Armsad eesti vennad ja õed. Teie kalevipoeg tervitab teid põrgust. Meil on siin parajasti õhtune aeg, selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud. Mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pilli kääksatus lõikab videviku rahu katki. Ei ole ju noortel inimestel kusagil voodisse pugemisega, ruttu. Aga kohe puhun ma oma sarvel ö märguannet ja põrgu vajub rahulisse, on varsti magavad kõik peale minu, meie peajuhataja sarviku ja tema emanda, kes igal õhtul veel kaua voki taga istub ja kuldlõnga ketrab. Meie kolm oleme juba nendes aastates, kus Unijannast kauem oodata laseb ja teinekord nahk alles üsna vastu hommikut silmale kukub. Emanda ukse alt ulatub minu uhkesse valvetuppa peenike valgusniit. Vaatan seda kiirt ja mõtlen oma nooruseajale. Nad on õige kaugele jäänud, need minu maapealsed vägimehe päevad. Nende juurde viib mind ainult kitsuke mälestuste lõng. Aga eks teie muu õpetatud lapsed jutti ja et mida peenem on kiirseda teravama pildi saame pimekambri seinale. Vaatan seda oma nooruspilti ja mõlgutan mõtteid. Minu elu möödus nii nagu kangelasele sünnis töölia rahmeldamised, võitlemine võitlemise otsa ei jäänud mul maa peal selle tarvis rahuaega, et midagi ka mõistlikult lõpuni mõtelda. Nüüd võin seda teha. Ma olen siin kõigi poolt, lugupeetud mees. Põrguväravavaht ja mu töö on kerge. Nisuke ma endale ses möödanik, kus paistan. Eks ta ole natuke naljakas, uhke nagu noor kukk ja kangeõigust taga nõudma. Aga kõige peale vaatamata ei häbenema teda mitte ja argu nüüd mind Albiks või upsakaks peet, nagu teinekord on kalevipoja tegemistes ka seda leida, mille peale mõteldes süda soojaks läheb. Teie seal maa peal, eriti vanemate hulgast, olete kanged mälestusteraamatuid kirjutama noortele õpetuseks endale lohutuseks. Ja pean tunnistama, et mõtlen minagi juba ammu higi selle peale, et kui õige oma mälestused raamatusse raiuda. Tõsi, minu elujuhtumised on mitmete lugupeetud ajalookirjutajate sule läbi juba suuremalt, osalt ammu üles tähendatud. Nende seast tahaksin ma eriti isand Kreutzwaldi välja tõsta. Aga eks ole nendes kirjatükkides peale kordaminemistega mõni asi vahest kriipsu jagu viltu läinud. Kas tahan mina end neist auväärt meestest kirjatöös osavamaks pidada? Oh ei, hirmus mõeldagi. Mind kihutab tagant kogunisti teine plaan. Asjalugu on selles, et tihtipeale on mind kirjatükkides ülearu kiidetud ja ilustatud. Just selle külje pealt julgeksin ma mõnda asjade rikke kohendada. Ma saan aru, miks mind omal ajal väga ülendati. Sinul, eesti rahvas, polnud ju pikkade vaeva aastate ajal oma kuningatega vägimeest. Eks sellepärast hakanud nii mõnigi mees Eesti asja siis juba hoopistükkis usku kaotama. Nende kahtlejate tarvis mind siis nagu põiekest ülearu täis puhuti ja pingutatigi. Ehk lubab praegune aeg seda pressi natuke jälle tagasi lasta, ehk tohin ma nüüd koguni tasahilju mõnest oma äpardusest juttu teha? Võtan sarve ja puhun öö signaali. Kauaja mahedasti kõmiseb see põrgu kõrgete võlvide all. Minu vana valge on selle tuutu nutuga juba harjunud. Ta pöörab korraks pead ja närib kaeru edasi. Korraks näen ma tarka ja justkui julgustavat silmavaadet. Panen kirjatööks valmis vaadatud vihu Runa laiale soojale turjale. Täna