Ööülikool. Ja vahel, kui te olete kuskil klišee mõttes hallis Ida-Euroopas, siis võite mõelda, et see, et siin on hall, on sellepärast, et värvid läksid teise kohta. Aga need värvid on siit pärit. Ei koole. R Nov 99, dramaturg Laur Kaunissaare mõtiskleb Ida-Euroopast. No vot, nüüd enne kui ma nüüd sellest rääkima hakkan, siis, et miks just Ida-Euroopast, see on päris keeruline küsimus, nagu ikka küsimus, et miks, aga mulle tundub, et Ida-Euroopa kui teema on kuidagi õhus ja ta on õhus nii mitut pidi, et nii vastuoluliselt, et see on juba iseenesest huvitav, mida ma sellega mõtlen, ta on õhus väga erinevate ühiskonnagruppide vahel, kes võib-olla üksteisest nagu praegusel ajal on iseloomulik, on üsna eraldatud. Ta on õhus sellist trenditundlik noorte, liberaalide ja samas konservatiivset põllumeeste vahel, kui tuua nii-öelda poliitiliste eriskaala otsade näide. Ja minu meelest see, et miski on nagu ühel ajal õhus, on huvitav, tekitab muidugi küsimuse, et kui miski on ühel ajal väga erinevate nurkade lõhus või kuidagi paelub nagu inimeste meeli, siis mis selle juures on sellist, mis paelub, et ma toon näiteks näite, kuidas erinevad ühiskonnagrupid Ida-Euroopast seal minu meelest suhteliselt aktiivselt praegu suhtuvad. Ühelt poolt võiks tuua näiteid moevallast või graafilise disaini või sellise disaini vallast kus on üks Ida-Euroopa moelooja, kes siin juba mitu aastat laineid löönud näiteks nagu üks moelooja nimega Rubchinski kes on teinud Ida-Euroopa sellisest bossovi etlikust Essteetikast edasi minevat ehk siis seda kunstiliselt kuidagi tõlgendavaid moekollektsioone. Kui vaadata nagu nende moekollektsioone nagu esitlevad mingisuguseid internetiportaale ja nii edasi, siis tunduvad väga populaarsed isegi kuulsad nii-öelda arvamusliidrid nendesse võib muidugi suhteliselt nii ja naa, aga nagu see Kardashian edasi käivad ringi, mingisuguse nõukogude sümboolikat ja ma ei mõtle seda hiljutist Adidase keissega Nõukogude teemaga ja Ida-Euroopa teemaga flirtivas Essteedi, kas teiselt poolt konkreetse poliitilise skaala sellises konservatiivses rahvuslik, kummas pooles on üsna vähemalt kirjutistest jääb selline mulje üsna kõrges hinnas. Poola ja Ungari näited, see, kuidas nendes ühiskondades midagi on korraldatud. Milline on sealne poliitiline retoorika või mingisuguse poliitilised reformid, mida on tehtud ja need on iseenesest ju väga erinevad maailmad väga erinevad maailmad tihtilugu omavahel kokku ei puutugi, aga ometi miski, mis neid ühendab. On see Ida-Euroopa pärand? Ühelt poolt, see on nagu mingisugune eeskuju ühtedele teiste jaoks on nagu superkuul väga hetke trend. See, mis meid ühendab, on mingisugune sünkroonsus. Huvitav on, kui mõelda Ida-Euroopa peale, siis mulle on jäänud nagu niimoodi kõrvu tihtilugu Ida-Euroopaga seonduvalt sellist nagu kergelt iroonilist või põlgliku hoiakut. See on mingi Ida-Euroopa või et see või teine asi on Ida-Euroopa moodi või näiteks ma sõnastasin Ida-Euroopa kolgas või nii ja kui ma hakkasin otsima, et, et ma siin nüüd endale päris sellist õlemeest ei moodusta, et räägime millestki, mida nagu tegelikult olemas ei ole, siis võiks tuua nagu mõned näited. Näiteks üks näide, mis minu meelest on üsna värvikas, on paari aasta tagune Twitteris kaklus tollase presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja ühe Ameerika majandusteadlase ja sellise arvamusavaldaja vahel, kus siis pool Krugmani arvamusavaldaja võttis näiteks eesti ja seadis kahtluse alla selle, et kuivõrd Eesti kriisijärgne taastumine majanduses kuivõrd see on selline nagu eeskätt PR trikina näidatud nähtus. Ta esitas seda, et kui pikas skaalas peaks seda taastumist vaatama, kas vaatame, seal on mingi viie aasta skaalas, vaatame selle 20 aasta skaalas ja nii edasi. Ja siis selle peale reageeris Toomas Hendrik Ilves erinevate Twitterite, need toimusid küll üsna hilja õhtul, selle üle läks ka nagu ironiseerimiseks, aga üks näiteks tiitidest oli selline, kus ta ütles, et aga tõesti, mida meiega teame, oleme vaid rumalad idaeurooplased valgustamata. Ühel päeval saame ehk meiegi aru Nostra culpa, milleks siis meie süü. Või näiteks tuli meelde Tõnu Õnnepalu üheksakümnendat aastat, et selline märgiline romaan nimega piiririik, kus ta siis kirjeldas nimetatud riiki kuskil Ida-Euroopas. Ja seal on üks niisugune koht, ma leidsin üles, kus oli sõnastus, et need on vaesed, pimedad riigid, kes nutavad