Ööülikool. Kunstnikke ja teadlasi kokku, siis on selline megaaju, mis saab lülitada üle päris kiiresti, siis on erinevad inimesed. Ja siis sa nagu tekitadki sellist tulevikku, organisatsioone, kus üks inimene ei ole nii oluline, aga kus on mingid sellised grupid? 10 inimest, nad töötavad koos, et leida mingi lahendus. Tänase saate teema on kunst, kui teaduse katalüsaator. Minule. Tusskaaslased on arhitekt Veronika Valk ja mina olen neuroteadlane Aleksandr Väljamäe. Tajumise kohta kui ka rohkem tehnilist tööd ja praegu ma näen, et on palju selliseid projekte, mis proovivad panna kokku kunstnikke ja teadlasi. Idee on selles, et kunst võib olla sellise nagu teadlase jaoks katalüsaatori nagu. Ja siis ma mõtlesin, et, et oleks väga huvitav rääkida sellel teemal, sest näiteks ma olen kuulnud ka selliseid. No mõtteid, et kunst, mis on vajalik teadvusele või üldse kunst, mis on vajalik, see ei ole mingi kunst. Jama, diskuteeriksime meelega. Kunsti esindajaks on kindlasti väga keeruline pidada. Olen Veronika Valk, olen hariduselt arhitekt. Olen ka töötanud arhitektina ja projekteerinud maju, olen ka juhatanud valgusfestivali kunstilist poolt Tallinnas 2005 kuni 2008. Olen töötanud toimetajana, sirbis ja Müürilehes. Olen tänasel päeval kultuuriministeeriumis arhitektuuri- ja disaininõunik ja samas ka kunstiakadeemias arhitektuuriteaduskonna teaduste juht ja ka arhitektuuri doktorantuuri vedaja. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis mitte ükski asi, mida ma elus olen teinud, ei ole tulnud niimoodi, et mina teen, ütlen ja lähen ja võtan kätte ja teen valmis, et see on alati sündinud vähemalt dialoogis, mitte midgi majas ei ehita niimoodi, et sul on endal mõte ja siis sa lähed, et selle asja valmis see pidev seltskond ümberringi ja, ja see, et sa tegelikult teed oma asju koos kunstnike, inseneride, teadlaste, väga paljude erinevate inimestega, on see muidugi loomuomane. Ma arvan, et ainuüksi küsimused. Kas kunst saaks olla teaduse katalüsaator, et selles on natukene nagu selline üleolev suhtumine kunsti juba kuidagi sisse projekteeritud võimis? No üks asi on vaja lihtsalt defineerida, mis on kunst sinu jaoks, mulle meeldib väga Lotmani definitsioon kunstist. Kunst on selline asi, mis nagu annab meile rohkem võimalusi, et elu võtab meilt aja ja kunst annab neile rohkem valikuid ja võimalusi. No mina võib-olla tooks lisaja kolmik paralleeli, kuidas inseneeria mõtlemine ja mõtteraam, erinev teadlase ja siis ka kunstniku hammast ja noh, ütleme insener ka disainer sealhulgas on siis orienteeritud lahenduse otsimisele ja väljapakkumisele teadvus väga lihtsustatult öeldes uurib ja vaatab seda, kuidas asjad toimivad, paremini aru saada, et kuidas see maailm meie ümber toimib. Aga kunsti olemus võib-olla on, on raputada ja küsida, et aga miks üldse, et miks me üldse peaksime millelegi lahendust otsima? Veronika selgitas oma tausta, siis ma ise olen telekomiinsener oma haridusest ja siis mul oli kogu aeg huvi kino vastu ja meedia vastu ja siis kogu minu hariduskäike. Ma proovisin tulla ligemale ja ligemale kunsti poole. Ja siis ma sain aru, et üks asi on uurida, kuidas kunst mõjub ja teine hos teha kunsti. Et ma täiesti nagu ma nägin, et seal on selline nagu seen mis praktiliselt ei ole nagu läbitav. Kuigi, kui rääkida näiteks esesteinis, siis ta tegi niimoodi, et see pool aastat ta kirjutas Montaažist ja siis ta läks pooleks aastaks, tegi filmi ja tegi täiesti kõik vastupidi sellest, mis ta kirjutas oma teoreetilistest töödest. Nii et on võimalusi, kui inimesed saavad kombineerida neid asju. Küsimus on selles, et kas on lihtne või kas me saame üldse seda kuidagimoodi edutada. Väga põnev küsimus, mina ei ole arhitektina saan rääkida sellest, et kui mina maju joonistena välja mõtlen, siis ma sellel kirjutada küll ei saa. Et see on ilmselt seesama asi, hääletajat, harjatuuri tegemine, Arthur loomine ja armatuurist rääkimine või mõtlemine või sa lähed, kirjutamine või ka uurimine, kuidas inimene tajub linnaruumi ja arhitektuuri, et need on kaks. No ongi kaks täiesti erinevat tegevust, ainult mina ei oska neid asju ühekorraga teha. Ja see üleminek ühest lainest teise võtab ka oma aja. Kas me saame siis niimoodi mõelda, et kui me paneme nagu hulk kunstnikke ja teadlasi kokku, siis on selline megaaju, mis saab lülituda üle päris kiiresti, siis on erinevad inimesed. Ja siis sa nagu tekitadki sellist tulevikku organisatsioone, kus üks inimene ei ole nii oluline, aga kus on mingid sellised grupid? 