Kalevite kuulus poega istus seltsis sõpradega käratelles, kambris laskis aga lõksatelles lusti laulu, lenda majja. Joogem, joogem, vennikesed, hullakene, umalazza. Kuidas küll, Kalevipoeg, kellel ju küllalt aega on olnud humalavihakurjatoime üle järele mõelda. Nüüd oma hinge jooma, kuradi meelevalda usaldas, võib mõistlik kuulaja küsida. Ja kui ta just parajuslane pole, leiab ta mu kergele meelele vabanduseks ehk selle, et joomapeoks oli tõsine põhjus. Sarvik sai ahelatesse pandud, põrgust on tagasi tuldud, neli kullakoti turjal. Küllap võttis tänulik eestlane oma kuulsa kuninga rõõmu hõiskamisega vastu. See kõik oli nii küll, aga pummeldama kihutasid mind veel teisedki tundmused. Kui ma oma päkajälle kodunurme mullakamaral toetasin ning mu südaõigusega rõõmus oleks võinud olla, hiilis rinda ootamata kombel iseäralik rahutus. Tõesti, hommepäev pead sa minuga põrgus olema, helises mu kõrvus sarviku ütlemine või ettekuulutus ja kallas mu õnnekarikasse kihti. Ja imelik sekif ei olnudki nii väga mõru. Äkitselt paistis mu riik mulle kitsas ja ta majad madalad. Miski ütles mulle, et sarvik ei valetanud, kui ta ennustas mu vägilase teekonnale Varstist lõppu. Kas ma kartsin surma? Ei, mitte enam, kui täie. Mulle tegi muret rohkem see, kui ta moodi mul surra tuleb. Õige rahvuskangelane ei tohi langeda teistest rahvastest vaenlase käe läbi sest ta peab kõikide teiste rahvaste kangelastest üle olema. Hädapärast võiksin ma hukka saada mõne kurja salajase vandenõu ohvrina. Aga kust sa sedagi võtad? Pärast teist põrgus käiku sai mulle osaks kogu rahva ilmlõpmata imetlus, jumaldamine. Pruukis vaid kellelgi mu nime suhu võtta, kui juba algas üleüldine hõiskamine ja puhkesid kauakestvad kiiduavaldused. Ikka viru veri ei värise. Alevipoja eestvedamisel lõplise või tuli välja ja nõnda edasi. Ka mu ihu tervis oli suurepärane. Kuulasin südant, koputasin läbi kopsud-maksad, ehk on kusagil mingi salatõbi peidus? Ei ühtegi. Kalevipoeg oli terve kui purikas. Nüüd peaks vist arusaadava, miks ma õllekannust lohutust hakkasin otsima. Pummeldasime ööd ja päevad Pummeldasime juba nädalate kaupa ja kui ma ühel kuuvalgel neljapäeva ööl joomalauast tõusin ning õuele jooksin, et lõhkevad magu suu kaudu tühjendada ilmutas end mulle kurat. Lase ära käia. Viinasurm ju kah surm. Ässitas ta mind, naerusui. Viinasurm. Ei, see on liiga jäle. Ei jõua viinasurma, surnud kangelane kooliraamatusse. Temaga hakatakse hoopis lapsi hirmutama. Ehmatasin ennast tüki maad kainemaks. Kui ma tuppa tagasi jõudsin, ütlesin sõpradele kindla sõnaga, et seks korraks saab joomapidu lõpetatud. Kui sulle kallis kuulaja kunagi kurat end viinavõtmisel peaks ilmutama, siis tee ka sina. Nii. Tuli välja, et oligi viimane aeg pidu katki jätta. Kui ma end pärast ööpäevast magamist enam-vähem klaari peaga jälle jalule sain, kihutasid kohale käskjalad ja kuulutasid, et taas on vaenuvanker veerema lükatud ning raudmehed meie randa jõudnud. Tuttu-lututud tulutu, hüüdis kalevite sarvi. Mägi märkas, metsa, ärkas tuulehoog, jäi tukkuma. Ei merekohin, mõtle, May kaljut. Kohkel, kuula, May kalevite kutsumisel. Mind võidakse süüdistada narri supsakuses, aga kui ma nüüd möödaniku meenutan ja n ratsul kihutamas näen, pean ma mõtlema, et sinna hobuse selga ja vägede etteotsa sobisin mad tõesti. Kui mehel on peos mõõtja ratsmed, siis pole aega muretseda, et puhu oma suured kohmetud käed panna. Kui ta pöörab pilgu kaugusesse, kus teda võib olla, surm ees ootab, siis jälgivad ta silmad tõsiduses ja ülevuses. Kui sõdalased olid kokku tulnud, andsin