võimetult taga oma surnult sündinud ajalugu. Nojah, ühesõnaga nüüd ma olen omaarust tõestanud, et paar tsitaati siiski leidsin, kus seda konkreetselt ka sellise teatud iroonia või, või teatud valulikkusega, nagu Ida-Euroopa teema konkreetsete ette võetakse. Nüüd on paras aeg minna jälle sellesse istlikuma poole poole ja analüüsida, et millest selline nagu valulik oreool selle Ida-Euroopa ümber võib olla tekkinud? Ida-Euroopa iseenesest on küllalt veider mõista ja sellepärast, et võiks öelda ju, et Ida-Euroopa on see Euroopa osa, mis asub idast. Paradoks, selle juures on see, et jah, mõnes mõttes küll, aga samas on oluliselt riike ja kohti Euroopa idaosas, mida millegipärast Ida-Euroopas ei peeta näiteks nagu Kreeka või Küpros või Lapimaa näiteks lapimaad üldjuhul ei peeta selliseks klassikalises Ida-Euroopa näiteks võiks muidu öelda, et eeskätt jõuluvana idaeurooplane, aga noh, see ka kuidagi päris ei lähe, nagu võiks siis öelda kreeka järgi, et demokraatia on sündinud Ida-Euroopas. Millegipärast siiski nii räägite, siin me jõuamegi kuhugi, mille nimi on vaimne geograafiageograafia ja siis on taimegeograafia klassikaline näide, mis sellest geograafia paradoks, sellest on see, et Bratislava ja Viini vahel on mingisugune 70 80 kilomeetrit. Aga millegipärast üks on ida, teil on lääs? Ilmselgelt ei ole küsimus lihtsalt geograafias, küsimus on milleski nagu milleski muus milleski sügavamas. Ühelt poolt võiks öelda, et see võib-olla läheb sinna kuhugi külma sõja aega, et tollal oli raud ees niie küllalt tugevalt kinni, eraldas kogu kontinendi siis kaheks pooleks sealt sai küll vahel ja keegi läbi, aga üldiselt mitte eriti nii, et see siis mis jäi Berliini müürist ja muudest varadest ida poole on ida. Ja vastupidi, see nüüd läheb vastuollu sama moodi, et Kreeka siiski Lääne-Euroopaga, aga midagi selles ida ja Lääne-Euroopa lahti haakimises külma sõja ajal siiski on. Ja võib-olla kõige rohkem, mis selles on, on see, et üks asi on see konkreetne füüsiline piir, aga teine asi on see piiret puudus, arusaam ühiskondlikest arengutest, teisel pool müüri, see tekitab veidraid segadusi ja, ja vastuolusid siiamaani. Näiteks võib tuua selle, et ütleme, viimase aja selliste põgenike ja immigratsiooniteemade kontekstis võiks öelda, et Ida-Euroopa riikides võib olla üsna raske aru saada sellest, et immigratsioon on olnud Lääne-Euroopa riikide osaks aastakümneid. Et need on mingisugused ühiskondlikud protsessid, mis on toimunud ja võib olla üsna raske, nagu mõista seda, et näiteks, et 60.-te aastate alguseni oli Alžeeria juriidiline osa Prantsusmaast ja mittekoloonia, vaid Prantsusmaa territoorium ulatus keset Sa haarat. See juriidiliselt oli nii, sellest võib olla üsna raske aru saada või isegi mitte aru saada selles mõttes, et kui ei saa aru, siis oled loll vaid selles mõttes, et kuidas sinuni nagu kohale jõuab. Ja samamoodi ka vastupidi, mingisugused ühiskondlikud arengud Ida-Euroopas võivad olla üsna rasked mõista Lääne-Euroopas sest need nii-öelda ühiskondlikud moodustised, mis tekkisid läbi Berliini müüri ja muude tarade püsti ajamise, tekitasid mingisugused. Võiks öelda, et, et see kaheks jaotamise põhjuses, kui on nagu külma sõja ajas siis võiks öelda, et aga kuidas on nii, et külm sõda oli siis külm, sõda justkui lõppes ära. Aga see mõiste Ida-Euroopa on endiselt kuidagi nagu tema seal nagu teatud energia siiamaani. Siit jõuamegi ringiga tagasi ilvese juurde. Ilvese selles tsitaadis on selline ilus sõna nagu et idaeurooplased valgustamata video ühele Ameerika Ida-Euroopa uurijale, kelle nimel Larry Wolf keda ilves on korduvalt oma esseede säilita üheksakümnendatel aastatel ja kahe tuhandete alguses viidanud ja kes on kirjutanud raamatu, mille pealkiri on Ida-Euroopa leiutamine ja mis käsitleb Ida-Euroopa sellise kui mingisuguse müüdi sündimist ja tema väitel see läheb tagasi apsalutismi aegses Lääne-Euroopas Prantsusmaale, konkreetselt ta ütleb seda, et Ida-Euroopast loodi selline prantsuse ühiskonnakriitikute poolt kriitika tallermaa selleks, et kritiseerida apsalutistliku oma ühiskonda, millest oli nagu selles poliitilises kontekstis üsna ohtlik ja keeruline kirjutada. Siis kirjutati, et me ei kirjuta üldse Prantsusmaast ja me räägime siin Ida-Euroopast, kus ongi kõik on super barbaarne kus on valitsejate omavoli ja nii edasi, me räägime nii-öelda nagu seina põrkega, iseenda ühiskonnast ja kuna need