Antslad, see on igale teatrile lemmiksõnaks. Kõik piletid on müüdud. See näitab, et etendusel on menu, on minekut täis, saal ergutab näitlejaid täis saali hingusele toetavat jõudu. Täis saal. See on teatritööpäevapidupäev. Leningradi Kirovi nimelisel riiklikul akadeemilisel ooperi- ja balletiteatril on selliseid pidupäevi järjepanu Nõukogude Leedu suuruselt teise linnaelanike muusikaarmastus on ju üldtuntud. Lisaks ihaldavad pileteid veel sisse sõitnud nii naabervabariikidest kui ka välismaalt. Nii et sumisev rahvahulk enne etenduse algust sissekäigu ees ja küsimused ega liigset piletit pole. See on tavaline nähe. Isegi oma inimestel on raske tuttavale või sõbrale pääsmeid saada. Ooperisolisti Arkadi Polodossi juttu täpsustamiseks veel nii palju. Kiloteatrisaalis on 1625 kohta. Teatri kollektiivis aga on ainuüksi üle 1000 inimese. Ja kui neist kasvõi pooledki tahavad korraga etendusele pääsmeid saada, siis teeb selline vastutulek piletikassades juba peaaegu puhta töö. Ega asjata ei ütle, teate inimesed ise, naljatades. Olgu sul rohkesti sonde austajaid, aga sõpru ja tuttavaid lähe. Teateid on sageli võrreldud naisega. Teatrimiljöösse sobib kuld ja kard. Etendustes on nii palju varjundeid, meeleolu, muutusi. Teater tahab, et tema sõna jääks peale. Kui teater ei suuda end maksma panna, siis on ta halb teater. Teater tahab, et teda imetletakse nii seesmiselt kui ka väliselt. Et teda austatakse. Aga oma vanust ei varja teater kunagi. Otse vastupidi. Läbi käidud aastad lisavad juurde au ja kuulsusepaistet. Kirovi nimeline riiklik akadeemiline ooperi- ja balletiteater on üks vanemaid vene muusikateatreid. Ooperietendusi anti Peterburis juba 18. sajandi esimesel poolel. Teatri alguseks loetakse aga 1780 kolmandat aastat, mil etendusi hakati andma nii-öelda kiri teatris, kannenne teater. Hiljem ehitati hoone ümber konservatooriumi tarvis. 1836. aastal esietendus vastavatud Peterburi suures teatris pere klassikalise ooperi üks teerajajaid Glinka oper. Ivanzuzzani huvi muusikateatri vastu aina kasvas. Hädasti oli vaja uut, lahedamata võimalustega teatrihoonet. Ja 1860. aastal sai mõte teoks. Põlenud tsirkuse kohale ehitati arhitekt Kavossi projekti järgi uus muusikateater. Kuni oktoobrirevolutsioonini kandistamaria teatri nime. Mingi seletamatu ärevus haaraksin teatrihoonesse sisenemisel rikkalikult kulda, sametit uhkeldavat partneri ehk tenor loosid kirevad rõdude ääred, lagi imposantsema, Bellektaažiloosid. Garderoobid asuvad laiali looside taga välisuksest sisenedes läbite kitsukese fuajee ja tõusete paari trepiastmega partneri korrusele. Sealt edasi juba rõdude garderoobides. Ringi jalutades võitlemine. Sisekujundust huvitavaid lehtriaknad on kõrged. Palju on elegantsi ja pidulikkust. Nende ometi tundub see kõik kuidagi hubane, kodune. Sa oled nagu kutsutud millestki ilusast osa saama. Ja tundub, et juba enne etendust saad sa mingi toniseeriva annuse teatri õhkkonnas. Selles on sajandite hõngu. Mineviku suurkujude talenhingust. Aga ka tänapäev koputab teie mõtetele marmorplaat kuldsete nimedega teatritöötajad, kes langesid Leningradi kaitstes mitu nimede tulpa kõrvuti. Võõrale ütlevad need vähe, aga paljudele Leningrad