Ööülikool. Kas me tajume maailma kui vaenuvälja mille keskel oleme miskipärast ihuüksinda pandud, oma surma ootama? Meest, tunne, et oleme kõige olemasoleva osa ühtne kõigega, nii ruumis kui ajas. Looduse ja kirjamees Vladislav Koržets kõneleb teemal loodus meis ja meie looduses. Saade on salvestatud Tartus Tampere majas festivalil mailaul. Kui mulle tehti ettepanek tulla ööülikooli kõnelema, siis mõtlesin, et millest rääkida, aga ega pikalt mõtelda ei olnud, et paljukest mul neid teemasid on, mis võiks ööülikooli kuulajaid huvitada, millest tuleb systena juttu. Minu meelest on asjalood nii, et millest me ka ei räägiks, kui akadeemilist või ebaakadeemilist juttu me ei ajaks. Kõneleme ikka inimesest. Ja ka meie suur mure looduse pärast on tegelikult ikkagi vaid mure inimsoo püsimise pärast. Meie jaoks on inimene A ja O kõige ja kõigi ainus oluline mõõdupuu. Kui planeedi reostamine, liikide kadumine ja nii edasi ei ohustaks inimese kui liigi säilimist oleks meile sellest kõigest tõenäoliselt täiesti ükstapuha. Vot nii see on. Ja see on niimoodi seatud loodusest, see ei ole mingi ülim ülbus või asi, sest mis on iga liigi sealhulgas ka inimese ainus eesmärk püsima jääda, ainus eesmärk jääda püsima, eksponseeruda, saada tugevamaks liigina, olla võimas. Ja siit ka see, et millest me ka ei räägiks, räägime meeste inimesest. Iga konkreetse inimesega on aga nii, et ta ei taha püsida ükskõik kuidas ei taha, vaevaliselt vireleda, kannab dada ellujäämiseks hullu vaeva näha. Me olemegi loonud niisuguse ühiskonna vähemalt siin, Eestis, kus esmane ellujäämine on suhteliselt lihtne. Lisaks toidule ja peavarjule on aga veel üks asi, mida inimene vajab nagu vett või õhku ent mida ei saa kruusist kummutada ega kopsudesse ahmida. Ehkki seda üritatakse vahel ka just niimoodi kätte saada. See on olemise rõõm. Hea tunne sellest, et sa ilmuselt sa olemas oled. Ja kes siis ei tahaks olla õnnelik? Iidsetes õpetustes on antud imelihtne juhis. Kui tahad õnnelik olla, siis ole. Selle juhise järgimine on aga paraku kõike muud kui lihtne. Miks siis nii? Eks ikka sellepärast, et meie sees on hunnik vajadusi, himusid ja hirme mis käänavad meie meeleseisundeid, nii ja naasugusteks. Inimene võib ennast tunda kehvasti ka siis, kui tal on kõik juskui kenasti, leib laual ja katus pea kohal, elukaaslane olemas, lapsed ka karjääriga korras ja puha. Ometi määrib teda miski sees, kriibib rahulolematus, hing on aga imelikult tühi. Selle tunde nimi on äng või norg. Inglastel spiin venelastele Handra seda seletamatut hingevalu on osa poeedee heliloojaid veekunstnikke küll lausa kiitnud, kuna sellest vabanemiseks on tulnud neil oma võluv värssidesse helidesse värvidesse panna. Aga tegelikkuses pole selles vaevlemises midagi romantilist ja raskematel juhtudel. Tal ei suuda inimesi aidata ka parimad psühhiaatridega ravimid. Eks minagi proovisin kunagi leida seletust oma noorpõlve ilma valule ja üksindustundele. Mind toetas ja lohutas ühe antiikfilosoofi, oli see nüüd Anaximeenes või annaksin Mandros? Ei mäleta, täpselt, algas igatahes A tähega selle filosoofisententset. Kõik, mis on tegelik, on üksik. Aga üksindustunne ja suur kurbus väsitavad inimese ära teevad ta jõuetuks. Sedasorti hingevalu taga on tõenäoliselt üks maailma vägevamaid jõude. Nimelt surmahirm, teadlikkus enese kui indiviidi ajalikkusest. Ma olen kirjutanud selle kohta hakanud kirjutama luuletust, esimene salm on valmis ja mulle tundub, et aitab küll. Just nagu sirm on silmade ees hirm või nagu kull, kes löömas küüsi turja. Poed, padrikus, sõnagu, haige hirv ei julge elada, sest kardad surra. Ma ei ole suuteline inimloomust lahti seletama, kuid julgen osundada selles ühele olulisele joonele tänapäevasele joonele, mida