Vikerraadio. Tere mardid läinud kadriidees 2019. Aasta novembrit on jäänud seitse päeva ja ülehomme on käes kadripäev, mis tähendab tööalastes tegemistes on keelatud lambapügamine ja söögiks tuleb valmistada tangupuder, mida tuleb ka siis naabritele muidugi viia. Aga ärge imestage, kui ukse taha ilmuvate Kadride ninaotsad on punased, sest õues on juba miinuskraadid ja ilmselt kõik teavad. Aga kordan üle neli tundi ja 40 minutit on jäänud, kuni päike täna loojub. Kuniks aga valgust on, pakub rahvateenrite saade järgneva viieni 50 minuti jooksul teile arutelu ja analüüsi selle nädala olulistel teemadel. Ja nagu ikka, oleme stuudios kolmekesi. Täna oleme siin koosseisus. Peeter Helme, tere. Eesti naise peatoimetaja Heidit Kaio. Tere ja mina olen Taavi Eilat Eesti rahvusringhäälingust. Enne pikemalt teemadesse süvenemist annan kiire ülevaate, millest täna juttu tuleb. Räägime riigisekretäri koostatud raportist, mis võttis kokku maaeluminister Mart Järviku tegevuse ja andis sellele üheselt hukkamõistva hinnangu. Aga ometi ei ole poliitikud suutnud veel mingeid otsuseid teha ja neid võib oodata järgmisel nädalal. Kõneleme ka sellest, kuidas siseminister rääkis Soome meediaga suheldes plaanist B ehk justkui kas Eesti töötamas välja NATO kõrval alternatiivset kaitsesüsteemi või plaani vähemalt räägime ühest ebameeldivast tülist. Viimsi haabneeme koolis kõneleme vihakõnest ja sõimust ning saate lõpus ka kirjanikupalgast. Aga alustame algusest, maaeluminister Mart Järvik on viimase kuuga saanud väga mainitud ministriks ja kes veel ei tea, siis ta on EKRE minister. Minister Järvikuga on lahvatanud kaks skandaali, millest esimene puudutab siis matile revoli tehase listeeriajuhtumeid, kus Mart Järvik hoolimata sellest, et teadis juba varem olukorrast, ei võtnud justkui midagi ette ja ja isegi selleni, et kui siis tegutsema hakkas, kus ta nagu bakteriga kalatööstuse esindaja ja, ja teine skandaali kõver puudutas tema nõuniku Urmas Arumäe tegevust, kes istus kahel toolil ühelt poolt esindas PRIAga vaidluses ühte ettevõtjat ja teisalt nõustas ministrit sedasi, et tema kliendile sellest siis tulu tekiks. Et minister oli huvide konfliktist teadlikega teinud pikalt justkui midagi ja see kriis lahvatas tegelikult ju kaks nädalat tagasi, aga ometi ei suutnud surve alla sattunud valitsus võtta vastu ühtegi otsust, vaid külmutas selle olukorra, suunates asja komisjoni, kes pidi panema, nii ma siis poliitikute jaoks paika sellise aegrea küsima dokumentidele tuginedes küsimusi andma, vastuseid ja nüüd selle nädala neljapäeval siis riigisekretär Taimar Peterkop, kui komisjon selle raportiga siis avaldas ja järeldus oli tegelikult üks ja suhteliselt sarnane sellele, mida ka varem meedias räägitud oli, et Järvik ületas oma volitusi ja on käitunud ja ei käitunud ministrile kohaselt või, või ma ei tea, head kolleegid, lugesite teie midagi muud sellest raportist välja? Nojah nüüd ju peaminister Jüri Ratas on ka olnud sunnitud võtma seisukohti selle raporti osas või noh, tegelikult selle raporti taju võib öelda selleks telliski, et ta saaks seisukohta võtta. Ja ta on ju nüüd muutunud oluliselt kriitilisemaks ja oluliselt konkreetsemaks, kuigi mitte veel konkreetseks, aga konkreetsemaks. Nojah, selle selle skandaali keskmes on siis mõjuvõimu kasutamine, kahtlus mõjuvõimu kasutamisest, mis, millega kaasneb ka kriminaalasi, et see on ikkagi väga-väga tõsine süüdistus ja ma julgeks väita, et see on üks viimaste aastate tõsisemaid korruptsiooniskandaale, mis siis Eestis puudutanud on. Kusjuures ma pikalt nagu mõtlesin, et kuidas see niimoodi saab olla, et või miks see, miks see nagu üks suuremaid on ja ilmselt on asi selles, et ütleme nii, et ma olen mõelnud, et ajastutel on mingid omad skandaalid, mis või noh, mingid omad teemad, mis, mis mingil ajahetkel on olulised. Et Eesti ühiskond tegeleb praegu väga palju, näiteks naistevastase vägivallaga perevägivallaga, mis on ka tänu EKRE poliitikutele päevakorda tulnud, ütleme siin natuke irooniliselt, aga aga tõesti, et see nagu on siis võib-olla ühiskonnas suur teema näiteks Inglismaal on suur teema, on, on poliitikute ja prominentide siis seksuaalsuhted seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, kus on siis ära kasutatud kas noori või suisa lapsi ja nende ujuvad järjest välja, tulevad kohtusse ja ilmselt see on ka põhjus, miks sellele eelmisel nädalal printsandriuu juhtum Inglismaa meedias nii suurt tähelepanu tekitas, sest ka prints Andrew oli siis sellesse miljonärist kupeldaja Jeffrey Epsteini skandaalis lekkinud piltidel noorte tüdrukutega. Aga, aga jah, et, et siis see praegune Mart Järviku skandaal, et see, see, see on kuidagi nagu Eesti kontekstis nii üheksakümnendad kahe tuhandendad, et nendest kõikidest skandaalidest, mida ma siin nimetasin, et perevägivald või või siis laste ärakasutamine, et ühiskond õpib sellest ja siis minnakse edasi ja tegelikult sellest tekib mingi teadlikkus, et see, mis mind selle skandaali puhul veel rohkem üllatab, on see, et kuidas üldse 2019 saab nagunii labane poliitkorruptsioonijuhtum tekkida, et see mulle endale kummitas kogu aeg, selle Nirvana laul, see Smelslaiks siin spirit kuidagi nagu see etapp peaks olema ühiskonnas läbi käidud. See, mida on väga hea tähelepanek, noh esiteks ilmselt võib ju veel lisada seda, et eks need asjad käivadki sageli mingit ringi või spiraali mööda ja ja ma arvan, et see tähelepanek, mille sa just tegid, on seotud kindlasti ka sellega, et mis nähtus on EKRE ja kui palju tal on valitsuskogemust, et siis tulevadki jälle üheksakümnendad tagasi. Just täpselt nii ongi, et, et mulle tundub sedasama, et, et siin on nagu EKRE ise alles õpib ühiskonnas olemistetav ja ühiskonnas käitumist ja seda, missugused natuke üllatused tulevad neile, missugused normid 2019 Eesti ühiskonnas nagu avalikkuses aktsepteeritud on ja mis mitte. Aitäh no vot see ongi, et kuna, kui me räägime konkreetsemalt Mart Järvikust, siis ta ei ole ju laiemalt avalikkuses nii-öelda Eesti ühiskonna esimeses ešelonis figureerinud ja ja noh, nagu näiteks ka sedasama Eesti NSV ministrite piltide ülespanek näitab, et tegu ei saa aru, millised tõesti normid meilgi Just, ja nagu noh, tegelikult ka tuleb välja tema varasemast tegevusest siis lihtsalt kohalikul tasandil, et seal selline oma asjaajamine käis juba toona, aga no mis te ütlesite, Peeter, et ta aitab Jüri Ratasel see raport seisukohta võtta, et noh, ma eeldan, et tegelikult oli Ratasele ikkagi seisukoht juba eelnevalt valmis, aga ta ei saanud seda valitsuses läbi surutud, et EKRE EKRE ei olnud Mart Järvikust valmis loobuma, sellepärast valida sellised