Kui kogu rahvas Kuulajale kõigepealt nii palju, et täna me ei anna edasi suure isamaasõja sündmuste kroonikat vaid pühendame meile ette nähtud minutid mõtisklustele, sõduri saatusest. See on jutustus, kus paratamatult on paljud traagikat, kuid õnneks mitte ainult seda. Igal sõduril oli oma tähtis osa võidu sepistamisel ja küllap see oligi tema saatus, mil viisil ta seda osa etendas? Ajavoolust me tihtipeale ei tunneta, mõnikord tundub hoopiski, nagu seisaks ta mõnel hetkel paigal. Ometi see nii ei ole. Aeg liigub pidurdamatult edasi ja ta on seejuures halastamatu, viies meie hulgast ära neid, keda me austame ja armastame. Kes meile on pärandanud mitte ainult materiaalseid ja vaimseid väärtusi, vaid ka oma võitlusvaimu ja mehe meele. Hiljaaegu ma tunnetasin seda väga selgesti, kui paari sõjaveterani seltsis vaatasin ühte fotot tehtud üheksandal mail 1945 Kuramaal grupipilt, millel mitukümmend sõjameest, kes soovisid endid üheskoos võidupäeval jäädvustada naerusuised, pilk, suunatud päikesesse, rinnas ordenid ja medalid kas saab olla midagi optimistlikumad, midagi rõõmsameelsemad selle päeva pildist. See oli siis siis nad valmistusid kõik sõna tõsises mõttes uueks eluks, mis oli diametraalselt erinev nelja pika sõja aasta elust. Ent täna sõjaveterani sõrm osutab kord ühele, kord teisele, kolmandale, neljandale neid enam ei ole. Enamiku ei ole. Kelle niitis esimestel sõjajärgsetel aastatel maha klassivaenlase kuul, kelle elu lühendasid sõjas saadud vigastused, kelle aeg sai aastatega ümber. Mida ütleb sõja veteranidest kirjanik Ants Saar? Ma olen sellest vist juba kirjutanud, et ajal kui lahkub meie hulgast viimane suurest isamaasõjast osavõtt ja et siis jääb ajalugu nagu tunduvalt vaesemaks sest kaob midagi väga tähtsat ja asendamatut. Ja on kadunud inimesed, kes oma silmadega on näinud, kuidas see kõik ikka päris oli. Ja kes siis, kui ta räägib suurest isamaasõjast, ta näeb oma jaagu oma rühma igat poissi lahingu ajal. Sest ka kõige parem näitleja vist ei suuda kunagi taastada ei seda viha, valu ega ka surmahirmu ületamise segu, mis oli sõduri näol pealetungile minnes. Mis siis on sõduri saatus? Mõtleme korraks kasvõi neljale sõnale, mida iga koolilaps on kasutanud, eesti korpus tungis peale. Aga korpuses oli kaks diviisi ja eriüksused, diviisis omakorda oli kolm jalaväe ja kahurväepolk ning teised eriüksused. Polgu koosseisus oli kolm pataljoni, pataljonis kolm rooduroodus neli jagu ja igas jaos 10 poissi. 10 toredat poissi, kes, kui need pikkuse järgi rivistati, moodustasid küll ühtse terviku, aga igaüks oli kordumatul oma saatusega. Nii sellega, mis oli selja taga ja sellega, mis ees seisis. Ühestainsast jaostan kaga kirjutatud terveid romaane. Ja kui me nüüd rivistame üles mitte ühe, vaid kaks jagu poistest, kes olid sündinud 1923.-st 20. aastani. 