tavatsetakse nimetada võõrandumiseks. Tavaliselt mõistetakse võõrandumise all sotsiaalset võõrandumist mille kohta on hulganisti käsitlusi, nimetagem või Karl Marxi, Kreeka müüdi ja, ja nii edasi. Kuid veelgi olulisem on minu meelest võõrandumine loodusest. Miks nii on? Eks ikka sellepärast, et loodus On kestvam laiem ja vägevam kõigest sellest, mida inimsugu on kunagi suutnud või suudab tulevikuski luua. Loodus oli olemas ammu enne inimsugu ega kao kuhugi ka pärast seda, kui inimsugukorrad otsa saab. Looduseta pole olnud, ei ole, ega ka tule miskit. Võõrandumine seisneb aga selles, et üha enamate inimestel on hingeside loodusega katkenud. Ka see, kui me saame looduse ülimuslikkusest mõistusega aru ei pruugi meie hingetühjust ravitseda vaja vahetuid, looduskogemusi, seletamatut, osadustunnet, meist suurema ja vägevam, aga neid ei saa me aga ühest raamatust, aga internetisaidilt kui head ja targad need ka poleks, tuleb ise õue minna pilvedesse vaadata. Sest sellel, kes õue ei lähe, on taevaks toa lagi. Kunagi olime looduses niisama vahetult nagu nirgid või karud. Siis ehitasime, hüüti, koondusime küladesse linnadesse ja nüüd elavad paljud inimesed. Mega poolistes nii. Tee väljugi nendest oma elu jooksul on see siis New York, kui on see Moskva. See on teisene sekundaarne maailm, milles inimene ei taju enam oma sidet olla algse ja esmasega. Kuid ometi ta vajab seda. Miks on nii paljudes korterites toalilled või muud taimed. Miks peetakse pilvelõhkujate lemmikloomasid? Tegelikult sügav tarvidus enese lähedal nagu tähelepandamatult näha midagi kasvamas, midagi elusat, mis ei ole inimene, mis on, kuulub sellesse meist suuremasse loodusesse. Siin on nüüd selline küsimus, et milline on meie hingeline põhihoiak, kärbse, kas me tajume maailma kui vaenu välja mille keskel oleme miskipärast ihuüksinda pandud oma surma ootama? Ma tean, mis tunne, et oleme kõige olemasoleva osa ühtne kõigega, nii ruumis kui ajas. Kas elamine on meie jaoks tüütu ja raske töö või on see meid rõõmustav müsteerium? Me ei saa oma sisemisi hoiakuid mõistusega valida. Kuid me saame mõistusega otsustada, et vajame enamal määral seda rõõmu ja jõudu, mida meile saab anda vaid loodus. Ja siis selle järele minna. Ja kui oleme läinud, siis püüdkem meeles pidada seda, et metsas või merel pole vaja targutada. Seal on vaja lihtsalt olla. Ma toon ühe näite. Ma olin oma sõbra pool Toomas Vindi pool aga ma olin tulnud niimoodi kärsituna linnast, olin oma töömulli sees ja ma ei saanud sellest kuidagi hästi välja, et me käisime õhtul kalal, aga ei teinud minusse teistsugust rütmi, tempot ikka. Ma olin kuidagi närviline. Järgmine päev. Kalale ei saanud minna, oli midagi ilmaga kehvasti. Juba mõtlesin. Ah, mis ma siin globutan, kodus on nii palju tarkasid ja tähtsaid tegemisi ei sõidaks aga tagasi koju, aga Toomas ütles, et kuule, lähme vaatame, see on kukeseeni juba. No hea küll, mõtlesin, lähme vaatame, siis läksime metsa. Seeni ei olnud. Ja mets polnud üldse ilus. Väga selline ei olnud, ütlesime, kena park või midagi, niisugune parajalt tüütu torkiv põdrakärbseid täis ka veel selline mets. Umbes poolteist tundi käisime ringi, tulime tagasi. Ma istusin maha omaselt särgilt ja mujalt, klappisin põdrakärbseid maha ja häkkima tundscher. Mul on nii hea olla, ma olen õnnelik. Mul ei ole enam linna kiired, minus on midagi juhtunud. Mis seda tegi? Ta ongi küsimus, millele ma ju ei oska vastata. Mikita on k umbes seletanud, mis võib inimesega toimuda metsas ja kuidas meie teadvust ja hinge mõjutab meist suurem selline kogemus. Kui me saame lihtsalt olla kusagil lasta enesesse miskit asja. Järgmine alapeatükk tänases loengus kannab pealkirja, mida ma kõike ei tea. No vot sellega on nii, et ühtpidi on kõik