Vikerraadio. Rahva teenrid Juulikuu alguse ilm on heitlik ja jahe, hetkel vaatab Tallinnas vikerraadio stuudioaknas akna tagant vastu pilvine taevas, kuid annab lootust, et päikest tuleb ka. Käes on kaabude aeg, kui tuhanded mehed tervitavad Eestimaad 11 ja lähedasi saabunud peonädala puhul kaabu kergitusega ning naised kannavad põlle ja tanu. Suurejooneline tantsu ja laulupidu on vallutanud Eesti ja sel teemal tuleb juttu ka meie saates, kuid olgu kohe öeldud, et seda saate teises pooles saade, mida te kuulate ja millest jutt, on ikka rahva teenrid ja täna teeme seda koosseisus Peeter Helme ja Evelyn Kaldoja Postimehest. Tere. Tere. Tere. Ja mina olen Taavi Eilat Eesti rahvusringhäälingust, nagu öeldud, siis saate teises pooles arutleme peonädalast, aga enne tuleb jutuks meil Euroopa liidrite heitlused uute juhtide valikul. Mis siis riigijuhtide kohtumisel üles kerkisid ja olid küllaltki üllatuslikud. Selle tuules räägime ka Eesti võimalikust lahkumisest Euroopa parlamentaarses assamblees. Kõneleme sellest, kuidas on siis liikumispuudega inimeste olukord Eestist ja räägime ka välireklaami keelust või siis selle keelu tühistamisest, aga alustame otsast pihta ja nädala alguses istusid siis Euroopa ülemkogus koos riigijuhid, et valida Euroopale uusi juhte. Ja laias laastus oli hiljuti toimunud siis Euroopa Parlamendi valimiste üleliidulise siis sellised kandidaadid või esikandidaadid, kes pürgisid Euroopa Komisjoni presidendiks, hollandlane Franz Timmermann, Seebeebee Est ehk rahvaparteist sotsiaaldemokraatide juht Manfred Weber ja nüüd sa ajasid täpselt risti vastu. Weber EPP ehk Euroopa Rahvapartei paremtsenter. Franz Timmermann Josaid, vabandan, vabandan eksituse pärast, aga kandidaate oli muidugi teisigi, kuid nemad olid need põhikandidaadid nüüd läinud pühapäeval ja selle nädala alguses istusid siis Euroopa riigipead koos ja riigijuhid koos ja arutasid et kellest saab ja välja tuli nii et hoopis uued kandidaadid pandi lauale ja seda suuresti sellepärast, et Timmermann siis saamist juhiks blokeerisid. Visegradi riigid, aga ka Macronil on siin kindlasti oma suur roll mängida ja et, et enne, kui arutelu juurde läheme, Ma lihtsalt loetlen ära, millise otsuseni siis jõuti, et Euroopa Komisjoni presidendiks saab sakslanna Ursula von der Laien von der Laien, kes on siis senise Saksamaa senine Saksamaa kaitseminister ja Angela Merkeli valitsuses juba pikki aastaid ning noh, arusaadavalt ka vist otsis endale uut kohta, aga aga noh, Euroopa valimistel tema ei kandideerinud. Euroopa Komisjoni asepresidendid, hollandlane Franz Timmermann, see taanlanna Margaret vesteger ja Euroopa ülemkogu alaline eesistuja belglane Charles Michel ja välispoliitika juht, hispaanlane Josep, forell ja võib-olla Euroopa keskpanga juht, prantslanna Christine Lagarde on, on nagu ehk isegi üks üllatavamaid nimesid ja mille kohta on või kelle kohta on kõige rohkem siin erinevaid mõtteid juba avaldatud, aga, aga jõuame temani ka. Ja olgu markeeritud siis veel ka, et Euroopa Parlamendi võimalikuks presidendiks pakuti alguses bulgaarlased Sotsialisti, Sergei staniševi, aga aga see ei läinud tegelikult parlamendis läbi või tähendab sotsiaaldemokraadid siis ise jõudsid järelduseni, et nemad tahavad hoopis David-Maria Sassoli valida selleks Euroopa Parlamendis presidendiks mis lõi natukene selle paketini nii-öelda seda, seda regionaalset tasakaalu paigast ära, mida sellega taheti saavutada, et, et noh, kõige lihtsam järeldus kogu sellest protsessist on vist see esikkandidaatide süsteem oli ikkagi nagu täiesti mõttetu. Täiesti mõttetu selles suhtes, et aitas kõiki neid parteiberasid tutvustada, ideoloogilisi erinevusi välja tuua, et tegelikult, kui kuulata neid debatiga, et siis need olid päris ilusasti ideoloogiliselt puhtad inimesed rääkisid oma seisukohti, oli seal ju veel tshehhi Jansahradil, Euroopa konservatiivide ja reformistide, mis on siis natukene parempoolsem, kui Euroopa Rahvapartei kergelt euroskeptiline oli seal roheline skaa, Keller oli seal siis Margrethe Vestager, kes oli liberaale kõik nad tegelikult ma arvan. Kes viitsis jälgida, siis see tõi üle-euroopaliselt seda ideoloogilisi erinevusi välja mõnikord arvestades, et viimastel aastatel on räägitud sellest, et kuna on mitmetes riikides suured koalitsioonid, kus on koos sotsialistide konservatiivid siis hägustab ideoloogiline pilt ja inimesed on justkui võimul võimul olemise nimel ja ei tegele enam nagu mingite ideoloogiliste vaadete kaitsmisega, et, et ma arvan, et see natuke aitas ja teiseks spitsen kandidaadi süsteem ei pruugi veel päris surnud olla, sest seal on mitmeid erinevaid aspekte. Üks on see. Ursula Fonderlaien, kes siis on, ta ei ole veel saanud Euroopa Komisjoni presidendiks, on väga oluline. Intriig kestab 16. juulini, kui Euroopa parlament hääletab. Ja praeguse seisuga ei ole päris kindel, et Euroopa parlament Ta läbi hääletab. Seal on ka mitmesuguseid faktoreid. Et teiseks von der Laien ise on öelnud, et ta annab endast parimat spitsen kandidaadi süsteem ikkagi elus hoida. Ehk siis järgmisel korral selle juurde naasta. Muidugi seal on küsimus selles, et võib-olla Fonderlaien räägib seda sellepärast, et praegusel hetkel on tal vaja saada Euroopa parlament enda taha. Ja Euroopa parlament tahab kindlasti seda juttu kuulata, et, et ikkagi, kuigi ma nüüd ise ei ole spitsen kandidaat, aga ma ikkagi tahaksin, nagu tahaksin seda süsteemi järgne kord elus hoida, lihtsalt valige võib-olla veidi tugevamat kandidaati ja nii edasi. Et, et see teema ei ole päriselt lauast laualt maas, kuigi jah, Emmanuel Macron ile see ei meeldinud juba eelmine kord, Viktor Orbanit sa juba ei meeldinud eelmine kord. Selle tõttu need on ka esile kerkinud ja võib-olla veel nagu Timmermansi kandidaadi kukutamise puhul. Oluline on see, et seal ei olnud ainult nende Visegradi, et väga lihtne asju liigitada, viisecraid võitles selle vastu, vaid seal oli ka näiteks Läti peaminister Krišjānis Kariņš, kes on täitsa tavaline paremtsentrist ja EPP inimesed siis eelmine püha, kui nad kogunesid Brüsselisse tippkohtumise oma tippkohtumisele enne seda, kui toimus siis järjekordne ülemkogu siis nad tõstsid päris suurt mässu. Merkel oli tulnud Osakas makrooniga sõlmitud kokkuleppega, et me nüüd paneme siis sellise sellise kokkuleppe, kus Franz Timmermann saab, kes on sots, Franz Timmermann saab Euroopa Komisjoni presidendiks. Manfred Weber eile oli seal veel nagu oma lohutusauhind Euroopa Parlamendi näol. See ei sobinud. EPP oli juba reedel Meime reedel Brüsselis, siis EPP rääkis kõige rohkem Horvaatia peaministrist Andrei plenkovitšist hoopiski, kes on nagu Ida-Euroopa peaminister ja selline mitte väga vastuoluline isik, sest