Boreaalia. Elavana Eda tervist, poriaalia saade ei saa üle ega ümber praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblastist. Me peame seal tegema sellise pikema peatuse lausa kohe mitme saate jagu. Täna teeme juttu vepslastest ja boreaal ja külalisteks on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Kristi salve ja Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud Marie Joalaid. Tervist. Ma pean tunnistama tõtt, et mind on alati segadusse ajanud Leningradi oblasti-soome sugu, rahvaste kirevus ja see on üsna tavaline, et ma ajan ühe või teise rahva omavahel sassi, sellepärast et ma ei ole ei. Folklorist, etnograafia, keeleteadlane. Meil on karjalased, seal on Ingerlased, isurid, vadjalased, Repslased. Kuna tänases saates tuleb juttu veps lastest, siis küsingi kõige lihtsama küsimuse, et kes need vepslased on. Eks nad ole ka üks läänemeresoome rahvas ja tõesti vahepeal seal ütleme siin pärast Ingerimaa ingerisoomlasi ja vadjalasi, sureid ja karjalasi on siis kas niisugune venelaste kiil nagu tegelikult vahel, mis tõenäoliselt suures osas on sündinud kos Peterburi linnaga vähemalt osalt sest ega vepslasedki on ilmselt ulatunud rohkem lääne pool, aga ma tahaksin ka kohe lisada, et ka vestlused ei ela ainult Leningradi oblastis. Nad elavad Leningradi oblasti idapiiril ja Vologda oblasti Lääne piiril. Tähendab, see on nagu ikkagi üks kompaktne alamsood, on seal vahe küladel? Seda muidugi, aga noh, ikkagi üks terviklik kala ja siis on peaaegu ka põhja vepslased. Juba tähendab need, kes elavad Äänisjärve oneega edelakaldal ja seal vahel on tõesti ütleme siis juba kuskil juba 19. sajandil olnud selline väike katke jälle, et seal venelastega asustatud, aga see ei ole ka eriti suur ja kohanimed näitavad, et seal on ka olnud asustus pidev. Ma rõhutan seda sellepärast, et alati nagu räägitakse, just nagu Webstlased elaksid väikeste saarekestena kuskil, aga tegelikult on see nende ala olnud ikka kompaktne ja suurem muidugi ka, ma olen alati imestanud, kuidas nemad oskavad nagu vahet teha murrete vahel, vaat meie külas räägitakse nii, aga vot seal räägitakse teistmoodi ja see on tõesti nii, et see on näiteks Lõuna-Vepsa ja keskvepsa piir, aga jagatakse murdeid põhja-Kesk- ja Lõuna-Vepsa murret, eks, ja põhja vepslasi kutsutakse siis ka Äänisjärve järgi Äänis Repslasteks. Ja see niisugune natuke kummaline ja autos on tulnud sellest, et, et alguses Soome teadlased jagasid sele kaheks murreteks, et olid põhja vepslased, need, kes praegu on siis ka põhja vepslased ja siis ülejäänud olid lõuna vepslased. Aga pärast hiljem avastati, et see murdeline kirevus on palju varem ja siis, et kuidagimoodi neid siis selle põhja-lõuna vahele midagi valma, siis nii-öelda nende vahel olevat egiptlased said selle keskvepsa murtne nimme. Kristi, kui kaugel või kui lähedal vepslased põhjaeesti keelele. Mõnes mõttes on nad ikkagi ristile lähemal võib-olla kui Lõuna-Eestile põhiliste keeleliste tunnuste poolest. Ma vastan nii rahvalikult, vepslased ise, kes kuulevad eestlasi omavahel rääkimas või on nad seda kunagi kuulnud. Nad väidavad ühelt poolt, et võiks aru saada, mõned sõnad on tuttavad, aga tee räägite väga kiiresti ja sellepärast ei saa aru. Aga, ja muidugi see väikese õppimise varal on see küllalt kergesti jällegi omandatav. Ja kui enda poolt vaadata, siis kui ma olin soome ja vene keelega kuigivõrd tõtt ta siis oli, nii et ega väga palju ei olnud. Ka see sõnavara, mis jäi väljapoole neid, ei ole nii väga suur, kuigi küllaltki on ju niisugusi sõnu, mida ei ole üheski teises läänemeresoome keeles, selliseid on kõigil aga näiteks palju on siiski jah, selliseid, mis ühendavad neid põhjapoolseid keeli omavahel sõnavaraliselt ja eraldavad näiteks meist, mis seal soome keele köised Boreooria tavaliselt jagatakse ju läänemeresoome põhja rühmaksja lõunarühmaks, need vepsa keel kuulub isuri karjala ja soome keelega sinna põhjarühma ja eesti vadja liivi õuna ja on siis lõuner, nii et selles mõttes on ikkagi sõnavaraliselt tõesti soome keelele lähem vepsa keel, aga mis vepsa keelt nagu eesti keelega seob, on see, et nii eesti keeles kui vepsa keeles on toimunud. Noh, nüüd ma ütlen keeleteaduslikult sisekadu ja lõpukadu, mis noh, näiteks kui soomlane ütleb, laula, maansiis, eestlane ütleb laulma, see on sisekadu seeaa, sealt kadus ära ja sama siis noh, lõpp ütleme, kui