neile ühe päeva puhkuseks ja teise ettevalmistamiseks. Kõik peavad ära õppima, kus on raudrüü nõrgad kohad ega muidu umbes tohi rüütlitega tapusse minna. Kolmanda päeva koidu ajal ratsutasime vaenlase leeri alla. Kohe, kui meie vägede lähenemist märgati, hüppasid raudmehed oma kentsakal kombel polsterdatud hobustele ning lahing algas. Ajaloo kirjutajad leiavad sõjapiltide üles maalimiseks palju kauneid sõnu. Kui mu noorpõlvearvamised nendega päris kokku langesid, siis nüüd panin ma endamisi imeks, et vanema mehe jaoks on sõda oma ilust palju kaotanud. Kui ma mõnel vaenuväesõdalased jälle pea maha olin raiunud, ei täitnud see mu südant hoopiski endise joovastusega. Juhtusega lange ja noorem mees olema võis mul teisest koguni hale hakata. Just loojaku eel sai Sulevi poeg surmahaava. Vapper mees langes hobuselt nagu niidetult ja tema viimasteks sõnadeks oli palve, et kannaksin hoolt ta naise ja laste eest. Küll püüdsid targad Sulevi poja verejooksu sulgeda, kuid punane elumahlake ei kuulanud. Laus, hoiate käsku. Miks ei olnud see mina? Mõtlesin ma ja tormasin veelgi vihasemalt lahingusse. Õhtupimeduses hakkasid raudmehed taganema. Me lõime põgenejad pihuks ja põrmuks ja jälle oli haljale murule surnu päida sadadel liikmetükke tuhandella. Lugesime ellu jäänud üle ning ma tahtsin nad juba võiduteatega kodudesse tagasi saata, kui toodi halb uudis. Raudmeeste kannul on meie piiridesse ilmunud perekaida, pohlakaida, tape, ei aida, tatarlasi, lipukese Litukaida. Ainult paar päeva saimegi puhata, kui taas algas sõjatants. Pigistasin hambad risti ja tormasin kartmata kõige palavamat lahingumöllu. Kuid surm läks minust jälle mööda. Ei võtnud mind piikega mõõk. Kas digisarvik minuga tõesti paha nalja? Rahvasuu räägib, et see meie võiduga lõppenud lahing kestnud tervelt seitse päeva. Võib-olla oli tõesti nii, ei olnud mul aega päevi lugeda. Võit oli meie päralt, aga õnnetused polnud sellega ikka veel lõppenud. Kui me kolmekesi läksime Ahkilis ja hingeldades ning higi pühkides loigukesta luuri majja, kust saaks keele karastusta, leidsime lõpuks küngas kõrgete kallastega järvekese. Alevi pojal oli seljas raudrüü, mille ta oli võtnud raudmeeste langenud pealikult. Ja kui mees kummardus järvest janu kustutama, libises ta. See pilt on mul selgesti silme ees ja kukkus karsumdi järve. Raske raudrüü kiskus mehe otseteed põhja. Tõusid suured mullid ja enne, kui me appi jõudsime, oli kangelane ülepeakaela mudasse vajunud. Vedel pori sai hauaks mehele, kelle teened Eesti rahva ees on suured ning keda iial ei unustata. Kaua seisin koos olevipojaga järve kaldal. Ma vaatasin porisesse vette ja mu küüned puurisid peopesadesse. Mina olen ikka elavate kirjas. Miks pean mina nägema, kuidas mu kallid sõbrad üksteise järel surma lähevad? Pea käte vahel istusin murumättale ja mulle sai äkitselt päev selgeks, et ei sobi mina sel uuel keerulisel ajal enam riiki juhtima. Ei ole mull modernaja riigimeheannet. Vajusin mõttesse. Juba ammu olin tähele pannud, et Holevi pojal on noorte hulgas palju austajaid. Ta läheb kaasa muutuva riidemoe ja eluviisiga. Näe, mina olen jäänud truuks oma pasteldele ja takkusele särgile, ent ema leiab just praegu taskus selle Haralise asja, mida kammiks kutsutakse ning soe väärikalt ja häbenemata oma laubale langenud tukka. Ja nüüd võtab ta taskust veel ka kaasaskantava kaltsu, mida naised tasku rätiks nimetavad, köhib sellega silma märga ning nuuskab nina. Olevi poeg saab sihukeste peente värkidega kenasti toime. Kas ei peaks arvama, et aga riigivalitsemise kunstis