Tere päevast kõigile raadiokuulajatele suur heameel teid jälle tervitada, raadio kaks koolis, järjekordne saade on käes ja stuudios Urmas Vaino saatejuhina ning tänase saate külaline on Erki Meister dirigent ja me räägime täna muusikatunnis moodsast koorimuusikast ja sest kaasaegses tänapäevases koorimuusikast ja ma usun, et kõigile õpilastele võib juba julgelt ette lubada, et sellest saatest saab ka kõlama üsna palju muusikat, nii et kõik, kes selle vastu tähelepanu kes tunnevad huvi selle teema vastu, siis, siis palun teie tähelepanu ja järgmise tunni aja jooksul. Loodetavasti leiate siit sellest meie kahejutust, sellist, mis on meeldejätmist väärt. Dereki tervist. No ma kõigepealt tahan küsida, ütles, et kas see määratlus ja kas sellel teemapüstitusega on üldse mingi jume olemas, moodne koorimuusikaga on olemas mingid sellised kriteeriumid mingid sellised kriteeriumid, mille järgi koorimuusikat eristada moodsaks ja vanaks veel peale selle, et on näiteks fakt, et ta on eile tehtud ehk moodne Nojah, koorimuusikat on üldse nagu minul on minu jaoks enda jaoks on nagu keeruline lihtsalt kuskil kategoorias panna, et et noh, tavaliselt inimestele seostub koorimuusika mingisuguse sellise noh, lihtsalt niuke, tavaline niuke, pensionäride kamp, kes käib laupäeva õhtuti koos laulmas ja ja ta on selline noh, kena, ütleme nišimuusika, mida eriti palju ei kuulata. Ta ja, ja selline noh ütleme natukene vanamoodne asi. Ja selles mõttes määratlus moodne koorimuusika on, on üsna intrigeeriv küll noh, koorimuusika või üldse nagu tegelikult inimhääl on ju kõige vanem instrument üldse nagu siin maailmas olemas, et noh inimene kõigepealt siis, kui ta häälitsema hakkas kunagi neid hääle paali kasutama, et seda võib juba ka tegelikult mingil määral muusikaks nagu nimetada, et kõik need kõnegi, kõneeelsed häälitsused ja ja nii edasi. Et selles mõttes noh, kõigepealt peaks nagu selgeks tegema, et ta on nagu kõige vanem liik üldse inimnagu muusikategemisest. Ja kui nüüd ajalooliselt edasi tulla, siis noh, ka heliloojad nii sellest ajast, kui, kui heliloojad üldse nagu muusikat kirjutama hakkasid, siis kõigepealt need üleskirjutused on ikkagi vokaalmuusika. Ja noh, kas ta nüüd koori muusikuna igal juhul on ta inimhäälele kirjutatud muusika. Ja üsna niipea kui tekkis mitmehäälsus alguses oli kindlasti nagu ikkagi ühehäälne muusika, siis seda võib juba tõesti nimetada koorimuusikaks ja, ja nii et ajalooliselt on koorimuusika no ütleme, et väga vana. Nüüd mis puutub tänapäevasesse koorimuusikasse, siis seal valitseb üks, üks väga suur segadus ja seal nüüd mingisugust sellist kindlat määratlust panna, et see on nüüd koorimuusikas ei ole. Või see on moodne koorimuusika või see ei ole, et seda on väga keeruline teha. Kas on kuidagi teada ka, läheb võib-olla ajalukku ära ja, ja, ja äkki peaks sellele mõni ajaloo Instituudi teadur vastama, kas on teada ka, kes on esimene nooti või üles märkinud, võin koorimuusikat salvestanud või talletanud inimene. Ei, nähtavasti ei ole, sest kunagi vanasti ei olnud, ka seal ei ole üldse nagu kunstnikele ei omistatud tähtsust, siis ka noh, ütleme muusika autorid neile endale nii suurt tähtsust ei omistanud, et kindlasti ei teata täpselt, kes esimene inimene oli, aga arvatavasti ta mingine munk oli, kes kuskil kloostris mõtles välja, sa näed Neumad muusikat on ju tegelikult ajaloos väga erinevatel moodustel üles märgitud, et noh, kõige kõige varasem meile teadaolev asi on lihtsalt siis nagu selline hakkab oma oma keri. Kas võib võib niimoodi hästi lihtsalt öelda, et tegelikult koorimuusikat ka ju toodi Eestisse tegelikult läbi kiriku, et eestlaste, see nii-öelda, et me oleme selline laulurahvas ja ja et see on, et see on tegelikult vabaduseiha nagu selle juures, et see on tegelikult suur reveranss kirikule, kes kellele tänu see koorimuusika siia? Ei tea, vot selle koha pealt ma vaidleks vastu, pigem et noh, ütleme, et see eesti rahvalaul või ütleme, regiregivärss on ikkagi ju noh, tegelikult täpselt samamoodi koorilaul, et seal on eeslaulja, seal, seal on järel lauljaid, et