teoreetikud nagu muide, Monteskööja, Volteeria ja nii edasi kirjutasid nagu sellelt positsioonilt, et me tahame liikuda siis selle valgustusajastu ideaalide poole ratsionaalsuse kõige selle poole siis oli Ida-Euroopa neile nagu mõnes mõttes selline näide, et näete, kui halvasti kõik on, aga et kui me teeme kõik hästi, siis meie saame olla hoopis teistsugused ja valgustunud. See raamat nagu ja ilves on seda mõttekäiku siis nagu edasi arendanud ja selle peale ühtteist ehitanud, viib nagu mõtet selleni, et võib-olla need juured Ida-Euroopas kui kuidagi probleemses või, või mõneti isegi häbiväärsest, mida muud Õnnepalu piiririik on kui mõnes mõttes nutulaul sellele, et ollakse sündinud mõnes mõttes vales kohas ja isegi kui minnakse kuhugi mujale kultuuri epitsentrisse ma olin natuke korrigeerinud, muidugi siis vanaema peldik kui lõhn jääb ikkagi kuidagi ninasõõr alates sellest ei saa nagu kuidagi lahti. Noh, oled sealt kuskilt sealt Ida-Euroopast. Samas, mis Ida-Euroopa sellist enesetaju tundub, et üsna tugevasti iseloomustab, on mingit laadi ohvrimentaliteet ohvrimentaliteet, et no ütleme, mis praegu võib-olla avaldub teatud poliitiliste jõudude puhul selles, et me seisame vastu, ütleme, Euroopa komisjoni või Brüsseli diktaadile või et noh, et me oleme alati olnud mingisuguste tugevate keskvõimude lükata-tõmmata ja meie siis romantiliselt kangelaslikult seisame selle kõigele vastu ohvrimentaliteet. Teiselt poolt jälle võiks öelda, et ehkki sohvri mentaliteet räägib midagi rohkem tänapäeva kohta, isegi siis, kui seal viidatakse, nagu ajaloolistele sündmustele teeksid räägib tänapäeva kohta, siis teiselt poolt võiks öelda, et mõnes mõttes on ohvri muideks mentaliteedist, mida ka ohvreid on tõesti olnud. Kui võtta tänapäeva euroopa vundamendiks olev sündmuseks, siis teine maailmasõda, siis ohvrid olid ju eeskätt Ida-Euroopas. Ei olnud nii, et ohvrid olid kogu Euroopas ei olnud ning konkreetselt näiteks võib tuua näiteks siin oma tööst teatrist on 29, et tegime hiljuti ühe lavastuse, Tiit ojasoo lavastas Jonathan telli 1000 leheküljelist romaani heasoovijad, mille tegevus toimub teise maailmasõja ajal ja seal peategelane natsiohvitser teeb pisut matemaatikat ja ütleb, et üldiste hinnangute järgi hukkus suurusjärgus 25 30 miljonit inimest Ida-Euroopas siis selle hulgas nii sõdureid kui siis enamuses muidugi tsiviilelanikkonda. See on nagu võrreldes Lääne-Euroopa hukkunutega ja kaotustega ja ohvritega kahtlemata võrreldamatu. Selles mõttes sellel ohvri kuvandile on nagu mõnes mõttes tõepõhi all, teiselt poolt, mis selle tooks meid tagasi lähemasse minevikku, on see, et on näiteks juhitud tähelepanu, et inimeste hulk, kes Ida-Euroopast on lahkunud, siis kas surma mitte sündimise või või emigreerumise kaudu, ehk siis keda enam ei ole erinevatel põhjustel Ida-Euroopas siis elanikkonna langemine, et see on täitsa võrreldava skaalas sõjaaegse elanikkonna langemisega. Siis tekib küsimus, et mille ohvrid siis olid need inimesed või on need inimesed või need ühiskonnad, kes kaotasid ja on kaotamas suurt hulka elanikkonda praegu ehk siis põhimõtteliselt pärast külma sõja lõppu pärast Nõukogude Liidu lõpu ja nii edasi, kus ei ole kedagi hukatud ega pandud laagrisse ka midagi. See on muidugi poleemiline, aga see on täitsa mõttekoht. Üks asi, mis on huvitav ja millest on nagu kirjutatud Ida-Euroopa kontekstis, mis ei ole vist ka päris lõpuni mõeldud või see ongi nagu meile kõigile võib-olla huvitav edasi mõelda on see. Ja siin ma viitan konkreetselt, oleks Ameerika ajaloolane nimega Timothy Snyder, kes on Ukraina ajaloospetsialiste, kes on ka laiemalt Ida-Euroopas spetsialist, kes on kirjutanud ka eesti keelde tõlgitud mitu raamatut, aga eriti veremaad, mis siis käsitleb nii-öelda Stalini ja Hitleri tegevuse tagajärgi aastatel siis 33 kuni 40, siis ja kes on öelnud seda, et huvitav on ka Ida-Euroopa puhul mõelda Ida-Euroopas kui post koloniaal, sest piirkonnast sest ühelt poolt tundub, et koloniaalimpeeriumid, mida on Euroopas olnud üksjagu, eks ju 20 sajandi keskpaigani isegi sinna teise kolmandik kuni kestsid mõned, et need on olnud üksjagu, aga Ida-Euroopal ei ole nagu midagi sellega pistmist. Nii on öeldud näiteks, et, aga noh, mis on see valge mehe koorem, mis ilmselgelt kolonialismi kaudu Lääne-Euroopal lasub ala ma ei tea, Belgia koloonia kongos ja prantsuse koloonia Indo-Hiinas ja Lääne-Aafrikas ja kus