Ööülikool kas te teate, mida tähendab sõna püha. Kui me läheme nüüd ladina keele juurde, siis ta tuleb sõnast Sakker, mis oleks sakramentaalne või sakramendi tervikuna see tähendabki tegelikult keelatud ja eraldatud ala. See on koht, kuhu ei tohi ligi pääseda. See on see, kust hoia eemale. Koole. Teoloog Tauri delt kõneleb teemal pühadus. Loeng on salvestatud festivalil Eesti muusika päevad käesoleva aasta aprillikuus. Olin mingil määral positiivselt šokeeritud, et Eesti muusika päevad 2018 valis oma peademaks püha. Miks ma olin? Võiks öelda, üllatunud sellest on selle tõttu, et. Pühadus tähendab nii palju ja võib-olla võrreldes just sellega, mida me oleme harjunud püha kohta küsima, tavaliselt küsime väga subjektiivselt, mis on minu jaoks püha või mis on sinu jaoks püha või mis on meie jaoks pea. Aga tegelikult me ei küsi küsimust, mis on püha, see on huvitav, et selle teemaks omatut, püha, väga objektiivne lähenemine ei julge väga läheneda sellele teemale objektiivselt, seetõttu ma ütlen, mis on minu jaoks püha ja selle tõttu see pühaduse termin või pühaduse mõiste kui selline hõlmab endas alati midagi sellist, kus meie projetseerime oma nägemuse sellele pühadele. Ja ma ei tea nende terminitega, tekib siis selline lugu, et nad tähendavad nii palju ja lõpuks mitte midagi. Pühadus võib tähendada aps suhteliselt mida iganes. Me võime kõik sinna midagi provotseerida, kõik selles midagi näha. Aga see, mis me võib-olla esmalt seal näeme, on see, et ta ju sümboliseerib meile midagi positiivset. Me kõik tunnetame pühaduse all midagi head, mõnusat, rahumeelsed. Aga mis siis, kui pühadus on midagi palju vastuolulisemat? Kui meile esmalt tundub ja ma ei küsi siin seda küsimust, siis minu jaoks on püha või teie jaoks on teha vaid ma võtaksingi koos teiega võib-olla ette ühe retke ja vaataks, mida pühadus ise meile räägib, mis on tema lugu selle kõige taga ja et seda teha, noh, me juba rääkisime positiivsetest tunnustest tõesti, pühadus hakkab tundega peale seal mingi tundmus, mis hakkab meie seest ja et seda paremini mõista, siis ma arvan, läheme tagasi väga kaugetele aegadele, lähme tagasi inimlätete alguse juurde, kus võiks öelda, et inimesel tekkis esmakordselt eneseteadvus eneseteadvus selles osas, et ta sai aru, kes ta on, et on olemas. Ta on elus, sai aru, et tal on mingi vägi, sai aru, et tema ümber on elu, tema ümber on tegevus ja võikski öelda, et esmakordselt pühaduse tunne tekibki siis, kui inimese sisetunde hakkaks siduma tema välise tundega. Ehk laias laastus inimene seob ennast välise maailmaga, millest on justkui saanud teadlikuks, ta üritab mõista seda, üritab aru saada, mis on tema seos sellega ja mis kõige olulisem. Ta tunnetab, et selles kõiges on elu selles kõiges vägi ja tegelikult, kui me hakkame mõtlema pühaduse peale, siis pühadus seal tunnusena sünnibki, ta sünnib mingis suhtes välisesse maailmasse ja sünnib mingisugusesse suhtesse vähesse, et inimene tundis väge juba iidsetel aegadel ja ei osanud kuidagi seletada seda äge, selles väes oli midagi müstilist, midagi seletamatut ja selle tõttu, kui me hakkamegi pühadusest rääkima, siis see esmane aspekt, mis meil tegelikult pühatusega ette tuleb, ongi see, või mis me võime endale selgeks teha, et pühad ja mitte lihtsalt vägi vaid pühadus, on vastuoluline vägi. Miks ta on vastuoluline, sest inimene, kes selle väega kontakti läks ja see tõmbas teda ligi, aga ta kartis ka seda väge, see oli hirmus vägi, ta ei osanud seletada, tundis ebakindlus selle väes. Kui teile võib-olla esmalt tundus või on alati tundunud, et pühadus on midagi selget ja konkreetset siis ehk on see pühadus hoopis midagi hirmuäratavat ja tegelikult seevastuolulisusele pühatusega hakkabki nüüd mängima siin ühte rolli, mida ka algne inimene ja ka mida meie kõik mingil määral tunnetame ja son, üks vägi, ma ei tea, kui paljud neist on tundnud, et pühadus on vägivägi, mis mind mõjutab, mis minu elu mõjutab, aga tõesti traditsioonilises võtmes pühadus just seda tähendabki. Teine aspekt, okei, pühadus on vägi, vastuoluline, nagu lõkke tõmbab ligi, aga samas kui liiga lähedale minna, võib ära põletada, aga pühadusega käib kaasas üks teine aspekt. Juhatuse näol ei ole lihtsalt tegemist, et ma näen, et midagi on vägevat ja nii edasi, aga pühadusega käib kaasas selline nähtus nagu trantsendentsus. Ma ei tea, kas kõik teavad, mida tähendab trantsendentsus, aga trantsendentsus isenesest ladinakeelne termin, mis viitab sellele, kui ma lähen üle oma piiride. Ma lähen väljapoole seda, mis mulle näib olevat. Minu piiriks on minu ihu ja kui ma tunnen, et ma olen suurem sellest, siis see ongi trantsendentsus. Ehk siis trantsendentsus on ületada maailma näiline osa maailma nähtav osa ja minna selle taha, nii et laias laastus pühadusetunnusega võime siis öelda, käib kaasas trantsendentsus ehk tundmus. Et püha on kuskil kõige taga ta mingi vägi, mis kontrollib, mis suunab ja mis mõjutab kõike. Oluline aspekt, mis pühaduse tundmusega tekib ja siin tuleks võib-olla trantsendentsust ka natukene paremini mõtestada on see, et ta on selle pildi taga. Kui te vaatate loodust ja kui algne inimene vaatas loodus, siis ta nägi seal puittaimi ja nii edasi. Ja ta suutis öelda, et okei, siin on üks elu, siin on vägi, aga selle elu ja vähe taga on veel midagi. Siin on üks energia, üks pilv, üks hingus, mis