See oli pikk ja raske ujumisreis, mida vete valitsejad mulle ka pärituulega kergendada ei tahtnud. Aga eks arm ja viha anna jõudu ning nii ujus teiegi noor kangelane küllalt soliidse tunnikiirusega põhja poole. Ujus Soome maa suunas, et tuusleri käest karmilt aru pärida. Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et olin väljamaa reisiks veel liiga noor ja kogenematu. Allid küpsed mehed ja vanematekogu liikmed. Ärge laske lapseohtu noori, olgu nad või kangelased omapäi pikkadele võõrama, uitamistele küpsemata vaim ei oska oma radu targalt ja kombeliselt seada. Kohustuste koorem seljast maas ja juured kodupinnast lahti kistud, võib kollanokast reisumees humalustega hakkama saada. Mida pärast kaua aega kahetseda tuleb. Kes viitsib teda võõral maal isalikult noomida ja ohtude eest hoiatada ja nii võib juhtuda, et noormees kergesti joomahulluse porduelu või kogunisti verevalamist tee peale libiseb. Ja mis peavad väljamaa rahvad niisugusel korral tema ausast isamaast arvama. Seda on hirmus mõeldagi. Soome maa rannal vajusin ma surmaniväsinult liiva peale maha. Need, kes kõike minust paremini teavad, kui ma ise kinnitavad, et ma olevat rannaliival põõnanud ligemale kaks ööpäeva ühtejärge. Kui ma ärkasin, oli mu vaim täis kättemaksuhimu. Võtsin nõuks otsemaid tuuslerit otsima minna, et temaga arveid klaarida. See oli suur ja korras talukoht, mille ma lõpuks leidsin kena tammemetsa sees asusta, puhas ja hiilgav, nagu prillikivi. Ja hulganisti oli ümber uhke talu igat seltsi abihooneid, aitu, lautu talle. Nii et uus larbolnud, mitte valetanud, kui ta oma kodu ja elamist-olemist kiitis ning sellele tublit perenaist leida, istas. Tuuslarbikutas lauda ees murul. Ta kõrval oli ämber vahutava piimaga. Ju oli vanapoiss just lehmi lüpsmas tulnud. Sest sõnnikule piimanõu, kuhu juba ka mõned Kärblased olid jõudnud sisse lennata, ütles mulle selgesti, et minu ema siin küll ei saa olla. Kas tõesti ujusin ma asjata? Kas tõesti tuleb mul sama targalt koju tagasi pöörata? Kui ma sedaviisi aru pidasin, ärkas tuuslar. Mind märgates läks mees näost valgeks kui lubi ja hakkas üle terve keha värisema. Ning üllatusega kuulsin ma ta huuli pobisevat mingit segast lugu emast Iru mäest piksenoolte eest ja sellest, et tema tuusler polevat küll milleski süüdi ja väärib halastust. Nii et ta on siis ikkagi mu ema röövinud. Aga kus memm siis on? Kiskusin noore tamme juuripidi maast välja ja viibutasin seda kurjakuulutavalt, tema pea kohal. Tuuslar oli juba aastates mees ja ta jõud polnud ka enam endine. See kergelt vatsa kasvanud tuuletark oli ammu oma tormi ja tungi ajad selja taha jätnud. Niisuguse väljanägemisega mehed edendavad parema meelega karjapidamist, teevad kuivsilo või uurivad kuldi sperma sügavkülmutamise küsimusi, kui võtavad osa Wembla võitlusest. Aga minu nuia nähes pidi ju temagi oma elu päästmisele mõtlema. Tuusler kahmaski, võidunud vestitaskust, pihutäie sulgi, puhus neile ja kutsus niiviisi kokku oma ihukaitseväelased. Polnud aga needki enam peremehest kangemad sõdalased, prisked kehakad, mehed püsisid suure vaevaga hobuse seljas ja see künkline istumispaik paistis neile suuri kannatusi valmistavat. Ka ei saanud nad kuidagiviisi roostes mõõka tupest välja sikutatud