Kui ma koju saabusin, olid ka vennad oma otsi käigult tagasi jõudnud. Nagu arvata, polnud nad põrmugi targemaks saanud. Jälitasime 11 altkulmu ja pärast pikka vaikimist ütles vanem vend et juu on paras aeg ära otsustada, kes meie kallist kodumaad valitsema hakkab. Kartsin, et kohe teatab veli, et tema kui vanem poeg pärib vana kombe kohaselt kogu riigi. Keskmine vend võib võtta kirstust mati täie kulda ning mina pean valge Runa seljas laia ilma ratsutama. Õnneks aga lausus ta hoopis. Laskem vennad liisku heita, kes meist tõuseb kuningaksi Niiulidaati enne surma eideke seda õpetanud. Mulle tulid liigutuse pisarad silma. Suuremeelne mees on mu vennas siiski, kui ta omal vabal tahtel esmasündimise õigusest ära ütleb. Ja sellise ohvrimeelse ettepanekuga välja tuleb. Liisku võib heita mitmet viisi, jätkas vend. Kuid üks ausamaid mooduseid on tema arvamist mööda kivi viskamine. Kellelegi Vi kaugemale lendab, see saab kuningaks. Koidikul olin ma esimesena sängist väljas, varastasin end kaevul, turnisin ja loopisin kive. Miks nad küll kiviheitmise valisid? Olen ju mina nii rammu kui õlgade laiuse poolest vendadest kindlalt üle. Kui käsi ei väärata, peaks võit minu olema. Kuningaks saamise kibelus oli minust sedavõrd suur, et ma ei mallanud teisi einedki korralikult lõpetada lasta. Minu kärsitu olek pani vennad muigama. Keskmine vend arvas koguni, et ehk oleks õigem enne Koeru laadalt läbi astuda. Suure vaevaga läks mul korda vendi viimaks teele meelitada. Kulus aega, mis kulus, aga lõunaks jõudsime Saadjärvele. Pühalik toiming võis seda mäda alata. Vanem vend selgitas, et tema kui kõige vanem peab meile tee ette näitama ja heitma esimese kivi. EP polnud mul selle vastu midagi. Hoolikalt valista Liisu kivi jäi viimaks peatuma seks tarbeks hoopis sobimata kivimüraka juurde. Nagu poleks ta ealeski lutsu visanud, panin ma omaette imeks, kuhu sihuke kõmakas kukub. Sinna see ka jääb. Aga ei mina talle õpetust jagama hakanud. Võimsal vuhinal läks venna kivi lendu. Jah, see oli vägimehe võimas heide küll, kuid igaks juhuks astusime ometi paar sammu tagasi. Sest meie kallis vend kupatas kivi nimelt otse üles pilvedesse. Tükiks ajaks kodus kivi meil sootuks silmist, kuid aga jälle nähtavale tuli, oli selge, et see ei lenda küll poolt verstagi. Ütlesin südames tänu kõigile mõeldavatele jumalatele. Üks mees peab nüüd küll suukuningaks saamise aust puhtaks pühkima. Jäin ootama meie kalli keskmise venna viset. Ta peaks puru sõge olema, kui ta vanema väljaviske nurja minemisest miskit õpetust ei võta. Juba tuhises kivimürakas taeva poole, pressisin küüned tugevasti peopesasse ja mu hinge rindu kinni. See kivi oli heidetud tükimat targemini. Aga ei, lennukaar polnud ikkagi õigesti välja rehkendatud. Kivi lendas küll peaaegu üle järve, kuid poolenisti vette kukkus ta ometi. Ärevalt põksus mu süda suure võidu aimuses. Kaua valisin ma endale parajat kivi, tahtsin leida hästi lapikud, sest selline võib, kui teda just liiga kõrge kaarega lennutata. Pärast kukkumist veel hulk maad lutsu kombel, laine harjased pidi edasi karata. Astusinviskejoonele