20. juunil pärast lühiajalist, kuid rasket haigust lahkus meie keskelt vabariigi rahvakunstnik. Tallinna riikliku konservatooriumi puhkpillikateedri juhataja dotsent Helmut Horussar. Vaevalt aasta on möödas, mil Helmut orus saart tabas esmakordselt raske haigus. Kuid Helmut Orissaare karrastatud sportlik organism tema optimism ja vitaalsus ei allunud haigusele. Ja meie kõikide õnneks kõige halvem jäi olemata. Meie tema kolleegid, olime õnnelikud, nähes tema tervise ja töövõime taastumist. Ja korraga. Ootamatu haigestumine. Kaks nädalat võitles Helmut Orusaare organism ränga haigusega. Kaks nädalat ennastsalgavalt võitlesid arstid tema elu eest. Kuid seekord surm tegi oma töö. Sulges jäädavalt muusiku silmad. Lakas tuksumast muusikamehe, pedagoogi, dirigendi, südamliku ja hea kolleegi süda. Ja täna Meie saadame Helmut Oru saart viimsele teekonnale. Helmut Orusaar sündis 27. septembril 1923 Harjumaal saue vallas. Alg- ja keskhariduse omandas ta Keila algkoolis ja Tallinna tööstuskeskkoolis. Muusikalise hariduse aga Tallinna riiklikus konservatooriumis, mille lõpetas 1000 951. aastal. Juba 1944. aastal töötas Helmut Orusaar Eesti raadio estraadiorkestris andes seega oma panuse sõjajärgse nõukogude estraadimuusika populariseerimisele. Meie vabariigis. 1000 957. aastal sai Helmut orussaarist ratt Estonia trompetisolist. Neil aastail ilmnesid tema juures ka dirigendi võimed ja ta edukalt debüteeris dirigendina kui raadios. Nii k. Rat Estonias. 1000 958. aastal alustas Helmut Orusaar tööd Tallinna riiklikus konservatooriumis õppejõuna trompeti ja puhkpilliorkestridirigeerimise erialadel. Ja see töö kestis kuni viimse hingetõmbeni. Viljaka pedagoogilise töö tulemusena kinnitati Helmut Oru Saarele 1000 973. aastal dotsendi kutsenimetus. Tunnustatud võimeka muusikamehena dirigendina puhkpillimuusikaentusiastina jätkus Helmut Orusaarel pedagoogilise töö kõrval energiat ja jõudu organiseerida uusi puhkpilliorkestreid juhendada ja anda edasi kogemusi paljudele kollektiividele ja ka otseselt ise seigelda taidlusorkestrit ega nii on ta juhatanud Tallinna masinaehitustehase, Tallinna Elektrijaama Jaan Tombi nimelise kultuurihoone orkestrit. Silmapaistvaid tulemusi saavutas ta Tallinna tuletõrje ühingu puht pilliorkestri juures, kellele on omistatud teenelise puhkpilliorkestri aunimetus. Aga on aastast 1965 teeneline kunstitegelase aunimetus. Olles palju aastaid Wabariigi puhkpilliorkestrite sektsiooni esimees, lasus Helmut Orusaare õlgadel orkestrite tegevuse juhtimine vabariigis ühtlasi vastutusrikas töö ENSV üldlaulupeo peakomisjonis. Alates 1963.-st aastast oli Helmut Orusaar puhkpilliorkestrite üldjuht kõikidel üldlaulupidudel ja rahvakunstiõhtute muusikaline juht. Tema taktikepi all tegutses ka vabariigiorkestrijuhtide puhkpilliorkester. Meie partei ja valitsushindasid kõrgelt Helmut Oru sardiinid Nõukogude Eesti muusikakultuuri arendamisel. Mitmel korral on Helmut Oru saart autasustatud ENSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga. 1000 976. aastal omistati Helmut Oru Saarele Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. Eesti NSV kõrgema ja keskeriharidusministeeriumi ja Tallinna riikliku konservatooriumi