nad ei taha mingit Euroopa Komisjoni presidendiks. Väga ekstravagantset tegelast ei taheta, et nagu et ta peab teiste liidritega läbi saama, et seal on hästi palju erinevaid allhoovusi, et aga jah, et põhiline, miks kaardist saab rääkida, tema on praktiliselt paigas, mis Wonder lainist tuleb veel rääkida, tingivalt on see, et ta veel kandideerib. Just ja, ja Euroopa Parlamendi presidendivalimised siis David-Maria, Sassoli küll valiti ära, aga ega see nii hõlpsalt ei läinud ja, ja seal tuli teises hääletusvoorus, siis tema kandidatuur läbi läks Von der Laieni kohta, nagu me siin enne saadet ka korra põgusalt arutasime, siis ma saan aru, et Saksamaal kohapeal on tekkinud tugev vastasseis tema suhtes osadelt osaliselt. Ma saan aru, et lugeja on erinevad, erinevad allhoovused, võib-olla Peeter Suure-Saksa, Saksa meediatarbijana oskab seda kõige detailsemalt rääkida, aga aga esiteks, Saksa sotsid pole teda vist kunagi väga armastanud. Ja nende jaoks tuli see ebameeldiva üllatusena, et Merkel neile koalitsiooni partel Merkel neile sellise asja Brüsselist kaela läkitas. Ja teiseks, Manfred Weber, kes on Bayerlane Baieri, siis CDU sõsarpartei see suust, et see suu on ka väga nördinud, et nende mees nagu selle nimel ohverdati Nojah, et saksa mõned sotsid ütlesid juba, et see peaks olema piisav põhjus, miks valitsusest lahkuda, teisest küljest see on üsna tühi ähvardus, sest kui nad sealt lahkuksid, siis mis neist saaks, nende toetus on kukkunud nii madalale, et nad ilmselt ei julge seda numbritena mise nimetadagi ehk sesse võbelev kuskil 10 15 protsendi vahel sõltuvalt liidumaast ja sõltuvalt küsitlusest. Aga selle tippkandidaatide süsteemi osas siiski ma ei julgeks seda ka öelda, et ega see ei ole nüüd niimoodi Eestist vaadatuna ka meie huvides. Mille poolest peaks mingisugune Bayerlane olema rohkem tippkandidaat, kui mõni Eestist Euroopa parlamenti kandideerib saadik, nii et see on üks süsteem, mis ei haaku selle valimismudeliga, mis meil on? No samas on ka see, et ega ta ütleme, et tõenäosus, et sinna mõni eestlane saaks kunagi, noh see on teoorias olemas. Aga küsimus ei ole selles, et vaid küsimus on just selles, et mille pärast on, on üks Hollandi sotsialistide üks Baieri Kristlik-Demokraat vingemad vennad, kui näiteks mõni Eesti, Läti või Bulgaaria kandidaat. Kusjuures eelmine kord, kui tippkandidaati valiti, siis Jean-Claude Juncker eile üks vastaskandidaate oli ka Valdis Dombrovskis, kes tol korral tõsi küll, jäi nii-öelda kolmandaks, et vahele veel Michel Barnier ja on ilmselge, mis on tegelikult paljude nende ametite puhul, on ilmselgelt suurematel riikidel on seal tugevamad kaardid, meil on tugev lobi lihtsalt tugevam, mis siis neil on lihtsalt rohkem. Aitäh Ma saan aru, aga vot kui me siin Eestis muretsema, et miks need Euroopa asjad meile korda ei lähe, siis vot sellepärast ei lähegi, et me näeme järjekordselt, et see on mingisugune suurte mäng ja meie võime siin midagi sebida ja oma hääli anda või mitte anda, aga tegelikult mitte. Isegi kui no meie peaminister on võrdsena laua taga 28 tüüpi, 28 riiki, et noh, et see on tegelikult neid erinevaid sisenemispunkte Bassein on valimiste osa. Oleme me tahes-tahtmata ikkagi mitte lihtsalt väikesed vennad, vaid mingisugused täiesti ebaolulised lapsed kuskil lastelauas. Juncker on väiksest riigist kas Euroopa kõige rikkamast riigist mis on kahtlemata selle tõttu erakordselt mõjuvõim. Aga selles mõttes ma nõustun Peetriga, et valimissüsteemi iseenesest on ikkagi riigipõhine, et me mina, valides Riho Terrast või ma ei tea Marina kaljuranda, siis ma ei mõtle selle peale, et kes on see nii-öelda esikandidaat Aga need parteid on ikkagi Euroopa parteiperede liikmed, et sama Isamaa osales sügisel Helsingis Euroopa Rahvapartei Kongressil Siin täiesti õigusega sina esinduses väga informeeritud positsiooni, aga tõesti sai, sai noh, tähendab sa saad muidugi oodata, mida iganes tahad, aga ei ole realistlik ootus, et üks keskmine eesti valija, kelleks ma ennast pean, läheb valima, mõeldes selle peale, et kui ma hääletan selle kandidaadi poolt, siis hakkavad juhtuma sellised asjad Euroopa Parlamendis ja ma hääletan selle poolt, sest teistsugused asjad, no ei. Täiesti kollane üldse näha olnud, et see on isiku valimine, mis tundub olevat Euroopa Parlamendi puhul väga pädev, sellepärast et seal on ikkagi, kui meil on kuus või siis loodetavasti tulevikus seitse kohta. Et. Aga sa tõesti loodad, sa tahad seitse kohta, mina näiteks ei looda. Sa loodad, et Brexitit ei tule, ma arvan, et on väga-väga halb asi. Tähendab meile majandusliku jah, see on selles suhtes õige, et võib-olla seda lootmine võib-olla seda ei peaks lootma, et aga noh juhul juhul kui Brexit tuleb, meil on seitse, praegu meil on kuus kohta nende kuue kohaga on ilmselgelt, et sõltub inimese isiklikust sellisest tugevusest, töökusest, et seal nagu rahvuse jõuga midagi eriti ei tee, kui meil on väike rahvused. Aga kuis mõelda selles valguses, et noh, mis oleks see lahendus, et kui see esikkandidaadi süsteem, noh, nagu me tõdeme, ei tööta ka inimesed paljud ei mõista seda oma riigis valides, et et kuidas siis tippjuhtide valimine peaks siis käima muud moodi, kui see praegu käib, et tullakse kokku ja hakatakse lihtsalt arutama sõeluma seal, ma ei tea, kuskil nimetati seda poliitiliseks tinderiks. Vasakule paremale. Sa räägid. Valik on niimoodi. Et seal nad natuke kaks asja panid sa vist kokku, et üks asi on tõesti Europarlamendi valimised, kus on ju välja pakutud ka üks mudel, mis ilmselt väga paljudele ei meeldi, ma arvan, eestlastele ei meeldi, oleks siis ringkonnad, mis oleksid suuremad kui üks riik, ehk siis Macroni makraani üles ja see, see on nüüd üks asi, eks Euroopa parlament siin kindlasti need arutelud jätkuvad, kuidas seda valimisi korraldada, aga teine asi on jah, et kes sinna tippu siis saavad ja, ja siin ka, ma ei tea, võib-olla ma olen liiga küüniline ja, ja ei tohiks äkki nüüd meie kuulajaid ka niimoodi niimoodi meelestada, aga ma ikka ei saa teisiti, et ma vaatasin, kuidas asi kõrvalt vaadates välja nägi, kõigepealt on mingid valimised, siis tulevad mingid tüübid kokku, lärmavad seal natuke, siis tulevad riigiisad kokku, kes ütlevad, et kus, kus lapsukesed nüüd otsustame, siis istuvad nad suletud uste taga. Käivad välja mingid nimed, kelle puhul me päriselt ei saagi aru, kust need nimed tulid. Mis alusel me võime oletada seda, aga me ei tea. Ja, ja siis nii on, Euroopa Parlamendi võib nüüd libiseda, aga lõpuks nad lähevad ikkagi. Pea seal ikkagi inimesed ei pane seda protsenti seda, et von der Laien läbi läheb, et seal on erinevaid poolt ja poolt ja vastu argumente. Ongi siin siin hakkab mängima see, mille pärast