguga, muuseas ühese sees on ta vägagi sarkastiline, kui ta kirjutab umbes niimoodi, et kui see, mida ma parasjagu ütlesin, kui seda ütleks teile keegi, tähtis sakslane või prantslane küll ja siis teda usuksite, aga kuivõrd mina seda ütelda, sest ta lihtsalt kehitab õlgu. Selles suhtes ei ole mitte midagi muutunud seal täna ka niimoodi, kui te juhtumisi irdute peavoolu või ametliku vastuvoolu nägemusest olete kuidagi originaalsem või teistsugusem või lihtsalt kastist väljas siis loomulikult teid väga kiiresti lükatakse osavalt kõrvale. Tegelikult vaikitakse ka maha, olete lihtsalt külahull või Regianalist, ei midagi muud. Muidugi juhul, kui teil ei ole võtta trobikond välismaiseid suuvoodrid, mingisuguseid kuraatoreid või Prodioosserit, kes teid siis üles haibiks ja Bushiks. Tuletame meelde, kuidas Valdur Mikita mingid ajad tagasi tuli eikuskilt Barnassile noh, mis oli ju üsnagi halb üllatus paljude inimeste jaoks, ma ei hakka nimesid nimetama, aga tõepoolest ka siis olid kõik edetabelid juba koostatud. Väga hästi oli teada, kes on Eesti kõige tähtsam filosoof, Eesti kõige tähtsam kirjanik Eesti kõige tähtsam luuletaja pärandiloolane, noh siis tuleb kuskilt tühjusest, kargab välja mingi napakas Mikita, paiskab kõik need hierarhia segamini, solgib turgu, edetabelit tuleb ümber teha ja nii edasi, aga paneme tähele, et, et Uku Masingule seda võimalust kunagi antud ametlikult mingeid hierarhiaid segi paisata, sest Uku Masing oli ametlik teisitimõtleja ja Nõukogude Liidu ideoloogiline tõerežiim oli ikkagi niivõrd brutaalne ja jõhker, et see tegelikult filtreerib igasuguse teisitimõtlemise väga kiiresti välja ja muidugi väga efektiivse Klitsus ka väga kiiresti laiaks. Ja tõepoolest Uku Masing elab siis 1945.-st aastast kuni oma surmani 1985. aastal 40 aasta jooksul Tartus väga tagasihoidlike Holudes niukse luuseri navi külahulluna, Dropaudina, Võifiilansserina, kuidas soovite, või Regianalistina? Loomulikult ka teisiti mõtlejana, sest Nõukogude Liidu ideoloogilise tõerežiimi jaoks oligi tegemist teisitimõtleja, aga, aga just sellise kategooria kaliibriga teisitimõtleja, keda ei saanud maha lasta ega vangi toppida ega ka hullumajja pista küll aga keda sai väga efektiivselt maha ja surnuks vaikida, mida siis režiim ka tegi, aga me teame, et väga sageli mahavaikimine on sadu kordi hullem kui ametlik tagakiusamine, avalik tagakiusamine või ka laimamine. Ja tõepoolest jääb küll meie rahvusliku uhkuse Tartu Ülikooli, eks ole säravvalgele rinnaesisele niukse jäleda, ukse plekid ja tõsiasi, et, et neil ei õnnestunud. Et nad ei leidnud 40 aasta jooksul Uku Masingule ülikooli juures, noh, praktiliselt mitte mingit rakendust, isegi mitte kõige viletsamat laborandi või, või koristaja kohta ja muidugi ülikooli taga on ju inimesed, konkreetsed inimesed siin ja praegu ka siin inimesed, kes lihtsalt inimlikust kadedusest või lollusest, hirmust või tigedust ei leidnud Uku Masingule mitte mingisugust rakendust. Ja kui me nüüd tuletame meelde Gustaf Nooni, kui see nimi teile midagi ütleb, Gustaf Naan, kes oli siis Uku Masingu hea kaaslane möödunud sajandi kuuekümnendatel seitsmekümnendatel, Eesti kõige tähtsam filosoof kultusfilosoof, rahva lemmik, kõige targem mees kelle ulatus ja haare ja tase muidugi mitte mingisugust kriitikat ei kannata, rääkimata võrdlusest Uku Masinguga. Aga tõepoolest, kui me nüüd kõike seda teame, siis esimene asi, siis me