perre leinavad ennastsalgavad tüümest Helmut Oru saart ja avaldavad sügavat kaastunnet kadunu emale abikaasale, lastele, õdedele. Meie südameis jääb kauaks püsima helge mälestus Meie kolleegist vabariigi rahvakunstnikust Helmut Orusaarest. Üldlaulupeo peakomisjoni seega kogu laulupeoliste pere nii lauljate-mängijate, tantsijate kui ka mitmesajatuhandelise kuulajaskonna nimel avaldage tänasel Helmut Orusaare ärasaatmise päeval sügavat lugupidamist ja tänu tema pikaajalise pidev ja tulemusrikka töö eest. Lahkunu praktiline tegevus silmapaistva trompetikunstnikuna nii Estonias kui ka Eesti raadios oli kindlaks soliidseks lähtealuseks kõigi tema järgnevatele ettevõtmistele. Mõeldes tulevikule, tasus ta kõigepealt oma võla Tallinna konservatooriumis õppimise eest noortele järglastele, trumpetistidele ja puhkpilliorkestrijuhtidele. Juba ammu oli ta üldsusele tuttavaks saanud Tallinna tuletõrje teenelist puhkpilliorkestrit juhatades kui oli rahva elus pidulikku maid moment. Küll kaunistades rahva rõõmsaid hetki küll leevendades muret kurvematel silmapilkude. Oli endastmõistetav ja ootuspärane, et ta oma rohkeid erialalisi kogemusi ja väsimatult energiat jagas ka kõikidele teistele orkestritele ja kolleegidele. Tema autoriteetne sõna kaalus palju. Kauemat aega oli Helmut Orusaar üldlaulupeo puhkpilliorkestrite sektsiooni esimeheks juhatades ühtlasi vabariikliku orkestrijuhtidest koosnevat orkestrit. Tema, Taavet Fircausiliku hoolt oli tunda kõiges, mis puutus puhkpillimuusikasse vaimus näeme teda rahvakunstiõhtul keset rohelist muruväljakut koondorkestri peremehena. Ta tõi pidustustesse uusi haaravaid hetki, uusi liikumisi, uusi emotsionaalseid aktsente. Samuti oli kindel tunne, kui nägime Helmut orussaart astumas laulupeo üldjuhi pulti. Koondorkestri ette võis oodata esitatu, haara mängijaid ja kuulajaid. Juhatamine alati hoogne, selge ja täpne. Kontakt esinejate ja kuulajatega hea. Harjutustel oli orussar visa, kannatlik, sõbralik, ei põlanud ta head tabavat nalja. Konna edasiseks musitseerimiseks. Õieti tekita ju kõike suure andumuse ja ägeda sisepõlemisega muusikat küll hellalt ja erksalt, küll vaikselt ja valjult. Oli see siis tööorkestrite ka õpilastega uute ürituste planeerimine ja korraldamine või üldine hoolitsemine, abistamine, ergutamine kõiges kõlas Gaza Orissaare inimlik ülemheli. Õieti oli ta loomult väga tundlik. Aga teisiti vist ei saagi teha head muusikat. Omades väga õhukese sisemust varjava kaitsekihi hoida, ühtlasi kergesti riivata ebameeldivused ja teravused võisid vahel tungida läbi hapra hingekaitse. Nii oli süda pidevas põlemise ohus tekkida ja kõik avali südamega. Ent ka temal oli vaid üksainus süda. Mäletan meie viimaseid kohtumisi, olgugi et torusaarel oli selja taga raskeid päevi haigevoodis tervituses tundus tal ka nüüd olevat ohtlikult habras. Ometi kaldus jutt ikka homse päeva tegude poole. Kerkinud oli uusi ideid, 1980 aasta laulupeo kava rikastamiseks küll mõndagi muud. Alles hiljuti toimus üldlaulupeo peakomisjoni presiidiumi koosolek kohal loomulikult ka Helmuturusser. Seegi kord muretses ta puhkpillimuusika tuleviku pärast. Ja ikka temale omase tulisusega. Tundsime kõik, et kõige olulisem oleks