20 poissi. Siis sõja lõpuks jäi nendest ellu üksainus üks poiss kahe jao peale ehk viis protsenti. Võidakse öelda, et seal ühel vedas, tal oli õnnelik saatus. See ei olnud loosirattast õnnenumbri välja tõmbamine, et sina jääd ellu. Ja ei olnud ka ettevalmistus umbes nii nagu rahuajal mõnikord tehakse, et sina teed seda ja seda ning sa saad kangelaseks. Või veel vähem tegi keegi etteheiteid komandörile, et, et too pole loonud võimalust kangelaseks saada. Kõik oli palju lihtsam ja samal ajal ka keerulisem. Ma ütleksin, et sõda, see oli töö kohutavat, vaimset ja füüsilist pingutust nõudev töö. Niisiis kui olid rindel ja isegi ammu enne seda, kui valmistati ette, et igaüks oleks lahingusse valmis. Et igaühest võiks kangelane saada ja oli neid, kellele see tähetund saabus ja teisi, kes tulid võidupäevale vastu üsna tagasihoidlik aumärkidega. Aga tähtis oli siiski hoopis midagi muud. Mis oli tähtis, mis oli see muu? Niisugune oli siis sõduri saatus, keda ammu enne lahinguid väljaõpe lõpetati, küll käsitsema, relva roomama mööda maad ussina vingerdades, et ükski kehaosa ei satuks vaenlase snaiperi või kuulipildur vaatevälja. Väljaõppe, need olid taktikalised õppused ja kiirmarsid. Seal oli ööbimine lageda taeva all lumes, kus Temaskeerimise tõttu ei tohtinud isegi lõket süüdata. Kujutlege endale tulipalavat suvepäeva, sul on üle õlarulli keeratud sinel, teisel õlal on vintpüss või automaat peas, kiiver vööl padrunitasku ja granaadid selja taga puusalada, kõlgub pioneerilabidas teisel pool gaasitorbik. Ja kui palju see kokku kõik kaalub. Kui sa koolid veel kuulipilduja jaos, siis kandsid järjekorras vana hea Maksimi ratastega alust, mille kaal oli 32 kilogrammi. Ja siis sa lähed kiirmarsil, see tähendab 100 meetrit, käies 100 meetrit, joostes nii 50 minutit käiku, 10 minutit puhkust läheb tunni, teise, kolmanda, kui palju veel käia on, seda ei tea peaaegu keegi. Kuskil pärast viiendat või kuuendat tundi selgub, et oled kohale jõudnud ja siis võtad sapöörilabida, et kiires korras kaevata mehe sügavused laskepesad. Ja ega see ei ole vist päris juhus, et isegi sagedamini kui lahinguid tuletavad meie korpusepoisid meelde sellele eelnevat ühte mitu päeva lumetuisus kestnud rännakut. Seal, kus hobuste ja masinate jõud ei aidanud, pidi jätkuma inimestel jõud. Ja peatus tekkis sõduril vaid siis, kui ta rivist välja tee kõrvale lumme kukkus. Kust hobusemehed siis üles korjasid? Jah, niisugune minek oli tõepoolest ränk minek. Ma arvan, et kas see oli kangelastegu, tõsi, medalid ja ordenid deta küllaga noomitustega nendele komandöridele, kelle mehed ei jõudnud tempot hoida. Taasgrupipilt ei sedapuhku käsi ei tõuse loendama üks mees, teine mees, kolmas mees. Nad on pildil ja osa neist siinsamas pilti vaatamas. Meie kohtumispaik ei ole rindelähedases metsas või kuskil sõjaveteranide kokkutulekul vaid Kunstisalongis. Aprillis oli seal avatud kunstnik Kaljo Polli maalide näitus. Ma ei tea, kui palju seal rahvast käis, kuid kes seal ära käis, see kindlasti peatus kauemaks kui hetkeks maali ees, mis kataloogis oli nimetatud vana kaardivägi. See ongi too grupipilt, mille idee sai kunstnik 27. laskurpolgu sõjaveteranide kokkutulekut. Idee sündis 1979. aastal räägib kunstnik Kaljo Polli v. Või nii-öelda vestluses teinekord ja siis läks jutt sellele, keda tasuks maalida, mida tasuks maalida, mis, milliseid sündmusi meie ei ole kunstis veel kajastanud. Ja kuna tol ajal nii inimese teema