näiteks on soome keeles lehme ja eesti keeles lehv Sis vepsa keeles on ka, oli nii, et see toob nagu lähemale kuuldeliselt. Eesti keeles on aga samal ajal sõnavaraliselt, eks ole, eesti keeles on piim soome keeles Maida ja vepsa keeles maid, nii et on küll lõpukadu, aga sõna ise on teine ja vepsa keele eripära on muidugi see, et seal ei ole astmevaheldust toimunud, mistõttu on vepsa keelt alati teisele Läänemere soomlasele lihtsam õppida, sest et seal ei ole midagi nagu ära kadunud. Noh, ütleme eesti keeles on lammas, lambad vepsa keeles lambas ja hambad näged. Weslasi teatakse kui väikerahvast, aga jõu on olnud täitsa rahvalgi, sellised paremad päevad vähemasti esimese teise aastatuhande vahetusel teatakse olevat seal nende kandis kõva kaubandus käimas, et ju nad olid ise ka aktiivsed kauplejad ja ju oli neil lilleaegu. Oligi ja seal võib-olla ongi niimoodi, et vepslased kindlasti on üks selline soome-ugri rahvas, kes siis skandinaavlased detaili panidki alguse Vene riiklusele ja näiteks niisugune linn, kus ta rajal Laadoga, mis tekkiski viikingiretkede tulemusena ja Need vepslased oma parematel päevadel kauplesid ja suhtlesid ja sellega võib-olla nad andsid oma jõu, mis valguski, pigem siis niimoodi tõepoolest sinna Vene voolusängi, sest nende skandina Taavi sidemete, kõigi nende viikingi keedeems viisid siis sealt alla poole mööda neid jõgesid ja veeteid, mis viisid sinna juba Bütsantsi ja edasi siis Ta oli kindlasti seal väga aktiivselt osalised ja selle tõttu ongi ju nendest vepsa ala haudadest leitud igasuguseid asju, nii münte kui ehteid ja tekstiilikatkeid, mis viitavad sinnapoole ja veel kaugemale itta. Aga need ajad möödusid ja pärast seda tõesti tuligi pikk unustus aeg, kus üldse ei teatudki, et elab niisugune hoopis omamoodi rahvas ja suhteliselt Peterburi külje all ju. Nad on ju praegusele Peterburi lähedal ja Peterburi oli juba siis saanud ammu pealinnaks ja õilmitses seal oma elu ja vepslased seal lähedal olid juba täiesti niimoodi unustusse mattunud ja vajasid justkui avastamist. Aga mida need Repslased tegid, kui see aktiivne kaubandusperiood läbi sai nende jaoks? No ma arvan Et see aktiivne kaubandusperiood ei olnud ka kunagi selline, mis oleks nyyd olnud terve rahvategevuseks, sest eks nad siis algusest peale ikkagi olid kütti, rahvas, kalurirahvas veekogud olid ju seal olemas suguseid, järved, jõed, nii et noh, see vepslaste ala võiks samuti olla 1000 järve maa vähemalt veel suured jõed ja kõik, eks siis kõiki sellega tegeldi ka selle kõrval. Ja tasapisi loomulikult arenes ka siis põlluharimine ja karjakasvatus, mida näitab ju seegi, et vastav sõnavara äkki on väga palju meil läänemeresoome keeltes ühine, et nad ei ole hakanud sellega tegelema nii oluliselt erineval ajal. Kuigi see on nüüd enamasti küll laenatud balti keeltest ja germaani keeltest, tähendab ikkagi juba nii tuhandete aastate taga, et need ei ole veel olnud siin eraldi sind otsi või saksa, vaid ikkagi alles germaani hõimud. Aga vepslased on siiski olnud paikne rahvas ja nad kasutavad selliseid vegetatsiooniperioodi iseloomustavaid sõnu. Nad ei ole rännanud selle aja jooksul ühest kohast teise, vaid need on püsinud. Nojah, teadaoleval ajal kindlasti mitte, aga muidugi lipslased on nüüd olnud küll need Läänemeresoome rahvastest, kes on olnud siis kogu aeg nagu selles vene riigi koosseisus, kes nagu algusest peale võtsid sellest Vene riigi moodustamisest osa, nagu tihti rääkisin nende skandinaavlastega kaudu või koos Kiievi, Venemaa selle riigi, et nad on ikka alati kogu aeg seal olnud selles riigis, see tähendab, et ilmselt ka koos nendega võtnud ristiusu vastu ja milles hiljaaegu sai tuha. Nii et, et see on kogu aeg käinud koos nagu venelastega, nii et varem ei ole ju rahvusi nii väga eristatud. Et riigis lihtsalt oli kõik nagu üks rahvas, kui ei tekkinud konflikte. Ma arvan, et ei ole see niimoodi olnud, et mingil ajal tulid siis äkki slaavlased massiliselt siia praeguse Põhja-Venemaa territooriumile ja siis muudkui assimileerisime need soome-ugri rahvaid ja siis läänemeresoome rahvaid siin läänemeresoome aladel vaid küllap need olid need linnad, mis tekkisid, ega asjata ei kutsutud Skandinaavias Venemaad karve riiki ehk linnade riik. Et need linnad olid need, kus olid siis nagu niisugused slaavikeskused ja võib-olla eelkõige sellepärast, et, et nad võtsid