lastele on need nimed väga lähedased. Aga pühad konnad kõigile. Enam ei ole ooperis käimine kõrgema seltskonna eralõbu. Kunagises tsaariloosis istub neid Kangur, Treial, ehitaja, sest teatris ei käida ainult näitamas, vaid muusikat nautimas. Elamust saamas. Lorniette ei näe. Aga teatri Pinoctite klaasid helgivad vastu küll. Teatribinoklit kasutatakse ohtrasti, sest kõik tahavad oma lemmiknäitlejad võimalikult suuremas plaanis näha, näha tema miimikat läbielamusi, aga enne etendust on heaga saalis tuttavaid otsida. Inimene on ju inimene. Leningradi muusika publik on väga eksponsiin. Õnnestunud esinemistele reageeritakse elavalt suure vaimustusega. Piss ja braavohüüded kõlavad õhtu jooksul küll partnerist loosidest rõdudelt. Kuradi publik kohta peab jah ütlema ainult kiidusõnu, nii palju, kui me seal oleme laulnud, ma võiks ütelda, et mitte kuskil mujal ei ole nii hästi ja suure braavo ja rebis õieti kunagi vastu võetud, kui Leningradis, need on tulnud isegi korrata. Ja seal Ertsuga laulukest sai korratud ja, ja ma ei mäletagi isegi neid esinemisi on nii palju olnud, aga alati on läinud hästi ja publik on kuidagi väga tähelepanelik ja see muidugi innustab väga palju ja samal ajal publikul küllaltki Rällitatakse heade nimedega. Jah, nad ikka tunnevad ühte ja teist, aga nendel on kohal mingisugune niisugune eriline teatrivaimustus, kui niiviisi vaadata, nad lähevad nii sellest asjast vaimustusse, mis ütleme, meie inimene läheks täitsa kõrvalt mööda ja nad on igast liigutusest, on nagu vaimustatud. Kuidas lama tundub ja saal võrreldes meiega, noh saali nüüd raske võrreldes on võib-olla neli-viis korda suurem, aga lava ütleme. Kala on kaks korda suurem, jah. No ma ei tea, ma olen niivõrd energiline inimene, kuidagi tunnel, võib-olla see vana spordikütt on veel kuigi palju sees. Et mulje jääb Estonia lava alati väikseks, ma tahaks nagu rohkem liikuda ja siis kui seal Kirovi, teatrilaval, seal on niiviisi, et et seal on ruumi nagu siis poole rohkem igale poole ja ja lauljal on hea tunnetada, kui tal inimesed kooriinimesed ja kõiki Nüga niiviisi seljas on nagu õhku ja ruumi liikuda ja see ajab naguniiviisi suled kohe üle ja siis laulmine minu, mul läheb alati nagu paremini seid saali akustika on. No üldiselt on tal niisugune suure teatri akustika juba niisugused, mis on üle 1500 kohaga, saalid, need on juba seni pole üldse, nõuab isemoodi laulmist, aga tal peab ütlema, et nagu nad ise ütlesid, et peale remonti läks nendel natuke halvemaks akustikaga. Nendel olid ka mingisugused pudelid sinna seintesse peidetud ja nad lõhkusid need alguses pooled maha, pärast tuli välja, et sellel oli eest jälle oma mõte olnud, Sersoneerib nojah, siis peale selle ta laval on niisugused kohad, kus, kus ei, ei kõla näiteks suures teatris niisuguseid kohti peaaegu et ei ole. Aga seal on kohe nii, et astud kakskolm sammu kõrvale ja sinu häält ei ole saalis kuulda. Muide, ise on laval ka kohe kuulda, tunne, enam hääl ei kõla ja nii astud paar sammu ruttu kõrvale, tunned jälle korras? Kui palju nüüd on võimalus anud teatris ringi vaadata? Enne proove? No ma olen ikka käinud seal igal pool nendes proovisaalides ja ja selle balletipoole