tahan ma tööga hakatust teha. Lauliku luues Lugusida veer Vaida värsikesi võtab pihu võltsi vallast tüki teise tõsi, talust kolmanda veel kuulukülast, laenab lisa meelelaekast mõttemõisa magasi ista. Heagunaja. Ma usun, et sa meie pereajalooga juba mõnest tükist tutvust oled teinud. Sellepärast ei pea oma oma looga vist mitte päris iidamast-aadamast peale algama. Ega ma sellega vist hästi toime saakski, sest nendel kaugetel aegadel, millest juttu tuleb, peeti Eestimaal ikka meest ennast tähtsamaks kui tema suurtsugupuud. Seepärast ei diama oma kaugetest esivanematest paljuta midagi. Olen Kalevipoeg esimene, kes oma töödes toimetustes enamjaolt ainult iseenese peale loota võis. Olen, nagu ütleb võõramaalane üks self neid mänd. Nagu teada, olen ma oma pere pesamuna. Kui rahvaJutasid uskuda, siis pidanud kallis emaka just selle viimase muna munemise juures ilm ränka vaeva kannatama. See võis nõndaviisi olla küll noores põlves häbi tunnistada. Olin ma oma päratu raskele maailmastumisele veel uhkegi. See nurganaiste truu abiline Rõugutaja nii hullusti kimpu jäi ja meie peajumalal endal tuli appi tõtata lapsukest ilmale aitama, on justkui hea ettekuulutus. Sihukesest poisist võib midagi iseäralist oodata. Kui suur ja raskema täpselt olin, pole teada. Kui aga juba mu ema, kes ilmaski peente emandate kombel käed rüpes muidu tühja ei istunud ja terve Toompea mäe põlleservas kokku jaksas kanda, minu sünnitamisega omal jõul toime ei saanud. Ju peab siis mõtlema, et ma ikka vägev poisipurikas olin. Ajaloo kirjutajad kinnitavad, et ma olla kange röökimisega silma paistnud. Poeega puhus nutupilli, lõikas kisa lusti pärast, karjus Kuuda, karjus kaksi, nuttis õhtust hommikuni. Aga kas võibki kangelane ennast hälli kitsastes oludes hästi tunda? Pealegi on karjumine hea kopsuharjutus, nii et kui ma tänaseni veel rinnahädasid ei kurda, siis võib-olla olen selle eest usinane karjumisele tänu võlgu. Mul on tulnud kuulda, juttusid, nagu tuleks minu nutukisast välja lugeda pahameelt, et ma nii väikese ja harimata rahva kangelaseks pidin sündima. Ärge te neid häbematus, ala sosistamist, kuulake. Kauaks maa hälli ei jäänud juba kahe kuu vanuselt olla, oma kiige pihuks ja põrmuks purustanud ning teinud algust ihurammu kasvatamisega loopinud kopsakaid kivipakke ja kurni kaikaid. Et need nüüd just vaese mehe saunamõõdulised olid, nagu rahvasuu kinnitab, seda ei taha uskuda. Aga küllap ma ikka imelaps olin ja teistest endavanustest jõu poolest kaugelt üle käisin. Ainult et see on eksitus küll, kui kõiki visatud kive mu lapselikku rõõmu ja mängulustiga seletatakse. Õige tihti pidin ma neid hoopis kibeda meelega pilduma. Kohe saate kuulda. Minu kallis ema, kes minu sünnitamisega kustumatu kuulsuse on teeninud oli pärast isa surma täies jõus ja lumes naisterahvas. Mäletan tema punaseid valgeid taevakarva silmi, mis usaldusega maailma vaatasid ja kõrget rinda. Ema, ilu ja head kombed meelitanud meie väravasse suurel hulgal kosilasi, kes kõik ihkasid Linda leina lepitajaks, saada? Neid käinud 10 korda enne koitu 50, valge, hella, 100 korda suitsuaegu. Noorele kalevipojale tuleks kaasa tunda, kellel teisel on olnud nii rahutud lapsepõlveööd. Miks peidude rodu aga otsa ei