10 inimest, nad töötavad koos, et leida mingi lahendus. Võib-olla aga võib-olla see on ka veel tsipa keerulisem tänu sellele, et meil tegelikult on ju tänases maailmas kunstnikke, kes yhe päris küünivad sinna teadusmaailma ka mõtlen hea sõbra, Oron kätsi peale aeglane labor sümbiootika Austraalias, Perthis ja kes peab seal ka residentuuri järel käib seal ka teisi kunstnikke, kes tegelikult kasutavad teaduse ja biotehnoloogia vahendeid selleks, et luua kunsti ehke, et nad on kunstnikena ise viinud oma teadmised teaduse tehnoloogia alal nii kõrgele, et nad suudavad ise kasutada teaduse tehnoloogia vahendeid. Selleks, et teha kunsti. Teadlane hakkaks oma teaduse tehnoloogia vahenditega kunsti teha, võib-olla sa tead neid paremini, aga kindlasti neid on ka, aga tegelikult on olemas niisugusi kombinatsioone, kus võib-olla see grupp ei peagi olema väga suur, kuigi need teadmised mõlemalt poolt peavad tõesti kokku tulema, aga peab olema, ütleme see, see kunstniku uudishimu, mis ei ole sarnane selle teadlase, biotehnoloogia uudishimuga. No üks asi, mis ma lihtsalt ennast praegu, noh ma nägin, kuidas mõte nagu lipsas mul ajus, et et nad mängivad seal mingi uute tehnoloogiatega, aga ma arvan, et üks asi, mis on väga oluline, on kuidas erinevad valdkond on, tunnevad teineteist, nad ei taha tegelikult rääkida teineteisega. Et kas see on selline asi, et nad lihtsalt hoiavad seda seadust või teadmist ja nad ei taha seda jagada. Meil on siinsamas ruumis on Piibe piirmaa, kes on teinud Modoktorida hüpliidsetest praktikatest ja kes kindlasti oskaks sellele küsimusele palju põhjalikumalt targemini ja vastata. Sest et piibe näol on just nimelt tegemist kunstnikuga, kes on ise ajasin teaduslaborites siis nii-öelda murdnud, aga ka leidnud siis neid paremaid viise ja tehnikaid, et kuidas tegelikult teadlastele läheneda, nii et sealt on ka seda mõtestatud koostööd loota. Et noh, üks ma arvan, millega on nõus, asi on kindlasti see, et kunstnikul peab olema endal selge visioon, mida te sellest kooslust ta teadlasega tahab. Et kui sa lähed lihtsalt laborisse küsimusega, et no näitab mulle, mis sa siin teed ja vaatame, äkki meil tuleb siin mingi ühine mõte, hakkame siis koos midagi tegema, siis tegelikult saadetakse ukse taha sellise jutuga noh, et vabandust, aga et noh, mul ei ole siin sellise asja jaoks aega. Et noh, et ära sega. Aga kui sul on konkreetne idee, et vaata, et mul on siin niisugune mõte, ma tahan katsetada, proovida üht-teist-kolmandat ja selleks ma tahaks kasutada neid töövahendeid, tahaks õppida, mida sina sellest teemast teha siis see lähenemine on palju lihtsam ja see koostöö on palju lihtsam tekkima. Et ma arvan, et seal on ikkagi küsimus on selles asjalikkuse volüümi, et teadlane võib-olla on ikkagi orienteeritud rohkem asjalikumalt suhtlemisele ka oma uurimistöös, et et see uudishimu areaal on kunstnikul ikka võib-olla on diapasooniga laiem, aga no mida sa mõtlesid praegu? Sa mõtled, siis sa saad valida ja sul on nagu vabadus nende teemade valikul. Võib-olla inimesed tunnevad kadedust vastu kogu aeg, näen, et seda, et teadlased räägivad sellest, et nad tahavad teha kunsti ja kunstnikud kogu aeg ütlevad, et nad ei ole kunstnikud. Kuulaks teisi inimesi, mis nad arvavad. Tervist lihtsalt üks väike kommentaar tegelikkuses selline viljakas koostöö ühise eesmärgi nimel ei jookse tegelikult mitte distsipliine pidi, vaid persoone pidi. Seda olen mina oma töös kõige rohkem tajunud, et kõigepealt loomulikult laborisse sisenen, siis ma teen kõva kodutöö ära, aga tegelikkuses sõltub sellest konkreetsest teadlasest inimesest, mitte sellest, milline eesmärk kohe püstitatakse, vaid kõik minu isiklikud kogemused on ka pigem sellelaadsed, et huvi on ikkagi mõlemapoolne ja, ja näiteks ei juhtu sellist situatsiooni, et üks kunstnik tuleb oma suure enneolematu ideega ja teadlane osutub siis kas finantseerija või teostaja rolli täituvaks hiljem, nii et täitsa persoonide küsimus on