ka üsna varakult ju Kle kirja kasutusele vanaslaavi kirja. Nii et näiteks kirjaoskus ja nii-öelda selle tõttu ka niisugune ametnikkond ja need olid siis kõik slaavlased, ütleme siis, kui pärast seda, kui need viikingid siis juba kaasslaavi istusid, aga seal külades rahulikult need lipslased edasi elada ja ma arvan, et suur osa praegustest põhja venelastest on ikkagi ümbe rahvustanud keelt vahetanud vepslased. Ja seda võib ikka jälgida päris viimasel ajalgi, nii et ütleme praeguse vepsa alaseerum aladel on ikka kogu aeg toimunud, see keelevahetus tähendab, ala on kogu aeg kitsenenud, kas on siis mõnes vanas allikas, et on seal öeldud, no ütleme seal 19. sajandi keskel on välja antud Aunuse Oloneidsi kubermangu kohta sellised külade nimestikud kus lammerkitud krahvus ja noh, seal on siis ikka sageli Tšuid, sest chati nime all tunti ametlikult vepslasi seal 19. sajandil, kohati siis eks ole, on öeldud, täitsa venestunud džuud, igasugused muud andmed näitavad, et seal tõesti on elanud vepslased murdes, ütleme, seal vepsa murdesõnu ja siis on käinud Soome teadlased 19. sajandil seal sellele ja noh, see oli veel varem, aga ruutnäiteks on käinud vepsas ja ja siis on seal niisugused külad, millest on nüüd teada Rustal või varbal räägiti vepsa keelt, aga nüüd on täiesti venekeelsed. Jah, ja neid on tegelikult palju, mis on teada või, või ütleme, siin lõunapoolsed külad. Aureketunen 20. algul leidis Pietinalt veel mõned vepsa vanamehed läks 34, enam ei olnud täitledelejaid. Nojah, ja midagi näitab muidugi sellest ka toponüümika, aga samas tõesti seal praegusest vepsa asualast kaugemal on niisugusi, igasugusi, džuut, tüvelisi judinaid ja neid massiliselt. Aga noh, see on muidugi kaksipidine termin, sest meil on siinsamas ja see George rosera, mis näitab, et ühelt poolt võib-olla rohkem võis kinnistuda, hilisemal ajal vepslasi tähendama, aga üldiselt vaat venelane võib-olla neil läänemeresoomlastel küll suurt vahet ei teinud, seda enam, et et ikkagi tuhata ta tagasi, olid need keeled ikke kindlasti lähema üksteisele ja see muidugi raskendas selle võõra vahetegemise võimet veelgi. Boreaali ja ma kujutan ette, et vepsa rahvuse ahenemise taga on väga palju eri põhjuseid, väga palju poliitilisi põhjuseid, aga tõenäoliselt ka täiesti mittepoliitilisi, mis seal vepslaste marginaliseerida keerumisele kaasa aidanud, millised sündmused ja kui suureks võiks hinnata vepslaste arvukust praegu? No viimase rahvaloenduse järgi, mis oli 2002 kuskil 8000, aga üldiselt neid vene rahva loendusi ei maksa väga tõsiselt võtta. Nõukogude liidus käibis selline rahvaste nimekiri tähendab, teatud hulk rahvaid, võeti nimekirjaneitsist, tohtis panna passi ja neid arvestati rahvaloendustele, aga siis oli muidugi veel hulk rahvaid, keda ei olnud nimekirjas ja kesi salati pandi venelasteks, Vetgased kuulusid ka nende hulka. Väike erand oli, et Karjalas loeti põlisrahvast, eks venelasi peale siia vepslasi ja selle tõttu Karjala vepslased said alata teelastena jah, nimetada ka rahva loendustel ja seda näitavad need rahvaloenduse andmed kogu aeg, et kui vepslasi on 8000, siis on neis Karjalas 6000, kusjuures eks ole, see on ainult üks rühm vepslasi ja tegelikult on neid kindlasti palju rohkem veel seal teistel aladel, kui eks ole, nad on ju veel ka edasi kahe oblasti vahel. Aga muidugi see raud, ma arvan ju tegelikult olnud ikkagi suhteliselt väike kogu aeg, et rahvaarv on hakanud tõusma kuskil 19. sajandi lõpul. Vepslaste rahvaarv on oma selle õitsengu saavutanud kuskil 1900 kolmekümnendatel ilmselt ka seoses nende nepi aegadega, kui nad rajasid omale uusi külakesi ja mis siis pärast muidugi jälle likvideeriti, veeti teise külla kokku, need siis on nad kuskil arvestatakse 30 40000, isegi kuni 50000 ja pärast siis teist maailmasõda on siis hakanud nüüd kiire langus, aga muidugi need andmed, mis ei kehti, see käib ikkagi edasi, et kui siin nüüd üle-eelmisel rahvaloendusel 79 oli neid k 8000 vahepeal oli 16000 siis nüüd selle 89. aasta rahvaloenduse ajal need vepsa rahvusest teadlased tegid siis niisuguse propagandaretke läbi vepsama ja saavutasid selle, et rahvaarv tõusis 12 ja poole 1000-ni. Aga nüüd viimase rahvaloenduse ajal nad seda ei teinud ja siis kukkus jälle 8000 peale. Nojaa, aga samas on selge see, et võib-olla natuke võid süüdistada tegemata jäänud selgitustööd, aga mitte ainult. Eks