taktikat. Tehti siis selline komisjon, kes justkui oli sõltumatu ja hakkas seda asja analüüsima, tegi väga selged ja konkreetsed seisukohad. Ja noh, ma loen näiteks ühe tsitaadi siit, et komisjoni järeldus, komisjon leidis, et maaeluminister ja tema nõunik on püüdnud veterinaar ja toiduameti järelevalve läbiviimisse sekkuda, millega on ületanud oma pädevust, faktipunkt ja nüüd tekkis siis selline olukord, kus see see asi külmutati ja nüüd ta tuli justkui jääkapist välja võtta. Ja kui poliitikud ei tahtnud esialgu sellel teemal üldse rääkida, siis nüüd tõesti nad on sunnitud, aga ma tuletan meelde, et vahepeal on tegelikult ju poliitikud koalitsioonikaaslased avaldanud toetust Mart Järvikule ma ei tea. Kaido Höövelson või Raivo E Tamm on öelnud, et vohh vinge mees valites siis riigikogust teda toetada, mis ei tee mitte tema umbusaldamise tee, nii nagu opositsioonipoliitikud tahtsid. No seda küll jah, aga võib-olla seda ei peaks vaatama mitte nii, et nad toetasid Mart Järvikut, vaid nad ei tahtnud opositsiooni pilli järgi tantsida, et noh, need on ju ka sellised võimupoliitilised otsused, mis tuleb langetada, et seal võib olla hambaid kiristades peavad hääletama ikkagi selle umbusaldusavalduse vastu, aga kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et noh, igasuguseid asju on nüüd juhtunud ja tegelikult me võib-olla räägimegi natuke läbisegi, aga ma pean ausalt ütlema, et ma ka ei ole võimeline kõigi nende asjade sellist loogilist aegrida enda jaoks päriselt paika panemas, et asjad juhtuvad läbisegi ja korraga. Aga täna hommikul saadet ju meile siin saates kasutamiseks üks tekst, mille esitaja on maaeluministri nõunik Maido Paju, kes Maido Pajo, kes protestib Peterkopi aruande järelduste vastu ja esitab vastuväiteid ja ütleb, et loomulikult on ministril õigus otsustada VTA ettepanekul toidu käitlemise peatamine, ehk siis see läheb üsna detaili, aga ütleb, et mis jutt see on, et minister sekkub kuskil minister peabki sekkuma, et see on tema voli. No siin on hämmastavaid pabereid veel näha, et no näiteks eile saatis Mart Järvik endapoolse selgituse oma koalitsioonipartneritele, siis Isamaa fraktsioonile Keskerakonna fraktsioonile ja ka iseenda erakonna fraktsioonile ja ja seal on manuses ka selline PDF nagu Arumäe tuseks, mis on siis noh, põhimõtteliselt selgitused, et miks Urmas Arumäe siis nõustamine ei olnud huvide konflikti langemine, seal on väga juriidiline vaidlus seal füüsilise ja juriidilise isikuteemade üle ja see on päris keeruline, ma ütlen, et on raske uskuda, et esiteks mitte juristi taustaga inimene suudab üldse sellise teksti kokku panna, aga hea küll vaadates siis sellesama PDF-i sisu Docum sisu või tähendab andmeid, kus või kes on selle faili? Ainult Sors inglise keeles nimetatud faili faili andmeil jah, mida igaüks ei tulegi selle peale, et selline asi on, aga ülevalt menüüribast leiab ja see näitab tehnilised andmed, kus ja millal? Ja selle selle v-le f on tegelikult koostanud Urmas Arumäe advokaadibüroo, mis näitab, et Urmas Arumäe, kes tegelikult justkui on siis lõpetanud Mart Järviku nõustamised on kirjutanud ikka veel Mart Järviku eest. Eile kirja. No ära ole nii pahatahtlik, võib-olla need olid tema kolleegid, kes tahtsid toetada lihtsalt. Selles mõttes me oleme Peetriga ühel nõul, et sinna teistele detaile on nii palju, et, et seda nagu aegasid. Ta on keeruline sättida, aga, aga noh, selge, et siin tuleb kogu aeg hoida endal suurt pilti silme ees, et kas tegemist on mõjuvõimuga kauplemisega või mitte ja see, kas kas mingi paber liikus sinna või tänna, tegelikult sellel ei ole nagu suures plaanis täht tähtis tähtsust. Et ka see Peterkopi raport keskendub faktide ritta seadmisele, et need tegelikult ju ka raportis öeldakse, et mingeid hinnanguid ei, see on väga keeruline anda, sest tegelikult Mart Järviku pähe ei näe keegi, et seda mingisuguseid motiive saab, ainult oletada, miks ta teeb ja seda tegelikult ei tohi teha ise raport ega ega, ega ka kriminaaluurimine. Aga tõesti, et lihtsalt fakte tuleb ritta seada. Ja see faktid on nüüd ritta seatud, aga ometi poliitikud ei ole otsuseid veel teinud, et väidetavasti siis Jüri Ratas teeb selle otsuse või noh, nii ta on ise öelnud, et järgmisel nädalal, mis see otsus saab täpselt olema, keegi justkui ei tea, aga no vähemalt omavahel räägitakse, et ikkagi Järvik sunnitakse lahkuma. Ja kui Mart Helme näiteks sel nädalal esimese stuudio Eesti televisiooni saates ütles, et nad seisavad ministri selja taga, siis mina saan aru nii et EKRE jääbki selle seisukoha juurde, aga ometi nad ei, ei, ei ole ka vastu sellele, kui Jüri Ratas otsustab võtta ikkagi siis paberi ja minna Kadriorgu ja öelda presidendile. Mart Järvik tuleb tagasi kutsuda ministriametist, sellega saab Järvik lahkumiseks 30000 kompensatsiooni, arvestades, et ta on riigikogus koht ootamas? Ei ole, sest tema sinna valitud ei ole, siis on see kindlasti parem positsioon kui kui ise lahkudes, mille puhul sa kompensatsioon jääks saamata. Ja veel üks selline poolus selles loos on see, kuidas kantsler Illar Lemettit siis maaeluministeeriumi kantslerit, et proovitakse selle nende hammasratastega kaasa kiskuda, sellest süsteemist välja, et ametnik, kes nii nagu me eile nüüd teada saime, kas siis politseisse ja tegi kuriteoteate juba tükk aega tagasi ja nüüd hiljem on seda avalikult Siska kommunikeerinud. Ilmselt peab oma ameti maha panema, sellepärast et Jüri Ratas on Ekreze EKRE mõjuväljas. Minu meelest ongi siin huvitavana poliitiliste kultuuride põrkumine. Et, et kui ma julgeks väita, et, et Illar Lemetti ja tegelikult ka PRIA juht Jaan Kallas käituvad siis nagu nende poliitiline kultuur vastab aastale 2019 ja siis see saab kokku siis nagu 1996. aasta poliitiliste poliitiliste normidega, siis siin on jah, tõesti selline nagu poliitiliste kultuuride põrkumise koht. Võib-olla on ebamugav peal see ka, et kui ühest küljest noh, võiks ju loota, et minister Järviku lahkumisega on kõik teemad maas, et need, mis peavad kohtusse minema, lähevad kohtusse, mis on olnud lihtsalt selline poliitiline kemplus, need unustatakse siis see kantsleri moment, mille te just sisse tõite. See nii-öelda jama võib jätkuda ju sellepärast et EKRE võib ju öelda, et hea küll minister läks, aga nüüd kohtan EKRE oma ikkagi ja, ja nõutakse ikkagi selle kantsleri lahkumist. Kusjuures seesama kantsler on ju ka öelnud, et juhul kui ta sunnitakse lahkuma, siis ta läheb kohtusse õigust nõudma, milleks tal kindlasti on ka. Kindlasti on ka õigus seda teha, et selles mõttes mind väga huvitab tegelikult Jüri Ratase avaldus, mida ta järgmisel nädalal peaks tegema. Et kui