imestate. Esimene asi, mis meile Uku Masingu tekstidega kokku puutudes silma torkab ja kõrva torkab, on ikka väga-väga sügav meeleheide, inimlik traagika, kurbus, skepsis, nihilism, kibedus ja kibestumus, nagu ta ise ühes oma essees ütleb, elus olles elu mäletada, on väga ränk kogemus, sest olid ka kunagi kolmekümnendat, kui Uku Masing lõpetas Tartu ülikooli, töötas seal ka mõni aeg professorina. Oli tõeline niuke geenius, noorgeeniuse imelaps, keda ilmselt ootas ka vägagi särav intellektuaalne tulevik ja me saame praegu ainult oletada, mis oleks Uku Masingust saanud. Kui ta siis oma 35. sünnipäeva paiku 1944. aastal oleks saanud paadi peale see põhjarannikule see plaan neil abikaasa Eha Masinguga ka oli ühel või teisel põhjusel kukkus läbi, kui Uku Masing oleks nõndanimetatud vabasse maailma sattunud, mis ta siis oleks saanud. Kui me nüüd tuletame meelde Uku Masingu eakaaslasi hingesugulasi laiast maailmast, muidugi, esimesena tuleb kohe meelde inglise-ameerika müstik ja filosoof, alaneb ots, kelle hingesugulus Uku Masinguga on ilmselt kõige võimsam, aga ka inglise aristokraat, filosoofia kirjanikul Haksli muidugi rumeenia päritoluga, prantsuse keeles kirjutanud usundiloolane Mirchia Eli Aade, olles vägagi põhjalikult tuttav nende ja Uku Masingut. Teksti korpusega pean ma küll ütlema, kas siis teie pettumuseks või teie kahjurõõmuks, et Uku Maasing millegi poolest neile alla jää, pigem on ta üle sageli on huvitavam originaalsem intrigeerivama läheb tundmatu maid radu mööda. Ühelt poolt muidugi sellepärast, et Uku Masingu opereerise navigeerimis soome-ugri meediumissis eesti keele ja meeleruumis, mis ilmselt avastele uksimis teistele jäid täiesti suletuks. Muuseas alanev otsan ise kurtnud, et tal ei õnnestu kuidagi sellest indo-aaria, keele ja meeleruumist välja pääseda, ehkki tema oskus ka väga hästi hiina keelt oskas isegi seda kirjutada. Nõnda. Ja kui nüüd mõelda, mis oleks Uku Masingust saanud, kuidas siis oleks nõndanimetatud vabasse maailma jõudnud, siis ilmselt oleks meil üks eesti soost intellektuaalne MegaStar spirituaalne superstaar kahtlemata juures. Nüüd olgu öeldud, et Uku Masing ise mingeid kompromisse ei teinud, jällegi hästi aegne metafoor, ta näitas keskmist sõrme nii ametliku kui ka mitteametliku ideoloogia suunas. Ta oli ju ka tegelikult Eesti Evangeelse luterliku kiriku ametlik teoloogia, õpetas mõni aeg ka noori pastorid Tallinnas asunud usuteaduse instituudis, enne kui ta seal siis kinga sai. Tõepoolest, ei, mitte mingisuguseid kompromisse ei ühes ega teises suunas. Tuleb meelde, et kuskil 60.-te alguses Uku Masingule oli põgus kirja vahet oma kunagiste ülikoolikaaslastega, kellest mõned olid sattunud Ameerika ühendriikidesse, töötasid seal ka luteri kirikus pastoritena, Masing kirjutab neile, palub saata endale LSD-d Ploteritena siia siis nõukogude liitu selles midagi erilist ei ole, seda tehtis on võimalik, tehakse tänase päevani. Aga me võime ette kujutada nende vagade, luteri pastorite ehmatust, pahameelt, jahmatus, et kuidas seesama Maasing, kes juba ülikoolis oli ordinaalitseja ja edvistaja ja poosetaja ja ennast täis niuke, ülbe noorgeeniuse imelaps, kuidas seesama Maasing siis seal nõukogud Liidu viljastavates tingimustes nii lolliks läinud, et nõuab mingeid narkootikume ja nii edasi? Vot sedasorti kompromissitu on see siis healoomuline, võib pahaloomuline pohhuist, aga igatahes väga sügav kummardus