seda võib täiesti nimetada ikkagi täiesti puhtalt koorilauluks ja see on kindlasti juba enne enne kirikut ja kui nüüd rääkida praegu meie kuulsamatesteli kuriloojatest, ma Veljo Tormis on üle maailma just tänu sellele, et ta on just kasutanud sedasama eesti vana regivärssi mis on, mis on tegelikult juba ammu-ammu enne enne ristiusu siia jõudmist nagu kasutusel olnud. Kas see tänapäevane muusika võib olla võib-olla, võib-olla on seal natuke küüniline jutt, nüüd aga, aga sa ise nimetasid ka seda, et tänapäeva tingimustes on seda üldse väga raske kuidagi määratleda ja, ja, ja ma tean, et meil nagu plaadi masinasse nagu pöörlevad paar esimest näidet, millel on esimese raksuga täiesti keeruline või võimatu, ütleme sellisel, mitte professionaalsel kõrval seda kuidagi koorimuusikaks määrata, üldse kuidagi määratleda. Kas natukene näitab ka selles see seda, et et see vorm, kui selline koos laulda on jõudnud nagu mingisse sellisesse teatud nagu ummikusest, kõik on justkui ära tehtud kõik laulud ära lauldud nii-öelda need korralikud laulud, mida, mida memmed laupäeviti käivad koos küladega klubis laulmas. Mina olen enda jaoks selle asja teinud selgeks niimoodi, et noh, et tegelikult kogu kultuuriprobleem on see, et me kõik kultuurivaldkonnad nagu noh, võtame siin kujutava kunsti helikunsti, eks ole, kõik nagu kasvab läbi üksteisest toimub üks suur nagu kui sulamine ja, ja just võib-olla selles on nagu probleem, et ega see traditsiooniline noh, koorimuusika pole kusagile kadunud ja et kindlasti on ju noh, Bachi kantaat esitatakse nii kaua, kuni ma usun, et inimkond eksisteerib, et niuksed, kindlad suured verstapostid on kindlasti olemas. Aga noh, me elame lihtsalt sellisel niukses hullul ajastul, kus kus toimub tegelikult niukene paljusus, õieti nagu läbi kasvamine. Et ka ka noh, selles mõttes on raske piire tõmmata. Et lihtsalt. See, mida ütleme, võib-olla 100 aastat tagasi kindlasti ei oleks nimetatud koorimuusikaks, tänapäeval võib seda juba julgelt nimetada. Kuule muusik. Kas me Bachi kontaažideni jõuame? Ei, vist ei jõua. Täna on, meil vist ei ole, tegelikult ma olen siin üks end, heliplaat on küll, et me võiksime pärast seda kuulatasid. See võiks olla saatetunni lõpetuses, nüüd alustame hoopis teisest otsast. Tahad sa midagi paar sõna ette öelda sellel plaadile, mis on mul nagu siin kohe käe all. Ja see on üks väga huvitav plaadsem, täiesti eksperimentaalplaat ja see on selles mõttes põnev plaat, et Need inimesed, kes siin nüüd häälitsema laulma hakkavad, meil ei ole mitte mingisugust muusikalist ettevalmistust. Nad tegelikult on hoopis teise ala inimesed, tegemist on siis noorte maalikunstnikega maalikunstnike ühe kursusega, kes ühele öö veetis ühes stuudios ja salvestas plaadi ja noh, mina nimetaksin seda küll väga huvitavaks, koorimuusika eksperimendiks, kuigi noh, selge on see, et, et see on tegemist on improvisatsioonilised muusikaga kuulama. Nojah, hakkame siis pihta ja mis kõigepealt siis paluks üks väike juhatus enne kui te hakkate midagi rääkima, sest ärge lülitage ära. Oja korralikult aia korralikult käes, seda ei ole. Hakata lollusi tegema Selver. No kuule, no. See on täiesti mõttetu tegevus. Tõeliselt kurb võib-olla isegi selle kohta võiks nagu öelda. Kuulge, mis te mulisate Kuulge, kuulge, leiame ja millal õige lubatamal. Taga paremaks. Saade, mida te kuulate energiaks koolis ja, ja mul siin stuudios külas Erki Meister, dirigent Erki, ega ma ei kujuta tõesti, et see laulupeo kavva jõuaks, aga nii nagu me hetk tagasi rääkisime enne selle algust, et see tegemist on koorilauluga üks vist sai tõustuse korral, nagu küll, kui me seda kuulasime praegu. Et inimesed, selline muusikaline alge on olemas, anna talle võimalus kätte teha, mida vaid ta kukub ikka lõpuks laulma. Koka. Jah, mina olen üldse veendunud selles, et laulmine kui selline on õpitav asi täpselt samamoodi nagu on õpitav kirjutamine või noh, kasvõi joonistamine, et sõltub tegelikult nagu inimese tegelikult vabast tahtest või õigemini julgusest või siis õpetajast. Sest noh, meil on kõigile antud aparaat, need