Jüri Ratas on üldiselt hoidunud selliste positiivselt sõnumite kuvandi meest, et siis siis nüüd mulle tundub, et ühiskond nagu ootaks talt või ootab talt natukene nagu järsemad või jõulisemalt, et sõnumit ja ma tahaks nagu kuulda, et kas seda tuleb või ei tule. Samas ma mõistan ka täiesti EKRE EKRE seda ütleme, Jüri Ratasele poolele teele vastu ei tule, et, et nende, nad, nad on niigi keerulises positsioonis olles nii mitmeid ministreid üsna lühikese aja jooksul kaotanud. Et nemad nagu siis Ratasele vastu ei tule. Nüüd on siis ratas, ole ise mees ja näita, mis sa ütled. Nojah, aga minu meelest, kas mitte siinsamas saates ei ole korraga välja toodud see, et kui meenutada Keskerakonna Jüri Ratase esimest valitsust, siis tuli ju ka seal ministreid nagu sokke vahetada, et et eks see on ka natuke alguse asi, et üks teema, mida me ju ei ole siin praegu sellega puudutandamist, mulle tundub, on tegelikult üha rohkem ruumi seal see hetk, et selle ministri lahkumine on täiesti ohuks koalitsioonile. Et kas see vist oli eilne Eesti Päevaleht, kus toodi välja kuus võimalikku stsenaariumit ja ja seal oli siis stsenaarium, et Järvik lahkub, koalitsioon jääb aga ka, et Järvik lahkub, koalitsioon kaob, et mida ma nüüd lihtsalt küsimus. Noh, mina saan aru, et EKRE on ikkagi nagu nüüdseks sellest põhimõttest, mida Martin Helme siin alguses seal skandaali puhkedes kinnitas, EKRE läheb koos Järvikuga. Et sellest nad on ikkagi vist taganenud ja seda ka Mart Helme sõnad näiteks esimeses stuudios, et no nüüd on selgunud ikkagi uued asjaolud või noh, enam-vähem on, tsiteerin peast sügavamalt ju. Aga samas ma minu meelest põnev siin Kaja Kallase hiljutine avaldus Jüri Ratas aadressil, mis oli, noh, sedavõrd järske tüli norib millega, nagu välistusse Reformierakonna võimalike valitsusse minek mis võib-olla ei olnud juhuslik, võib-olla Kaja Kallas tahtiski mängida seda, et noh nagu, et oi, sund hoida seda koalitsiooni koos, sest et nagu tundub, et nad töötavad üksteisele üksteise kahjuks väga hästi seal seal koalitsioonis. Ma ei kindlasti ei alahindaks Kaja Kallast, aga ma ka ei ülehindaks teda. Aga Jüri Ratase, see seisukoht on selles mõttes ikkagi oluline, mis ta nüüd ütlema hakkab, sest kui arvestades Illar Lemetti lahkumine saab siis olema põhjuseks, et tema on korruptsiooniohust siis teavitanud, siis kas nii ongi, või et ametkond, kes kes näeb, et rikutakse, teatab sellest politseid, suhtleb ka avalikkusega, mitte ei ole vait. Kas siis ma ei tea, Jüri Ratase või Urmas Reinsalu hinnangul näiteks selline ametnik peaks ametist vabaks saama, sellepärast et nurk korruptsiooniohtu justkui näinud. Vastupidi, et, et tegelikult on see väga riigimehelik käitumine, et, et ma arvan, et, et siin, Lemettil tegelikult võiks olla isegi potentsiaali poliitikuna välja astuda, et see tõesti noh, ütleme on tema tema aktsiaid kõvasti tõstnud. Siin on hea raadiokuulaja ja Mart Järviku nõunik Mart Ummelas saatnud sellise kirja, et kus on korruptsioon, kuidas saab sinu saates välja öelda midagi sellist, midagi nii kriminaalselt, et kus see korruptsioon siis on? Nojah, see on tõesti hea, hea küsimus, kus on korruptsioon, see on tõsi, et, et inimesed tajuvad korruptsiooni erinevalt ja tegelikult see alati on ka ühiskonnas küsimused, mis siis täpselt on, et mida siis nüüd, mida siis nüüd valesti tehti ja nüüd püüame siis seletada, et mis see siis seal Vot siin võib-olla ongi, kui sa alustasid täna sellest, et see on selline väga 90.-te skandaal, sest siin on siiski üks suur erinevus, et kui see oleks päris 90.-te skandaalid, siis meil oleks kuskil kilekotitäis raha. Aga, aga moodsa aja korruptsioon kipub ikka olema väga raskesti tõestatav. Info liigutamine. Ma ei ole sellega nõus, et, et siin on see lihtne moment on see, et, et minister Järvik jättis andmata ühe allkirja, millega sattus soosingusse või sai soosingusse või sai eeliseid tema tuttav talunik Rein Soosaare ja samas andis allkirja, kus, kus samadel alustel läheb siis või, või või siis ta samadel alustel võitjad peavad kohtusse minema ja, ja kus PRIA hageb, nende nõuab raha tagasi ja tegelikult selle, selle skandaali keskmes on suur hulk raha ja üks koma, mis oli 1,1 miljonit eurot, mis, mis põllumajandustoetusteks eurotoetusteks on välja makstud. Täiesti on, mõtleks Shakespeare ilik draama, kus on üllaid, tegelasi on pätte ja kõige keskmes ka suur raha, et et raamat on siin küllaga. Aga mis mind siin teema puhul nagu ikkagi paneb või häirib, on see, et me oleme nüüd mitu nädalat sellel teemal pidanud arutlema ja seda põhjusel, et Jüri Ratas On lihtsalt valmis panema, ütleme Eesti sellise muu riigi pausile selleks et ta saaks klattida oma koalitsioonikaaslastega kaasvõitlejatega siis neid asju, mida, mida peaks nagu kiiresti lahendama ja see ja see on märkimisväärne ka selles valguses varasematest teiste kogemustest ei ole ikkagi mitte midagi õpitud, et noh, ma ei tea, toome Silvergeeti näite, kus Kristen Michal proovis samamoodi kuus kuud istus ametis enne, kui ega me tänaseks ei tea, kus see tõde oli, aga surve avalikkuses ei lähe ära selles mõttes, et ja, ja see on nagu poliitiliselt ma saan aru, et kui sulle tehakse ülekohut ja kui Mart Järvikule ka tehakse ülekohut, siis siis see surve jääb valitsusele jätkuvalt peale, isegi kui ta jätkab, et ta võib oma õiguse lõpuks tegelikult ju saada, aga mõistlikum on anda valitsusele töörahu. Ja ja seda paraku saab vist praeguseks teha küll ainult selle taandumisega, noh, teisalt on muidugi see, et kas üldse see Järviku selline vastupunnimine hakkab EKRE EKRE toetust murendama või hakkab see Keskerakonna toetust murendama ja pigem ma arvan, et mitte EKRE toetajaid, sest EKRE näitab siin ikkagi oma selgroogu just nende samade seisukohtadega, et meie oleme Järvikuga kaasas ja meie teda Ta ja kuniks Jüri Ratase valitsus, Jüri Ratas ei suuda ennast kehtestada valitsuses, siis ilmselt mõjub see ühel hetkel ikkagi Keskerakond. Keskerakonnale on see juba mõjunud, et nende reitingud dramaatiliselt kukkunud, kusjuures minu meelest on jäänud püsima siiski uus ja ta ikkagi ei ole nagu nende taset, et ja kusjuures minu meelest on põnev see, kuidas EKRE valijad käituvad tegelikult nii nagu vanasti käitusite Keskerakonna enda valijad. Sest nad on osaliselt needsamad inimesed Täiesti võimalik, et sellest täiesti võimalik, et tõesti nagu uskumatu lojaalsusega ja tegelikult noh, nagu sõltumatu skandaalidest, ükskõik mis on need ikkagi erakonna selja taga, nii et selles mõttes on EKRE positsioon kindel. Aga huvitav on tõesti jälle see, et Keskerakonna valijad enam ei käitu sellise lojaalsusega, vaid vastupidi, on ka valmis