inimesele, kes tõepoolest oma eluga näitas, et on võimalik ilma kompromissideni. Seega siis, mis meil on, Uku Maasing, smoking, männuku Maasing, intervjuus Bachmann ja loomulikult Uku Masingut guru, õpetaja, õpetaja lausa kümnetele inimestele jällegi mingit edetabelit, et ma ei hakka koostama. Luuletaja Hando Runnel, Paul-Eerik Rummo, kirjanik ja filosoof Jaan Kaplinski, orientalist Linnart Mäll, lavastaja Jaan Tooming, kirjanik Viivi Luik. Noored väga andekad teoloogid Jaan kiivit juunior Toomas Paul, noored mässavad kirikuõpetajad, vihased mehed, Vello Salum ja Peppa Oudova ja veel, neid on kümneid ja kümneid ja muuseas, ega mina ei saa üldse asjata täna siin teie ees juhuslikult mind ei oleks keegi kutsunud, kui ma ka ei oleks Uku Masingu õpilane, aga ma olen kaudne õpilane, nimelt ma olen Uku Masingu Ühe andur oma õpilase Vello Salumi õpilane. Ja kui nüüd lugeda Uku Masingu kirjavahetust oma fännide õpilaste jüngritega mida on siis asjaomaste loal ka avaldatud, esimene asi, mis silma torkab, on tema erakordne empaatia, võimekus, võimekus sisse elada noorte inimeste probleemidesse. Vägagi praktilised ja pragmaatilised nõuanded inimestele, noh, minu õpetaja Vello Salum on korduvalt nentinud, et ilma Uku Masingut oleks ta kahtlemata kas siis suitsideerunud või hulluks läinud või lihtsalt ära hävinud. Kuru on sanskritikeelne sõna tähendab otsetõlkes äratajat või õpetajat, aga omadussõnana sanskriti keele ja meeleruumisse viitab millelegi, mis on paks lihakaalukas ülekantud tähenduses niuke spirituaalne, intellektuaalne raskekaallane või atleet. Ja kui te seda sõna lähemalt vaadata, kuru kaks silpi esimene silp kuu sanskriti keeles viitab pimedusele ja teine silp luu viitab hävitajale, segaguru on siis pimeduse hävitaja sõna otseses mõttes. Ja guru vastas on Cheila jällegi sanskritikeelne termin, mis viitab orjale, aga tõlgitakse kui õpilane, segases kurutšeila suhe, õpetaja-õpilase suhe, mis on sageli väga autoritaarne, jaga türallik, kõik need lõputud tsen, meistrid ja nende pooletoobised, õpilased meie klišeelik, arusaam igasugusest õpetaja õpilase suhtest, pärinebki enamasti Aasiast, mingi õpilane otsib üles mingi meistri läheb selle meistri juurde, meister on kolm aastat vaka, ühtegi sõna ei ütle siis õpilane lõpus küsib, et no mida ma pean tegema, meister ütleb, et ah, tee mis tahad ja on jälle kolm aastat vaka ühtegi sõna ei ütle. Siis õpilane jällegi võtab julguse kokku ja küsib, et noh, mida ma ikkagi peaksin siis tegema ja meistrit nakule mine loputama riisikaussi vahel ära ja on jälle kolm aastat hakkavad sedasorti pentsikud loodoga. Muidugi selles õpetaja õpilase suhtes mitte midagi erilist ei ole, see on ikka nii tavaline kui üldse, see on niuke kultuuri, universaal või invariant, tegelikult erinevad ainult formaadid. Ja mis ta siis on, see õpetaja-õpilase suhe spirituaalne ja intellektuaalne transmissioonimasinavärk või algoritm seega siis mingi sõnumi edasiandmise masinavärk või mehhanism. Sõnum iseendast ei olegi nii oluline. Ja täpselt nii nagu suuliste skulptuurides iga uus põlvkond lisab mingile iidvanale pärimusele, paneb midagi juurde, võtab midagi ära, mis garanteerib selle, et pärimus, mis võib ulatuda sadu tuhandeid aastaid minevikku, iidvana pärimus säilitab lakkamata tomo, nõtkuse on lakkamatut värske tuline, kõnetab igat uut põlvkonda, on jätkuvasti aktuaalne erinevalt siis kirjakultuuridest näiteks, kus siis