Ööüli. Kool. Kui arvestada, kui palju Soomes mets oli ja kuivõrd, et on Põhja-Soome Eestist hõredamalt asustatud, siis loomulikult enne seda oli seal täiesti puutumatuid metsi, kus pentiling oli ka käinud ja tema sõnul sulasse kõik nagu unenägu või sulavõi, kadus ühtäkki väga kiiresti. Koole. Ö-ülikoolil on külas looduskaitsja Rein Kuresoo loengus pealkirjaga pentilingola Etko fašism räägib ta. Tuntud Soome kalurist ja keskkonna filosoofist. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. Kuigi penti Lingolo mõtted on mul peas tiksunud 90.-test Sestsaadik ei olnud nad vahepeal seal peas väga aktiivselt papinaaltena kuskil kukla taga. Ja mind pani Lingola mõtete poole tagasi vaatama uuesti just nimelt see Eesti metsade ümber toimuv ja metsa diskussioon. Sest pentiling olla mõtted Soomes. Kindlasti said tõuke just sellest väga põhjalikust metsadel aastane Sist, mis soomes hakkas peale tunduvalt varem kui Eestis ja on siiamaani kestnud äärmiselt tõhusalt. Need koguse Soome metsad on tõmmatud õli tõhusasse puidutootmise, kond meiereisse, kus ei ole mingit halastust, seal on omad eripärad, muidugi ka Soomes ei ole, riigimets on näiteks niipalju kui. Meil on ja seetõttu on metsade kaitse alla võtmine märksa raskem kui Eestis. Tollal, kui Lingola jõudis minuni, töötasin ülikooli zooloogiamuuseumis praeguses loodusmuuseumis ja õige pea, siis me tegime Eestimaa looduse fondi ja ma sain selle juhatajaks, nii et mul ei olnud, et Nõukogude liidu ajal võimalus eriti välismaal käia. Ma käisin korra Prahas ja olin öelda Snoi. Ja see soomes käimine algas sealt, kui ma olin ülikooli loodusmuuseumis. Ja pärast seda Eestimaa looduse fondis. Mul oli suur patakas suomen Loonto ajakirju ja mulle tundus, et Soomes on loodus märksa suurem au sees kui meil. Selle eest võideldakse väga aktiivselt ja kaitstakse tunduvalt tõhusamalt ja mind tabas suure šokina see, kui ma esimest korda Soome läksin. Coli väga mitmekihiline. Sest esiteks Nõukogude liidus üles kasvanud noormees, kes oli harjunud siinse ainelise elu ja kitsikusega, sattus külluse ja ütleme otse priiskamise keskele. Ja teiselt poolt oli suur šokk, see soomes oli tollal kaitse all ainult 0,6 protsenti kõigist metsadest. Samal ajal on Soome Euroopa metsarikkaim maakirjade järgi, seal on siis 70 protsenti Die metsa Eesti üle poole kõrval ja Soome ise on seitse korda suurem kui eesti kogu sellel foonil. Kui ma sattusin lingulat lugema, siis ta, kogu see mõtteviis tabas otse naelapea pihta, nii et ma väga tugevasti sel ajal lingulast mõjutada tatud. Ja aitasin kaasa selles, et teda tõlgiti eesti keelde. Et need Lingola eestikeelsed tõlked jäävadki 90.-tesse aastatesse, on üks Priit-Kalev portsu oma kirjastatud raamat. Sissejuhatus 90.-te aastate mõtteviisi ja on natukene temast ta siis akadeemias, nii et nad ei ole võib-olla suuremat kõlapinda leidnud. Ja pikapeale on ta võib-olla siin sootuks unustatud, kuigi teatakse, et ta tuntud ökofašistina tema nimega võib lapsi hirmutada toda. Tollal jah, ma kirjutasin järelsõna nii ühele kui teisele. Ja need siis jõudsid Kappentilingulaga, et ma tundsin teda juba natukene varem, nimelt pentilingola oli väga tunnustatud ornitoloog. Ja ta osales Soome-Eesti ornitoloogiapäevadel kuskil 80.-te aastate lõpus. Seal oli väga põgus tutvus temaga. Aga hiljem ma olen paar korda tema juures käinud. Et talle tegi kohutavalt nalja see minu väljend tegelikult on pentiling olla heatahtlik mees, kes ei tee kärbselegi kurja. Kõigepealt eestikeelne väljend ise oli tema jaoks ääretult nalja hakkas, ta leidis väga vaimukas väljend. Ja ta näitas mulle kohe etama kõik kärbsepaberid ja ja ka kärbselõksu, kus siis, kui on punased kärbseseened, valmivad, kuhu ta pani punase kärbseseene ja pani selle laua peale kärbseid püüdma ja ütles, et teeb kärbsele kurje küll. Ta on ikka vahel ka inimeste peale väga, väga tige ja võib nende suhtes väga vastikult käituda ja ja ilmselt see nii ka on, et noh, ta on vastuoluline inimene. Ta on sündinud 1932. aastal üdini akadeemilisest perest. Ta isa oli Carlo Lincoln, kes oli Helsingi