Pärast lühikest arupidamist seadsime sammud Pihkva poole. Liikus ju rahva hulgas kumu, et Peipsi tagused idaslaavlased olevat metsatööstuse arendamisel silmapaistvat edu saavutanud. Seal lõigatavat laudu koguni maailma parimate standardite tasemel. Pikk samm võtab vähem pastelt, ütleb rahvatarkus. Nii ma siis marssengi hästi pika sammuga heal meelel idakaarde taskud olid kulda täis ja meel rõõmus. Arhailisi leegajusi vilistades jõudsime peagi kahte sõbralikku rahvast lõhutava helesinise Peipsi järve kaldale. Pidin just vette kargama, kui äkki kusagilt põõsastikku Stepress veidrates riietes meesterahvas välja ilmus. Vist küll, oma kümmekond aastat polnud kentsakas isand juuste pügamist ega habeme kärpimist ette võtnud, mistõttu ta oli karvane nagu sorts. Mees riputas kätt ja palus mind natukeseks paigale jääda. Õppele imestasin ma endamisi, kes Jaan ta küll olla võiks. Nad nimetavad Kemin sortsiks, vastas mees, otsekui oleks ta mu mõtteid lugeda mõistnud. Kuid eks rahvajutule tihtipeale narrim kui lindude ja puude oma. Teadjamad kutsuvad mind targaks. Seda kõrget nime aga ei võima muidugist kah endale kohaseks pidada. Oskan haigusi ravida kuningas ja teinekord on mul nägemisi, mis tulevikuga kokku lähevad. Mees oli ligemale astunud ja nüüd sain ma teda paremini uurida. Oli see ikka üks isemoodi olevus küll? Seal kohal, kus mina mõõka kannan, rippus tal aru saamata märkidega kirjatud trumm aelas pika punase paela otsas, Dilbendasid roostetanud võti õngekonks ja pisike vasar. Punnis taskutest paistsid aga välja suured kimbud metsarohtusid. Kas pole siin mitte hulluga tegemist, mõtlesin ma. Kuid mehe rohekad silmad vaatasid mulle rahu ja meelekindlusega vastu. Nii et ma selle kahtluse kohe kõrvale pidin jätma. Anna mulle andeks, mees, aga luba küsida, mis imelikke asja värke sa enese täis oled riputanud, pärisin ma viisakalt. Küsija suu peale ei lööda, vastati mulle sõbralikult. Näe selle lõngaga, millesse on seotud salasõlmed, võin ma verejooksu kinni panna ja mitut valu vähemaks teha. Võti, mis mul kaelas ripub, aitab leida varastatud asju. Trummi ja vasara abil võin maga, Harbuda kuningas, et mõista haldjate mõtteid. Siinkohal ta naeratas, aga vaevalt valitseja üldse haldjatesse, usub. Ta sunnik rääkis minu oma kuningaga nagu lapsega. Ega ma eriti usu näe, sääbasin maa. Ja kui nad tõepoolest olemas oleksid, siis ei huvitaks mind mitte nende mõtetega tahtmised, vaid ma nõuaksin, et nad minu omasid arvestaksid. Ta ei pannud mu kihvatus tähelegi, vaatas mind teraselt ja silmik esitades ning tähendas siis, et meil on noor ja sõjakas kuningas. Ja need sinised tähed su trummil peavad vist kõigile kuulutama sinust vägevamaid. Nõiakunstioskajaid pole terves ilmaski. Kui kuningas oleks kirjasõnast tugevam, muigas ta, kuid mitte vaenulikult. Siis märkaks ta, et need mittetähed pole. Need on jooned, mida lõunamaa matemaatik kerid Ta eksa ja oktagrammide silmusnelinurk karjas vastikate nime all tunnevad ning millel mitmeid ise äralisi võimisi usutakse olevat. See siin