minust eespool võiks olla? Kui õige ülendada ta koguni kuningaks. Ja kohe, kui see mõte mulle pähe kargas, tundsin ma, et nii ongi õige. Mina ise võiksin aga lõpuks ometi aukoormast hinge tõmmata ja mul jätkuks aega, et mitmete asjade üle korralikult järele mõtelda. Valitsev Viru valda alustasin ma ja mu hääl katkes suurest liigutusest. Oleri poeg pööras end aegamisi minu poole. Ta ei saanud veel millestki aru. Valitse Viru valda Rahupõlves rahvakesta armu Källa alamaid. Ole ülem, õnneline, õnnelikum, kui ma olin kallis kuningas, sosistas ta. Kas sa mõistad ise ka, mida räägid? Mõistan mu sõber ja laususin seda kõike täie teadmise juures. Sinu olevi poeg, tahan ma Eestimaa kuningaks tõsta. Sa oled kuningas tänasest päevast peale ja jääd selleks oma ajaliku elu lõpuni. Ma lõin pilgu maha ning lisasin tasemini. Ja sinu naine saagu eestimaa majesteedi prouaks ja sinu lapsed teie ihusugu, kellest ma tahaksin, et neid palju oleks, saagu meie kalli kodumaa troonipärijateks. Olevi poeg laskus põlvili, aga ma tõstsin ta otsekohe üles. Ei pea selle rahva kuningas kellelegi ees põlvitama ja nüüd olen vait. Ma ei taha kuulda ühtki tänusõna ja sarviku nimel, ära vahi mind, niimoodi saab kuradit. Õhk. Tõnn tikub peale. Üle välja tuhises kerge tuul ja tõi meie sõrmetesse algava sügise lõhnu. Maastasin laande ja puud tegid mulle teed. Sealapp võõrdunud vaatia silmist elas kalevite poega vaese mehe vääriliselt. Kas tõesti on see mees, vägilane ja endine kuningas, oleks küsitud minu kasinat ja kombelist elu nähes uskumatult. Ma ehitasin endale okstest onni, mille katuse vahelt öösiti tähed sisse sirasid. Kui tore on vaadata taevasse sõbrad ja mõelda looja maailmaimepärasuse üle. Näe, su käele ronib väike sitikas, liigutab oma vuntse ja pööritab punnsilmi. Ja siis lööb ta ootamatult tiivad lahti ning ongi juba minema lennanud. Kuhu. Miks? Lihtsalt metsa lillegi võid sa kaua vaadata ning aru pidada, miks ta just selliseks on loodud, nagu ta on. Toredad on õhtud laanevaikuses, kui häälitseb kiivitaja ja tiibade rabinal lendavad üle Sonny pardiparved. Inimesel on vähe tarvis. Pimedatel äikeseöödel, kui taevas väävlikarva piksenooli välgutas ja kõuemürinal oma väge kuulutas, mõtlesin ma inimese paigast ja kohusest, looduse, ilm võimsuse ees. Ma hakkasin aru saama, et igalühel, ka kangelasel ja kuningal on tema kiirriid tema algus ja ots. Ja see äratundmine ei teinud mind mitte kurvaks, vaid andis hoopistükkis hingekosutust. Tihtipeale tulid mulle meelde ka Soomes Epp ja tema poeg, kelle ma ülekohtuselt tapnud olin. Kui teadmine oma süüst ei surunud mind hirmust küüru, et taeva palge all halastust nuruda. Ei, ma olin selle kurja teo eest nõus nuhtlust kandma. Veel rohkem ma koguni ootasin seda. Raske on leida nime neile keerulistele, tundmustele, sellele ootuse kartmise ja igatsuse segule. Mida minu iseloomus esimesena vist Sults, Bert ramm on märganud. Uuemas eesti keeles on siin pruugitud sõna lunastus ja ma mõtlen, et selle lunastuse ja õiglase kohtu ootamine ning kindel usk nende peatsesse käte jõudmisse olid peamised tungid, mis mind ennast kasinusele paastumiselaja puhtale elule käskisid pühendada. Ühel koidueelsel suikumisel aga ilmutas mulle end sarvik. Sinu lunastus, ootaksin kääpa jõel ja tal on mõõgakuju. Mõtle siig Friidi ja Achilleuse saatusele ja ole tugev. Ei teadnud ma tollal, kes need kaks meest on, aga põrguvürsti hääles kostis nagu kaastunnet. Järgmisel hommikul asusin teele. Mees peab minema oma saatusele vastu rahuliku meele ja kindla südamega. Läksin minagi