Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Küberruumis levib huvitav kalkulatsioon, mille ridade vahelt võib leida soovituse unustada unistused filminäitlejakarjäärist sest on veel midagi tulusamat. Majandusteadlane Teet kastronova oliseni tuim akadeemiline tüüp, nagu paljud tema sugulased. Kuid pärast seda, kui ta siirdus reaalsest majandusruumist virtuaalsesse, lõi tema täht ootamatult särama. Tegemist ei ole teed gastronoomia epilogiga, see tähendab, et mees ise on elus ja täie tervise juures. Mees lihtsalt vaimustus ever questi nimelise virtuaalmängukeskkonnamajandusloogikast. Näiteks avastas Teed kastronovad osa Everkosti mängijaid tüdivad mängust ära ja teisalt osa uusi mängijaid võtaks nende virtuaalsed asjad endale kuivaid nad annaks. Nii tekibki lint mängijate vahel päris maailmas, kus virtuaalne vara vahetab omanikku, pannes lauale päris raha. Teed gastronoomia uuris tähelepanelikult ligi 600 oksjoni sisu ja tuletas konverteerimis indeksi. Üheks taoliseks näiteks on pool miljonit koti virtuaalplaatina, mille saab endale keskmiselt 1000 dollari eest. Keskmine mängija toodis natukene üle 300 plaatinakoti tunnis ehk teiste sõnadega umbes 45 krooni tunnis. Seda on rohkem kui miinimumpalk paljudes riikides. Seega pole ime, kui majandussurutises inimesed võtavad oma reaalse elu aktivad peamised siis aja näol ühe korraga välja ja kolivad mängima mõnda virtuaalkeskkonda. Sealt saab siis käia aeg-ajalt päris maailmas raha vahetamas ja paha poleks ka vahepeal kõht täis süüa. Teed gastronoomia läks isegi nii kaugele, et arudes välja Everku hästi maailma reaalse rahvusliku koguprodukti. Selleks oli 2266 dollarit per capita mis paigutub virtuaalse maailma päris maailma riikide maailmapanga majandusedetabelis 77.-le kohale. FTP pole Hiinast, Indiast ja Bulgaariast umbes samale pulgale Venemaaga. Tulles nüüd alguse juurde tagasi, siis teed kastronooman jälle kalkulaatori kätte võtnud. Seekord võrdleb ta tänapäeva filmitööstust arvutimängutööstusega. Täpsemalt võrdleb ta Sõrmuste isanda viimast seriaali kuningate tagasitulek, mille eelarve oli umbes 100 miljonit dollarit. Kui oletada, et keskmine filmisõber vaatab kolmetunnist filmi näiteks kolm korda, teeb see 10 miljonit dollarit ühe meelelahutuslikud tunni kohta. Korralik arvutimäng koidab, aga mängija meelib mitmeid kordi kauem. Näiteks arvutab teed gastronoomia, et kui mõne onlain mängu fänn kulutab 25 tundi nädalas aga reaalselt on see number tihti ligi 40 tundi nädalas, teeb see aastas üle 1300 tunni. Lõpetades nüüd matemaatilised piinat, tähendaks sama meelelahutuse pakkumine filmitööstusele ühe filmi hinnaks umbes 13 miljardit dollarit. Teed gastronoomia vabandab, et taolised otseselt ehk lineaarsed projektsioonid pole lõpuni õigustatud. Küll aga annab see vihjeid, et inimesed kolivad üha rohkem virtuaalmaailma ja kui tänase filmitööstuse rahastajad sellest aru saavad, paigutatakse sellesse keskkonda tohututes kogustes raha. Ehk teiste sõnadega ärge imestage, kui piiri tagant on tulevikus saia odavam osta kui kohalikust marketist. Ja teisel pool seda mõttelist piiri asub üha realistlikum virtuaalmaailm.