nagu meil ajutiselt oli teisejärguline, siis ma mõtlesin, et kuna varem on tehtud suure kompositsiooni nagu Veerlaseks meeskordilt mis Estonias on, siis katsume nendest sõjameestest ka korralike mälestuse meie eesti kunstiajalukku jätta. Ja siis olin polgu meeste kokkutulekutel korduvalt vaatasin nende nende meeleolu, nende toredat vaimsust, seda hoogu ja nooruslikkust ja seda sõjaväepealiku olemust, mis praegu kõigil on säilunud. Lõpuks ühelt kokkutulekult Zapadisel leidsingi nagu lõpplahenduse selle suurel männipuu näol, mille Allavasele meeste gruppi siis paigutasin, sest see on omaette tugevuse jäneseks püsivuse sümbol. Ja need mehed, kes on kõik vaht, võib-olla rohkemgi halli päiseks tehtud nad, kui nad on seal enesesse süvenenud mõttes seisavad, tuletavad meelde ava möödunud aeg, see ajategusid, keskseks kujuks. Polkovnik tranc on polgu tolle omaaegne komandör ja teised siis kõik vastavalt on koondunud selle grupi ümber. Aga ma ei tahaks öelda sünge, sest taga paistab päike kuidagi. Sisemise optimismiga kujutatakse. Ja nüüd mehed pildil ja pildi kõrval Kunstisalongi tulid nad otse sõjaveteranide meeskoori harjutused kõik sõjamehe mundris, kuid pagunitel triipega tärne. Ometi on neid igasuguse aukraadiga. Kuid nende endi soov on see, et praegu, kus nad on veteraniseisuses, on nad üksteisele lihtsalt sõjaseltsimehed. Ilma aukraadide ja alluvusvahekordadeta. Palun maalist räppida erumajor Andrei Ugandil. Meie polgu veteranid on juba 1964.-st aastast peaaegu igal suvel kokku tulnud. Ja me oleme jäädvustanud fotodel kõikne ja talletanud oma albumites. Aga seekord peale muidugi fotomaterjali tänu Meinhard Tederile, tema tuli selle ideega välja ja kunstnik Polli haaras muidugi ka sellest kinni ja tekkis sootuks teine miljöö. Sest siin on ikkagi kajastatud küll muidugi teatud grupp veterane, aga nad on hästi iseloomustatud antud nende täielik hingepilt. Ja peab ütlema, et see 40 aasta jooksul ei ole see südamlikus inimeste heatahtlikkus kadunud nende meeste silmist, ehkki muidugi aja vaim on oma pitseri nende kõigi näole vajutanud. Pealegi on see grupp veel selle poolest huvitav, et siin on ju veteranide hulgas mitmesuguse elukutsega küll alates siin kirjanik saarest siis kaadrisõjaväelane kindralmajor Martin, nii, meie polgukomandör erupolkovnik trump, vannun küll nüüd pensionil täielikult, aga hiljaaegu alles ta veel alles töötas edasi Meinhard Teder siis meie raadioonu algusest kuni lõpuni polgu ridades olnud, see on Felix Leet seal kõrval, Aleksander Vesi, teine sidemees all kohe Villem Soo, meie praegu polgu veteranide nõukogu sekretär ja edasi rida veel teisi tuntuid, nii ühiskonnategelasi kui ka tuntud tähendab ees ringlasid. Sõjaveteran haaralt Heinroos. Kohe rõõm vaadata, kui on juba 40 aastat möödas ja näid oma ülemast oma alluvate kokkutulekul, kus sai sõditud kuni sõja lõpuni. Ja siis on näha kohe-kohe meeste nägusid, sära kohe, et on ikka kardive sõja veteranid. Kohe sõjamehe pilk sel maalil kohe näeb, need on tõsised sõja läbi tehtud mehed otse pilkile meeste silmadest kunagi ära ei kuni surmani. Igal mehel on maali kohta muidugi oma arvamus, oma