ilma asjad meile selged justkui iseenesest sealhulgas ka inimese ja looduse vahekord. Teistpidi teame aga õieti miskit. Ja kui püüame pealtnäha kõige lihtsamaid ja asju lahti rääkida, jookseb mõte umbe. Ja kui mõte on umbes, siis me ka kõneleme asjust umbes aimamisi tunde järgi. Nii ka mina pole mu aju ja hinge esik, kuis kusagil seda varna kus ripuksid ülim teadmine ja lõplik tõde. Asi pole ka sugugi nii, et küll me ükskord ikkagi saame teada, sest inimese mõistus on ju kõikvõimas. Pigem hoopiski, nii et mida rohkem me teada saame, seda enam mõistame, kui vähe meile üldse on antud teada. Me kasutame igapäevaselt elektrit teadmata tänaseni, mis see õieti on. Meil on Newtoni gravitatsiooniseadus, mis kirjeldab kehade tõmbumist võrdeliselt kehade masside pöördvõrdeliselt nendevahelise kauguse ruuduga. Kuid meil pole ikka veel halli aimugi, mis asi see gravitatsioon olemuslikult on. Muide, üsna hiljuti jooksis läbi meedia teade, et nüüd lõpuks olla seal niinimetatud graviton põrgutega kinni püütud. Noh, mine tea. Siiski ei häbene kvantfüüsikud avalikult välja öelda, et nad tegelikult ei tea, mis asi on kvant. Kosmoloogidega ütlevad, et 15 miljardi aasta eest toimunud suure paugu selgitamiseks tuleb appi võtta niisugune mõistetamatu asi nagu kõrgem võim, suurem jõud või lihtsalt jumal. Võtame taksonoomia seal. Karl Linnmeest alates oleme jaganud loomi ja taimi seltside sugukondadeks perekondadeks liikideks väliste loendatavate mõõdetavate ehk niinimetatud morfoloogiliste tunnuste järgi. Kui avastati geenid, siis selgus, et riikidevahelised sugulussuhted on sageli hoopis teistsugused kui oleme seni ette kujutanud. Nüüd jagatakse elusloodus Klaadideks ja selle teadusharu nimi on külladistika. Kas kõlad eestikale tuginev süstemaatika on lõplik? Kõiki liike paikapanev? Tõenäoliselt mitte. Kõik meie teadmised on tegelikkuse lihtsustus, abstraktsioon. Me püüame näha looduse skeemi süsteemi ja peame pidevalt tõdema, et see on meie loodud skeem. Jätkuvalt pinnapealne, puudulik. Minagi olen kunagi inimmõistuse usku. Raatse on ikka üle kõige, arvasin ma end juba tudengina, tekkis sellesse vägev mõra. Kui sain teada kurb Köödeli mittetäielikkuse põhimõttest. Kurt öödel oli see 31. või 34. aastal, läinud sajandil ma ei mäleta. Sõnastas tõestas sellise värgi, et igas formaliseeritud aktsiomaatilises süsteemis Matemaatikas nii-öelda matemaatika teoorias täielikus ranges, eriti ranges teoorias jõutakse lõpuks sellise väiteni sellise lauseni, mille kohta ei saa ütelda, kas see on õige või vale. Matemaatika tudengina lõi see mu arusaamad sassi. Et ole sa lahke, et nii on lood. See ju tähendab, et ei ole ühte tõde. Et vähemalt selle süsteemi piires on kaks erinevat tõde. Kui tõdesid on kaks, siis võib neid olla ka kolm, neli lõputu arv, eks ole. No vot, nii on nende teadmistega. Meie teadmistega loodusest. Mul on selle kohta üks luuletus ja matemaatikuna või kunagi õppinud matemaatikuna, praeguseks muidugi täiesti tekenereerunud matemaatikuna julgesin ma siiski selle pealkirjaks panna. Sellise asjana. Ma justkui teana, mismoodi kasvab rohi, mismoodi puhub tuul või sajab vihma. Tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi. Kuis lahvatab ja kuidas raugeb kiht. Ma justkui tean, kuid ikkagi jaga, et kuidas just ja üleüldse, miks on kõige sees ja kõige ees ja taga üks tundmatuks määramatu x. Just nagu tabamatu mees on, osoon, on olemises saladus, see iks. Ja ma ei tea, kuid seda enam usun, et ma ei peagi teada saama, miks. Ja puhub tuul ja niidul kasvab rohi. Ja kõik, mis on, on korraga, kui üks jões jälle koeb ja jälle kooleb lõhi. Jäikson, ixon, ixon, ekson x. Nojaa, aga mida me siis ikkagi teame? Loodusest laias laastus. Me teame, et universum tekkis meile mõistetamatu suure paugu tagajärjel 15 miljardi aasta eest. Meie koduplaneet selles universumis viie miljardi aasta eest umbes kolme miljardi aasta eest tekkis meie planeedil mingil müstilisel moel elu ja ainuraktsetest hakkasid arenema keerulisemad organismid. 