justkui mõjutab kõike seda jalgne inimene, tegelikult hakkaski seda pidama pühaks ta nägigi, seda, kui pühana eksis pühadus, vastuoluline vägi, mis tekitab meile veidraid tundeid, mille eest me tunneme justkui hirmu, aga ligitõmmet. Ja samas on see pühadus, vägi, mis on kõige taga. Ta on kogu aeg, pildi tagad on trantsendentne. Paljud teadlased on kusjuures üritanud mõista seda, mida tähendab, et on kõige taga ja kusjuures tuua teile mõni võib-olla näide sellest paremini siis me võiksimegi tuua ühiskonna mis võiks olla ühiskonna trantsendentsus, Mil Turkaim näiteks toobki välja, et ühiskond oligi esimene püha tundmus inimesele klann, kogukond ja inimene hakkaski tundma, et selle kogukonna või klanni taga on üks hingus või vägi, mis ongi püha. Ehk teisisõnu see klann või vägi mõjutas teda. Kui te natuke ise mõtlete, siis te ju tunnete ka, et mõnikord ühiskond mõjutab meid, kes ühiskond on selline On ta isik või ei ole ükski isik ta mingi tähti, ta mingi terviklik kogukond, mis on suurem kui meie ja mis elab oma elu ja inimene tundis selle taga tegelikult juba alguses ära teatud hinguse. Ta hakkas temaga suhestuma ja selle tõttu on arvatud paljude poolt, et ka religioon on sündinud selle püha tundmuse ümber, sest inimene hakkas sellega suhestuma, ta tahtis temaga kontakti kohastuda. Aga kui me nüüd võtame selle transtendentse tundmuse sisse, transtundmus võib tõesti minna väga kaugele, aga kõige olulisem selle puhul on see, et inimene tundis, et püha on temale allikaks ja selle me võime meelde jätta. Mitte mina ei ole pühale allikaks, vaid pühal minu allikas, kõik minu elu on sõltuv sellest, mis püha teeb, mis pühadus endast väljendab ja ka välja toob. Ja selle tõttu võiks öelda paljud, võib-olla meil tänapäeval ma ei tea, kui palju me tunnetame püha, kui miskit, mis on justkui meile allikaks. Paljudele võib-olla tundub, et pühadus on see, mille me ise loome, aga siin tuledki meelde see pühaduse tundmus tekitab teatud hinguse aidatud hinge teatud vaimu, kellest sõltuma jaga ja kes meid initseerib, kes meid inspireerib, annab meile midagi ja, ja selle ees tekib meil niisugune huvitav suhe, hirmu ja armastuse suhe, eemalehoidmise suhe. Ja kuidas siis inimene hakkas suhestuma selle pühadusega, mida ta tundis enda ümber ja kõige taga pildi taga justkui olevat? Ta suhestus sellega läbi müütide. Aga miks läbi müütide, kui ma toon teile ühe näite? Sis kääna? Armstrong religiooniteadlane on toonud ühe huvitava näite sellest, et iidne inimene jaotas oma elu kaheks Myphos, Jaloogus müüt oli see allegooriline sümboolne viis, läbi, mille ta üritas rääkida asjadest, kuhu ta ligi ei pääsenud. Pühadus oli üks sellest, kuhu ta ligi ei pääsenud kaugele eemale, ära kõige taga, mis mõtestas kõike ja ta kasutas selleks müütide keelt. Müüt oli üks huvitav vahend. Nüüd ei lase mul jõuda asjani endani välja, vaid ta on alati teatud distantsis riitus samuti teatud mäng seal ümber, aga püha isa jääb justkui kaugele eemale ära. Ja Armstrong toob välja, et selle kõrval kasutas inimene ka logost mõistust, ratsionaalsust ratsionaalsus tai viinud pühaduse selgitusse, vaid ratsionaalsuse viis ta oma igapäevaellu. Põlluharimine, küttimine, kanalite ehitamine, linnade ehitamine, see kõik vajas ratsionaalsust. Need kaks maailma olid tema jaoks suht erinevad üksulist sümbolite ja pildi taga olev maailm. Teine pildi sees olev maailm, kus ta kasutas oma ratsionaalsust oma mõistust ja kui tuua võib-olla välja sisust Grena Armstrongi, siis põhiline aspekt, et kaks olid enam-vähem tasakaalus, ühel oli oma roll ja teisel oma roll. Ja jumala eest, need kaks ei tohtinud sekkuda, teine teisse. Aga siin on üks probleem probleem pühadusega. Vaadake, pühadus oli miski, mis oli väljaspool kõike, tuli vaimne hingus, vaim, mis mõjutas meid. Tali, meie igatsuste ülim ideaal, see kõige allikas meile Ta oli puhas. Aga mis meil siin maa peal on? Meil siin nähtava sees on asjad, mis ei ole sootuks puhtad, on argipäevased, mõttetud idiootseid ja lollakad, mõnikord me teeme siin ilmalikus elus asju, mis tunduvad, et nad on vägagi erinevat sellest, mis on püha. Jaa, pühadusega tekib selline huvitav aspekt, pühadus ei ole ilmalik, pühadus ei ole profaan. Alginimene sai aru, et tal on see igapäevaelu igapäevategemised, see maailmnähtav maailm, mis vajab toidulauale saamist, vajab oma elu elamist ja ta sai aru, et pühadus ei puutu sellega kokku. Pühadus on eraldi ruum eraldi aeg ja huvitav aspekt on see, et see pühadus hakkas muutuma inimesele lausa kapriis, eks mingiaeg hakkas nõudvalt inimeselt, et ta hakkaks pühendama oma argipäevaelus rohkem aega pühadusele. Mis ta siis tegi? Ta võttis ruumi, andis selle pühadusele, seda me nimetame tänapäeval pühaks ruumiks. Ta võttis oma aja ja omistas selle pühadusele. Seda me nimetame pühaks päevaks, pühadeks aegadeks. Ta võttis oma tegevuses mingi osa riituse või rituaali ja omistas selle pühadusele. Vaadake, tekib huvitav aspekt, pühadus nõudis iseendale mingit väga teistsugust argipäevast, eraldi olemist, ruumi, aega, nähtust ja ta ei tahtnud, et inimene tooks oma argipäevase jama sinna kõik kaasa. See jäta koju, kui sa lähed ja me tunnetame seda ise tihti samamoodi, pühadus tahab eripärast, eriline hetk, ma panen ennast kaunimat riidesse, ma tähtsustanud seda teistmoodi. Ta nõuab erilisust, ma ei lähe