see arv objektiivselt ka väheneb ja siin tekibki küsimus, et kes on vepslane, kes on eestlane, no mina arvan, et aga eestlaste puhul võiks öelda, et meie identiteet on eelkõige keeleline. Ja veel rohkem kehtib see vepslaste kohta. Ja nüüd tekib küsimus, kas on nüüd vepslane see, kes ei oska vepsa keelt, aga just mõnel määral on niisuguseid tulnud juurde viima see rahvaloenduse andmetel ja need on põhiliselt noored inimesed, kes selles mõttes võib-olla trotsist lasevad ennast kirjutada vepslaste, eks, kuigi nad on juba õieti keele minetanud, nad võib-olla mingil kombel veel mõistavad seda vanaema juttu, aga näete, üldjuhul ei elagi enam nendes põliskülades vaikas mingites suuremates asulates või suisa linnades. Siiski nii palju on, on asi paranenud, et need lapsed siiski ja lapselapsed nüüd on äkki tundnud, et midagi nagu kutsub midagi nagu tõmbab sinna nende järvede kanti nad sõidavad võib-olla suveks sinna vähemalt, et käia nendel surnuaedadel, kus on nende vanavanemad, maetud nad koht vot sealt Eestis linnatis elavate sugulastega. Ja niimoodi ongi, et justkui ma kusagil isegi kirjutasin siin niisugune võrdlused, vepslaste juured on selles kodukalmistu mullas, et nendel on kohutavalt tähtis, siis see muidugi ja siis kirjutavad ennast tepslaseks kuigi jah, et need vähesed vepsa keelsed sõnad need vahetataksegi sealsamas surnuaial vanaemad sugulastega ja siis on ta jälle pikemad laeka Peterburis lihtsalt. Ja nüüd on ka nii, et demograafiline situatsioon on ikkagi selline, et päris vepslaste põhialal neist külades on ikkagi ju valdav osa elanikest pensioniealised. Lapsi on väga vähe. Kui mina hakkasin ka käima, siis oli veel külalapsi täis, aga üks asi, mis on muidugi see kooliharidus ongi toonud kaasa selle nüüd kiire ümberasustamise, kõigepealt see, et alguses oli lihtsalt lastel koolis raske, sellest on räägitud lugusid, kuidas tüdruk läks hommikul kooli tuli siis tagasi, ema küsis, et mis õpetaja rääkis ka koolis? Ei, ta ei rääkinud midagi, tegi ainult suud lahti ja pani kinni, et ühesõnaga, mingisugused arusaamatud häälitsused tulid sealt suust vene keeles lapse jaoks. Ja kui nüüd oleks see kolmekümnendatel aastatel loodud kirjakeel, mida loodi paljudele Nõukogude Liidu rahvaste laiu tegelikult revolutsiooni järel oli ikka niisugune kultuuri puha kahekümnendatel aastatel saartel ja siis hakati väikestele rahvastele kirjakeeli looma ja aga muidugi, 30.-te lõpus, kui need Stalini repressioonid hakkasid, siis pandi need kõik need koolid kinni, kus õpetati oma keeles siis sealhulgas ka vepsa keeles ja õpikut põletati pidulikult külatänaval ära vähemalt kohatine konversas räägitud, aga vahepeal oli ju seal kampaaniad väiksed koolid kinni. No mida meil praegu jagastatakse siin Eestis ja nagu siin ka Kristi ütleb, et noh, praeguse võib-olla sellepärast, et lapsi jääb väheks, aga veel kuskil kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kus see väga aktiivseks läks oli neid lapsi küll, aga järjest pandi külades koodi kinni, laps pidi jälle kodust ära minema. Ma ma tean, seal lõunaosas, kas mina käin, oli just nii, et sellel aastal, kui kool pandi kinni järgmisel aastal, olid pooled niisugune nooremad inimesed koos lastega külast läinud sest nad läksid siis sinna, kus kool oli lähedal, et ta ei pidanud laste internaati saatma 60 kilomeetri taha. Boreaalia te kuulete boreaalia saadet ja täna on saatekülalisteks Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Kristi salve ning Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud Marie Joalaid. Mis on see ainulaadne omadus või element peale keele ja rahvarõivaste, mille poolest vepslased teistest soome-ugri rahvastest erinevad? Vepslased on selle poolest jälle omapärased, et neil ei ole regilaulu. Tundub jälle niimoodi, et see regilaul oleks neil võinud küll kujuneda, kui siiski nad ei oleks olnud perifeersete, sest see riigi laul ikkagi minu arusaamist mööda ei saanud nüüd tekkida niimoodi, et kuskilt Saaremaal omaette ja ja kuskil Savos oma, et kuskil ei tea kuskohal veel omaette võib-olla ingerimaal, mis oleks ju loogiline grade vahepeal mitte otse üle mere hüpata. Aga need vepslased jäid sinna ikkagi tükk maad ida poolt, kui neil kõikidel rahvastel olid tekkinud mingisugused loomulikud eeldused. Üks loomulik eeldus on see, et kõikidel läänemeresoomlastel on ju rõhk esimesel silbil