aia sinna paarilembla kaarega plagama. Nii et vägev lahingupilt, mis eeposes teie ette tuuakse? Surnuvirnad mõtlesid muru õue, oimetut oigajad, vainu hingevaakuja ööni tõusis vereoja, on üks paljas luulekujutus. Tõeliselt jäi õuele maha ainult üks hambulise teraga mõõk ja paar pastelt. Jälle seisid mat Uuslari ees ning vehkisin tamme Hudjaga. Ta palus armu ja lubas kõik ausalt ära rääkida. Eks ja auväärt kalevipoeg, isegi, et meil Lindaga jo ammust ajast hea läbisaamine on olnud, alustas tuuslor kartlikult. Tema olevat õiglase mehena karskele ja kombelisele lesknaisele arvutu hulga kordi ette pannud kahe üksildase elude ühendamise plaani. See ühteheitmise mõte pole talle pähe tulnud, mitte patusest, liha aimust ei, hoopiski mitte. Lasku kalevipoeg oma pilk üle looduse käia ja ta märkab, et kahe suu kokku hoidmine, küllap taevataadi enda seadmine on. Näe, puudel laulavad linnud paariti ning ehitavad, pesasid ka elajate riigis viib see püha tuld, kaks looma ühte urgu, isegi mutid meie jalge all kaevavad oma käikusid ühel meelel. No miks peaksid siis inimesed oma kippumis tungi maha salgama ja armurõõmudest ära ütlema. Siinkohal pööras tuuslar magusalt pilgu maha. Minu vahepeal jahtunud viha lõi aga uuesti mühisedes lekkima. Edasi edasi kiirustasin ma teda. Sain kuulda, et mu ema oli pulmaplaani siiani maha laitnud ja ennast ikka poegade noorusega vabandanud. Hiljaaegu löönud aga tuuslari nupras vanapoisi elu taevas uus lootuskiir särama. Nimelt saanud nad nagu ikka mererannas kokku, et ahte saite salaja kokku, kähistasin maa, mis seal nüüd salaja, tunnistas tuuslar. Eks meil olnud juba ammu kindlad ajad ja kohad määratud, et üheskoos looja tarkust imetleda ja elu küsimuste üle mõtteid mõlgutada. Vaiki, nurjatu sabale tahad möirgas ilma? Ei, mitte sõnakestki, ei tahtnud ma enam sellelt jultunult vana poisilt kuulda iga silmuda roojasest suust heitis mu vooruslikule emale kohutava varju. Ja et mul muud võimalust tema vaikima panekuks pähe ei karanud, siis äiga siin pikemalt mõtlemata talle oma tammenuiaga. Võta röövel, röövli palka, maitsev varas, marga malka. Pääsis samal ajal kähisedes üle mu keelepaelte. Tapategu oli tehtud. Kroonikakirjutaja märgib seekord täpselt õigesti. Suikus surma, külma kaisu, etei, sulla, maigutusta. Tuusler vajus kokku nagu tühi kott. Ei jõudnud mehike tõesti suudki maigutada, toss oli väljas, mis väljas. Seisin langenu kõrval ja sain alles nüüd aru, et ma ei lasknud tuuslaril juttu lõpetadagi. Oh mind lolli. Oh mind, õnnetut tobe matsi, ma ei saanud ju oma ema asu paikkagi teada. Nutsin, et olen nüüd nii emata kui ka vana, onuta pole mul võõral maal ei tee juhatajatega õpetussõnade lausujat. Ja kus on mu kallis emake? Tundsin silmavett neelatades, et mul lapsepõlv on otsa saanud. Soomemaa on ilus maa. Aljulised rannad, sügavad põlisLaaned, paljude järvede sinised, klantsivad peeglid. See kõik oli mulle väga meeltmööda. Pean tunnistama, et mul poleks olnud midagi soome vägimeheks hakkamise vastu. Aga oli kuulda, et neil olla omad juba olemas. Hulkusin siis mööda seda võõrast ja kodust maas ringi, puhusin kalurite ja Puuraiujatega juttu ning imetlesin looduse iseäralikku ilu. See, et ma nüüd äkitselt aru sain, et üks niisugune