tavaliste kodu dressidega. Ma ei lähe sellesama suhtumisega, et pühadusega tekib huvitav dualism. See võib olla hea, aga see võib olla ka halb dualism, dihhotoomia on olemas, püha puhas, õige ja siis on olemas tavapärane argipäevane, ilmalik, labane ja paljud teadlased on välja toonud rüve. Vot see on pühaduse vastandmis, ilmalikus elus hakkab välja tulema minul siin rõvedad asjad ka mängus. Et selline dihhotoomia, selline dualism selle kahe vahel ja pühadus sellega hakkabki nõudma endale erinevaid kohtasid, erinevate eeldusid. Ja peale selle hakkab ta ka keelama. Ta ütleb, et ei tee töötena tulede omistada maja pühadusele. Ei tule siia ruumi. Nagu me teame, juudi Moosese templis oli olemas kõige pühamast püham ruum, kuhu võis vaid kord aastas siseneda üks inimene, kes oli siis pühaduse tipp. Ta eraldab ja see ei kõla tegelikult ju üldse sugugi hästi, aga pühadus seda nõuab endale. Kui me natukene mõtiskleme sõnade peale, ma ei tea, kas üldse mõelnud, mida püha tähendab. Kas see ei ole sootukski nii meeldiv, kui teile esmalt võib-olla tunduks. Ja püha tegelikult, kui me lähme nüüd ladina keele juurde, siis ta tuleb sõnast Sakker, mis oleks sakramentaalne või sakramendid tervikuna. Zeitveid, no see tähendabki tegelikult keelatud ja eraldatud ala. See on koht, kuhu ei tohi ligi pääseda. See on see, kust hoia eemale. Kui ma lähen sellesama sõna juhul edasi kreeka sõna peale, mis on Aagius? Sonyeros, mis needsamad terminid tähendavad sama asja, see tähendabki hämmingut väes pühaväes, mille eest ma hoian eemale. Ma ei lähe liiga lähedale, see on keelatud ja Polüneesia keeles, kas te teate, mida tähendab püha? See tähendab samuti miski, mille ligipääs on vähestele ja mis ei ole igapäevaseks kasutamiseks. Hoia eemale, see on keelatud. Ja meie Eesti enda armas sõna püha tuleb arvatavasti siis läänemeresoome või permi tüvest pyha. Sellest tuleb sõnaga piht aed, mis viitas samuti barjäärile Darale eraldus aialemis eraldaski õue, mingist muust ruumist eraldaja. Nii et nii veider, kui me ka ei tundu pühaduse termin kätkeb ennast eraldust, keeldu mitte ligidale minemast. Need järgmine kord, kui te küsite, mis on minu jaoks püha, siis küsige, mis on minu jaoks keelatud, mis on minu jaoks ligipääsmatu, mis on minu jaoks eraldi pandud kõrvale, ära puhta. See on see, kus sa püha termin iidsetes, kultuurides tegelikult on alati välja tulnud. Aga miks siis inimene hakkas seda väge, kus ta nii mõnusalt justkui tundis, mis oli nii atraktiivne kõige taga, mis mõtestas teda, mis andis talle selle väe olemiseks, inspireeris teda, oli ülimadest ülim. Miks ta niimoodi parastama, seda hakkas? Sellepärast et vaadake, need, mis on meie jaoks väärtuslikud pühad me hakkamegi neid kaitsma. Me tahame nad panna eraldi sellepärast, et me kardame, nad kaovad ära, muidu kui miski on teie jaoks väärtuslik, siis te kaitsete seda ja panetegi tara ümber nagu looduskaitseala. Ja võib-olla ma tooksin teile ühe, teise või kolmanda aspekti veel juurde. Sõna- pühaga käib kaasas veel midagi, eesti keeles on sõna hierarhia ka mitte nii tore sõna jälle. Aga see sõna hierarhia selle ees on sõna jää, raha, mis ongi kreeka keeles püha jäära Arci püha vägi. Ja ära. Ja seesama püha vägi ongi see, mis samamoodi niimoodi kadedalt nõuab endale valitsemisvõimude, tahab valitseda püha, tahab valitseda meie üle ja nõuda meilt aega selle ilmaliku profaanse elu kõrvalt, mida me elame. Nii et pühadust eraldada ei tahetudki tegelikult pahast tahtest. Ta taheti lihtsalt kaitsta, et hoida selle väärtust, et püha alles jääks. Jumala eest, ma hakkan pühi ja haruldasi asju argipäevasega sidumist, ta muutubki labaseks argipäevaseks, tal ei ole enam seda pühadus sees. Et inimene reageerib sellele väga huvitaval moel. Teoloog Tauri Telpt Kõneleb teemal pühadus. Siis nii mõnegi arvates võiks juse pühadus olla olulisem kui meie ilmalik elu. Ta võiks hakata seda veelgi jõhkramalt meid nõudma ja peale suruma. Mul oli üks tuttav, kes elas Afganistanis siis, kui oli Taliban seal võimul. Ta tõi väga hästi välja, et kui temal oli igapäevaelu tegevusi vaja teha ja ta ei tegelenud valetamisega sellel ajal, siis tuli usupolitsei ja ta sai peksa selle eest, et ta ei pühendanud oma aega ja ruumi sellel hetkel pühadusele, vaid hoopis tegeles tööasjadega ilmalike asjadega. Pühaduse konkurents tuli demokraatlikult või äärmuseligioossena sisse. Ja selle ohu taga võiks öelda ongi miski, kus võibki öelda, et ühel ajastul sai ilmalikul elul see, mis tahab, et noh, ikka toit oleks laual, elu läheks hästi, et siin maailmas asjad areneksid ei ole, ainult et nõuab mingit püha nähtava taga olevat austamist või sellega kontaktis olemist. Ei. Ma tahan elada seda elu, ma tahan, et see nähtav ka areneks, et sellele aega kulutada, sellele aega pühendada ja hakkab peale üks selline aspekt, mida me nimetame, võiks öelda ilmaliku võidukäiguks. Ja ilmalik maailm hakkab protestima vastu pühadusele. Ta hakkab protestima pühadusele vastu ja hakkab nõudma oma vajaduste rahuldamist ja hakkab nõudma oma kesksust. Võiks lausa välja tuua Rotterdami Erasmuse siin, kes juba keskaja lõpul kaebles ütles, et mis te siin kogu aeg räägite ainult pühadest ja jumalikest trantsendentsetest asjadest, tegelegi inimesega tegeleda inimese tavaeluga sellega, mida ta elab. Need kaks tundusid olevat konkurentsis konfliktis ja tegelikult see muutus, mis hakkab juhtuma pühadusega ja miks tegelikult ka meil tänapäeval paljud on välja toonud pühadus, on sootuks ära kadunud, teda ei ole enam. See pühadus on ära kadunud selle tõttu, et kui te mäletate käänamstonki kontseptsiooni Michos ja loovus, kaks asja olid eri punktides müüdiga, tegeldi läbi allegooria läbi sellise pildi taga räägiti läbi sümbolite ratsionaalsusega läbi loogika. Aga alates 12.