võib-olla 2000 aastat tagasi on mingi pärimus pannakse kirja, siis ei tohi sealt enam komakohta ka ümber tõsta. Mis tähendab seda, et pärimus, mis kirjapanemise hetkel on erakordselt tuline, vapustav, kõnetab kümneid tuhandeid inimesi. Juba paari aasta pärast hakkab hapnema käärima, hakkab halvaks minema. Noh ja kuskil paari 1000 aasta pärast ei kõneta enam üldse kedagi, on täiesti laibastunud ja tumm. Nii juhtub siis kirjaliku pärimusega, aga tõepoolest, kuivõrd õpetaja-õpilase suhe on suuline, siis on tal kõik selle suulise edasiandmise eelised. Ja kui me tahame seda nüüd kujutada kuidagi graafiliselt, siis võib-olla oleks väga hea meelde tuletada, võib laenata näiteks katoliku kiriku dioloogiast, kuulsat apostelikus, subt, sessiooni mõistet, apostelit järjepidevus. Kas meil on lihtsalt 2000 aastat hästi palju toole, sajad toolide esimese tooli peal istub Jeesus Kristus. Viimase tooli peal istub tänane paavst Franciscus. Esimene ja vahepeal istuvad kõik teised paavstid ja nende toolide vahe on siis piisavalt väike, et iga mees, rõhutan mees, sest see on seksuaalselt Exclusive istlik järjepidevus. Iga mees saaks siis järgnevale mehele anda edasi võtit, ilma et ta peaks vägapalju kuuluma või või pingutama. Nii nagu Jeesus Kristus andis kõigepealt võtmete meelevalla pühale Paulusele, see andis järgmisele Rooma piiskopile, kuni see siis on jõudnud tänasesse päeva välja. Õpetaja ja õpilase suhe on just täpselt sedasorti spirituaalne, intellektuaalne sukesessiooni masinavärk, ka Uku Masingule olid mentorid ja õpilased. Neil omakorda. Me võime ette kujutada, et see õpetaja-õpilase suhe ulatub kümneid, lausa sadu tuhandeid aastaid minevikku ja loodetavasti ka tulevikus. Ja kui me nüüd laename jesuiitidel nende kurikuulsa juhtmõte või, või slõugani eesmärk pühitseb abinõu. Ilmselt me oleme seda kõik kuulnud ühes või teises kontekstis. Ma ei hakka sellele mingit moraalset hinnangut andma, sest tavaliselt seda tõlgendatakse niimoodi, et kui minu eesmärk on õilis, siis kõik vahendid on lubatud. No näiteks möödunud sajandi kolmekümnendatel Saksamaal eesmärk oli ühe rahva tervis, õnn ja heaolu, selle eesmärgi nimel olid kõik vahendid lubatud, kaasa arvatud siis ka lauset miljonite inimeste ahju ajamine. Seega ei mingit moraalset hinnangut oga. See juhtlause sobib väga hästi iseloomustama ja Obamaga õpetaja, õpilase suhte metafüüsika või anatoomiat. Eesmärk pühitseb abinõu. Kui mul on näiteks eesmärgi elu sammus, siis on selge, et ma vaatan ringi, kust ma näen ühte sõidukit, millega ma saaks selle eesmärgi juurde kohale sõita. Ma näengi ühte sõidukit, lähen, sisseguru on roolis, rooli mind kohale, sõidame koemaipan sõidukist välja, löön ukse jalaga kinni, sõiduk sõidab edasi või läheb prügimäele. Pole enam minu asi, tähendab minu eesmärk teeb mis tahes vahendi pühaks ja sellisel juhul see guru isik või, või isikuomadused, guru on täiesti teisejärguline, on lihtsalt vahend mingile eesmärgile jõudmiseks. Ogo õpetaja õpilase suhtes võib-olla ka täpselt vastupidi, et mitte eesmärk pühitseb abinõu, vaid abinõu pühitseb eesmärgi. Jätame selle meelde. Abinõu pühitseb eesmärgi, sellisel juhul on meil noh, mingi MegaStar või superstaarguru võib-olla nagu Vissarion on tänasel Venemaal või kas siis Jordan, Peterson või ka sedasama Slava Iisak või ka meie oma supergurud Epp Kärsin või Peep Vain või ka Jesper Parve, aga neid on veel kümneid. Ja sellisel