peal, ma olen ainult paar korda ukse vahelt sisse piilunud, seal ma ei ole, kui, kui palju, palju nii ladina suurt saarlasena kolantsla külaliseks ja meie teatris on niiviisi, et kõik inimesed käivad teatris hingega, nendel on väga kõigepealt see sissepääs sinna teatrisse on isegi kui näiteks mina lähen iga kord nõutakse mu käest kõvasti propuskid ja igast asju, kuigi ma olen juba nii nagu tuntud ja tõesti kastralörie kulutas väljas kõik ja selles mõttes on kord nendele väga kõva. No aga see hoiab lihtsalt liidse liigse voolavuse nagu tagasi. Teatud mõttes niisugune võõrad inimesed, need alati nagu häirivad seda töömeeleolu tõmbab nagu tähelepanu kõrvale, seal peab küllaltki kontsentreeruma ja. Et mulle hirmsasti meeldivad need vanaaegsed ja vanad teated muidugi ühest küljest selle koha pealt, et nendel suurem jagu on kõigil väga head akustikat. Ja teiseks ma pean ütlema, et see sisekujundus ikkagi see niisugune moodne, niisugune Kansaleeliks sisekujundus, see mullike teatris ei istu teatri staadike mingisugust erilist ja selles mõttes teatri puhul ei tohiks olla Need, see raha, mis kulutatakse kunstiväärtused, mis sinna sisse pannakse, ei peaks ka olema midagi erilist. See on väga tore, nad kuidagi hoiavad seda ja ei ole püüdnudki seal hakata midagi, eriti moderniseerimine selles suhtes. Ja väga tore mulje jätab, solistide garderoobid on kohe nii, et lavakoridor on vahel ja kohe üle üle selle koridori on sinu uks. Nii et alati on see võimalus, et kui sa kuuled, et partneriga laulad, et ikka veel jõuad. Kuid ka Leningradi kutsutakse, on alati hea meel. Tegin seda kiilu kiirele teater on ikka üks solidaarsemaid teatas, et meil ides ja ja ma arvan, et see teeb igaühel au, kui saab seal esineda. Lava, see on püha koht igas teatris eriti aga Kiirovi teates. On ju selle lavaga seotud olnud paljud silmapaistvad muusikud, mälestused neist, jõun. Kui hakata üles lugema kõiki kuulsusi, dirigente, lavastajaid, ballettmeistreid, kunstnikke, lauljaid, tantsijaid, kes Kiirovi teatrist on võrsunud, kes seal töötanud on ja kes sellele kunstitemplile sära on andnud, siis kuluks sellele vaatajat kogu meie saateaeg. Tõesti kümned ja kümned nimed aastate tagant kuni tänaseni. Ent mõnest nimest ei saa mööda minna. Nimetaksime kõigepealt kunagist kauaaegset peadirigenti Eduard Napravnikut. 1000 863915. Siia vahele mahuvad Napravniku tööaastat teatrist. Sellest 10 aastat 1000 869879 töötas ta Maria teatris nõnda öelda ilma dublandita. Naprovnikud on süüdistatud konservatismi musitseerimise motoorsuses. Ta võttis tõesti raskesti omaks uut. Kirjutatakse, et palju olla olnud pahandust enne, kui Naplavnik loobus vanast dirigeerimist maneerist juhatada, seistes seljaga orkestri poole uutesse ooperites, kus oli palju meloodiliselt retsitatiivi Yorkestraalset dramatismi suhtunud halvustavalt. Ent tollased kriitikud on rõhutanud. Napravnikule oli kõige tähtsam vokaalne külg, mida ei tohtinud orkestriga varjutada. Oli kuidas oli, aga Napravnik andis Marja teatrile oma näo, kujundas tema muusikalise palge. Eriti hindamatud olid tema teened teatri orkestri taseme tõstmisel. Töömehena oli hoolas ja järjekindel. Põhimõttekindel. Ja orkestriruumi