kõik, et need on jah, koloniaal taagaga riigid ja ühiskonnad, aga et noh, mida meil Ida-Euroopas on selle koloniaalmõtlemisega üldse nagu pihta hakata, et meil ei ole siin mingit koloniaaltaaka ja mida me slaider ütleb, on see ta ütleb, et Euroopa Liidu kujunemist tasuks vaadata kui Boscoloniaalset arengut, ehk siis et ta toob näiteks, et suuresti Euroopa riigid on nagu liitunud Euroopa Liiduga sellises järjekorras, kus on ära kukkunud nende see koloniaalne identiteet. Kas siis sedapidi, et näiteks Hollandil on olnud vadja koloonia Indoneesias, eks ju, ja see ise seisub ja siis Holland avastab, et aga tegelikult ju sellist Hollandi rahvusriik ei olegi kunagi olnud. See on olnud kas impeerium või siis nüüd, kus ei ole impeerium, on küsimus, mis asi ta siis on. Ja no mida siis naider ütleb, et on see, et sa, Ida-Euroopa riigid liitusid Euroopa Liiduga nii-öelda nagu reaktsioonina selle koloniaalidentiteedi lõpule saalid, ma ei tea, kas okupeeritud solid allatud nagu mingisugusesse koloniaalsesse projekte, mida Nõukogude liit näiteks selgesti oli, aga mõnes mõttes oli ka, ütleme, Nõukogude Liidu need nii-öelda ripats riigid Ida-Euroopas ikkagi mingis mõttes allumine kui see lõpeb, eks ju, et siis Euroopa Liiduga liitumine nagu rahvusriigi aseaine. Üks asi, mis Ida-Euroopaga kuvandis väga tugevasti seostub, on lihtsalt vaesus. Seal on kuidagi nagu banaalne isegi öelda, aga seda tuleb öelda, sest see on reaalne ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks Ida-Euroopaga ükski ühiskond väga ei taha suhestuda. Minu meelest oli väga naljakas, kui just see piirkond, kus 2010, nii kui oli majanduskriis ja niisiis nagu intellektuaalsetes ajakirjades üle Euroopa mille keskne võrgustik õnneks inglisekeelne veebiportaal, mis avaldab arvamusartikleid erinevatest, väljendas üle terve Euroopa ja seal oli seeriana märgata seda, et niimoodi riik riigi kaupa ilmusid arvamusartiklis, et näiteks keegi tšehhist kirjutas, et et mis jutt see on, et sessi on Ida-Euroopas, vaat siis ei ole Ida-Euroopa tsehhi on Kesk-Euroopa, me oleme siin kohe Müncheni külje all. No millest te räägite? Me ei ole Ida-Euroopa või kuskilt, Rumeenias kirjutatakse, et kuulge, me oleme roomlased oma olemuselt. Me oleme roomlased. Me oleme peaaegu itaallased. Noh, võib-olla jah, siin Slavide vahele sattunud, aga põhimõtteliselt ju noh, kuulge, meie ei ole Ida-Euroopa, Ida-Euroopa hakkab sealt vasakult või paremalt või selja tagant, aga igatahes mitte meie ja midagi sarnast on ka Eestiga. Võib-olla selle kõige nagu kujundlikum näide on see, et Eesti astus ÜRO-s 1991 aga 2004. aastani ei olnud eesti üheski, seal on sihuksed, regionaalsed grupid, et sa pead kuuluma kuhugi, et sa ei saa olla nii, et siis tuli välja, et saab, aga super keeruline on olla noh nagu ilma grupita, lihtsalt nagu ise. Et siis sul ei ole erilist mõjuga gruppi ei kuulu siis on keeruline, Eesti tahtis muidugi kuuluda Lääne-Euroopas, seal on selline grupp, et Lääne-Euroopa ja teised ja millegipärast Eestit ei võetud sinna Lääne-Euroopa gruppi. See kestis aastani 2004. Ma ei tea, kuidas seal siis läks, kindlasti välisministeeriumi inimesed teavad täpsemalt ja mina siin lihtsalt esitan esseistika mõttekäigu. Aga 2004 siis Eesti kuidagi otsustas, et no hea küll, võime siis olla seal Ida-Euroopas. Aga see ÜRO keisson nagu kujundlik, et ei tahaks nagu väga sinna Ida-Euroopasse pürgida tahaks nagu pigem olla põhjamaa või siis uus põhjamaa ekse, nagu siin oli ühe partei selline välja käidud ametlik suund. Nüüd, mis puutub sellesse Eesti nagu mängimise Põhja-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel siis huvitav selle juures on see, et paljudest nii Eesti avalik-õiguslikus ringhäälingus kui ka poliitikast jääb nagu selline mulje, et kui küsida, et mille poolest tahaks eesti kuuluda Põhja-Euroopas siis jääb mulje, et Eesti tahaks kuuluda Põhja-Euroopas see sellepärast, et olla kuidagi moodne ja olla arenenud puhta loodusega riik, aga jumala eest, mitte sotsiaalsetes küsimustes. Mis veel on huvitav, Ida-Euroopa puhul on see, et seesama varem nimetatud 90.