-st sajandist hakkab Euroopas toimuma üks muutus ja ratsionaalsus hakkab tulema ja vallutabki lõbuks kõik ära ja ma nimetaksin seda Aristotalismiks. Platoni kontseptsioon kui selline või platonism läheb väga hästi kokku, müüdi aspektiga. Platonistlikus kontseptsioonis on meil mateeria nähtav maailm, aga selle taga on alati ideed ja asja olemus seisneb alati idees. Ma ei saa kunagi ideele lõpuni lähedale ja asjas endasse ei peitu, mistõttu ma võin alati diskuteerida selle asja üle, aga mitte kunagi jõuda asja olemuseni läbi tema uurimise, sest asja olemus ei seisne selles. Aga Aristoteles ütles, mida ta mõtlesin, et ei asja olemus seisneb temas. Minge ja saage teada, mis on asja reaalsuse, kasutage selleks ratsionaalsust, mis Aristutalism ütleb meile mateerias ja kõigest, mis me näeme, selles peitubki tema tõeline vägi, tõeline olemus ja tõde. Mistõttu ägongi kraana välja toonud, siis inimene hakkas seda ükseks sassi ajama. Loogika, loovus ja ratsionaalsus oli see, mida me hakkasime kasutama maailma mõtestamiseks, pühaduse mõtestamiseks ja võibki öelda, et sedasama teise aastatuhande Euroopa hakkabki seda aina rohkem sisse tooma ja pühadus sellega jääb sinna müüdi rajooni. Ja kui te natuke mõtlete, mida tähendab müüt meile tänapäeval, siis müüt ei tähenda ühte sümbolistliku lugu, vaid müüt tähendab asja, mis ei vasta tõele. Ja selle tõttu ka müüd selliseks ratsionaalses kontseptsioonis muutubki ja võiks öelda sellises tugevas loomuses, mis hakkab üritama mõista nüüd kogu maailma ka pühaduse poolt läbi ratsionaalse elemendi ajabki lõpuks sassi ütleb. Kuule, aga teda ju ei olegi siin. Ratsionaalsus võtab üle, hakkab seda kahtluse alla seadma ja lõpuks ei leiagi teda. See oli ka põhjus, miks iidsel ajastul nende kontakti ei tahetud lubada sest on eri meetodid eri asjadele lähenemiseks. Ja võikski öelda, et me näeme seda ka tänapäeval inimese võimetus mõista ka mütoloogilise tekste ja tõesti näha nende taga kui mööda panekut, kui valesid jutte. Kui miski, mis ei vasta tõele, ongi see, mis on viinud ka allakäiguni tegelikult pühaduse ja kogu selle pühaduse kontseptsiooni mõistmise siis me näeme seda tegelikult suuresti vaid läbi ratsionaalse prisma, mis on tulnud ja mille võidukäik tegelikult on hakanud aina rohkem arenema ja ka meie ajastuni välja võiks öelda, võimutsema ratsionaalsusega koos käib kaasas ka meie inimvõimekuse kasv. Ma toon teile need aspektid välja, et te mõistaksite, kuidas tegelikult pühaduse tundmus hakkab jalgu jääma. Inimvõimekuse kasv oli jälle nähtus, kus vägi tuli meile. Inimvõimekusest saab vägevaks juba inimene ja mitte enam see väline, millega ta ennem niivõrd huvitavas suhtes oli seda väge, mida ta tundis, ta tunneb, et nüüd mina olen vägev ja tekkiski huvitav enesekesksus, tekib huvitav dominants maailma ja selle asjade üle. Kui algselt inimene tunnetas, et vägi on temale allikaks, siis nüüd on tema selle väe allikaks. Foierbach toob huvitavalt hästi välja sedasama tundmused, pöörab selle tagurpidi ja ütledki, et mitte jumal ei ole inimeste oma näo järgi loonud, vaid inimene lõi jumala oma näo järgi. Ärge võtke jumalaid ära või jumalate ära, lihtsalt teadke teie olete tema allikas, tema looja, mistõttu inimene saab äkki keskpunktikohale pähe ja võimu endale, mis ennem oli justkui kuskil tagaplaanil mujal. Inimene näiteks ei näe enam loodust või metsa, nii nagu ta seda kunagi nägi. Loodus, mis oli temale, mille taga oli see hingestuse vägimistega, toitis ja andis talle, millest oli mitte sõltuvus sees, aga millest oli sõltuv selles väes, mis nüüd juhtub, see muutub hoopis kategooriaks alamkategooriaks tema all. Mida või mis taandatakse kõigest laohooneks minu vajaduste tarbeks, seal puudub pühaduseelement, see minu tarbeks vajalik kasutada. Ja selles metsas või selles looduses ei ole enam pühadust ja selle tõttu paljud võib-olla ei saagi aru, mis toimub, kui mõni usuhull läheb ütlema, et miks sa siin rüvetab metsa. Mul on vaja minu praktiliseks argipäevaeluks raha teenida. Mul on vaja seda ilmalikku elu elada, seda arendada ja selle tarbeks on see ju õigustatud kaks poolust, teine aspekt, mis tuli inimvõimekuse ja arenguga. Mängum kriitika. Meil on tugev kriitikameel arendatud koos ratsionaalsusega välja. Ja me hakkame seadmu ratsionaalsus alusel kahtluse alla, väga palju asju. Võtame pühad tekstid, vaatame, mis siin ei ole ju mitte midagi. See on ju kõigest üks mull, mis on kokku aetud. Siin ei ole mingit püha, me seame kahtluse alla. Me oleme päris kindlad endas veendunud oma võimekuses seda teha ja kriitika sekkub pühadusealale ja mis ta teeb, ta teeb pühaduseteotust. Ta teotub, pühadus, seda kaitse alltaks hakata kaitsma ei saa, sest meil on sõnavabadus. Et sõnavabadus saaks olla, tal peab olema võimekus kritiseerida ehk teisisõnu, teha pühaduseteotust, muidu ei ole sõnavabadust. Ja selle tõttu Charlie Hebdo näide on siin selles olemas. Ühtede