erakonna selja tagant teisi teisi teisi partnereid vaatama. Aga võib-olla Jüri Ratase käitumise kohta, mille osas sa Taavi nii kriitiline olid, et on ka üks teine võimalus vaadata, et Jüri Ratas on nagu see vana hiinlane, kes istub jõe kaldal, rüüpab teed ja ootab, et vaenlase läit mööda ujuks nende nädalate jooksul, mil see skandaal on kestnud, me ju näeme, et minister Järvik on järjest ebamugavamaks olukorras ja noh, mingis mõttes Ratasest mõistlik seda olukorda mitte kiirustada, et las nad, las nad ise teevad, kaevavad endale augu. Ka selle võrra ei ole, me, me ei räägi mingitest sisulistest teemadest, mida see valitsus korda saadab, mida, milliseid otsuseid tehakse ka meedias, paraku on nii, et ütleme, et üks, kaks teemat on need, mis suudavad kogu pilti domineerida mingil hetkel ja ja et ma ei kahtle selles, et valitsus teeb aktiivselt sisulist tööd ja käib välismaal kohtumistel. Noh, riigieelarve on riigikogus, noh, ma ei teagi, mitmendal lugemisel juba tänaseks, aga aga me lihtsalt ei, ei saa sellega tegeleda või meedia ei kajasta seda sellepärast et seal on üks teema, on nii tugevalt pildid, seal on nii tugevad vastuolud ja kui seda pinget välja ei võeta, siis noh, sisuliselt riik tiksub pausil. Ma saan aru, et sa tahad sellega öelda, et meil on peaaegu pool saadet möödas, pole millestki muust. Siinkohal vahetamegi teemat räägime paraku küll natukene natukene sama valdkonna teemast ehk siis valitsuse teemast, siseminister Mart Helme ütles Soome meediaga kohtudes intervjuus seoses NATOga ja ma tsiteerin, ma ei taha öelda, et Macron räägib 100 protsenti tõtt, kui ta ütleb, et NATO on ajusurmas kuid selge on see, et NATO-s on probleeme. Ja siis natukene hiljem, et Helme sõnul valmistatakse praegu ette juba Eesti seisukohti detsembris Londonis toimuvaks NATO tippkohtumiseks. Tsitaadi algus. Teeme tööd ka plaan veega ehk sellega, mida Eesti ja teised Baltimaade ette võtavad. Kui Macroni sõnad osutuvad tõeks, ütles Helme, siis otseloomulikult tekitas see ka see suure pahameeletormi, sest seni on vankumatult ikkagi NATOle toetust avaldatud ja noh, Helme sõnavõtu kohta tegid avalduse nii valitsuse liik, mitmed opositsioonisaadikud ja need olid kõik peaaegu üheselt, et Eesti ei tööta plaan B-ga vaid kaitsevaldkonnas on selgelt NATOga koos ja, ja öeldakse, et sisuliselt Helme öeldu on selline lapsus. Ja märgiline on see, et Helme hakkas rääkima tegelikult valdkonnast, mida tema ju ei kureerijaid, kaitseministri valdkonnas on see teema. Nojah, siis on selge, et selline väljaütlemine on lubamatut, et võimalik, et, et see oli tõesti nagu noh, ütleme valesti valesti öeldud mõte, et ta mõtles midagi muud, aga, aga, aga selge on see, et selline välja ütles, on lubamatu ja miks, miks ma seda arvan, on see, et NATO pole lihtsalt organisatsioon, vaid ta on eri riikide kaitseüksustest koosnev organisatsioon, eks seal on palju palju riike selja taga ja see on väga kallis ja kulukas organisatsioon. Et need, ütleme need siis NATO taga olevad riigid panustavad rahaliselt väga-väga palju, mis tähendab seda, et seal taga on poliitilised otsused ja minu pika jutu iva on selles, et, et seal nende rahaliste otsuste tegemiseks on vaja nendes riikides alati avalikkuse toetust. Et see avalikkus peab mõistma seda, miks, miks see NATO tegutseb ja miks ma ei tea, ühe või teise riigi ohvitserid või sõjaväelased on kusagil kaugel-kaugel Vene piiri ääres, mingisugusesse, väikesesse ühes või teises riigis aega aega teenimas. Et see, see, see mõistmine peab ühiskonnas olema, et, et ja mul on, ma olen läbi aastate jälginud seda, kuidas seda näiteks Briti meedia on seda mõistmist tekitanud siis inglise ühiskonnas, et kuidas nende sõdurit siis siin Eestis tegutsevad ja kuidas nad ühel või teisel operatsioonil osalevad ja mõõnatest hea tunne lugeda seda oh, väga lahe. Tegelikult Need on, need sõnumid on tavaliselt alati nagu positiivse alatooniga ja toetavad aga et sellist nagu krediiti üles ehitada, see on tegelikult noh, aastatepikkune ja väga-väga suur töö, et, et seda, seda on tegelikult lihtne lõhkuda mingisuguste tobedate lausetega. No aga seda asja võib vaadata ka natuke teistmoodi, jätkame heidame pilgu Eesti põhiseadusele, siis põhiseadusesse edastatakse, et Eesti riik on olemas selleks, et eesti rahvus säiliks. Mis tegelikult tähendab seda, et meil peab olema iga olukorra jaoks plaan B, meil peab olema ka selline plaan B et juhuks kui Eesti riik enam eesti rahvust rahvuse säilimise eesmärke ei suuda täita tahad, siis tuleb mingi teine tee leida. Nii et ma saan Heidit sinu loogikast tõesti aru, et loomulikult valitsuse liikmed peaksid, et propageerima neid asju, mis on Eesti riigile olulised. Aga ma ei näe küll mitte midagi lubamatut ka öelda, et meil on plaani B vaja, ma ütleksin, et meil on plaanid c ja d vaja ja. No siin ongi hea küsimus, et miks, miks Mart Helme seda ütles ja võimalik tõesti, sa nüüd spekulatsioon, ega siis keegi Mart Helme tähene, aga võib-olla ta tõesti mõtleski seda, et me peame arvestama sellega, et liitlaste, näiteks siiatulek võib võtta oodatust rohkem aega või, või näiteks nende mingisuguste ütleme, vägede liigud saamine võib võtta rohkem aega, samal ajal kusagil mõni teine konflikt olla, mis tegelikult NATO tähelepanu pälvinud. Et selles mõttes ma olen täiesti nõus, et see, selles mõttes on vaja plaan B ka arvestada, aga, aga noh, tõsi tõsi on see, et Helme ei väljendanud seda sellisel moel. Nojah, aga asi võib ju veel hullem ka olla asi võib-olla plaani B ei ole vaja mitte ainult sellistel tehnilistel põhjustel, vaid põhjusel näiteks, et Mart Helme suur lemmik Donald Trump ütleb, et ei, me ei käivita artiklit viis. Ja absoluutselt ja näiteks noh, samal ajal vaiksel ookeanil mingisugune muu konflikt, mis USA tähelepanu endale hoiab ja täiesti vabalt nii olla, nii et ma kuidagi taha välistada seda, et, et Eesti ei peaks plaan B peale Ja mina see väga paljude poliitikute selline tohutult kiire hukka mõistma, et see oli täpselt see, et nad nii-öelda haisid jälle vere lõhna, et nägid võimalust EKRE poliitikule ära panna ja tegid seda. No ja seda on ka siin Postimehes analüüsitud, et, et, Urmas jaganud väga põnevalt, kirjutab sellest, kuidas Mart Helmele meeldib selline jõuline sõna kasutuseta ta püüab otsida võimalusi selliseks selgeks ja jõuliseks sõnakasutuseks, mida ta eeldab, tema valijatele võiks meeldida, aga, aga jah, selle, selle ütleme liiga jõulise ja liiga liiga jõuline sõnakasutus tähendab seda, et väga lihtsustatud, et ja seal on ka väga lihtne, siis nagu asjadega mööda panna, mis, mis võimalik, et praegusel juhul on juhtunud. Mulle tundub ka, et