ma Euroopa Liidu süsteemi korraga imetlen, jälestan tohutult bütsainstlik, keeruline telgitagune mäng, kus on kompromiss kompromissi otsas, kus me noh, kas kõigiga tehakse mingisugune kokkulepe, nii et keegi ei jää päris ilma ja keegi päriselt ei võida ka. Ja noh, uskuge mind, need hääled tulevad kokku just. Poliitiliste kompromisside tegemine on hea, see tähendabki, et kellestki sõideta tegelikult üle, mis on hea, et nagu mida tegelikult peame ministriga nädala alguses, siis kui kõik oli veel segane, rääkides tema, rõhutas seda, et tähtis on see, et oleks konsensus, mis on õige, sest et 55 protsendiga võiks juba paika panna, et meil on see juht, meil on, meil on see komisjoni president, et või presidendikandidaat, et, et seda ei tehta, see on tegelikult. Ma arvan, et Euroopa koos hoidmise seisukohast oluline Konsensust ei saavutatud, et Angela Merkel pidi jääma siiski erapooletuks. Selles osas, et tegelikult olid ju 27 ja pool riiki poolt, ehk siis Angela Merkeli valitsusse kuuluvad sotsiaaldemokraadid olid vastu ja nagu nende koalitsioonileping ette näeb, kui üks on vastu, siis ei osalejate hääletuses. Aga kompromisside puhul on muidugi see oht ja ma julgen väita, et Ursula Fonderlaien isegi nagu äkki esindabki seda selle ohu tegelikuks saamist. Lõpuks valitakse see kandidaat, keda mitte keegi ei tahtnud. Ja see on minu meelest paruness Ashtoni puhul kõrge esindajana oli see see, et lõpuks kõik kõik kurtsid, et noh, et meil on selline kõrge esindaja ja temal saadi lihtsalt lahjendamise meetodil, et lõpuks asi, mis kellelgi vastuolusid Sest et Ursula Fondarlaieni puhul võib ju täitsa näha kohe, mis on sellised markereid, mille järgi, et naine ei ole prantslane. Sakslastele Endale meeldiks mõelda, et kui nende kandidaat, siis see nagu justkui räägib ka Ida-Euroopa eest, kuigi Ida-Euroopa sellega iialgi nõus ei ole, aga ja, ja et ei ole selline võib-olla küll oluline poliitikaga siiski Euroopa tasemel mitte esimese liiga poliitik, et et siin on nagu üsna hästi näha, et ilmselt hakati välistama ja vaadata, et kes meil siis nüüd on mingi nimekiri ees ja hakkad lihtsalt maha kriipsutama. Mul CDU inimene, kellega ma rääkisin nädala alguses või siis pärast seda, kui Fonderlaien välja oli tulnud, tema arvas, et tegelikult oli see Merkeli mõttes juba mõnda aega, noh, praegu on see makroon, panin ta paika või siis noh, natukene Orbán ka, et tegelikult tema arvab, et see oli Merkelit mõnda aega mõttes, aga Merkel mängis oma kaardid sihilikult niimoodi välja, et prantslastel oleks tunne, et nemad käisid ta välja, sest muidu on jälle paha, Saksamaa sõidab üle, kahjuks on see vist Saksamaal, taju on selles, et nad nüüd alistusid makrooni tahtel, et mida, mis ei lähe seal vist väga hästi alla. Rääkides Fonderlaien-ist ja meie esindamisest, siis nii palju kui ma aru saan meie kaitseministritest, kes endistest ja praegustest, kes on temaga koos töötanud, nendele ta väga meeldib, et ta on Venemaa suhtes, saab aru, mida meie mõtleme ja ei ole ülemäära paindlik. Et von der Laieni veel ta ei ole, meie, ta ei ole tegelikult meie piirkonnast ja on näha, et nii Põhjala riigid kui tegelikult siis nii-öelda Ida-Euroopa jäid ikkagi mingil hetkel, nad mängiti lihtsalt üle. Kui nad jäeti kõrvale, unustati ära ja see ei pruugi meile lõppkokkuvõttes väga kasulik olla, isegi kui meil nagu Fonderlaien tulebki seal mingit pidi. Hea, et on lääneeurooplane, kes saab meie muredest aru, aga ülejäänud seltskond on ju puhas ladina Ladina-Euroopa. Ursula von der Laien ehk siis roosike, nagu teda lapsepõlves kutsute, on seda tüüpi poliitik nagu ka Juncker ehk siis läbi läbi korruptiivne Lääne-Euroopa sellise eliidi või establishment'i esindaja teda onju saatnud kõikjal, kus ta ametites on olnud mingisugused skandaalid on põhimõtteliselt nii-öelda ämbrite kolinal läbi institutsioonide marssinud ja on hämmastav, kuidas ta on selle kõige juures järjest ägedamat karjääri teinud, aga noh, see on asja üks aspekt on kindlasti see, miks Saksamaal paljudele meelde, et ajalehti, Welt pealkirjastas ühe oma artiklini, kui Ursula von der Laieni nimi välja tuli, et et kõige selle võitja Bundeswehr kindralid hingavad kergendatult, et see, proua, need enam nendega ei pea tegelema või, või, või siis nemad ei pea temaga tegelema. See on asja üks selline sisepoliitiline aspekt. Aga, aga jah, tõsi. Samal ajal saksa kaitseministrina on ta väga hästi teadlik olnud kõigist nendest ida poole arengutest ja probleemidest ja ta on tõesti Eestile väga kasulik. Ja nad on teinud Natot, kuigi need nato puhul mina natuke muretsen, sellepärast et see tavaline NATO partner Jens Stoltenbergi kõrval on ju kõrge esindaja, siiani on saanud Federica Mogherini nende keemia alguses tundus väga hea, mingil hetkel, kui seda Euroopa armee juttu liiga palju rääkima hakati, siis halvenes hapnes selgelt. Praegu nad jätkuvalt käivad, tegutsevad koos või siis ta Mogherini istub endale Euroopa Liidu asjadel. Vabandust Nato asjadel järgmisena hispaanlane Josep forell. Ma olen juba nädala sees korduvalt kolleegidele kurtnud, et olin tema pressikonverentsil Müncheni julgeoleku konverentsil. Küsisin Hispaania kaitsekulude kohta ja ta hakkas mind lihtsalt mõnitama ja ütles, et teil oleks õhuturvet, kui Hispaania teid valvaks. Ja ühena nendest riikidest, aga no see ta nägi, et tema ees on Hispaania auditoorium, kes ei toeta kaitsekulusid, sest on kindralite suhtes veidi teistsugused tunded ja sõjaväele raha andmise suhtes. Ja et kui see inimene on nüüd nagu see, kes peab Stoltenbergi partner olema Euroopa Liidu poolelt ja kui meil on Peskod, meil on kaitsefondid ja nii edasi, siis minusse tekitab natuke muret. Aga vot siis me jõuame jälle tagasi selleni, et mulle tundub, et kogu see inimeste pakett on Lagaardi, me pole veel maininud, eks on üks selline kompromisside kompromiss, kus ilmselt tehti sedalaadi kompromissi, et kõigil oleks vastik maitse pärast. Minu jaoks on ikkagi see üllatav, et kui, kuidas, kuidas Põhjala ja ida kuidas nad. Ma saan aru, et viimasel hetkel nad ei tahtnud olla need, kes jonnivad kui Nokia. Meil on nüüd mingisugune pakett. Rahuldus saadi kätte ja ma pean ausalt tunnistama, et nii-öelda kodanikuna või lihtsalt poliitikavaatlejana ka mina olen, tunnen sellist mõnusat rahulolu sellest, et Franz Timmermann välja mängiti. Siiski. Regionaalne tasakaaluprobleem ma sain arvutigi on või, või noh, selles mõttes vaatepunkti küsimus, et mõni ütleb, et, et just parem nii-öelda kindel teada noh, et peamine väärtused on paigas, mitte see, et kas ta nüüd konkreetselt on pärit sealt või sealt riigist. Seda ütles Poola välisminister ju, et hea küll inimesed inimesteks, aga oluline on teatud teemadega, edasi