ülikooli rektor hilisem Soome looduskaitse ühingu, millest praegu saanud looduskaitseliit suunale loonud Soela liitu, selle asutaja ja esimene juhataja isa Carlo õpetas tuli koolis mõnda aega ja ta on muideks loonud esimese Eesti metsa tüpoloogia mis hiljem on asendunud siis Lõhmuse klassikalised ökoloogiaga. Ja pentilingula ise ülikooli lõpetanud ta juba esimesel kursusel nii-öelda põrus, lahkus ülikoolist sellepärast, et ta ei saanud piisavalt õues joosta ja mängida. See tundus talle nii kohutav. Ta peab koolipinki nühkima. Ja ta oli nooruses väga tugev patsifist, avaldas isegi ühe sellelaadset Pan Fleti, mis lõi päris suuri laineid kus ta räägib sellest, kui halb on ikkagi see, kui üks inimene teist tapab mis tahes vormis, aga ta siiski läks sõjaväetegevteenistusse, sest ta kartis asendusteenistuses, surutakse ta jälle kuhugi tooli peale istuma. Ta ei saa metsas käia ja väljas käia, värske õhu käes, see oli tema jaoks, sellele on niivõrd oluline. Ja temast saigi vaatamata sellele nii-öelda akadeemilise hariduse puudujääk. Täiesti korvas ilmselt kogu see keskkonnast siis seemetud akadeemiline õhkkond. Ja kindlasti ta haris ennast väga tugevasti eelkõige ökoloogia alal, sest ta läks tööle Olavi Hildeeni juurde, kes oli tollal ilmselt Soome ornitolooge kõige olulisem kuju nende suurte soome linnustikku rääkivate monograafiate autor ja v esimese selle suure suure lindu korja kaasautoriks oligi pentilingola. Ja hiljem tehti veel põhjalikum teos Puhjaland, linnud, väri, Kuvin. Seal oli autoreid muidugi rohkem, aga pentilingavale oli üks neist metali väga tunnustatud ornitoloogia siiamaani. Teeta süstemaatilisi linnuvaatlusi tähendab linnuloenduse kindlal marsruudil mistõttu tal on tohutult pikk andmerida Nendest muutustest, mis on teatud Soome elupaikades lindudega toimunud. Võib olla täiesti unikaalselt pikad. Aga alates 1959.-st aastast on ta olnud kalamees, vana ja vesi järves on mäemaakonnas ritva lähedal saiaks mäel. Seal elas siis tagasihoidlikust elab siiamaani, kuigi ta praegu enam ei kalasta. 85 aastaselt ma päris täpselt ei tea, kunas ta jättis kalastamise järele ja on elanud siis väga tagasihoidlikku elu aineliselt. Et see kalamehe elu soome ühel sellisel järvel kindlasti on päris raske. Pealegi, ta ei ole kasutanud selliseid traditsioonilisi turundusvõtteid kalade müümiseks vaid ta käis neil alguses müütamas tuttavatel kokku lepitud inimestele ukselt uksele nii-öelda ja loobunud mingil hetkel autost ja liikunud ainult jalgratast Ta ja tõukekelguga ja tal oli hobune muidugi, millega ta käis järvel kalastamas talviti koormat välja vedamas. Aga siis jah, tavalise sõudepaadiga šõudnud võrke panema ja neid ära võtma, et selles suhtes päris karm elu. Ja kõige selle kõrvalt siis rajas ta 1995. aastal sellise fondi nagu lonal Berin säädio, mis looduspärandifond mis on kokku ostnud Soomes metsi. Ja praeguseks on siis kokkuostetud, metsade pindala on juba üle 1000 hektari. Ta ise annetas sinna siis alustuseks 250000 Soome marka mis põhiliselt on tulnud tema loengutegevusest ja raamatute eest saadud raha, nii et ta, jah. Selles suhtes, kuidas ta on väga vähesega oma elus toime tulnud on ta väga suureks eeskujuks ja annab ta sõnadele tohutult palju kaalu. Sest kogu see roheline diskursus on ju tegelikult rääkima sellest, et, et me peame vähem tarbima ja vähem kulutama, aga vähesed saavad sellega päriselus hakkama. Linn on Soomes väga palju järgijaid ja on siis neid, kes on vabatahtliku vaesuse valinud. Vaba Estonian jõukus on omaette mõiste Soomes. Nende hulgas on põllu, harjaid ja permakultuuri vilja jõe taga on ka niisama Olesklejaid, kes abirahade peal püüavad kuidagi ja pudeleid korjates püüavad läbi saada ja nimetada slingala järgijateks. Selle ling olla mõtteviisi vaimse kujunemise taustaks oli sõjajärgne vaene Soome. Kui sõda lõppenud Soome oli lüüa saanud, siis pidi ta maksma Nõukogude liidule veel tohutult suuri reparatsioone. Need olid vist 300000 kuld, dollarit määrati soome reporatsioonil suurus peale selle veel noh, brekvereti väga palju soomelaevu, tehaste