häälepaelad, mis on muidugi üks, üks väga keerukas ja ja kes treenimist nõudev lihas tegelikult, mis, kui saada hooletusse jätad, siis mis ta tegelikult natukene atrow patrofeerubki ja selles mõttes, et kui õigel ajal hakata nagu neid häälepaela lihaseid niimoodi trimmima, et sa oskad oma tahte kohaselt tekitada siis teatud helisid, siis õpidki laulma see ongi laulmine. Selles mõttes ma mõtlen küll, et laulmine inimesele kindlasti omane ja enamus inimesi tegelikult peaks laulma. Meie probleem on tegelikult see, et osadel nagu sünnib see kaasa, osadele õpetatakse see külge, aga noh, tegelikult ütleme see kool kui selline laulmise õpetamise kool võiks olla palju, palju tugevam. See tähendab, et tegelikult nagu kas, kas see on õige oletused, et laule tegelikult suudavad kõik? Ma arvan küll, jah, et see lihtsalt see nii-öelda elevandi ja kõrvade ja need õudsad jutud ongi lihtsalt sellised, mis, mis viivad inimeselt isu julgeda laulda. Jah, mina koorijuhina olen küll tihtipeale näinud täpselt sedasama asja, et inimesed lihtsalt hakkavad laulma, et noh, kõik on kinni tahtest tegelikult ja, ja noh, loomulikult on olemas selliseid noh ütleme, et lootusetult juhtumeid, kes lihtsalt ei noh, ütleme kuule, kes oma arust lihtsalt nagu arvavad, tekitavad mingit häält, aga nad tegid natukene valet häält, aga noh, selles mõttes nad ikkagi ju laulavad. Ütleme, et noh, võib-olla viisipidamisega on nagu mida hilisemalt seda hilisemas eas, seda nagu alustada, seda keerulisem on, et noh, näiteks kui sa oled juba tõesti väga täiskasvanud inimene väljakujunenud isiksus, siis on noh, ütleme juba keerulisem sul laulma õppida, et seda tuleks teha tegelikult ikkagi väiksest peale patest. Väga hea, Me ärme kohe pikaks pikaks selle tagasi ei lähe selle meie nii-öelda põhiteema juurde seal moodsa koorimuusika juurde, sest et üks näide oli nüüd meeles, ma just kuulasime seda. Ja see oli puhas improvisatsioon, seda sisuliselt õnnestub teine kord mängida ainult siis, kui me uuesti selle plaadi kätele paneme siia masinasse. Kui needsamad inimesed kokku tulevad, siis tõenäoliselt lähme korda, eks ju, no ikkagi ta tuleb teistmoodi, tuleb teistmoodi, aga ma saan aru, et samasugust jälle anna mulle andeks, aga samasugust segadust vormiliselt pealt vaadates vähemalt on võimalik produtseerida ka väga teadlikult. Jah, on küll ja see on täiesti kummaline, et noh, et see on täiesti nähtus, Eesti, jõudnuks Eestimaailma koorimuusikas või üldse maailm moodsas ikka kirjutatakse üles väga kummalisi helisid ja lausa noh, ma näiteks seesama teos, mis nüüd kõlama hakkab, ma väga tahaksin seda noodipilti näha, ma ei ole seda nooti näinud kunagi, ma ei tea, kuidas üles kirjutatud on. Sellepärast et see helilooja, see helilooja on täiesti noh, ütleme, et tema nimi on Maicel Edward Egerton ja ta on üsna nii tegija, nii et teda ikka teatakse. Aga kuidas ta seda üles kirjutab, seda ma ei tea, sellepärast et ta peab leiutama mingisuguseid täiesti erinevaid märke selle jaoks traditsiooniline noodikiri seda ei võimalda. Ja, ja noh, selles mõttes on ka, ma arvan, lauljal seda väga keeruline esitada noodi järgi, aga see kõlama hakkav lugunud tegelikult on kindlasti noodis olemas. Nii et seda teoreetiliselt, kui võtab nüüd teine järgmine seltskond seal ette, peaks suutma täpselt samamoodi esitada. See tähendab, et kui me seda esimest lugulaulupeole ei saaks lasta seda koori, siis järgmine nüüd see, mis kohe kõlama hakkab, õieti fragment sellest loost siis see võiks kõlada küll ja ütleme siis sellele uuesti. Michael Edud Charlton. Ma ei tahaks seda koori ekstidega segada. Raadio kaks koolis on see saade, mida te kuulate ja hetk tagasi siis Maicel Eduard jortoni teos, vaatan, et aastal 2000 on see lindistatud ja, ja nii nagu me siin stuudios Erki Meistri dirigendi ka rääkisime, on see lugu kindlasti nooti kirjutatud ja, ja, ja, ja seda saab esitada. Mis, Erki, mis, mis, mis see nagu on, et mis paneb ühte, noh, ma ei tea härra Egerton'i nagu teisi teoseid, mis paneb inimesed otsima ütleme selliseid selliseid vorme või kõlasid sellistes kohtades, kuhu