Tere eetris anportaal tehnolooga Kommentaare esitab Kristjan Port. Eilsega sai aeg ümber USA-s populaarse majandusajakirja Forbes algatatud projektil, milles anti huvilistele võimalust kirjutada e-kiri iseendale. Esialgu mõttetuna näiva ettevõtmise puhul on siiski terve rida huvitavaid aspekte, et tähelepanu teritada. Nimelt ei saadeta kirjutatud e-kirja kohe teie suunas teele, vaid alles mõne aja pärast, täpsemalt kas aasta-paari viie, 10 või 20 pärast. Ega seegi ju midagi erilist pole. Nii võib igaüks kirjutada endale kirja ja selle siis kusagile karpi panna, mille paigutate vanade suusasaabaste jaamu tuumasõja ohu hirmus kogutud tagavarade vahele. Teiseks võimaluseks on kirjutada kirja, panna see mõne igava raamatu vahele ja kui saatus mingil põhjusel selle raamatu kunagi tulevikus teie kätte ulatab saategi lugeda oma hauatagust sõnumit. Ainult et mõlema taolise alternatiiviga on rida probleeme. Näiteks ei saa te kirjutada sõnumit, mida keegi teine lugeda ei tohiks, sest mine tea, kes mainitud kastist sorima juhtub või raamatu avab. Teiseks ei saade tulevikku programmeerida, nii võib see kiri jäädagi nägemata või kohtute kirjaga valel ajal, see tähendab liiga vara või liiga hilja. Ning kolmandaks on vaja kirja leidmiseks ja lugemiseks olla ise aktiivne. Seega kogu teie projekt sõltub Teist endast. Forbesi ajakapslisse kirja kirjutamise projekt erineb ülalmainitud vanamoodsast lahendusest kas või selle poolest, et kirjutaja saab öelda täpselt, millal ta oma kirja soovib kätte saada. Lisaks pole vaja karta, et keegi teie kirjavahepeal loeks. Ning lõppude lõpuks võite kogu nähtuse aastateks peast pühkida. Aga see töötab ikkagi. Umbes kolmandik inimestest kirjutasid kirja kõigest järgmiseks aastaks, aga ligi viiendik palus ennast meelde tuletada ise endale 20 aasta pärast. Kuigi ajamasinasse suletud kirju keegi ei loe, palus pools huvilistel kirjeldada, mida nad siis iseenda tuleviku egole kirjutavad. Esile võib tuua kaks peamist lähenemisviisi. Ühed kirjutavad, mis täna toimub ja kuidas nad tänast päeva elavad eesmärgiga ilmselt tulevikus meenutus lõnga lahti kerimisele kaasa aidata. Teine kirjatüüp on jutustada, millisena tänased kirjutajad loodavad ennast tulevikus näha. See tähendab, milliseid eesmärke nad endale sätivad ja millisena oma tulevikku ette kujutavad. Loomulikult kirjutatakse ka sellest, et nad kasutavad selliseid tehnikaimesid nagu mobiiltelefon või internetis surfamine. Aga kes oskab öelda? 20 aasta pärast on e-post enam üleüldse kasutuseski. Kuidas loodab pools nendele inimestele garanteerida, et kiri omaniku üles leiab? Selle raske ülesande lahendamiseks kasutavad projekti loojad leidliku lahendust. Nad jagavad vastutuse ühele indiviidile, ühele suurele organisatsioonile. Esimese leiab väikesest firmast nimega Kõutseks Consulting, kus projekti eest vastutab ainult üks inimene. Temale on see oluline ülesanne, mis nii kergelt ära ei unune. Kui töötajaga peaks midagi juhtuma, võtab ülesande kanda keegi teine. Suurfirmaks valis pools jahu, mille ülesandeks on tagada tulevikus piisav tehniline lahendus adressaatide leidmiseks. Ja kuu on suurfirma, mille elu ühe päevaga ei katke. Oma ellujäämise nimel peab tehnoloogiaga pidevalt kaasas käima. Ja juhul, kui 20 aasta pärast ei mäleta enamus inimesi, mis asi see e-post on, kasutab jahu mõnda selle aja tehnoloogiat kirja saajate leidmiseks. Seega mõte iseendale tulevikukiri saata on piisavalt intrigeeriv. Aga kuidas see kõik õnnestub, saame teada juba 10 ja poole miljoni minuti pärast.