igapäine asi nagu metsatukk või järvesilm võib omaette kaunis vaatepilt olla, tegi mulle heameelt. Lugesin seda oma meheks saamise tunnusmärgiks. Lapsena polnud mul see sinasti asjade jaoks ilmaski pilku jätkunud. Nimetasin uudse tundumuse ilu tundumuseks ning olin tema peale uhke. Pikapeale hakkas mind aga siiski mingi rahulolematus vaevama. See, et mina siin ringi hulgun ja loodust uurin, võib ju kena olla ja küllap ka vaimu arendava, mõtlesin ma. Kuid kas on mind siis selleks maailma sünnitatud? Angelased ei ulgu muidu tühja ringi. Nende peatöö peab olema vaenlaste hulga line maha nottimine ja igatses seltsi jõunumbreid. Jõunumbritega polnud lugu veel see kõige hullem, sest üsna sagedasti juhtusin ma mõne ehitustöö peale, kus võisin suuri palgikoormaid seljas kohale tassida ning sellega üldist imestust ja tunnustamist teenida. Et aga kusagilt polnud vaenlasi võtta, ei leidnud minu hinge mitte täit rahu. Selle imeliku ja justkui põhjuseta rahutuse nimetasin ma kohusetundmuseks saksa keeli lihtööl. Ning kuigi ta mind segas, olin temalegi uhke. Äge. Tuleb välja, et olin õige sensuaalne natuur, vägimehe kohta, vaated ülearugi. Palgitassimine ja kivikaalumine olid muidugi toredad tööd, kuid õnnetuseks lõppesid nad minusuguse mehe käes kähku otsa. Ja siis tuli ette hämaraid olukordi. Kutsus mind ehitustööde peamees enda juurde ja pajatas, et näe nüüd on need jõutööd taeva abiga ühel pool ning läheks juba meistrimehi tarvis. Ja et kas ma peale lihttööde midagi muud ka teha, mõistan, pidinentsis aja kitsikusega välja vabandama ja kiiruga minekut tegema, ei saanud ma neile mõnusateletaatidele ju otse välja ütelda, et ma ennast hoopistükkis kuninga ja vägilase ameti vastu valmistan. Ning et need kuulu järgi juba sedasorti ametid on, mille poole püüdleja õigemini teeb, kui ta oma mõistust mitte liiasti teadmistega ei koorma. Kui ma nüüd kokkuvõtteks ütleksin, et mul soomes midagi õppida polnud ja et massiit mõndagi tulusat tarkust ei talletanud, teeksin kohalikele pärismaalastele küll liiga eriti tähtsaks arvama selle et siin mõõga muretsemise mõttele tulin ja selle mõttega teoks tegin. Jah, selle eest, et Kalevipoeg mitte elu lõpuni ei pidanud tammenuia viibutama. Ningete mind nüüd uhke mõõgaga raamatukaantele võite joonistada, oleme kõik soomevendadele tänu võlgu. See, kellel mõõk peos, pole enam mats ja võib ennast juba kultuuriinimeseks pidada. Minust alates kuulub eesti rahvas niisiis kultuurrahvaste sekka. Kuidas ma endale mõõga sain? Sepa talu asus nagu eepose sky lugeda on kena oru keske Ella peitelikus puie varjus. Sepapaja katuseaugust vuhises pilvedesse, sädeme pahvakaid ja must suitsuköis, keerdus uhkesti taevataadi valduste poole. Jäin silma pilguks mäe veerule seisatama. Siit saan ma endale väärilise sõjaseltsilise, see on kindel. Kuid samas hiilis südamesse ka mure. Et kas ikka jaksan nõutava hinna kinni maksta, sest taanrid olid mu taskupõhjast tugevasti kokku kuivanud. Tere, seppa, rauda, käppa tulgu sulle, Taara appi. Targa tööde toimetusel hõikasin ma sepabata astudes esiotsa tehtud minust välja. Ega ma seda pahaks pannudki, sest tean, et mehed, kes oma tööd tunnevad ja seda au sees peavad enneko toimetused korralikult ära lõpetavad, kui sulle