hinnang, aga igaühes elab tundmis ja kaasaelamisrõõm. Kuid kunstnik ise tema elamus maali luues. Elamus peitub just nende inimeste tundmaõppimises, keda ma kujutan, sest vahetult nende olemuse tabamine, vot see annab selle elamuse selle kunstniku positiivse külje, mida ta saab oma loomingust ta on võimeline vis suutnud natukenegi inimesi väelelis kujutada. Sest just see töö raskusse keeruks vahete elaks juba. Ühes tolleaegses laulus on sõnad, kus tütarlaps soovib rindel olevale poisile et temast kõik kuulid mööda läheksid. Kui aga midagi muud, siis ta soovib, et haav oleks kerge. Kui aga juba surm, siis silmapilkne küllaltki kohutavad sõnad, eriti luules. Aga nii see olli sõduri õnneks rindel oli tõepoolest kas terveks jäämine kerge ja, või siis silmapilkne surm. Ma võin seda kinnitada vist ka sellepärast, et mul tuli üle poole aasta haiglas lamada ja ma nägin seal nii piinarikkaid, surmasid kui ka kohutavalt invaliidistunud inimesi. Oli see kõik ikkagi vait, juhus. Kas tõesti ei sõltunud miski sõjamehest endast? Palju oli need, kellele kuul oli sissetunginud otsmikust otse kiivri alt. Sõdur lihtsalt tuli üheks hetkeks end unustanud ning korraks pead tõstnud. Ja kergemini langesid Need kes otsejalu ilma, et oleksid jänese kombel siksakke teinud, tormasid vaenlase poole. Need sõduri kavalused surma eemale hoidmiseks olid lihtsad peaaegu sama lihtsad, kui olid sõjaaegsed rõõmud milleks oli, kas siis komandöri poolt antud korraldus puhkepeatuseks õigel ajal väeosale järgi jõudnud köök ja kuum supp pakases. Võimalus üle hulga aja riided ära kuivatada ja soojas onnis lasta. Sooja naha vahele, nagu öeldi. Või lihtne sõduri laul, meloodia, kasvõi kõige tavalisema kammipillil. Ja kõik polnud siiski Joos? Jaa, sõdurist endast eelkõige sõltus see kastaga kõige raskematel hetkedel. Kõige hullemates tingimustes jäi inimeseks, kas ta oma tahte ja mõistuse abil suutis alla suruda seda hirmu, mida tõepoolest inimese iga rakk tunnetab kui teda ähvardab. Ärikeegi meist ei mõelnud, et ühe või teise teoga. Me kindlustame endale kangelase nimetuse. Läheme ajalukku või et me üldse teema ajalugu. Olgu see öeldud nendele noorematele, kes mõnikord ütlevad, et neil pole praegu võimalusi kangelasteoks. Kangelastegusid meie ometi tunnustame. Tunnustuskangelasele see oli paljude selleks soodsate asjaolude kokkusattumine. Tunnustust võis muidugi eelkõige saada pealetungil. Et saada pidi olema keegi, kes su tegutsemist nägi sellest ette kandis. Ja ma olen veendunud, et praegugi veel väga paljudest paljudest kangelastegudest. Me ei tea veel mitte mitte midagi. Sest missuguseid meeleheitlikke ja tõepoolest viimase veretilgani lahinguid lõid need grupid ja grupikesed, kes olid sattunud piiramisrõngasse esimesel sõjasuvel. Tuletagem meelde kasvõi legendaarset hiiloga küla kaitset 1941. aastal. Tooli tõepoolest, võitlus viimase meheni. Ja kohapeal sündisid legendid, kuidas, nagu tormikiirus jõudnud kohale üks pataljon kus mehed küll rääkisid mingisugust võõrast keelt kandsid mitte päris punaarmee vormi, kuid kaevusid ega taganenud sammugi. Ja see kõik oli nii võimas, et kohalikud elanikud