sisseseadet ja mida iganes. Et 1945 kuni 49 moodustasid need reparatsioonid 15 kuni 16 protsenti riigieelarve kulutustest, mis niigi olid väga väikesed ja kehvad pärast sõda. Ja 1950 kuni 52 veel viis kuni seitse protsenti, et naasis, läks kaubaks kõik munad, piim ja, või, aga noh, suur koormus oli masina ja laevaehitusel, mis noh, Soomes oli mingil määral arenenud. Ja loomulikult vaadati metsa poole, muidugi Venemaal oli metsa endalgi külluses. Ja liiatigi veel peale selle karjala omastav vist oli metsa juurdegi saadud. Nii et Venemaa ei olnud sellisest toorpalgist huvitatud, aga väärindatud metsa nii-öelda sai Venemaale müüa küll, aga Soomel oli vaja vaadata, siis tugevdada. Et igas suunas ja konsolideerida kogu seda rahvast kutsuda üles nagu nendest raskustest üle saama riiklikult, siis toetada tööd väga tugevalt metsandussektorit ja rasketööstust, need traumaräbalad Valmetite värtsilat. Et said siis kõik nagu mingisuguse väikse tuule tiibadesse, sellel ajal ja metsadesse tungiti ja üha kaugemale ja kaugemale ennetuse, puidu väärindamise idee et Soome hakkab sealt tulu saama, see kõik nagu tugevnes just sellel ajal. Ja kui need reparatsioonid olid makstud, siis kerkis ridamisi neid tselluloositehaseid Soome ja, ja tegelikult sisuliselt see suurejooneline metsade vallutamise plaan pandi paika siis selle reparatsioonide maksmise ajal kas niisuguseks kõigi loodusesõprade hirmuks õuduseks teoks saama just 50.-te lõpul ja kuuekümnendad, nii et siis toimus väga suur rünnak Soome metsade ehitati metsateid, kuivendati tohutult palju metsi ja isegi hakata tihti metsiv väetama ta Soome metsad on graniidil, nad on tunduvalt vähem viljakad maad, nende tootlikkus ei ole nii suur kui Eesti metsadel näiteks. Ja vahepeal oli siis kasemetsade väetamise idee väga tugevalt üleval ja jõuti tõesti selliste Kolgasteni, kuhu varem ei olnud üldse nagu metsatööstusega jõutud. Nii et kui arvestada, kui palju Soomes mets oli ja kuivõrd, et on Põhja-Soome Eestist hõredamalt asustatud, siis loomulikult enne seda oli seal täiesti puutumatuid metsi, kus pentiling oli ka käinud ja tema sõnul sulasse kõik nagu unenägu või sulavõi kadus ühtäkki väga kiiresti. Ja põhimõtteliselt on see üsnagi seesama, mida me praegu näeme Eestis, noh selle vahega, et me enne seda on küll kaitse alla võetud, siis veidi üle 10 protsendi Eesti metsadest, aga mida kaugemale Molock metsadesse tungib, seda enam võib näha, et see ei ole kaugeltki piisav selleks, et me võiksime iseennast rõõmsana tunda siin maal. Ja ka selleks, et, et paljud metsaliigid saaksid säilida. Ja siis olid tal mõistagi teatud vaimselt mõjutavad need rahal Karlssoni hääletu kevad ilmus 1962, üks ja Soomendati 1964. Noh, see maandus mingi pildi sellest ülivõimsast insektitsiidide eritist, DDD võtamisest, mis toimus tollal Ameerikas ja ka mitmetes teistes suurtes tööstusmaades. Ja võib-olla eriti oluline oli Rooma Klubi raport kasvu piirid 1972, noh, see räägib sellest, et piiratud alas piiratud ressursside juures ei saa toimuda piiramatu kasv, et see on iseenesest väga lihtne ja loogiline idee. Ja kui selle juurde mõelda suvalise organismi kasvu ja paljunemist, ühesõnaga nihukest populatsiooniökoloogia põhitõdede peale siis on selge, et see, mil määral inimene paljuneb ja maailma ressursse kasutab ei ole jätkusuutlik. Mikrobioloogiat tahavad oma igapäevatöös väga palju, ühesõnaga et kasvatatakse bakterikultuure Petri tassis siis kindlal. No see kool, noh, võib teha, niiet stereilitud toitesegu otse tass avatakse, korra pannakse kohe kinni ja sinna satub üksainuke kõnebakter ja see hakkab seal kasvama. Nelja-viie pärast on seal üks lõigukene selle agari peal. Ja see kasv on eksponentsiaalne alguses väike laiguke läheb see suuremaks, kahe-kolme nädala pärast on katnud kogu selle Petri tassi nihuke ühtlane mass. Noh, ma kujutan ette, et seal oli üksainukene liik, tal ei ole konkurente isegi ja siis teatud hetkel ta ei tarvita isegi ära, kogu seda söödeti, et vaid juba selle bakteri enda väljaheited hakkavad teda teiselt poolt tapma, nii et noh, see olukord