ja teatrisaari eraldaval barjääril asub nüüd väikene vaskplaat millel seisab Napravniku nimi ja alltööaastad. Otsekui meenutuseks ja meeldetuletuseks kõigile, kes dirigendikepi tõstavad, et tööd tuleb teha suure andumuse ja hoolega. Järgnevalt kaks nime minevikku lauljate hulgast Soodolfeliaapinja Ivan Jerschow. Viimase kohta on öeldud, et ta oli Saliaapin Tenurite hulgas. Mõlemad lauljate puteerisid teatris 1895. aastal ooperis Faust. Oktoobrirevolutsioonijärgsed aastad olid mõlemal lauljal eriti töörohked. Nii esines Šadiaapin ajavahemikul 1918 kuni 1921 peaaegu regulaarselt kolm korda nädalas küll ooperis, kontsertlaval töötajatega. Kohtumistel. Edasine tee kulges lauljatel erinevalt. Saliaapin lahkus sünnimalt Ivan Jeffhofagasus pärast teatri tööle pedagoogina Leningradi konservatooriumi. Mõlemale lauljale on antud aga Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetus. Soodoshaljaapin oli üldse esimene laulja, kes selle aunimetuse pälvis. See oli 1918. aastal katkenud autobiograafilisest raamatust hingemask. Kordanti Maria teatris minu osavõtul ooperietendus lipnikudele noortele punaarmee ohvitseridele mängiti Sevilla habemeajajat. Kuna minu esimene etteaste selles ooperis on alles teises vaatuses, siis Mairutanud teatrisse võisin tulla esimese vaatuse alguseks. Kui jõudsin teatrisse, oli laval vanad särski, kes publikule kõnet pidas. Läksin oma garderoobi ja siis tuli keegi mulle teatama, et Lonaczarski olevat mind küsinud. Kusjuures mulle anti mõista, et oli ebasobiv hilineda. Tema ettekandele. Avaldasin kahetsust, kuid ei tähenda siin-sealjuures, et keegi pole mulle rääkinud miitingust enne etendust. Sel hetkel jooksis näitejuhi abi hingeldades mu garderoobi, ütles seltsimees Cherske, palub teid kohe lavale tulla. Mis seal lahti on? Läksin lavale, kulissidest tuli mulle vastu luna Cherski. Ta tervitas mind lahkelt ja ütles, et peab õigeks ja vajalikuks anda mulle noore armees Sotsialistliku vabariigi esimene rahvakunstniku aunimetus. Olin hämmelduses, tänasin teda. Temaga viis mind lavale võttisoraatori poosi ja ütles minu poole pöördudes mõned mulle väga meelitavad sõnad. Ta lõpetas kõne sellega, et esitleb teatris olevale noorele armeele ja koos temaga koos Nõukogude Venemaale vabariigi esimest rahvakunstnikku publikviteeris seda tormil isolatsiooniga. Vastuseks sellele erutatud meeldivast kingitusest ütlesin ma ettuma näitleja elu kestel olen ma saanud kingitusi mitmesugustes olukordades ja mitmesugustelt valitsejatelt. Kuid see kingitus rahvakunstniku aunimetus on mulle kallim kõigist kingitustest, sest see on kõige lähedasem minu rahvahulgast võrsunud inimese südamele. Tänaseks on ligemale 70-le Kiirovi teatri artistile antud rahvakunstniku teenelise kunstniku või teenelise kunstitegelase aunimetus. Üle 10 kiirulase on saanud riikliku preemia. Üle 60 artisti kannab rahvusvaheliste või üleliiduliste konkursside laureaadi austavat nimetust. 