omal initsiatiivil püstitasid samba tollele pataljonile ja läks aastaid, enne kui lõpuks selgus, et tooli meie territoriaalkorpuseks pataljonidest ja siis otsiti üles ka vähesed sellest lahingus ellu jäänud. Keerulise saatusega inimesed. Ärgu arvata, kui, et tundmatute kangelaste meenut tamisega, ma tahaksin kasvõi küünevõrra vähendada nende meeste osa kelle vaprus on leidnud tunnustamist. Ma tahan öelda vaid üht teed, suure isamaasõja võit, see oli kogu meie maa ja kogu meie rahva kollektiivne kangelastegu. Ja veel kord maal ja mehed maalilt. Eks kõigil veteranide kokkutulekutel ja kas seda maali vaadates tunne nad kellestki puudust sõjaseltsimehest või sõjaseltsimeestest? Kunagi enam nende kõrvale rivvi ei astu. Kes meenuvad kõigepealt Valentin Villemson? Põhiliselt siin on koos need seltsimehed pildi peal, kes võitlesid Velikije Luki linna vabastamislahingutes. Loomulikult vaadeldes seda pilti, meenuvad lahingud Velikije Luki linnas, tahtnud näha, et siin piid oleks olnud ka neid seltsimehi, kes tagasi ei tulnud. Kas või näiteks nimeta meie polgu ja patune komissari selts augus, naaberid. Ja rida teisi seltsimehi kes jätsid oma elu Veliki Luki linna lähistel. Endised suurtükimehed Meinhard Teder ja haaralt Heinroos. Oligi niisugune seltsimees meie suurte pataljonis nagu Läänemaalt pärit Eduard lauk. Tema oli siiras, abivalmis seltsimees. Ameti poolest lihtne kahurväelane, alati. Kahurimeeskonda austava ja oskas nurisemata jagada meie ühiseid muresid. Siis supikatla juures vaim, pläru keeramisel. Olin palavikus, nari peal, patarei paigutuses oli ringi paigutas Lukjal. Paterdad läksid üle, aga tema läks ka seatele saksa poolt. Snaiperid võtsid otse tule alla, kohe temale juhuslik kuul tuli otse kujatel pihta, tuli sei kõvas palavikus alla ja sai surma. Tulime tagasi Eestisse. Ja kui tema naine küsis meie käest. Algas minu mees, te olete näinud, meil ei olnud esialgu mehisust talle öelda, teieni langes lubjal siiras naine maantee ääres, väike laps käekõrval. Oli väga haruldane nisukene, meeltliigutav moment, et isegi sõjamehed ei omanud julgust ärelda sellele naisele, teie mees, täna ei tule tagasi. Lembit vesi, Toonane sidemes. Chide ruudus Luki all ükski mees ei langenud, küll aga Kuramaa lahingute aeg. Läks terve rida mehi, seal oli seltsis varjus sadist ja telefonist oli seltsimees väljas ja nad olid niisked, toredad mehed. Ka 42. aasta jaanuari lõpul me juba side ruudu minnes juba saime kokku ja nagu kasvasime üles, nagu, nagu vennad võrdsed, eks ole, jagasime oma toitu seal ja ja, ja tegime naljanaride valis, oli niisugune huumorimees Välid ja toredad poisid, ainult kahju, et, et Kaulatsi mõisas, kui sa lahing käis, eks ole, seal nad siis ka langesid, oli sooli märtsi märtsikuul oli enne enne lahingute lõppu üks, kaks nädalat, nii oli see, kui, kui nemad langesid ja muidugi ootamatu pealetung ja, ja see on muidugi nad midagi teha ei saanud. Sest meie omad seal mõne mõnevõrra taganesid ja nemad jäidki vaenlase risttule alla. Seal. Ja eks mõnegi sõjaseltsimehe langemine võib tunduda lausa müstilisena. Nagu mäletab Leonid Uuesson. Eriti meenub mulle