lõppenud, kui neile ikka ära öeldi, võib mõni pärida. Minu ema oli kõrgesti vooruslik naisterahvas, see on tõsi. Ja kui keegi peaks julgema teisiti arvata, siis olema otsemaid valmis seda nurjatud nuhtlema tulema. Posilastele öeldi tõesti alati ära. Kui aga ema oma noorepõlve peiudega kõige kuningliku matega, keda inimene üleüldse ette kujutada suudab, üpris uprakalt ringi käid, siis nüüd oldi meie peres käe palujate ärasaatmisel hoopis viisakam. Kosilased lasti alguses arvata, et ta kahel käel vastu võetakse ja alles viimasel minutil öeldi talle mõtlemisaja nõutamise ettekäändel õrnalt ära. Miks nii katsutagu siiski üksiku tööka andumusega poegi kasvatava lesknaise hingeelust aru saada? Kas tõesti tuleb mu ema sellepärast hukka mõista, et ta endistviisi suurtsugu isandate austavate pilkude keskel tahtis seista? Tahtis ainult selleks, et nad lõpuks ikka pika ninaga minema saata ning sel moel endale ja ilmarahvale oma ohvrimeelsest südamest ja emaarmastuse ilm lõpmatusest tunnistust anda. Ma usun, et peenema loomuga kuulaja mu ema õigeks mõistab. Jah, posilaste rodu ei saanud mitte otsa. Pean tunnistama, et ega nad kõik mulle ühtviisi vastumeelt ja lauljad ka ei olnud. Teistest enam meeldis mulle üks tuuslari nimeline soomlasest vanapoiss. Temal jätkus aega mulle jutte vesta ja need olid toredad lood ka mõistest uus laar igasugu nõia ja loitsimis sõnu. Neid oli tal harilikest ussisõnadest peale kuni niisuguste võimsate lausumisteni välja, millega võis koguni ilma teiseks muuta. Mäletan tänase päevani neid õhtuid, kui ma meie talus üleval Iru linnamäel ta põlvel istudes muinasjutte kuulasin ja loojuvad päikest silmitsesid. Ema askeldas kolde ees ja vaatas meid ellusega. Vahetevahel läksid aga tuuslori jutud nii keeruliseks, et ma neist enam õhkagi aru ei saanud. See ei jäänud siis ka emale märkamata ja näost õhetades noomis ta tuuslerit. Oh sind, Vapatust, pead sa just poissi sihukesi hulle jutte kokku lorisema. Vaata, kui äikan sulle kulbiga. Praegu siin nende kaugete aegade üle mõtteid mõlgutades, arvan ma, et Uuslarja, mu emake, paks, kena küpses eas inimest oleksid võinud teineteisele vanas põlves tõhusaks toeks olla. Emale tuuslor meeldis. Tal polnud midagi ka tema soome oma päritolu vastu. Memm oleks vist otsemaid Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud, kui poleks olnud meid poisse. Mitmete ettekuulutuste järgi pidi minust ju koguni kuningas saama. Päris selge, et ohvrimeelne ema ei tahtnud oma pojast immigrant kuningat kasvatada, vaid ikka seda päris ehtsat. Tuuslar oli aga jälle Soome tuuletarga ametis koht, mida tollal väga auväärseks peeti. Kuid Uuslar parajasti meil oli, polnud ka kosilast Est ohtusest. Kui kosjarong julges meile läheneda, läks tal õige haprasti. Tuusler tõmbas kopsud õhku täis, lausus mingid nõiasõnad sinna juurde ja kohutav tuulispask kandis kosilased sedamaid tuldud teed tagasi. Mulle tuleb meelde, et mu õnnis ema, kes mingit vägivalda ei armastanud ja nagu mäletatakse koguni päikesele endale julmust ette heitis jälgis sedasorti maanteepühkimise alati suure huviga. Kätsan just sedasi tõi ta küll õrna protesti kuuldavale, kui mõne ratsamehe lennukõverjoon juba liiga kõrgele ulatus. Kuid ta silmad