1935. aastal anti aga teatrile tuntud partei ja ühiskonnategelase Sergei Kirovi nimi. 1939. aastal autasustati teatrit Lenini ordeniga. Repertuaarist domineerib teatril kaks suunda. Esimene ja põhiline on olnud algusaastatest peale kodumaise loomingu edendamine. Teiselt poolt on püütud lavastada nii klassikat kui kaasaegseid teoseid. Iga kord ei ole sellest suudetud kinni hoida ja on olnud ka libastumisi. Eriti kirevad olid oktoobrirevolutsioonijärgsed hooajad. Otsiti uusi teoseid, mis vastaksid uuele ajale ja nõuetele. Selles tuhinas mindi isegi nii kaugele, et hakati klassikalistele teostele tänapäevast rüüt külge pookima. Nii valmismeier, peri, hugenotid, muusikale, uus libreto, mis kajastas Deckab ristide ülestõusu. Õnneks lavale ei jõudnud. Väikeses ooperiteatris aga jõuti siiski lavastada Putšiini Tosca baasil ooper võitluses kommuni eest. Raskelt tulid esialgu loomingulised võidud kaasaegses muusikas. Nii toodi 1927. aastal lavale Albanbergib otsek. Kuna teos oli helikeelelt niivõrd uus ja harjumatu, siis tuli enne igat etendust kõvasti proove teha ja sellega seoses mängiti votsekit kahe aasta jooksul ainult viis korda, kuid edasiminekut pole vigadeta. Ja kes vigadest ei õpi, need tammume paigal. Kiirovi teatri loominguline õhkkond pole aga kunagi paigaldanud muiate päralt olnud. 20.-te aastate keskelt alates kuulub kindlalt teatri repertuaari kaasaegne nõukogudelooming. Sellele põhimõttele on truuks jäädud tänaseni. Teater sai hiljaaegu preemia nõukogude autorite teoste lavastamise eest jutustas ooperisolist Arkadi Volodos. Selles osas on ära tehtud tõesti suur töö ja palju on olnud ka õnnestumisi. Minule isiklikult meeldib näiteks väga laulda releed Shaporini ooperis Deckabristid. Saan sellest samasuguse elamuse nagu esinemistest ooperites Jevgeni Joneegil. Maskiball. Ajavoolule on vastu pidanud freenikovi ooper tormis esietendus 1939. aastal. Ajakirja Le Monde kallines. Antud intervjuus ütles kiirabi teatri pearežissöör Roman tihameerov, et partei 25.-ks kongressiks lavastab ta uuesti freenikovi, ooperi ja sõna sai peetud. Peale selle aga käivad tööd paari uue teosega. Nendeks on Seržinski ooper, raske armastus, Kotšetovi romaani suur pinite perekond järgi. Jegor Minski ooper, Irkutski lugu arbuusini näidendi järgi. Ise on promandi homirov kirjutanud koostöös poetcoljakoviga helilooja Jefreemovile ooperi libreto, helepunased purjed. Palju kuulsust on Kiirovi teatrile toonud ballett. Leningradi tantsijate meisterlikkust on nautinud paljud balletisõbrad välisriikides kus on esinemas käidud ja neid riike, kus pole esinetud, on üpris vähe. Rääkides balleti eilsest ja tänasest, ei pääseme mõnest nimest kõigepealt Marius petita. 41 aastat juhtis ta Maria teatri tantsijaid. Lavale tõi ta ühtekokku üle 60 balleti. Paljude lavastuste põhilised lahendused on elujõu säilitanud kuni tänaste korduslavastusteni. Või siis sellised tähed nagu Anna, Pauluva, Galina, Ulanova, Natalja, tud inskaja, Allažellest, Riina kompakova vahtanc Chabukjaani, Juri Solovjov ja paljud-paljud teised. Solistide võrdselt on kriitika hinnanud ka kordeballetti. Pärast üht Ameerika turneed kirjutasid kohalikud ajalehed kiirabi, teatri, kordeballett on poolsajandi jooksul nähtust kõige kenam. Kõik baleriinid selles trupis ei ole mitte ainult ühtviisi armsad ja ühtviisi sarnased nii kasvult kui ka figuurilt otsekui pärlid kaelakees vaid ka nende tants on kooskõlastatud Nad otsekui instinktiivselt tunnetaksid partnerit. Kui nad liiguvad, siis on selles kergust ja kindlust. Nii et jääb mulje, et igaüks neist on võimeline rivist välja astuma ja esinema solistina. Kuid nende piirkonna alati ühtlane ja täpne. 