üle sügiseste nurmede ja hing oli kerge. Puudelt langes kollaseid lehti, õhk oli karge ja taevas puhas ning külm sinine. Rändlinnud seadsid end soojale maale minekuks ja nende hüüatustest kostis kutse. Mu jalad kandsid mind truult sellel nendele viimaseks jäänud teekonnal tuttava jõesopi poole. Jälle nägin ma oma mõõta ta sädeles põhja liival kuidagi eriliselt. Mulle tundus, nagu polekski mõõk, vaid elav olevus. Aimasin juba, mis peab sündima, kuid ei olnud mu südames kartust. Heitsin viimse pilgu üle, oma riigitulv nakatas puutseisin norus, kogu loodus nagu hoidis hinge kinni. Ja siis ootamatult lõi kõik korraga heledaks ja kuldseks. See oli päike, mis pilve tagant välja tuli ja eestimaa sügise oma leebe valgusega üle kallas. Maastasin vett pehmelt haarasse ümber mu niuete ja siis. Ei, polnudki raske. Vaikis vere voolamine, süda tuksus, seisan ekse siiski kalevite silmad sirasivad selge Eesti taevataadi tubadesse. Vanaisa Tamberisse. Ma kippusin vist traažike ilutsema. Mu kallid, kuid ärge mind hukka mõistke, keegi teist pole pidanud kirjutama oma surmast ning seepärast pole ta saanud järele katsuda, mis tundumus seda teha on. Aga mingem nüüd jälle edasi, lõpp ei ole teps mitte kaugel ja sellel, kes juba üle koera on saanud, ei passiga mitte tema eksterjööri tagumise otsa ehk hänna peale komistada. Kääpa jõe liivane põhi on viimane, mida ma selgesti mäletan. Sealt edasi hargnevad juhtumised on mu mälu sahtlites hoopis udusemad ja suurelt osalt üsna auklised. Siiski arvan, et järgmiseks sattusin ma ühte ilmatu suurde uhkesse vaekotta, kus mind kohe hoolega mõõtma ja kaaluma kukuti. Peale minu ootas seal järge hulk teisi surelike kes aga seda toimetust miskipärast määratu kartusega ja värisemisega pealt vaatasid. Nii palju kui ma mäletan, ei tundnud mina küll miskit hirmu. Panin suuresti imeks, et kaalukoja peajuhataja naisterahvas oli ilusa kujuga, pikk ja sirgeemand. Oleksin kangesti ta silmnägu näha tahtnud, aga selle oli juhatajanna peenest riidest musta looriga poolenisti kinni katnud. Kooliharidust saanud kuulaja vist juba mõistab, kes tähtis antropomeetrinna oli kelle ees magusast seisma pidin. Mina aga ei teadnud seda hoopiski mitte. Milleks teiste aega viita, mõtlesin ma ja ütlesin juhatajannale selgel häälel, et minu edaspidist käekäiku pole vist mõtet nii väga kaaluda. Molsa Arvikuga juba pool kaupa tehtud ja kui põrgu pärast mitte valelikke kilda ei kuulu siis olla see, et ma põrgusse lähen ka kõrgemates instantsides kiitust leidnud. Uskuge või mitte, aga minu meelest kostis selle peale peene musta siidrati tagant tasast naerupluginat. Ja siis siis kukkusin ma nagu suurde põhjata kaevuauku. Kui ma jälle meelemõistuse juurde tagasi tulin, kostsid mu kõrvu imeilusat pillihääled ja ma tundsin ninas lõpmata magusaid haisusid. Mis lugu see seisan? Ole lahke, maalin põrgu asemel hoopistükkis taevasse sattunud taeva suured helesinised, roosad, kuldsed ja. Ei, ma ei tohi teie uudishimule siiski mitte kõiges vastu tulla. Ning ega sureliku sünnigi oma nõdra Suler otsuga taeva au ja hiilgust puutuda. Ütleksin ainult seda, et mind seal väga aupaklikult vastu võeti ja võõrustati hingelt ma suurel hulgal vanu armsaid sugulasi, sõpru jälle näha sain. Igatahes algas nüüd üks otsataja ääreta trall ja lillepidu. Kui ma aga sellel endale juba tubli tükk aega hea maitsta olin lasknud, hakkas mind siiski üks mõte vaevama. Kui ta viisi praegust põrgus elatakse, ollakse ja mida arvab peajuhataja Anna otsusest sarvik? Kui ma nüüd põrguasjade kohta huvi hakkasin ilmutama, sain