hetkel olnud üksnes kõneleja, jänese tervise säästmine. Küllap kõik muu oleks hiljem laabunud seda kindlamalt. Kuid ei miskit armu enese. Jälle tule kai südames. Pisut enam kui nädal tagasi toimus viimane kohtumine seekord aga juba haiglas. Kuigi kaudselt teateid ei lubanud oodata kolleegi peatset tööle asumist. Ometi tundus mulle veel nagu võiksime teda mõne aja möödudes uuesti leida tegutsemas oma lemmikalal. Sõnu oli seekord vähe, aga silmad nagu saatsid tervituse sõpradele ja homsele päevale. Helmut Orusaare isiklik homne päev on kahjuks suurde vaikusesse tardunud. Ka selle võimekal töömehele oli vaid üksainuke elu ja seegi lühikene aeg eluks lühikene, aga töödest ja tegudest tulvil. Seega sisult pikk kallid lahkunud lähemalt perekonnaliikmed ja omaksed. Täna seisame teiega kõrvu ja oleme sunnitud ühes teiega tunnistama ränkrasket kaotust. Ent tundkem, midagi jääb meie kõikide keskele alaliselt helisema. See töö, mida suutis teha Helmut Orusaar, meie tuhandete tallijate peres elab, areneb ja heliseb meis kõigis edasi. Ikka tuleb tänase järele, homne heledat vasksarved hüüavad uusi töötegijaid. Uutele tegudele. Sinul aga, kallis töökaaslane, kolleeg ja sõber tänu eeskuju ja tee näitamise eest. Sulle nii kallis olnud, laulupidude rahvas langetab pea viies sind kuuskede ja mändide alla. Jaanilillede keskele. Ootamatult on manalasse varisenud oma küpses loome eas ja tegevuses Väljapaistev interpreet, puhkpilliorkestrite dirigent, pedagoog, Tallinna riikliku konservatooriumi dotsent ja meie vabariigi üks muusikaelu aktiivseid organisaatoreid. Eesti NSV rahvakunstnik Helmut Orusaar. Seisame siin langetatud päi ja mõtleme inimesele kes kogu oma elu pühendas muusikale ning nüüd on lahkunud lahkunud jäädavalt. Mõtleme tema eluteele ja tööle ja langetame pea veel sügavamalt sest sihikindlus, töökus oma mitmekülgse ande avaldamiseks. Ausus ja printsipiaalsuse on omadused, mis panevad inimest austama, armastama ja temast lugu pidama. Ning tema lahkudes sügavalt leinama. Helmut Orusaar oli tugeva isikupäraga kõrgelt professionaalne muusik. Ilus toon, tugev tehniline baas, erinevate stiilide valdamine ning suured kogemused tegid ta laialt nõutavaks interprediks. Trompetimängijaks mitmes žanris. Korrektne, alati abivalmis, oli ta heaks sõbraks ja autoriteediks oma kolleegidel. Helmut Oru saart võib põhjendatult nimetada kauaaegseks Eesti raadiotöötajaks kuna 25 aastat tema elutööst on olnud seotud Eesti Raadio ja tema muusika kollektiividega nii estraadi kui sümfooniaorkestriga ning kandunud siit laiadesse hulkadesse avalike kontsertide ja eetri kaudu. Paljud soolopartiid ja palad nii sümfooniliseks kui estraadi ja kammermuusikas on jäädvustatud Eesti raadio fonoteeki Helmut Orusaare esituses. Omaette väärtuse Helmut Orusaare loomingus ja tegevuses moodustab puhkpillimuusika ja selle arendamine kogu vabariigis. Nii professionaalsel kui isetegevuse tasemel. Helmut Orusaare loodud on tänaseni eksisteeriv populaarne puhkpilliansambel pasunapoisid mille juhiks ja dirigendiks ta oli ligemale 27 aastat. Helmut Oru seal oli suurepärane kunstnik kuid mitte ainult kunstnik vaid ka mitmekülgne, laia silmaringiga, erudeeritud isiksus ning oma