tema oli jõudnud. Mõnel puhul on see kindlasti see, et noh, see on, nagu sa enne ütlesid, et, et noh, et kõik on nagu ära tehtud, et nagu, et ei oleks nagu mõtet nagu kirjutada mingisugustest heakõlalist muusikat, millega ma tegelikult nõus ei ole. Et kunagi ei ole kõik ära tehtud. Aga noh, tema puhul ja, ja see on ka üldse nagu moodsa muusika probleem, et noh, püütakse olla originaalne, lihtsalt leiutada midagi, mida pole kunagi nagu enam keegi teine teinud. Et noh, et ma nüüd mõtlen välja, et see on nüüd täiesti see, mis mina ise olen teinud, et see on tegelikult ühe niukse looja, suur niuke ego tegelikult, mis sunnib seda tegema? Kui palju on koorimuusikal neid kõrvalalasid, kuhu, kuhu moodsas nii-öelda moodsas koorimaailmas minnakse, kui, kui tantsul on, on noh, kasvõi laul ise võib olla väga vabalt tantsuetenduse osa, siis siis kui palju nagu koori tänapäevased sellised vormi kõrvalt otsivad endale tuge. Noh, koorona üldse tegelikult selline noh, niuke kooslus, et ta koosneb paljudest inimestest ja paljude inimeste seas on kindlasti palju isiksusi ja nad peavad kuidagi koos selle selle muusika tegemisega hakkama saama ja seal kõrval on kindlasti palju muid tegevusi, näiteks noh, kui ma toon näite nagu enda kooritegemisest siis Kalevi kammerkoorist, siis seal on tohutult palju selliseid kõrvaltegevusi. Meil on seal päris mitu ansamblit vokaalansamblit, kes nagu noh, ütleme siis kooriga koos, aga selle kõrval natuke siiski sellega tegelevad samuti noh, väga mitmed inimesed tegelevad mingite muude muusikaaladega popmuusikaga seal. Ja, ja siis see asi läheb ka nagu muusikast nagu veel väljapoole, et needsamad inimesed tegelikult koor on siis see asi, mis nad kokku toob. Koor on nagu see ühendav lüli. Aga nad selle asja sees siis teevad veel hoopis midagi muud, näiteks noh, meil tehakse väga palju filmi kest, amatöörfilmi või noh, neid alasid on, võiks, võiks veel ja veel üles lugeda need teater või, või sõnakunst või noh, ütleme, et et see kõik, see niisugune loominguline potentsiaal on seal tegelikult päris suur, mis sinna juurde võib veel kasvada. Kas natukene räägib sellest ka, et sellise tavalise koorilauluga mul ei tule ühtegi sellist, kõige kõige, kõige tavalisemalt kõige säravamat klassikat meelde? Mida, mida, mida, mida laulupidudelt võiks võiks võiks näiteks tuua, kas lihtsalt tähendab seda, et need sellised klassikalised lood ei anna lõpuni päris tegelikult sellist kaasaegsed enese väljendab ei rahulda kaasaegsed eneseväljendamisvajadust. Noh, see on ikka jälle sama teema, et kõik kasvab nagu läbi, et et proovitakse ikkagi nagu panna nagu seda multimeediat nagu nii-öelda kokku, et tõesti noh, ütleme, niuksed, liider, tahverlikud, ärkamisaja laulud, ma arvan, niuksed kuulajatele võib-olla tõesti midagi praegu nüüd nii otseselt ei paku, et, et ma ei tea, kas ma läheksin kuulama sellist kontserti, mille kava koosneb ainult sellistest lugudest nagu Tuljak ja noh, mis on tegelikult Eesti koorimuusika raudvara, eks ole, aga noh, mida me kõik oleme nii palju kuulnud ja mis tegelikult vast ei ole lihtsalt nii huvitav. Ja mis tõesti on see poolkoorist Mil koorimuusikast, millega mina nagu ei tahaks hästi nagu nõustuda, et, et see on nagu selline vananenud asi. Et, aga noh, ma usun, et seda, seda probleemi Eestis väga ei ole, et kõik ikkagi püüavad midagi nagu leiutada ja tekitada põnevust. Et siin on, siin on terve rida väga huvitavaid heliloojaid ja, ja terve rida niisuguseid põnevaid kampasid, kes teevad, teevad huvitavaid kavasid. Kuulame järgmist pala. See on see. See on rivaal ja kammermeeskoor ja see noh, kui ma nüüd oma subjektiivse arvamuse välja ütlen, siis on üks üks Eesti hetke paremaid koorisid kindlasti ja, ja väga-väga ilusasti plaat viimase aja üks paremaid platsi ka. Et väga ilusa kõlaga kõlaga noorte meeste koor. Ja mul on ühtlasi ka väga hea meel Hervaalia kammermeeskoori õnnitleda veel tagantjärgi nad alles asja jälle ühe konkursi võidu tõid Eestisse ära, et et tõesti väga-väga tore, tore kamp ja väga tubli dirigent. R2 koolis on, on ja me räägime