on maagiline ruut ja see jälle merihobusüda, seletas ta lahkesti. Kui keegi ehmatab või väga vihastab, kas või sina, isevalitseja võib talle mõnda kohta heliting lüüa. Sellest arest saame nende märkidega üsna kergesti jagu. Ma olin üpris vihane, kuid sundisin end rahulikuks jääma. On ju narr ägedaks minna, kui teine ennast nii hästi valitseb. Küsisin siis lihtsalt, et millele või kellele ma küll tänu võlgu olen, selline tark isand vaevaks võttis mudele astuda. Mees muutus tõsiseks. Mul on sinu pärast mure, kuningas, ütles ta. Ja tõesti, oli ta hääles suur mure, lausa kuulda. Sa peaksid oma mõõga mulle andma, sest ma näen, et ta kannab enda küljes needust. Seejärel lausus ta tasemini. Sa saad selle mõõga läbi hukka, kui me teda ära ei hävita. Movopatasin. Kust teab see mees, minu mõõga lugu? Juba laskuski mu käsi mõõgapidemele, et seda noh, ma ei tea, kas just temale anda, kuid siis tuli mulle meelde truu alevipoeg, kes selsamal tunnil oli teel mõõga võlga tasuda. Suurt ja rasket võlga. Tõmbasin käe kähku tagasi, astusin mehest sõnagi lausumata mööda. Sae ei anna, lausus ta nukralt. Sel juhul pean Madosold ise võtma. Vaata aga vaata, kelleks sa mind õige pead ei suutnud ma end enam talitseda. Kuidas mõtled sa, mehike sellega toime tulla? Küll näed, kõlas napp vastus. Ja pisut kühmu tõmbunud, jalutas imelik mees minema. Astusin vette, aga mu tuju oli rikutud. Lihtsalt üks lollike, üks hull, kes luulekujutustes elab, nagu leidsin Alatskivi kandis tihtilugu hulkunud on. Katsusin ma end rahustada. Aga siiski jäi sellest kohtumisest mingi kummaline rahutus mu südamesse. Tusaselt sumpasin ma läbi järve Pihkva valgete nöörida ja põntsakate sibul tornide poole. Pean kohe ütlema, et slaavi vennad võtsid mind ülisüdamlikult vastu. Sain vaevalt kaldale astuda, kui juba mitu väärikat habemik mulle sügavaid kummardusi tehes vastu ruttas. Kaunilt tikitud rätikule ulatasid nad mulle suure leivapätsi. Pätsi keskel väikese õlaruse sees säras karbike lumivalge soolaga. Mu kõht oligi juba tühi. Viimases kummardusin leivakohale ja hammustasin selle küljest tubli suutäie. Minu tegu kutsus sõbraliku naaberrahva ridades esile tõelise vaimustustormi. Seejärel paluti mul kena valge hobuse selga ronida ja kahe teise ratsamehe vahel kappasin ma aeglaselt ja kuningale vääriliselt linnasüdame poole. Mu vasakpoolne naaber oli minu kontimees. Ta nimigi kõlas kuidagi tuttavalt, kui ma ei eksi, oli see kas murumets või murumüts. Paremal käel olevat aga ratsutanud keegi Ivan Ivanovitš ka tähtis mees. Ilusa linna olid need venelased järve kaldale ehitanud tugevad müürid, kullatud tornid, vaata ja imesta. Ning ka rahvast oli ulitsatel rohkesti näha. Mitmel korral jäi mu pilk peatuma neidudel, kes nägusates kirevate siiamaani seelikutes mulle sõbralikult vastu lehvitasid, sealjuures ütlemata kelmikalt ja meeldivalt naeratades. Kui nende keel mitte sihuke ludin ja susin, poleks millest ükski tont aru ei saa, mõtlesin ma, siis peaks küll nii mõnigi meie Jutta või meeli vana piigaks jääma. Läheks