65 miljoni aasta eest surid välja dinosaurused. Tõenäoliselt oli põhjuseks kokkupõrge suure meteoriidiga. Ja ühe kahe miljoni aasta eest kesid inimese eellased umbes 150 aastat tagasi Neundertaallane ja veelgi hiljem see liik, keda me nüüd nimetame homo sapiens iks tark inimeseks. Peale inimese on maailmas veel umbes miljon erinevat looma või taimeliiki. Hoopis enam on neid aga aegade jooksul elanud ja välja surnud. Varem või hiljem sureb välja ka inimene. Või siis muutub kellekski selliseks, keda tuleb hoopis teistmoodi nimetada. Nii et see on siis see kõige laiem teadmine loodusest. Jälle. Kas ma kujutan ette, mis on 15 miljardit aastat mis on kolm miljardit aastat, mis on miljon aastat? Ei kujuta, see ongi, et selles mõttes on see väga abstraktne teadmine, mis mulle hingelises mõttes eriti midagi ei anna. Küll aga annab mulle loodusest jänesest aru saamiseks natukene aimu see, kui ma mõtlen sellele, et mis minu sees on. Et üksikisikuna, Me eristame ennast muust maailmast, Meil on eneseteadvuse. Mina ja ka füüsiliselt oleme justkui omaetteüksused. Aga mõtleme järele, mida me saame üldse tegelikult enda omaks pidada. Kõige rohkem on meie sees vett, mis muudkui tuleb ja lähedam. Lisaks sellele, et lihtsalt toimub ainevahetus. Me aurame iga päev, täiskasvanud mees aurab umbes liitri vett välja, eks ole, veel, pidevalt, on see vesi meie oma. Me vajame elamiseks pidevalt hapnikku, mida me hingame õhuna sisse. Kas see hapnik, mis verega meie rakkudesse kandub, on meie oma? Ja nii võime küsida mistahes asja kohta, millest me koosneme, kõik, mis meis on, tuleb loodusest ja moodustab ühe üsna ebapüsiva pidevalt aineid, vahet, tema vormi. Selles mõttes oleme me looduse osa kõige naha ja karvadega. Kui sellest aru saame muidugi kuidagi, mida see teadmine meile annab, jälle? Ei oska ütelda, see võib natukene anda. On aga üks asi, mis justkui oleks päris meie oma, aga võib-olla ei ole ka. Ja küll omaette küsimuseks, kas seda on üleüldse olemas? See on hing. Ma olen mõnedel kõneõhtutele kontserditel vahel palunud inimestel käega märku anda nendele inimestele, kes arvavad, et nendel hinge ei ole täna ka, kes arvab, et tal hinge ei ole. Üks käsi, seal on isegi suur protsent, eks, sest noh, tegelikult niimoodi mõne 1000 inimese peale on võib-olla paarkümmend kätt mul tõusnud, kes arvavad, et neil ei ole hinge. Hing kuulub samasse kategooriasse nagu Hiiumaal. Me defineerime jumala sellena, keda me üldse ei mõista tegelikult kes käib üle meie ja siis me tahame seejärel temast aru saada. Hingega on umbes sama lugu, eks ole, et Me võtame selle lihtsalt alateadlikult omaks, et meil on midagi sellist, mida me ei mõista mida me nimetame hindeks. Kas on siis eneseteadvus, mis muud see ei ole ainult eneseteadvus, siin on alateadvuse ja kõik asjad koos. Me usume, just nimelt usume, me ei pea, me usume, et meil on hing. Ja nagu me usume juba, et meil on hing, et hing on olemas. Ja enamasti me just seda usumegi siis ei ole mingi kunsttükk, eks ole, uskuda jumalasse siis on peaaegu sama asi sihuke värk tuleb välja kuidagi. Seejuures oleme me kõiksuguste küsitluste põhjal äärmiselt usuleige, rahvas. Jällegi, mida me küsime, tegemist on nende meie stamp. Meil on keeruline ütelda, et me usume kristlikku jumalasse näiteks, sest meil on keeruline usutunnistuses tunnistada neitsist sündimist või surnust ülestõusmist. Küll aga me ütleme hoopis hõlpsamini, et me oleme looduseusku. Mõtisklusega jätkab Vladislav Koržets. Järgmine