koorimuusikast, muide see võidu küsimus oli, mul oli, mul oli tahapoole planeeritud seal rahulikult ära küsida. Kas, kas on nii, paar päeva tagasi rääkisin, rääkisin Urmas eliiviga Eesti sellise dokumentalistika dokumentalisti üsna bravuurikas, kes, kes ütles, et et tegelikult on nii, et iga filmi jaoks on kuskil oma festival ja oma karikas nagu kapis olemas eesti koorimuusika puhul on ka alati tekib mul see või sageli tekib see küsimus. Kui ma kuulen nagu järjekordsest võidust, eks ju. Et, et kui palju neid need festivali nüüd ohutult, eks ju. Ja, ja kuidas nagu nendes püüda nagu vahet, ega vist diletandid nagu või ütleme, niimoodi profaanil kõrvaltvaatajal ei õnnestugi seda, seda tegelikku selgust saada, kuskohast tuli nüüd see karikas, mis tõesti on, on Jupiteri ja valgust väärt ja, ja mis, mis võiks jääda ka noh, ütleme sellise väiksema tähelepanuga. Ei, no eks ta, eks ta on raske muidugi, aga noh, selles mõttes iga iga võit, mis siia Eestisse, nagu selles mõttes tuleb, on ta ikkagi suure kaaluga igal juhul, et noh, loomulikult on olemas noh, maailmas väga erineva kaaluga on olemas niisugune eliitklassi niukseid noh, ütleme koorib koorikonkursid, kus siis minnakse edasi, toimuvad lausa mingeid nii-öelda kooliolümpia pead ja, ja noh, ütleme, et siukseid tõelisi, suuri tippe, saavutusi ega nüüd noh viimasel ajal väga ei ole nagu olnud. Et pigem neid toovad ära lastekoorid ja sellised niuksed Nõge, meie, meie ütleme, et järelkasv aga, aga noh, eks iga iga võit on midagi väärt. Kas me võime kuidagi teha nagu mingeid selliseid üldistusi ka selle järgi, et millised maailma need riigid või piirkonnad nende konkursivõitude järgi just on nagu tegelikult siis näed, sellised eliitkoorimaad. Olid küll, noh, kunagi oli asi oli väga selge, et noh, tegelikult koorimuusika oli ikkagi puhtalt nagu Euroopa asi, et noh, et siin noh, kõik muud maailmajaod käisid nagu sabas järgi ja ja noh, enamuses olid ikka nagu Kesk-Euroopas pane nagu oli, oli alati nagu esirinnas. Aga noh, nüüd on just vastupidi tohutult muutunud, tunud kõik jõujooned ja, ja maailmas teevad ütleme, just nendel samadel konkursidel ja ja teevad väga palju ilmast, aasia aasiakoorid, kuna noh, Aasia sellel on, see on nagu rahvusliku omapära ka, et neile neil nagu sobib niukene grupiline tegevus. Et koori ju tegelikult on see hulk inimesi peab olema väga mobiliseeritud ühe nagu ühise eesmärgi nimel. Ja nähtavasti nad on ka väga püüdlikud ja väga valmis selliseks suureks tööks, et konkursside võitmiseks tuleb just selle nihukese lihvimise ja, ja ühise töö nimel väga palju vaeva näha. Ja selles mõttes on praegu just tekkinud hulk hulk selliseid Aasiast väga erinevatest Hiinast, Taiwan'ilt Filipiinidelt pärit koore, kes, kes käivad mööda maailma ja võidavad konkurss. Kas see tähendab seda, et koorimuusikasse on tulnud ka nagu sellist uut muusikat esitavad nemadki Bachi nii-öelda kohustuslikus kavas lõpuks aga, aga väga sageli on ju ikkagi nii, et et koorid esitavad ka oma oma heliloojaid, oma dirigente siitsamast nende kõrvalt lähedale. Ja täiesti ja raudselt on tulnud ja väga palju huvitavat muusikat on tulnud just viimasel ajal selles mõttes vokaal ja koorimuusikasse, et noh, Eestis oli nagu vahepeal nagu mingi tegelikult lausa nagu väikene madalseis ütleme siin. Et, et Eesti meestelauluseltsi arvestas, et kui, kui samasuguse sagedusega meeskooride arv nagu kogu aeg kahaneb, et noh, liikmeskond siis siis mingi 2030.-ks aastaks nagu ei olegi enam meeskoori või umbes niimoodi oli see arvestus. Noh, nüüd on asi õnneks nagu paranenud, et noh, meil oli pigem nagu see probleem, et inimesed tegid nii palju tööd, et neil ei olnud nagu aega enam laulad sõjamise, laulad seal jah, et tegelikult nüüd on nagu jälle jälle Eestis nagu selles mõttes nagu uus tõus nagu tulnud, aga aga sellel ajal, kui meil, siis nagu see pisike niuke nagum tagasiminek võib-olla isegi oli siis ega maailm seisma jäänud, et maailmas toimumas tegelikult tohutu tõus, et ma nimetasin seda Aasiat, aga ega Euroopas on ka siin meie samas mäel kõrval venelased tohutult ilusaid