1965. aasta detsembris autasustati Kiirovi kordeballeti Pariisist tantsufestivalil kuldtähega ja lisati epiteete parim maailmas. Valentiina kannibaluva on tänase balletitantsijate põlvkonna üks andekamaid esindajaid. Praegu läheb tal Kirovi teatris üheksas hooaeg. Et teater kujuneks sulle omaseks. Selleks on vaja elada koos tema murede ja rõõmudega, kinnitas ta vestluses. Tööpinge on tantsijaid kõikuv. Palju oleneb etenduste planeerimisest, kuid kergeid päädion harva. Balletirepertuaar on enamikus piirdunud klassikaga ja nõukogude heliloojate teostega. Tantsuliselt baseeruvad nad enamuses kõik traditsioonilistel põhialustel. Nooremad otsivad aga ka tänapäevasemaid lahendusi. Mõnikord tundub, et meie töö pole sugugi tänuväärne. 20 aastat andsid 10, sellest kulub nagu ettevalmistuseks alustamiseks. Siis tuleb küps aeg, seejärel juba võimete langus, arutles Valentina Canibalo. Ma olen praegu võimete tipul ja seepärast tahaks nagu midagi enamat teha. Koostöös nooremate lavastajatega valmis mul möödunud aastal kontsertprogramm, millega esinesime üle kogu Nõukogude liidu vastuvõtul igal pool suurepärane. Peatselt saab esimese küpseks teine programm ja esietendus peaks tulema Tallinnas, kinnitas Valentina Nibalova. Kirovi teatrilaval võrreldes meie Estonia teatrilavaga poole suurem rambiava 18 meetrit, lava sügavus 22 meetrit. Meil on vastavad arvud üheksa ja 18. On loomulik, et lavastused on Kirovi teatris grandioosse mad nõuavad suuremaid regulatsioone, massi peab laval rohkem olema. Ooperikoori suurus ongi näiteks ligemale 80 inimest. Vaba päev on teatris esmaspäeviti, siis on praktiseeritud seal üksikute lauljate, soolokontserte. Aga nagu kinnitas Arkadi Volodoss, ei olevat suurel laval kammermuusika jaoks seda intiimsust. Cooperi all on ohted, orkester matab soliste. Väga, kiitis laulja Estonia teatrisaali oma akustika poolest ja hea maitsega publikut. Aga eks ole ikka nii, et küla leib maitseb paremini. Ent nüüd on kiirulastel lisaks suurele lavale ka väike olemas. Teatri kõrval ehituses valmis hiljaaegu väike saal paari saiste kohaga. Seal on harjutus ruumika balletile selles nõnda öelda. Väike-Kirovi teatris hakatakse lavastama ühevaatelisi oopereid, lühiballetti, seal on mugavam korraldada loomingulisi õhtuid. Leningrad on üks vähestest linnadest, mis võib kiidelda kahe ooperiteatriga. Lisaks Kiirovi teatrile on veel riiklik akadeemiline väike ooperi- ja balletiteater. Ja kui siia juurde arvata veel Leningradi konservatooriumi ooperistuudio, mis annab samuti üliõpilasetendusi, siis on valik suur. Samal ajal aga on tulevastel lauljatel praktiseerimise võimalusi kui palju. Nii et ükski talent ei tohiks kaduma minna nagu Leningradi konservatoorium rajatud 1862. aastal. Nii annab ka Leningradi vaganova nimeline akadeemiline koreograafiline kool rajatud 1738. aastal täiendust Leningradi muusikateatritele. Muidugi ihaldab enamik pääseda Kirovi teatrilavale on too teater ikkagi kõige esinduslikum, kõige