südames andsime lubadusi jumalatele Eestimaa rahvale ja koguni naaberrahvastele. Kui mina võidan, ei pea seda keegi kahetsema. Mudisin ja tasusin veel kiiruga õla ja käesooni. Sülitasin pihku, hingasin kolm korda sügavalt sisse. Ja siis. Ja siis ta lõpuks lendas, oi kui taas lendas. Ah õnne ja rõõmukivi potsatas puhtalt teisele kaldale. Ma olin jätnud vennad kaugele selja taha. Mina olin kuningas. Tormasin tagajärgi järele katsuma, kahlasin otse läbi järve, vanema venna kivi oli kukkunud järv keskmise omale, siis veepiiril. Minu kivi seisis aga kindlalt kuival maal. Oleksin tahtnud talle suud anda, nii kenasti lebasse, kallis see mu tulevase trooni väärt nurgakivi karskel, haljal, rohumaal. Aga mida arvavad vennad? Kas nad tunnistavad võitluse õiglaseks? Panin oma suureks imestuseks tähele, et vennad omavahel koguni müstilisi pilke vahetasid ega kavatsenudki vaidlust tõsta. Nad tulid ja surusid mul kätt. Siis lausus vanem bänd jumalikul juhatusel tehti tähti liiva peale pandimärki muru peale, kes meist isa käsku mööda valitsejaks värvatakse, kuningaks kergitakse. Nüüd palusid vennad viisakalt luba mind valitsejaks kroonida. Ah et koguni kroonimine, seda polnud molotovi taibanud. Hull paluti kannul istet võtta ning ihu paljaks koorida. Ainult mõõt lubati puusale jätta. Et mul polnud sellal kroonimiskommetest aimugi, tegin, nagu nad ette panid. Varsti istusin ihualasti kännul. Maa ei lasknud ainult sipelgatest segada, neid oli seal üsna ohtrasti ning lubasin vendadel teha kõik, mis nad tarvilikuks arvasid. Esiti toodi paar sületäit kruusa ja hakati mind sellega südisti nühkima. Varsti õhetasin ma nagu punane vaskpada laupäevasel liivaga küürimisel ja mu nahk särtsus valusat tuld. Aga ma lohutasin end oma valus, et valitseja peab au nimel palju ära kannatama ega piksatanud, ei eestega takka. Vendade järgmiseks tööks oli mind veega üle uhada. Varakevadine Saadjärvevesi oli tagasihoidlikult ütelda jahe ja miskipärast voolas teda mulle kõrvadesse veel rohkem kui mujale. Ka vee puhtust ei saanud just kiita. Aga ühtekokku oli see väike veetseremoonia naljaasi pea sugemise kõrval, mille kallale vennad sedamaid täiel õhinal asusid. Mind on nooruses õnnistatud lopsaka juukse tehnikuga. Iga edevuse vastane nagu maa loomuldasa, olen olnud maa oma juukse pahmakale iial ülemäära tähelepanu pööranud. Tähtis on see, mis juuste all olen ma ikka arvanud ning omapead ainult harali sõrmedega, nõndanimetatud kalevipoja kammiga silunud. Selle tõttu olid mu vaevad suured. Vendade Virk püüdmine jättis mind mitmesse algust ilma lahtisi juuksetutte lendas mu pea ümber nagu õlgi lohaka peremehe reheväravas. Ilmatu kaua sasisid nad mu pea kallal ja alles siis, kui keskmine vend musele lüüri vaadates Kelvin muigel sõnas, et kummarda, kulupead, jätsid nad selle töö katki. Nüüd algasid võidmised. Vendadel leivakottidest ilmusid nähtavale potikesed hanerasva ja sulameega. Istusin tasa ja kannatliku meelega kannul ning piilusin vendi, kes targu naeru pidasid. Mulle hakkas selgeks saama, et minuga halba nalja tehakse. Silmitsesid oma