Kahe Maarja vaaria Rohenäppudel on olnud tihe kehad, aianduspoed ei jõua kraami, nii palju ettekande, kui inimestel on vaja ära osta. Et oma aknalaual või rõdul või maja ümber puhkevad kuitahes suurt või väikest loodust isiklikuks eedeni aiaks muuta. Räägitakse, et senisest enam tunneb rahvas huvi kõige vastu, mis vilja kannab. Need, kelle pangakontole rohkem nulle tahaks hea meelega osta selliseid puid, mis maha pannes kohe pirne ja kirsse ja ploome kandma hakkaks. Kui ilmneb, et pakutavas sortimendis on küll siledad ja tublid, pirnipuud, kirsipuud ja ploomipuud olemas, aga et neil tuleks lasta mõnda aega oma aias koduneda ja sealse mulla peal jämedamaks ja tugevamaks kasvada, enne kui suur saak tuleb olla mõned kunded siiralt üllatunud ja lisavad selgituseks mingi variatsiooni Eesti filmiklassikasse kuuluva filmi siin me oleme ühest kuulsamast fraasist. Kitleid Me oleme Tallinnast, ütle, et me maksame. Ja eks see ootus, et raha eest saab loodust osta, võib-olla tõukut pisut asjaolust, et raha nimel iga päev ju loodust hävitatakse. Ja kooslusi, samuti see vaikimisi loogika, ehk siis olla midagi säärast, et kui raha saamiseks tehakse sageli ja kõikjal ime kärmelt ökotsiidi, siis raha eest võiks sama ime kärmelt ka vastupidist saada. Aga nii lihtne see paraku pole, loodus ei tööta üheksast viieni ületundide eest lisatasu, looduses olevad kooslused ja vastastikmõjud on geniaalsed ja tasakaaluseisundit otsivad ja neil kulub aega, et tühja koha peal end uuesti lahti rullida. Mulle väga meeldib juba mitmendat aastat trendikas olev koosluse toetamise kampaania, millega kaasaminejad niidavad oma muru senisest vähem tegil Kraudi ja putukatele tiivulistele teie aias rohkem võitu. Ja olgugi et Eestimaa loodusel pole just parimad ajad saate tähem niites oma aiast tehagi tõelise eedeni, kus elu keeb. Tõepoolest ei ole tarvis iga vaba hetke mööda õue suurel raudteele. Kõige ringi nuriseda vaid selle asemel võiks nautida kas või võilillega plahvatust. Kollaseid õisi täis muru on üks võimsamaid jõu- ja ilunumbreid, mis igal koduomanikul täiesti tasuta käes. Hobi aren on teadlane ja ta kirjutab oma äsja eesti keelde tõlgitud ja varraku välja antud raamatus laboritüdruk muuhulgas päris pikalt ka seemnetest sellest, kuidas seemned oskavad oodata seda õiget hetke, mil soojus, niiskus, valgus ja veel mingeid meile teadmata yks bakterid on ideaalsed. Mõni seeme ootab aastaid. Kirsiseeme võib oodata 100 aastat enne kui võtab selle riski, et hakkab kasvama ja laseb Nende sees oleva liidul välja sirutada ning asuda kahes vastastikuses suunas edasi pürgima varrega päikese poole, juurtega sügavustesse. Pole ka ime, et selle sammu astumine läheb aega ja hoovõtmist ei ole lihtsamate killast. Igal seemnel on ju täpselt üks võimalus ja kui ta seda kasutab, on igasugune muu potentsiaal läinud ja alles ainult reaalsus, mis võib tähendada pikka tulevikku puuna kui lühikest tulevikku millegina. Mis tahaks olla puu. Aga ometi ei saa selleks seal enamus seemneid isapuudeks. Kõhjaareni arvates võiksime metsas jalutades lisaks kõrgetele Latvedele imetleda ka oma jalge alla jäävaid tuhandeid ootel olevaid seemneid, kes on tema jaoks ühtlasi elus. Seemneotsus annetada ainult toitaineks. Sidule on küll dramaatiline, aga Yaren järvedes on kõige hirmuäratavam risk hoopis see, mille võtab enda kanda esimene juur kes peab leidma vett ja kes peab idu ankurdama. Mis omakorda tähendab, et taimel ei ole emane, tsiteerin enam mitte kunagi mingit lootust, kuitahes õrna paigutada ainult ümber kuhugi, kus oleks vähem külm, vähem kuiv, vähem ohtlik. Ja nii on, et ta peab vastu seisma külmale põuale Jahnetele lõugadele, ilma vähimagi põgenemisvõimaluseta. Tillukesi juurealgel on ainult üks võimalus ära arvata, mida võiksid tulevased aastaid aastakümneid või isegi sajandid. Luua sellele mulla lapikesele, mille peal ta kükitab. Ta hindab hetkel olemasolevat valgusti niiskust, otsib abi oma programmidest ja siis sõna otseses mõttes sööstab tundmatusse. Tsitaadi lõpp. Eks laiemas mõttes teeme seda ise ka kõik, kes praegusel ülerahvastatus ei ja looduskatastroofide ajastul võtavad nõuks igasuguseid majanduskriisi ja pandeemia trotsides ise järglasi saada. Levivad ka südames ilmselt väga suuri lootuseid helgele tulevikule, nii nende oma ihuvilja kui ka kogu inimkonna jaoks. Kuidas need erinevad käibel olevat utoopia düstoopia päriselt realiseeruvad või mitte, näitab aeg. Kui tahate end neis vestlustes kodusena tunda, siis rahvusringhäälingu tänavune keskkonnakuu filmiprogramm on väga suureks abiks. ETV2 ekraanilt on juba läbi käinud palju head ja huvitavat. Sel nädalal jõuab kätte just nimelt seemneteema. Neljapäeval linastub dokumentaalfilm, seene rääkimata, lugu Janovaatoris ilmub usutlus maailma seemnepanga juhiga. Kui sina oled ka üks neist, kes tänava laiendus poodidesse reide korraldanud, on saanud vanaemalt pojengiistiku, mida nüüd hoolikalt tulgutad või lihtsalt meenutad hea sõnaga seda, kuidas omal ajal lapsepõlves sai vahepalaks jänku oblikkeid nositud siis tõesti viska sellele keskkonnakuuprogrammile, mis kogu ERRis kõikidel kanalitel mingil moel elanud ja hinganud on. Siin maikuu vältel viska sellele kõrv peale, viska sellele silm peale, et uued mõtteidud leiaksid sinu peas viljaka pinnase. Muideks täpselt nädala pärast ongi käes kauaoodatud juuni. Algab suur õitseng ja see tähendab ka, et Maarja varia lehvitab ja soovib ilusat suve. Puhka hästi. Puhkepõhjalikult.