Tere eetris anportaal tehnolooga kommentaar esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari sisuks on otsija ja peidusolija vaheline teesidest ja antiteesidest ning nende ühte sulandumisest koosnev konflikt. Filosoofias nimetatakse sellist nähtust dialetiliseks ja filosoofina tahakski jätkata, sest väidetavalt pidavat filosoofid olema immate realistid. See tähendab, et raha ja inimlik ahnus ei lähe neile korda. Lugu ise on pika habemega ja raadiokuulajale juba vana tuttav otsingumootori Google soov muuta raamatut otsinguobjektideks. Viimane tähendab, et kui suvaline inimene otsib kas või sõna dialektika, siis näidatakse talle veebsaite, kus sõna mainitakse. Osutatakse aga arvukatele online entsüklopeediates ja sõnaraamatutele ning kõigele sellele lisaks siis ka päris raamatutele, kui Google'il kõik õnnestuks. Lõppkasutajal oleks tänuväärne teenus, sest ta saab ühest kohast teostuda otsingu suuremast materjali hulgast. Olgu taustainfoks öeldud, et mõni aasta tagasi oli internetisuuruseks umbes 550 betabaiti ehk umbes sama palju, kui aastas toodetakse kirjapaberit. Kuna iga aasta toodetakse uus kogus kirjapaberit, võib oletada, et eelmine hunnik kirjutati täis. Arvatakse, et Google'i kasutuses oleva kettaruumimaht on umbes kuni viis betabaiti seega oluliselt vähem kui aastas paberit täis trükitakse. Ning sama vähe mahub kogu internet ka Google'i arvutitesse, see tähendab Google suudab koguda vaid viiteid infoga õigetele aadressidele. See väike ekskurs suurte numbrite juurde aitab rõhutada, kui suur on üksiku infoallika tõenäosus, umbes 600 miljoni internetikasutaja silmad ette sattuda. Hästi jämedalt võttes on tõenäosuseks üks miljardist. Seega on suvalisel info ühikul võimalus inimsilmapaari kasutusse sattuda suurusjärkudes ebatõenäolisem, kui samal inimesel loteriis peavõit saada. See viimane on umbes üks 14-st miljonist mis ajendas aga täna nii palju peast arvutama. Nimelt leidsid üleeile kokku tulnud Euroopa kirjastajad, et Google on jõude elaja, kes vegeteerib kirjastajate omandis oleval loomingu arvel. Täpsemalt tsiteerides Euroopa kirjastajate nõukogu esimeest Francisco Pintopalise maod. On imekspandav, kuidas need firmad Balze mao peab silmas otsingumootoreid, kuidas need nõndanimetatud firmad võtavad endale koopia õigustega kaitstud materjali ja ehitavad nende abil üles oma ärimudeli ning teenivad oma parasiitlikult kogutud abil reklaamitulusid. Sisuliselt hoiatasid Euroopa kirjastajad, et nad ei kavatse enam pikalt taluda Google'i vereimeja liku käitumist. Kuidas nad parasiidile ka ette panevad, pole tänaseks teada, kuid mida ilmsemalt juhinduvad. Kirjastajad USA kolleegide eeskujust kaebavad Google'i kohtusse. Google on korduvalt kinnitanud, et nemad ei tee ühestki raamatust levitatavat koopiat, aga ilmselt peab kohtunik sama juttu kirjastajatele üle kordama. Ausalt öeldes on olemas paremgi lahendus. Selle pakkus välja Suurbritannia ajalehe The Guardiani kolumnist Džhoffild kes soovitab Gidedatel kirjastajatele oma Interneti kõigile kasutamiseks üles pandud materjal asetada võtmesõnaga kaitstud veebilehe taha. Sinna ei ulatu ükski otsingumootor. Lisaks võivad nad oma veebilehtedele panna käsuread, mis ei luba nende sisu otsingumootoritele indekseerida. See on laialt levinud tava. Meie lõpuks aga jääb sõlmida kihlvedusid, millal Francisco Pinto, Balze Mao teatab, et otsingumootorid on tegelikult nende parimad sõbrad. Sest kujutage ette kirjastajat, kelle materjali ei leia ühegi otsingumootori abil. Teda lihtsalt ei ole, olemaks.