mudeldab tegelikult inimese olukorda maakerale, et pärast seda, kui meditsiin ja natukene tõhusam põllumajandus on võimaldanud palju rohkematel lastel ellu jääda siis on maailma paljudes osades hakatud siginema nii kiiresti, et see meenutab täpselt sedasama protsessi, mis toimub seal Petri tassis. Ja teiselt poolt siis meie oleme, eks ole, sellest patust priid, Eestis ei taju. Ta on maailma keskkonnaprobleeme väga teravalt just seetõttu, et meil on nii mõneski mõttes läinud tunduvalt paremini, et meil on loodus tunduvalt rohkem ja ja meie mureks on see, et Eesti elanikkond ei kasva piisavalt ja selles nähakse väga kohutavalt suurt probleemi, mis meid seestpoolt sööma hakkab, õõnestab ja räägitakse, me peaksime kindlasti kohe hakkama ka väga palju tööjõudu sisse tooma. Ja nii edasi. Kindlasti oli üheks pendilincola mõjutajaks Albert šaitzer ja tema aukartus elu ees. Ja teiselt poolt siis ananassi süvaökoloogia, norralase ornanesin, mis pöörab selja senisele antropotsentrismile ja ütleb, et me ei saa kõiki maailma asju vaadata inimese seisukohast. Kõik olendid, kes siin elavad, on ühtviisi tähtsad. Ehk siis tegemist on biotsentrismiga. Et kõikide olendite elu ja eluõigust ja noh, kõne ökoloogilist rolli tuleb ikkagi hinnata võrdväärselt, et ei ole inimesel mingisugust eelisõigust. Kuigi Aarne näss on tuntud ka selle poolest. Ta võttis osa sellistest otsestest aktsioonidest, näiteks sidus ennast koos kolme Saimutada kaaslasega mardal forssani joa säilitamise nimel sinna kinni ja on mujalgi siis nagu otse astunud välja võimude vastu arendusprojektide vastu. Aga muidugi erinevad Lingolest ei ole kusagil vägivalda toetanud ega propageerinud, dekaling ollagi seda propageerinud ei ole, ta on seda pigem nagu moka otsast toetanud. Aga seal ongi nüüd päris suur vahe nende mõtlejate vahel, kes on, ütleme, filosoofid. Ma arvan, et see on professor, et need, kes on kuskil riigi palgal või mingi institutsiooni palgale institutsionaalsete mõtlejate ja kalameeste vahele. Et kalamehed saavad võib-olla öelda rohkem kui institutsionaalsed, mõtled, kes on paratamatult mingi tissi küljes kinni. Et niipea, kui nad lähevad liiga rajuks, siis piima voolselt tõsist katkeb ja nende ei ütle, mis tal on lõpp, niisamuti nende Rooma Klubi raportite või mistahes mõttekodade töö tulemustega, et nad on küll loogilised järjepidevad, aga kõik need järeldused on tihtipeale looritatud ja pehmendatud. Et nad mingil juhul ei oleks ehmatavad. Ja Lincoln siis praegu ta enam midagi ei kirjuta, 85 aastaselt, aga aeg-ajalt ikkagi ta tõmmatakse mingitesse intervjuudes, kus ta siis sageli kordab kõigi hirmuks õuduseks neid sõnumeid, mis on tema kõige raiumad. Aga tema peamised teosed on unelmad paremast maailmast tõlgete vaja. 1971 Toisin ajatelion päiva kerjasta teisitimõtleja päevikust. Ja siis rohelise liikuvuse sihtprogramm, mis ilmus 1986 ja eesti keeles 1995 peab ütlema seda, et jah, ling olla lähenes kunagi omal ajal rohelise liikumisele, aga põrkus sealt kohe tagasi, sellepärast et nimetas rohelisi idu sööjateks, kes maailma asjadest mõhkugi ei taipa. Ta pettus selles liikumises väga tugevasti. Sest noh, need programmid tegelikult programmid on kogu aeg olnud sellised, et tuleb vähendada, eks ole, fossiilsete kütuste kasutamist nii ja nii palju ja et tuleb taaskasutada paberit nii ja nii palju, et seisund väheneb. Puidukasutus ta ütles juba algusest peale, et puidu kasutus sellest mitte grammigi ei väheneb, et see lisandub ainult sellele taaskasutatavale paberile, et see ei ole mingi programm mida rohelised jutlustajad, kõne, lihtsalt üks lällutamine. Ja üldiselt see kestab siiamaani või tähendab, et kui ilmus nagu väike gene arvustust lingula kohta vikerkaares, ma ei mäleta, kes seda kirjutas, siis kasearvustaja kirjutas seda, et nad mõistagi Lingolo ei tajunud päris neid või noh, et tollal ei olnud päris teada need asjad, mis maailmas juhtub, et tekib IT tehnoloogia, see võimaldab paberimassi vähendada, seda räägitakse siiamaani, et pank annab nüüd kõik need arved elektrooniliselt ja nii ja nii palju puid