-te aastate alguses ja nii-öelda majanduspoliitiline tugev pööre neoliberaalsuse poole olukord oli selles mõttes üsna drastiline, et eelmine majandussüsteem oli juba täiesti faktiliselt üsna otsakorral. Need majanduspoliitilised muutused ja nende muutustest trastilisus on võib-olla üks asi, mis Ida-Euroopa riike suuresti ühendab, isegi siis, kui muid asju, mis neid ühendaks näiteks kultuuriliselt, no mis siis ühendab väga ütleme näiteks Albaaniate Eestit no mitte väga palju, ilmselt täiesti teistsugune kultuuriruum. Et need majanduslikud muutused olid täiesti drastilised, on võib-olla see on see ühendav kogemus siis üks asi, mis veel seostub Ida-Euroopaga ja mis on nagu üsna oluliselt erinev näiteks Lääne-Euroopa osas on seesama varem mainitud demograafilised muutused nimelt see, et Euroopa kõige etniliselt homogeensem on riigid, asuvad Ida-Euroopas üldjoontes. Et Euroopa vist enam-vähem kõige homogeensem riike siis ainult Ühest etno, sest inimesed on näiteks Poola super homogeenne. Aga paradoks selle juures on see, et see homogeensus ehk tekkimine tekkis Ida-Euroopas tegelikult väga tugevasti kommunistliku poliitika tagajärjel. Ütleme Poolas enne sõda oli suurusjärgus 15 20 protsenti muid rahvusi ukrainlasi, sakslasi, juute, kašuubi erinevaid. Ja pärast sõda on Poolas umbes, ma ei tea, 97 protsenti poolakaid sellepärast et juudid löödi mättasse ja sakslased saadeti riigist välja ja see etniline puhtus on, on tekkinud mõnes mõttes läbi selle okupatsiooni ja koloniaalsuse, mida justkui tajutakse meile osaks saanud ebaõiglasena. See nii-öelda Poola ainult poolakatele tekkis tegelikult väga suuresti läbi nõukogude võimu. See oli omal ajal teadliku poliitika eesmärk, sellepärast et eesmärk oli tekitada kommunistlikule valitsusele legitiimsus, et näete, on mis on, muidu on, aga nad ju vähemalt tõid Poola poolakatele. Ja ühesõnaga seal tekib see paradoks või see lõks, et sa ei saa nagu seda okupatsiooni koloniaalsust nagu hukka mõista või sa saad seda hukka mõista, aga samas selle paradoks on see, et see lõi selle poola, mida sa igatsed taga, mida sellisena minevikus kunagi olnud ei ole. Ja mis nüüd tegelikult just nimelt on siis tekib küsimus, et mida sa siis tegelikult igatsed, tekitabki selle kogu selle segaduse ja vastu olusesse. Siis üks asi, mis, mis on mõnes mõttes sellel ärrivoolsi mõte, nagu edasiarendus on see, et modernsus on mõnes mõttes Ida-Euroopas nagu pikalt olnud teatud peale surutud tuntud nähtus. Sellepärast et seda iseseisvat perioodi, mis ei oleks koloniaalne ehk siis põhimõtteliselt pärast 1918 kuni põhimõtteliselt teise maailmasõja alguseni selle iseseisvust oli nii vähe, et sel ajal kohalik juuri ajav modernsus ei saanud tekkida ja selle tõttu modernsust, mis Lääne-Euroopas tekkis nagu kohalikus kontekstis, kust väljastpoolt tulevad jõud seda peale ei suru, seda ei ole. On öeldud, Ida-Euroopa sellise mentaliteedi kujundamisel on teatud nagu majandusstruktuurid, ehk siis, et Ida-Euroopas püsis orjus, pärisorjus ja sunnismaisus oluliselt pikemalt kui Lääne-Euroopas. Mina vähemalt olen lugenud nii, et viimased paigad kuhjunud, ütleme täitsa, no vot, see on ka muidugi ideoloogiline seisukohta, kui nüüd ütleme jäta Venemaa veel täitsa kõrvale, siis nagu viimased kohad, kus Euroopas oli pärisorjus, oli Rumeenias ja Eesti- ja Liivimaal. Ma millegipärast arvan, et kui see pärisorjus oli enne sõda olnud sadu aastaid, aga praeguseks on seda pärisorjust mitte olnud ainult 200 aastat. Mul nädala aja eest sai vanaema 100 aastaseks. Täitsa uskumatu, tundub, et vanaema ju siis tundub, et kui kaks korda nii palju ainult pärisorjusest, siis pärisorjus ei tundu üldse nii kaugel, aga samas pärisorjust paljudes Lääne-Euroopa riikides ei ole kas üldse olnud või on see väga-väga ammu ära kaotatud, nii et ilmselt sellel on nagu mingisuguse pikaajalised mõjud, mis on kuidagi nagu nii-öelda emapiimaga sisse imetud. Jätkab dramaturg Laur Kaunissaare Nojah, ühesõnaga 100 häda Ida-Euroopaga, aga teiselt poolt, siis tekibki küsimus, et et kui ühelt poolt on Euroopaga 100 häda ja see on kõik kuidagi jube piinlik selle pärast kuidagi nagu varjama siis millest tuleb see, et Ida-Euroopa samal ajal jälle kuidagi nagu väga Kuulon, millest sa siis nagu tuleb. Ja ühes käsitluses nagu toodi välja selline mõttekäik, et siin on üsna nagu olulisel kohal tarbimismentaliteet ehk siis see, et Ida-Euroopa ägedust seisneb selles, et nii-öelda sellist vaesust või robustsust või lihtsa koelisust saab kanda kui maski või kui mingisugust, ütleme sellist ajutist kostüümi ütleme näiteks need kuulsad 90.