minnakse. Aga väärtustel, kas meile sobib pigem Lagaardi Euroopa keskpanga eesotsas või mõni soomlane et mis peegeldab nagu meie arusaama, et ikkagi meie, meie poliitikad on olnud siiamaani suhteliselt sellised, kasinad või sellised, ärme nagu nüüd ennast lõhki laena, Lõuna-Euroopa poliitikad on olnud, ütleme, neid on pigem hoidnud nagu see Brüssel ja siis ka Angela Merkel veidi taltsatena, sest nemad võib-olla oleksid võtnud nagu märksa teise kursiga. Ja meie võime siin rääkida küll kasinusest ja, ja võib-olla see ongi Eestile hea ja noh, lõpuks on poliitiline otsus, et kas me peame jätkama sellise kursil või muutma oma rahapoliitikat, ei ole minu asi öelda, mis on õige ja vale. Aga ega ei ole ju Euroopa keskpangast vaadatuna aga palju alternatiivi, ükskõik, mis nad teevad. No selge on see, et sellist riiki nagu Itaalia, kus kas võlakoormusest on 160 protsenti SKT-st midagi sellist, ega sa, seda tuleb vee peal hoida ja sellisel juhul on vaja kasutada teisi meetmeid kui need, mida Eesti rahapoliitikas kasutatakse. Me rääkisime sellest, mida Angela Merkel või Emmanuel Macron läksid tegema sinna, mis oli nende seisukoht, kas, kas te saite aru, mida Jüri Ratas läks tegema, keda toetama, kas Timmermann? Kas teile sünnipäeva tähistama? Ma arvan, et vaene, vaene peaminister, et seda, seda nalja ei maksa teagi keegi meist ei taha ilmselt oma sünnipäeval istuda mingisuguste kakkudega kinnises ruumis. Mulle, et et ma arvan, et eestile arvestades mõtlen just selles valguses ka, et me just torkasime silmaga üksneid tõrksaid selle süsinikuneutraalsuse teema puhul, et siis ta ilmselt Ta ei tahtnud ka liiga palju tähelepanu äratada sellega, et me jälle jonnima. Teine asi, mai üks üks jõud, kelle puhul ma mõtlen, et nad oleksid võib-olla võinud pühapäeval Brüsselis olla meie isamaa sest seal oli EPP tippkohtumine, kus olid ka opositsioonis olevad EPP parteid, näiteks Soomest oli Petteri Orboli olemas oli Gregor Chittina Poolast, et võib-olla kui nende esindaja oleks olnud seal, ta oleks saanud tegelikult koalitsiooni ei oleks saanud natukene mingisugust infot, et sellest, mis üldse mis temperatuur veel on ja kes mida esindab üles korjata, koalitsioonipartneritel, esindada, esitada, et noh, et see nagu, et miks nemad ei mõtle nagu üle-euroopaliselt tegelikult mõnikord, et me räägime sellest, et me Manfred Weber ei pruugi meid väga palju esindada, kui sul on see koht laua taga olemas, kui sul on see võimalus sinna tippkohtumisele minna, miks sa ei tee seda? Sama kehtib ka peaministri kohta, et ma võisin siin enne nagu väga küüniline olla ja ja kõigi nende kompromisside suhtes kuidagi kibedaid sõnu öelda, aga ma arvan, et tegelikult on väga oluline, et esiteks, et Jüri Ratas lihtsalt istus seal, arutles kaasa, ma tahaks väga mõelda, et arutlus kaasa ja, ja osales nende kompromisside sõlmimisel, et ega see ei olegi nii, et meil on alati tingimata tarvis midagi nii-öelda konkreetset saada. Oluline on ka see, et me oleme seal, mõtleme kaasa ja osaleme selles mõttes üldises protsessis, et palju hullem oleks see kui Jüri Ratas selleks et ah, mis nüüd mina ei oleks koju jäänud. Seda ta vist ei oleks saanud teha, antud juhul see oleks olnud ikka päris loomulikult. Et seal ongi, et ega, et tema üksi oleks saanud seal jonnima hakata, et seal on ikkagi nagu ma küsimus. Kas põhjariigid või ida riigid siis suudavad ühissellist jõujoonte moodustada ja ja kehtestada siis oma mingisuguseid? Ei ole eurooplastele nendel vanadel Lääne-Euroopa riikide neelan, need kombitsad üksteisega nii hästi läbi põimunud. Meil on nii tugev selline lobi ja läbisurumise kultuur juba noh, okei, prantslastele, sakslastele stiilid on erinevad. Mõned tunnevad 11, nad oskavad oma asju läbi suruda. Et Ma arvan, et noh, põhjamaine niisugune nagu ükski põhjamaine kultuur, et nad ei ole väga libedad. Nad ei oska võib-olla selliseid mitteformaalseid asju, tead seda enam, me peame omasugustega koos pingutama, et tegelikult ju Põhjala-Balti riigid kohtuvad enne iga ülemkogu omavahel, et märkmeid võrrelda. Noh, seal on muidugi see, et ainult põhjale paiku, nii et ilmselt siinjuhul oleks tulnud kaasata ka nagu Kesk-Euroopas ja Ida-Euroopas, aga need ilmselt jällegi on võib-olla see, et Põhjala riikidele ei meeldi see Visegradi teema. Võib-olla Kagu-Euroopal on veel täiesti Rumeeniatele, kreekadel on täitsa omad teemandid. See tähendabki, et me kõik kaotasime, sest prantslased, sakslased, hispaanlased, itaallased oskavad juba ammustest aegadest omavahel asju ajada. Aga kas ei või nii olla, et selle tõttu, et me nüüd praegu selles suures mängus kaotasime ja meie all ma ei pea siis isegi ainult või isegi mitte eelkõige Eestit, vaid üldse meie regiooni silmas. Kas selle kaudu ei võime jällegi lähitulevikus midagi võita just sedasama suure kompromisside tegemise kunsti tõttu, mis Euroopa liitu ju edasi veab või, või noh, ma ei tea, kas te alati edasi poliitvalitseb, et hoiab koos, hoiab, et selle kaudu, et kuna meie regiooni mingeid tähtsaid kohti jagunud kuidagi kompenseeritakse, seda tulevikus mingi millegi muu Ma arvan, et ega seda ütleme nii, et kui seda ise ei küsi, sest seda ei kompenseerita niisama, et seal on ikkagi nüüd tuleb, nüüd peaks minu meelest meie regioon, olgu see Põhjala või ida mängima, aga piisavalt seda ohvrit meie nüüd jäime täiesti ilma, mida te meile annate ja seda kogu aeg trauma selles suhtes, kui sa ise kisa, siis keegi sulle midagi nagu heategevalt ei anna, et kuulge, et me vaatasime siin, et teie näete, heitis sootuks esindamata, aga nüüd. Isaga ma pean küll ütlema, et kuigi ma olen äärmiselt skeptiline kogu selle Eesti euro, Eesti ÜRO julgeolekunõukokkusaamise kampaania ja kogu jätkuva skeptiline selle suhtes, kas Eesti peaks seal olema, aga vaieldamatult oli see Eesti diplomaatia tohutu triumf ja vaadata seda, ei ole mul mingit kahtlust selles osas, et Eesti diplomaadid suudavad ka Brüsselis meie tahtmised selgeks teha. Kui neil on piisavalt jõudu selles suhtes, et meie diplomaate on loetud arv nagu, et noh, võrreldes paljude teiste suurte riikidega, kellel on suuremad aparaadid, et eks nad peavad oma tähelepanu hästi valima oma võitlused, millele nad panevad oma energia peale, et muidu ja ma usaldan ka neid, aga, aga no lihtsalt neid on vähem. Aga kas on parem olla laua taga või mitte, laua taga on ka teema, mis tõusetus siin möödunud nädala Euroopa parlamentaarse assamblee otsusega siis taastada Venemaa liikmelisus ja ja noh, see on siis üks esimesi selliseid selgeid samme pärast Krimmi okupeerimist ja Venemaa tõrjumist sanktsioonipoliitikaga, et, et noh, ta on taas parketikõlbulik või taas Riik, kellega võib siis arvestada ja noh, Eesti konservatiivne