juhul see superguru siis koondab enda ümber väga palju inimesi, kelle ainus eesmärk on siis oma õpetaja jalge ees lebada ja kõiki tema soove täita. No ja see vägev ja karismaatiline kuru on siis nii vägev, et ta muutub abinõuna tegelikult iseenese eesmärgiks. Et nõndanimetatud eesmärk muutub seitsmendajärguliseks, seda eesmärki enam polegi. Kuna gurust saab iseenda eesmärk, õpetaja abinõu, muutub iseenda eesmärgiks, nüüd ükskõik mispidise suhe parasjagu on kas siis eesmärk pühitseb abinõu või abinõu pühitseb eesmärgi mis on oluline muidugi gurud. Sheila suhte puhul on see, et igasugune guru business on läbinisti riski pins, nii nagu elusammude puhul ja mõned olulisemad riskikohad, ma tahaksin välja tuua ka muidugi kõigepealt kasutamise ärakasutamise spekter sest on selge, et guru on enamasti vana seila on enamasti noor, mis loob kohe pinna kõikvõimalikeks ärakasutamiseks. Näiteks Indias nad täna ütlevad, et neil on kuskil kaks miljonite kurut kogu India peale, mis arvestades nende rahvaarvu nüüd mingi suur hulk ei olegi, aga nende gurud ise ütlevad, et umbes 10000 on tõsiseltvõetavad gurud, kõik teised on petiste šarlatanidel ainukene eesmärk on oma valgete läänesoost naisõpilaste seksuaalne ärakasutamine. No mida nad väga edukalt ka siis teevad. Ja tõepoolest, kes keda ära kasutab õpetaja õpilase suhtes, kas kasutab õpilane ära õpetajat oma spirituaalselt intellektuaalsete himude rahuldamisel või kasutab ära õpetaja oma õpilast näiteks oma inimliku edevuse, oma seksuaalsete himude rahuldamisel või kasutavad mõlemad 11 vastastikku, kui ära noh, võib olla väga hea, kui selles oleks äkki hea, kui sellesse kasutamise ärakasutamise spektris siis kujuteldava mehhaanilise spidomeetri seier jääks kuskile keskele võdisema. Arvestades tänast juubelit, siis näiteks 110 peale, siis võiks olla see kasutamise ärakasutamise aspekt enam-vähem tasakaalus. Muidugi õpetaja õpilase suhtes suhetes on ju oluline sissekasvamine ja väljakasvamine. Sisse kasvada on erakordselt kerge, enamasti guru on väga karismaatiline, väga vägev, väga võluv isiksus, sisse kasvamisega mingeid probleeme ei ole, kuidas vanarahvas ütleb, kus on raibe, sinna lendavad kärbsed. Noh, sajad inimesed tiirutavad ümber kuru. Volest sisse kasvamisega probleem ei ole, sageli ei ole ka välja kasvamisega probleeme, sest mis kergelt tulnud, see kergelt läinud on võimalik välja kasvada, ümber kasvada, möödo kasvada, aga on võimalik ka üle kasvada selles suhtes. Iga vähegi tõsiseltvõetavam guru ütleb teile kohe. Parim õpilane on see, kes ületab oma õpetaja milleski, kes saab vägevamaks, kes saab võimsamaks. On võimalik sisse kasvada, aga saab ka üle kasvada, mööda kasvada, aga ei pea, võib jääda ka ainult sissekasvanuks. Ja muuseas kõige ustavamad ja kõige lojaalsemat fännid ja jüngrid ja õpilased nimelt siis jäävadki sellesse suhtesse kinni, mis pole ka üldse paha. Jällegi Vello Salumi hea näide. Ta ütles korduvad, aga ei tahagi sellest suhtest välja kasvada, et tõepoolest ta tahabki jääda sissekasvanuks, ta tahabki siis elu lõpuni jääda, Uku Masingut jumaldama. Ja muuseas tuletame meelde, et Uku Masing elas ju 40 aasta jooksul Tartus väga tagasihoidlik oludes, nagu ma ütlesin, peaaegu ilma ainsagi ametliku sissetulekuta tema ja tema abikaasa Eha Masingu ainus sissetuleku oligi siis tegelikult Eha Masingu pisikene palgakene ja hiljem veel mingid tellimustööd ja pensionikesed veel ja