hästi oluline. Tavaliselt räägin ainult häid näiteid ja häid lugusid, aga seekord mõtlesin, et ma võin ka lubada endale ühe korra, räägin ühe halva näite, toon ka. Aga nimelt ma eile Brüsselist tagasi lennates nägin pardaajakirjas uudist. Teadlased loovad bakterite abil kunsti. Kirjeldatud on siis seda, et korraldati üks äärmiselt kummaline võistlus agari kunstikonkurss, mida sponsoreerisid Ameerika mikrobioloogiaselts ja konkursi jaoks pidid loomingulised mikrobioloogid esitama kunstitöö, kus oleks värvina kasutatud bakteri või seenekolooniaid ning uuendinaagarit. Kokku esitati 80 taiest ja siis kirjeldatakse, et kes siis selle võistluse võitis. Noh näiteks, et esikoha noppis Mehmet Pärkmen New England Pajolapsist, kes töötas koos kunstnik Maria peniliga et luua töö nimega neuronid ja Petri tass maaliti bakteriga, nõnda et see meenutas närvirakke. Värvimiseks kasvatati kollakat, bakterit Nestrinkonio ning oranzi baktereid eino kokku seas bingo munas. Nii, aga kui me hakkame mõtlema selle peale, et mida siis, kuidas sa koostöös tegelikult aset leidis, tehti midagi, mis meenutaks justkui närvirakke. Äkki tehti midagi, mis justkui nagu meenutaks kunsti ja teadust, aga tegelikult ei olnud mitte kumbki. Mis point sellisel asjal on? Vabandust, mina ei tea. Aga siis ma mõtlesin just selle näite peale Sass, mille sa panid meie tänase vestluse reklaamina üleskutsele juurde. Et seal on lugu natukene teistsugune. Kis kaks kunstnikku, nad suudlevad ja siis, kui nad suudlevad, siis nad salvestuvad ka aju signaale. Esimene asi, mis ma hakkasin kohe mõtlema, et, et kus on maandus. Ja asi on selles, et praegusel ajal saab juba osta igasuguseid ajuliideseid, isegi poest võib-olla mõnikord nad ei salvesta midagi muud kui lihtsalt müra. Aga see näeb välja, on väga lahe ja, ja siis saab öelda, et, et see on nagu neuromidagi nagu neurokis võim igatahes. Ja kuna see on elektrivärk, kui kaks inimest teevad midagi koos, siis on mõistlikum salvestada siis ka nende ühildatud nivoo. Aga ma võin pakkuda välja parema näide, üks projektidest, mis me tegime Barcelonasse, oli seotud sellise nähtusega, nagu autovoodiks Pirjans, kehaväline kogemus, seda saab tekitada päris lihtsasti seotud multisensoorse tajuga. Väga lühidalt, kui kaamera kuskil mujal ja sulanud prillid, Oculus, Rift iga inimene juba teab, mis on nagu head mahutud, displei on pea külge kinnitatud. Monitor filmid reaalajas ennast, kaamera on kuskil väljaspool näiteks kaks meetrit eemal ja sa näed ennast külje pealt. Ja siis tekitaksegi sünkronilisatsioon, et sa näed, et keegi puudutab sind. Sa näed seda visuaalselt ja sa tunned seda ka nii, et see sünkroniseerimine visuaalselt nihutatud. Aga puudutus on ikkagi sinu kehakeskne. Ja siis pärast mitut puudutust tekibki selline tunne, et sa vaatadki mingit inimest, kes näeb välja nagu sina. Aga sa tunned, et sa ikkagi oled teises kohas väga imeline tunne ja siis, no lihtsalt tegime selle ära ja, ja siis pärast mingi kunstnike grupp nad viisid selle teisele astmele, nad nimetasid seda poodi. Swap Me vahetame kehasid ja niimoodi lihtsalt sama asi, see on nagu kaks inimest osalesid. Ja siis üks naine ja üks mees. Meil ei tekkinud sellist mõtet, et ma tõesti, kui ma nägin seda otsa, et et see on nii lihtne kindlasti minu jaoks on nagu üks näide sellest, et kunstnikel ei olnud ta puud. Teine teema on näiteks šokeeriv asi, nagu sa kasutad endale kolmanda kõrva või teed mingit kui auke pea sisse. Aga noh, kuna konkurents on nii suur kunstimaailmas, milleks. Vaata, kas seal on mingi küsimus, milleks nendesamade kolmanda kõrvale küsimus on ka milleks, eks ole. Et noh, on teisi näiteid v. Siis ongi nagu õige kunst, kus sa ei saa öelda, et sa ei leida vastust, et milleks. Ma ei, ma arvan, et see küsimus, et mis on õige, sellist asja ei ole olemas kuiv kunstaga, küll aga on olemas ja kunstimaailmast näiteid, kus kus on, on võib-olla nagu kraat põnevamalt asjadega tegeletud, näiteks kunstnik stimuleeris, seda ta ongi päriselt välja mõelnud, kuidas luua karvanääpsu. Karma näebs seal pesa, kus koha pealt karv välja kasvab nii-öelda karvanääpsu selline asi, mida inimene ei oska ise seda teha, et noh, et see, kes kes mõtleks välja, kuidas karmanääpsu kasvatada