jaoks on sõnavabadus see väärtus, see aspekt, mis peab seda kriitikat tegema teistele, sest sekkub nende pühaduse maailma ja nemad oma äärmuses teevad siis lõpuks seda, mida nad teevad, kaitstes oma pühadust. Nii et me näeme tegelikult huvitaval kombel, kuidas kogu see aspekte konfliktsus suureneb kriitika kõrval. Olgem ausad. Me ilmalikustume aina rohkem ja selle tõttu viimase 100 aasta jooksul on peaaegu kõik sotsiaalteadlased ja filosoofid suures osas välja toonud, et eks see pühadus koos selle religiooniga ajastute unustusse vajub. Sest et ilmalik elu on nüüd keskpaik, ei ole enam püha maailm ja ilmalik maailm, vaid nüüd, ilmalik, peab nõudma revanši, ta peab tulema saama keskpunktiks, sest see masti pühadusi hakkas ahistama oma asjadega nõudma liiga palju ruumi ära. Ja ilmalik tuleb ja ilmalik maailm areneb, ta on kiire. Meil ei ole isegi enam aega, et pühadusega tegeleda või sellesse suhtuda, sest ilmalik elu nõuab oma tähelepanu endale. Ta nõuab oma arengule kaasas käimist. Ta nõuab kõige sellega koosolemist ja keegi on hästi öelnud, et meie küla sellisel määral pead saama paremat toitu täis. Meie laut peab saama veel kvaliteetsemaks, veel paremini, tehnoloogiliselt arendatumaks mistõttu inimene oma igapäevaelus tahab tegeleda selle ilmalikuga, see on tema keskpunkt ja kui aega jääb üle, siis võib-olla ka pühaga. Aga veidral kombel pühadus ei jätnud oma revanši välja toomata ja mis meil tegelikult on hakanud toimuma, pühadust hakatakse aina jõulisemalt nõudma tagasi. Ainult et mitte sellel viisil, nagu meie tahaks, et meie armas pühadus seda tagasi tooks. See pühadus, mis praegu nõuab endale ruumi tagasi, tõesti, just nõuab seda tihti vägivallaga, fundamentalistid rahvuslased, kesiganes äärmuskonservatiivid, Nad ütlevad, et aeg on ilmalik, maailma keskpunkt lükata kõrvale ja hakata tooma aina rohkem pühadust. Taas sisse. Nimetataksegi seda pühaduse revanš, mis hakkab tulema nõudma. Sa pead taas tundma hirmu selle ees, mis on olnud kartust ja ligitõmmet. Sa pead tundma, et on kõige taga ja pühendama aega sellele. Ja 20. sajandi lõpp on meie ajaloos üks hea näide olnud sellest, kuidas seda on tehtud ja kuidas seda ka edasi tehakse. Ja selle tõttu võikski öelda, meil olemegi konfliktitsoonis. Ühed kaitsevad pühadust, nõuavad, et tuleb kaitsta neid pühasid väärtusi, mis meil on hooned, siis perekond, riigi sümbolid. Me peame kaitsma neid. Me peame aina rohkem neid väärtusi sisse tooma ja teised, kes tahavad liikuda ilmaliku eluteel edasi. Vahet ei ole, kumb konfliktsus mõlemal sees. Pühadus, ja profaansus on läinud konflikti Need, kes rõhutavad ühte, need justkui põlastavad teist, olgu ta siis rõhutades ilmalikku või pühalikku. Nii et meil tekib üks selline konfliktsus, millest justkui tundub, et üle ei saagi, on, on tänapäeval lülitatud kuidagi päästa seda pühaduse aspekti. On üritatud, mõtlesin, et äkki me leiame veel midagi, mis meid hämmastama paneks, mis tekitaks seda tundmust. Mõni on, mõtlen, et äkki tooks universumi siis, siis on ju suur ja mõistetamatu äkki muudaks selle pühaduse keskseks punktiks, äkki see aitab meil pühaduse tagasi tuua. Aga see konfliktsus ei aita kaasa, sest konflikt paneb alati protesti looma ja ma arvan, et see meie traditsiooniline kontseptsioon pühadusest sellisel määral, nagu me teda näinud oleme, ehk ongi oma aja ära elanud, ehk see pühadus sellisel määral, mis nõuab endale oma ruumi aega ütleb nüüd loovuta oma igapäevaelu, mis hakkab peale tulema, domineerisid, mis nõuab meilt hirmu, mis nõuab dualism ja dihhotoomia, et selle kõige kahe vahel see ajabki lõpuks inimese närvi ja tekibki konfliktsus, tekibki protest. Kuidas sellest lahti saada, mida me peaks tegema, või lähedki edasi valimegi, kes valib pühaduse poole, äkki saame selle ilmaliku poole lõpuks maha löödud ja teine valib ilmaliku poole, äkki saame ikkagi selle pühaduse kamara jura välja selle umbluu, mis tuleb justkui sisse, üritab mõtestada, mis mõttes mõtestada ja tegelikult sellest samast kontseptsioonist. Ma pöörduksin kõikide konservatiivide Tracitsionalistide heaks ja rõõmuks. Ma ei pöördu oma selles vaates praegu pühaduse näol ja selle uue kontseptsiooni näol mitte mingitesse moodsatesse nähtustesse, vaid ma pöördun tagasi aega ise ja üritan sealt leida ühe mõtte, mis võiks anda pühadusele täiesti teistsuguse nägemuse, kui tal praegu on olnud. Ja see, kuhu ma pöördun, kristlus bioloogina olles saanud seda uurida, on seal tulnud välja päris huvitavad aspektid. Kuigi võiks küsida, et noh, Kristusse ju läheb sinna, sama taju on ka pühaduses sedasama konflikti poole peal. Kristjan, need suure tõenäosusega valib selle pühaduse aspekti ja protestib ilmalikkuse vastu selle maailmakesksuse vastu. Vaim on parem kui teeria ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja võime ka öelda, et kristluses on ju kõik need elemendid samamoodi olemas. Ainuke, kes on püha jumal, püha püha, on issand Sebaoot, nagu ütleb vana testament, tema on ainuke jumal, kõik muu, profaan, ilmalik maailm ei ole püha, ta ei saa midagi endale nõuda. Kristus on ka olemas, õiged pühakud, patuseid ja rõvedad inimesed on olemas, justkui poolused panustad sellesse samasse konflikti. On ju olemas ka pühad kojad, pühad päevad, pühad aed, mis kõik nõuavad endale sedasama pühadusele oma ilmaliku elu ohverdamist ära andmist. Aga