see on selline välja öeldud lapsus, mille taga tegelikult sisu on küll, et tõesti mina arvan ka, et me peamegi mõtlema, et mis juhtub juhul, kui valitsuse liikmed peavad mõtlema, mis juhtub, juhul kui seda ei ole või see läheb nõnda. Ja teine probleem on aga selles, et, et noh, tõesti riigikaitse teemal, et juures on ju väga suur osa selline enesekindluse kehtetu enesekindlus selles jutus, et lööd rinna kummi ja räägid, et kuidas meie riik on nii tugev ja partner NATOga ja ja, ja et noh, sellega heidutatakse siis seda vastast ka, et, et neid oletusi, arutelusid peaks olema kindlasti. Et mis on variant B või variant, see aga aga noh, et kas kas seda meelekindlust tuleb või, või ebaselgust ja mõtteid tuleb alati välja öelda, see on nüüd iseküsimus, et võib-olla see ma ei tea. Riigikantselei juures on ka selline strateegilise kommunikatsioonibüroo, et võib-olla nemad oskaksid seal ka valitsuse liikmetele nõu anda, et kas nüüd peaks kuidagi seda kommunikeerima seda plaani B ja mõtteid selles osas. Ja kusjuures see on tõsi, et trump on ju olnud väga selline andnud väga kõhklevaid sõnumeid või segaseid sõnumeid nato hõivatute kohta Euroopas ja ma just hetkel olen lugemas teiste raamatut teine maailmasõda Anthony Piiveri kirjutatud ja seal on väga selgelt näha, kuidas ajalugu võib korduda selles mõttes, et, et kuidas usa oligi hõivatud just nimelt vaiksel ookeanil, tegelikult viivitus väga pikalt Euroopas teise rinde avamisega, et Normandia dessandiga, et, et see on täiesti reaalne väide nagu reaalne olukord päris ajaloost, kus, kus selline selline asi on juhtunud, nii et tõesti ta on p, on igal juhul vajalik. Nojah, aga hetkel ei, elame siiski maailmasõja tingimustes muide veel selline väike märkus, et ei, riigikaitse on muuhulgas ka siseministri valdkond, on muuhulgas ka sotsiaalministri valdkond, et on välisministri valdkond, et on tegelikult väga pallida ministrite valdkond, eriti kogu selle laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooni mõttes. Just aga no ikkagi, et, et välja öelda selliseid asju, et hiljem tuleb hakata neid siluma või selgitama, et mis mu mõte ikkagi täpselt oli, et noh, see ei ole lihtsalt mõistlik tegevused. Jah, muidugi sellega pälvidki tähelepanu saadki kaaslastelt vastu vasturünnakuid, et kuidas noh, põhimõtteliselt hakkad riiki reetma või võib keegi küsida, aga aga et, et selles mõttes sellistel lapsustega ei peaks valitsuse liikmed minu meelest ikkagi nagu üles astuma. Et need on siis lubatud ainult opositsioonijuhile Aga no ma ei väida seda, et need on lubatud ainult opositsioonijuhile, aga, aga ma arvan, valitsuse valitsuse liikmel mitte mitte kindlasti. Aga vahetame teemat ja Viimsis haabneeme koolis rullus lahti üllatav vastasseis, nimelt Viimsi vallavalitsus ütles erakorraliselt üles haabneeme koolijuhi Sirje Toomla töölepingu põhjendades seda koolis aset leidnud süsteemsete väärkohtlemise juhtumitega ja väidetavalt kuidas siis üks algklasside noor õpetaja õpilase suhtes korduvalt füüsilist vägivalda on erinev info, et kas need vägivallajuhtumid leidsid aset siis juba eelmise aasta novembrist või siis nüüd selle aasta septembrist siin ütleme, osapooled räägivad erinevalt. Aga sel sügisel on ta siis väidetavalt mitmel korral tõuganud ja lükanud lapsi ja kooli juhtkond on asjast olnud teadlik ja sellega ka tegelenud, nimelt esialgu siis hoiatuse ka suhtluses, aga hiljem õpetaja siis vallandanud minu teadaolevalt siis oktoobri paigus ja toimunud on erinevaid koosolekuid, kus on ka abivallavanem näiteks olnud kohal ja, ja nüüd kui saadi aru, et ei, et see asi läheb. Ühesõnaga nüüd otsustati vallandada valla poolt siiski ka direktor, kes kes oli justkui selle teemaga tegelenud. Ja, ja selle asja arengud on veel viimastel päevadel nõnda, et direktor tegelikult jääb ametisse, sest sellest tõusis suur avalik teema kooli teised õpetajad ja ka lapsevanemad seisid selle direktori eest, öeldes et ta on väga pädev ja väga hästi hakkama saanud oma tööga, sealhulgas selle probleemi lahendamisega. Ja eile siis selgus, et abivallavanem, kes haridusteemat kureerib Viimsi vallas lahkus ametist. Et noh, peamine ja oluline on noh, siin ilmselt esmalt ära öelda, et, et see vägivalla juhtum ei ole kuidagi tolereeritav. Kindlasti peab koll sellele reageerima, kui sellised asjad esinevad. Nojah, see on hea koht küsida, et mis selles loos on õpetlikku miks me peaksime ühe, ühe ühe testi, okei, Eesti rikkaima valla ja ühe päris suure kooli, aga siiski ühe juhtumiga tegelema ja selle näiteks näiteks ka raadiosaatesse jutuks võtma ja, ja ma tahaksin tulla sellesama asja juurde, et siin kõige olulisem on minu meelest see, et see asjaolu, et vägivägivallatseja õpetaja ei ole kindlasti kuidagi tolereeritav, et lapsed, eriti alkad, algklasside lapsed, aga, aga kõik, aga noored on, on tegelikult õpetad taia nagu mõnes mõnes mõttes ka meelevallas, et selle, kui jõupositsioonid on, on väga nagu nihkes, et õpetajal on alati alati õpetajana alati tugevama positsioonil. Ja nüüd noh, tõesti, et siin on tegemist algklassilastega, siis siis tõesti vägivallatseja õpetaja ei ole tolereeritav. Seda, et õpetajate närvid läbi lähevad, juhtub ikka tegelikult seda ei maksaks ka nad noh, nagu ülemäära üllatuda, et, et pigem on siin küsimus, kuidas, kuidas sellist õpetajat aidata, võimalik, et seal see ainuke abi saabki olla ta süsteemist minema nagu talutada. Et ta nagu rohkem rohkem pahandusi ei tekitaks, aga aga jah, et see sellised olukorrad tuleb kindlasti, nendest tuleb tõsiselt suhtuda ja nad Nad üheselt lõpetada. Ja ma arvan ka seda, et sellised olukorrad on selgelt koolijuhi pädevuses ära lahendada ja sellistesse olukordadesse tegelikult ei pea valda või ma ei tea vallavanemat või abivallavanemate kaasa tirima, et, et see on nagu tavaline juhtimisolukord. Teejuht lahendab selle enda enda alluvusalas ja kui seal mingil põhjusel on vaja nii-öelda kõrgemalt poolt abi küsida, siis on see, siis on see nagu järgmine samm, nii et ma nagu ei näe siin koolijuhi käitumises mingist midagi nagu, mida ette heita mis, mis on nagu küsitav on hoopiski sellesama valla nagu positsioon ja valla käitumine. Et Viimsi abivallavanem Georg aher püüdis seda vägivallatsejat siis õpetajat nagu siis pakkuda, et temaga leitakse kokkulepe. Ta ründas sõnades kooli direktorit ja, ja lubas, on pöördunud politseisse, et ma, minu meelest on see tegelikult ebaadekvaatne käitumine. Ma saan aru, et vald hakkaski selle asjaga tegelema siis, kui seesama õpetaja, kes koolist vallandati, sellepärast et ta väidetavasti siis need teod toime pani pöördus ise valla poole ja, ja sellest alates hakkas vald