vastata märkavad. Seisin kannatliku meelega lävepakul ja ootasin. Tervitus võeti lõpuks siiski vastu. Kohe lisati aga juurde, et siin majas pole töökätest puudu ja et kui ma tööd leida loodan, siis ei tule sellest küll miskit välja. Ometi märkasin ma, et mu imposantne muskulatuur ja vägevat piitsepsid tahma ninades ka midagi lugupidamise taoliste esile kutsusid. Ajasin selja veel enam sirvu ning lihased punni ja teatasin üsna ükskõikselt, et sepatöö Pole minus kunagi erilist huvi äratanud. Küll, aga selle töö viljad. Tahaksin nimelt tublit mõõka osta. Sepad pistsid pead kokku ja muutusid kohe viisakamaks. Seejärel uuris soome sepp mind tükk aega teraselt ja küsis siis, et kas neil minu isikus järsku kalevipojaga tegemist pole. Täpsustasin, et olen jah, Kalevipoeg, aga ennekõike ikkagi Kalevipoeg. Jälle peeti pisut aru ning siis läks noorem poeg kambrist kaupa tooma. Peatselt tuligi ta tagasi terve sületäie uhkete mõõkadega. Neid nähes hakkas mul süda lausa puperdama. Aga seda ei näidanud ma välja. Painutasin mõõku põlvel ja tegin näo, nagu poleks nüüd minu arust suuremad asjad ühtigi. Mu enesetunne oli kaunikesti sant, sest ei teadnud mina, mees, kuidas mõõkade headust proovitakse. Üks mõte Sigis peakolus siiski. Sepal on oma töö jaoks alasi arutasin ma eneses. Ei usu, et kuulus sepp teeks oma alasidki vast rauast. Nii et poleks paha mõõga tugevust just selle kallal proovida. Otsemaid põrutasin ma ühe mõõga tera ees kogu jõuga vastu alasid. Mõõgast käis tulejutt välja ja puru ta oligi. Ainult käibida jäi mulle pihku. Vaatasin võidukalt ja rõõmsalt seppade poole ning nõudsin paremat tapariista. Tuli välja, et minu löök ei mõjunud mitte ainult mõõgale, vaid kas seppadele. Pojad läksid hirmsat viha täis ja paistis, et nüüdsama kargavad nad mulle. Kallaleseppa vaatas mind pikalt ja rahustas siis poegi poolsosinal. Kõrvu kostsid alles metsast tulnud isandal rikas mees. Juhta lolli peaga lüüa. Mispeale keskmine poeg hapu näoga läks uut kaupa tooma. Need mõõgad olid tõesti paremad kui ühega alasisse, sahmasin lõikasse tubli tollirauda läbi. Pidin juba mõõga kaupa tegema hakkama, aga otsustasin, et küsin näha veel paremaid mõõtu. Nüüd läks mõõka tooma sepa vanem poeg. Küllap leian mõõga kirstust sõjasaha salakambrist suure rammu sarnaliseks võimsa võimu vääriliseks alustasse. Pilgutas ise kavalasti silma ja lõpetas üsna jäiselt. Ja kui sul Tõnnil aga küllalt raha on peale kulla ja hõbeda, nõudis ta mõõga eest veel üheksa hüva hobuda. Kaheksa kari märada, 20 lüpsilehma, 50 paari, paremaid vasikaid. Hind oli hästi soolane. Soome sepp pajatas, et seitse aastat olevata seda mõõka, mis nüüd toodi siledamaks, silitanud, peenemaks, pinninud ja teravamaks teritanud. Kas ta just puhast tõtt rääkis, seda ma ei tea, aga mõõk iseäranis kallis oli, paistis juba sellestki, et teda eraldi omaettekambris peeti. Võtsin vägeva mõõga pihku, tõstsin ta õhku ja nägin, kuidas sepad hirmuga silmad kinni pigistasid. Küll lapse mõõk neile ei karma soli. Lasksin neil pisut aega piina tunda ja laiatasin siis väärtriistaga kogu jõust vastu alasit. Sepapada lõi tuld täis. Kui silm jälle seletas, oli vägev rauakolakas puhtalt pooleks. Nüüd oli selge, et mõõt kõlvuline on ja minu omaks saab