just nimelt väga andunud ja ustavat õpilased ja jüngrid ja fännid aitasid ka Uku Masingut ja tema abikaasat ka majanduslikult, materiaalselt, rahaliselt, mis Nõukogude Liidu tingimustes muidugi oli erakordselt oluline toetus, seega siis võib sisse kasvada, võib mööda üle kasvada ei pea, võib jääda ainult sissekasvanuks, selles suhtes. Muidugi, õpetaja-õpilase suhe usalduskontroll ja avatus ja suletus, kui palju olla avatud, miks peaks olema avatud üleüldse? Tuletame meelde. Korea saksa filosoofi punkt, sul on ning kes kasutamist vahvat saksakeelset väljendit Nyhtki õnnen, kännen olla võimeline, mitte olla võimeline. No see ongi võib-olla avatuse tuum olla võimeline tunnistama oma abitust ja võimetust, nii nagu Jeesus Kristus ütleb, mäejutluses õndsad on vaimust vaesed. Tõepoolest, sõna otseses mõttes, kes on valmis tunnistama, et nad on vaimust vaesed, kes on valmis kätt välja sirutama lootuses, et kuskil on keegi, kes selle käega vastu võtab ja siis neid meie hinge pimedast surmaorust valguse kätte juhatada. Just sedasorti avatus on ilmselt oluline, jällegi kui mina sattusin Vello Salumi kommuuni või kogukonda väga noore inimesena, siis ma pean küll ütlema, et ma ei teadnud Vello Salum vist mitte midagi. Mul ei olnud ka mingeid eesmärke, mis oli, oli, oli absoluutne avatus ja usaldus, võib-olla isegi nihuke debiilne ja niuke poku istlik, avatus ja usaldus. Aga kui kasutada turutermineid, siis see tasus ennast vägagi ära, sest just nimelt see avatus ja usaldus lõi kahjuks erakordselt soodsa pinna vaid vundamendi sellele õpetaja õpilase suhtele. Mis minul siis Vello Salumiga oli? Ja loomulikult monoloogilisust dialoogilisus, kes räägib, kui palju räägib selles suhtes võimalik, et õpetaja räägib õpilane suudki lahti teha või räägivad mõlemad läbisegi üksteisest üle või siis räägib ainult õpilane ja õpetaja tarka nägu, kuulab, ütleb, et jaa väga tark jutt ja räägi, räägi. Ja muidugi lõpuks õpetaja-õpilase suhe võiks aset leida mingis konkreetses kohas mingi Bourblais, mingi füüsiline koht, see suhe ei saa kindlasti olla väga virtuaalne õhus rippuda, vastasel korral ta ei pruugi tööle hakata, on hea. Meie kultuuris on see ju toimunud ajalooliselt kloostrites näiteks Aasias lihtsalt mingisse Hosmikutis ja küttides. Aga tõepoolest on hea, kui oleks mingi konkreetne füüsiline koht ja võib-olla Vello Salum on väga hea näide siin, kes siis Uku Masingu väga andunud jüngri fännina juba möödunud sajandi seitsmekümnendatel Eesti Evangeelse luterliku kiriku õpetajana asutab Eesti esimese evangeelse osaduskonna Vi kloostri, kui soovite Järva-Madise kiriku pastoraadi keskmise suurusega majakas, hulga noori inimesi on koos. Hiljem ta jätkab sama stiiliga Pilistvere kiriku pastoraadi, jällegi konkreetne füüsiline koht, maja aed, kus siis hulga mõlemast soost noori inimesi on koos, tema on seal guruks, tekivad vastastikused vibratsioonid, võnkumised, energiavahetus, sünergia, noh, ja tulemus on alati suurem, kui, siis lihtsalt liidetavate summa. Meie kultuuri kahtlemata kõige võimsam, lausa surematu guru on muidugi Jeesus Kristus, aga selles edetabelis kohe järgmine on sakraates Vana-Kreeka mõttetark, kes siis leiutas või vähemalt patenteeris oma kuulsa ämmaemanda meetodi, mida tema õpilane Platon siis tutvustab niimoodi, et õpetaja selles suhtes on õpetaja roll on väga tagasihoidlik, ainuke, mida õpetaja saab teha, on pisut pushida, pisut aidata