uurima, et mis siis seal koolimajas toimub, taheti saada infot ja noh, see on siin nüüd paari siis kuu või paari või ühe kuu jooksul toimunud seda infot on ka siis kogutud, erinevad koosolekuid peetud ja tõesti, seesama abivallavanem on soovitanud ühel hetkel siis et katsuge ikkagi nüüd kuidagi need asjad ära klaarida seal koolimajas. Ja see tuleb vist ka sellest, et, et selle õpetaja suhtes ei ole ei olnud noh, väga selgelt ja üheseid nagu seisukohti, et oli neid, kes ütlesid, et ta peaks jätkama ja oli teisi, kes mitte sellepärast, et noh, Need juhtumid on kui alati ju natuke nagu tõlgendamise küsimus, et kust maalt need piirid jooksevad, et et noh, seal ei ole ilmselt nii lihtsaid, et keegi lõi kedagi rusikaga näkku või midagi sellist, onju, et seal on nagu need juhtumid on natukene keerulisemaid ja sellepärast selle lahendamine on väga segane. See lugu vist on välja toonud ka selle, et seal taga on muid jamasid, et sellest samast asjast ju mõni päev tagasi vikerraadios oli juttu, kus oli kohal Viimsi kooli lapsevanem Lauri Hussar ja teemas Eesti200 liige täpselt ja tema tõi ju oma kriitikas valla aadressil välja veel igasuguseid muid probleeme, ruumide kitsikus ja nende kehv seisja. Ja liiga palju lapsi on seal koolis, nii et et mulle tundub, et see üks juhtum lihtsalt vallandas pikka aega kogunenud pinged. Kusjuures siin on, minu meelest on jälle huvitav ka see, et siis Viimsi vallavanem Laine Randjärv, kes, kes siis kooli kooli rektori lahti laskis ja tagasi tööle võttis, aga et aga põnev on see, et et Laine randjärv iseenesest on kogenud poliitik aastaid-aastaid poliitikas olnud olnud ka Tartu linnapea Georg aher on olnud haridusministeeriumi kantsler, et mind nagu üllatab see, et, et, et seda, seda olukorda nagunii Nonii toorelt lahendatakse, et, et tõesti, et see, kes, kes esimesena pöördub, selle sõnu uskuda, et võtku, soovitaks võtaks, võtku eeskuju Jüri Ratasest. Komisjon tuleb moodustada asja uurida, osapooled ära kuulata. Aga ma saan aru, et vallas on mingisugune, ma ei tea, kas komisjon, aga seal mingeid materjale on selle valguses ka kogutud ja sealt tuleb ka see väide minu teada. Et need juhtumid ei puuduta ainult selle aasta, vaid juba eelmise aasta novembrit, aga mis puudutab veel seda kooli juhtkonna, siis tegevust, et, et no ma ei tea, kas on õige küsida ka, vähemalt politsei ütleb, et sellisel juhul, kui selline kahtlus on, peaks politseisse pöörduma? Nojah, ilmselt küll seda ei tehtud, seda tegi nüüd ma saan aru, vald, kelle jaoks oli see ilmselt ka teistsugune PR trikk, et et saab näidata, et meie tegeleme asjaga ja kool ei tegelenud, et sellepärast hakkame direktorit maha. Vaat selline huvitav väärtuste väärtuste küsimus, et meil ei ole tegelikult traditsiooni sellistelt või noh, nagu, kas tõesti laps tuleb koju, on ju teda, teda on näiteks lõpetaja sakutanud, mida siis teha siis tegelikult lähed kooli, aga see, et see võiks olla ka politsei pädevuses, see on täitsa nagu uus lähenemine. Teisest küljest võib-olla kõik ei maksa ka kohe nii-öelda nii ametlikuks teha, et kõige mõistlikum on ju alustuseks ikkagi rääkida, et mis siis juhtus, eks, aga ma saan aru, et see, et vald niimoodi käitus, et see tundus ju paljudele mitte ainult lapsevanematele, vaid lastele endale üle reageerimisena. Ehk siis tegelikult nüüd jah, väärtuste konflikt, et siis kelle vahel, et et kui ikkagi see koolipere ise arvab, et neil on tegelikult, et asjad hästi noh ja, ja siis tuleb vald ülevalt poolt seda lahendama. Asi ongi selles, et torkima iga asja ei pea iga Asjenda pädevuseks. Jah, täpselt nii, et, et see, kui inimene tuleb kaebama sinna, siis see ei tähenda seda, et see tuleb enda enda enda pädevusse võtta või enda asjaks lahendada, ütles, et ta on tegelikult täiesti kooli koolipädevus ja koolivõimekus selliseid olukordi lahendada ja mulle tundub, et seda seal antud juhul tehti. Ja seal vist ongi olnud ka nii, et aastate jooksul sedasama abivallavanem enne veel, kui Laine Randjärv üldse Viimsisse jõudis on seal olnud probleeme kooliga suhtluses, et seal on mingisugune muu vana asi sees. Aga teisalt, et ma arvan, et ei ole ka, ütleme siis lapsevanemate või nende poolt, et nagu hea toon kasutada sellise Piia artrikina ära seda, et hakatakse neid koolikitsikuse probleeme siduma selle vägivalla juhtumiga, et et need on eraldi probleemid, kindlasti see, et seal on nii palju õpilasi rohkem, kui see koolimaja tegelikult mahutab, see on probleem ja sellega tuleb tegeleda ja valdke väidetavasti tegeleb. Aga see, et seal praegu on konkreetselt teemaks vägivalla juhtum, selles koolis oli vägivallajuhtumid ühe õpetaja poolt, siis see on teine teema ja praegu tuleb lahendada ära see vägivalla juhtum ja siis vaadata edasi, kuidas kuidas see kool saab endale normaalsed ruumid, kuhu kõik õpilased ära mahuks. Aga räägime tegelikult edasi vihast ja sõimust, mis on justkui saamas normaalsuseks, millest me põgusalt oleme siin tegelikult juba selle saate jooksul viidanud, et Kaja Kallas sai nädalapäevad tagasi väga tugeva ja hirmutava tapmisähvarduse ja, ja selle kohta tegi ta ka politseisse avalduse ja selgitati välja, et isikut, kes varikonto taga asuvad elavad või paiknevad Rootsis ja paar päeva tagasi tuli ka teade, et politsei ei alusta kriminaalmenetlus, sest ähvarduse saatnud mehed ei viibi praegustel andmetel Eestis ning puudub alus arvata ähvarduse reaalselt täideviimist. Ja kriminaalmenetluses sellepärast ei alustatud ja selle juhte juhtumi valguses on tulnud välja hulk poliitikuid, kes on sarnaseid ähvardussõnumeid saanud aga mitte ainult poliitikuid, vaid tegelikult Postimehes näiteks toodi välja ka siin erinevaid teisi ametkond oled, olgu see prokuratuuris inimesed, et et see on päris räige, kuidas inimesed arvates, et nad on anonüümsed, on valmis sõimama ja kuigi nad ei sõima justkui anonüümselt vaid ikkagi oma nime alt kas või Facebooki kontot Aga siiski, ma olen kuritahtlik või noh, jah, ma olengi kuritahtlik, aga olen seda täitsa rõõmuga praegu, et et see tuli Kaja Kallasele ikka taeva õnnistusena, sellepärast et olles hakkama saanud sellised totrusega, et süüdistada peaministrit riigireetmises siis oli jube mõnus. Sa ei tule selle pealt ära võtta. Nojah, seda küll, aga samas jälle ma vaatan, et see 2019 aastal tõesti, see vihakõne on ikkagi väga-väga suur teema, et et vähemalt Delfi on küll nagu regulaarselt neid just viimastel kuudel välja toonud erinevaid juhtumeid erinevate poliitikute erinevate inimeste suhtes, et. Peno või, või ajakirjanike suhtes ma ei tea, kuidas teiega ka mina olen saanud selliseid väga solvavaid sõimavaid sõnumeid ja see on väga