paljastele kintsudel sagi vaid tigedaid, punaseid kusi, raudsikuid ja kännu ümber vedelevaid, kollaseid juuksetutte. Ning mu südames hakkas tõusma must kobrutav viha. Lõppude lõpuks ei pilka nad ju siin mitte lihtsalt oma vendavaid eestimaa täie õiguslist valitsejat. See on aga juba kogu rahvale näkku sülitamine. Aga seekord sain ma endast veel võitu, sest üks sisemine hääl ütles mulle, et alasti kuningal ei sobi hakata mõõgaga vehkima. Viimaks jõudis kroonimise komejant ometi lõpule ja vennad kuulutasid mu ühel häälel pesuehtsaks Eestimaa kuningaks. Tõusin kannult ja tänasin neid. Kuningas lubab teil nähtud vaeva eest oma kätt suudelda, aga loomulikult on seda sünnist põlvitades teha, teatasin ma neile sõbralikult. Vennad tõmbasid näost imelikuks. Nad leidvat selle au ülemäära suure olevat ja pidavat kombeliseks ära ütelda. Tagasihoidlik ja alandlik meel on mehe ilusa mehe, sündigu siis teie tahtmine. Siin on mu kuninglik jalg. Seda lausudes jäi mu käsi juba õige ühemõtteliselt mõõga käepidemele peatuma. Vennad arvasid, et jala suudlemise au pole nad samuti mitte ära teeninud. Selle peale ütlesin maaga moka otsast. Et minu ehtimisele kulutatud vaeva väärib hindamist ja et üldse teab kuningas alati ise kõige paremini, kest alamatest peab autasu saama. See on üks ütlemata hea terase sort, laususin ma mõõka silmitsedes tolletera helkis õhtupäikeses tõesti kaunisti ja verevärviliselt. Ja siis uudlesidki Mu kallid vennad, oma kuninga jalga. Kättemaksmine peaks ju magus olema. Aga kui ma neile näkku vaatasin, ei tundnud oma südames mingit rõõmu. Esimest korda pidin ma märkama, et pole see kuningagi elu ainult üks suur ja otsatu õnn. Öösel väsitavat päeva järel oli üks rängematest kogu mu elus. Maa, kiskusin vara, kirstud ja päranduse laekad lahti ning leidsin sealt ainult võlakirju. Tuli välja, et minu kallis isamaa minu kallis minu maa oli ammuilma sarvedest sabaotsani ja veel kolmele naaberrahvale ära panditud. Ei jaksa ma vist ealeski neid võlakirju kinni taguda, mõtlesin ma. See oli valus pettumus. Kühmus ja kahvatus, seisin ma avatud Kerstode kõrval ja kiristasin hambaid. Ent siis ajas viha mu selja uuesti sirgeks ja ma raputasin vendade lahkumiskaarder rusikat. Vandusin, needsin ja vehkisin oma püha ja väärt kuninga mõõgaga otsekui pöörane. Mind on alatult petetud. Nüüd sai mulle selgeks, miks armsate vennastekivid otse üles taevalaotusse kippusid lendama. Nüüd mõistsin ma nende kurikavalat, rahu ja ükskõiksust. Ma ei anna neile seda kunagi andeks. Kui idakaar jälle punetama hakkas ja kuked seda kaunist looduse pilti nagu ikka kustumatu vaimustusega tervitasid, istsin ma käsi põsakil õuemurul ja pidasin aru, mis peale hakata. Tekkis minulgi korraks mõte Asmite kah jalga lasta ja jätta kogu see krempel siia paika. Kuid otsemaid taipasin ma nii talitades peaksime ühe rahva vägilasest mingiks üleüldiseks Iiuks hakkama. Ja niisuguste töö on enamasti üsna tänamatu. Ei saa ju selline vägimees võidelda ühe rahva kasuks teise vastu, mis kangelase oma rahva silmis just suureks teebki ning talle närtsimata kuulsuse pärja