liiga pikale, kui ma kõiki austuse, avaldusi, mis mulle osaks said, kirja hakkaksin panema. Filminud ikka kummardati ja poputati lõbustati. Tahtsin kohe hakatuseks oma lauaostmise plaanidega välja tulla, kuid ei antud mulle selleks enne aega, kui olin ühes uhke torniga majas kolm päeva muidu tühja lõbuelu elanud, aina pekki ja pähkleid söönud ning meemõdu peale rüganud. Roogadele, mis mulle pakuti, oli sea aga natuke harjumata maik. Neisse oli vägevasti sibulat ja küüslauku pandud. Aga mine tea, võib-olla tuli magus sibulamaik mulle suhu ka sellest, et ma kogu aeg läbi akna sibula moodi torni kopsakaid pidin vahtima. Nii või teisiti, kui ma taas kallile kodumaale tagasi jõuan, annan rahvale käsu kätte, et meilgi tuleb edaspidi sibulakultuuridele suuremat tähelepanu pöörata. Mõtlesime maitsvaid pirukaid mugides ka riigimõtteid. Alles neljandal päeval viidi mind kokku meestega, kes selles Vene linnas metsa lõikamist ja laudade saagimise asja juhatasid. Need olid väga tõsised mehed ja kui nad mind oma puhovidesse viisid, nägin ma, et rahvasuus liikunud kumu slaavi vendade lauatööstuse hiigeledusammudest on sulatõsi. Valisin endale lauad välja ja kohe korraldati jälle väike pidulik sööma kord. Et ma lauad kodumaale seljas pidin tassima, oli mõdu joogi joomisega hästi ettevaatlik. Leppisime pidulaua taga kokku, et ma ka edaspidi Pihkvast ja ainult Pihkvast laudu ostan. Lepingule, mis selle kohta mulle kuldliu Ale ette toodi, vajutasin ma oma sõnade kinnituseks suuretükatise pöidlajälje. Et kohale olid ilmunud ka uhke linna valitseja isandad, tegin ma neile ettepaneku tulla peagi eestimaale vastukülaskäigule. Mehed olid sellega heal meelel nõus. Seejärel tõusid lauavirnade tagant püsti tatari kandle ja pasunamängijad. Ilusa idamaise muusika saatel hiivasin ma endale lauakoorma turjale ja pöördusin koduteele. Mulle lehvitati kaua järele. Ja kaunis saatmisviis kostis mulle kõrvu veel poole Peipsi peal. Sammusin läbi järve, pea mee mõdust uimane ja mõnusaid mõtteid täis. Üks õnnistusrikas asi ikka see rahumeelne kaubavahetus. Lainetus oli tasane, päike kõrvetas kõvasti. Ja siis päris ilm ootamata algas torm. Selle Hakatus oli nii äkiline, et mulle korraks koguni vanaonu tuuslar meelde kargas. Ja esiti tuuslarsiis, aga poega, see imelik Alatskivi, tark või sorts või kuidas teda õieti kutsuda. Juulis tahab oma võimu näidata ja nõiakunstidega uhkustada. See ajas mul hinge täis. Kas ei võinud ta hooplemiseks paslikumat aega valida? Mina tahtsin siin oma väikesele rahvale teda vaenlaste eest kaitsta hädatarviliku laua kaupa, mu mõlemad käed on kinni ja raske koorem sunnib mind tuikuma. Tont võtku, on see siis mõistlik aeg. Janditamiseks tahab ta, et ma lauad vette pean viskama lauad, mille eest niigi kulda kulutati. Mina olen kuningas, kes naljast arusaam, aga mehike läheb oma soola sortsi tempodega igas tükis liiale. No selle eest ei jääda mitte karistuseta. Suhtid suhte lakkusid, lained mu mõõga tuppe jälle ja jälle paistis, nagu tunneksid veekeerised just mu mõõga