-te aastate Eestiski ju tuntud Adidase dressid ja kõik need nokamütsid ja 25 aastat vana BMW ja kõik see asi, eks ju. Mis paradoksaalselt praegu vähemalt visuaalkultuuris, mille parimaks näiteks on Tommy Cash, eks ju, kes selle kuvandi pealt suudab üsna võimsalt nii-öelda nagu kunstilist kapitali luua. Et need sel hetkel, kui nad eksisteerisid reaalsuses olid esiteks nagu Juhan Ulfsak, kes mängis filmis päevad, mis ajasid segadusse ise intervjuus ütles, et need tol ajal ikkagi suhteliselt hirmutav. Aga kui seda kõike nagu tagantjärgi kuidagi estetiseerida, siis see on nagu päris lahe, sest ta on kuidagi turvaline. Ta tuleb sulle ilma reaalsuseta ilma ohuta, ilma reaalseta. Ja sul on alati võimalik nagu näitleja, heita see kostüüm kõrvale, võib-olla poole aasta pärast tuleb uus trend ja moodne hoopis Lõuna-Aasia stiilis lühikesed püksid näiteks ja siis sa kannad neid ühelt poolt nagu selle vaesuse saad muuta nagu kuvandi kaudu kaubastada samamoodi sa saad kaubastada kunagise hirmu või kunagise võimu selles mõttes on väga huvitav see hiljutine skandaal Adidassi särgiga, kuhu oli peale kirjutatud SSSR ja siis tekkis tohutu rahvusvaheline kampaania selle vastu, et mis mõttes te müüte Adidase särki, kus on peale kirjutatud SR inimesed istusid laagrites, neid tapeti, oma vanavanaisa oli kolumaal. Et ma selles mõttes täitsa mõistan, miks selle vastu hakata. Aga ma arvan, et mõelda seda, et inimesed, kes töötasid Adidas, siis olid lihtsalt lollid või et nad olid nagu super, küünilised on liiga lihtne. Minu meelest see, et näiteks mingi hiigelkorporatsioon võtab sellise märgi ja teeb sellest toote. See on täitsa nagu mõttekoht, et mis siin õigupoolest toimub, liiga lihtne minu meelest, ehkki osal põhjendatud, aga see on minu meelest ainult nagu ütles õpetaja Laur pool rehkendust, et liiga lihtne mõelda, et see on pelgalt rehabiliteerimine. Võiks öelda, et mõnes mõttes see, mis toimub Adidase, selle SSSR-i, toote väljatoomisega või mõnes mõttes ka Tommy Cash i puhul, kes seisab uhkelt keset Lasnamäe paneelmaju hobuse seljas, esitades seda nii-öelda seda võib-olla absurdi, mis 90.-te aastate selline postsovjetlik esteetika oma sellel kujul, kuidas ta reaalses elus tegelikult väljendus. Ta kasutab seda absurdi. Ja mille ta siis mõnes mõttes võib-olla teeb, tundub mulle, on see, et ta ületab selle hirmu. Ta ületab hirmu ja ületab selle nagu häbi. Ja ta loob viisi, kuidas sellest kogemusest, mis ma arvan, oli üsna traumaatiline. Sest kuidas muidu mõelda sellest, et sündivus kukkus nii Eestis kui igal pool Ida-Euroopas täiesti drastiliselt muud sotsiaalsed näitajad, kukkusite drastilised, millest muusse räägib kui sotsiaalsest šokist. Ja mõnes mõttes võib-olla selles sotsiaalses šokist ei ole nagu seni olnud nagu keelt rääkida. Ja sellised tendentsid, mille nagu vormiline väljendus on Tommy Cash, annavad sellele kõigele nagu mingisuguse keele. Sellepärast on nagu liiga lihtne öelda, et see on pelk kuidagi nagu rehabiliteerimine või pelk ilkumine polka ilkumine, rehabiliteerimine, aga, aga seal on veel mingi kiht. Selle laine ka, mille nii-öelda kujundiks on Tommy Cash, on Ida-Euroopa uuesti tõusnud mõnes mõttes nagu tähelepanu keskpunkti. Pelgalt läbi selle, et väga paljudele inimestele üle maailma tundub selline esteetika lahe naljakas. Mulle kohati tundub, et et võib-olla see nagu raju absurd, see nagu brutaalne, absoluutselt mitte kokkukäivate elementide kõrvutiolek kujutab minna veel sügavamalt selle Tommy Cash i fenomeni analüüsiga, et võib-olla hoopis on toimunud mingi selline protsess, et see, miks esteetika praegu toob miljoneid kümneid miljoneid vaataja silmapaare, ma ei tea mingites, näiteks YouTube'is ja miks see nii-öelda kõnetab on võib-olla selles, et maailm on üha rohkem muutunud selliseks, nagu oli Ida-Euroopa 90.-te kogemus. Palju rohkemad inimesed mujal maailmas tunnevad ennast samamoodi samasuguste brutaalselt üksteise vastu põrkuvad ja absoluutselt mitte kokku sobivat jõudude meelevallas ja iroonia nali, mille kaudu või mille vormis nagu Tommy Cash näiteks seda esitab, on üha rohkematele inimestele viis, kuidas selle kogemuse traumaatilist ületada. Kui ma toon näite Tommy Cash väidetavalt Tallinnas peetud kontserdil olevat mingil hetkel hüüdnud rahva sekka, palun ärge olge vaesed, selle üleskutse paatos ja samas täielik absurdsus ja see, et see üleskutse vihjab lootusetusele täielikule lootusetusele ja sellele, et need, kes on vaesed, on vaesed, väljapääsuta ja et see on mingisugune peaaegu tige absurd. Ja