kingib. Loobusin pagemis mõttest. Ei olnud mul mingit himu kodutuks kosmopoliidiks saada. Mis muud, kui tuleb ägedasti töö kallale parata, mu leigevõitu, aga ikkagi üsna soe, noor veri ihkas seiklusi. Mõõk kutsus võitlusele ja vägitegudele. Ma ei tundnud üldsegi soovi teda Adraks taguda. Tuleb aga paraku siiski tööle hapata põllutööle sest põlluvees olevat põline, rikas ja rikkaks maju saama pidin. Nagu näete, suhtusin ma riigi võlgadesse kiiduväärt tõsidusega. Tõin meie vana valge Ruuna tallist välja ja seadsin ta adra ette. Kinnitasin märsi selga ja mõõga puusale igaks juhuks. Ning sellel ilusal päikesepaistelisel hommikul algaski minu elu lühike, kuid suurt kiitust teeninud osa alevipoja künnitööd. Mul on olnud juhus näha aga sellele teemale pühendatud kunst pilte. Nad on väga meeltülendavad tõsiselt ja kindlal käel. Hoiame adrakurgi nagu mõni viljakuse jumal. Kõndisin mina palehigis ja ei hoolinud sellest, et esimesed vaod kippusid kuju poolest kapsarauda meelde tuletama. Minu mõningast maaparandus ja melioratsioonialast abitust on märganud ka mu elulookirjutajad. Ent nad on suurt tapitunnet ilmutanud ning pööranud peamise tähelepanu töö kordaminekult, minul Rammule ja hiiglaslikele plaanidele. Nii jääb Morassimistest kaunis soodne mulje. Kündis mäed mängimai kingukesed kõikumaie kündis põrmuks. Mullapinna segas kivid Sõmeraksi. Ma kündisin oma kümmekond päeva järjepannu, kõndisin nii et mu tubli ruun pidi peaaegu hinge heitma. Ja eks minulgi jõul olnud omad piirid. Ühel iseäranis palaval lõuna ajal, kui päike nii kõrvetas, et mul kõigist liikmeist tuld välja lõi ei pidanud ma enam vastu. Marisesin põlvili ja tegin otsuse raasike hinge tagasi tõmmata. Viimase rammunatukesega sain veel Ruuna kammitsas pandud ning keerasin end siis kohe mäekünkale magama. Uni oli nii vägev ja ma ärkasin alles päris õhtu eel. Kohe kui silmad lahti lõin, aimas mu süda halba. Hobune oli kadunud. Ei kostnud Tarmsaid Hernatusi, aga rohu krõmpsumist Runa hammaste all. Kibekähku olin ma püsti ning kiirustasin kallist künniabilist otsima. Kartused aina kasvasid, sest siin-seal vedeles maas karvatuuste verejälgi ning isegi surnuks löödud kriimsilma oli näha metsa jõudnud seisima lõpmata kurva pildi ees. Ainult nahk, karvad ja saba olid mu kallis troonast järelejäänud kallis suksuke, kes mu isa kunagi emale kosja sõidutas, on nüüd igavesel rohumaadel Rahu dema põrmule. Pisarsilmil põlvitasin truu hobused huku paigale ja vandusin tervele paju vasikate soole hirmsat kättemaksu. Kurbus oli koguni nii suur, et isegi see, et ma nüüd olude sunnil võisin künnitöö pooleli jäta, mulle mingit rõõmu ei valmistanud. Ja katkesid Kalevipoja künnitööd. Külvitöödeni maneezis ei jõudnudki. Mida ette võtta, kuhu minna? Pidasin aru ja leidsin, et ega mul nüüd pärast hobuse surma midagi väga pakilist ees olegi. Kui õige otsida mõned vanad sõbrad üles ja lihtsalt niisama natuke oma kuningriiki mööda ringi luusida. Miks ka mitte? Ainult et luusimine pole ju õige sõna. Kuningad ei luusi kunagi, muidu tühja, kuningad vaatavad üle, uurivad järele, näevad läbi