säästetakse selle kaudu, aga tegelikkuses mitte ühtegi puude säästeta, need lähevad mingiks uueks tarbeks, sest noh, tegelikult on iirlased olles õppinud tagumikku pühkima. Ja noh, selles ma võisin veenduda kuus-seitse aastat tagasi, kui ma Hiinas käisin, tualettpaber oli väga suur haruldus või seal pidi olema endal kamaluga kaasas, et saada normaalselt asju toimetada. See tähendab, et tegelikult on vaja kõiki seda puud ja lisaks ka seda paberit, mida me taaskasutame. Aga selle arvelt, et jah, me taaskasutame midagi selles kasvava inimkonnaga maailmas ja kasvavate vajadustega inimkonna maailmas midagi kasutamata, et kui nüüd praegu mõelda sellele metsa diskussioonini, et ka metsamehed ütlevad oma sõna, siis on näiteks, et see puit, mida hakatakse põletama elektrijaamas, on see ei ole, ei põletatav fossiilkütust, vaid põletatakse, eks ole, puitu taastuvat süsinikuallikate, nendest taastuvallikatest pärinev süsinik, see võetakse aina ringesse tagasi, seotakse uuesti, aga fossiilne süsinik seda ei seotenam. Et mis on muidugi täielik jaburus. Teatud tingimustel muidugi kab kui ta on teatud vanuses mets päris intensiivselt süsiniku jälle uuesti siduma, aga ei saa niiviisi, et võta kõik metsad maha arvata, et see väike natukene, kes nüüd esimesed kaks aastakümmet on õige pisikene, et ta väga tugevalt süsinikku seob. Et noh, väga sageli on, on tegemist sellise enesepettusega ja seda Lingola teostuse leia, et need asjad hammustab väga teravalt läbi. Tema üks hilisem raamat on poisike õelama võita, kas elu võiks? Ta on aastal 2004, et tema, võib-olla selline jõud on seal raugenud, et ta on muutunud juba märksa pessimistlikumaks ja leebemaks. Noh, võib öelda ka seda. Ta ei väljenda üldiselt oma tekstides neid ideid, mida talle kõige rohkem pahaks pannakse, seda, mida ta intervjuudes ta lihtsalt ütleb, et jah, kõik teod, mis on viinud selleni, et inimeste arv väheneks, on õiged. Ja on ka otseselt siis nagu tunnustanud Pol Poti ja Hitlerit ja Stalinit. Ja teisi diktaatoreid, see on see, mis on andnud talle siis sellise nagu hirmuäratava maine ja see, mida ta on öelnud ja see, kuidas see inimestele mõjub, et seda on Soome salapolitsei säpa väga tugevasti monitoorinud ja püüdnud väga tugevalt ära hoida seda, et see võimalik radikaliseerumine tõesti ei muutuks siis ökoderrorismiks. Kui nüüd, et laiemalt seda asja vaadata, siis ökoterrorismi kui sellist maailmas on tegelikult väga vähe. Ja eriti vähe on sellist ökoterrorist, mis on otseselt inimeste vastu suunatud, vaid mis tähendabki seda, et inimesi kuskil tapetakse siis ökoloogiliselt parema maailma nimel, et suur osa sellest ökoturismist on suunatud ikkagi masinate tehaste seadmete vastu, et seda noh, Ameerikas on võib-olla liikumas, et kõige kõige levinumad, kõige tuntumad nagu Libération, font ja ja mitmed loomakaitseorganisatsioonid, et sagedamini tehakse öko pättust, mida Soomeski on tehtud. Seal tegutsesid sellised tegelased nagu geto tütt, tead rebasetüdrukud, kes läksid ja lasksid mitmetest karusloomakasvatustest vabadusse rebaseid ja Minke, need sinirebased ja hõberebased, et need on kõik haretised, nad ei ole päris looduslik, kui päritolu, et nad on samasugused nagu kodu kasvõi. Ja mingid on pärit Ameerikast. Ja noh, suurem osa neist loomulikult sai hukka looduses ja loomulikult ei ole pentilingale ühtegi sellist tegu ei õigustanud ega tunnustanud ega kuidagimoodi kiitnud, vaid pigem nimetanud neid väga rumalateks tempodeks ja samuti Soomes teda siis püütud siduda koolitulistamist, aga, aga noh, et see on samamoodi nagu kunstlik katse, tegemist on ikkagi ebastabiilsete noorte hullude tegudega. Ja tema retseptsioon Soomes selles suhtes on ikkagi väga huvitav, et seesama raamat tosin ajatenam päiva kirjast sai 1979 Eino Leino auhinna. Seal selles raamatus ta küll otseselt mainib näiteks seda punaseid brigaade ja Baader, Main Hoffi terroripunti kui mingit valguskiirt. Helsingin Sanomat küsitles aastatel 1989 ja 2002 270 viit kultuuriinimest. Et kes võiksid olla Soome suurimad mõtlejad ja mõlema küsitluse ajal pääses Lingola