nii-öelda, et see saaks ju väga rikkaks. Ta oli teadlane või ta oli Kes tegelikult on kasutanud biotehnoloogia vahendeid, lõi sellise veebilehe, kus ta siis ka pani üles kogu dokumentatsiooni, selle, et kuidas ta siis laboris on karvanääpsu kasvatanud ja kuhu ta siis on välja jõudnud ja siis et see paistis väga tõeline kõik välja. Ta tõesti on jõudnud kaugemale kui teadlased. Aga no vaata, et mis me siiamaani teagi jõudiski, eks ole. Asuli simulatsioon siis. Tõenäoliselt see ongi see küsimus, eks ole, miks ta seda tegi. Et võiks ju ka küsida, et et kas ulatub juurtega ka kõikide nende inimeste loodud projektideni, kus on pööratud jõed teistpidi voolama ja On sekkutud loodusesse? Ahah, nippi käideldakse karvanääpsu vahel, et tõenäoliselt oli tegemist ikkagi ka mingisuguse eetilise küsimuse esitamisega, nii nagu orongatki teeb, et tema manipulatsioonid nagu näiteks seale nahakudedest tiibade kasvatamine selga ja, ja paljud teised asjad on ikkagi seotud eetiliste küsimustega ehk ilmselt ma kujutan ette, et kunstnik on tahtnud küsida seda, et miks kasvõi kuhumaani bioloogia ja biotehnoloogia võiks üldse areneda tulevikus. Põlema või kasvatad midagi nagu, et, et lihtsalt. Ei, no see ongi nagu, et see on nagu sotsiaalne kunst on selline nagu eriala, ma saan aru jah. Ma arvan, et ühiskonnakriitilisus on ju ka tänapäevasesse kunstnike sisse kirjutatud. Me räime raputamisest Ma arvan, et teadlaste jaoks eetikaküsimused segavad. Tegelikult ma ütleks, ma kuulen seda kogu aeg, keegi, ütle seda ausalt välja, aga nagu need Milgram eksperimendid, Milgram tegin klassika, eksperimendid elektrisokkidega, ta lihtsalt tahtis saada aru, miks teises maailmasõjas inimesed kaotasid inimlikkuse. Üks eksperimentides oli niimoodi, et sa tulid ruumi ja seal istus keegi, keda nimetati, ta on tudeng ja ta õpib keelt. Ja siis eksperimentaatori ütles, et aidake, mul ei vasta õieti siis panete väikse sutsu elektrit. Ja siis, kui ta ei vasta veel, siis suurendatu natuke, vot seda ma ei teadnud, et Milgram vean kihla oma ülikoolis paljude inimestega nagu raha peale ja kõik ütlesid, et eksperimente täiesti mõttetu ja keegi ei anna. Või isegi 250 volti, maksimum oli 450 ja resultaat oli üle 60 protsendi inimestest. Panid viimase 450 volti, et seal ei olnud elektrišoki, see oli näitleja, aga rohkem kui pool inimesi. Kui nad said aru, et see, kes teostust eksperimentide ütles, et ma vastutan lihtsalt loetud puu, et kõik on okei. Ja pärast seda juhtus see, et praegu iga eksperiment, mis inimesega peab olema enne eetikakomitees läbi mõeldud, et see oli ka üks panustust. Vot sellised küsimused, kus on need piirid? Teemal kunst kui teaduse katalüsaator jätkab Veronika Valk. Seal on väga inimesekeskne eksperiment, eks me mõtleme veel selle peale, et säästa antropotseenist edasi ja, ja mis posthumanistlik maailm endaga kaasa toob, minul lihtsalt tuleb praegu paralleeliga meelde. Ikka Bibe otsa vaatame, ta istub täpselt siin otse üle toa Piibe Eksperimenta koostöös äskyuubi meeskonnaga. Aga piibel ise kirjeldama, seal tegid, aga lugu sai alguse pärmist ja asi sai alguse sellest, et Veronika kutsus mind Tallinna tehnikaülikooli Ferementroga laborisse vööksokile, kus tutvustati mind teadlastega ja hakkasin huvi tundma pärmirakkude vastu, sellepärast et ma kohe, kui ma tajusin, et mul tuleb minna teaduslaborisse, siis ma hakkasin kiiresti lugema. Teadusartikleid selleks natukene targem välja paista ja mitte minna sinna esimese, teise, kolmanda klassi teadmistega ja tundsin sedavõrd pärmi vastu huvi, et läksin hiljem ka Tartusse pärmirakke edasi uurima. Lähtusin siis sellisest teooriast, et pärm eksisteeris maailmas enne suurt hapnikuplahvatust ehk teisisõnu, pärm on selline elusolend, mis või kes on võimeline elama siis ka ilma hapnikuta ja arvatakse siis elu maal on alguse saanud pärmist, minul tekkis siis sealt edasi see mõte tänu Veroonikale sain siis ühendust Mart Noormaaga eestkiuubi tudengisatelliidi ehitajatega ja mõtlesime, et mis oleks, kui saadaks mõned kuivatatud pärmi rakkuda selle satelliidi pardal kosmosesse, et mine sa tea, võib-olla jälle, kui järgmised 14 miljardit aastat mööda saavad ja kui elu maal on ammu hävinud, et äkki need pärmirakud leiavad