vaadake Kristuseganiks, paradoksaalsest. Paradaksuaalsus on see, et kristlus algab tegelikult ei rohkem ega vähem kui ühe pühaduse teotusena. Kristlus on pühaduseteotus ja kui me vaatame Kristuse enda lugu, meil Kristuse uus testament on täis lugusid tegelikult kristus teotab pühadust otseses mõttes. Ja kui me nüüd ilma täiesti naljata ütleks, siis tänu sellele, et aga risti löödi surmaotsus oli alla kirjutatud tänu sellele, et ta teotas pühadust. See süüdistus on talle näkku kirjutatud, see on kõikjal kirjas. Ja milles siis seisnes tema pühaduseteotus? Mis asi oli siis see, mis reedefineeris justkui kogu selle kontseptsiooni, kuidas me oleme püha tundnud ja näinud. Ja ma võib-olla tookski siin ühe huvitava elemendi välja Kristuse enda elus ja loos me tegelikult näemegi, kuidas ta toob ühe transtendentse tasandi siia maailma. Ja kui me vaatame uuest testamendist, me näeme, kuidas ülempreestrid lähevad närvi selle peale, kui üks mees nimega Jeesus Kristus seisab nende ees, ütleb, pange tähele, te saate nägema inimese poja seisvad jumal isa paremal käel. Oo, mis mõttes Sa oled tavaline inimene, liha, mateeria ja nüüd sa oled trantsendentsuse ülima vähe Parema käe peal seisad, kus sa saad asju nii kokku tuua. Kristus oma pühadetootega muidugi jäänud seal seisma, ta ütles veel, et kõige pühamast püham tempel lammutatakse maha ja lubas selle kolme päevaga üles ehitada. Mis jutt, see nüüd on ju püha koht, mis on maha lammutad sellest. Ja siis ta tuleb hingamispäeva juurde sabat. Eks pühapäev ei tohi mitte midagi teha, seal tuleb kuulutada, pühendada vaid pühadusetegevusele, mis nõuab oma aega ja kohta ei, tema hakkab imetegusid tegema, et ta rikub kõik ära. Ta rikub pühaduse. Ja siis ta ütleb veel sellise asja, et mitte inimene ei ole hingamispäevale, vaid hingamispäev inimesele Ühendus justkui, et mitte inimene ei ole pühaduse jaoks, vaid pühadus on inimese jaoks tema teenimiseks. See hakkab juba täiesti käest ära minema tegelikult kogu selle traditsioonilise kontseptsiooniga pühadusest ja ärme jää üldse siingi seisma. Mida kristlus veel edasi teeb? Kellega ta läbi käib, prostituudid, röövlid, tõrnerid, aferistid, vargad, patused, kogu rüve seltskond. Ja me näeme nendes lugudes, kuidas ta läheb ja võtab ise. Eks see ma tooksin siit kõrvalt välja Jeesuse Kristuse näol on tegemist sellesama pühadusega, mis tuligi ju maa peale kristlikku teoloogiat, mõistes tema ongi see kõige Tronsententsematest kõrgem pühaduse vägi, mis tuleb ja hakkab liikuma, ruumidesse emis, ruumidestada, liigub, ta läheb ja ööbib mingi patuse mehekojas, mitte pühakojas. Ta võtab oma aja ja pühendab selle kõigele rüvedale, läheb nende juurde ja see on liig mis liig. Kogu pühaduse traditsiooniline võti on rikutud inimene liiga kaugele ja kõrgele viidud pühaduse juurde, pühadus, liiga madalale toodud rüveda juurde. Aga mis asi siis oli see, see aspekt, mis pühadesse siis selline oli, mis sellist meelevaldsust tegi. Ja vaadake, Kristus muutis ära selle kontseptsiooni, kui ennem rääkisime, pühadus, oli vägi, mis oli niisugune noh, ei osanud päris tunnetada, mis vägid on hirm ja ligitõmme ja lingi võimas värk. Siis kristlus tuleb, ütleb, et pühadus On armastuse vägi ja see on midagi, mille peale ehk me keegi pole mõelnudki. Seesama vägi seal taga, see hirmutav aspekt, mis tundus äkki ree defineeriks, pühaduse ümber armastuseks, pühadus kui armastuse vägi. Ja on ju ka Kristuse põhiõpetus, tegelikult võiks võtta kokku sellesama lausega, et armastage oma jumalat ja oma ligimest nii nagu iseennast. Jumal, kes ise ongi seesama armastus, tuleb ja ühendab ennast inimkonnaga kogu maailmaga kogu langenud maailmaga ja võtab selle enda peale, ta võtab selle nende teenida. Aga ta teebki teda selle tõttu, sellepärast, et see pühadus, millest siin räägitakse, on midagi väga teistsugust. Ja see on armastuse pühadus. Ja vaadake, armastuse pühadusega ongi see asi, et Need, kes on justkui eetilised pühad õiged, ei tundnudki seda pühadust ära. Ja võiks öelda, et see pühaduse kontseptsioon, mis eeldab õiget riitust, eraldi eetilist, puhtust, hierarhia, püha korra ja valitsemisaustamist, see ei lähegi selle alla ka meil tegelikult jääb tihti pühadus armastuseni märkamata nagu jäidega paljudel variseridel ja paljudel ülempreestritel, märkamata selle pühaduse, laseme mööda, see nagu ei huvitagi meid. Aga milles seisnes pühadus või ka pühaklus ja võib öelda, et selle pühaduse tunnevad ära needsamad vääritud inimesed justkui seesama rüve, kellega see püha ei tohiks jumala eest kunagi kokkugi puutuda, rääkimata nende juurde minna. Ta tunnebki selle pühaduse ära, sest need inimesed on võimelised armastama, nad on võimelised elus nägema, nad otsisid armastust elus, seda oli puudu neil paljudel Neil ei olnud puudu seda, seda eetiliselt ja seda pühaduse õige riituse nõudmist, seda oli nilbelt kohata täis, aga neil oli puudu armastusest. Ja selle tõttu nad olid tundeliselt valmis seda nägema, vastu võtma, nad olid ennast ümber programmeerinud viisil, mis tundis selle ära ja seetõttu, kui Kristus tuli, tundsid ära, see oli pühadus nende jaoks. Ja nad võtsid selle vastu ja nad peegeldasid seda, ehk siis said endale võimekuse armastada, teisi, anda seda edasi. Ehk siis tõlgnerid patused prostituutide röövlideks. Kõik, kes Kristuse kaugele võitsid, olid kaugel