Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Eilses kommentaaris oli juttu USA ajalehtede kurvast aastast. Tänaresoneerub sama teema raamatutega. Seejuures pole point ühes aastas, vaid pikemaajalises perspektiivis. Tänase jutu enda seemned asuvad tehnoloogia, kirjastaja, oralli, meedia kommentaari ruumist pealkirja all, raamatute pikaldane läbikukkumine. Raamatutega seoses olgu vahemärkusena meelde tuletatud omapärane vaidlus kahe meedia vahel. See on traditsioonilise raamatukirjastajate ja kaasaegse elektroonilise sõnavormi kasutajate vahel. Täpsemalt siis Google'i plaan muuta raamatukogudest leiduv paberil tekst elektrooniliseks, et seejärel märgusõnade otsijatele lisaks veebilehtedele pakkuda otsingutulemustes viiteid raamatutele. Paraku on mitu suurt raamatu kirjastajat ja USA kirjanike organisatsioon asunud Google'iga võitlema, osutades, et viimane röövib nende omandit tehes sellest elektroonilisi koopiaid. Google omalt poolt väidab, et nemad ei anna inimestele lugeda elektroonilisi koopiaid, vaid osutavad raamatu sisule, kust neid huvitavat infot võiks leida. Ehk teiste sõnadega teevad sisuliselt raamatule reklaami. Kirjastajad neid argumente ei kuula. Küll aga kuulaksid nad raha Kilinat, täpsemalt mitte raamatu kopeerimise eest, vaid Google'i üldtegevuse reklaamituludest. Enamus vaatlejaid ongi seetõttu seisukohal, et tegemist on näotu käitumisega. Ja nüüd nendele, kes aru ei saa, kelle kohta rumala käitumise vihje käib siis nendele paar tähelepanekud Oraili kommentaarist raamatute ajastu raskustest. Nagu selgub planeedi maa raamatute müügituru-uuringust on 93 protsendi kirjastatavate raamatute, täpsemalt siis rahvusvahelise raamatu numbri ehk ISBN numbriga registreeritud raamatute saatuseks olla müüdud alla 1000 ühiku. Seejuures annavad nende 93 protsenti raamatutest raamatute kogukäibest tühised 13 protsenti. Viimane omakorda tähendab, et absoluutse enamuse raamatute saatuseks toota vaesust. Teiste sõnadega, kirjanik teeb tööd, kuid tunnitasuna ümberarvestatuna saab näguripalka. Loomulikult loodavad nad sattuda seitsme protsenti raamatute klubisse, kelle osaks langeb ülejäänud 87 protsenti müügituludest. Siia pole muud lisada, kui et lootus on õilis. Olukorra iroonia seisneb aga selles, et süüdi pole kirjanikud, süüdi on nende loomingu nähtamatus. Selles on omakorda süüdi kirjastajad, kelle ärimudeliks on ujutada raamatuturgu massiivse toodangu nimekirjaga. Eraldi ühelegi raamatule erilist reklaami tegemata lugeja osaks ongi enda jaoks avastada need pessellerid. Nii saadaksegi pihta umbes seitsmele protsendile ning ülejäänud raamatute kirjanike saatuseks on toota raamatupoele sisustuselemente sest ühe raamatu müümiseks on vaja meetrite jagu nõndanimetatud raamatupoemeeleolu. Poepidajal on rõõmu igast müüdud raamatust. Probleeme tekib kirjastaja poole peal alates hetkest, kui keegi avastab pika hilinemisega hea raamatu uue trükitegemine kirjastajale risk, sest väikeste partiide tootmine on liiga kallis. Viimane tähendab kask kallist raamatut ostjale või siis kahjumit kirjastajale, sest ostja ei ole nõus keskmisest kõrgemat hinda maksma. Kujutage nüüd ette, et tänu Google'i või mõne teise otsingumootori abil hakatakse avastama huvitavaid raamatuid, mille trükkimine on ammu lõppenud. 93-le protsendile kirjanikest oleks see hea uudis. 100-le protsendile kirjastajatest aga halb. Ja nüüd siis vastus küsimusele, kes käitub lollilt. Nimelt kui Google ja huu, Microsoft ja teised muudavad raamatut elektrooniliseks saaks neist teha olematute kuludega uusi koopiaid iga kord, kui keegi inimene peaks neid vajama. See oleks sissetuleku allikas nii kirjastajatele kui ka autoritele. Paraku seisavad kirjastajad selle vastu ehk käituvad lollilt. Teisalt pole kõik sugugi nii mustvalge. Kirjastajad näevad päris hästi, mis toimub elektroonilises formaadis muusika ja filmidega. Kuna see trend on paratamatu, siis pika loo viimane peatükk kannabki pealkirja raamatute pikaldane läbikukkumine.