koos sellega, et see publiku hulgas leiab vastukaja, kõneleb võib-olla nagu midagi praegusest maailmast. Sest kunstiliste väljenduste puhul võib tihtilugu olla nii, et kunstnik võib sõnastada midagi oma kunstilise tegevuse kaudu, mida ta ise teadlikult ei sõnastage, tema tegevus, tema tegevuse vorm ise sõnastab midagi. Ühesõnaga Ida-Euroopa teatud eksotiseeritud ja absurdiga tembitud esteetika, mille näide näiteks on Maida pisut varasemast ajast see Hollywoodi kangelane, eks mingisugune imelik kangelane kuskil ebaselges Ida-Euroopa Kesk-Aasia kuskil seal riigis mingi vuntsidega tüüp, sajab jumal teab mida ja püüab kuidagi jube tähtis ja kõva ärimees olla. Ja see oli omal ajal tohutult suur müügihitt või selline nagu publiku fenomen, see film. Et see, et see film oli fenomen, see näitab nagu võib-olla midagi sellest, mis maailmas nagu laiemalt toimub ja et võib-olla maailm nagu selles mõttes Ida-Euroopas dub. Aga samas, et siiski mitte liiga selges narratiivis rääkida pidama ilmselt teinud ei olegi, on huvitav see, mis minu meelest hakkab silma tihtilugu sellest, kuidas näiteks Lääne-Euroopa ajakirjandusliberaalne ajakirjandus, näiteks Guardian või sellised, kuidas on näiteks kajastanud Lääne-Euroopa liberaalne ajakirjandus, ütleme näiteks Ida-Euroopa näiteks Poola, Ungari poliitilisi muutusi, ütleme perekond Poola puhul, mis on lihtsalt minu isiklik, nagu huvi selle puhul on ka näiteks tajuda väga huvitav tendents. Kui oli, eks ütleme seal mingit kohtureformiga seotud küsimused Poolas siis liberaalses ajakirjanduses, Lääne-Euroopas tihtilugu ilmusid artiklid umbes sellise tooniga. Et nojah, mida sa tahad, nõnda et idaeurooplased me siin vahepeal tundus juba, et enam-vähem hakkab minema. Aga nüüd jälle tuli sealt see ära ikka, mida sealt Ida-Euroopast oodata ju ongi. Seal tekkis huvitav paradoks, mis paneb nagu väga huvitavasse kahvlisse Ida-Euroopa liberaalid, sellepärast et ehkki on nagu 100 põhjust, miks Ida-Euroopa liberaal võiks kritiseerida populistlikke tendentse nende enda ühiskonnas, siis teiselt poolt on tõsi ka see, et need populistlikud tendentsid võimaldasid Lääne-Euroopa ajakirjandusel või ütleme, arvamusliidritel väljendada oma eelarvamusi nende ühiskondade kohta, mis neil olid niikuinii mida need populistlikud liikumised lihtsalt nii-öelda mõnes mõttes andsid legitiimse põhjuse seda uuesti teha. See on tegelikult täpselt sama asi, millele viitab ka ilves, et jah, me võime rääkida nagu majandusest nii või naapidi Ida-Euroopa riikide puhul, aga küsimus on tegelikult toonis küsimuses on tegelikult mingisugustes pikaajaliste klišeede püsivuses. Ma ei tea, lõpetuseks mulle tundub, et et võib-olla üks asi, mis ida ja Lääne-Euroopast Ida-Euroopa enda vaatenurgast ida ja Lääne-Euroopa sellises nagu vastasseisus või koostoimimisest minu meelest nagu märgiline on ja mis näiteks väga selgesti väljendub ka Õnnepalu piiririigis või selle kohta oma tšeslamilosi luuletusi ja nii edasi, on see arusaam Lääne-Euroopa on mõnes mõttes nagu mingisugune keskus või tsenter meie siin või Ida-Euroopa nagu perifeeria seal kuskil taga ääres, seal ei toimu midagi ja nii edasi, et see oli 19. sajandi lõpus, siis kui Pariisi peeti maailma pealinnaks. Püüd nii-öelda selle keskuse poole, selle puhul võib-olla on oluline välja tuua seda paradoksi, mida on oma sees nagu rõhutanud Juri Lotman. Et tsentripõhiste kultuuride eripära on see, et uuendus tuleb tegelikult päris seeriast. Uuendus ei tulekeskusest endast. Et inimesena, isegi kui võtta omaks see nagu maailmavaade et on ida ja Lääne-Euroopa ja mina siin Ida-Euroopa na olen perifeerias siis ma ütleks, et selle loogika järgi peaks ütlema, et ole õnnelik. Sellepärast et perifeeria on palju rohkem lootust uuenduseks kui keskusel. Keskus on oma olemuselt stagneeruv ja uus ja see, mis viib edasi ja tuleviku senisest nimelt perifeerias ja seda on Ida-Euroopa oma ajaloos väga pikalt tõestanud tohutu hulk Lääne-Euroopas aga Ameerika ja teiste maailmajagude paljudest innovaatoritest on just nimelt Ida-Euroopa päritolu ka Lõuna-Ameerikas ja vahel, kui te olete kuskil klišee mõttes hallis Ida-Euroopas, siis võite mõelda, et see, et siin on hall on sellepärast, et värvid läksid teise kohta, aga need värvitud. Sa rääkisid Õnnepalu või Tode piiririigist ja Poolast hästi palju. Mul hakkas kuidagi tunduma, et kas Õnnepalu või Eesti ja Poola idaeurooplast siiski ei seisa