oma õpilast, et õpilane saaks sünnitada tarkuse, aga mitte ühe tarkuse, vaid väga palju tarkusi. Seega siis õpetaja on nagu ämmaemand. Natukene aitab ja push vägagi tarbijasõbralik meetotsesokraatiline meetod. Leebe, nunnu meetod, eriti kui me võrdleme seda näiteks mahajaana budistide dialektilise meetodiga, mida siis India superguru Nagaarczuna reklaamib ja oma praktikates kasutab, mis tegelikult tähendab seda, et õpetaja õpilase suhtes õpetaja täiesti süsteemselt kisub maha, lammutab kõik absoluutselt kõik õpilase usud ja teadmised. Noh, nagu kaaslasena isa ütleb, kõigi tühjust tühjendamine, kõigi tühjustes süsteemne tühjendamine, ikkagi väga brutaalne jõhker meetod võrreldes selle sakraatilise meetodiga, aga graafiline meetod meie kultuuris tõepoolest ta seda ülistatakse, seatakse eeskujuks. Kui me nüüd seda lähemalt vaatame, siis tegelikult on väga sageli täitsa eristamatu ajupesust õpetaja-õpilase suhe. Sest tõepoolest, kui me Sokraatilist meetodit vaatame, siis mida me näeme, tuleb õpilane viia sellisesse hüpnootilisse transsi. Et ta on valmis oma sõnadega ütlema seda, mida ta peab ütlema, tuleb talle jätta mulje, et see on tema enda tarkus. Vot sedasorti ajupesu võib olla ka see õpetaja ja õpilase suhe ja ilmset ajupesu aspekt ongi see võib-olla kõige olulisem aspekt, mis pärast kõiksugused õpetaja õpilase suhted on ajast aega olnud. Kahtlased keegi kurat ei tea, mis toimub nendes suletud kogukondades või kloostrites, kes keda ära kasutab, mis seal kõik tehakse. Noh, ja selge see, mida vähem teame, seda võimsamalt vohab meie fantaasia. Tuletame meelde juba esimesel sajandil peale Kristust Rooma riigis levinud juriidilist klišeed Lokosoftheraano lutše härna ekstink ta ladina keeles, siis mille abil siis Rooma võimud rutiinselt süüdistasid kristlasi, et nood kogunevad maa-alustesse kohtadesse, siis kustutatakse kõik tuled ära, siis algab üleüldine seksuaalorgia, kõik panevad kõiki sündinud lapsed keedetakse ära, jahvatatakse pulbriks noh, nii edasi häbiväärsel kombel just sedasama juriidilist klišeed kasutasid hiljem, kui nad võimule said, mõni sajand hiljem kristlased ära omaenese ideoloogiliste, vaenlaste ja Eriitikute tagakiusamiseks laimamiseks ja lausa hävitamiseks. Kui ka täna siin ja praegu tuleb juttu karismaatilist gurudest ja õpetajat, test ja osaduskondadest ja vennaskondadest ja ühiskondades, noh siis väga sageli esimene asi, mis meile meelde tuleb või vähemalt meile meelde tuletatakse, on näiteks Kurikuulus, Charles Mansoni family Ameerika Ühendriikides Californias kuskil 50 aastat tagasi, 1969. aastal, Charles Mansoni ustavad fännid ja õpilaste jüngrid sooritasid siis selle kuulsa viisik mõrva kuskil peale jääri rajoonides villas, kus siis Ameerika näitlejatar Sharon leit ja veel neli inimest mõrvati üsna jõhkralt kombel. Õpetaja-õpilase suhe, kus on üks väga tugev, suhteliselt noor meesõpetaja, eks ole, osa kümned, sajad väga ustavad väga noored tüdrukud siis tema fännideks ja õpilaseks, kes on valmis oma õpetaja nimel kõigeks või tuleb meile meelde näiteks Simeonsi kuulust, Jounsdaul kuskil kojana džunglites jällegi Ameerikast, mis ju ka lõpetas erakordselt traagiliselt, nimelt 900 jüngri ja kuru enda massienesetapuga, kõik täpselt ühe sama maatriksi järgi üles ehitatud kogukonnad üks väga tugev, aga ei ole väga autoritaarne ja türanni muru, karismaatiline kuru. Ja tema ümber siis kümned, lausa sajad tuhanded, väga