esikümnesse. Ei selliseid kattuvaid nimesid kahel küsitlusel kolm. Tema mõju Soomes on olnud ikkagi küllaltki suur ja selle taga siis see, et kuigi need väljaütlemised, mida ta on meedias teinud neid võetakse rohkem kui epateerimist või meedia tähelepanu võitmist, et lihtsalt aeg-ajalt keegi ütleb midagi hästi kohutavate, siis teeb jällegi suuri pealkirju ja ja selle kõrval siis noh, jätkub tähelepanu kõigile looduskaitseorganisatsioon tegelastele, kes tulevad pärast sõda oma positiivse programmiga välja nii-öelda, et see on mingil määral tal niukene, teadlike tahtlik liialdus või tegemine, kuigi ta ise on kogu aeg väitnud, et Ta on nendes asjades päris tõsimeelne. Aga et miks sellise inimese puhul, kelle väljaütlemised on niivõrd hirmuäratavad, miks ta ikkagi Soomes on nii tunnustatud ja tuntud on mõned faktorid. Tal on väga ilus vanapärane, soome keel ja meisterlik stiilitunnetus, et teda väga nauditav lugeda. Ta kasutab teadlikult väga palju sellist stiilivõtteid ja vanapäraseid sõnu näiteks ümberistumis keskkonna asemel kasutada, tähendab ta siis luua oma Kunda mis on loodu või issanda loodu Est luua magunda, kõlab ilusamini. Ümberist ta midagi, mis on inimese ümber ja see nagu ei puutu inimest nii tugevalt, et luua magundoloppildi kõige elava ühtsusest, aga see on ainult üks stiilinäide, ta tõesti on väga suur sõna- ja stiilimeister. Mistõttu tõesti need kõik kirjanikud ja muud kultuuriliselt teda tunnustavad ja tekstide väga suur emotsionaalsus. Nüüd nad kõik on lastud läbi enda mingi isikliku kogemuse, täiesti niukse psühhofüüsilisi reaktsioone, mis tal on tekkinud mingit raielang või mingit järjekordset arendusprojekti vaadates. Ja ülieredalt, kirjeldused nendest noorpõlve metsikutest matkaradadest, pikkadest rännakutest, kus päevade kaupa ei olnud ainsatki märki inimest, kirve, laastuga lõkkeaset, et need kindlasti mõjuvad tugevasti, aga mis peamine, et tegelikult on ta loogik ka ja vaimne ausus on niuksed halastamatut. Et sellest oli juba juttu, et ta julgeb ja saab väljendada asju, mida institutsionaalsed mõtlejad ei tihka päris niiviisi sõnastada. Näiteks selle sissejuhatus 1900 90.-te aastate mõtlemise suhtes on akadeemik Georg von Vrait öelnud ainult seda, et ehk oleks kõige õigem lahendus, et me kõik koos hukka saaksime. Tõenduseks sellest, et inimliik on eluvõimetu, et noh, see on selge, et tema näed, otsesed toetusavaldused vägivallale ja terrorismile ei vii kuhugi ja need ei ole selles mõttes õigedega võimalikudki, et igasugu tapmine on selline asi, et kui inimene hakkab seda tegema isegi kuitahes head eesmärgid ka ei ole. Ta harjub sellega tõenäoliselt ära. Me oleme ju näinud selliseid režiime, et me oleme seda oma nahal kogenud, et sellest mitte midagi head ikkagi ei tule. Ta on ka muidugi välja andnud juhataja minust endast ei ole mingit vägivallatseja, et, et ma ei ole. Ma ei ole sedalaadi mees ja nii on. Et kui seda programmi hakkaksid teostama sedalaadi mehed, siis tuleksid mängu veel lisaks kõigele muule teistsugused inimlikud nõrkused. Konkurentsisuhted, võimu, hea, eks ole, ja kõik, see muutuks lihtsalt tõks veriseks jamaks. Nii et selge on see, et Lingola sellel stsenaariumi ei ole kuidagimoodi tulevikku. Aga tõsiselt tasub teda ikkagi võtta. On terve rida põhjuseid, miks nii-öelda prohveteid tõsiselt ei võeta. Et nii Rooma Klubi kui väga paljud teised keskkonnaeksperdid, mõttekojad, isikud onju tõepoolest kuskilt 60.-test aastatest saadik tegelenud või andnud neid prognoose, kunas inimkond välja sureb. Sageli on need aatomeid pannud väga vara aastaks, et need on juba kätte jõudnud, nii nagu ka kõik teised maailmalõpu ennustused juba vanade piibli prohvetite ja hilisemate valeprohvetite ennustused ei kipu eriti täitma, et oma. Nii on ka siis selle biosfääri ja inimese ja maailmaga. Ta on oodatust ikkagi sitkem ja paindlikum ja kohanemisvõimelisem. Sealsamas rohelise liikumise sihtprogrammis ütleb lingulaat aastaks 2000 on inimene viinud väljasuremiseni juba pool miljonit liiki, mis on muidugi selgelt vale, aga teiselt poolt praegu on maailma väga