ainult hinna asi nõudis veel peamurdmist. Mõtlesin oma koduse varanduse peale. Üks lehm, meil oli vasikas, põrsas ka. Kust põrgut ma selle hingehinnad kokku kraabin. Kuid samas muutus mu süda rahulikuks, miski ütles mulle, et kui mitte muidu, siis sellesama mõõga abiga saan ma kuningaks. Kuningas, aga selleks ongi, et oma alamatele võimalust anda riigitruuduse ülesnäitamiseks ja peamiselt mille muu kui maksude kujul. Lõime rauatöömeestega käed kokku, nagu lootsin, oli sepp nõus ka järelmaksuga müüma. Kui me viiviseraha suuruses ja maksutähtaegades kokku olime leppinud, leidis ta, et tuleks õige ühed mehised liigud maha pidada. Õuele kaeti plika, laud keldrist veeretati lagedale õlle Puntsud. Kuskilt ilmus välja küla pillimees kandlega ning varsti olid ka piigad platsis. Pidu võis alata. Esmalt pidas Sepp maha võimsa kõne Soome ja Eesti rahvaiidsest sõprusest. Viisaka mehena ei unustanud ta meenutada ka mu kadunud isa ning tema suurt tähtsust läänemeresoome rahvaste rahvusliku ärkamise ajaloos. Lõpuks tegi sepp ettepanekut tühjendada kannud eesti rahva tarmukuse töö, armastuse ja lahingulise ettevalmistuse kõrgete näitajate edasised tõusud terviseks. Üritasin talle vastu, et viru veri ei värise ning vägevastiku üksatasid meiegi jooginõude vastamisi. Pean tunnistama, et humalaviha oli mulle seni üsna tundmata asi mistõttu ta mulle otsemaid pähe tõusis. Arusaadavalt arvasin, et Angelased ka suure joomise ning söömisega peavad silma paistma. Ja et kedagi keelamas polnud, tühjendasin ma õlle kappasid kiiruga, mis kõiki imestama pani. Mäletan, et kuskilt sigines mulle lauanaabriks kena näitsik. Tal oli paks nisukarvapats, kenad prussakad, käsivarred ja ta vaatas mulle sügavasti silma sisse. Et olin veel Terike häbelik, võtsin agarasti kannust julgust juurde. Peatselt oli teie noorvägimees ebakaines olekus, mis tegelikult juba sell noorema rauaaja koidikul tähendas täis, kuid tint. Siiski on mulle meelde jäänud, et malbe kaunitar mind varsti kättpidi kuhugi heinaküüni sikutas, Jäätma seejuures hullupööra kiitlesin. Neitsi meeldis mulle oma näguse ja tasase meelelaadi poolest üliväga. Nii ma kuulen veel praegugi kõrvus oma suuri lubamisi. Ei vähemaks. Kui Eesti, Soome, Läti, türgi ja Tatarimaa ühendatud kuningriigi valitseja annaks, tõotasin ma tõsta selle Aino või khati. Valge peaga karjapiiga seda ametit ütles ta end pidavat, kuulas mind algul hoolega ning naeratas lahkesti. Kuid ajapikku hakkas ta juskui rahutuse tundemärke avaldama. Püüdsin neiu meelt lahutada kodupaiga lauluvaraga, esitades mitmeid geni viise nagu mehed meil kui metsapullid ja nii kindlalt nagu kaljut suures meres. Aga neiu ei tundunud olevat melomaan. Ta küsis koguni kelmilt, et kas see ongi kõik, mida ma oskan. Ei tule mulle meelde, et neitsi oli endal vahepeal kange palavusega vabandades körtsiku seljast heitnud. Veidike aru pidanud, ilmutasin mattaiplikust ning sain paarist vihjest aru, et ta ju tahab mind armuühendusele meelitada. Äi olnud mul selle vastu midagi, aga kuidagi ei raatsinud ma veel huuplemist lõpetada. Edasi on mu mälestused väga udused. Kindel võin olla ainult selles, et äkitselt hakkas mulle kange uni peale trükkima. Tegin oma naisselts sellisele ettepaneku esmalt üks tubli