alapealkiri on loodus kui usk meie vaimust. Sellest meelest, mis meil on, kõneleb kõige ilmekamalt meie keel, eesti keel, eesti keeles kõlab SÕNA looduse tähelepanuväärselt kokku sõnaga looja. Loodus on kõik looja poolt loodu. Pangem tähele, et looja jumala tähenduses on seotud ka sõnaga loojang selle kohta, et päike läheb looja üteldi, meie murretes ka näiteks, et päiv lätt jumala ehe või päiv lätt. Jumal-ide päev läks jumalasse. Vanarahvas ütles muide, et inimesel on hing, loomal on toss, eks ole, seega oleme pidanud endid juba väga ammu erinevaks muust elusloodusest. Ja erinevad me olemegi, sest inimsool on keel ja kollektiivne, mälukeel ja ühismälu on olemas ka mitmetel loomaliikidel, näiteks delfiinide, kuid mitte nii suurel määral naguinii seal. Lihtsalt inimese aju on suurem ja keerulisem. Väheke laiem on kogu looduse vaatlemine meist suurema kõrgema jahuna. Et ma ütlen jälle seda, mida ma juba ütlesin, et paljud meist ei suuda ütelda, et usun jumalasse küll aga öeldakse hoopis kergemini nagu iseenesest, et ma olen looduseusku. Me näeme sarnasust religiooniga ka selles, et suhtumises loodusesse on erinevaid hoiakuid, just nagu religioonides. Sellel fundamentalistid, islamiäärmuslased või muud loodusäärmuslus, mida on nimetatud ka roheliseks fašismiks väidab umbes nii, et inimene peaks elama hoopis ilma elektrita ja autodetaja võiks tegelikult looduse säästmise nimel hoopistükkis välja surra. Mina nii ei arva, nagu ma ei arva ka, et inimene võiks looduses mõtlematult ja mõõdutundetult laamendada. Üks väga oluline asi on see, et inimene kuulub loomariiki. See tähendab, et minul kui inimesel on sees ka niisugused instinktid ja hirmud, mida me vahel nimetame üleolevalt muide loomulikeks näiteks hirm looduse ees. Meie sees on üks sedasorti müüt, seda nüüd kultiveeritud üsna kaua. Et loodus on väga hea. Loodus on sõber ja nii edasi. Et me oleme metsarahvas ja seetõttu loodusega suured sõbrad või nii. Tegelikkus on tibakene teistsugune. Sest peale kõige muu on loodus inimese jaoks ohtlik. Me pole metsa üksnes austanud, vaid ka vihanud ja kartnud. Euroopa ajalugu. Just keskaja lugu on olnud ka metsaga võitlemise ajalugu, metsal põldude võtmise ajalugu. Metsas elasid hundid, karud ja sinna peitsid ennast röövlid ja nõiad. Seepärast oli mets peale kõige muuga kurjuse sümbol. Eesti keelde on sellest tulnud sõnade metsik ja metsaline. Kuimetsas oleks olnud elada nii hea, nagu me tagantjärgi kujutleme, poleks me sealt välja tulnud. Need noh jällegi, et mets on hirmus, vaadake puugihirmu, totaalne üldlevinud hirm tänapäevases ühiskonnas, hirm puukide ees on see põhjendatud, noh, ma ei tea, judo osaliselt on, puuke on alati olnud ja juba on hirmus metsa minna, seal on ju puugid. Tänapäevane versioon sellest samast, mets on kole metsa, kuri äsjast, eks ole. No hirn on meil igasuguseid, Need on suurel määral geneetilised, näiteks hirm, ämblik kees või hiirte ees. Neid ongi geneetiliselt meile sisse pandud, see on see metsa ees hirm, vastupidi, lagendik kees kõrguse või mu ees. Üks juhtum mu elust kunagi teisime filmi jaoks võttepaiku otsimas soli Karoliine hõbelõng, lastefilm ma olin sealhulgas stsenarist. Ja käisime vaatamas ja selle filmi toimetaja ütles, et ei, tema metsa ei tule. Ta ütles, et mul hakkab metsas halb. Mina pidasin seda sellist mingiks imelikuks eputamiseks. Muidugi ma ikka veensin teda, et tule ikka kaasa kuidagi ja siis ta tuligi ja ta hakkaski metsas konkreetselt halb. Tal hakkas metsas halba. Aastaid hiljem äkki taipasin, milles asi võis olla see õnge kineetiline. See naisterahvas pärines ilmselt kusagil kaugel ajal maalt, kus valitsevad sellised kõrbed sealt Siinai poolsaarelt või sealt kandist kusagilt. Ja mets ei olnud