mõne uue planeedi ja hakkavad seal uuesti elama. Varu Sahelist, Tõravere sanatooriumis ei küsinud keegi neid eetika puutuvaid küsimusi. Kuidas seal kosmose reostama, selle laua peal on jäänud nende pressikonverentsil üles, nemad käisid vaikselt minu näitusele ka minu näituse avamisel ei käinud, nii et pärast mitmeid kordi küsitud, et kas see muinasjutt või panite tõesti nüüd pärmirakud neistki Obi pardale. Iga inimene usub seda, mida tahab, meie silmad, seda nii ehk naa ei näe, mis nendest pärmi rakkusest edasi saab, sest ühtki ub jääb sinna igavesest ajast igavesti keerlema. Küll aga oli minu jaoks päris põnev eksperiment ühelt poolt imeline kokkupuude tõeliselt avatud mõtlemisega noorte teadlastega ja teine jällegi see küsimus eetikast. Toivo Maimets esitas mulle selle küsimuse tegelikult, miks te arvate, et inimesed peavad igal pool olema? Ja neil on vaja lihtsalt neid suuri, selliseid lihakamakaid käia ringi ja võib-olla saad ennast kuskil mujal. Või siis ikkagi kõhu kaudu, sest meie mikrofloora rakkude arv on ka 10 korda suurem meie enda keharakkude arvust, et noh, et võib-olla siis kõht ikkagi juhatab meid järgmise toidukoha juurde või kusagile mujale. Aga ikkagi me räägime sellisest eco süsteemist, aga vot see mõte, et kõik käib lihtsalt isiklikul tasandil, et kui inimene on tõesti nagu avatud teadlane ja kui kunstnik on selline, kes viitsib lugeda teadusartikleid ja mitte lihtsalt niisama välja mõelda või midagi lugeda, Vikipeediasse, siis mõelda, et ta teab kõike, on see kvaliteet, on see nagu määraja siis kvaliteetne kunste, kvaliteetne teadus. Et nad saavad nagu teineteisest aru. Ja vastaval juhul seda ei tule seda sünergiat. Aga ma tahaks lihtsalt jah, saada nagu rohkem küsimusi saalist. Ma küsiks vahepeal, et kui paljud teist tunnevad ennast peenem seal teaduse poole pealt pärit olevana Teadlased teevad tööd. Sule YouTuudavatesse soss rääkisid sellest elu mõttest. Olles universumi kõrvad ja silmad, nii et selles mõttes jah, et me peame olema siin ja, ja vaadata ja kuulata, mis toimub. Olla elus, mingit teist mõtet tegelikult ei ole ja sellepärast me peamegi nagu ennast näiteks saatma ennast mingit bakteerijaid, aga kui me tahame jätkata seda tegevust, siis me peame käima teistel planeetidel kes on inimene. Et meil on, meil on valikuid, neid instinkte nad lihtsalt automaatselt käituvad, niimoodi. Me võime jälgida neid instinkti, aga me võime ka keelduda. Ja on inimesed, kes kardavad. Sakslased tegid fotosid iga kord, kui nad kedagi saatsid kaamerasse on inimesi, kes täiesti kardavad ja nad ei näe välja nagu inimesed. Aga on inimesed, kes selle viimase pildil on. Ikkagi nad ei karda. Nad on elus. Sina surmaks valmistud. Ma olen kogu aeg valmis. Mind tegelikult huvitab väga see, millega sa oma teadustöös tänasel päeval tegelevad ja ja see, kuhu sa enne siis oma surma loodetavasti, mis on väga-väga pika aja taga kuus välja tahad jõuda, et neuroteatri idee on hästi köitev ja ega see sa uurid inimese buumitaju mis tahes taju ja siis mõtled sealt edasi, et just see inimese ja keskkonnasuhe võib olla, kuna ma olen arhitektid siis et inimene on ruumis, noh ma ka olen väitnud, et areng toimub ruumis, olen saanud vastuseks, et areng toimub inimeses, noh, see on seesama, mida sina räägid, aga mina näen ka seda, et see inimene või need olendid, kes me siin oleme, need ikkagi paiknevad ruumis ja tegelikult Me ju reageerime sellele keskkonnale, kus me oleme ja see keskkond kujundab meid. Noh, kui me nüüd räägime sellest keskkonnapsühholoogiast, aga ka sellest, et kuidas me organismi kujunema sama palju sõltub keskkonnast, mis mõjutab seda, millised me siis nagu füüsiliselt olema, kui kui, siis geneetiline kood. No tegelikult mul on ka küsimus sulle pärast sama asja käega ja tõesti, mind huvitab just sellised teemad, mis on nagu ühelt poolt seotud kunstiga ja teiselt poolt nad on seotud neuroteadusega ja näiteks üks teema on nagu kollektiivne aju, ühendame mitu inimest ja vaatame, kuidas mitu aju reageerib ühele ja samale asjale näiteks teatris. Te kõik teate seda tunnet, kui kõik tulevad saali etendus veel ei ole alanud mingid mürad, keegi norskab ja nii edasi ja siis kui tõesti köidab või midagi hakkab juhtuma seal, siis