rahvaerakond tegi siin möödunud nädala lõpus oma volikogule ettepaneku, et Eesti peaks siis lahkuma Euroopa nõukogust või, või vähemalt peatama oma selle osaluse selles organisatsioonis. Seda teemat siin on selle nädala jooksul ka erinevatel tasanditel, ma saan aru, arutletud küsitud kommentaare teistelt poliitikutelt, ega see toetust ei ole leidnud ja väga selgelt sellel samal põhjusel, mida sina, Peeter tegelikult tõid sellesama Jüri Ratase näite puhul välja, et parem on ikkagi olla seal koos ja olla selles asjas sees ja näha vähemalt, et mis toimub, kui, et jääda sellest täiesti kõrvale ja mitte olla siis enam osaline. Eks neid lahkumisi ja peatamisi on läbi ajalooga mõned organismid, mõned riigid mõnedes organisatsioonides teinud, noh kas või kui me meenutame midagi sellist väga suurejooneliselt, siis Prantsusmaa ja NATO sõjaline struktuur väga pikaks ajaks. Nemad on muidugi suurriike, nende tähelepanu on rohkem kui Eesti ütleb, noh, me võime seda teha, aga samas mul on tunne, et me ei olnud üldse esiteks üksinda. Me oleme suhteliselt, kui me seda teeme, oleme suht mõtetud. Esiteks ma olen tunne natuke. Me võib-olla see vale tunne. Me natukene jäime pikalt toppama selle algse protesti juures, näiteks leedulased hakkasid varem ja valjemalt kisa tegema juba sel ajal, kui Eesti veel vaatas, et nagu äkki ei lähe äkki lähe asjad väga halvaks, et mul on tunne, et me natuke nagu magasin midagi maha ka. Mulle tegelikult täitsa meeldis, mis Eerik-Niiles Kross ühes arvamusloos Postimehes ütles selle kohta ta ütles, et alles nüüd muutubki Euroopa Nõukogu Parlamentaarne assamblee oluliseks. Nüüd algabki tõeline võitlus, kuna nüüd venelased seal, kellega võidelda, eks ju, et seal on üks asi, aga, aga sellise praktilise soovituse mina tähendab, esiteks ma arvan, et ei, me ei peaks sealt lahkuma. Ja minu praktiline soovitus meie esindajatel oleks see, et minu meelest Eesti esindajad peaksid seal väga palju sõna küsima ja esinema puldist täiesti ebaoluliste teemadega, minugi poolest aga lihtsalt iga asja lõpetama, nagu Cato vanem. Eks Tsettern tsensor, et Venemaa tuleb siit välja ajada. Et eks see küsimus ongi, et kui välja ei arvuta, siis tuleb mingi reaktsioon või mingisugune reageering sellele otsusele teha ja võib-olla tõesti sümmeetri mis sa teed, et lihtsalt plakatiga maja ees või noh, et keegi noh siis sind ei ole seal lihtsalt pigem istu plakatiga toas. Aga noh, teisest küljest tuleb seda, kuna sa mainisid ka, et, et sellist konservatiivne rahvaerakond, kes käis selle mõtte välja, eks see on jälle üks nendest arvukatest kohtadest, kus sise- ja välispoliitika kokku saavad. Selge on see, et mingile osale pakuks isegi suurele osale selle erakonna valijatest, kindlasti meeldib selline sõnum, see mõjub sellises sirgjoonelise lase. Tuletab meelde ka EKRE valimis programmis olnud mõtet, et me vaatame üle, millistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse Eesti kuulub ja kas see on põhjendatud. Ja, ja nüüd on võimalik siis erakonnale öelda, et me tegeleme selle teemaga, millest me enne valimisi Inimeste teadlikkus sellest, et ENPA on olemas, muidugi kaasa, sest et ma kardan, et muidu see on okei, et Euroopa Liidus ja NATOs me räägime kogu aeg tegelikult, et me kuulume must must miljonisse erinevasse organisatsiooni, sealhulgas frankofoonia ühendusse eestlaste keskmisi kest. Vähest prantsuskeele oskust arvestades on päris naljakas, on küll, ma saan aru, et tegelikult see meie riigile poliitiliselt kasulik neis kohtades käia, et see oli ka ÜRO Julgeolekukampaania julgeolekunõukogu kampaanias oluline, aga okei, et me võtame selle teemad, millega Euroopa nõukogu üldse tegeleb, kes seal on. Et inimesed nagu teadlikuks, et ma arvan, et see on nagu mingitpidi rahva hariduslikult kasulik ja teine asi on jah, nagu Petteri ütleb, parem olla, käia kohal ja teha olla tülikad ja teha lärmi. Et, et see on nagu ilmselt üks paremaid teid. Räägime natukene sisepoliitikast või täpsemalt küll ühest konkreetsest otsusest, mida siis ette valmistatakse ja puudutab see siis välireklaami, et mis tõenäoliselt viib ajaloo prügikasti. Ma ei tea, sellised asjad nagu K-kohuke või plakat, et siin on meie kontor, aga me ei tohi seda siis teile öelda. Justiitsminister Raivo aeg on juba mõni aeg tagasi pannud töösse eelnõu, millega tühistatakse seni kehtinud keeld teha valimiste eel välireklaami ja piltlikult siis plakateid enne valimisi. Nende kohta, keda valida saab, pole me ju juba aastaid näinud ja noh, tegelikult on õiguskantsler pikalt sellele teemale tähelepanu juhtinud poliitikud, eksperdid ja kõik justkui on olnud sellega nõus, et see tegelikult on ajale jalgu jäänud, aga ometi ei ole seda ära muudetud, et nüüd nüüd tundub, et mingeid samme astutud. Ja noh, et ainus eesmärk praegu tundub selle keelu puhul olevat selle linnapildi esteetiline puhtus, kus plakateid ei ole muu. Muus osas reklaamid ründavad meid igalt poolt mujalt, olgu see ma ei tea, ajalehereklaamid või sotsiaalmeedias vilkuvad siis valimisreklaamid nii valimiste ajal kui ka valimiseelsel ajal, sest seda, seda enam, et praegu üha enam inimesi teeb e-valimised, mis või eelvalimised ja, ja siis on see reklaaminemine lubatud. Nüüd sel nädalal siis räägiti sellest, et jõudis siseministeeriumisse ja arutelu või see seaduse ettevalmistus ja ettepanek on siis see, et reklaami tegemine oleks keelatud vaid hääletamisruumis, et et ilmselt see on selline ühe poliitilise aja nagu lõpetamine, kus see valimisreklaam oli tugevalt keelatud ja ilmselt põhjusel, et seda seda ju keelati ikkagi sel põhjusel, et ta meeletud rahad maeti sinna ära ja, ja see kõik läks nagu liiga liiga suureks ja hullu. Samas, olgem ausad, nüüd on suurema inimesed, võib-olla ei vaatagi nii palju, mis seal tänaval üleval ripub, Nad vaatavad oma telefoni, kus kõik reklaam sul vilgub ja heliseb, etavad Youtube'i ja siis sul on noh, teatud perioodil sa muud ei saagi, kui ainult nagu poliitikuid, et samamoodi või, või Facebooki, et, et ma arvan, et see rõhuasetus on igal juhul liikunud ja teisipidi mina sain aru, et välireklaam on mõeldud ennekõike selleks, et partei saaks oma valijatele meenutada oma oma olemasolu. Et see rohkem omade mobiliseerimiseks kui kui, siis kellelegi. Oh vaata milline kaunis härrasmees, keda sa valid. Et, et ma, ma, ma nagu see välireklaamide teema, et jah, võib-olla see raiskamine, aga teisipidi jällegi noh, kui me laseme niimoodi raisata, et ma ei, ma ei, mul ei ole väga tugevaid tundeid. Selle ise tean lihtsalt konkreetsete inimesi, kes enne kohalikke valimisi ütles, et nad ei tea, keda valida, sest nad pole kohalikus piirkonnas, pandi kokku neid valimispiirkondasid ja tõesti kes ei ole sellised