temast tyhja olnud tema esivanemate stiihia aastatuhandeid. Mind võib lagendiku hirm näiteks niimoodi tabada hoopiski või miski selline asi, et jällegi, et meis on ka sedasorti hoiakuid ja tarkust, mis ei allu meie kontrollile. Ja siin head psühhiaatrid võivad ju, eks ole. Ta inimeselt mõne hirmu ära näiteks lennuhirmu või kõrguse hirmu, eks ole, väga loogilised hirmud, inimesel pole ette nähtud lennata maa kohale ja nii edasi. Või teineteise näited on ise omaenese elust, et ma kusagil see oli. Ma ei mäleta, mis aastal nende võisid olla, kaheksakümnendad, läksin, igatahes eesti mehed ehitasid karjala, seal remontisid seal igasugu asju. Ma läksin nendega kaasa, ma ei läinud tööle, aga noh, bussiga sinna mrali sõpru seal. Mu plaan oli, et ma käin palju kalal ja seenel ja puhas sügisaega ei taha ja ma käisingi seal palju seeni ja kala sain ja aga siis ma mõtlesin vahepeal, seal oli eemal üx järvekene. Ma lähen ja mulle öeldi, et seal on üks selline hütikene. Ma lähen ja olen seal nemad neli või viis päeva üksinda. Saan sellise täielikult nätaka loodusest, jõuan kõrgema valgustatuseni tundmiseni. No ma läksin sinna, siis püüdsin kala kalatulija. Siis tuli öö, jah, riputasin oma toidukoti ja kõiki nööriga lakke, et rotid olid ära, ei sööks. Hommikul ärkasin üles, rotid olid ikka mööda seda nööri leivapalukest kallale jõudnud. See selleks. Aga kui ma olin seal umbes ööpäeva olnud või tiba peale seda? Mul hakkas kurb. Ma tundsin puudust teistest inimestest, mul puudus kogemus harjumas mul oli kehv olla, ma panin oma asjadele kähku koti ja padavai tagasi inimeste juurde, et ma olen sotsiaalne loom. On inimesi, kes suudavad pikalt üksi elada, nemad on teisiti tehtud küttidena, kuid või, või pool aastat üksi olla. Mina nende hulka ei kuulu, et noh, see ongi, et loodus ei pruugi olla selline. Eriti kui pole harjutatud ennast loodusega, selline, et on kohe sõbralik jää. No ja me oleme sellest nii-öelda kaotatud paradiisist või siis metsast ja loodusest ise vabatahtlikult, eks ole välja tulnud, ehitanud enesele maailma, mis on palju mugavam ja turvalisem. Ja ka sellega midagi ka kaduma läinud, mingi side, mingi tunnetus, millegi osana enese tundmine. Ühtpidi oleks meil teadmisi nagu palju rohkemat. Võta nutitelefon ja loe. Teistpidi pole need teadmised meie sees. Neandertallaste aju muide oli umbes 10 protsenti suurem kui tänapäeva inimesel. Ja kas ei viita see, et inimsugu ei muutu aina targemaks nagu Me tavatseb arvata vaid hoopis lollimaks? Põhjus võib olla lihtne. Tänapäeval ei vaja ellujäämine enam nii suurt vaimset pingutust nagu 100000 aasta eest. Soovi korral võib sellest järeldada, et toimub inimsoo taandarenemine mille üheks ilminguks on see, et lisandub küll kollektiivseid teadmisi, kuid nõrgeneb meie mõistuseülene taju ja teadmine see looduselt kaasa antud geneetiline intuitsioon. Maailmatunnetus. Ma ei ole kindel, kas see on olemas, aga ma usun millessegi sellisesse. See on loomadel kusagil. Et osa asju, loomad õpivad vanematelt osa asju, mida tohib süüa, mida ei tohi süüa, Nad teavad iseenesest. Ilmselt peaksime meie ka. Aga me oleme ära õppinud. Teistpidi, et mida tohib ja mida mitte. Ja me ei tea neid asju enam oma selle mõistuseülese intuitiivse asja najal. Nii nagu näender taanlane pidi kuidagi teadma ja tajuma maailma kuidagi vahel. Mõnel õnnelikul päeval olen peaaegu kogenud seda mõistuseülest taju ette sellest üks luuletus, selle nimi on puudutus. Kui äkki sa niidu peal virgud ja vaatama jääd, kuidas taim seal sirgub ja sirgub ja sirgub sind korraga täidab üks aim. Sa vaatad ja vaatad ja vaatad, ei pühigi näolt putukaid ei ehitas häälega jaata. Sa aimad seal midagi, vaid siis lind tõuseb leegina õhku, lööb laotuses tiivaga ning säält