kui me läksime Virtsu polguga ja rindemees, nime ma kahjuks ei mäleta. Hommikul ütles mulle, et kuule ma tänapäeval hoiakute Lazetti raskekuulipilduja lohveti ja jäime rivisse, jäi maha ja tuli seksin mürsk, see oli Virtsu sadama lähistel, jaga teelige, igasuguseid käänakuid tegi ja lendas üle meie peade. Meil kästi rivitult peale järgi või oli mürsk lõppenud juba selja taga, siis koledad mehed rivisse ja üks mees puudus. Ja tuligi välja, et sama mees, kes sai otsetabamuse temast midagi järgi Neid ja veel paljusid pole oodata sõjaveteranide kogu tulekutele. Kuulaja juba sai teada, et need, kes rääkisid, on 27. laskurpolgu veteranid ja ka kirjanikalt saar. Kui mul taga küsitakse missugune ta siis ikka oli see sinu jaagu rood, pataljon ja silu 27. polk, siis mulle kerkib tavaliselt silmi, et üks suvine kuum päev Uurali jalamil veidi enne seda, kui asusime Esselonides teele läände polkoli mäenõlvale üles rivistatud ja loeti ette kõrgema ülemjuhataja käskkirja. See oli sõja ja üks karmimaid, mis sai üldiselt tuntud nimetuseks. Ei sammugi tagasi. Meie väed olid seal teisel sõjasuvel taganenud Stalin kraadini. Nüüd aga tuli käsk. Ei sammugi taganemist. Komandörile oli õigus koha peal maha lasta sõdur, kes jätab maha oma laskepesa ja kaitsekraavid ja tribunali alla anti komandörid, kes andsid taganemiskäsu. Need olid karmid, isegi kohutavad sõnad. Kuid ma ei näinud ligi 3000 poisi nägudel hirmu eematust kartus. Seal oli mingi pidulik karm ilme. Sellest teadmisest, et taganemisel on lõpp ja igalühel meest üksikult ja väeosadel tervikuna on ainult üks tee. Läände. Me olime ju polku tulnud väga erinevatena erinevaid teid mööda ühed, kes lahinguid läbi pidanud juba hävituspataljonides, teised, kes olid tulnud mobilisatsiooniga ja võib-olla mõnelgi oli mõlkunud meeles tol ajal, et kas poleks õigem sõja lõppu oodata. Isa ema varjavad tiiva all. Ka tagalas oli meie teepolku erinev Ühed ehituspataljonidest, teised läbi evakueeritute hädadel. Aga nüüd, 42. aasta südasuvel olime saanud ühtseks ja lahinguvalmis väeosaks. Ja kui mõelda, mis meid siis liitis küllap see oli teadmine, et. Fašismi purustamata pole elu email endil meie perekondadel, Pole, elutervetel rahvastel, kogu maailmas. Nüüd, kui 40 aastat on möödas, meenub aga üha sagedamini üks Juhan Smuuli ütlus et inimene peab olema suurem kui tema saatus. Ja eriti meenub see mulle siis, kui tulevad jälle kui meie 27. polgu poisid. Tõsi ja niisugused poisid, kellest vaid üksikutel on praegu aastaid alla 60. Ja imelik asi on ka polgu patriotismiga. Sellest, mida ma rääkisin, peaks olema ju selge, et ta ei pakkunud meile mingisugust hõlbu elu vaid kohutavaid pingutusi oma saatuse kaalule panekut. Ja ometi me armastame teda. Ja oleme oma polgule ka uhked. Maali vana kaardivägi ees tutvusin maa nelja tütarlapsega. Need olid Tallinna 39. keskkooli kommunistlikud noored, kes on endale ülesandeks võtnud uurida 27. laskurpolgu ajalugu ja sõjateed. Küsisin ühelt tütarlapselt, kuidas nad on oma töö korraldanud. Praegu me käime ükshaaval igaühe juures ja küsime nende isiklikke mälestusi. Hiljem koostame sellest albumi ja siis tulevad