kuidagiviisi teada, et seal lugu koguni halvastiminevat. Keegi narr vägilane olla sarviku ahelatesse, pannud suur lada kaos ja peataolek valitseda põrgus. Kuidas selle vürstiriigi käekäiku parandada ja mis ette võtta, selle üle pidada taara taevalise targad juba pikka aega hoolega nõu. Vaat sulle pauku minu hingerahu oli nagu käega pühitud. Pärast pikka arupidamist julguse kogumist tulin ma otsusele, mis isand Kreutzwaldi arvamisega võinud ei võimsat vedelema tugevamat jäta tööta laiskel taevaluusi majja igas tükis kokku läheb Läksingi siis ühel päeval kõigevägevama juurde audientsi peale. Pistsin talle käe pihku ja tulin välja palvega, et kas ta ei saaks mind kuidagi põrguteenistusse üle viia. Te oleksite pidanud nägema neid suuri silmi, mis taevavanemad nüüd tegid? Olnud nad vist seesugust soovi enne kuulda saanud? Iseenesest meeldib mulle elu taevas väga, seletasin ma, et nad mu palvet mitte vääriti ei mõistaks. Aga eks olnud see mina, kes auväärtsarviku isandaga paha nalja tegi. Peale selle on targemad pead juba ammu aru saanud, et taevast ja põrgut kaheks vastandliseks mõtte kujutuseks tuleb pidada, mis aga siiski ühe terve kokku annavad taevasilma põrguta, see on täieline absurdum. Nii et seda, kui keegi taeva ideelise sisu alalhoidmise nimel on nõus põrguteenistusse minema, ei maksaks kinnidega imelikuks tahtmiseks arvata. Pealegi on neil siin taevas tubli väravapealik lugupeetud Peetruse isanda näol juba olemas. Põrgu on aga minu teada seniajani ilma ustava läbila valvurita. Kas poleks õige mind sinna saata? Luban tõotada, et õigustan usaldust, lõpetasin ma. Teriki aaga, vaikisid kõik. Siis tõusis kõigevägevam ja surus mul vaikides kätt. Minu palve tõendavat mu kõrgeid hinge omadusi, ütles ta meeleliigutusega. Ja kui aus olla, siis mõlkunud minu poolt praegu välja öeldud mõte juba ka tema enda peas. Raskuste ette seadis neid ainult see, kuidas oma otsust mulle arusaadavaks teha. Naad nimelt kartnud, et ma võivat ehk suunamist valesti mõista, tõlgid seda, seda kui oma isiku ebataeva puhasusest johtuvalt määramist. Meil on rõõm, et tegemist on sügavalt haritud mehega. Mitte alati ei orienteeru vägilased abstraktsetest küsimustes nii vabalt alevipoja soov rahuldatakse, otsemaid, lõpetas ta. Seejärel julgesin ma välja tulla veel ühe palvega hobuse asjus. Kas poleks lugupeetud aumeestel võimalik kindlustada mind ratsuga? Taevas saab muidugi ka jalgadeta läbi, aga põrgus on ehk teisiti. Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui ka põrgus, ütles taevataat. Jaga näe minu kallis hobune seisis sedamaid siinsamas, kukkus siia taevasse otsekui taevast. Juba ma olingi oma valge seljas. Õnnelikku reisu Kalevipoeg, sina kange mees ja Eestimaa esmakuningas ole põrgus, tubli. Kui aga ükskord peaks algama aeg, mille sa selle järgi ära tunned, et siis kõik peerud kahel otsal lõkendama löövad, võid sa ette võtta väikese puhkuse reisu oma palavalt armastatud lapsepõlvemaale. See, kuidas ma põrgusse jõudsin, on saladus. Ütleksin ainult niipalju, et mulje anti teejuhiks üks langenud ja hiljem meelt parandanud hingel mustade vuntsidega mõnus mees, kes mulle oma elukäigust mitmeid peenikesi lugusid jutustas. Põrgus võeti mind aga veel paremini vastu kui taevas. Öö on lõpukorral. Ma võtan oma sarve ning puhun põrgurahvale äratust. Vana valge aga väristab kõrvu ja räsib kaeru edasi. Taevataat rääkis midagi veergudest, mis ükskord kahest otsast põlema peavad lööma. Mine tea, ehk tulen teid tõesti veel vaatama. Selle ajani aga kallist rahu, mu armas eesti rahvas.