paljud teadlased oma jõud ühendanud ja teinud. Et kell on sekundi pärast 24, et see kell kukub. Ja see liikide väljasuremise protsess tõesti on praegu käivitunud ja läheb üha suuremaks. Lingala pidas muidugi maailma kõige suuremaks hädaks inimeste ohjeldamatut paljunemist, aga veel kiiremini, tegelikult toimib ikkagi see kliimamuutus tõenäoliselt. Sest paljud need kliimanäitajad on halvenenud ikkagi prognoositust märksa kiiremini. Mõistlik inimene peaks olema veendunud, et kliimaga midagi juhtunud, et vähemalt see ebastabiilsus on väga suur juba Siberis, eks ole, igikelts sulab õieti teravmägedel, kus on maailma suurim seemnepank, kus on umbes 8000 erinevate kultuurtaimede sordi, nende eellaste seemnenäited rajati seemnepank Sis igikeltsa sisse arvestusega, et seal on kliima tohutult stabiilne, et seal midagi ei juhtunud, et juba seal põrandatele valgus vett. Seda seemnepank on seal oluliselt tugevdatud. Et need on niuksed. Esimesed märgid, et ka see Noa laev, mida ehitatakse, et ka see lekib juba. Kui kelts hakkab sulama Siberis, siis vallandub tohutu hulk metaani, mis on tunduvalt võimsam kasvuhoonegaas kui süsihappegaasi ja siis käivitavad niuksed positiivselt tagasisidestatud protsessid, mis viivad selleni, et kliimamuutus muutub teatud, et maailma osades talumatuks, nagu ta on juba praegu, mingil määral siis need konfliktid Süürias ja Kesk-Aasias ja samuti Aafrikas eelist lõuna pool ja ja mõnel pool mujal on oluliselt tingitud ka kliimamuutusest. Ja kui need protsessid veelgi, tere, vanemad, siis hakkavad inimesed liikuma. Ja ega neid maailmas mitte kusagil ei taha, et päris selge on, et Euroopa on maailmas üks tihedamalt asustatud piirkondi, et kui me räägime Aafrikast, kus tundub õudne Ugandas, mis on põhimõtteliselt Suurbritannia suurune riik, seal on praegu juba 40 miljonit inimest siis Suurbritannias koos Põhja-Iirimaaga kokku on üle 80 miljoni. Et teatud hetkel nad ei mahu enam siia ja väga vale ongi neid asju toimetada sellisel kombel, mis ületab inimeste tolerantsus, tõiri, siis lähevad asjad käest ära. Tõenäoliselt 20 aasta pärast on kliima teatud maailma osades juba tõesti väga talumatu ja ja ka meie tunneme seda märksa selgemalt. Aga Kalincola kirjutab, et olgu, kuidas sellega on, või punasena täpselt juhtub, et sama hästi võiks maailmalõpudaatumiks kirjutada ka 1000 970980, et need protsessid on juba teostatud ja käima pandud ja tundub, et neid kuidagi enamik teata. Aga sellelegi vaatamata esitas ta siis sellise programmi just eelkõige siis selle rohelise liikumise programmina võimaliku programmina mis nägi ette siis igakülgselt taandumist. Ja ta ütles, et pole ühisjoon ühegi teise poliitilise liikumise roheliste vahel. Kui kõik teised kommunistidest kuni ultraliberaalne ajavad taga ikkagi inimese suuremat heaolu ja ja õitsengut, siis roheliste liikumise programm peaks olema ellujäämisprogramm, ehk siis kestliku kahanemise taandumise programm mis tähendab, et suurem osa tööstusest tuleks lammutada. Et põllumajanduses tuleks täielikult kehtestada naturaalmajandus. Et kõiki maatöid tehtaks inimese ja hobuselihasjõul. Samas peab maa elanikkond vähemalt kahekordistuma ja linnavurle hulk vähenema samavõrra suur omandit jagada väiksemateks, et nad on jõukohased siis ühele suurperele harida. Eksport-import võib säilida ainult lähinaabritega haridusest piisab enamusele näljas klassist, et ei ole vaja inimesi koolist solgutada nii pikalt, et neist asja nagunii ei saa. Suuremast osast seal tuleb juba mängu need eugeenika ja need teised printsiibid, mis on loomulikult väga raskesti vastuvõetavad. Ja pere suurus on maksimaalselt kaks last viljaka naise kohta, et see on see, mis kaasaist nagu kestliku kahanemise 2,5 annab enamvähem selle nulltasemele rahvaarv ei suurene. Loomulik suremus on alati. Peab ütlema, et Eestis on, et me oleme nagu selle punkti enam-vähem täitnud, et tõesti rahvaarv kahaneb. Ja ma arvan, et selle üle ei muretseda. Ei ole tõepoolest põhjust. Jah, mis puudutab kõike muud, et mul kohe kuidagi ei ole seda usku, et me oleme valmis seda tegema