igapäevased meediatarbijad, pole ühtegi kandidaati näinud plakati peal. Kuulge, kuidas ma üldse tean, keda valima saaksid nagu näha Soomes? Vaata minu meelest siuksed A3 või mis nad panevad selliseid võrdselt. Taasiseenesest täiesti selgelt reguleeritud, et tohib teatud kohtadesse ja täpselt ühesuurused. Ja mis on siis sa saad selle nime ja näo kokku viia. Sa jah, ei taju ära, et kes on nüüd suurem rikkam, aga noh, et sul on nagu see nägu on silme ees, on, mis on loogiline või sa tahad kuidagi seda tajuda, et kes see inimene on? Mulle endale tundub, et see välireklaami keelu kaotamine pigem räägibki sellest, et üks tehnoloogiline etapp meie ajaloos meie ühiskonnas on läbi saamas, et see eelkõige räägib minule vähemalt tõesti tehnoloogilisest muudatusest. Vot siin oleks nüüd huvitav kuulda tõesti mõne reklaamispetsialisti või mõne reklaami psühholoogi seisukohta, et kui sa Evelin ütlesid, et et sinu meelest välireklaam toimib ühtmoodi ja see, mida sa näed oma nutitelefonist teistmoodi. Sa võid täiesti nii olla, ma ei oska siin kaasa rääkida, aga see oleks päris huvitav, et kui kui me suudame tõestada, et need reklaamid toimivad erinevatele sihtrühmadele ja inimestele erinevalt siis siis vääriks muidugi mõtlemist, et mida sa endaga siis ikka kaasa toob, kui me eelistame üht liiki reklaami ja keelustame teist liiki. Millegipärast mulle kohe meenub valimisreklaamidega lapsepõlve mälestus Jüri Toomepuu, see reklaam, maikuu suur toomepuu, kus Jüri Toome jalutas minust arutas ümber toominga. Eks Youtube'ist järgi vaatama, et, et see nagu noh, et kuidas ma arvan, et see konkreetne reklaam, paljud inimesed helgelt pani valima küll, kui sul on heliselt kõrval mingi mees ümber. Õitsvaid toome, jalutab, et, et, et, et eks seal on erinev psühholoogiaga, jah. Tervikuna võttes ma arvan, et on mõistlik, et ei ole vaja, ei ole vaja keeldamist, teevad endaga, tekitavad rohkem selliseid mõttetuid totakaid probleem, et see oli enne alati enne valimisi on siis see, et keegi kavalpea on pannud mingisuguse oma auto järelhaagise peale oma plakatid ja ja siis käib patrull kontrollimas ja nõukogul kaebavad, et noh, saan aru, ajakirjanikud rõõmustavad, on jälle, millest kirjutada. Tegelikult nagu kodanikuna ma küsin endalt küll, et kas seal politseipatrullil midagi targemat teha ei ole? Aga jääb loota, et siis poliitikutel jätkub ikkagi julgus otsus ära teha, et see keeld siis tühistada ja et see jääks jälle vinduma, kriitikat kartma, et et praegu pikka aega enne valimisi on mõistlik hetk seda siis ilmselt tegema hakata, et muidu muidu võib selle poliitilise mängu ohvriks langeda, selle keelu tühistamine aga vahetame teemat, lähme hoopis teise valdkonna juurde ja selleks on liikumispuudega inimeste siis liikumisvõimalused. See teema tõukub teisipäevasest Postimehe artiklist mis räägib Tallinna linna sotsiaaltranspordist, kus ratastoolis inimese, et on nende jaoks mõeldud autodes või siis bussides jääta kinnitamata nõuetekohaselt vöödega. Loo pealkiri reedab siis noh peamise ehk siis ja pealkiri on hinnang pealinna sotsiaaltranspordile, ratastooli inimesi peetakse nagu banaanikaste konkreetne lugu keskendub küll invatranspordi väga spetsiifilisele siis nüansile, kuid võid ilmselt. Me võiksime seda natukene arutleda laiemalt üldse ratastoolis ja üldse liikumispuudega inimeste siis liikumisvõimaluste üle siis nii Tallinnas kui ka mujal. Täpselt ma tõmbaks selle selles mõttes veel palju laiemaks, et lõppude lõpuks see lugu, millesse räägid, on üks näide sellest, kuidas meie omavalitsustel on teatud kohustused aga nad ei suuda neid täita. Tallinn on tegelikult vaatamata kõigile nendele probleemidele, mida välja tuuakse, veel kõige parem näide Eestis üldse, et siin on võimalik selline asi väga paljud väikesed omavalitsused ei ole võimelised selliseid spetsiifilisi sotsiaalteenuseid kui ma ja ometi me ootame seda, need seadused nõuavad seda ja noh, Me olemegi sellises jaburast olukorras, et me oleme, me läheb piisavalt hästi, et arvata, et kõik peaks võimalik olema, aga mitte nii hästi, et kõik oleks võimalik. Ja tihti, kuna need inimesed on kas siis vanemad või lihtsalt endaga füüsiliselt väga hädas, nende hääl ei kosta ära, neid ei ole selles samas Facebook'i mullis nii palju. Sest nad on nagu vanemad ja haigemad. Ja ka ütlen mul endal seesama talvine või kevadine kogemus murtud käega, kui sul on parem käsi juba murtud, siis juba et seda, kui raske on paljud kohad. Kui palju parem oleks, kui, et ustel oleks silmad, kui õudne see on, kui tänavam padulibe. Ma arvan, et väga paljud vanad inimesed on ikkagi talv otsa suhteliselt kinni. Nad on toas kinni, sest et esiteks ta kardab tänavale tulla, see tänav on õudselt libe. Ja teiseks, nagu kui sul on rulaator liigud rulaatoriga mõist. Paar päeva tagasi vaatasin Tallinna, veel üks mees seisab, puhkab rulaatoriga tänaval keset tänavat. Ühtegi pinki kusagil pole. Et tegelikult on neid inimesi, kellel on liikumisega raskusi, need on, osad on rulaatoriga, osadel on kasvõi näiteks ka vähihaigetel väga raske osade liigud, nagu see linnapilt tervenisti. Kas sul on võimalik minna? Kaldtee on olemas, et kas sa saad kõnniteele üles selle rulaatoriga, kuidas seda vinnad, kui sa juba nagu tuginenud sellele asjale, et ka lapsekärud või noh, seal palju asju, et nüüd on, mulle tundub veel, et kõige rohkem räägitakse sellest teemast seoses Bolti ratastega. Et noh, et nüüd on nagu nüüd, kus nagu ka noortele ja tervetele inimestele on see tekkinud probleemiks, et võib-olla nagu sõidudelt kõnniteele saamine on raske, et siis võib olla midagi lõdvendatakse aga et, et tegelikult peaks kuidagi olema nagu kontrollitud, et põhikohad oleksid läbitavad inimesele, kellel on mõõdukalt liikumisraskusi, et. Neid probleemi kohti on seal nii palju, me hiljuti rääkisin ise ühe vanema prouaga, kes on varasemalt sõitnud siis elektriselle ratastooliga ja oli endale soetanud erinevate toetuste abil ka uue, elektrilise ratastooli. Aga elab kortermajas, kui ma õigesti mäletan, oli see Rakvere linnas. Ja tal ei ole seda mitte kuskile panna, ta elab esimesel korrusel, ta suudab kõndida trepist alla, et minna selle elektrilise ratastooli peale ja sõita siis Rakvere vahel voodi, kuhu vaja. Aga tal ei ole seda mitte kuskile panna, trepikotta teda panna ei tohi sinna esimesele korrusele, kus need postkastid on. Ja, ja põhimõtteliselt ta kuskil kaugel garaažis niimoodi, et inimene peab ikkagi tulema, viima ta ratastooliga garaaži juurde, ta saaks elektrilise ratastooli peale ja siis sõita edasi. Mis see lahendus on? Soomes vist on sellised väikesed lisavarjualused või majakesed tehtud sinna maja juurde, aga ühistu ometi seisab sellele vastu, kui ma õigesti