olid teistmoodi kui harilikult ning ta justkui ei märganudki tuuslari käsivart, mis tal sel ajal enamasti ümber puusade võttis. Ega minagi seda märganud, sest kosilast lennutamine oli ilmatu lõbus vaatepilt. Kihutasin lennumeestele kähku järele, aitasin ratsanike hobustega tükis puu otsast alla, neid sealjuures parasjagu pilgata siia pitsitades. Ning lasin maius asjadel, mida kogu metsaalune täis oli hea maitsta. Noormees kasvab kiiresti. Ühel ilusal päeval tunneta tüdimust kurni kaigastest rattamängust ning taipab, et on kätte jõudnud ülim aeg oma minast ilmarahvale teadust anda. Nõdra keha jõuga poisid katsuvad silma paista ilusa lauluhääle osava salmis sepitsemis kunsti väledad rehkendamisega. Tugev ja terve mehe poeg valib aga võimu näitamiseks ilmtingimata jõu- ja osavusnumbreid. Mina kuulusin muidugi tugevate ja tervete hulka. Ent kelle kallal sa hing oma väge näitad, kui armsatel mänguseltsimeestel juba ammu silmaalused siniseks pead. Muhku taotud meestega pole ka nagu põhjust kraaklema kippuda. Meie ajal oli proovikiviks jaht. Ja kes metsa elajatega hästi hakkama sai, võis öelda, et tal täismehe paberid sama hästi kui taskus. Küll luni silma, et lasta mind jahile ka ikka öeldi, ei mokk töllakil ja nina vesine, maalisin ma kalli sünnitaja vaimusilma ette kohutavaid pilte kõikvõimalikest väärarengutest, mis noore inimese hingeelu võivad tabada kui tema kasvatamisel julmalt vanusetsensust rakendatakse. Noori tuleb usaldada, sest noorte päralt on tulevik. Ei hoolitud mu jutustaga ühtigi. Ühel õhtul sattusin peale, kui emake vendadega ägedalt pragas. Nimelt olid meie karunahal rohkete kosilast jalgade trumpimisest juba päris räbala. Narudekströbeldatud. Ema armastas aga endiselt esinduslikkust, mitte vähem kui tagasihoidlikkust. Nii nõudis kida, et olgu homne päev jahile mindud. Minu vennad ei hoolinud eriti jahist ja tõid kaaluva põhjusena ette selle, et järgmisel hommikul leiab aset suursündmus. Avatakse Alu linnalaat, millest ükski endast lugupidav noormees kõrvale ei või jääda. Asusin otsemaid ema poolele ning heitsin vendadele ette taevani, kisendavad hoolimatust hallipäise memmekese vastu. Kas nüüd või sarvik teab, millal mõtlesin ma, ja mu süda värises magusast lootuses, nagu tallesaba. Vihaselt osutasin mitmetele silma torkavatele koikahjustustele, meie vaipadest ning ütlesin, et need heidavad halba varju mitte ainult perenaisele, vaid ja hoopis enamgi siin majas kasvavatele noortele meestele. Mida peavad nendest augul ärakatest arvama Külakaunitari, Triinu ja Leenu? Ju ikka seda, et nende väljavalitud noormehed kriimsilm ja metsa hoite pelgavad. Arg mees aga võtku vennad teatavaks, ei kutsu neidude hinges ealeski esile nimetamisväärseid armu, emotsioone. Vendade rahustamiseks meenutasin neile ka seda, et laat homme alles avatakse, nii et nad Alu linna rõõmudest hoopiski mitte ilma ei pea jääma. Asi sai otsustatud. Ema pühkis silmi ja pidi suurest härdusest põlle serva nuuskama. Ta ütles, et ma olla küpseks saanud. Niisugune asi läheb alati ühekorraga kurvaks ja rõõmsaks. Neil aastatel polnud jahimehel saagita jäämist karta. Meie metsad lausa kubisesid elajate riigi igatses seltsi alamatest Arud hundid luusisid tihtilugu lausa