vastu iseäralist huvi, sest juba olidki nad selle poolest saati tuppe seest välja loksutanud. Assoo mõõta, vennike mult Juennist manguski. No kurat võtku see lähedal korda. Viha andis mulle jõudu ja osavust juurde ning häda sunnil sain ma toime kondiväänamise imetrikiga. Kükitasin äkitselt õige sügavasti ettepoole, lauavirn lõi juba turjal vankuma ja haarasin mõõga tupest otse hambusse. Kus nüüd olles vesi, vihastas väikesed tigedad laine Muksud kargasid mulle kallale nagu rotikari hüppasid suhu ja silma. Suuremad veevallid seevastu püüdsid mind puusadest haarata ja selili paisata. Aga mina ei andnud alla. Kas tõesti mõtleb üks Peipsil lomp Kalevi ja Linda pojast jagu saada, kus sellega vaevaliselt ligines ilma kaldale, aga iga sammuga kasvas jonn ja meelekindlus. Varstima kaldal olingi. Heitsin lauavirna turjalt ja valju mürtsuga langes rannaliivale. Võtsin mõõga hambus pihku ja tahtsin seda keerutades otsemaid sortsile teenitud palka tasuma minna. Vahtisin igasse kanti, kuid pahategijast ei olnud jälgegi. Juu oli mehike end hirmuga põõsastesse ära peitnud ja köötsutas nüüd seal. Neetud sorts. Ära sa mitte loodagi, et mu viha eest pääsu leiad. Aga teekond läbi mässava järve oli mind tublisti väsitanud. Istusin lauavirna kõrvale maha ja mõtlesin, et võin kättemaksmisega järgmise päeva peale edasi lükata. Kraapisin endale liivasse puhkeaseme ja heitsin sinna külili. Juba pidi unemesi mu laud kokku kleepima, kui ma ainult siiski veel korraks üles tõusma sundisin. Magamise ajal on mul ennegi pahandusi juhtunud. Eks langenud sedapsi kriimsilmadele saagiks camu väär truun. Niisama lihtsalt ma norskama ei tohi jääda. Tuleb end selle vastu kindlustada, et ma ärgates mõõga ikka eest leiaksin. Mõeldud tehtud, panin oma sõjariista samblale maha ja ladusin ta peale lauavirna, mille kohta on kirjutatud, et see tosinate arvult täitis 20 mehe koormat paar veel lisaks peale pandud. Olgu uni kui tahes raske, aga selle kolina peale, mis lauavirna ümberladumisel sünnib, ärkan ma igatahes üles. Meel kavalast plaanist rõõmus, jäin ma kerge südamega magama. Kurb oli see minu ärkamine. Teate isegi kui ma silmad lahti lõin, märkasin kohe lauavirn hoopis teise kohta ümber oli laotud. Ja veel suure hoolega. Selleks, et lauad kaardu ei kisuks, oli ridade vahele koguni pinnu jupid pistetud. Mõõgast polnud nagu arvata, jälgegi. Kuritööline ettevõte oli itagi õnneks läinud. Olen ma siis kurt, lai. Raputasin oma vaest pead ja ole lahke, tõepoolest, justkui teistsugune tunne oli. Ei kuulnud ma esiotsa ei linnulaulu ega laintemüha. Tuleb välja, et neetud sorts oli mu siiski ära mõistnud, nõiduda. Ja sellesse, et taevataat imesi võib korda saata, usun ma küll. Kindel on ka see, et mõned loodusjõud teadja inimese tahtmise järele võivad anda. Aga et ühed kärnase sortsi võim ka minu kalevipoja peale käib, on ju lausa ennekuulmata? Ei, seda ei tohi uskuda. Mis vägimees maa siis üleüldse olen kookisinud kaua oma õnnetuid kõrvu ja näe, ajapikku tuli kuulmise tagasi villapolid, mu kõrvad lihtsalt