ja teevad siis tarvilikke järeldusi. See on oluline töö, sest kuidas muidu kokku seada tähtsaid ulatuslikke plaane riigi võimsuse kindlustamiseks ning rahvahüveolu tõstmiseks. Pistsin viimase järelejäänud leivaviilu põske ja läksin alevi poega otsima. Algasid Kalevipoja rännud valitseja reis mööda oma kuningriiki. Küllap arvatakse, et see on üks suur ja otsata rõõmukäik. Tõsi, eks ta esiotsa olegi, aga inimene on juba kord sedaviisi loodud, et ta hea ja paremaga harjub ning pealegi üsna rutusti. Mõne nädalaga said auavaldused mulle harilikuks asjaks ja mu esialgne kohmetu olek kadus peagi. Veel enam. Juba hakkasin ma austamispidusid omavahel kõrvu seadma ning koguni pahanda siin, kui need mõnes külas ettearvatust tagasihoidlikumaks jäid. Tunnistan ausalt, et nii oleks õige kergesti võinud Huppa minna, kui mittemõistlik alevipoeg mulle tasapisi märku poleks hakanud andma, et valitsejal on peale rõõmuda ikka kohustusi ka. Kui me ühel hommikul plekimaitse suus silmad tursunud jälle uue küla poole sammusime, kus järjekordne uhke vastuvõtt pidi aset leidma, teatas alevipoeg vaikselt, aga kindlalt, et tema enam kaasa edule. Lõppude lõpuks polevat tal mingit himu saada telleerium, trementsit või maksatsirroosi või midagi veel hullemat. Alkoholism on pahe, mis viib temale andunud isiku, füüsilise ja vaimse laostumiseni. Vähe sellest, ta on ohtlik ka meie sugurakkude kromosoom sele karnituurile. Umbes selline oli kassiahastuses mehe nördinud. Hüüatuse iva. Mida kuradit me siis tegema peame, urisesin maa laostumise otsustavalt lõpetama. Rääkisin alevi pojale, et minagi olen juba pidudest väsinud, kuid kohe mitte ei tea, kust otsast selle elu laustumise lõpetamisega peale hakata. Pole mul raha ega ratsutki kroonist ja troonist rääkimata. Läheme aga edasi ja parandame pea ära, ehk ei jää siis ka mõni mõistlik mõte tulemata. Ent alevipoeg ei tahtnud kuidagi meelt pöörata ja korrutas aina oma virin juttu edasi. Hästi, sain ma lõpuks vihaseks ja pöörasin teelt kõrvale. Seadsin sammud otse kitterbera soo poole kükitama pealegi laukaäärel ja sööme jõhvikaid nagu vaesed patused. Vaatame, kust see tark mõte sul nii äkitselt tuleb. Pean ette tõtates ütlema, et see meie rappa minek oli igatahes üks kõigi aegade õnnerikkamaid rappaminemisi. Just soo mädal pinnal sain ma oma noorele kuningriigile kindlad majanduslised jalad alla. Asi sai alguse sellest, et korraga kuulsime vihast sõimu ja hammaste kiristamist ja kohe nägimegi tülitsejaidendid. Need olid kaks paareti, kes suure ägedusega teineteist tutisid, küünistasid ja hammustasid. Kui nad mind märkasid, jätsid nad oma riiu röögatki ühel meelel ja haledalt häälel palusid nad kallis kalevite poega, sammu sõber, siiapoole meile õigust mõiste May riiu kära kustutama. Mis sõber modeile olen, pidin ma juba vastama. Aga need naljakad mehed ajasid mulle naeru peale. Nadolid veelgi narrima väljanägemisega, kui meie ise muhud silme vahel peanupud arvadest juba poolpaljaks kitkutud astusingi Sis kaklejatele lähemale ja küsisin, et mis üle kaks külameest hirmsasti jagelevad. Asi olevat