ja see annab eelduse ju all kriimiks. Vepsas on all kriimil täitsa kõva osa ja see tuleb välja nii sihukeses ürgses folklooriliigis nagu viit kuud ja kudes on niimoodi ikku pikkade ridade sageli lõpp, kus on need olulised sõnad, see on ka regilaulude seaduspärasus lõpuga ja need viimased olulised sõnad vepsaitkutes on üldreeglina sõnapaar, mis on omavahel seotud all kriimiga. No niisugune sõna nagu viher vihmanni, mis tähendab roheline vihmake ja selle sõnapaari üle olen ma sageli mõtelnud vihrea soome tuletab seda meelde viher vihmanni. Aga Mikson, vihm, roheline Mul tuli meelde, et vene keeles öeldakse Zeljonõi Torstik, minu meelest. Aga viher, vihma on ju ilus. Mõtlesin, et võib-olla on seal tegemist mingisuguse niisuguse substraatse nähtusega. Kindel on see, et vene folklooris on ka omajagu läänemeresoome substraati vaieldamatu. Mõned laulud ja niisugused vanemat tüüpi laulud siiski vepslastel on ja need ongi just huvitavamad laulud nagu see tähemõrsja või taevased kosilased, mida Kreutzwald on kasutanud ju Kalevipojas ja kuidas Salmele kosilased käisid kuu ja päev, päike ja täht ja kalunastatav neiu, kuidas neiu palub isa ja ema, et ta välja lunastaksid ja keegi seda ei tea. See laul vist on nagu karjala. Ei, see ei tarvitse olla, sest sellelt on mitugi redaktsiooni ja muidugi sa läänischweipslastel on see Karjala redaktsioon, aga see ei ole eriti vana ja esiteks on ta võib-olla üldse läänemeresoomlastel, arvatakse, et ta on just skandinaavia näen ja seal võivad olla mängus just need ajad, kus need vepslasest suhtlesid nende viiking tega ja, ja siis ilmselt nad andsidki seda laulu ka siin, nii et see lunastatud neiu laul on tuntud ka komidel, aga see tähemõrsja, ta on muidugi vana sentsušeeenna vana, aga ta ei ole mitte mingil määral regivärsivormiline. Mul on siin. Roche ust ei ole muud pidi on ta ikka kiiver. Ei ole, minu meelest on just, et neid usaldatavaid alussambaid regilaulule võib leida pigem itkudest, sest näiteks ellunastataval neiul ei ole mingeid niisugusi stabiilseid ta on niukene, hetero, Sillabiline ja seal ei ole midagi algriimi. Aga muidugi on see huvitav laul. Taevaste kosilast laul on. No ta ei ole tähtmetsas, ei olegi ta tähti, ta ei tarvitse olla jälle ürgne süzee, mis on tuntud näiteks ju ka ersa-del ja maksateel, aga põhimõtteliselt on sama süzee tuntud kaugel niimoodi läbi Siberi ja Põhja-Ameerika põlisrahvastel. Et need on niuksed, ürgsed, müüdid, süžeed ja sellele lauluvormiga ei ole nad nagu ühendatavad. Iseenesest on ta muidugi äärmiselt huvitav ja mina olen näiteks olnud ülimalt õnnelik, et mul on mõned kas või fragmendid õnnestunud sellest siis. Kõige huvitavam versa laulan muidugi sondialast preid pimenova lauldud laul, mis ta ütleb, et see oli ta isa laul, kus on kõigepealt tõesti need vepsa vormelid, libed Windonia ja seal on kuidagi niimoodi, et mees ujub kõigepealt ümmarguse lodjaga või kehker lautonia ja ujub nagu libed, linduine, lapse sünonüüm või metafoor on itkus just libed linduine. Jätan oma kibedad lindu lihtsalt maha, et minu meelest on see kõige huvitavam veel meestelaul oli. Mis tüüpi muusikat lastele üldse on, kas nad mingit pill tarvitavad? No ma arvan, et nüüd praegus selle vepsas käies võib kohata veel neid mehi, kes mängivad neid lõõtspille ja Laane ja niisuguseid tänapäevaseid tänapäeval väga laialt levinud rahvapille aga vepslaste olnud kannel, nemad on ikkagi olnud selles mõttes jälle täitsa ehtsad läänemeresoomlased. Et neil on olnud kannel, aga see kannel on nüüd küll kadunud ja mina pole muidugi vepsa kandle kõla. Nii vanaema ei ole, et ma oleks seda võinud kuulata, aga olnud vepsa kannel vist rohkem, seda vene kuslik, ma arvan, meenutanud jah, aga ta ei ole selge ka see, et ta oli ikkagi just niisugune mis ei meenutanud ka muidugi neid uusi eesti külakand leidvaid, tikke, niuke arhailise tüüp. Ja siis peale selle kandle oli igasuguseid muid Pille näiteks üks niisugune pill, mida ma olen ise kuulnud, täiesti spontaanselt valmistatud putke, vile mängiti, tuli pere heinamaalt ja siis mees mängis seda putke vile, et see oli see meeleolu loomiseks ise endale mängitud niisugune lugu. Aga siis olid nihukesed signaal, pillid nagu karjapasunad, mida nad ka Dorveks nimetasid ja siis olid niisukesi pille nii-öelda võidi kasutada isegi, millest praegugi veel kõige vanema põlvkonna naised mäletavad