mingit sodi või saepuru täis nõidus pole, aga mõõta ei ole ka. Tagusin endale rusikaga vastu peakolu ja koristasin viha pärast hambaid. Et sorts see mõõgavaras on, selles polnud mingit kahtlust, sest kohe leidsin ma kuriteopaigalt maast kimbu kuivatatud metsarohtusid. Juu pudenesid need vargal taskust välja. Pistsin süü tõenduse taskusse ja pidin jälle otsi käiku alustama. Kihutasin padrikul pidi ringi justkui vihale aetud karuott, aga pikapeale väsisid ära ja innukraks. Sorts ütles, et lõngal lasub needus. Kuni selle päevani polnud Soomemaal korda saadetud tapatöö mu südant territi vaevanud võlg, see küll. Nüüd järsku pöördusid mu mõtted õnnetu loo juurde tagasi. Pohkumisega hakkasin ma mõistma selle kogu tähendust. Tulid meelde Soome sepa Neetmised ja see, kuidas ta poja pea tumeda mürtsuga õlgadelt kukkus ning kahvatanud isa jalge ette veeres. Jah, ma olen raske süüteo korda saatnud. Tammusin ja tammusin, lasksin ringi laiemaltki ja lõpuks tundus mulle, nagu ei otsiks ma mitte oma kallist mõõta vaid midagi hoopis muud. Aga mida siis? Kallis memm kerkis üle tüki aja jälle mu meele kujutusse. Nagu poisiklutt, oleksin maa suur vägimees tahtnud peada rüppe peita hingata sisse ema undruku, koduseid uniseks tegevaid lõhnasid. Ning siis äkitselt seisima kitsukese oja kaldal ja otse mu jalge ees, vat ehk ainult poole silla sügavuses säras mu mõõk. Ma oleksin pidanud rõõmustama talle järele kargama, aga mõõgatera kaunis sära nagu kangestus, mu liikmed. Sa sured selle mõõga läbi kumises mu kõrvus sortsi annustus. Ning kas ei helkinud mõõk kuidagi Ruskelt? Kas polnud punakad, vetikaniidid, mida voolda koha lõõtsutasid nagu peenikesed verre nired. Mis seal läigib, lainetesse, mis seal välgu pettepinnal mõõka läigib lainetesse merivälgud vetepinnal. Oh sa vereahne venda armul eksinud poisikene. Miksavagalista verda, vihal läksid, vala majja. Kaua ei saanud ma sõna suust, siis aga imelikud tundmused kütkes, pöördusin ma mõõga nagu elava olevuse poole. Kas tahab mu mõõk mind tõesti maha jätta ja siia lainetesse jääda? MesiAga sulises nukralt ja iitkuliselt ning läbi lainete vulina oleksin ma justkui kuulnud mõõga kurva kõlaga vastu laulu kuningliku kange meesi sulgu lihasütineks, meeletuska tõusen, eks, humalaviha volilla, siis ei ole sidemeid, ta tarka aru takistamas. Ma sain aru, et mõõt peab siia jääma. Miski nagu oleks mulle öelnud, et seesugune on minust kõrgemate vägede ja võimude tahtmine. Igaveseks ajaks ei tohi mina seda mõõka enam puusa peale riputada. Ja siis vannutasin mamma mõõta, et kui kunagi jõuab kätte aeg, mil teda peaks hädasti tarvis olema ja kui kord tuleb minusugune mees, lasku mõõt ennast lainetel kaldale kanda ja tõusku vapra käele Vaderiks. Lõpuks kiskusin ma pilgu kalli mõõga küljest väevõimuga lahti, pöörasin kannapealt ümber ja läksin tasahiljukese ära. Oh, oleksin ma ometi lõpuni vaikida mõistnud, aga ei. Kui ma mõne sammu eemale olin jõudnud, tegi kaotuse valuma Lausas sõgedaks ja hirmsa needusega tahtsin ma mõõgavargast sortsile ränka