peades magada. Mulle tundub, et mu ettepanek ei valmistanud talle mingit rõõmu ja etta varsti seejärel nagu kuhugi kadus. Magasin mitu head tunni. Kui ma lõpuks silmad lahti tegin, oli juba päris pime. Õues põles suur lõke ning pidulised lõid selle ümber tantsu. Ma olin vist kogunisti palju joonud, sest tundsin, et pole peaaegu üldse kainemaks saanud. Tõusin ja haarasin värske õhu kätte. Sepa pojad irvitasid mu üle päris avalikult ning nendega liitus peagi ka see kati või Aino, kellega mul äsja nii suured plaanid ees olid. Ta sosistas vanemale sepa pojale kõrva midagi sellist, et see lausa mürinal naerma pahvatas. Pisut toibunud soovitas ta mulle hoora marjaleotist kui üht tublit rohtu, mida ma nähtavasti väga vajan. Tundsin, kuidas veri mulle pähe tõusis, kuid suutsin end veel esiotsa vaos hoida. Püüdsin solvamist unustada, aga humalaviha tegi mu kainele mõistusele kiiresti lõpu peale. Varsti kuulsin oma häält jälle nagu kusagilt kaugelt eemalt. Ja taas oli sellel ooplev toon. Rääkisin nimelt saare piigast. Kuulutasin täiel häälel, kuidas too pere tütreke eide hella hoitud vara kogemata ära kaotanud. Tahtsin oma kahtluse alla pandud mehe au uuesti heasse valgusse tõsta. Ja siis kargas püsti sepa vanem poeg. Ta silmad pildusid välgunooli Ärguma oma ropu suuga, parem lobisegu ja jätkusilmapilk, kergemeelne kiitlemine ning hullumeelne hooplemine, käratas ta. Sain kohe aru, et siin peab olema tegu kosjaplaanidega sest üldiselt meeldivad ju sellised jutud tugevamale soole väga ükski korralik mees neidude vooruslikust muidu naljalt kaitsma ei hakka, kui just teda ennast otseselt huvitava lehtsabaga tegemist pole. Nüüd olen minagi leidnud nuppu, millele vajutada. Eks karanud ma siis püsti ning kuulutanud üle peolaua, et tõexi selgesti tunnistan, neiu, lilled, ma noppisin rõõmu, õied, mar, raiskasin, õnnekaunad, Macatkusin. Ja kohe olimegi sepa vanema pojaga nattipidi koos. Oh seda petetud meeste rumalust. Sepa poeg sassis mul rinnust kinni ja mina kahmasin kohe mõõga järele. Mõnusasti istus mulle pihku see kallis mõõkade kuningas, mille sepad oma kätega mulle valmis olid tagunud. Enne kui ma isegi aru sain, mida tegin kostis kolksatus ning õilsa noormehe peanupp veeres laua alla nagu kaalikas. No kus nüüd tõusis kohutav märul. Vennal jooksid sepabata vasaraidia tange tooma, millega mulle kätte maksta. Isegi karjapiiga Aino või Kati oli kusagilt lambakäärid saanud ja need on naiste käes tav relv. Mind rünnati ühisel meelel. Tulge, kui surma tahate, möirgas ilma keerutades tapariista pea ümber ning olin valmis nad kõik pooleks raiuma. Siis tuli sepp mõistuse juurde ja kutsus pojad tagasi. Oli ju selge, et needki kohe hukka oleksid saanud. Tekkinud hauavaikuses kostis koleneedmine, mis ka eeposes kirjas seisab. Kuidagimoodi ma sepa perest ikka tulema sain. Tuiad, aiad, haarasin üle Soomema, Vainud ja tanumate. Uitasin päev otsa mööda metsi ringi, vaigistasin mao kõrvetisi pohlamarjadega ja pidasin aru, mida nüüd ette võtta. Tuleb vist Soomema multaldadelt maha raputada. Esiteks tuuslar, nüüd veel sepa poeg takkaotsa. Ei, kui ma viivitan võimul Rädalasti minna. Seadsin siis sammud mere poole, et kähkusid murede maalt vehkat teha. Nii lõppes minu esimene välisreis.