mida võidi Parema pilli puudumisel isegi tantsu näiteks kasutada selli, päts, laud, ahjulaud? Ai on muidugi päts ja noh, see pole keeruline ju ära mõista, et see on suguluses vastava vene sõna käia, neil ongi see vene tüüpi mõnus ahi, kus peal me oleme, mõlemad magan, aga jõud on laud. Ja see on see, mis pannakse selle ahjusuu ennide. Meil oli saunaahju ees oli samasugune sellisest tehtud plekist ja tal oli siis käepide ja niisugused on need vepsa Pets, loodad ka selle vastu, siis löödi sellist niuke löökpill ja ja see siis andis tantsule rütmi, kui ei olnud tõelist pilli, vürtslased, kõvad tantsijad ja muidugi tantsisid ka vepslased, aga see asi, millest meil on nüüd teateid, need olid üldiselt 20. sajandi alguse seltskonnatantsud. Ja need nimedki juba kõnelevad enda eest seal Katrin ja nokadrill on muidugi vanem ja juurdunum, eks see, kelle rahvusvaheline üle Euroopa laiali läinud, kes ikka triljon, selle poolest palju rohkem rahvatantsijate varieerunud ja seal tekkisid oma kitsamatele aladel või isegi küladist oma arendused ja seega drillenteetide võis olla koosneda nii paljudest tuuridesti, olla nii keeruline minu jaoks, et ta annab ainult imestada, toon ja kui palju nad need valssi ja polkat neil olid need kõik, need niuksed, Lanceedia ja nii väga peened tantsud nendega siis kaaseski, mingi murrang, ilmselt siis kadusid ka ära need kandled eelmise sajandi alguses ja muutus ka riietus ja hakati kandma rohkem Lindliku riietes, kust tulid moodi siis sellised juba nagu seelikust jakiste õmmeldud riided, mida ta nimetati siis Sparad. Boreaali ja eetris on boreaalia saade ja saate külalisteks Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Kristi salve ning Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud Marie Joalaid. Marje kui palju ilmub tänapäeval vepsakeelset kirjandust? No viimast ei oskagi öelda 10 15 aasta jooksul või no ühesõnaga, kui olud muutunud on, pärast seda, kui Nõukogude liit ära lagunes, ütleme niimoodi, on hakanud palju tulema küll virtsakeelset kirjandust suhteliselt palju. On tekkinud vepsa luuletajaid, kellest Katlemata kõige parem on Nikolai Abraamov, neist kesklersast ladvakülast pärit, aga ka keeleuurija Niina Kaitsevalu kätes, et mulle meeldivad, need on ka täitsa head. Et ka tema on hakanud luuletajaks. Et luuletusi nagu on luulekogusid, on ilmunud siis mitmeid, siis on ilmunud esimene vepsakeelne romaan Kalarand luterlane Igor protski, kellel on vepsa juuri, ta kasutab küll seda uut sõnavaral noh, vepsas on ka püütud nagu neid vene laene välja vahetada ja siis nende asemele need kultuursõnad siis kõik niuksed, omakeelsed väga palju soome keelest laenanud ja tema nüüd just seda sõnavara kasutab, nii et igatahes, kui ma seda lugesin, siis alguses lugesin salaja, siis läksin, võtsin selle sõnaraamatu kõrvale, mis on tehtud siis just koolisõnaraamat, kus on need uued sõnad kõik sees, eelkõige Niina Zaitsev, Aziz, keeleteadlane, tema on väga palju teinud neid uusi sõnu, aabits on olemas ja on esimeste klasside lugemikud olemas. Praegu õpetatakse, see on mingi tund nädalas ja see on nagu õpetatakse võõrast keelt. Lahtlik aines toimub juba vene keeles baasil. Kui siiski on veel lapsi, kes räägivad vepsa keelt, siis on see ikkagi vanaemade teene. See vanaemade õpetus, mis siis nendest lastes ilmneb võib-olla siis võib öelda ja et need on ehk mõnes mõttes need halvemad vanaemad, kes ei muretse selle pärast, et, et laps ikkagi selles läbinisti venekeelses koolis edukam oleks algusest peale. Sest Ma tean, kui üks vanaema teist vanaema nagu selja taga, mulle kirus, et see räägib nendega kogu aeg vepsa keelt. Tõsi küll, selli mituteist aastat tagasi, aga niisugused asjad ei ole praegugi kadunud. Sest kui jälle samas niisugust asja on küll ette tulnud kõige lihtrahvalikumat Lähme riikliku poliitika kõrvale. Aga niisugust lihtrahvalikku alandamist on ka küllalt ette tulnud, sest mina olen ka korduvalt kuulnud niisugusi rünnata, kuid ja vihaseid käratamisi, et rääkige vene keeles kui metslased omavahel vepsa keeles on rääkinud, kas mingisuguses rajooni linnas, bussijaamas või niimoodi, et see on mingi intuitiivne tigedus ja nagu vene kirjanik Andrei Titov on minu meelest seletanud niisugust nähtust sellega, et see inimene, kes kardab, et temast räägitakse ja temast ja ei ole võimalik midagi head rääkida, et see või