tuulehoog tuleb jahmuda, kui puudutust tunneb su hing. Sa oled seal niidu peal virge ning korraga vanemmeel. See hommik on kerge, on karge ja selge on lindude keel. Järgmise lõigu pealkirjaks on mul pandud emmergentsus. Niisugune termin olete kokku puutunud? Vaevalt, eks ole, see on selline. No Inglise keeles emer kämpton tekkiv ootamatult pill. Selle mõiste nimodi sünonüümiks on süsteemiefekt veel. Seda mõistet kasutatakse süsteemiteoorias mingis süsteemis selliste omaduste ilmnemine, mis puuduvad selle süsteemi elementidel ja mis ei taandu elementide omaduste summaks. See ei ütelnud praegu midagi. Püüan lahti seletada. Bioloogias. Tähendab see näiteks seda, et üks puu võis olla mets ja mets ei saa olla ka lihtsalt puude summa. See, kui on palju puid kuus, see iseenesest ei tekita metsa, et peab toimuma selline miski ootamatult ilmneb, muutus. Märgentsus. Kalaparvkalaparv ei ole lihtsalt kogum kalu. Siin ongi see asi, võid. Kalaparvel on omadusi, mis puuduvad, üksikutel kaladel. Tekib nii-öelda teistsugune kvaliteet. Kalaparv on väga võimas, me tihti ei saa aru, kui võimas asi on kalaparv. Toon näite, heeringas, kui me võtame heeringaparvest ära ja ta peab üksi elama, mis temaga juhtub, ta muutub niimoodi, erutub hakkab kiiremini hingama, lausa hingeldama. Sööb kehvemini, umbes kahe kuni 15 päeva jooksul sureb. Ta ei saa oldud ilma parveta. Parv annab talle midagi sellist, mida ta ise pole võimeline saama. Parv on midagi enamat kui lihtsalt kogum üksikuid kalu. Kalaparve juures on olemas üsna tõsiseid viiteid sellele, et on olemas niisugune asi nagu parve teadvus. Ehkki sulaselgelt seda tõestatud ei ole. See tähendab, et parvel on kõrgem teadvus kui üksikutel kaladel, et üksik kala ei ole võimeline sellega hakkama saama, see võib näiteks kuuluda kas või parveoskus ja teadmine, kuhu ujuda. Kuderände toitumisalad. Üks klassikaline näide kaladega just tehti, ettekaladele õpetati, või noh, nad said ühes akvaariumisopis või ühes akvaariumi põõsas ebameeldiva šoki, noh oli siis elektriga või muudmoodi antud, et need kalad ei hakanud sinna sellesse akvaariumi nurka enam minema, ei ujunud sinna. Nüüd pandi meekalad, kellel see kogemus oli kokku teiste kaladega, kellel puudus see kogemus, see parv ei ujunud sinna nurka. Lõpuks võeti ära kõik need kalad, kellele see kogemus oli. Parve jäid ainult need kalad, kellel puudus, see ebameeldiv kogemus. Ka need ei hõivanud sellesse akvaariumi nurka. Seal nagu viide sellele, et eksisteerib tavateadmine kalaparves ja nüüd on meie asi, et kas me nimetame teda siis parve teadvuseks või mitte. Samamoodi me võime rääkida metsateadvusest, ei ole võimatuid, vanal metsal on mingi omaette selline teadvus. Siit me jõuame ka selle juurde, et tõepoolest Kaiaid planeedil võib olla oma teadvus nii-öelda selle kaija näol tuntud hüpotees, kaija all mõistetakse kogu meie planeeti tervikliku elusolendina kellel võib-olla ka oma teadvus. Et kui inimese, kui ikka lõplikult üle piiri läheb, siis kaija lihtsalt hävitab meid. Ja edasi universumil võib-olla omaette teadvusele. Vaat kuhu see märgens viib. See Emersintsi mõiste ei olegi teadlaste poolt üheselt heaks kiidetud. Filosoofid vaidlevad ikka, et kuidas selle märgentsuse värgiga on. Sest kui öelda, et on olemas ja nii edasi, siis sealt järelduvad need järeldused, mida võib-olla tuleks teha angerjat. Tulebki tunnistada, et Universumi teadvus Jumal, no kui tahate lihtsamalt kedagi niimoodi, inimesed, tänapäevased rõõmuhetked, et naudingud, mida ta saab, on suuremalt jaolt üsna kunstlikud, nii-öelda sekundaarsed, primaarsed, otsesed sellesse ritta kuuluvad nii loetavad raamatud, kontserdid, filmid, ühelt poolt, teiselt poolt alkohol, hasartmängud ja nii edasi, et. Aga kui hästi