andunud õpilased, jüngrid kes on oma õpetaja nimel valmis absoluutselt kõigeks. Just seetõttu me võime oletada, et meie tänane postkarteeslik kultuur ja seal muuseas sedasama Korea saksa filosoofi Bengt Johani patenteeritud termin karteeslase järgnekultuur kutsubki meid üles nihukesele erakordsele ettevaatusele, mis puudutab kõiki karismaatilise gurusid ja õpetajaid. Ja meid nõutakse niuksed totaalset läbipaistvust ja kont rolli mis puudutab igasuguseid suletud kogukondi ja, ja õpetajaid ja gurusid. Ja paneme tähele, et kahtluskahtlusest, mis on tegelikult olnud ju ikkagi vägagi väärikas intellektuaalne voorus ajast aega, sellest on tänaseks päevaks järelejäänud niuke kõigi ja kõige vägagi patoloogiline kohtlustamine. Muuseas, nii nagu Valdur Mikita üsna hiljaaegu väga teraselt tähele pani, et, et meil on täna tarkade meeste ja naiste asemel vanad kurjad mehed ja naised. Väga nutikas tähelepanek muidugi, ja tõepoolest seal imestada, et me täna nii indiviididena kui kultuurina tõepoolest ta tajume kõikvõimalikke vahendeid ja sebi, karismaatilise gurusid ja liidreid ühesõnaga kõiki filtreid, mis on meie ja maailma vahel, noh, me tajume neid pigem niiskust parasiitidena, kes tegelikult elutsevad meie kukil, pigistavad, mis kõik elumahlad välja teevad meile ajupesu Indokterineerivad meid pigistavad meid tühjaks rahast ja ajudest. Oleme täiesti süstemaatiliselt tarbijate tungival nõudmisel kõik filtrit radikaalselt eemaldanud, kõik gurud ja vahendajad on vallandatud, tuletame meelde, kes või mis nad olid. Mäluoskused, teadmised, tarkus, kogemused, keel, kultuur, traditsioon taga pihta, kõik need filtrid on maha võetud. Me kõik ikkagi oleme niivõrd pimestatud omaenese kõikvõimsusest. Et meil jääb tähele panemata, et kuskil on erakordselt kõikvõimsat ja lausa kõikjal olevad ja selle tõttu ilmselt ka üsna transendentsed või jumalikud filtrid. Nimelt tehnoloogilised ja monetoorsed filtrid. Noh, ja kogu meie maailm muidugi nuriseb, tuleb meile kohale läbi tehnoloogia ja raha ja võib juhtuda, et meil ei olegi täna enam või veel ei ole otsest, kiiret ja kerget ja odavat ligipääsu ükskõik millele. Sest abinõu juba tükimat aega pühitseb ükskõik mis eesmärgi abinõu, sest tehnoloogia raha pühitsevad iseennast, pühitsevad tehnoloogiat ja raha, mingeid muid eesmärke tegelikult ei olegi. Seda ajal, kui meil on siis tegelikult absoluutne vabadus ikkagi kujutleda, et Me oleme korraga juhid, jumalad ja kangelased just niimoodi, muuseas nimetab Vene avangard, skulptor Aleksander Kossalatavama kuulsat skulptuurigrupp. Pimillel marsivad entusiastlikult mingisse helgesse tulevikku. Vladimir Iljitš Lenin Jeesus Kristus ja nende vahel Miki hiir mõlemil käest kinni hoides, kusjuures me ei tea, kes on juhtkes, on kangelane, kes on jumal. Aga meil on tänase õigus kohustuse vabaduse ette kujutada, et me oleme korraga juhid, jumalad ja kangelased. Seda ajal, kui siis tehnoloogia raha meelt tegelikult viimased viimase arunatukese välja filtreerivad või välja kõrvetavad. Muusik, modell ja hauakaevaja Kalev rajangu kõneles teemal Uku Masing 110. Filtriga või filtrita, selles on küsimus. Nii taktilise partnerluse dünaamika ja metafüüsika. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali Priit Põldmaad ja Margus Kasterpalu. Muusika kollektiivilt lamperata Es ja Pala Vanilla frees. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen, raadioteater 2020.