kannatada, kui tema ja lähedal räägitakse keelt, millest aru ei saa. Ja minul on ka niimoodi öeldud, imestatud, et kas te räägite tänaval ka eesti keeles ja kui ma ütlesin, et jaa ja keegi ei naera, meil on siis siiski selline väikene hirm, jah, no see on ka küll aastate tagant. Hinge. Ka need asjad ei kao nii kiiresti, et kui jah, kellelgi on noores põlves tulnud midagi niisugust kogeda, siis ta püüab oma lapsi ja isegi lapselapsi, et need ometigi ei hakkaks õppima seda või kõnelema seda keelt, mille tõttu nad võiksid sattuda naerualuseks. Repsa noort naist, kes elas juba Tihvini, see võetud inglise keele kursustele, kui saadi teada, et ta on vepsa külast pärit mis muidugi juba keeleteaduslikult on ju nonsenss. Mida rohkem inimene keeli oskab, seda kergemini järgmine tuleb. Aga siis, kui sa vene keeltki selgeks, siis 100 adreid inglise keelt õppima. Boreoorio patske on välja andnud ka näiteks loodus, lõplikuidsemai Londus, nii, ja grammatikat on ilmunud siis Niina Zaitsevalt, et need õpikuid tegelikult on palju noh, teaduslik kirjandus, selle võib kõrvale jätta ja palju on ka vaimulikku kirjandust mida annab siis välja piibliselts Soomes või Rootsis või kus nad on. Et viimane, mille esitlus nüüd kuskil neil päevil oli, on uus testament uis Avet see. Kes ju peale siiski üksikute evangeeliumit Aupalk ja siis tulid apostlite teod, mul on olemas Markuse evangeeliumi, Johannese evangeelium, apostlite teod ja ma pean ütlema, et ikkagi jah, et need ei ole asjatud kõik need asjad, et kui mõelda seda siiski, et kui suure huviga ma lugesin isegi näiteks neid vepsakeelseid evangeeliumi ja samuti mul õnnestus teeb väikest noorterühma terveks õhtuks köite just sellesama vepsakeelse Johannese evangeeliumi ka sellepärast, et kui me hakkame, vaatame, me võime enda keele kohta teha värskendavaid avastusi. Et eesti keel, ta ei ole just see, mis ta oli enne seda, kui tekkis eestikeelne kirjandus, eestikeelne kirjavara ja näiteks niisugune sõna kõrb, kui me ütleme, tüüd jääl oli kõrbes, siis meile kohe tekivad silma ette nüüd liiva väljad ja Parhanid. Aga meie regilaul näites onju, et kõmise kõmise kõrbe ja mis tähendas misse kõmises mitte muidugi liiva välja, vaid suur põline kuusemets. Ja nii oligi ka Korb on vepsa keeles just põlismets vepsa keeles. Korb elab tantsides algses tähenduses ja see oleks juba liiges olnud ja see ninna Zaitsevakesse põi vepsapoolne tõlki oli, oli selle keeruka eest kohast niimoodi üle saanud, et ta oli selle märkinud tühjaks kohaks rahvatumas eas. Jah, aga kui palju need üldse sinna vepslasteni jõuavad, selles mina ka kahtlen, kui palju nad tegelikult seda loevad. Näiteks on niisugune juhus, lõuna vepsas olime, lähme ühe mehe juurde, kes elab juba ammu kohe pärast sõda läks Peterburis, noh, ema oli tal ka nüüd ära söönud, siis on vaja, oli selles mõttes juba naguniimoodi maha jäänud, muidu ema juures ta siis eks ole, oli, käis ema majas suvik ikka käis naisega. Ja siis vedas ta pööningult alla kastitäie vist oligi seda Johannese evangeeliumi, mida siis olidki, noh, ma ei tea siis, kes sealt külast olid läbi läinud, selle asemel, et neid ükshaaval sinna talusse viia, andsid nad kõik ühe mehe kätte, mõeldes, et see nüüd hakkab mööda küla käima, neid jagama see loomulikult ei hakanud. Pai pööningule ja andis meile kuskil, mina võtsin viis Kuusti kõiki neid. Kas seal mina olin siis nüüd see, kellele seda oli kõige vajalikum jagada. Need inimesed, kes on õppinudki siiski selles vepsakeelses koolis, oli nii lühike aeg mõne aasta vältel. Neil oli mingisugune harjumus lugeda neid üldse ladina tähestikku, aga teiste jaoks on ladina tähestik võõras. Et siiski, kui vetslatel oli midagi vaja üles kirjutada endale jaoks olulist ja meeldejätmistväärsed, siis need ikkagi tegid seda kirillitsas ja niimoodi ise niukses tatud kirillitsas nendele üle üleüldse suuremat lugemisharjumust. Ega nad ei loega mingeid venekeelseid raamatuid ja üks naine, keda ma tean, kes luges, tehti piiblit villas tema luges küll venekeelset piiblit, aga sellel ajal muidugi ei olnud vepsa keeles vist rohkem kui Markuse ja Johannese evangeeliumit. Ka neil ei ole üldiselt lugemisharjumust ja minu meelest need, kui vaadata ja meelde tuletada, siis põhiliselt on seal olnud ainult need rajooni lehed kuskilgi majapidamisest nähtaval ja nende tähtsamaks funktsiooniks oli minu meelest