selles, teatasid pulstunud mehikesed liigutavas üksmeeles, et nad kaklevad võimu pärast. Näe, mitte ei suuda kokku leppida, kumb neist kahest soo pärisperemees olla. Minu esimeseks mõtteks oli soovitada neil liisuheitmisega asjasse selgust tuua, kuid enne, kui ma seda välja öelda jõudsin, torkas mu hingevalus okas. Ei, liisku ma ei soovita. Suurem pool saab suuremal väiksem jälle. Vähemal oli minusse alomondlik otsus. Paharetid olid esiotsa rõõmsad, kuid pärast väikest järelemõtlemist hakkasid teised hullud jälle nukralt tuttimis. Tööga peale ei lepi nemad mõõtudes kokku, öeldi mulle nukral meelel. Nüüd hakkas alevipoeg naerma. Ta ütles, et on nõus ajaviiteks maamõõtja töö ära tegema. Nagunii tahab pea klaarida. Mine sina ja klaari omab ja ka ära tegi ta mulle silma, aga vaata, et sa õhtuks tagasi oled, siis peame aru. Andsin kindla sõna loojakul tagasi olla, jätsin mehed sohu, maid jagama. Kroonikud on minu selle pisikäigu kohta diskreetselt tähendanud kalevite kange poega tallas ise teise teele tarbeliku talitama. Kui ma oma tarbelistelt talitustelt tagasi jõudsin, istus alevipoeg kännul ning tema jalge ees oli põlvekõrgune kullahunnik. Jahmatusega vahtisime säravat varanduse kuhja ega saanud tükil ajal sõnagi suust. Alevipoeg silmitses mind ühtaegu kavalalt ja lahkel pilgul kõrvalt ja ütles siis, et kõik see kuld on nüüd Kalevipoja ja eesti rahva päralt. Taevas appi, kus asele ilmatu rikkuse kokku oled kraapinud. Eks alevipoeg siis pajatanud, et usinasti sood Vaiatades jõudnud ta viimaks musta palli jõeni välja. Seal hakkas mees mõõtmisi kokku arvama, et sortsidele õigust teha. Äkitselt aga märganud ta vetevaimu, kes kartlikult kõrkjatest ta toimetusi luuras ja lõpuks aralt pärida julges. Et mis hullu asja, see maamõõtja isand siin kavatseb ette võtta. Alevipoeg rääkis siis, et tal on käsil suuremad vesi ehitisedav. Kas nüüd just hüdroelektrijaamad, seda veel ei tea, aga paar-kolm vesiveskit lööb ta tingimata püsti. Ehk saaks neid plaane kuidagi katki jätta. Luninud vetevaim. Nagu kõigile teada on, ei meeldi vetevaimudele vesirataste pöörlemine mitte üks põrm. Ja nad loevad seda endale suureks häbiks ning alanduseks. Kui nüüd alevipoeg talle selle peale väikese üldhariva loengu ette kandis, milles ta vett valgeks kullaks nimetas ja veeenergia suurt tähtsust nii ürgkogukondlikus kui ka kuningriiklikus ülesehitustöös igati rõhutada, tas saanud veteperemees juba suisa nukraks ning pakkunud alevi pojale, nagu õige mees seda ikka teeb. Alevipoeg ei leidnud aruka mehena selles pakkumises midagi kombevastast. Sealt see varandus nüüd pärit ongi ja ma loodan, et see leiab väärilist kasutamist üldrahvalikke huvides, ütles ta tõsiselt. Mäe surusime vaikides käsi. Vaatasin kullahunnikut. Nüüd saan ma siis lõpuks mõõga võlast lahti. Ma ei unusta seda heategu, iial, olin ma liigutatud. Nüüd võime hulkumised ära lõpetada, mis küsis ta vastu. Häbenedes lõin ma pilgu maha ja nikutasin nõus olles pead ning andsime teineteisele kindlas sõna. Et sellest päevast peale. Peame lugu ainult karsketes eluviisides peituvatest rõõmudest.