mingil momendil kogu saal hakkab elama nagu ühtne organism, see on väga huvitav tegelikult praegu alles nüüd meil on uusi meetodeid ja ka võimalusi uurida mitte ühte inimest kuskil laboris tooli peal vaid ikkagi uurida seda Kadiaatris linna, võtta oma nagu kõik need mõõtmise asjad kätte ja, ja tulla siia ja panna igaühele aju kylge või mingeid selliseid asju, et selles mõttes, et see on väga huvitav, kuidas seadust nagu läheb välja laborist. See on üks asi, teine asi on selline struks tuur, mis on seotud meie üldise tajumisega maailma tajumisega. Noh, näiteks, mis on Katarsis, et seda tegelikult ei ole veel uuritud kahjuks teoreetiliselt on räägitud sellest kõik teatri jälle inimesed või kinoinimesed. Eelmise sajandi alguses sellest ja me tänapäevani ei tea, meil ei ole sellist asja, et võtate ette, et näiteks eks iga iga päev telekas kell kuus on nagu mingi katarsise saade, näiteks viis minutit katarsise. Sellised asjad on päris huvitavad, aga minu küsimus arhitektuuri kohta on see, et kuidas olla üldse arhitekt maailmas, kus inimesed kõige rohkem kontsentreeritud pinna peale või on selline arhitektuur, mis on nagu metsa Naatlik, keegi tuleb ja ütleb, et lihtsalt tehke midagi, mis on nagu arhitektuuriliselt ilus. Noh, nii-öelda metseene või inimesi, kes järjest paremini mõista, truumi kvalitajate märgata ja neid arhitektilt küsida. Õnneks neid inimesi on järjest rohkem, sellepärast et noh, see ütleme kinnisvaraarendaja mõtteviise, et ma nüüd tahan selle summa eest võimalikult väikese summa eest võimalikult palju pinda, mida ma siis võimalikult kallilt ära müüa. Et eks seda ju seal tuleb ikka, et seal on ka küsimus selles, et kui meil linnu suunavad linnade arengut juhivad kinnisvara arendajatest ettevõtjad siis mida sa Muubilt oodata saatke noh, et, et kui sa lähed koju, et mida sa oma kassilt saad oodata. Et kinnisvaraarendaja on kinnisvaraarendajana, et aga muidugi on, on targemaid ja rumala Maide. Aga sealt edasi noh, tõepoolest see, et sa selle ruumiprogrammi peab ära paigutama väga noh, tegelikult väga tehnilises mõttes lähemalt, kuidas sa selle hoone või hoonest tuubi seal maastiku linnamaastik oli üles ehitatud. Nii et sa lahendad ära seal ka kõik need keskkonnaküsimused, et ka kõik need insenertehnilised kommunikatsioonid Olen mis tuleb enne, kas kunstniku pool, et enne nagu tuleb see visioon siis sa lahendad, kõik need tehnilised asjad. Ranul klann, vil on üks tänaseks meie seast lahkunud küberneetik, helilooja ja arhitekt, kes on käinud Eestis loenguid pidamas ka ja on ühtlasi olnud seotud meie loomepõhise uurimis programmiga tuuri aga tema on kirjeldanud seda, mis disain inglise keeles on siis disain hõlmab endas ka arhitektuuri. Et on kirjeldanud siis sirbis ka ühes artiklis ja intervjuus, mille ma olen temaga teinud. Seda disain on selline tsükliline protsess, kus tegelikult ega see visioon ütleme, mida nimetatakse kunstiliseks visioonist, on minul, on see ruumiline visioon, et see nägemus sellest, millist keskkonda ma tahan kujundada, kasvab koos teadmisega sellest, mis see tehniline pool endaga kaasa toob. Ehk et ma teen ühe tiiru peale noh, näiteks sele või eskiisprojektiks siis siis ma astun sammu tagasi, vaatan sellele otsa, mida ma olen siis joonistanud. Õpin sellest, mida ma olen joonistanud, õppinud nendest teadmistest ja nendelt teadmiste puudujääkidest, mis sealt siis välja paistavad, vastu vaatavad, joonistan uuesti. Selle keskkonna kvaliteet, millele me lõpuks jõuame, sõltub sellest, kui mitu tiirume joon teha. Kui mulle antakse ressurssi, aega ja näiteks finantstehase tiir üks kord siis ta jääbki Plapsikumale tasemele, kui, siis, kui ma saan need kolm, neli, viis, kuus hästi mitu tsüklit peale teha ja lõpuks ka töö joonistajana olla ise asjaga protsessiga lõpuni kaasas teha, autorijärelevalvet väga korralikult, ehk et et neid tsükleid tule perest kihte tuleb järjest rohkem peale seda tarkust tuleksime projekti järjest juurde. Selles mõttes ta ei ole projektipõhine mõtlemine, kui ma mõtlen lihtsalt sellel, mida projektipõhine mõtlemine muidu võib-olla meie jaoks kunstniku või teadlasena tähendab et arhitekti jaoks ei ole selle projekti valmis saamine eesmärk omaette vaid eesmärk on luua paremat