üks raamat ka ei oleks kirjutatud või kui vägevalt kaviin pähe ei hakkaks on mõlemi puhul tegemist metareaalsusega mis on loodud korvama minu raskusi, olla rõõmus ja õnnelik tegelikkus. Reaalses elus. Nii ongi siit olla, vabandust väljenduse eest. Hea muusika, kontsert võib mul asja paremaks teha. See ongi nii kuidagi. Aga see, mida ma tunnen siis kui mul on kala konksu otsas käega. Vaat see on nii, kui üks tunne veel üldse olla saab, ei ole ausamata raiska, kui see, mis mu suult pudeneb, siis kui kala otsast ära läheb. Emotsioon, eks ole, tegelikult kalal olles ma ei püüagi ju kala, hoopis odavam kala osta, poest tuleb niimoodi hobi kalastajana. Ma käin, püüan emotsiooni. Ma käin, püüan midagi väga ürgset, mida ma vajan. Käin ja püüan looduse osaks olemist olla kütt või jahimees looduses, see on väga ürgne. Ja ei ole siin põlastada midagi, see noh, Mikita kirjutab sellest, et me oleme hirmus seenerahvas. Seenel käimine on ju sama asi. Täpselt sama see emotsioon, kui sa näed ilusat puravikku puu taga paistmas kusagil või kukesed vau, vau-efekt, eks ole. Ja kui siis selgub, et on ussitanud, siis, Need on tihedalt ja me vajame sedasorti tundeid. Minult on küsitud, et ei tea, et sa vist mõtled ei tarku mõtteid seal looduses olles. Õige vastus on see, et ma olen sinna ära, et mitte midagi mõtelda. Minu mõtlemise areaal on väga pisikene maantee, kas ei tea, kas peaks natuke nihutama ujukid, kas peaks sööte juurde panema? Tihti ei mõtle seda ka, ma olen, just see ongi, et ma ei mõtle, ma olen seal. Ja noh, idamaades kasutatakse meditatsiooni praktikat selleks, milleks mitte selleks et tarku mõtteid mõtelda vaid selleks, et puhastada oma teadvuse aju, kõiksugustest, mõistetest ja mõtetest. Selgub ette, et me tunneme ennast hoopis paremini siis kui me suudame maha raputada. Kõik need suured tarkused, teadmised, kired, mis valitsevad inimühiskonnas ja mis juhivad meid väga palju, hoopis rohkem, kui meile meeldiks hoiakud. Need hoiakud on, teed muutuvad ajas, me järgime neid, Norjame neid. Me elame ise jäneste poolt loodud iseeneste poolt välja mõeldud, veel suuremal määral väljamõeldud maailmas. Tegelikkuse tajumine. Mõnedes käsitlustes samastatakse tegelikkuse omaksvõtt, tegelikkuse tajumine jumala tajumisega. See on üsna kummaline, et jällegi, et ma loobun, suudan olla ilma inimsoo poolt välja mõeldud mõtte mullideta, suudan olla vahetult tajuda tegelikkust, nii nagu see päriselt on. Ja seeläbi saan kõige oleva osaks jõuan osaduseni kuidagi. No see on nii, ütleme tiibeti budismis samu asju on kristluses, neid on kõikides suurtes religioonides on see rida ka sees täiesti olemas. Muidugi osadus on kristlik tärmin, eks ole. Aga osadus loodusega Meie jaoks mingi osaduses oleks, sellega on see, mis annab meile jõudu. Muinasjutus hilja Mura metsist, kes ta oli, ta haavatud või mis talle heitis, eks ole maa peale pikale ja palun, emake maa, anna mulle jõudu, ta sai sealt jõu, eks ole. Noh, ongi, et julgem. Lõpetuseks väite loen paberilt. Et tegelikult oleme me kõik nii juhuliselt kui ka hingeliselt täielikus sõltuvuses loodusest. Ärge selle sõltuvuse vastus sõdige, vaid tunnistage seda, võtke omaks, andke järgi. Kui võtame omaks, et meie pole üle looduse, vaid loodus on üle meie hakkab kohe palju kergem. Siis me oleme osaduses. Me võimegi olla osaduses loodusega, sest nagu me nägime on loodus tihtipeale meie jaoks millegi suurema, millegi kõrgema, ütleme siis jumala rollis. Looduse ja kirjamees Vladislav Koržets kõneles teemal loodus meis ja meie looduses. Muusika Tõnu Kõrvits tuulekoraalid. Raadio ööülikool tähendab koostöö eest festivali mailaul ja Juhani aegerit. Saate valmistasid ette Lisette relt Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2018.