eriala hea tundja. Tema sulest on ilmunud teoreetilised tööd nagu trompetiajalugu instrumendi validki omadused. Trompeti, huuliku omadused. Helmut Orusaare tegevus oli alati laiem ja ulatus väljaspoole tema otseseid tööülesandeid ühes kollektiivis mis leidis tunnustust ka väljaspool vabariigipiire. See kõik nõudis energiat, tahet ja põlemist oma armastatud eriala viljelemisel. On loogiline ja seadusepärane, et viimastel aastatel arvestades ka halvenevad tervislikku seisundit taandus interpredina tegutsemine pedagoogilise ja dirigeerimise töö ees. Tänu Helmut Orusaare viljakale pedagoogilistele tööle võime praegu leida tema õpilasi paljudes kutselistes ja taidluskollektiivides, kaasa arvatud Estonia teater ja riiklik sümfooniaorkester. Helmut Orusaare kui suurepärase inimese ja väljapaistva kunstniku ning kultuuritegelase kaotus on valus kogu meie muusikaavalikkusele. Kuid tema elutöö eest oleme talle sügavalt tänulikud ja mälestust temast peame alati kalliks. Eesti NSV Ministrite nõukogu, riikliku televisiooni ja raadio komitee sümfooniaorkestri Eesti Raadio estraadiorkestri nimel avaldan sügavat kaastunnet tema abikaasale lastele, perekondadega, omastele ja kõikidele sõpradele. Nende asendamatu kaotuse puhul. Puhkerahus. Sügavas leinas langetame pea meie vabariigi rahvakunstniku Elmut Orissaare avatud kirstu juures siin Estonia teatri vaikuses selles ruumis, kus kadunud pikka aega töötas orkestrandina kui ka dirigendina. Langetame pea selle mehe ees, kes 23 aastat järjest juhtis ja suunas Tallinna tuletõrje ühingu teenelist puhkpilliorkestrit. Wabariigi tuletõrje- organisatsioonides. Me tundsime Helmut Oru saart kui ennastsalgavad töömeest kui kasvatajat ja väsimatult dirigenti kelle sõnad ja teod alati ühtusid. Kirjutati aastal 1953 koelmud torussar esmakordselt astus üle Tallinna tuletõrje ühingu ukseläve et asuda tööle meie kollektiiviga. See kõik oli nagu eile. Mulle meenub jutuajamine tollest ajast Helmut Orusaarega kui ta ütles, et ärge arvake, et ma suudan korraga siin midagi ära teha. Võtab aastaid võib-olla 10, kui ükskord meie pillid kõlama hakkavad. Aga ta andis sõna etappi kõik teha. Et sellele vanale ja eakale kollektiivile hääled sisse puuda. Tallinna tuletõrjeühing elas tollal üle reorganiseerimise, raskusi tuli uutele alustele panna ei tuletõrjetöö, kui majanduse töö. Kuid tuli mõelda ka sellele, et kuidas neid kollektiive kasvatada ja nendele vaheldust pakkuda. Ja vaatamata selleaegsetele majanduslikele raskustele otsustati alustada isetegevusringide tööd ja üheks esimeseks, kellele taheti siis hääled sisse panna. See oli meie puhkpilliorkester. Me teame, et meie kollektiiv tol ajal ei olnud terve kollektiiv, ta oli lagunemas, osa mehi oli lahkumas, osa tahtsid lahkuda. Puudusin meil pillid vähe, võimalusi oli nende soetamiseks. Ja ka meie ruumid olid tollal kitsad noh, eluturundusele oli teadlik kõigist nendest raskustest, me rääkisime talle seda ja vaatamata kõigile nendele, ta nõustus meiega ja tuli ja alustas selle orkestriga tööd. Ega temalgi alguses ei olnud kerge kuna tema kui noor energiline mees toitis uusi meetodeid uusi teid õpetamiseks kasvatamiseks. Ja ma mäletan, et enne harjutusi hakati