selleks juba teistmoodi üles kasvanud inimesed kindlasti ei ole valmis ega ka lapsed, tähendab, et selleks, et, et jõuda sellise enese piiramiseni, peab maailmas ikkagi midagi juhtuma ja annaks jumal, et see, mis juhtub, ei oleks niivõrd katastroofiline, et ta tegelikult hävitab elu kogu Maal. See, mida räägitakse praegu, et me oleme jõudnud kuuendasse väljasuremislainesse, et see tundub olevat tõsi. Tegelikult on praegu uuemad seisukohad, sellest on sellised, et välja arvatud siis üks teoori tabamus maale, mis viis dinosaurused väljasuremisele on kõigi teiste väljasuremis teda ka kliimamuutus olnud tüüpi sel juhul just nimelt, et süsihappegaasi kontsentratsiooni väga suur suurenemine maa atmosfääris. Kui süsihappegaasi ennast saab juba liiga palju siis muutub hingamine juba raskeks, ta konkureerib seal hapnikuga, kui sinna lisandub siis selline temperatuuri tõus siis atmosfäär muutub hingamiskõlbmatuks väga paljudele loomaliikidele. Ehk nagu bling ala on öelnud, et pärast meid jäävad rott, varblane ja Richiya koolisoolekepike. Sellest ta muidugi eksib, et need liigid tõenäoliselt ei jää. Ja selle maailmapööramine õigeks tundub üha raskem. Seda enam, et mida keerulisemad on ajad, seda rohkem see soosib just populistlike juhtide tekkimist, nagu on Donald Trump ja nagu neid on ka juba Euroopas üksjagu. Donald Trump ei taha kliimamuutustega üldse mitte tegemist teha, see kõik väga häid lootusi ei anna. Loomulikult on see inimeste teadlikkus märksa suurem tänapäeval, kui see oli näiteks üheksakümnendatel aastatel, kui ma Eestimaa looduse fondis tegutsesin ja ma siis tundsin väga palju, et ma räägin täiesti tuumadele kõrvadele. Inimeste peas ei ole sellist auku või kus sedalaadi info üldse sisse läheks, et praegu on neid inimesi märksa rohkem. Aga muidugi on väga palju inimesi otsustajate, poliitikute ja ka juhtivate majandusinimeste hulgas, kelle jaoks auku ikkagi ei ole tekkinud, et kogu see kogu see valdkond on nagu olemata või niuke kerglane kuidagimoodi ülespuhutud. See reaalsus ei ole nendeni mitte kuidagi jõudnud. Ma ei tea, kuidas neid mõjutada. Räägib kultuurikriitik Mihkel Kunnus, minu arust väga hästi, ütles rosersruutan Briti konservatiiv, kes kirjutas ka paks raamatu, kuidas võtta ökoloogilisi probleeme. Tõsiselt, ütles seal eessõnas, et viivitus on elu. Et tõepoolest asjad lähevad kehvasti, aga siis tuleb justnagu viivitada, mitte minna selle hooga edasi teistesse tsivilisatsiooni loogikaga, vaid hoida ennast võimalikult palju ankrus. Veel üks huvitav asi on see, et ühe väga suure osa inimkonna kõige suurem vaimne autoriteet, Rooma paavst Franciscus, tema viimane ringkiri ei ole kiidetud on ütleme siis enam-vähem sama, mis pentilincolainud pehmendatud kohtadega, et ta ütleb ka, tuleb igasugusest antroppa tsentrismist loobuda. Ta ütleb ka seda, et ei ole mõtet naeruvääristada noori, kes lasevad rebaseid lahti kuskilt või võitlevad loomade õiguste eest. Et noh, on täiesti biotsentristlik kui maailmapildi esindaja ja minu arust see annab juba lootust, et kuidas nüüd öelda, isegi Rooma paavst saab aru, küllap siis saavad ka võib-olla turu inimesed selles mõttes ta ütleb seda ka siin otsesõnu välja, et turu ja majandusjõududele nii-öelda kestlikkus ei jõua kohale tegelikult seda muuta, et ei ole selles võrrandis. Me võiksime Eestis ikkagi tegutseda nii et meie maa vähemalt esialgu säiliks võimalikul parimal kujul, see tähendab, et, et igasugu ideed megaprojektidest on hullumeelsed. Seda kohe päris kindlasti. Ja mitte need, kes tõttavad kaitsma metsi või ütlevad, et meil ei ole vaja. Rail Balticat ei ole Uhud, vaid need, kes neid projekte vägisi püüavad läbi suruda. Et esimene asi on ikkagi väga oluline, on endale teha selgeks ökoloogia põhitõed ja maailma praegune seisund. Teemal pentilinguna ökofašism rääkis looduskaitsja Rein Kuresoo. Loeng on salvestatud 2018. aasta juunis Tartus loodusfestivalil. Muusika soome kunstnik uttu nauturi. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask. Salvestas Urmas Tooming. Ülikool tänab sisenete saatkonda. Raadioteater 2018.