koore tulnud siin ja soomlased, lätlased, kõik siinsamas kõrval, noh, Rootsi koorimuusika on ammu juba tuntud, et noh, kõik igalt poolt tuleb väga-väga uhkeid, uhkeid ja ilusaid koorega. Seda ma suudan muidugi ette kujutada, et erinevus võiks olla, ütleme, hiinakooril ja, ja, ja eesti koori läks nad laulavad tõenäoliselt natukene erineva temperamendi ja, ja noh, võib-olla natukene sõna on siin isegi selline täita vorm jäänud, laulavad selliste erikõlalist muusikat, kui palju see muusika kõla ja koorimuusika kõla erineb siin lähiümbruskonnas riigiti, kui me paneme needsamad just räägitud Venemaa, Soome, Rootsi, Läti, Eesti. No see on huvitav teema, jah, ma olen ise ka selle peale mõelnud, et seal on täiesti erinev on küll. Et noh, meie oleme kuskil vahepeal võta, venelastel on natuke niisugune, noh, nad räägivad ka kurguhäälega natuke rohkemat murra niuke, neil on nagu tagapool kõik see asi. Ja selle tänu sellele, noh, vene koorimuusika on tihtipeale koondislane palju jõulisem ja neil niuksed niuke tumedamad kui kõik need häälikud. Et siis noh, ütleme teine äärmus on seal Skandinaavias, et Norra ja Rootsi ja neil on niisugune hästi pehme ja kees natukene niukene. Ja, ja hästi ilusaid siukseid. Kaunis niisugune ilus niukene, pehme hääl. Aga, aga meie oleme kuskil vahepeal, me ei ole, me ei ole nagu liha ega kala, et me oleme nagu mõlemast, nagu võtame, oleneb, kumb dirigent parasjagu. Jah, ja noh, seal, eks tal on probleem ka, et noh, mis muusikat nagu lauldakse. Eks sa proovi siis nagu vene kirikumuusikat laulda. Väga euroopaliku kõlaga, lihtsalt ei tule välja. Ei kõlaliselt hästi, et noh, ikka tuleb nagu selle selle järgi nagu ka joonduda. Et mis ma, mis ma muusikaga nagu päris tegemist on. Kas see tähendab natukene seda ka, et, et siis nendest riikidest pärit heliloojad ei saa ka nagu väga liikuda, et, et kui on nagu ühte tüüpi, siis see muusika, mida kirjutatakse, on ju ka pigem mõeldud ikkagi alguses kodustele või nendele, kes, kes. Noh, on nii ja naa, et, et on, on väga sellist noh, ütleme noh, kosmopoliitsed, et asja, et mis kõik Eesti sobib kõigile aga, aga on tõesti ka väga spetsiifilise paneb juba keel nagu palju asja asja paika, et noh, mis noh, ega kui ei ole ikkagi tegemist mingisuguseid väga tunnustatud heliloojaga ega siis nagu seda nagu teises keeles seda milleks sa ikka pead selle ära õppima, kui on oma nagu keeles täiesti arusaadav sõna on ju väga tähtis osa sellest sellest, sellest muusikast, et noh, kui see sõnaline osa ei ole arusaadav, et siis nagu pole nagu suurt mõtet ju laulda teistkeelset muusikat. Dispigem ikka annad juba oma keeles nagu selle sõnumi ka edasi. Küsimus on selles, et kas meil nagu endal on, et niivõrd head muusikat seal on niuksed, käärid, käärid on küll vahel jah. Kelle, kelle või mis rahvuste muusikat, kui muidugi eestlased välja, et eks, et Eestis kõige rohkem nagu Eestis kõige rohkem kõige meelsamini lauldakse, kelle oma see kõige paremini välja tulema? No Eestis on ajalooliselt on ikka see noh, me oleme saksa traditsiooniga siin, et eks me oleme ikka seda kõik saksa jõululaulud ja et noh, tegelikult noh, see on, see sõltub nüüd sõltub nüüd väga palju dirigendist, noh, dirigendid ei tohiks olla laisad repertuaari otsimisega, et noh, maailmas nagu ma ütlen, et on, on seda muusikat ohutult on olemas, aga see tuleb üles leida lihtsalt selleks inimene, kes seal koori ees on, temal peab olema nagu see noh see initsiaator tuleb selle leidma ülesse, kuskilt teadis pakkuma inimestele välja, ega koorilaulja ei lähe otsima, et noh, mõnikord on ka muidugi selliseid aktiivseid inimesi, kes tulevad, pakuvad ise välja. Aga see on nagu see vana ütleme ütles, et ei ole nagu halbasid koorisid, on halvad dirigendid ikkagi olemas. Ainult. Nii vahepeal jälle muusikalise pausi, nüüd on meil järgmine lugu jälle natukene vormi küsimus vist rohkem. Mismoodi, mismoodi ühte kaasaegset lugu kõlama saada? Noh, see on, selles mõttes on põnev katsetuse, et siin on kasutatud puhtalt, siis ütleme popmuusikavõtteid. Et see on nüüd sämplitud koor, sämpel kui nüüd väga