Tere eetris Jan portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane lugu kõneleb sellest, kuidas üks muusikat tootev firma muutus USA riigile ohtlikumaks kui terroristid. Lugu ise oma pikka habet alates nendest aegadest, kui Interneti vahendusel hakati muusikat faili kaupa vahetama üle pingestunud teemamaastikul, on selge, et võitjaid selles seriaalis ei ole. Tegemist on nõndanimetatud kurvafilmiga, kus kaotavad nii muusika kuulaja, et kui selle tootjad. Muusikatootjad on katsetanud lugematu arvu erinevate kopeerimisvastaste võtetega, takistamaks heliplaadilt muusikafailidesse kopeerimist. Paraku on kõik senised kopeerimise kaitset lahti muugitud. Järelikult on vaja pidevalt uusi leiutada. Nii ostiski plaadifirma Sony alltöövõtu korras sisse järjekordse koopiakaitse. Seekordne üritus pidi olema lõplik, nagu kõik eelmised. Sellest on nüüd möödas umbes kaks nädalat ja võib öelda, et nimetatud kaitsemehhanismist mööda hiilimiseks pole muud vaja kui heliplaadi servale kleepida küüne suurune läbipaistva kleepriba. Aga see pole täna kõige olulisem ega ületa isegi uudiskünnist. Ajalugu on ju korduvalt õpetanud, et koopiakaitsed ei toimi. Oluline on see, et nimetatud koopiakaitse pärast seda, kui heliplaat arvutisse paigutada, aktiveerib programmi, mis istutab teie arvutisse tõelise salaukse. Täpsema nimega ruut kit. Taolise ruut kite püüavad arvutisse paigutada, häkkerid ohvri arvutisse, hiljem sisse murda. Paraku on see küllaltki raske, sest tegemist on ülitõsise ohuga ning häkkeritel pole peale e-posti palju võimalusi arvutite nakatamiseks. Seda teavad ka kõik viirusetõrje programmid ning kõrvaldavad ohtlikud koodilõigud saabuvatest postidest. Aga nüüd on olemas aus plaadi ostja, kes läheb oma värske varaga koju või tööle ning paigutab plaadi oma arvutisse teistelegi uut muusikat vahendada. Tulemuseks on totaalne turvakatastroof, sest soni ruutketile pääsevad ligi kõik vähekenegi kaela kandvad häkkerid. Probleemist informeeriti ka firmad, kes pärast lühiajalist vastu punnimist sai olukorra tõsidusest aru ja lubas kõik uued koopiakaitsega plaadid puhe riiulitelt kõrvaldada ning asendada need ohututega. Lisaks saadeti laiali programm ohtliku turvaaugu eemaldamiseks. Siit aga sai alguse järjekordne skandaalsest. Häkkerid võtsid ka selle tarkvara oma kontrolli alla. Sisuliselt on tegemist sama ohtliku programmiga kui esialgne ruut kitsest. Sellele programmile on antud õigust toimetada kõvaketta ühes olulisemas osas. Eestikeelses slängis kannab see nime juurikas tänu väga pingelisel ning usalduse vaesel õhkkonnale muusika tarbijate ja muusikatootjate vahel. Polnud vaja kuigi kaua oodata, et esimesed USA advokaadid näeks soni kohtuloos endale raha teenimise võimalust. Osariigid on reeglid erinevad, kuid üldiselt näevad seadused ette, et mitte keegi ei tohi lõppkasutaja arvutisse ilma tema loata ja teadmata salatarkvara installeerida. Selle seaduse juured pärinevad viirus, diagnoos kur varakirjutajate ohjamise vajadusest. Tänaseks on sonile kohtukutse saadetud seoses seitsme erineva kaebusega. Viimase suure tegijana süüdistab kogut Texase osariik firmat riigi infrastruktuuri õõnestamises nõudes iga üksiku plaadiga kaasneva kahju hüvitamiseks 100000 dollarit. Süüdistuse esitajate järjekord pikeneb iga päevaga, sest hüvituse saamine on peaaegu et garanteeritud. Näete, USA puhul öeldakse, et riik sureb välja, kui terroristid peaksid ründama elektrijaamu. Nüüd polnud muud vaja kui saata poodidesse süütu välimusega tippartistide heliplaate, mida riigiasutustes ja firmades arvuti abil kuulates langetatakse IT infrastruktuurid, kaitsekilbid kes ei mäleta enam originaallugu, millest tulenes ütlus. Karuteene võivad seda lugu lastele seletada, sest soni tegi endale ja teistele ehtsa karu tee.