veel kõik nende ühised mälestused. Mu vestluskaaslane, margid kaasik, kümnesa. Nii, mida need mälestused teile pakuvad, sest te olete selles õnnelikus heas, kes ei ole sõda näinud ja kellele sõda on väga kauge minevik. Minule isiklikult pakuvad väga palju, kuna mul endal vanaisad ei ole ja siis nagu ma ei ole kuulnud selliseid mälestusi, vanaisat suitsud ja üks last juba enne sõda maha ja teine heisata. Ja kas te neid mälestusi meeste sõjameestelt, kogute ka teistele õpilastele, koolist tutvustate, jäävad nad tõesti ainult sinna albumisse, mida te koostada? Me tutvustame neid enda seiklusalastele pioneeridele, kes õpivad kuuendas klassis ja hiljem muidugi tuleb see terve kooli ette. Ja sõjamehed on siis alati nii valmis ja varmad teile kõigest rääkima. Ja nad on hästi abivalmid. Kas igal endisel polgul või väiksemal väeüksusel on tsehh koolinoorte hulgas olemas? Vanaisade isade ja vendade võitlus traditsioonid peavad ju edasi elama uutes põlvkondades. Selle nimel ei tohi ükski kangelaslikku tundmata jääda. Selle eesmärgil on iga sõjaveterani meenutused kallis, vara. Aeg voolab peatamatult edasi. Me ei tohi hiljaks jääda. Jaa, veteranid tulevad. Ikka ja jälle kokku. Ja tasub Maidan ta teade, et poisid tuleb koguneda ja me tuleme mõnikord kokku üle kogu Eesti, nagu möödunud aastal Kirovi kalurikolhoosi kus on meie 27. polgu poiss esimeheks ja nende sõitude kokkukutsumist ajal, meie laused muutuvad kuidagi sõjamehelikult lühemalt, eks täpsemalt, eks. Kutsuja näiteks ütleb, et kogunemine on seal ja seal selle ja selle kellaajal, kas tuleb, vastuseks öeldakse, tulen, ja ongi kõik. Ei ole hilinemist, ei ole äraütlemist. Ja kui see juhtubki paari minuti piires, siis saab hiline ja tõepoolest samasuguse vastuvõtu nagu omal ajal, kui ta rivisse hilines. Niisugune imelik mõju on meie polgul isegi veel praegu paljude aastate taha. Mõni kuu tagasi Veliki Luki vabastamise aastapäeval, Me korraldasime, nagu me ise nimetame dessandi taas Velikije Lukisse samuti läbi tuisu. Ligi 14 tundi istusime bussis. Järgmisel päeval jõudsime otsida tuttavate nimesid, mitme 1000 hulgast ühiskalmistu piiriplaatidelt käia läbi lahingukohad. Et ülejärgmisel hommikul alustada tagasisõitu. Ja kõik, nagu ma juba ütlesin, Colemile 60 kellel valutavad haavad, kellel on tervis muidu logisema hakanud. Ja ometi ma ei kuulnud kogu sõidu ajal kõige väiksematki virisemist. Kõik olid täpsusteni üksikasjalikult läbi mõeldud. Ja ma ei kuulnud kelleltki, et olgu see viimane kord kaasa sõita või midagi muud taolist millega sageli lõpeb mõnigi suuremate mugavustega turismireis. Ja küllap see on sellepärast, et sõjamehe tee õpetas meid olema suuremad oma saatusest, oma isiklikest hädadest ja muredest. Homme Me peatame hetkeks oma toimingud, et mõelda nendele, kelle elu hinnaga jõudis meie rahvas suure võiduni fašismi üle. Teleekraanidel lööb virelema igavese tuleleek. Raadiost kandub meieni tõsine meloodia. Tuntud ja tundmatute sõjameeste haudadele asetatakse pärgi ja kevadlilli värvirohked, õied väljendavad meie sügavat austust, aga nendes peegeldub ka elujärjepidevus elu, võitu, surma ja hävingu üle.