nõndanimetatud pikki noote puhuma. See ei meeldinud paljudele. Meie vanadele puhkpillimeestele, kes olid uhked selle üle, et nemad pillipuhujad ja nüüd hakata jälle aasta uus peale. Kuid mõnigi lahkus, kuid Elmut torussaar siiski läks oma selged ja kindlad teed ning asus selle orkestriga tööle. Teame, et tollal värvati juurde uusi liikmeid asuti noorte väljaõppega tegelema. Ja lühikese ajaga taastati meie orkestri täielik kollektiiv. Helmut Orusaar oli ka see mees, kes aitas hankida pillikomplektid. Orkestri liikmed ehitasid välja harjutusruumid ning see andis juba perspektiivi edasiseks tööks ja andis nõu. Tuleviku. Möödusid mõningad aastad, kui pritsimeeste orkestris kasvas välja tõeline puhkpilliorkester. Linnalised ja ülevabariiklikel ülevaatusel suutis juba meie orkester ka hakata sõnaga kaasa rääkima esikohtade jagamisel läbi viidud kontserdid meie vabariigis liiduvabariikide ulatuses. Need võitsid kuulajaskonna poolehoiu. Järjekindel töö ja vaev kandis vilja. Ning Helmut Orissaare mehise töö tulemusena autasustati 1969. aastal Tallinna tulede pilliorkester. Eesti NSV teenelise kollektiivi nimetusega Helmut Orusaar oli Eesti NSV teenelise kunstitegelase nimetuse saanud pisut parem. Elutorud saare orkester, nagu seda rahvas nimetas on võtnud osa kõikidest sõjajärgsetest laulupidudest, rahvakunsti õhtudest, kohalike laulupidudest, alati juhtorkestrile. Kui palju palasi selle aeg on selgeks õpitud, kui palju neid palasin mängitud. Selle üle annab selguse meie tulede ühingu kroonika. Põhjapanev on tee, mida Helmut orus saar tegi ja saavutas Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestriga. Mitmelgi vabariigi ülevaatusel suutis ta saavutada parima nimetuse. Teame, et Helmut Orusaarel oli peale oma kutselise töö peale tuletõrje ühingu orkestri juhtimise veel terve rida ühiskondlikku ülesandeid nii üldlaulupeokomisjoni liikmena. Nii oli ta üldlaulupeo puhkpillisektsiooni juht ja terve rida teisi ja teised. Kõik see nõudis tal aega ja nõudis vaeva. Ja kõik see, mis Helmut Orusaar endale võttis, selle ta täitis ülima täpsusega. Helmut orussart selle tubli töö eest. Peale viimast laulupidu austati Eesti NSV rahvakunstniku nimetusega. Vabariiklik tuletõrjeühing on au tasustanud teda mitme teenetemärgiga. On teda autasustatud Tšehhoslovakkia tuletõrjeteenetemärgiga ja teistega. Helmut orus saart ei ole enam meie hulgas. Surm röövis tema kui südamliku inimese ennastsalgava töömehe tunnustatud muusikamehe ja dirigendi ka tuletõrjetubli aktivisti kelle sisukas töö jääb püsima meie mälestustes. Vabariikliku tuletõrje ühingu nimel. Lubage avaldada sügavat kaastunnet kadunu vanalimaale, abikaasale, tütardele, omastele, kes kaotasid oma kõige kallima Sügav kaastunne kõigile töökaaslastele sõpradele, tema õpilastele, kõigile neile puhkpilliorkestrite liikmele, kes mängisid kunagi temaga epi all ja kes kaotasid tunnustatud dirigendi Sulle, kallis Helmut luba, vabariigi tuletõrje- pere ja meie puhkpilliorkestri nimel ütelda viimane tänu selle eest, mida sa andsid ja mida sa osutasid meie kollektiivile, mida sa osutasid puhkpillimuusika arendamisel meie vabariigis ja hüvasti, kallis, unustamata seltsimees ning sõber. Puhka rahus.