taluõuel ja talveöödel võis akna taga kuulda vihast ulgumist ning hammaste kiristamist. Mis siis veel metsa tehnikutest rääkida. Tugevamad ja julgemad mehed ei kartnud seepärast ööselgi metsateid käia. Huntide silma hiilgustegi rajad nii valgeks, et polnud karta, ei, kännujuurika, tahab omistamistega põõsasse patsatamist. Lugesin hommikul tasahiljukese Uku poole palvesõnu. Proovisin põlvel oma tamme Wembla tugevust ja lubasin südames vähemasti vennallurude vääriline olla. Minekul olin ma nii tõsine ja pidulik, et isegi ema loobus kõikidest manitsemistest ning lausus salasid silmi pühkides tõsisele vägilase emale sobivalt nahaga või nahal. Nagu üldiselt teada, läks meie retk vägevasti korda. Usin eepose lugeja võib mu jahipauna sisu oma lõbuks kokku arvata. Karu põder, metshärg 48 hundi, 48 rebase ja 48 haavikuemanda nahka tuli mul turjal koju tarida. Mulle paistab, et neile numbritele on vist sugu juurde pandud. Aga eks käiusi selline mõistlik juurde kirjutamiskomme ühe tõsise ajalookirjutaja ameti hulka. Ühes osas võite eepose lugu aga küll rahumeeli uskuda. Koertest kirjutavad nad seal suladat kiskus hirmi katkust armi maha, murdis mustukene. Nii ise oliigi. Tuikusin oma kohutava koormalasu all Tuija taia kodu poole, punased ja mustad rattad tantsisid silme ees kaerajaanivenna taga, leidsid mõnusa meelelahutuse. Selles, et oravaid kividega loopisid vilet, lõidia muulukaid sõid. Ei abistanud mind kumbki, kui mitte lugeda abistamiseks pilke sõnumis pilgatavale mõnikord ju tõesti jõudu juurde võivad anda. Kui kodu katus paistma hakkas, läks mu meel rõõmsamaks. Nüüd muutusid vennadki äkki haka jamaks ja pakkusid koguni mu kandami tassimisel oma abi. Kuid maa soovitasin neil end viimasel minutil mitte ära väsitada. Ikkagi raske laadatee ees. Seevastu olin aga nendega ühel nõul, kui nad arvasid, et pisike puhkeistumine haljal murul pärast õnneks läinud jahti ära kulub. Võtsime kesis kohisevad amme all istet ja mitte ainult vendadel, ka minul tükis väsimusest hoolimata laulujoru suule. Nüüd võib ema, meie kodu jälle isa ning suurtsugu korvi saanute ihaldatu vääriliselt nahkadega kaunistada. Küll mul oli hea meel, see jaht kinnitas peale muu ju ka seda, et ma tappa tööl täismehe eest väljas võin olla käed, jalad ja piht surisesid kenasti. Kuid mu noor Pops tahtis tööd, tahtis maailmale teatada, millise vägeva noormehega tal minu isikust tegemist tuleb teha. Guilgasin kaua ja mõnuga. Juu on vist sellest Terike tõtted peenema kõrvaga metsaelanikud mu laulu välja ei kannatanud. Laulis rästad, rägastikku pesalinnud põõsastikku, laulis luiged lainetesse. Tulevase vägimehe esimene jaht ja tema esimene võidulaul, mis siin imestada. Ja laulmine näikse tänase päevani minu rahvaluks, armastab tundõ olevat. Võib-olla panime meie teie praegustele suurtele laulukogunemistele nurgakivi just seal tamme all. Kuid pandagu tähele. Me laulsime endile õnnetuse kaela. Ja nii see on kui taevas kõige sinisem ja selgem. Just siis mõtleb tark mees sellele, et pikne ei pruugi mitte kaugel olla. Jumalad on kadedad mureta, meele ja rõõmu, mis karistamata jää on nad eneste osaks võtnud. Ühtesoodu annavad nad meile mõista, et kui me neile määratud õnneraasukest vähegi kauem tahame