karistust nõutada. Ent oma vaimupimeduses ei ütelnud ma needus sõnu õigesti välja. Kui aga juhtub kõndides said jala kanda pistma jõkke, kes sind enne ise kannud. Siisapa mõõka, sõbrakene, murra tal jalad mõlemad. Selle lausumise peale jooksis läbi metsa ootamata äge, justkui hammustav tuulehoog. Ja korraks tõusis mu silme ette soome sepa karm nõest must nägu. Ma teadsin, et needmine on kuulda võetud. Raske meel ei jätnud mind pikka aega maha. Lauavirn turjal, hulkusin metsi mööda ringi, kui puude tagant mõni inimasula vastu hakkas paistma, kiskus seletamatu jõudminud padrikusse tagasi. Küllap tegin ma mõnes mõttes ka targasti, sest kurvas ja kindluseta olekus ei sobi kuningal ennast tõesti oma rahvale näidata. Kes teab, kui kaua ma sedaviisi metsades ringi oleksin rännanud, kui mind ühel ööl poleks tülitanud röövlid. Eeposes peetakse neid sortsi poegadeks, kuid mul on põhjust selles kahelda. Et aga kõik kottpimedas juhtus, ei tea ma kindlasti öelda, kes nüüd julged mehed olid. Libisesin parajasti halemeelset lauluviisi, kus on, kus on kurva kodu kui mulle ootamata kombel selja tagant veskikiviga pähe põrutati. Hoop oli nii võimas, et see mõne vähem kõva peaga mehe oleks kindlasti jalust maha rabanud. Minugi võttisobadus üsna umbsegaseks ja ma kukkusin laudadega igasse kanti vehkima nagu pöörane. On teadmata, kuidasmoodi lugu oleks lõppenud, kui ma poleks kuulnud kusagilt metsa pimedusest hõigatud õpetussõnu. Serviti serviti, jää, kallis kalevite poega. See tulus juhtnöör tuli päris viimasel minutil. Vaevalt nüüd kolm meest minust jagu oleksid saanud, aga lauad kalli vaevaga toodud kantsi materjali oleksin ma muidu küll sootumaks ära purustanud. Kes hüüdjast abimees oli? Tema hääl tuletas mulle imekombel kõige enam mõõga varga oma meelde. Aga ma olen nõus uskuma ka neid, kes teavad kinnitada, et hoopis siil mu õpetaja olnud. Suurt au see mulle küll ei tee, kui selline väike olevus kavaluselt kalevipojast kõrgemale seatakse. Aga ega vististi keegi pärast veskikiviga pähe saamist vaimuteravusega eriliselt hiilata saanud. Eks ma siis virutas Ingi serviti laudadega, mis tolmas ja varsti olid tülitajad kadunud. Seisin üksinda, kuup katkutud, tubli muhk kuklas, keset pimedat laat ja kirusin ning sajatasin nii vägevasti, et pime öö sellest veel pimedamaks läks. Õrna hingelaadiga kuulaja võib mulle nüüd jällegi tahta kaasa tunda, kuid kujutage suure krohmimisega olin ma hoopistükkis oma rõõmsa meele tagasi saanud. Must mure oli koos poolte laudadega tükkideks taotled võpsikusse lennutatud. Vandusin veel tükk aega nii-öelda profülaktika mõttes ja istusin siis päris rahulikult kännu otsa hinge tõmbama. Pilve tagant ujus välja ilus Poullakas täiskuu, ajasin pea kuklasse, vahtisin teda ja tundsin, et kriisiaeg on möödas. Ei teinud mind eriti tusaseks seegi, mis ma nüüd kuuvalgel pidin nägema. Suurem osa laudu sobis veel ainult tulehakatuseks. Tühjaga tuleb uus Pihkva reis ette võtta. Seljatäie laudade jaoks peaks kulda varuks olema. Nii ma otsustasin ja nii ma ka tegin.