mäletan, see oli ühistu või oli see lausa, et linn ei lubanud paneelmaja juurde selliste lisamajakeste rajada? See on huvitav, et jällegi, et inimestel on ju ka lapsekärud ja erinevaid asju, et jalgrattad sest et tegelikult see võiks olla multifunktsionaalne asi, et võib-olla sul tollel hetkel ei ela kedagi majas, kellel rattastoole võib-olla elab keegi, kellel on lapsekäru või keegi, kellel on ratas? Tegelikult need asjad käivad väga palju, kogu see tervislik eluviis käib selle sama asjaga kokku tegelikult, et. Ja teine näide meenub endale Jane Paberiti juhtumis, kus tema siis esialgu sõitis rulaatori või toetusele rulaatoriga ja hiljem siis ratast elektrilist ratastooli kasutas siis kaks näidet tema asjast, et kui tema tahtis minna füsioteraapiasse, siis seasus kolmandal korrusel, aga sinna rulaatoriga sa kuidagi ei pääse, sest ühtegi kaldteed ei ole ja kui sa sinna ka siis lõpuks punnitada ära minna, kui sa veel saad käia siis sa oled nii väsinud, et sa enam ei taha seda füsioteraapiat, seal seal ju ka tegema asju, mis nõuavad füüsilist pingutust ja, ja teine näide, et noh, seesama invatransport, et lõpuks, et oma igapäevaseid selliseid mõnusaid toiminguid teha, et noh, mida sa tahad teha, mitte ainult nii-öelda kohustus, et ma pean minema sinna või tänna vaid siis noh, selleks, et hakkama saada, oli lihtsam, et isiklik abistaja ostis endale ikkagi küll kasutatud ja sellise ostis endale siis ikkagi auto, kuhu see suur elektriline ratastool sisse mahub ja kuhu saab panna, et ja, aga kui sul sellist abimeest ei ole võtta kuskilt, siis sa sõltudki täielikult sellest sellest sotsiaalsüsteemis, kes siis küll peaks sulle tellimise peale tulema, aga nagu jutt oli, et, et paljud omavalitsused ei suuda seda teenust tegelikult tagada. Aga siin on, siin on noh, tegelikult nagu hästi mitu asja, et kui võib-olla mõni kuulaja võib arvata, et me räägime mingisugustest väga spetsiifilistest väikese sihtrühma murest ja mis mulle korda läheb, siis esiteks, me peame arvestama sellega, et see probleem, kui selline ta ei kao, ärata laieneb, meie ühiskond vananeb ja see ei ole tingimata halb. See, et meie ühiskond vananeb, tähendab ühtlasi seda, et me elame kauem, elame ja me elame kauem ka sellist inim väärtuslikku elu, mis teistpidi tähendab ka seda. Ja see on osaliselt selle invatranspordieesmärk ka, et needsamad vanad inimesed, kes kelle töövõime ei ole võib-olla 100 protsendine, aga nad suudavad mingit tööd teha, nad tahavad teha ja neid on vaja, sest meil on tööjõupuudus. Ehk siis see ei ole nüüd see, et et ahah, et hakkame siin mingisugust sotsialismi laiendama ja riigi hüvesid tuleb külvata kõikjale ja maksumaksja raha eest tuleb sõidutada mingeid invaliide ringi. Ei ole seal, seal on pigem see, et me hoiame neid, ühiskonna, need inimesed ühiskonnas, nad saavad ise panustada sellesse. Ja. Igaüks, kui vähegi nagu jah, et vanust antakse mingi ajani, siis enamik ei ole lõpuni väga kobedad. Ja peale selle on see ühiskond, see on see tase, kus nagu erasektor või indiviidi tasemel sa ei saa väga palju ära teha natukene teha, aga ikkagi see, et sul oleks ühtlaselt ühtlaselt sillutatud, tänavad, ühtlased, tänavatel, süsteem, kuidas sa saad kõnniteele sealt, et ära et see kaldteed, teatud regulatsioonid ikkagi, see peab tulema ühiskonna tasemelt, ega meil invatualetist võib-olla ka igavesti olnud, need on ikkagi suhteliselt uus asi, aga kuna see nüüd nagu nõuetega ja seatud niimoodi, siis nii peab olema ja see on, nüüd on see normaalne, aga mõelda, mis oli vanasti, et, et tegelikult ikkagi me peame arenema, peame võtma endale ilmselt ka nagu head eeskuju, et kas või sellesama soome näole, et kuidas nemad on korraldanud, mis seal mingid väiksed nüansid, mille peale sa võib-olla tule seni kuni sul endal kõik on hästi ja kui sul on natukenegi halvasti, siis sa märkad, et okei, et see tegelikult on päris raske, et nagu mingit ust lahti sikutada, vanemal inimesel, kes on juba nõrk, ühe käega hoiaid rulaatorite ise ka noh, ja siis kas hammastega tirid ukse lahti, et nagu, et et see tegelikult Ta muserdab neid inimeses tekitab ühiskonnas ka nagu vaimset frustratsiooni rohkem ja see võtab omakorda korvab meie koormab meie tervishoiusüsteemi rohkem kui need inimesed vajavad igasuguseid, et asju ka selleks, et nad oleksid vaimselt tasakaalus ja et nad ei noh, see kõik tekitab, mida rohkem meil on loomulikult, sest juba etteantud seda parem. Ja eks igavene tõde, et märgake ka seda, et kui sellised inimesed et noh, ma ei tea, et kui lähed kontsertsaali ja seal on ratastoolis inimene, siis ära roni üle tema kuidagi, et saaks kiiremini välja, vaid et lase tal ikkagi ees. Või bussis, et kõik inimesed, kellel on istet vaja, ei pruugi näha välja neile pruugi olla nagu konkskäsi ja puujalg. Ja ta võib olla Ta võib paista justkui temaga on kõik hästi ja ta võib tegelikult vajada seda istet märksa rohkem, kui vajad, et nagu seal tuleb, lihtsalt ongi vaata ringi ja kui keegi vajab mingit abi, siis paku seda. Kusjuures tihti, kui sa vaatad, siis pakud siis inimesed? Jah, selgub jah, ta tahabki abi. Aga mul on väga hea meel, et näiteks selle aasta tantsu ja laulupeost saavad osa ka ratastooliga inimesed, nägemispuudega inimesed, kuulmispuudega inimesed näiteks tantsupeol mittenägijatele, siis spetsiaalselt kirjeldustõlget ja laulupeol viiplevad siis viiplejad, neid samasid laule, mida meie kuuleme siis neile viibeldakse neid ja, ja seal on eraldi siis nii oli Kalevi staadionil kui ka on lauluväljakul ratastoolialad, et et tuleksid ka nemad sellest suurest peost osa võtma ja ja, ja see suur pidu, millest me siis nüüd natukene räägime, on kestnud juba tegelikult siin terve nädala jooksul, et proovid tantsuinimestel on käinud siin möödunud pühapäevast. Lauljat kogunesid siin, kui ma ei eksi neljapäeval ja ja kui eile tantsisid 10000 tantsijat Kalevi staadionil ja mängisid muusikut siis pilli rahvamuusikapeol, siis täna on rongkäik, algab laulupidu, mille pikem kontsertpäev on homme ja siis 150. aastapäev. 