elukeskkonda. Ehk et see projektipõhine mõtlemine, millele sina, võib-olla viitad, võiks olla niisugune, kus ma võtangi eraldi ette, et ma nüüd tahan teha selle ühe hoone kui skulptuuri valmis ja mind muu ei huvita, eks ole, tegelikult minko, arhitekti huvitab selle keskkonna pidev areng ja see tähendab ka seda, et kui mul 20 aastat hiljem tuleb selle maja juba kolmas, neljas omanik ennast hooned ka vahetavad omanikke tuleb minu juurde ja ütleb, et ma tahan nüüd selle täiesti ümber ehitada või siia juurde midagi ehitada siis ma ikkagi näen seda kontekstis. Ja ma ikkagi näen seda tervikut ja iga samm, mis ma siis pluateerimis kogume projekteerimistegevuse vältel, teen tegelikult sobituma sinna konteksti, arvestama, edendama, parandama seda konteksti, looma meile paremat elukeskkonda. Aga projektipõhine lähenemine, milleks tegelikult meid, see praegune kaasa kunsti ja teaduse rahastust süsteem sunnib, see tähendab seda, et sa ei saagi üleüldse näiteks kunstnikuna midagi ellu viia ilma et kirjutaks selle projektiks, et noh, kuidas ma mõtlesin just ta sellele, et võtame Reet Ausi, Reet Ausi tegevus, tegelikult on kõik kokku üks suur projekt, aga kui seal on nii palju neid pisikesi projekte, mida ta on sunnitud kirjutama selleks et kusagilt rahastust saada oma tegevusala, moekunstniku või disainerina millel taust ja mõte on palju laiem kontekst on maailma konteksti ja üleüldse kogu jäätmekäitluse kontekst ja rõivatööstuse kontekst. Aga see, kuhu ta kunstnikuna on sunnitud või surutud ja noh, ta on meil täna ka kunstiakadeemias teadur ka siis noh, teadurina kuud on sunnitud, on projektipõhine maailm ehk et tegelikult tema tegevusele ei ole otseselt algustega. Aga ta saab tegutseda ainult läbiprojektina. Eks selline üsna oluline mõttesuund on viimasel paaril aastal Eestis võimust võtnud mille maskotiks võiks pidada Gunnar Oki raportit ja siis seda, kuidas ta käsitleb Eesti ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide ning teadusasutuste rahastamise põhimõtteid ja suundi. Ei ole arvestatud ei eesti keele või eesti kultuuri arendamisena keskmisega sel määral kui kui just nimelt nende tehnikavaldkondade loodus-täppisteaduste arendamisega, et seal tegelikult ei ole selle raporti koostamise käigus juga intervjueerida, tud loomevaldkondade inimesi, et on tehtud justkui nagu sellise tehnokraatlikku vaatenurga alt, et kuidas me võiksime Eesti siis teadus ja arendustegevuse maastiku paremaks muuta, selgemaks muuta, seda arendada aga tegelikult lähtubki justkui ühest selliseks väga konkreetsest mõttemaailmast ja mõtteraamist, mis on siis pigem inseneri oma, kui ma enne võrdlesin neid kolme ega tegelikult teadlased, nii palju, kui ma olen kuulnud, nende kommentaare ei ole olnud kaasale Gunnar Oki raporti juhtus, väga rõõmsad. Milles siis probleem on, see raport on kantud, on väga suures osa sellise aasta majanduskonkurentsi ja ettevõtluskonkurentsi niisugusest ideest ehk kätte. Nii teadus kui kunst teeb justkui pakkuma teenust ja no vaata, kas on söönud omaette küsimus, aga Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere on kunagi kirjutanud siis koos teiste loomeliitudega pöördumisele alla, mis siis võttis Oki raporti tükkideks lahti ja vaatas, mis selle sees siis lähemalt on. Ja Tarmo Soomere on sirbis avaldanud ka loo kõrghariduse tiiv ja nüüd ma tsiteerin, kus ta ütleb nii, et peaksime alustama sellest, mis on kõrghariduse imperatiiv. Tuleb ületada teenuse pakkumise lõks ja kujuneda majanduse teembrist ühiskonna ja kultuuriveduriks. Ehk et kui me mõtleme selle peale, mida meie teadusmaailm ja ka kunstimaailm peaks ühiskonnas arengutena vedama ja millises rollis me siis tahame, et riik toetaks neid arenguid, sime, ehk jõuaksime sellise terviklikuma nägemuseni selle, et kuidas me saame tegelikult teaduste kunsti Eestis toetada. Kas sa võid rääkida natuke sellest, et mis oli ka see reaktsioon kunstlik kohaselt ja kas sellisel mõtteviisil, kas seal on midagi sellist, mis annaks meile võimaluse, et kunstnikud ja teadlased nagu töötaks koos? No vot sellega on nii nagu nende ühiskondlike suuremate selliste režiimide või süsteemidega, et kui kapitalismil ei ole midagi võrdluseks kõrvale, siis kapitalism. Ta käibki nii