tulealustuseks olemine. Seal ei ole nii sihukesi raamatuid ja selles mõttes mängisid nagu ettevalmistamata pinnale. Ja muidugi siis mõningaid vanemaid inimesi tõesti peletab eemale mingi tundma mitu sõna, aga vepslastel kardetavasti ei ole seda ajavaru enam, et need uued sõnad võiks saada tuttavaks. Keenia määrus oriern tagamisele Boreaali ja meie saateaeg hakkab tasapisi otsa lõppema. Ma palun teid veel viimaste minutite jooksul öelda mõned sellised märksõnad, mis iseloomustavad vepslast ja vepsa väärtushinnanguid. Nad on väga sõbralikud, väga külalislahked, aga ma siiski ütleksin, et nad on seda siis, kui nad võtavad su omaks. Et noh, meie Meie, kes me läheme sinna vepsa keelega, meil muidugi ei ole mitte mingisugust probleemi, aga ma mäletan ka seda, et üks aasta olid külas Ukraina metsalangetajad, siis oli veel nõukogude ajal juba siis langetati metsa, see on veel probleem seal praegu. Asko karjalased, nende metsad, kõik raiutakse maha, olid siis ka Hollad, nagu nad kutsusid Oholl ja need Hohlad ei saanud üldse kohalikega kontakti, noh, nad lihtsalt olid seal, aga Pekarteti nagu öeldi, et kui sa tuled, et tead, et mul on uks kinni, et meil on külas. Ja siis üks nendest kõigepealt küsis üldse, kas te saate nendega rääkida, siis küsis, kas te räägite nendega nende oma keeles ja et tema tahaks ka kuulata, missugune see keel on. Ja siis ta käis linte kuulamas. Nii et tähendab, et nad võivad olla ka väga tõrjuvad küll veel kuskil 20. sajandil oli ikka niimoodi, et kui võõras tuli külla ja mida nad alati on rõhutanud, et kui ta oli mustas riietes nagu papp siis terve küla põgenes metsa, nii et ongi üks tuntud Sa uurija kolmakoorov. 20. sajandi alguses läks külla subki veel kuskil näha, et inimesed on sealsamas olnud, mitte kedagi külas ei ole. Vestlused on toredad, mulle. Veel üks niisugune juhtum, see jälle seotud selle märksõnaga ja stereotüübi, kes sõna trast soomeugrilased ja oligi ükskord nii. No nagu vepsa külad ongi reeglina järvede ääres ja vahel on need järved, mõnedki neist on pikad ja kitsad ja kui elatakse ühelt pool järve ja, ja teisel pool järveküla, siis nad käivad ise muidugi nende venedega sealt üle. Muidugi ei ole siis eestlasel üldjuhul venet kaasas ja ja ükskord oligi nii, et kas selline ladvas vist või et lonkab pikk kitsasjärv ja siis seal järve ta sai minna jala ja siis ühe naisega, siis rääkides siis õhtupoole juba ja ta küsis, et kuidas te siia tulite. Ma ütlesin, et jaa, ümber järve, see ei olnudki midagi üks, kolm kilomeetrit või nii. Ta ütles, et mis asja, et nii pikka maad hakkate jala minema nüüd ja siis ütles, et keegi viiteid üle seal ühte meest oli kuskilt eemal liikumas näha ja ja ta õikesed viin need inimesed üle järve. Mees ei liigutanud tõstik, kõrv, vägi seal kuskil eemal midagi, ta tegi, liigutas ja ja vastanud ühtegi sõna sellele naisele, aga lõpetas selle, mis ta seal tegi ja ja hakkas nagu rända sammuma ja me ikka rääkisime selle naisega ja siis bet, no minge siis nüüd, et see pessa läks juba. Jah, seda olen mina ka kogenud, ükskord meie olime teisel kaldal hüüdsime, nägime, et inimene liikus ja kadus ja mitte midagi ei järgnenud või ta läks nagu ära tädi nagu meist välja, aga tegelikult oli ta läinud muidugi seda paati organiseerima. Tähendab, mis, minu meelest on ka niisugune õudselt tore asi, mida ma olen kogenud, et nad võivad lihtsalt vaikselt istuda, üksteisele seltsi pakkuda niimoodi, et nad isegi ei räägi. Tavaline tullakse teise majja, tuleb sisse, ukse peal, ütleb tere, istub akna alla, saab aknast välja, perenaine teeb oma toimetusi edasi, siis vahetavad kaks-kolm lauset selle aja jooksul ja siis tõuseb üles ja läheb jälle minema. Et nad suudavad niimoodi olla, et ükskord ootasin telefonikõnet Eestisse kaugekõnet ja luges raamatut Se telefonist seal. Ja siis tuli sama küla elanik mind, ta pidas nii palju võõraks. Ta luges edasi, see tuli sisse sisse, telefonimees pani raamatu kõrvale ja niimoodi nad istusid, heinad rääkinud, midagi, aga tähendab, olin ikka siiski niivõrd viisakas, ta ei lugenud edasi. See oli saade sõbralikest vahvatest, vaiksetest ja ise tähistest vepslastest. Oriaalia saate stuudios olid külalisteks Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Kristi salve ja Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud Marie jumalaid. Mina olen Jaan Leppik, kuuleme jälle aitäh.