100 viiekümnendat aastapäeva tähistav laulupidu kannab nime minu arm. Ja kodulehel on siis kirjas niimoodi ma loen siit tsitaadi nii nagu meile on kallid, meie emad ja isad on meile kallid ka meie isamaa ja emakeel, Eesti laulupidu on sündinud armastusest meie maa ja keele vastu, selle armastuse läbi sai maarahvast maarahvast eesti rahvas ja maast sai Eesti riik, pühitses laulupidu, pühitseme me oma emakeelt ja isamaad, et võiksime neid pärandeid oma lastele ja pärandada oma lastele ja kesta igaviku tuultes igavesti Eesti minu arm, et ilus mõte. Jaa. Kui kõige lihtsam küsimus oleks see, et kuidas seletada ikkagi inimesele, kes ei tea laulupeost või tantsupeost mitte midagi, siis noh, kasvõi Eestist väljaspool inimesele, et esiteks, kas me peaksime talle seletama, mis asi see on, mida me siin nüüd terve nädala jooksul viljeleme või ja, ja kuidas me seda teeksime. Ma arvan, et mulle tundub, et päris paljud on märganud näiteks sealsamas Saksamaal, kui sealt tuleb tohutut ajakirjanik, et see on meie selline kultuurinähtusi muidugi ei ole nii originaalne, et mitte ainult pole see pärit Saksamaalt teatud perioodist, vaid ka nagu lätlastel ja leedulastel on samasugused tantsu ja laulupeod ei tohiks ka seda ära unustada, et me ei olegi nii unikaalsed. Noh, ma ei tea, ma nüüd nii riigivastast juttu siin ei aja, selleks et lätlastel ja leedulastel on küll, aga, aga vaieldamatult ei ole see nende jaoks nende kultuuris nii kesksel kohal nagu, nagu eestlaste jaoks on ja siin võib-olla jälle kõlab väga utilitaarsete, aga kahtlemata on laulupidu kui selline Eesti välismaale müümise asi palju võimsam, märg kui lätlastel või leedulastel on, et see lihtsalt on nii. See seda ja jah, jah, ma arvan, meie man bränditud paremini, aga teine asi on ka see, et see on ühiskondlikult. Bränditegevus on brändi tegevus. Minu meelest. Seda noh, selliseid sõnu või sellist tõlgendust, sest et see, see on oluline, see on, see on oluline eelkõige meile endale loomulikult. Aga kui miski on meile endale oluline, siis miks me ei peaks näitama ka teistele, et see on meile oluline, sest see räägib meist aitab selgitada, kes meie olema ja vaieldamatult on laulu ja tantsupidu Eesti kõige positiivsem täiesti ühemõtteliselt tore, lõbus, nunnu, ilus asi, kus mitte midagi negatiivselt. See kõige parem asi, mille kaudu müüa. Ja inimesed teevad, noh, inimesed teevadki seda sihil siira innuga sa näedki inimesi, kes on, nagu nad on asjaga siiralt ametis, nad ei mõtle nagu mingitele muudelegi apoliitiline, see on ka hästi oluline, ma arvan, apoliitiline, ühtne koosolemise tunne, et see tegelikult meil on vaja seda, et inimesed nüüd on õnneks nagu poliithooaeg on ka läbi. Et inimesed rahuneksid maha selle lõpus, et nad näeksid, et tegelikult kõigile meeldib mingeid tuntud tuntud rahvalaule. Kõigile meeldib Alo Mattiisen, aga kus on Alo Mattiiseni looming? No see on üks teema, mis sellega räägiti, juba ma eile õhtul rääkis üks laulja mitu korda mulle, et see ei ole talle üldse tähtis, et seal kunstilise juhi kunstiline valik. Teine asi on teine asi on see, mida ju ka laulupeojuhid välja ütlevad, et kui, kui lauljad tahavad, küllap seal ära teevad ja las siis ollagi nii, kõik asjad ei peagi seal kavas kirjas olema, peab jääma sõda spontaansust k. Just et ma ise osalesin esimest korda siis tantsupeol, tantsijana ja ja tõesti see, kuidas nädalaks ajaks tulevad inimesed kokku, jätavad oma igapäevased tööd-toimetused, kus seda ja teist ja ja veedavad selle, olgu see Lasnamäe tagaotsas staadionil või või siis Kalevi staadionil siin keskel, et, et seal on ikka täiesti hämmastav ja on valmis olema sellised noh, nii-öelda mutrikesed teadmata tegelikult, millist suurt pilti või joonista see ühte männioksaga, sa kannad seda ühte väikest männioksa ja ja siis saad pärast aimu sellest, et milline võimas emotsioon sellega kaasa käib, et see, see on, kuigi tantsupidu on natukene sellise väiksema venna rollis kogu selles pildis alati olnud, et ikkagi laulupeost räägib, eks see peamiselt siis siis ise nüüd seda kogenuna, saan ma aru, et kui palju tööd seal ikkagi tehakse, see on ka kindlasti. Mul on, võib-olla ongi väiksem vend, sellepärast et ta nõuab suuremat, veel suuremat pingutust, ma ei taha siin lauljate viisi mitte pidava inimesena, ma ei taha kuidagi lauljatest pingutust alavääristada. Tantsupeole on isegi võib-olla noh, see kui vaadata, mis asju seal tehti, need hundirattad, lause akrobaatikat teed, võib-olla ta on ka sellest, et kuna teda on raskem teha, et. Just, ja suur rõõm on tegelikult sellest, et vaatajatel on ka huvi sellesama tantsupeo vastu tegelikult ajas kasvanud, et juhtusin vaatama siin ajaloosaadet, kus 2000.-te algusest vist olid tantsupeoülekandefotod ja videod, et noh, plats või tribüünid olid ikkagi tühjad, et siis nüüd kolm päeva või kolmel etendusel ikkagi lisatribüünid ja kõik on täis, et inimesed ei saanud enam piletit piletit siis lõpuks nii kalliks sellepärast et nõudlus oli lihtsalt nii suur. Nojah, sai pidi, inimesed ei saa sinna lõpmatuseni inimesi topin vaatama, mulle väga meeldib see, tegeletakse rahvariietega, et inimesed mõtlevad nendele nende elementidele, et seesama, ma arvan, et pärast laulu ja tantsupidu kindlasti kasvab rahvariiete tellimise hulk. Et inimesed nagu see side juurtega seal vabatahtlikult, et kuidagi selline voolab õiges suunas, et see on, see on hästi tore. No just olen isegi tellinud rahvariided, ei teagi nüüd. Mis selle kaabuga nüüd teha, siis? Kostüüm Emmaste, Emmaste kihelkonna pidulikumatele üritustel liikleb hakata just just, see on ju alati päris eesti rahvariide tähendab päris soojad, et nendega on nagu talvel tänavasobiks külg on. Me peaksimegi ilma suhtes mitte kurtma, et sihuke jahe, et laha vaadata, vaid seda, et nagu lauljatel ja tantsijatel on mõnusa nagu rahvariietes, nagu ei ole liiga palav. No tegelikult, kui mõelda nüüd tänasele laulupeo rongkäigule ja kui kaua keisse kogunemine kõik aega võtab, et ma julgen väita, et sellise tänase pilvealuse jaheda ilmaga on seda kõike mõnusam teha kui mingisuguses 30 kraadises palavuses. Meditsiinilist sekkumist on vähem, sest kui inimesed seisavad kaua, siis tavaliselt ikkagi mõned neist vajavad abi, et kui need on nüüd nagu täna on, tuulutus on head. Ja kiire isiklik küsimus, lähete siis ka ise laulupeole? Mina veel ei tea, aga kui, kui ma ei lähe, siis ma kindlasti vaatan telekast, aga minu jaoks on see tegelikult ka alati väga oluline, väga kihvt asi olnud just nendel põhjustel, mis me rääkisime, et see selline apoliitiline koosolemise tunne, mis lisaks veel paneb meid mõtlema selle peale, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme, ütleme äärmiselt kihvt. Mina vaatan tänaval, inimeste seljas, rahvariided, mulle mulle tõsiselt meeldivad rahvariided, on, ma vaatan, et mulle meeldib see osa kõige rohkem, see on PRIA igal pool Tallinnas täna. Aga sellega rahva teenrid täna lõpetavad, olime stuudios koosseisus Peeter Helme, Evelyn Kaldoja, Taavi Eilat. Nädala pärast on siin stuudios Aivar Hundimägi, Heidit Kaio ja Merilin Pärli. Täna soovime kõigile head pidu, soovitame kõigil ka ise siis lauluväljakule minna või rongkäiku vaatama ja kes seda mingil põhjusel teha ei saa, siis jälgige vikerraadiot või ETVd, et mõlemad kanalid toovad teieni kõige vahetumad emotsioonid, teost ja aitäh, et kuulasite kuulmiseni. Vikerraadio läheb.