eetilisest puhtusest ja moraalsest voorusest kuid neil oli armastus ja alandlikkus. Ja päike, võtmesõna siin või võtmevalem, see oligi see, mis Diginat pühakuks. Kui keegi küsib, mis tähendab olla pühak või mis on pühaku definitsioon, siis see definitsioon ei ole, ma ei ole pühak, see tähendas, et noh, ma teen ka vigu elus. Siin ei ole eetikavoorus, et sellel ei ole pühadusega või pühatusega mitte midagi pistmist. Võimekus armastada ja armastust elus näha, see on see, mis teeb pühakuks ja kui me nüüd natukene vaatame, miks või mis siis nüüd hakkab juhtuma nüüd kui me nüüd äkki pühaduse Alse sakraalne, see püha hakkame nägema armastust ja ma võib-olla tooksingi siin välja selle huvitava aspekti, et armastus vääna, mis ta nüüd tegema hakkab, tegelikult hakkab tegema kõike suht vastupidiselt selle pühadega, mis on meie traditsioonilises kontseptsioonis pühadus ja mis ta teeb, armastus otsib alati osadust. Ta otsib alati ühendamist, suhet, kontakti, see on see kontseptsioon, mis võtab ära selle dualismi, selle dihhotoomia, ta ei ütle, et ole eraldi, vaid ütleb, ma tulen sinu juurde, tahan olla sinuga koos ja tahan olla sinuga igas päevas, ma tahan sinuga suhet. Armastus ei hakka kunagi tihotoomilised lahutama, vaid ühendab nüüd kui pühadus on armastus, siis tema kontseptsioonist ta tahab kõik kokku tuua ja võibki öelda, ta tahab olla meiega iga päev, mitte ainult pühadel päevadel, pühadel hetkedel, vaid igas momendis ja hetkes. Ja kristus ütlebki sedasama ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni opa seesama pühadus, see trance nende iga päev ajastu lõpuni ei ole, hetkel aega ei ole, ma olen ainult selles kohas teiega sellel hetkel totaalne ümbervaatamine sellest, kuidas me võiks pühadust üldse tunnetada või mõista. Ja teine huvitav aspekt, mida me näeme armastuse kui pühaduseväel. Ta ei nõua endale mitte midagi, ta ei nõua hirmu, ta ei nõua enesekummardamist, vaid ta tuleb ja teenib. Ta on alandlik. Ta loobub iseendast ja ta ei nõua mitte kellelegi allutamist endale. See on väga sõbralikke, pehme pühadus, mis ei taha hirmu ja võiks öelda, et siin on väga hea välja tuua ka apostel Paulus, kes toobki välja, et uuest kontseptsioonist pühadusest ei tunne või ei näe, me ei ole enam jumala ees või selle pühaduse ees orjad, nagu me varem olime, vaid nüüd me oleme sõbrad, pühadusega on aeg sõbraks saada ja see sünnibki vaid siis, kui pühadus on armastus, väga teistsugune kontseptsioon. Kui pühadus tuua meile armastusena, siis ta sulatab meid, meie kangekaelsem ja kõik muud asjad loomulikus kombes, üles. Mõni võiks öelda, et majaarmastus küll, et aga kust see trantsendensuses ja et ma võin ju armastada ilma trantsendentsuseta ka ilmalikud lihtsalt armastan ja ongi kõik, mul ei pea tekkima mingi pühaduse tunnus siin. Aga siin ei olema sellega sooduski nõus, vaadake, armastus on niisugune asi, mida justkui mõni võiks öelda ju, et ei ole olemas. Armastust ei ole tegelikult olemas, mitte keegi ei ole surnud ratsionaalselt seda purki panna, ära tõestada, õhumolekulide vahelt leida, ütleme et love is in the air. On ta siis seal, kus ta on säsi ta on. Ja ongi see sama aspekt, et tegelikult armastus tahab ka usku, ta tahab tunnist, tahab tema leidmist ja ma arvan, need, kes on pühendanud oma elu pühaduse, armastuse otsimisele ja selle nägemisele Nad hakkavadki seda nägema sedasama metatasandil, sellesama hingusena, mis hakkab mõtestama kõike ja mis on suurem kui kõik. Ehk siis teisisõnu ei ole võimalik armastada, ei ole võimalik ja ma rõhutan, seda ei ole võimalik armastada, kui me ei pane selle taha usku. Kui me ei näe armastust suuremana on ta siis perekonnas, ligimeses, ühiskonnas, kus iganes, kui armastus seal taga ei ole. Ja armastus ei saagi seal taga olla, kui meil ei ole usku, nii et ma võiks öelda, et armastus loob loomulikult selle trantsendentse tunde, sest ma pean kasutama oma usku ja võikski öelda, et uskumise selles, et see on olemas üldse. Ja ma pean oma empaatiat ja võiks öelda ka kujutlusvõimet kasutama, selleks, et tunda ära näha armastust, sest ma võin kõndida elus ringi, nii et ma ei näe mitte kuskil armastust. Aga ma võin näha teda kõikjal, see vajab usku. See, kes armastab väga palju, seega usub väga palju, muidu ei saa ja selle tõttu ma usun, et need, kes väga armastavad ja väga armastust otsivad, neil tekib seesama avatuse tundmus nii või teisiti ka trantsendentsusega mõtestatusega ja neil kaob ära see enesekesksus ja võiks öelda, et inimene, kes armastab ta, naudib oma väiksust, ta ei pea olema suur ja kõige keskel ja selle tõttu ta tunneb, kui suur on kõik tema ümber. Ta on vaba selles aspektis ja võiks öelda juba Göte ütles, et mitte, see ei tee meid vabaks, mis on meile allutatud võimist madalam, vaid just see, kui me tunnistame, et miski on neist üle Mihkemist kõrge ja armastuses see tundmus tekib loomulikult. Ja kui te natuke mõtete me rääkisime enne Armstrongi myyphoses dioloogosest, kuidas me räägime, mis keel on see läbi mille me väljendame armastust, ratsionaalsuse, geel, teaduse, analüüside keel või on see müüdi keel, poeesia, armastus on samuti justkui jääb kuskile, transtendents ei saa lõpuni kätte, teda ta jääb kättesaamatuks. Ei jäägi muud üle, kui tuleb müüdi keeles hakata rääkima, temaga tuleb sümbolite keeles. See on ainuke võimalus üldse temaga suhestuda näha, muidu