natukene erinevatel alustel. Et ma mäletan, piir riigipeategelane, et kui ta käis mööda Pariisi tänavaid, siis ta arutles oma peas, umbes kui tuleks idaeurooplane mulle vastu, tunneks ta igal juhul ära ja veel enam, et isegi kui ta kannaks neid kõige ägedamaid moodsamaid riideid siit vitriinide tagant, et ma tunneks ta ikka ära. Aga mul on kuidagi tunne, et poolakad ei, ei mõtle nii, poolakad ei tunne ära seda Ida-Euroopast, niivõrd kui sa Ida-Euroopast tuleb vastu ja võib-olla nad tunnevad seda ka endast kuidagi vähem ära. Mina olen paljude poolakatega rääkinud ja küsimus näiteks, kust tuleb demokraatiat, kas Ida-Euroopast, poolakad väga suur hulk usub, et tuleb, et kui tuleb juttu demokraatiast, siis tuuakse üsna kiiresti välja Poola aadlike demokraatia sealt kuskil seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist isegi varasemalt ja kui me vaatame minu arvates ka Poola, kas või neid samu nobelist Mivoshi, Sven Porskad või Revskit Herbertid teisi siis noh, näiteks seesama oma sünnimaa Euroopas, et kui ta kirjeldab Ida-Euroopat, siis ta kirjeldab Ida-Euroopas justkui midagi reedetud või hüljatud see tähendab seda, et see ühisidentiteet on seal all olemas, justkui see lõhe on tekkinud nagu hiljem, aga mulle tundub, et see, kuidas meie ennast idaeurooplastena tajume, et see Ida-Euroopas, et see ei ole midagi kaotatud. Muidugi, see ohvrimentaliteet on seal olemas, aga mul on tunne, et me pigem näeme ennast nagu euroopa poole liikuvatena, mitte euroopast, nagu välja heidetud tena kellenes isend, identifitseerinud. Nojah, vaata Euroopaga on selline kala, et Euroopa on tehtud nagu super igavaks mõisteks. Tallinnas on Vabaduse väljakul üle Eesti, muudes kohtades ilmselt on ka niisugune sinuga Euroopa päev super igav, maksimaalselt igav. Aastaid tagasi, kui ma töötasin Tallinna kultuuripealinnas sihtasutuses, ühesõnaga ma osalesin koosolekutel, kus seda Euroopa päeva mingit programm ja asja seal koostate. Super igav. Et selles mõttes, kui ma ütlen, et jah, ma olen eurooplane, siis ühelt poolt see kõlab kuidagi super õõnsalt, et no millest me siis räägime. Samas teiselt poolt mulle tundub, et see igavus on ta meelega, sest see on räägitud Angela Merkeli fenomenist. No ütleme, Angela Merkel on praegu olnud 15 aastat, ma ei tea peast, ütlen veel 15 aastat võimu juures, eks ju. Öeldakse, et kuidas on võimalik niisugune, ütleme tädi eks ju, ja lihtsalt kuidagi nagu vaikselt niimoodi nagu tiksuv ja ongi kogu aeg ja mäleta, kelle analüüsis öeldi seda, et tema fenomeni keskne oskus on teha super suured otsused hästi igavaks. Eriti nii suure riigi puhul, aga eriti arvestades, et Saksamaal on Euroopas nagu tohutu mõjuvõim lihtsalt puhtmajanduslikult ja nii edasi ja lihtsalt rahvast on palju. Et ütleme, kui võtta mingisugune hästi suur teema ja avada see päriselt nii, tulge kõik 90 miljonit inimest ja öelge, mis te arvate ja hakkame nüüd kõike seda tohutut arutama, et see ei lõpe mitte kunagi ja see tekitab tohutuid emotsioone, aga mida siis nii-öelda selle analüüsi järgi siis Angela Merkel on nii-öelda on teinud, et ta on lihtsalt teinud selle mingi tohutult suure otsuse hästi, igavaks see on ainuke viis, kuidas see asi tegelikult ellu viiakse. Ja mõnes mõttes siis on selle asja nagu ka paradoks. See on ka varem nii olnud, ütleme seal mingi söe ja terase ühistu, see ei kõla väga nagu huvitava poliitilise projektina. Euroopa söe ja terase ühistu mida iganes. Samasse oli tohutult pöördelise tähtsusega ja midagi sarnast on teinud ka Merkel. Aga samas on muidugi kahe teraga mõõk, et kui sa nagu pikalt nagu niimoodi mängid, et sa väga suuri tektoonilisi liikumisi Ta paneb tuima noh siis mingil hetkel tekib ka küsimus demokraatiast või et kuulge, et debatt kas toimub või ei toimu ja siin ma mõnes mõttes olen nõus, näiteks on üks selline populism uuriv sotsioloog nagu kas mude anneks hollandlane. Temal on nagu selline üsna poleemiline seisukoht, kus ta ütleb, et populismi ütleme nüüd viimase, ma ei tea, 10 aasta positiivne pool on see, et populism mõnes mõttes nagu rebolitiseerib teemad, mis oma olemuselt ongi poliitilised. Et siis eurooplane Eestis eurooplane igavesele vaatamata jah, eurooplane. Ida-Euroopast kõneles teater NO99 dramaturg Laur Kaunissaare. Loeng on salvestatud 2018. aasta mais teatris NO99. Kõlas muusika Tommy Cash silt. Saate panid kokku Külli tüli jälizepterilt. Raadioteater 2018.