kaua, kuni ta hakkas, käib maha või, või midagi juhtub, aga selle ooki raportiga on samamoodi, et seal kõrval ei ole praegu midagi, millega võrrelda, tuleks seal kõrval teine selline arengusuundade dokument, mis ütleks, mis see teine alternatiiv võiks olla, et siis võiks olla lootust, et vähemalt selles vaadeta paljususes on mingisugune diskussioon raiuna okei, Mart on suhteliselt selline üksikolija, et siis oht on, et minnakse selles raportis välja käidud teed. Aga võib-olla see küsimus on pigem selles, et kui meil on turumajanduskeskne vaade sellele, kuidas meil üldse nii kunsti kui teadvust arendame, et siis ei ole neil kummalgi ju ka selget tulevikku. Tere, ma olen Aleksandri nimekaim ja siis Veronika kolleeg Alexandra Radar kultuuriministeeriumist. Et kui me räägime sellest seosest kultuur ja teadus, siis mulle tundub, et me räägime tehnoloogiast. Tehnoloogia tähendab kuidas, kuidas me teeme teatud asju. Sest no kui meie esivanemad võtsid esimese kirve kätte, eks ole, tehnoloogia selleks, et ennast kaitsta loodus ees, eks ole, kui me hakkasime ehitama, teada, tonnid, eks ole, kate, joodud tehnoloogia, ehitustehnoloogia, eks ole, enese kaitsmiseks ja nii edasi. Siis kui me räägime tänapäevases kontekstis teadusest ja kunstist, siis me räägime tehnikatest, et mis aitavad meid kuskile jõuda, eks ole, ja kas need tehnoloogiad aitavad parandada seda keskkonda, kus me oleme, ja see keskkond soodustab meie arenemist, meie mõtlemist, meie õnnelikku olemist ja keegi saab ka vastuseid, mis on minu elu mõte sellest keskkonnast lähtuvalt. Või see tehnika mõjutavad meie sisemist olemist. Et kindlasti see küsimus on seotud moraali küsimusele, kui kaugele me saame minna, mõeldes välja neid igasuguseid tehnikaid. Nii et ma arvan ilmuma vastamata sellele küsimusele ei saa ka tegeleda selle seosega kunsti- ja teadus, teadus, kunst. Tsitaat, et tehnoloogia on vastus, aga mis oli küsimus? Siin oli natukene kurisoneeris sellega, et mis on transhumanism ja sest ma tõesti arvan, et tulevikus tulevad selles mõttes hübriidolendid, et meil igaühel oleks siis mingi osa ajust, oleks arvuti ma, ma olen selles kindel, et see on nagu see areng niikuiniisiis inimesed hakkavad ütlema, et et okei, et kui palju siis sellises Hollandis on inimliku. Ma tahaks selle öelda, et kõik me tehnika on ka. Ja ainult robotid jäävad siis ikkagi isegi see oleks selline inimesena nagu jätkamine. Sest kuidas robotid on tehtud ja kuidas nad mõtlevad, see ka näitab, kuidas me mõtleme. Nii et et kõik, mis inimene teeb Kuule teatrisse tuli meil seal oli üks nii-öelda projekt, kus näitlejad kasutada tragi, mõne sõnaga sellest tõelist teadlasena uurida neid protsesse, mis toimuvad teatris. Jah, kui ma elasin Peterburis, siis seal oli väga huvitav labor, mis uuris näitlejate aju reaktsioone ja neid näitlejate treeningut ja nagu paljud asjad Venemaal, nad on sellised nagu unikaalne, nagu mingi väike labor 70.-test veel ja entusiastid peadirektor on ka nagu režissöör ja uurija seal ju palju igasuguseid asju. Ja kindlasti veel, kui rääkida Stanislavski süsteemist ja siis demar õpilased kuskil 60.-tesse raamatus oli kirjas, et iga teatrist tuleb füsioloogia labor tulevikus see on sama nagu taim kirjutas, et, et tuleviku filmikoolis. Iga režissöör hakkab õppima muusika, tegemist on sellised asjad, mis on tegelikult väga olulised, aga nad ei juhtu veel. Ma ei tea, võib-olla nad hakkavad juhtuma. Lähitulevikus, aga need ideed, et kasutada tagasisidet ja, ja füsioloogiat näitlejat, õpiks kiiremini oma seda psühhodünaamikat. Et selles mõttes, et see on tegelikult ju üks, üks osa Stanislavski süsteemist. Arhitektuuris linnaplaneerimises linnaehituses me peaks küll palju rohkem olema kursis sellega, mida sina oma teadustõstel ja võtma palju rohkem, arvestades seda, kuidas inimene tegelikult tajub ruumi ja arvestama sellega tükk maad enam selles mõttes arhitektuuris, linnaehituses me küll tunneme puudust sellist kooslust teadlastena. Teemal kunst kui teadlased katalüsaator vestlesid arhitekt Veronika Valk ja neuroteadlane Aleksandr väljame kõlas saavutamiito muusika, meri nimega Solaris. Täname Tallinna linnateatrit. Saate panid kokku Külli tüli ja Aleksandr väljame. Raadioteater 2018.