tavaline tänapäeval ajakirjanduses. Kusjuures samas jälle kuidas ennast tundsid, siis halvasti? No vot, see on huvitav, et tegelikult inimeste valulävi ei ole muutunud, et, et millegipärast on nagu see rohkem tolereeritud, et vihakõnega võib esineda, aga tegelikult see nagu tundlikkus on ikkagi sama, et, et see on ebamugav ja ebameeldiv. Osaliselt tähendab, see on seotud muidugi paljude asjadega, aga üks asi on kindlasti nii-öelda kõige üldisemas mõttes tehnika areng, et just see inimesed kujutavad ette, et nad on anonüümsed, aga ei ole tegelikult sedasama tehnika, mis tekitab illusoorne, anonüümsuse jätab, nii annab võimaluse siin juba nii palju paremini jälitada kui, kui tegelikult. Digitaalse ajastueelne. Noh, nagu seesama Urmas Arumäe büroos koostatud dokument, mis sinuni jõudis No eks see ongi nii, et, et ilmselt ju neid sõimu ja, ja ma ei tea, kuni selleni köögis viinalaua tagamehed arutasid, et kuule, tapaks selle ära, seda võis ju olla, aga see ei jõudnud selle inimeseni tänapäeval sedasama viinalaua taga saadetakse sõnum sellele poliitikule või, või avalikus esineva inimesele, et et seal on palju räigem ja ja kuidagi on see saanud ka ikkagi selles mõttes normaalsuseks, et kui kõnepruuk avalik kuses, olgu need poliitikud või mõned muud koosolekud, et kõnekoosolekud siis on, on läinud nii räigeks, siis see tundub, et normaalne ongi öelda. Filtreid on lihtsalt vähem vahel, et noh, igasuguseid asju võib tunda ja eks võib-olla vahel kihvatab kellelegi millegi suhtes, aga kuna sul on võimalus kohe näiteks Facebooki messengeri kaudu kellelegi saata, siis sa teedki seda, oleks sul paberi ja pliiatsi peaksid veel postkontorisse ka minema, siis võib-olla seal selle pika teekonna jooksul sa mõtleksid millegi ümber. See on huvitav, et nagu pidurid on täiesti maha läinud, et, et ma väga üllatav iseenesest, et miks et kuidas siis inimestele üldse nagu kontrolli enda üle ei ole või ei anna aru, et, et teol on tagajärg. Ma ei, ma olen täiesti nõus, et see on probleem ja loomulikult see on noh, see on selles mõttes ka tõsine probleem, millest Tarmo Jüristo rääkis ükspäev oma vikerraadio päevakommentaaris ka, et et see võtabki mõnedelt poliitikutelt üldse isu ära avalikus ruumis tegutseda ja see asi ohustab juba tegelikult meie ühiskonna toimimist ja demokraatiat. No tegelikult oli seal sama teema ju ka kunagi Delfi kommentaariumites üleval Delfi kommenttaariumi kohta üleval, kus, kus avaliku elu mitmed avaliku elu tegelased ütlevad, et nad ei taha, nagu nad ei taha üldse isegi mitte arvamusartiklit kirjutada, kartes seda missugune, mis, mismoodi sellele kommentaariumis reageeritakse. Aga see, et kriminaalasja selles asjas ei algatatud, on minu meelest ka nagu osaliselt ju arusaadav, et politsei peabki hindama sellisel juhul, et kas asi asi on reaalse ohuga või on see lihtsalt sõimamine. No vot, sõltub nüüd, mis nad tegid, et mina olen aru saanud, et tegelikult politsei praktika nende asjade suhtes on noh, võetakse väga tõsiselt ja kõige tavalisem asi pidi olema see, et minnakse koju, videole ehmatama enamikud ära, sest et enamik inimesi arvabki, et ma olen anonüümne ja siis, kui neil on ikkagi kaks mundris politseiniku ukse taga ja selgitavad, et me teame täpselt, mis te tegite, siis ehmatab ära. Et ma tahaks väga loota, et ka nende Rootsis istuvate tüüpidega võeti kõige kõige karmimas toonis ühenduste ja et nad hirmutati. No meil on ka toimetuses õigupoolest Eesti Ekspressi toimetusest on kogemusi, kus, kus pöördutakse politsei poole ja politsei on tegelikult väga tõsiselt võtnud ja sealt ka siis nii-öelda need inimesed välja välja väljeraalinud, tõsi, seal nagu seal seal ei ole taga kohtuasjaga, pigem just see, et politsei näitab, et nad on olemas ja täiesti reageerivad. See, mille sa Peeter viitasid, et ajakirjanikuna on see sõimu ja ähvardamine täiesti tavapärane ja saame regulaarselt sõimu ja ähvarduskirju ka meie. Ja eks see ongi selline tunnetuse küsimus, et kus reageerida, et ma võin isiklikust kogemusest tuua ja ma ei taha, võib olla väga detailidesse sukelduda selles loos, aga minu jaoks jooksis piir ühes juhtumis sealtmaalt, kus siis ähvardaja pani järjestikku kui minu kodutänava kodutänava aadresse, mis on siiski küllalt privaatne info ja selle, et kui mind tänaval nähakse Sandma kohe jalaga näkku, kui ja see on midagi, mis tekitab ikkagi ju juba sellist ohutunnet ja konkreetselt selle isiku puhul teades tema tausta siis mina pöördusin politseisse ja selles asjas käib kriminaalmenetlus ja kohtumäärusega on sellele isikule tänaseks vähemalt ajutine lähenemiskeeld ka seatud, et tundub, et lisaks sellele, et ta ei tohi minuga avalikus ruumis kohtuda, ei tohi saata mulle ka erinevaid kirju ja sõnumeid ja tõsi ta on tänaseks, kas ta lähenemiskeeldu rikkunud, kuna ta on saatnud jätkuvalt kirju ja ja ühel teisel isikul, kes selles samas asjas on samamoodi kannatanu saanud lähenemiskeeldu lausa suisa spordiklubis talle siis lähenenud ja käinud teda nügimas, et, et ka nende episoodide kohta on tehtud sisu politseis. Uued avaldused peaks tõenäoliselt tähendama seda, et korduv lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa ühel hetkel siis. Kõige karmimalt juhul vangimineku, sest see on ikkagi inimeste elu ohtu seadmine. Kuigi see näide on natuke teistsugune, siis, siis samamoodi oli sealgi varikontode kasutamine selleks, et neid jälgi segada, et kes mulle neid sõnumeid saadab. No tegelikult seesama sinu kirjeldatud juhtum näitab seda, et meil on õnneks olemas instantsid ja võimalused ja seadused, et me ilmselt ei pea tingimata hakkama seaduseid muutma Eestis selleks, et võidelda selle nähtuse vastu, et ilmselt mis on teadlikkus, et see, see parim näide ikka Eesti ajaloost turvavööde kasutamine aastaid kestnud, et kõiki meediakanaleid hõlmanud kampaania, mis inimeste teadlikkuse tõstnud praegu ikkagi sellisele tasemele, et keegi ilma turvavööta naljalt ei sõida, et noh, et ilmselt see ikkagi omamoodi selline uus nähtus, mis on tekkinud tõesti poliitilise kultuuri maailma kui sellise muutumisega kindlasti tehnika muutumise tulemusena siis peab panema meid ka uut moodi mõtlema. Absoluutselt, kusjuures see on nagu see on hästi-hästi-hästi lai teema, seesama vihakõne ja sotsiaalmeediatehnika kasutamine selles mõttes, et mulle meenub üks Times'i esikülg, mis mulle alati ma meenutan ka judinad seljale toob, on see, et Times enda uurimusi uurimistööna otsis välja erinevatest politseijaoskondades üle Inglismaa, siis noored, kes olid teinud enesetapu sotsiaalmeediasse toimunud siis narrimise tõttu ja see oli lihtsalt siis kogu esikaasolite näopildid. Enne neid olid