Tere siia Koidu tundi ka minu poolt siin Valner Valme ja ma valisin täna tutvustatavaks ja arvustatavaks plaadiks uue ja väga võimsa inglise rokkbändi tereiks avaplaadi äsja ka Eestisse jõudnud albumi käkia reliis leibelilt Su ehk siis v2 ja miks selle põhjust kuulete kohe, sest minu arust sisaldab teoreixi plaat muude heade lugude kõrval selle aasta parimat punkrokklugu. Selle nimi on Strasbourg ja see algab kohe. Ma ei ole pungi fänn, enam kindlasti mitte. Kui te peaksite juhuslikult. Küsima, aga mulle kohati meeldivat paladamis pungivad ja see Trasbuur Fungib ikka täie rauaga. Ostke see plaat endale ja pange põhja siis teade. Isiklikult olen kontrollinud pidudel, kes Nissan tereiks veel tänavuse aasta algul ei teadnud seda keegi. Need on neli Londoni mees sugugi mitte enam poisikesed. Kitarrist Alen, tanutchju jätkab vana head inglilaulja siis ikkagi jah, laulja alandanuks jätkab vana head inglise ülbedeklameerimise traditsiooni nii-öelda korraliku laulu asemel. See selline viis on tuntud osa 70.-te punkbändidest ja ka muidugi eelkõige foolist ja maakis mesi. Juhul tuleb see hästi välja ja ei ütleks, et ta kedagi kopeerib isikupära, hea hääl ja vajalik intonatsiooni veenvus on täiesti olemas. Trummar laseb, Petersen on, eks, Nirvana trummar ja foidersi liidrid, krooli tüüpi mees minu arust kiiresti kõvasti ja järeleandmatult, kohati küllaltki toonselt, aga see sobib ja mängib lohakamalt kui krooli päris koolkond. Ka see sobib. Kitarrist Matjus Viljar Tony eeskuju on post-punksuuruse kitarrist Prius Silver, terav mäng, raju saundiga, vihane, meisterlik, leidlikke, lihtsate käikudega. Tõesti rokib, olgu see sõna nii kulunud kui tahes, aga jah, tundega rokib. Muidu ei oleks ju mõtet rokkida. Passi. Jamie Honsmi vajutab samuti pedaali põhja. Bändi muusika on lihtne, aga meloodiline ja tuhandetest teistest post-punk kidra pop vahel kõikuvate bändidest eristab Reyksi eriliselt kuul feeling, nutked, lood ja meeste väga lahe ätit jõud, mis kostab nii iroonilistest, vaimukatest ja vihastest tekstidest kui muusikast. Uja animars. Me oleme kõik loomad, ütleb Reik. Ega ta midagi uut ei ütle, aga aeg-ajalt on hea, kui keegi seda muusikaliselt veenvas vormissas üle kordab. Räägime nüüd sellest, kuidas bändiliikmed omavahel kokku said, selle üle on nad ise ka tagantjärele vaielnud, üks variant on mõne jaoks võib-olla ülimalt igav. Nimelt raamatukogus vaieldes, milliste raamatut laenata, saades niimodi tuttavaks, leidub ka teisi ühiseid huve peale kirjanduse. Miks see variant minu jaoks igav ei ole? Selles inglise roki bändidele annab sageli päris palju juurde, kui nad orienteeruvad kultuuris natuke laiemalt kui ainult pillimänguoskus ja loo kirjutamise anne. Kes neid lolle sõnu ja rumala peaga tehtud muusikat ikka kuulata tahab. Okei, mõni tahab, aga Jahreik see ei ole lihtsalt nüri, vihane destruktiivne, punk, vaid loov muusika. Hed Music from haart, pea, muusika, mis tuleb südamest ja on tehtud hingega. Selle tõestuseks kuulame ära nende värske ja esimese. Lumi kärbse reliis pealt ühe täitsa nunnuka poploo omal moel armastusloo pealkirjaga Raineril lav. Reikson Briti ja just Londoni uuest rokist püksijärjekordne selline bänd, mille kohta inglisekeelsed kriitikud armastavad öelda. See on inglise Rockile sama, mis inglise tantsumuusika läheda Street treikson, Mike Skinneri põlvkonna häälekandja, indi rokk noortele, aga sama on ka näiteks Arfay ja väga mitmed teised bändid. Nägus kiinergi räägib lihtsate kottide argipäevast. Jaga pidupäevalt üheksast viieni needude needusest ja pidude läädide, Chavide muredest, rõõmude veidi sarkastilisest, enamasti Tiiras võtmest, kohati päris vaimukalt. Kohati muidugi korratakse sadu teisi rokkbänd enne neid. Igal juhul on treik sel sügisel maailma indie-rocki areenil päris kõvasti läbi löömas. Viis kuud on meil olnud täis kontserte festivalidel, minituure Inglismaal ja mujal Euroopas. Kohe minnakse vallutama Ameerikat. Ja kui Ameerikas Et siis ikka vallutama, eks ole, nagu nad oma kodukal ise ütlevad, lugu on alles alanud. Meie aga kuulame ära tänada Reyksilt viimase loo, see on ka nende plaadi viimane ja võtab päris hästi kokku albumit temaatika pealkirjaga vöök, vöök, vöök, sulgudes Paap klapp, Sleep. Vaat selline normaalne elu. Head aega, järgmine kord hoopis teistsugune plaan.