lihtsalt välja ütelda, on siis tegelikult üks tükk muusikat mis teeb selle nendest tükkidest pannaksegi nagu popmuusikat kokku, et rütmis amplid ja on igasuguseid pilli sämplid ja asjad, mis panevad noh, lihtsalt sellest väga palju tantsumuusikat tehakse. Nii, ja see tähendab, et seda laulu otseselt koor laulnud kunagi ei olegi. Otseselt otsast lõpuni ei ole, jah, tähendab, selles mõttes ongi, et koorimuusika sämplit on väga keeruline teha, et kuidas sa ikka teed, sa lähed, paned mingi akordi, et seal on väga palju neid tegema, et noh, selles mõttes on ta tükkidest kokku pandud lugu Champlitud koorm seal ma arvan, et isegi maailma mastaabis huvitav katsetus Jätkaks koolis ja meil on veel paarkümmend minutit võimalik rääkida moodsast koorimuusikast ja see, mis hetk tagasi siis kõlas, oli, oli, oli Kalevi kammerkoor jääb ja, ja tema siis sämplitud. See amplituud lugu ja et selles mõttes ma arvan, et noh, Eestis ma küll ei ole kuulnud, et keegi sellist asja teeks ja ma usun, et ka maailmas on seal seal suhteliselt vähe tehtud, et kui üldse, et ma eriti ei ole kuulnud, et noh tavaliselt tavaliselt noh, seal on lihtsalt keeruline teha. Muidugi saan aru, et ega sul on hea lihtne eksperimenteerida niimoodi kooriga, sest lõppude lõpuks seisad sina valdavalt publiku poole seljaga, eks ju, ja ja seda, mis nagu publik saalis teeb, näeb ainult kooriumite, sina kuuled, eks on neid reaktsioone ja pärast näed, kui hästi Eesti publik sellist asja vastu võtab, et, et, et keegi nii-öelda noh, otsib, eks ju, nii nagu me oleme täna sellisest otsimisest ja uutest uutest viisidest väljendusviisidest rääkinud, kuidas Eesti publik seda ost võtab? Otsimisest noh, mul oli just äsja, oli üks väga hea kogemus oli selles mõttes, et ma isegi nagu kartsin ja me ise olime, olime mures, et me tegime sellise eksperimentaalkontserdi sellise, kus, kus oli nagu lavastuslik element ja püüdsime nagu nalja teha ja igasugu selliseid väga imelikke asju, teeme sinna sinna kontserdi nagu programm sisse, mis on nagu tavaliselt on kontserdivorm niuke kindel kontserdivorm on, üks lugu lõppeb ära ja rahvas plaksutab ja nii edasi ja ja noh, me tegime hoopis teistmoodi. Ja eks ma ise ka nagu katsetasime, kartsime seda, et mis sellest lõpuks välja tuleb. Aga, aga noh see tulemus oli nagu üle ootuste hea, et publik võttis selle ikkagi väga hästi vastu, et see näitab, et et publik on alati valmis valmis niukseks originaalseks lähenemiseks ja ja Eesti publik on reeglina tegelikult hea publik. Alati. Et mina küll soovitan kõigile, et julgelt katsetage igasugu asjadega, et ärge jääge ainult selle kindla kindla, selle ainult selle, sellise noh, ütleme malli juurde kinni jäämist, mis, mis, mis, mis mõte sees on, et nagu, nagu oleks koorimuusika No me ennem rääkisime ka veel, ma lihtsalt tahaks kohe mängida ära veel ka järgmise loo kiiresti me rääkisime ennem sellest, et et, et Soome kõlab natukene teistmoodi ja nüüd on, on järgmine lugu on puhas puhas soome kooli. Jah, see on üks tore Soome helilooja, keda millegipärast Eestis ei ole väga palju esitatud. Pekka kostiainena tänapäeva eesti soome koorihelilooja ja koorijuht ka ise reageerib siin plaadi peale oma oma oma muusikat ja ja tema tema missa küürijat, kiirijad, Sis, kuulaksime. Kas see on kuidagi nagu, kas, kas see nüüd räägib, kui me ennem rääkisime, et, et need kõlad on natukene erinevad, et kui sa natukene vihjaksid, et mida siit kuulata, mida siit tähele panna? Noh, esiteks ta on niukene, noh, selge. Hargem, ütlen. Põhjamaisem ja veel heledam toon on selline. Jaa, jaa, jaa, muidugi on hea loor. See on siis muusika, koera on siin ja, ja väga ilusasti puhtalt laulavad. Tihtipeale näiteks vene kooridel on niukse niukse intonatsiooniga tihtipeale probleeme, kuigi neil on häälematerjali palju rohkem. Et neil ei ole võib-olla nii võimsad hääled, nad laulavad kaunilt, puhtalt ja eks heledama lahtisema tooniga. Mis paneb alati küsima kohe nüüd, et äkki Eesti kooride eksperimentaaloli just sellepärast, et näed, muidu ei jätkuks sellist puhast, selget häält. Ei noh. See oli