tegelikult esikaane jagu, ehk siis sest see on väga-väga laialdane ja laiaulatuslik teema, mida tuleb kindlasti ülimalt tõsiselt võtta. Aga vahetame teemat ja räägime kirjanikupalgast ja kõneleme me selles sellest teemast küll vist esimest korda, aga ajendiks Tõnu Õnnepalu kirjutatud avaldus palgast loobumiseks ja nimelt siis nädal tagasi selgid selgusid viis kirjanikku, kes saavad järgneva kolme aasta jooksul riigilt palka ja praegu peaks olema selle suuruseks 1445 eurot ja Õnnepalu kirjutas see nädal ja ma tsiteerin uudise teadasaamisest saadik on selline tunne, nagu oleksin sooritanud mingi inetu teo ja peaksin seda nüüd iga päev õigustama, kolm aastat sellega elada, mis, mis siis, et ometi kord ilma rahamuredeta ei, ei kannata välja. Kuidagimoodi ikka saan hakkama, kirjaniku palk võib-olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte meie vaeses ja lõhki kistud Eestist tsitaadi lõpp. Ma ei tea, et kas on see kirjaniku palk siis ebaõiglane või? Kõhklematult ei ole, et, et ma arvan, et, et Eesti võiks olla piisavalt küps küll, et, et erakordsetele annetele nagu Tõnu Õnnepalu seda kindlasti on võimaldada ütleme, loomisega loomisega tegelemist, sest et see tõesti see väärtus, mida ta ühiskonnale annab, on, on seda kõigiti väärt, et et see kindlasti ei ole kuidagi kuidagi ebaõiglane seda enam. Need inimesed, kes on raamatute kirjastamisega kokku puutuvad, teavad, et tegelikult need honorari ja tasud, mida, mida raamatute eest saab, on ma julgeks väita, naeruväärsed, et, et need on ikkagi väga väiksed, et pigem on need sellise ühe kahe kuutasu tasu suurused, et samasse aega ressurss, mis sellesse pannakse, sellesse töösse, on, on mõõtmatult suurem. Oluline on siin kindlasti näha seda ka, et miks üldse Eestis on kirjaniku ja kunstnikupalk nad mõlemad, et miks ei ole mõne teise kunstiala oma, et selle taga on see arutluskäik, et kui näiteks muusika või filmi tegemine või Ma ei oska öelda, ühesõnaga mõned teised kunstialad on sellised, kus on olemas näitlemine, kus on olemas oma avalikud institutsioonid, mis suudavad pakkuda ka suuremale hulgale inimestele tööd, siis kunsti ja kirjanduse tegemise spetsiifika on selline, et noh, meil ei ole olemas mingisugust. Ma ei oska öelda, mingisugust asutust või sellest kuidagi teatriga võrreldav ja kuhu siis võetakse kirjanikud tööle ja nad teevad seal midagi, et, et seega siis selliste institutsioonide puudumine, kuna see lähtubki selle kunstiala spetsiifikast on, põhjendab ära, miks oleks vaja kirjanikele, kunstnikele neid palkasid. Just ja see pakub neile ju selliseid sotsiaalseid garantiisid ka noh, kuni selleni, et haigekassa, sa saad arsti juurde minna, on ju, et sai, kui sa elad projektipõhiselt, et siis sageli ei ole, ei ole sul seda haigekassat tagatud ja noh, see see sõnum vist on see, et garanteerida ka loomevabadus, et et noh, eks see mingil määral on ka tunnustus muidugi, et need, kes siis valitakse sinnagi neilt, siis eeldatakse, et nad on võimelised siis kirjutama ja ja need esimesed projektid, ma saan aru, on ju olnud siiski vist pigem edukat sõda niimoodi. Viimased kolm, neli aastat on sellist kestnud. Kus ma isegi ei mäleta, vist ikka natuke kauem nüüd juba, aga noh, selge on see, et seda ei saa nii võtta, et nüüd kolm aastat saab mööda ja siis loeme tibud üle, et et ikkagi kirjutamine on ka selline noh, väga isiklik asi ja, ja võib-olla mõne inimese jaoks need kolm aastat on hoopis see, et ta, ma ei tea, reisib ringi ja, ja kogub mõtteid või just puhkab kirjutamisest ja teeb seda millalgi hiljem, et ükski inimene ei ole võimeline ju tegema loominguga kogu aeg, ükskõik milline looming see siis oleks, kas ma ei tea lusikat tegemine või kirjutamine, et et iga noh, see on ikkagi, seal on isiklik asi ja just loomevabaduse tagamine on muidugi väga oluline. Huvitav sellest kirjast õhkub selliste nagu ühiskondliku nagu tundlikkust või et millest, millest võiks järeldada, et, et, et Tõnu Õnnepalu on kuidagi kohanud mingisugust hukkamõistu sellesama kirjanikupalga teemal. Aga selline hukkamõist on ka ühiskonnas täiesti olemas ja ma arvan, see haakub natuke ka meie eelmise teemaga, et olen minagi lugenud Facebookis ka mingeid selliseid hüüatusi, kui on uudiskirjanikupalga kohta, et milleks neile muidusaajatele palka ja kui ikka raamat ei müü, siis järelikult ei ole piisavalt hea, et noh, selline asi tekitab inimestes ju kibestumist ja ja tõesti, Tõnu Õnnepalu ilmselt tunneb, et tema piisavalt tundliku inimesena ei jõua ringi käia, õigustada enda olemasolu. Ja kuigi minule noh, ma mäletan, kui kirjanikupalka kui tuli või loodi ja kunstnike palka, siis, siis esialgu tundus võib-olla natukene kummaline siis tänaseks on see arusaamatu, tänaseks minule tundub, et see on ennast ikkagi õigustanud. Ja et muidugi, et võib võtta neid raamatuid ja siis hakata võrdlema, aga noh, see ei ole selles mõttes tõesti nagu sa ütlesid, see mõõdupuu, kuidas neid asju tehakse. See on, küsimus on ikkagi selles mõttes ka põhimõtteline, jällegi kui me oleme riigi ja rahvana otsustanud, et eesti keele säilimine on meile oluline ja et meil on oluline omakeelsed lood. Meil on oluline see, et meie lapsed käiksid koolis, õpiksid lugema ja see, et lapsed loeksid, see on, ma arvan, väga paljude lapsevanemate mure, noh siis on ju loogiline, et me leiame mingeid meetode, kuidas seda teha. See on teistpidi ka loogiline, et me arutame selle üle, millised meetodid oleksid kõige mõistlikumad, kuidas seda kirjandust siis toetada, aga noh, praegu on nüüd leitud kirjanikupalgameetod, mis on ju tegelikult ka niimoodi kenasti Skandinaaviamaades tõesti maha viksitud, eks, sest et ta on seal ennast väga hästi õigustanud. Nii et las siis olla. Ja nagu sa ütlesid, siis teistes valdkondades, no mitte küll kõigis, aga noh, näiteks seesama teatrivaldkond, et seal on väga selgelt koosseis, kuhu sa saad kuuluda, mille palgal sa saad olla, aga aga meil ei ole selliseid kirjanikke mõjus selles mõttes kirjanike maju, kus eks ole, makstaks palka koosseisus töötamise eest ja see on nii individuaalne loominguprotsess võrreldes näiteks teatri või või ma ei tea isegi arhitektuuri või millegi sellisega, et kas on midagi sellel teemal lisada või tõmbame selleks korraks joone alla, et rahvateenrite saateaeg on tänaseks otsa saanud, olime stuudios koosseisus Peeter Helme, Heidit Kaio ja Taavi Eilat, et nädala pärast on rahvas teenimas Mirko ojakivi, Merilin Pärli, Krister Paris. Aitüma õlite meiega, päike loojub nüüd juba siis kolme tunni ja 40 minuti pärast ja soovime kena laupäeva Kuulmiseni. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel põhib mobiiliäpi kaudu.