ta kaob ära. Platonism on see suhtumine, kuidas tegelikult armastuse suhtlemine ja mitte Aristotelisest me ei lähe, me ei saa teda kätte, ei pane purki ära. Ja kuidas me veel armastuses käitume. Riituse keeles žestid, me käitume, meil on erinevad siuksed, sümbolid, mida me kasutame, et armastus tunnetada, väljendada, seda edasi anda. Nii et ma ütleks, et armastus läheb vägagi sellise trantsendentse pühadusega ühte paati suuresti. Ja tegelikult, kui me vaatame natukene seda kontseptsiooni lähemalt, siis tõesti kristlased, kes seda pühadust näevad, kes justkui jumalad kusele pühaduse kõige mõtestatus näevad oma igapäevaelus siis tegelikult toimubki tänu sellele, et me oleme ümber reedefineerinud pühaduse Apostel. Pauluse kirjast heebrealastele öeldakse, et seesama pühamast püha paik, kui tohtis kord aastas vaid üks inimene minna, ütlebki, et nüüd tänu Kristusele on see paik meile kõigile tehtud avatuks me kõik võime sinna sisse minna ja permanentselt see on ka täielik pühaduseteotus muidugi, mida Pauluse kiri heebrealastele välja tood sinna pühamusse paika kõik korraga. Ühesõnaga kõik on kutsutud, see ei ole enam elitaarsetele, see on kõigile ja aspekt, mis siit veel edasi läheb või mille võiks ka välja tuua, ongi see, et on iga päev olemas ka meie isa palves öeldakse meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, vaadake, kui igapäevase tuleb see igapäevane leib, ei ole see nisu või teravili, toode. Kreeka keeles on seal sõna tonaartoni, moondoni bioossion, mis tähendab olemuslikku leiba, olemuslik leib. Kristlikus kontseptsioonis ongi seesama vaimne ja füüsiline koos. Koos käivad ja ta on iga päev igas hetkes iga punkt, iga koht võib-olla püha, iga päev, võib-olla püha kõik ruum, võib-olla püha Maximus Usutunnistaja kirikuisana toobki huvitavalt välja, et mitte ainult kirikukoda ei ole püha, vaid kogu universum saab olla püha, sest see on ruumikasutus, kus me anname pühaduse. Talle võikski öelda, et see armastuse aspektis pühadus tuleb meie juurde on meie kõrval ja meiega iga päev. Ja võibki öelda, et pühadus ilma armastuseta, selle võib Kristuses ära visata. Aga kuigi ma rääkisin teile võib-olla kristluses, siis tegelikult saame sedasama kontseptsiooniga oma elus. Isegi kui me ei ole usklikud rakendada täpselt samamoodi meie ajastul, kui pühadus justkui hakkab kaduma ja sellel on kuulutatud lõpu, võikski öelda, et ja mina usun seda, et seesama võimekus ja näha armastust on see, mis toob pühaduse tagasi meie maailma, jääme ellu. See tuleb tagasi siis, kui me hakkame seda harjutama, seda praktiseerima hakkame otsima seda igas päevas nägema. Hakkame muutma oma meeleseisundit. Etnega, seda näeksime. Kui ma olen oma kogukonnas, olgu see kogukond Eesti või mis iganes ja ma ei näe selle taga armastust, ei suhestu sellesse armastusega, siis sellel ei ole ka pühadust, need, ma usun, kui inimene suudab võimekuse luua, armastada, siis see pühadus tekib loomulikult sinna. Ja muidugi igaüks meist saab siis seda armastuse ampluaad viia sinna, kuhu tema Endu usk või, või enda võimekus seda lubab viia. Kas ta tahab seda tunnetada, oma pere najal praktiseerida, rakendada seda seal harjutada kõrgemates sfäärides looduse universumi või minna kas või jumalannat, mis on absoluudis, seal ei ole vahet, armastuse side peab igal pool olema ja pühadust, me tunnetame siis kui inimene suhestub pühadus, viga jumalasse, mingisse kui nähtusesse väes ilma armastuseta, siis ei tule ka seal seda tõelist pühadust välja. Minu soovitus, tere kõigile tegelikult ongi, et. Me kõik nagu mõtleme, et võiks seda pühaduse tunnet kuidagi tunda ja, ja tegelikult järgmine kord kirikusse näiteks lähete, noh, ütleme, et see on pühakoda, eks jõulude ajal ikka käime seal särgi lihtsalt minge sinna neutraalsete kõrvaltvaatajatena lihtsalt olen ja vaatan nagu muuseum, mingi tegevus siin käib, vaid hakake genereerima armastuse suhet sellega, mis seal toimub. Kui te loote selle pildi ette, siis te tunnete seda pühadust seal samamoodi, kui ma lähen metsa või loodusesse, mõist kõnnin läbi sealt. Ma olen lihtsalt neutraalne vaatleja, mind üldse ei huvitagi tegelikult, mis seal toimuma ei suhestu. Aga kui ma panen selle armastuse pähe, uskuge mind, seesama metsa, see kõik, mis seal on, hakkab saama seda pühaduse efekti juurde. Ja sellisel määral usunget armastuse näol on tegemist pühaduse võimendajana. Armastus, võib-olla see vahend läbi, mille me ka tegelikult pühadust hakkame aina rohkem nägema ja mis sulatab üles meid ka meie igapäevaelus, ehk siis ärge laske pühatusel oma elust kaduda vaid tänu sellele, et teie igapäevailmalik elu võtab justkui kõik küla ja teil ei ole lihtsalt aega ega jaksu enam tegeleda pühadusega sidukese, oma igapäevaeluga. Ja uskuge sellesse ning laske sellel ka oma elu muuta, sest elu täis pühadust on elu täis armastust ja elu täis armastust ongi elu täis pühadust, see on maailmavaade, mida igaüks meist tegelikult saab samm sammu haaval aina rohkem arendada ja praktiseerida. Teoloog Tauri tõlkkt kõneles teemal pühadus. Loeng on salvestatud festivalil Eesti muusika päevad käesoleva aasta aprillis. Muusikat tegi Robert Jürjendal, Raadio ööülikool tänab koostöö eest Eesti muusika päevade noortefestivali mini-EMP ja Eesti teatri- ja muusikamuuseumi. Saate panid kokku Külli tülid jälizetterilt. Raadioteater 2018.