alles pidada. Peame seda järjest muretsemise ja ettevaatusega rikkuma. Meie laulmise ja selle kurvad tagajärjed on rahva sõna kokku võtnud ütluseks, et pill tuleb pika ilu peale. Ja ära hõiska enne õhtut. Sel ajal, kui kolm noort meest vägevasti iluhelisid sünnitasid, sai täide viidud üks kurikaval nõu mida meie rahva seas mitte tihtilugu, et ei tule nimelt naisterahva ära röövimine. Lõunapoolsete paganarahvaste hulgas ja imelikul kombel ka jumalate keskel on naistetõmbamine armastatud ja levinud pruuk. Koguni meie siinne võimas peamees sarvik keda laias maailmas enamasti Haadese nime all tuntakse, olla oma kallist kaasat ja meie praegust lahket emandat kreeka moodi perse foonet kunagi ammu-ammu samase kosimis viisiga austanud. Eestimaal pole see jõle komme õnneks siiski veel kestvamat pinda leidnud. Mina olen poissmees ja ei tea öelda, kas selle pruugi puudumise eest tuleb meie naiste meesterahvaste vaimu puhtust kiita. No ja ma hakkasin jälle targutama. Kui me jahilt koju jõudsime, oli nagu üldiselt teada, meie leeäärne tühi ning hua supp põhja kõrbenud. Emast polnud jälgegi ei õues, ei aias, ei kusagil. Puberteedi eas on ka vägilase närvisüsteem veel subdiilde. Suure matsuga lasin ma naha ja lihalasu maha kukkuda ning puhkasin kibedasti nutma. Kõigepealt ärkas mu südamesse kõige hirmsam kahtlus. Kas ehk meie kallis Lõuka valvur äkki ise jalga ei lasknud. Polnud me ju mitte alati kõige paremad pojad ning ema oli meid tihtilugu manitsevad meelt parandama ja koguni ähvardanud. Et kui meie ülespidamine kardinaalselt ei muutu, võtab ta ühel ilusal päeval kätte ja teeb oma jah-sõnaga õnnelikuks päikese, kuu või mõne teise suurtsugu kõrgelennulise isanda. Me ei võtnud neid jutte küll eriti tõsiselt, kuid kustuvasse Tuklikumasse vahtides tulid mulle ema ähvardused selgesti meelde. Mida me muud teha mõistsime, kui otsirännakule minna. Käisime samm-sammult läbi kõik ligemalt marja metsadki koguni puude otsa vahtisime. Kolme mehe ühine hülgamine, mis meie teeradu saatis, oli vägevam kui me varasem rõõmulaul iidse tammepuu all. Aga ei midagi mitte jälgegi emakest. Otsekui oleks maa ta neelanud. Juba hakkas päike looja minema ja varjud venisid pikaks. Seltsude saagimine paisus kõvemaks ning kusagil eemal alustas esimene rukkirääk oma ristvahikorda. Meil tuli tagasi pöörduda tühjalt. Ei panema enne lusikat suhu ega pead padjale, kui emake leitud, kuulutasin ma pühalikult ja kutsusin vendi üles veelgi hoolsamalt otsi käiku ette võtma. Või saan nüüd pimedaga enam kedagi, leiad homme ka päev, arvas vanem vend. Minu süda ei andnud rahu, mõtlesin otsemaid isa hauale minna ja talle kõik ära rääkida. Manalamehed pidada maapealsetest sündmustest teinekord rohkemgi teadma kui meie ise. Ja vaevalt kiidab isa oma kalli kaasa ülespidamise õigeks. Nii ma tegingi. Olgu kohe öeldud, et mul tuli pettuda. Õpetussõnad, tuuled, juhti Kusul deeda, õhud, õrnad, õpetagu, taevatähed andku tarkust, on ju üsna udused ja eemalepeletavad laadi. Praegu saan ma isa rahust muidugi täiesti aru. Kui kord ise surete, küll siis taipate teiegi. Kalmukünkal seistes olin ma südamepõhjas pahanegi sest ei osanud neid ähmaseid õpetussõnu, tegevusplaani kokkuseadmisel kuidagi aluseks võtta.