traditsiooniderikkam. Ja loomulikult on konkurss sinna tihe. On neid, kelle anne ilmneb juba tudengipäevil ja see on juba teatud garantii, et Kirovisse pääseda. On neid, kes arenevad alles hilisemas töös. Nii on mitmed lauljad Hodnikov, Plusnikov pääsenud Kirovi teatrisse pärast mitmeaastast tööd väikeses ooperi- ja balletiteatris. Ent samal ajal ei ole mõnele Kirovi teater Vellagi. Paljud võimekad lauljad on Leningradist tööle palutud Moskvasse suurde teatrisse. Varasematest nimedest võiks mainida Mark reisinit Georgina Ellepit viimastest Vladimir Atlantalit, Jelena oblast, Soovad, Jevgeni Neste, längut, Aleksander vedernikovi. Kõik nad on olnud. Endised leningradlased kuid alati on jätkunud uusi talente, kes tekkinud tühimiku on täitnud. Praegustest lauljatest nimetatakse esmajoones Metsus oponent Irina Pugatšovat ja passi Nõukogude Liidu rahvakunstniku Boriss šokolaadi. Oo oo. Oo. Nojaa, aga oo. Oo oo. Oo oo. Varia. Kiirovi teatrit ei ole raske leida. Nevski prospekti lõpus otse palee väljakule viina põiktänava vastas tuleb keerata vasakule. Peagi tuleb ületada üks paljudest Leningradi kanalitest ja juba oletegi teatri väljakul paremal pool otsekanali ääres asubki Kiirovi teater. Leningradi hoonetele, nii iseloomulikus, helerohelises toonis, valgete aknaraamidega otse teatri vastas asub konservatooriumi hoone ajaloolist minevikuga seotud, võib Leningradis kohata pea igal sammul. Teatri väljaku lähedal asub maja, kus kaua aega elas dirigent Eduard Naprovnik. Sinna on kavatsus tulevikus rajada Kirovi teatrimuuseumi põhiline ekspositsioon. Praegune materjal laiali killustatud, on teatriühingu muuseumis oktoobrirevolutsiooni arhiivis Leningradi keskarhiivis. Väga rikkalik on fotodija Fisside kogu. Lähemalt räägib teatrimuuseumi juhataja Alev Tiina Zahharova. Muistne mafisse on süstemaatiliselt kogutud 1892.-st aastast alates. Nii et võime täpselt öelda, kes ja kunas on laulnud ühes või teises ooperis. Paljon, fotosid, harjuldasematest oleme koopiad teinud üldse eneskiise kavandeid, fotosid ligemale 3000. Negatiivne on aga üle 20000. Säilitame ka kostüümide, dekoratsioonide, kavandeid. Rikkalikum kunstnik Dmitrijevi kogu, samuti virtsalaadne tööde valik. Ohtrasti on materjali saadud sõjajärgsetel aastatel, sest palju kogutud hävines ju sõjatules. Teater väga raskelt kannatada ei saanud. Aga ainuke suurem pomm, mis teatrisse kukkus, kukkus just muuseumi ruumidesse. Hävines palju unikaalseid Pille Kiirovi teatrimuuseum on tihedaid sidemetes teiste muuseumitega nii meil kui ka välismaal. Hiljaaegu viidi Varssavi ekspositsioon vene heliloojate looming Kirovi teatrilaval. Eriti palju oli seal Dmitri kavandeid, kuna ta kujundas paljusid Tšaikovski oopereid ja balletti. Üks väikene meeldiv fakt, mis torkas silma Kirovi teatrietenduse kavalehte lugedes. Iga Gordon kavale trükitud mitmendat korda antud etendus läheb näiteks Verdi ooperituba tuur kavalehel seisis. 211. etendus pärast esmakordset lavastust. 42. etendus pärast seekordset lavaletoomist. Teatrikollektiiv on tunduvalt noorenenud. Üle 45 eluaasta pole juhtivate solistide koosseisus kedagi seonaga garantiiks. Et palju loomingulisi võite, on teatril veel ees.