provokatsioon, ära allu sellele, kuulame soome muusikat. Järel kaks koolis on saade ja mõned minutid veel jäänud. Muusikatundi külas on dirigent Erki Meister ja kui ma alustasime minu kõrva jaoks üsna suurest kaosest, siis jõudsime lõpuks välja moodsa koorimuusikani, mis justkui kõlab täpselt nagu klassika. Jah, noh, see oli niukene hea näide minu meelest sellest ilusast kaunist harmoonilisest koorimuusikast, mida saab ka väga moodsalt kirjutada, selline täiesti niuke uus uus ja ja täiesti, ma arvan, üsna hiljuti kirjutatud teos. Et nii ja naa saab neid asju teha. Ja noh, minu meelest neid vahesid üldse ei ole nagu väga palju, et, et noh, ma. Olen sellise suuna nagu pooldaja, et tegelikult noh, ütleme ka tänase tänavune popmuusika kasvab väga suuresti välja sellest klassikalisest muusikast, mida paljud inimesed nagu natuke kardavad, et, et lihtsalt ajastud olid teised ja ütleme, et noh, see Baholile omal ajal ikkagi pophelilooja teda kuulasid. Noh küll nüüd siis kroonitud pead, suured lihtpiht, rahvas võib-olla nii palju ei saanud seda, aga ta võttis ikkagi sellest sellest folgist ja kõigest igalt poolt selle, selle parema osa ja, ja, ja kui ma nüüd teeksime mingisuguse nii-öelda nagu remiksi, et paneksime näiteks samale mingile Bachi muusikale lihtsalt nii-öelda nagu rohkem rütmi ja seda nii-öelda tümpsu alla, siis tuleks välja väga uhke tänapäevane tantsumuusikani, et noh, neid, neid vahesid ei ole üldse nii palju, et neid tuleb lihtsalt leida ja ära kuulata. See on ilmselt vahest sellest ka, see on ju lihtsalt selline sisseõpitud asi. Ah klassika, see on igav. Ja, ja see on nagu seda lihtsam kiiremini söödav. Meie saade hakkab kiiresti lõpule jõudma, mängimata nagu üks lugu ja, ja mõtlesime mängida nüüd siis moodsast rääkides klassikalise teose lõppu, kui enne luba küsida, et kui kui elujõuline sulle tundub koorimuusika üldse tegelikult nagu tänasel päeval veel on. No ma arvan, et on väga elujõuline selles mõttes, vaadates maailma, on ta ikka väga noh, seal on, seal on nagu tohutu kast tõus toimuma. Et noh, Eestis ka Eestis noh, mõtlen, et natukene, võib-olla ei ole nii, mitte mitte nii, nii, nii, suurelt, seda on näha kohe, et noh, et me oleme harjunud rääkima, et Eesti koorimuusika sönnektoore asi ja see on alati väga kõva ja nii edasi, et noh, et võrreldes maailmaga, mis, mis maailmas toimub, et võib-olla meil ei olegi see nii kiire, kogu aeg see, see liikumine olnud, aga elujõuline on ta kindlasti, et selles ma üldse ei kahtlejaid. Praegu Eesti koolid elavad üha paremini. Kas midagi sarnast on on, kuidas sulle tundub veel ees oodata, kui, kui Eesti koorimuusika tähendus oli 80.-te lõpus 90.-te alguses teadagi milliste riigi nii-öelda loo muutuste aegu. Ei noh, ma usun, et midagi, võib-olla sellist ei ole, ta jääb ikkagi noh, ütleme selleks märksõnaks, et et laulurahvas jah. Tegelikult võib-olla see on natukene üle pingutatud, tegelikult, ega eestlased ikka nii väga nii-öelda laulurahvas ei ole, et, et pigem on laulurahvas mõni teine rahvas, kes laulab laua taga ikka palju rohkem ja, ja kellel on tulised joogilaulud ja toosti laulul ja et eestlased ikka Teevad seda kuidagi nagu poolenisti niimoodi poole vinnaga nagu et, aga, aga noh, ma ei tahtnud seda ka selles mõttes nagu halva toonina ütelda, et samas ma Eesti koorimuusika on, on tõesti märk omaette ka maailmas siiamaale ikkagi hinnatakse seda ja ja. Ja sellelt pinnalt midagi muud öelda edu siis ka Kalevi kammerkoorile, kelle dirigent oli meil täna külas, Erki Meister, siin rääkisime viimase tunni aja sees moodsast koorimuusikast ja loodetavasti pakkusime midagi sellist, mida te enne kuulnud ei olnud või mille üle te tahate järele mõelda. Saadet jääb lõpetama aga üks täielik klassik. Ja see on siis Friedrich end oli üks osa sellest Tiksid toomilisest, mis on üks tõeline noh, ütleme koormusega klassikalised esitab ka väga, väga hea koor. Sixteen, flaier. Ja kuulame seda siis nagu sellises tänapäevase tänapäevase kõrvaga Jah, selles mõttes, et rütmikat võiks küll kuulata sealt alt, et sealt hakkab kohe peale sedasi tantuntakti.